15. oktoober 2018

Lambapiimast ja piimalammastest nii- ja naapidi.

Sõites Männiku talusse piimalambaid vaatama laiub parasjagu üle maa kuldne ja päikeseline sügis. Tunnike sõitu Rapla suunal on oma hommikuste uduviirgude, kastemärja pärlendava rohu ja sügisvärvide kaskaadiga kui muinasjutt. Väiksele maakohale omaselt armas on ka suurelt teelt ära keerates Männiku tallu sissesõit. Talule lähenemisest annavad märku mõnda aega auto kõrval jooksvat  kaks valget koera, kes hoolega sissetungijal silma peal hoiavad. Aiman, et tegemist on Männiku talus lammaste karjatamise vastutusrikast tööd tegevate Slovakkia tšuvatši tõugu karjakoertega, kellest olin eelnevalt end talu toimetamistega kurssi viies lugenud, ja hetkel kaitsevad nad karja minu eest.  Koerte käitumine on lihtsalt piisavalt teadlik ja erinev tavaliste külakrantside käitumisest, kes oma igavust möödakäivate võõraste peale haukudes leevendada püüavad.
Taluõuele jõudes tuleb mind vastu võtma lahke perenaine Kaisa Tähe, kes vabandab, et meie aeg on pisut piiratud. Nimelt on tal on koolis praktikumi ajad pisut ümber tõstetud, mistõttu tuleb varsti linna kooli kiirustada. Minu hämmelduseks õpib Kaisa hetkel ämmaemandaks. Seda lammaste kasvatamise, piima-jogurti-juustu valmistamise ja kolme lapse kõrvalt, kellest noorim vaid pooleaastane. Kõike seda ühte lausesse mahutades, tekib koheselt küsimus, kuidas on kogu seda koormust võimalik ühte, paraku kõigi jaoks sarnasesse 24-tunnisesse, ööpäeva ära mahutada. Kauni tubli toimeka perenaisega toas juttu rääkides süveneb see imestus veelgi ja muutub järjest suuremaks austuseks noorte  ja hakkajate inimeste vastu, kelle leksikast terminid „mugavustsoon“ või „lihtsam vastupanu“ tunduvad puuduvat.  Meie jutuajamise kõrvale pakub perenaine kohvi, millele annab väga mõnusa magusa koorese maitse lambapiim. Ja lammastest ning lambapiimast enamik juttu olema saabki.

Sellised armsad  ongi piimalambad - valge pehme kasukaga ja sõbralikud nagu koerakutsikad
Kui Kaisa noorte lammaste juurde läheb, jooksevad need talle vastu pai norima. Kaisa omalt poolt kurdab, et hiljem sündinud talledele jagub paratamatult vähem tähelepanu ja hellust kui esimesena sündinutele ja need kipuvad seetõttu pisut pelglikumad olema. Lambad lasevad ka minul end julgelt katsuda ja endale pai teha. Karv on mõnusalt pehme ja säravvalge.
Idee Eestis Ida-Friisi tõugu piimalambaid pidama hakata tekkis Kaisa ja Priit Tähel Saksamaal töötades. Seal olevat see olnud hästi tavaline ja igal teisel perel olid oma piimalambad ning oma lammaste piimast valmistatud tooteid valmistasid ja tarbisid oma pere jaoks paljud. Miks mitte seda ka Eestis proovida. Seda enam, et lambapiim on Eestis üsna tundmatu teema. Nii saigi mõte liikuma lükatud ning noor pere hakkas alates 2016. aastast toimetama Kaisa isa poolt ostetud talukohas Raplamaal. Talu juurde sai renditud 25 ha maad, et oleks ruumi ja võimalusi piimalambaid karjatada. Vähemviljakad ning raskesti ligipääsetavad karjamaad, mida ümberasuvad suurtalunikest põllumehed väga ei hinda, sobisid piimalammaste karjatamiseks, kuigi ka neid karjamaid on vaja pisut turgutada. Lambad toodi otse Saksamaalt ja antud hetkel on lüpsil 32 utte. Järgmisel aastal plaanib pererahvas uttede arvu suurendada 45-ni. Piima annavad lambad keskmiselt 2,3 liitrit, mis pole just väga suur kogus. Kui arvestada ka seda, et lambad ei anna piima aastaringselt ning keskmiselt on lammas lüpsil 6-9 kuud aastas, siis on sellise lammaste hulgaga tegemist ikkagi selgelt butiigimõõtu tootmisega.

