Kuvatud on postitused sildiga eelroog. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga eelroog. Kuva kõik postitused

11. veebruar 2015

Nisuõlus aurutatud sinimerekarbid tomatisalsaga. Bataadi ja chorizo quesadillad.Suupisted uue nisuõlu juurde

Esmalt tuleks alustada sellest, et mulle pakuti suurepärast võimalust katsetada A. le Coq´i uue nisuõlu juurde sobivaid suupisteid valmistada. Ülesanne oli parajalt intrigeeriv. Eelkõige seepärast, et olen seni olnud pigem väga tagasihoidlik õllesõber. Viimaste aastate jooksul olen muidugi korduvalt pidanud kõrvalhüppeid tegema ning senise veendunud veinisõbrana pidanud tunnistama, et teatud toitude juurde on õlu ikka vägagi väärikas kaaslane, pakkudes tõsiselt üllatavaid kooslusi. 



A. le Coq´i uus nisuõlu on klassikalises Saksa nisuõlu stiilis lahendatud jook. Maitse on külluslik ning sealt leiab nii parajalt puuviljasust, millele assisteerib mõnusas tasakaalus hape. Eeltoodud omadused muudavad selle õlu üsna tänuväärseks toiduga hästi sobitatavaks joogiks. Toidusoovitustest võib välja tuua järgmised märksõnad (võtsin appi oma targa raamatu "What to drink with what you eat"): Aasia toit, kana - eriti vürtsikad ja kergemad road, krabi,koorikloomad, kala - eriti praetud või friteeritud, salatit, mereannid, Mehhiko köök, India köök, Tex-Mex toidud. Lisaks tasub katsetada juustude, eriti kitsejuustuga. Sobitada saab ka grillitud toitutega, munatoitudega, austritega, hapukapsaga, sushiga ja köögiviljaroogadega. Puuviljadest on sobilikud kaaslased õuna ja banaan ning värsked ürdid sobivad ka nisuõllega hästi.
Eelpool kirjeldatu põhjal veidi mõtteid kogutud, valmistasin kaks kiiret ja lihtsat suupistet - esmalt aurutasin nisuõlus sinimerekarpe (suurepärane võte! Teen kindlasti ka edaspidi) ja teiseks tegin bataadi ja fetajuustutäidisega ning vürtsika chorizo lisandiga quesadillasid. Mõlemad proovitud suupisted tekitasid koos Alexander Weizeni nisuõllega mõnusa koosluse. 




Bataadi ja chorizo quesadillad
2 keskmist bataati
Peotäis värsket koriandrit
200 fetajuustu, murendatuna
8 nisutortillat
140 g viilutatud chorizot



Kuumuta ahi. Torgi bataadi sisse mõned augud ning tõsta ahju. Küpseta, kuni bataat on pehme. Lase jahtuda ja koori. Sega bataadi sisu koriandriga, maitsesta soola ja pipraga ning sega juurde fetajuust.
Kuumuta grillpann. Määri bataadisegu poolele tortillale, teisele poolele lao chorizo ning tõsta üks poole teise peale. Küpseta grillpannil paar minutit mõlemalt poolt, kuni tortillad on kuldsed ja krõbedad. Lõik tortilla suupärasteks sektoriteks.

Õlles aurutatud sinimerekarbid tomatisalsaga
1,5 kg sinimerekarpe
2 küüslauguküünt
Oliiviõli
100 ml nisuõlu
Hakitud värsket tomatit
Hakitud sibulat
Peterselli või värsket koriandrit, hakituna
Veiniäädikat
 Soola ja pipart


Kalla pannile umbes 70 ml õli, lisa sinna sisse tükeldatud küüslauk ning kuumuta õli keskmisel kuumusel kuumaks. Lisa õli sisse puhastatud sinimerekarbid ning lase ca 1 minut kuumeneda. Kalla peale nisuõlu ning aseta kaas peale. Lase kaane all ca 5-7 minutit aurutada, kuni karbid on avanenud. Viska ära kõik karbid, mis ei ole avanenud.
Valmista tomatisalsa. Selleks haki tomatit ja sibulat, maitsesta oliiviõli, veiniäädika, soola ja pipraga ning hakitud maitserohelisega.