Kaisa ja Priit  Tähe oma piimalammaste keskel
Noored lambad sõbralikult koos taustal oleva kitsega
Tööde käigus on selgunud ka palju murekohti, mida lambaid tuues ei osatud kas kahjuks või õnneks arvestada. Õnneks seepärast, et valitud tee okkalisus on selgunud töö käigus ja kui kogu seda teele etteveerevate takistuste nimekirja oleks enne teadnud, siis poleks ehk noored alustanudki.
Väiketootja elu on paraku päris keeruline, kui soovida kõiki riiklikul tasandil ettekirjutatud määrusi ja seadusi järgida. Nõudmised on disainitud ikkagi eelkõige suurtootjate huve silmas pidades ja samade nõudmine täitmine on väiketootjal keeruline, kulukas ning aja- ja töömahukas. Kohati ka küsimusi tekitav. Seega, kui loomad soetatud ja maale toodud, tekkis vajadus terve hulga vajalike investeeringute, lubade ja toimingute järgi, mis on vältimatud oma toodete turustamiseks loa saamiseks. Esmalt on väikese meierei sisseseadmine Eestis keeruline ja parajalt ressursse nõudev ettevõtmine. Olukorra teeb keerulisemaks see, et Eestis piimalambaid rohkem ei ole, mistõttu lüpsiseadmed tuleb kõik sisse osta. Ostmine on asja üks külg, aga aeg-ajalt vajavad seadmed ka hooldust, mistõttu tuleks ka hooldust väljast sisse tuua. Suureks mureks on ka piimalammastele sobilik sööt. Kuna pererahvas soovib lambaid toita mahesöödaga ja sobilikku sööta Eestist ei saa, tuleb sedagi ise valmis segada. Söödasegu valmistades tuleb hoolega jälgida, et kõik koostisosad oleks mahemärgistusega. Kui mõni lüli ahelast ei kanna mahesertifikaati, puudub võimalus ka lõpptootele mahemärgistust taotleda. Ei pea vist mainima, et selline sööt ei ole just kõige odavam valik. Kui lambad toidetud ja piim lüpstud, tuleb piimast erinevaid tooteid valmistada. Ka siin selgub, et mõtte teostamine võib kohati päris keeruliseks osutuda. Vajalikke juustukultuure ja lisaaineid pakutakse küll, aga suurtootjatele sobivates kogustes, mis on ette nähtud 500-liitri kohta. Seda on väiketootjale ilmselgelt liiga palju, lisandub veel suure (ja selles koguses mittevajaliku) koguse kõrge hind. Kitsaskohti ja ohkama panevaid teemasid on veelgi ja kõike räägitut kokku liites tulebki välja, et lambapiima ja sellest valmistatud toodete hind Eesti oludes on pea kullahinnaga. Kahjuks ei ole võimalik kogu seda juttu igaühele kiirelt ette vuristada ja nii pidigi olema üsna sage see, et lambapiimatooteid turgudel ja laatadel pakkumas käies, leiab nii mõnigi uudistaja olevat vajaliku hurjutada seepärast, et lambapiimatooted on liiga kallid. Hämmeldun selle peale korralikult. Selle asemel, et natuke teemasse süveneda või proovida aru saada, mida kõike sisaldab endas üks lambapiimast valmistatud jogurt või juust, on kellegi jaoks lihtsam hakata selle hinda võrdlema suurtootjate poolt valmistatud supermarketis pakutavate lehmapiimast toodetega. Õnneks on piisavalt ka neid, kes oskavad hinnata lambapiimast tooteid. Ma ise oleksin suurima heameelega valmis ostma nii piima, jogurtit kui ka imemaitsvat lambapiimast halloumi juustu. Siit jooksebki sisse järgmine suur teema ehk toodete turustamine.

Lisaks lammastele elavad talus ka kitsed
Kui lambapiimatooted on valmis, tuleb need lõpuks ka lõpptarbijani viia. Männiku talus valmivad lambapiimatooted võivad olla küll täiesti kordumatud ja suurepärased, aga kogused on siiski sellised, et suurtest supermarketitest ei ole neid paraku võimalik leida. Poed ja kauba pakkujaid eeldavad seda, et kauba jätkuvus on tagatud tootja poolt. Sageli ka transport. Paari pudeli piima ja topsi jogurtiga Raplamaalt Tallinna sõita aga ei ole mingilgi moel mõistlik. Hetkel võib Männiku talu tooteid osta otse talust või siis Viimsi taluturult. Lisanduvad erinevad laadad ja turud, kus talu esindajad ka üritavad oma toodetega väljas olla. Laatadele võetakse sageli kaasas ka mõned piimalambad, kes siis uudistajatele vaatamiseks väljas. Seega, kes soovib proovida lambapiimatooteid, võib otse taluga ühendust võtta ja uurida, kus ja millal on võimalik neid tooteid osta. Või siis laatadel käies silmad-kõrvad lahti hoida.

Lambapiimatoodetest pakub Männiku talu piima, jogurtit, juustu ja jäätist. 
Väikeses ja puhtusest läikivad meiereis toimetab peamiselt Kaisa. Tema käe all ongi valminud parimaks talutoiduks tunnistatud lambapiimajogurt

Toodete turustamise poole pealt on Männiku Piimalambatalu aidanud ka väiketootjaid koondav katusorganisatsioon Ehtne Talutoit. Sama organisatsiooni poolt korraldatud talutoodete konkursil "Parim talutoit 2018" võitis Männiku talu lambapiimajogurt sel aastal nii parima piimatoote auhinna kui ka üldvõidu. Väga muljetavaldav tunnustus! Seda enam, et tugevaid konkurente jagus. Ehtne Talutoit konkursi võit andis võimaluse ka turundustoetuseks, mida pererahvas otsustas kasutada uute ühtse käekirjaga ilusate siltide kujundamiseks ja tootmiseks. Seni ei ole lihtsalt olnud mahti, ressursse ja võimalusi toodete disainimisega tegeleda. Tänu konkursivõidule on tekkinud üks edasimüüja, kes aitab talutooteid poodidesse toimetada.
Võit konkursil on tekitanud koheselt ka nõudluse lambapiimajogurti järele. Kui enne oli kõige nõutum kaup lambapiimajuust, siis nüüdseks nõutakse rohkem just võidu toonud lambapiimajogurtit. Olen ka ise seda proovinud ja kinnitan, et tegemist on hästi puhta maitsega, siidise tekstuuriga väga maitsva jogurtiga. Maitsestamata jogurt on nii puhas ja hea, et sellele ei tahakski midagi lisada ja nii armastangi seda kasutada täiesti naturaalsena. Oma tummisuselt võib lambapiimajogurtit edukalt ka hapukoore asemel kasutada.

Noorte lammaste valvamisega ametit harjutav Slovakkia tšuvatši tõugu noor karjakoer. Ise veel parajalt titeohtu. Tema ema on eemal karjamaal ja valvab täiskasvanud lambaid.
Kui lambapiimast ja lambapiimatoodetest veel rääkida, siis lambapiim erineb lehmapiimast üsna suurel määral. Lambapiim sobib ka neile, kellel lehmapiimatoodete talumisega probleeme. Lambapiim on tunduvalt vitamiinide-, toitainete-, rasva- ja ka bakterite rikkam kui lehmapiim, piima kuivainesisaldus on samuti oluliselt kõrgem. Lambapiima molekulid on väiksemad kui lehmapiimal ja seetõttu on ka nende toodete seedimine kergem ja tekitab vähem vaevusi. Suurem probiootiliste bakterite sisaldus lambapiimas toetab meie seedimist ja üldist tervist. Lambapiimas on ka suurem kogus Omega-3 rasvhappeid ning kõik meie keha jaoks vajalikud asendamatud aminohapped. Vajaliku koguse aminohappeid saab inimene kätte juba 50 g lambapiimast valmistatud juustust või siis pelgalt 200 g lambapiimast.
Lambapiim on ka kogu maailma mastaabis päris rariteetne, moodustades kogu piimatoodangust vaid 1%.
Perenaine Kaisa räägib, kuidas piimalammaste aastaring tähendab seda, et mingil hetkel muutub piimalammaste piim nii rammusaks ja kuivainetihedaks, et seda on kõige kasulikum juustuks teha. Ühest liitrist lambapiimast saab tunduvalt rohkem juustu kui samast kogusest lehmapiimast. Põneva faktina toob perenaine välja veel selle, et tema valmistatud halloumi juust on pastöriseerimata piimast, mistõttu eriti võimas tervisetoetaja. Ülejäänud talutootjate halloumi juustud valmistatakse reeglina pastöriseeritud piimast. Männiku piimalammaste piimast valmistatud halloumi on ka üks neid tooteid, mida soovitan väga kõigil proovida. Väga mõnus suutäis, kui pannil kiirelt juustule kuldne koorik peale praadida.

Ida-Friisi tõugu piimalammas koos noore pererahvaga
Kuigi teema on põnev ja piimalammastest ning kõigest sellega seonduvast võiks rääkida veel pikalt, peab külalislahke perenaine asuma Tallinna poole teele, et oma ämmaemandaõpingute praktikale jõuda. Lisaks selgub, et eelkõige lammaste talitamisega toimetav peremees õpib muuhulgas taimekasvatust. Jääbki selgusetuks, kuidas ja millal noor tubli pere selle kõigega hakkama saab ja imetlus ettevõtlike inimeste vastu kerkib seal viibitud aja jooksul mäekõrguseks.
Omalt poolt tahaks noorele perele soovida siiralt jõudu, kannatust oma valitud teel nagu ka mõistmist ning toetust erinevate instantside poolt. Tahaks väga loota, et bürokraatiamasin noorte hakkajate inimeste häid algatusi ja suurepäraseid ideid ei suuda summutada ja vaatamata erinevate murede ja takistuste kuhjale on Eesti piimalammaste ajalugu alanud selleks, et jääda. Toon kotis koju muuhulgas perenaise valmistatud kirssidega lambapiimajäätise (imeline!) ning paraja karbitäie ricottat. Mõlemad tooted on taas sellised, mille puhul oleksin kohe valmis püsikliendiks hakkama. Lambapiimatooted on lihtsalt niiii head!