Murra karpidelt ülemine osa ning aseta taldrikule sinimerekarp oma koore sees. Aseta igale karbile väike lusikatäis salsat ja serveeri kohe. Võid igale suupistele piserdada veel oliiviõli, sidrunimahla ja musta pipart.

18. november 2014

Kanaterriin viigimarjade ja marineeritud kurgiga

Terriin on algselt Prantsuse köögist pärit roog, mis võluv oma küllusliku maitse poolest. Terriini puhul on hästi tore see, et ta annab hulganiselt erinevaid võimalusi maitsetega mängimiseks ning uute koosluste leidmiseks. Üheks ajatuks lemmikuks on kujunenud kanamaksaga terriin, mille retsepti leiab SIIT. Seekord sai aga katsetatud kanalihast terriiniga, kus tekstuuri ja maitset lisaks andmas viigimarjad ja marineeritud kurk. Kooslus sai hästi mõnus ja seekord ka oluliselt vähem rammus, kui tavapärane terriin.

Selleks, et terriin lõigatavaks muutuks, tuleb nii terriinitainast korralikult vormi suruda ja peale küpsetamist teda ka raskuse all vähemalt üks ööpäev hoida. Koheselt terriini kallale asudes on oht, et ta laguneb tükkideks

Terriini valmistamine on aeganõudev ettevõtmine. Hea oleks teha nii, et kõigepealt sega terriinitainas kokku, siis lase ööpäev maitsestuda. Küpseta valmis ja siis lase jälle ööpäev taheneda. Aktiivset tegutsemisaega küll väga palju ei kulu, aga rahulik maitsestumine ja aja kasutamine ühe retsepti komponendina, aitab maitsvale lõpptulemusele kindlasti kaasa. Kuna terriin sobib imehästi ka pidulauale sättida, siis ei tohiks ka ajast kahju olla, mida ühele korralikule piduroale panustada.

See imearmas punane terriinivorm on Home Decori valikust ja Emile Henry kaubamärki kandev. Vahva idee oleks jõulukingiks üks armas punane terriinivorm kinkida. Ja mitte ainult vorm, vaid vorm koos seal sees oleva terriiniga. 


100 g kuivatatud viigimarju, hakituna
1 dl konjakit
300 broileri delikatesshakkliha
300 g sea delikatesshakkliha
1 broilerifilee, tükeldatud
200 g pancettat või muud hästi õhukeseks lõigatud toorsuitsusinki või -peekonit
1 sibul, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna või 1 tl Gourmet Gardeni küüslauku
2 sl Dijoni sinepit
2 tl soola
mõned oksad värsket hakitud tüümiani või 1 tl Gourmet Gardeni tüümianipastat
1/2 tl jahvatatud vürtsi
1/2 tl jahvatatud nelki
paar lehte loorberit, hästi peeneks pudistatud
2 muna
50 g hästi peeneks hakitud marineeritud kurke
2 sl kurgi marineerimisvedelikku
värskelt jahvatatud musta pipart