Männiku talu piimalammaste kohta võid lisaks lugeda ka SIIT. 
Postitus sündis koostöös talunikke ja väiketootjaid ühendava Ehtne Talutoit kaubamärgiga, mida rahastatakse turuarendustoetuse abil. 

10. oktoober 2018

Vanakoolikas ehk kana-klimbisupp

Millal sa viimati klimbisuppi sõid?
Hmmm, kardetavasti jääb suurem osa inimesi mõttesse ja tõdeb siis, et nagu ei mäletagi. Või siis et umbes pool aastat/aasta/paar aastat tagasi. Mõni erand vaid kinnitab reeglit. Klimbisupp näib muutuvat kaduvaks kunstiks ja on erinevate uute uhkete suppide poolt üsna tagaritta tõrjutud. Millest on tegelikult väga kahju!


Pean tunnistama, et olen ise sama patune. Vahel on ikka meelde tulnud klimbisuppi teha, aga see mõte tabab mind häbematult harva. Samas, kui klimbisupp lauale tõstetud, siis laksan taas vastu laupa ja imestan, et miks ometi ma seda sagedamini ei tee. Lapsed noolivad taldriku tühjaks ja küsivad lisagi. Tavapärane laste toiduving jääb esitamata ja kõik on lõpuks õnnelikud. Viimati pidin lausa pere noorimale meelde tuletama, kuidas nende valgete asjade nimi on, mis supi sisse lisatud 😊


Kui päris õige kana-klimbisupi puhul tuleks alustada esmalt kanapuljongi keetmisest (mis on ka omamoodi mõnus tegevus, kui selleks aega on), siis tänu Food Studio puljongitele selle supi valmistamine eriti kiire ja mugav. Korralik naturaalne kanapuljong on juba valmis keedetud ja endal tuleb nüüd lihtsalt klimbitainas kokku segada, köögiviljad tükeldada ja siis supp lihtsalt valmis keeta. Et supp kaasaja kaanonitele paremini vastaks, võib klimpide valmistamisel kasutada speltajahu. 


Kana-klimbisupp
Kogus: 6-le
2 keskmise suurusega porgandit, koorituna ja tükeldatuna
Veidi võid
1,5 l Food Studio kanapuljongit                          
2-3 keskmise suurusega kartulit, koorituna ja tükeldatuna
300 g broilerifileed või nahata ja kondita kintsuliha, tükeldatuna
Värsket hakitud tilli
Klimbitainas:
1 muna, lahtiklopituna
30 g võid, sulatatuna
Veidi soola
1 dl piima
2 dl speltajahu
Sega esmalt valmis klimbitainas. Selleks klopi kausis lahti muna, lisa sulatatud või ja pisut soola. Sega juurde piim ning siis speltajahu. Sega kõik ühtlaseks ja jäta veidikeseks seisma, et jahu paisuks. Kui tainas tundub liiga vedel, lisa veidi jahu.

Sulata paksupõhjalise poti põhjas või. Hauta tükeldatud porgand kergelt või sees läbi. Rasvaines kuumutamise toel muutub porgandis sisalduv beetakarotiin meile paremini kättesaadavaks. Lisa potti puljong ja lase keema tõusta. Keeda mõned minutid ja lisa siis potti tükeldatud kartul ja kana. Keeda veel, kuni kartul on peaaegu pehme. Hakka nüüd vaikselt keeva puljongi sisse klimpe lisama. Kõige lihtsam on teha seda kahe teelusika abil – võta lusikale veidi klimbitainast ning lükka see teise lusikaga keeva puljongi sisse. Keeda, kuni klimbid on pinnale tõusnud. Maitsesta supp vajadusel soola ja pipraga ning lisa peale hakitud värsket tilli.


Postitus sündis koostöös Food Studio puljongitega.

7. oktoober 2018

Krõbeda koorikuga lõhe-kartulipätsikesed küüslaugukastmega

Kartuli ja lõhe kooslus on alati kindla peale minek ja sellised potsakad mahlased kartuli-lõhepätsikesed on võluvad oma puha maitsekoosluse ja mõnusa tekstuuri tõttu. Maitsvad on nad värskelt valmistatuna, kuid väga mõnusad ka järgmisel päeval kas soojana või külmana kasvõi hamburgerikukli vahel. Sageli maitsevad sellised lõhe-kartulipätsid ka neile, kes muidu kõige suuremad kalasõbrad ei ole. Vastavalt soovile võid valmistada neli suuremat pätsi või siis näiteks kaheksa väiksemat pätsi. 




Krõbeda koorikuga lõhe-kartulipätsikesed küüslaugukastmega
Kogus: 4-le
400 g kartuleid, tükeldatuna
350 g lõhet
1 sl sinepit
Veidi ketšupit, soovi korral
Sidrunimahla
Hakitud värsket tilli
3 sl jahu
1 muna
1 dl riivsaia
Õli praadimiseks
Soola ja pipart
Küüslaugukaste:
100 g hapukoor
2-3 sl majoneesi
1-2 küüslauguküünt, hästi peeneks hakituna
Veidi sidrunimahla
Värskelt jahvatatud musta pipart
Soola
Kuumuta potis soolaga maitsestatud vesi ning keeda kooritud ja tükeldatud kartuleid umbes 15 minutit, kuni kartulid on pehmed. Kurna vesi ja auruta kartulid kuivemaks ning vajuta siis pudrunuiaga jämedalt puruks.
Maitsesta kala soola ja pipraga ning grilli või küpseta pannil umbes 5 minutit, kuni lõhe on läbi küpsenud. Tõsta pannilt, jahuta veidi ning töötle siis kahvliga väiksemateks tükkideks.
Sega omavahel kartul, lõhetükid, sinep, ketšup (kui kasutad), sidrunimahl, hakitud till, sool ja pipar. Proovi ettevaatlikult segada, et lõhetükke mitte liialt ära lõhkuda. Vormi käte vahel neli suuremat või kaheksa väiksemat pätsikest.
Klopi kausis lahti muna. Puista ühte kaussi jahu ja teise kaussi riivsai. Veereta pätsikesi esmalt jahus, siis munas ja viimasena riivsaias. Kuumuta pannil õli ning prae pätsikesi keskmisel kuumusel mõlemalt poolt 3-4 minutit, kuni pätsikestel on kuldne koorik. Tõsta majapidamispaberile, et üleliigne rasv eraldada.
Sega kokku küüslaugukaste. Selleks sega kokku kõik koostisained. Maitsesta lõplikult.

Serveeri pätsikesi koos värske salatiga ja paku juurde küüslaugukastet.


Postitus valmis koostöös Peetri Lõheäriga.

2. oktoober 2018

Kooreses kastmes pasta suitsukana, suvikõrvitsa ja kirsstomatitega


Kooreses kastmes pastaroog ei jäta vist kedagi külmaks. Eriti siis, kui kastmes saavad kokku parajalt suitsuse maitsega ja mahlane Rebaseonu suitsukanafilee, Nopri kreemine ja külluslik vahukoor ning suvikõrvits ja kirsstomatid. Lihtne ja samas suurepäraselt toimiv kooslus, mis maitseb ühtmoodi hästi nii väikestele kui suurtele. Toekust ja tummisust aitab aga lisada Andre Prima juust, millega saab sellele pastaroale ideaalse viimistluse anda. 




Kooreses kastmes pasta suitsukana, suvikõrvitsa ja kirsstomatitega
4-le
300 g pastat (nt tagliatelle, pappardelle, spagetid vm)
2-3 küüslauguküünt
300 g suvikõrvitsat, tükeldatuna
1 dl valget veini
200 g Rebaseonu suitsutatud kanafileed, tükeldatuna
200 g kirsstomateid, tükeldatuna
200 ml Nopri vahukoort
50 g Andre Prima juustu, laastudena või riivituna
Hakitud värsket basiilikut
Õli
Soola ja pipart
Alusta pastakastme tegemist sellest, et kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli. Lisa sinna tükeldatud küüslauk ja suvikõrvits ning kuumuta kergelt läbi. Lisa pannile vein, kuumuta mõned minutid  ja lisa siis koor. Lase keema tõsta ning lisa siis tükeldatud suitsukana ja kirsstomatid. Kuumuta pastakaste läbi, maitsesta soola, pipra ja väiksemaks rebitud basiilikuga
Kastme valmistamise ajal pane keema pastakeeduvesi, lisa sool ja keeda pastat vastavalt pakil kirjas olevale juhisele. Kui tahad al dente pastat, siis minut vähem kui pakile märgitud.
Kui pasta on keenud, kurna see ja sega pastakastmega. Aseta taldrikule ja puista peale Andre Prima juustulaaste ja mõned lehed värsket basiilikut. Viimistle veel paari keeru musta pipraga ja serveeri kohe. 


Retsept sündis koostöös talunikke ja väiketootjaid ühendava Ehtne Talutoit kaubamärgiga, mida rahastatakse turuarendustoetuse abil.  

26. september 2018

Argiõhtusse sobiv kiirelt valmiv tomatine kikerhernesupp

Parajalt magusvürtsine, soojendav ja täiesti taimne ehk siis ka vegantoitujatele sobilik kikerhernesupp on maitsev kausitäis, mis valmib tõeliselt kiirelt. Sobib hästi kiireks argiõhtuks, kui pole mahti pikalt toiduvalmistamisega tegeleda. Seepärast tasub koduses majapidamises käepärast hoida Food Studio puljongeid, purgitäit kikerherneid ja konservtomateid. Nii saab mõne minutiga valmistada maitsva soojendava supi. Vürtsköömned annavad supile mõnusalt sügava vürtsise maitse, mis on Maroko köögile iseloomulik. 



Marokopärane kikerhernesupp
Kogus: 4-le
1 sibul, hakituna
2 vart sellerit, hakituna
1-2 tl jahvatatud vürtsköömneid
½ tl tšillihelbeid
400 g purk purustatud tomateid
400 g kikerherneid, nõrutatuna
Oliiviõli
Veidi sidrunimahla
Soola ja pipart
Suhkrut, vajadusel
Värsket hakitud peterselli ja/või koriandrit
Kuumuta potis õli ning hauta vaiksel kuumusel aeg-ajalt segades sibulat ja sellerit umbes kümme minutit, kuni need on läbipaistvad ja pehmed. Lisa vürtsköömned ja tšillihelbed ja kuumuta õlis läbi, kuni need aromaatseks muutuvad. Kalla juurde puljong, purustatud tomatid ja kikerherned. Lase keema tõusta ja keeda vaiksel tulel umbkaudu 7-8 minutit. Maitsesta soola, pipra, sidrunimahla ja suhkruga. Serveerides puista peale värsket hakitud peterselli ja/või koriandrit.


Postitus sündis koostöös Food Studioga puljongitega. 

Kiirelt pannilt läbi käinud antrekoot ürdivõi ja sinepikartulitega

Veise antrekoot on tõeline mugavusroog, millest peaksid kõik lihasõbrad lugu pidama. Kvaliteetne läbikasvanud veiseliha antrekoot vajab vähe – kiirelt pannilt kuumast õlist läbi nii, et lihale krõbe koorik tekib, viimistlus värskelt jahvatatud musta pipra ja soolaga ning maitselisa ürdisest maitsevõist. Ajakulu vaid loetud minutid. Kõrvale paku aga lapikuid sinepikartuleid, mis ahjus küpsedes on endale mõnusa kuldse kooriku saanud. Lihtne ja kodune, kiirelt valmiv, kuid igati pidulaua mõõtu roog on lihtsam, kui arvata oskad!


Lihaveise antrekoodi tüki leiad Stockmanni lihaletist. Eelista ühesuuruseid tükke, nii on neid lihtsam pannil valmistada ja ühtlast küpsusastet saavutada. Nagu ikka hea veiseliha puhul väldi üleküpsetamist. Kõige mahlasem jääb veiseliha siis, kui ta seest ikka ilusti roosa on. Läbiküpsenud antrekoot oleks väärtusliku veiseliha raiskamine.



Veise antrekoot ürdivõi ja lapikute sinepikartulitega
2-le
Valmistamisaeg: ca 1 tund
2 tükki (ca 2x200 g) veise antrekooti
õli praadimiseks
Ürdivõi:
100 g võid, toasoojana
peotäis hakitud murulauku, peterselli ja/või tilli
1 tl sinepit
2 küüslauguküünt, hakituna
1 tl peenelt riivitud sidrunikoort
Sinepikartulid:
4 keskmise suurusega kartulit, pestud
1 küüslauguküünt, hakitud
1 sl teralist Dijoni sinepit
oliiviõli
soola ja pipart
Esmalt valmista sinepivõi. Selle valmistamiseks sega omavahel ürdid, küüslauk, sinep ja sidrunikoor. Lisa maitse järgi soolahelbeid. Sega kõik ühtlaseks ja keera siis sinepivõi küpsetuspaberi või toidukile sisse väikeseks vorstikeseks. Jahuta külmkapis. Liha serveerides lõika sinepivõist parajad rattad ja aseta kuumale lihale.
Sinepikartulite valmistamiseks keeda kartuleid soolaga maitsestatud vees ca 12 minutit. Kurna. Vajuta kartulid näiteks pudeli- või klaasipõhjaga lapikuks. Aseta õliga määritud ahjuplaadile. Sega omavahel küüslauk, sinep ja õli. Pintselda kartulite pealispinda saadud seguga. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni kartulid on pealt kuldsed ja krõbedad.
Tõsta liha umbes tund aega enne toiduvalmistamist külmkapist toatemperatuurile. Patsuta liha majapidamispaberiga kuivaks. Kuumuta pannil õli ning prae antrekooti umbes 3-5 minutit mõlemalt küljelt. Maitsesta soola ja pipraga. Kui eelistad küpsemat varianti, võid lihatüki ka mõneks minutid eelkuumutatud ahju pista, kuid väldi üleküpsetamist. Võid kasutada ka lihatermomeetrit, liha sisetemperatuur ei tohiks olla rohkem kui 55-60 kraadi. Küpsemisaeg sõltub lihatüki paksusest ning loomulikult ka sellest, kui küpset lõpptulemust soovid saada. Antrekoot peaks jääma seest vähemalt roosaks. Enne serveerimist lase lihal vähemalt 10 minutit „rahuneda“, muidu jooksevad lihamahlad välja.
Serveerides tõsta kuumale lihatükile maitsevõi rattad ning paku juurde krõbedaid sinepikartuleid. 


Retsept valmis koostöös Stockmann Delikatessiga. 

25. september 2018

Mahlane seafilee mee- ja soja marinaadis

Seafilee on hõrk lihatükk ja kindlasti ei tohi end lasta eksitada eelarvamusest, et seafilee on tuim ja kuiv liha. See kuivus sõltub pigem ikka sellest, et seafileed ei tohi üle küpsetada ja seda viga pahatihti tehakse. Kui aga küpsemisaeg parajaks sättida ja lisaks veel maitselisa mee ja sojakastmega juurde anda, siis on tulemuseks hõrgult mahlane ja delikaatse puhta maitsega liha. Juurde sobib pakkuda magusa alatooniga ahjujuurikaid, mis sügishooajal igati päevakohased lisandid.



Mahlane seafilee mee- ja soja marinaadis
4-le
Valmistamisaeg: ca 45 minutit + liha marineerimiseks vajalik aeg
1 suurem seafilee (ca 500 g)
2-3 sl võid
2 sl mett
2 sl sojakastet
2-3 küüslauku, purustatuna
Soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Ahjujuurikad:
2 porgandit, tükeldatuna
2 pastinaaki, tükeldatuna
Oliiviõli
Tüümiani
Veidi mett
Soola ja pipart
Puhasta liha kelmetest. Aseta pannile või, mesi, sojakaste ja küüslauk ning kuumuta, kuni või on sulanud ja segu ühtlane. Patsuta seafilee majapidamispaberiga kuivemaks ning aseta siis saadud kastme sisse. Jäta 1-2 tunniks marinaadi sisse. Kuumuta siis pannil veidi õli, tõsta seafilee marinaadist välja, patsuta majapidamispaberiga veidi kuivemaks ja pruunista pannil õli sees igast küljest. Tõsta ahju ja küpseta 180 kraadi juures ca 15-20 minutit. Samal ajal kui filee on ahjus, kuumuta järelejäänud kaste. Tõsta liha ahjust ja jäta umbes 10-15 minutiks ootama, enne kui liha lahti lõikad. Serveerides nirista lihale veel täiendavat kastet. Võid kastme sisse ka koort või kuuma puljongit segada.

Ahjuköögiviljade jaoks sega tükeldatud köögiviljad oliiviõli, mee, hakitud tüümiani, soola ja pipraga. Tõsta ahjuplaadile ning rösti 180-200 kraadises ahjus ca 30 minutit, aeg-ajalt segades, kuni köögiviljad küpsed ja kuldsed. 


Postitus sündis koostöös Stockmann Delikatessiga.

24. september 2018

Lamba-veise hakkliha ja basmati riisiga täidetud tomatid

Hooaja lõpu küpsed magusad kodumaised tomatid on maitsvad ja mõnusad ka niisama süües, kuid eriti hõrgu suutäie saab siis, kui tomatite sisse sättida rammusat vürtsikat veise-lamba hakkliha koos basmati riisiga. Parajalt ürte ja vürtse ka lisaks ning midagi mõnusamat on keeruline välja mõelda. Sellisesse kooslusesse sobib imehästi just kerge lambamekiga hakkliha, mida leiab Stockmanni lahtiselt müüdavate hakklihade valikust ja mis on lausa asendamatu mitmete Lähis-Ida toitude puhul andes neile ainuomase maitsenüansi. 


Nendes täidetud tomatites tekitab ootamatu maitsekoosluse täidisesse lisatud kaneel, mis ka soolastes toitudes suudab muljetavaldava etteaste teha. Ürtidest on soovitav lisada ka veidi münti, mis on kui loodud lambalihatoitudesse maitset andma. Sidrunimahlaga piserdamine aitab aga rammusat lambaliha tasakaalus hoida.


Lamba-veise hakkliha ja basmati riisiga täidetud tomatid
4-le
Valmistamisaeg: ca 1 tund 15 minutit
300 g veise-lamba hakkliha
1 sibul, hakituna
paar küüslauguküünt, hakituna
veidi sidrunimahla ja riivitud sidrunikoort
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
½ tl tšillihelbeid
½  tl kaneelipulbrit
Veidi suhkrut või mett
1,5 dl basmati riisi
8 keskmise suurusega küpset tomatit
värsket münti, peterselli, koriandrit, hakituna
soola ja pipart
2-3 sl tomatikastet
oliiviõli
Lõika tomatitel pealmine osa ära ja uurista tomatite sisu välja. Selleks tõmba terava noaga tomatite sisu koore küljest lahti ja uurista see siis lusikaga välja. Haki tomatisisu peeneks ja hoia kogu eraldunud mahl ka alles.
Pese riis külma veega läbi ja aseta 30 minutiks vette ligunema. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ning hauta sibulat mõned minutid. Lisa küüslauk ning hauta veel mõned minutid. Lisa pannile hakkliha ja prae, kuni liha on värvi muutnud. Maitsesta liha sidrunimahla ja -koore, vürtsköömnete, tšillihelveste, kaneeli, tibakese mee või suhkru ning soola ja pipraga. Hauta koos vürtsidega veel mõned minutid. Lisa hakitud tomatisisu ning riis ning hauta veel veidi. Sega juurde hakitud ürdid. Kui segu tundub liiga kuiv, lisa veidi puljongit või vett.

Tõsta saadud mass tomatite sisse ja lao täidetud tomatid ahjuvormi. Sega tomatipasta umbes 1 dl kuuma vee või puljongiga, lisa veidi oliiviõli ning soola ja pipart. Kasta tomateid saadud tomatikastmega ja ülejäänud kaste vala vormi põhjale. Aseta tomatist lõigatud „kaas“ peale. Kata vorm kas kaane või küpsetuspaberiga ning küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures ca 45-60 minutit (sõltuvalt tomatite suurusest). Küpsemise ajal võid tomateid veel kastmega kasta. 


Postitus sündis koostöös Stockmann Delikatessiga.

21. september 2018

Sibulapirukas kaerajahust põhjal

Kes vähegi sibulat armastab, armastab kindlasti ka sibulapirukaid. Küpsedes magusamaitseliseks ja suisa karamelliseks muutuv sibul koos rammusa juustuga on meeliülendav ja tõeliselt hõrk kooslus. Selle sibulapiruka retseptidee on pärit Peipsiveerelt ja tegemist on hästi lihtsa ja samas hästi kokkukõlavate maitsetega pirukaga. Pirukapõhjal on tavaline nisujahu asendatud Kaarli talu täistera-kaerajahuga, mis lisab pirukale veel maalähedust ning on oluliselt tervisesõbralikum valik kui valge nisujahu. Sibulaga ega juustuga ei tasu aga selle piruka puhul koonerdada, eriti kui juustuks on Andre farmi imemaitsev kodumaine rammus täidlane juust.


Vaatamata lihtsatele ja justkui igapäevasena näivatele koostisosadele on lõpptulemusena valmiv pirukas hästi maitsev ja rikkalik ning sobib hästi külalistele pakkuda või pühapäevaseks pisut pidulikumaks roaks. Oma roll on siin kindlasti ka võrratult maitsvatel talutoodetel - täistera kaerajahu, Andre farmi tuntud ja tunnustatud juust ning Nopri talu puhta maitsega koor hoolitsevad selle eest, et maitsed puhtad ja tooraine täisväärtuslik oleks.



Sibulapirukas kaerajahust põhjal
8-10-le
Pirukapõhi:
2,5 dl kaerajahu
75 g võid
3 sl hapukoort
1 muna
Soola
Pirukatäidis:
500 g sibulaid, poolratastena
2 muna
1 dl Nopri kohvikoort
100 g Andre farmi juustu, riivituna
Õli ja võid praadimiseks
Soola ja pipart
tüümiani
Pirukapõhja jaoks haki külm või koos jahu ja soolaga. Lisa siis muna ja hapukoor, sega läbi ning vormi tainas palliks. Aseta jahedasse vähemalt 30 minutiks. Tõsta siis tainas külmast välja ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud ca 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgedele.
Vahepeal võid valmistada täidise. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli, lisa siis veidi võid ning hauta sibulaid õli ja või segus 15-20 minutit, kuni sibul on kergelt kuldne. Maitsesta soola ja pipraga ning jahuta segu.
Klopi lahti munad, sega koorega ja hautatud sibulaga. Maitsesta soola, pipra ja värske tüümianiga. Kalla segu tainale. Lisa riivitud juust ja laota see ühtlase kihina sibula peale. Küpseta pirukat 180-200 kraadi juures ca 35-45 minutit, kuni pirukas on kaunilt kuldpruun ja sisu kalgenunud. Serveerides lisa pirukale veel värsket tüümiani.



Retsept sündis koostöös talunikke ja väiketootjaid ühendava Ehtne Talutoit kaubamärgiga, mida rahastatakse turuarendustoetuse abil.