Esmalt alusta sellest, et kuumuta hakitud viigimarju konjaki sees kuni keemiseni. Tõsta pliidilt ja lase jahtuda. Tõsta suuremasse kaussi hakklihad, tükeldatud kanafilee, hakitud sibul, küüslauk, sool, tüümian, vürts, nelk,loorberileht ja must pipar. Lisa munad, hakitud marineeritud kurk, kurgi marineerimisvedelik, viigimarjad koos konjakiga ja sega kõik hästi korralikult läbi. Vooderda terriini- või keeksivorm pancettaga nii, et osaliselt jääb pancetta üle ääre rippuma. Suru terriinitainas vormi. Suru mass korralikult tihedaks, et vorm hiljem lõigates laiali ei laguneks. Tõsta pancetta terriinitainale peale. Kui sul on olemas kaanega terriinivorm, tõsta kaas vormile peale. Kui sul on aga keeksivorm, siis lõika esmalt küpsetuspaberist kaas vormile ning selle peale voldi fooliumist kaas, et terriin oleks korralikult kaetud. Kui sul on auruahi, lülita auruahjul keskmise auru režiim sisse. See annab küpsemise ajal piisavalt niiskust ning ühtlast kuumuse jaotust ahjus. Kui auruahi puudub, tõsta terriin suuremasse vormi, mille sisse kalla vesi mis peaks ulatuma umbes poole terriinivormi kõrguseni. Mina kasutasin Electroluxi auruahju keskmist aurutusfunktsiooni, mis peaks andma sama efekti nagu vesivannis küpsetamine.
Küpseta 180 kraadi juures umbes 1,5 tundi. Tõsta vorm ahjust välja ja proovi ettevaatlikult vormist tekkinud vedelik välja kallata. Kata terriin taas fooliumiga ning tõsta mingi sobiva suurusega raskus vajutuseks peale. Jäta vorm vajutuse alla seisma, jahuta esmalt toatemperatuurini ja tõsta hiljem jahedasse kohta. Jahedas võiks vorm seista kuni järgmise päevani. Kalluta terriin vormist välja ja lõika parajad tükid.

Siin on aga ka minu üks lemmikuid ehk terriin kanamaksaga ja peekoniga vooderdatuna, mille retsepti leiad SIIT 

Serveeri terriini kas iseseisva roana koos röstitud saiaga ja meelepäraste lisanditega või valmista suupisteleibu, salateid või muud.

13. juuni 2014

Grillitud halloumi juust maasikatega ja ingverimoosiga. Lihtsuse võlu!

Mõned kooslused on hämmastavad oma toimivuses. Paned paar üsna tavalist toorainet kokku ja 1+1 ei ole mitte 2, vaid 3 või 4. Tööle hakkavad mingid uued maitsekategooriad, mida eelnevalt oma tajupagasis ei ole talletanudki.



Üks selliseid lihtsaid ja toimivaid kooslusi oli grillitud halloumi juust SELLE Ginger People ingverimoosiga ja lisaks lõikasime juurde kodus olevaid maasikaid. Tulemus üllatas ennastki. Kolm lihtsat komponenti ja nii mõnus tulemus!
Ingverimoosi peaks olema võimalik leida ka suuremates ning paremini varustatud kauplustes või siis saab seda tellida veebilehelt. Mõnusaid ingeritooteid on teisigi ja nendega saab tutvuda SIIN.
Halloumi on juust, mis kannatab ideaalselt grillimist. Ta ei sula ei hakka restile kinni, küpseb lihtsalt mõnusalt krõbedaks pealtpoolt ning pehmeks seestpoolt. Sobib imehästi näiteks salatitesse. Meie halloumi oli kitsejuustust valmistatud ja kohe eriti hõrk väiketootja kodune hoole ja armastusega tehtud juust. Poes peaks olema saadaval ka paari-kolme erinevat sorti halloumit. Kitsejuustu varianti ei ole veel kohanud, seega selle kohta kaubanduslikku infot ei oska jagada.


Juust ja ingver on aga kaunis kooslus. Selline parajalt terav ja mõõdukalt magus ingverimoos sobitud grillitud juustuga ideaalselt. Ega muud nippi polegi, kui et tuleks parajad viilud (ca 0,5-0,7 cm paksusega) halloumit grillida, juurde serveerida ingverimoosi ning mahlaseid maasikaid.
Väike lihavaba paus grillimise vahepeal ei ole üldse paha mõte, eriti, kui see veel nii maitsev on.


18. jaanuar 2014

Heeringamarja suupisted wakame vetikaga

Suupisted on üks mõnus toiduliik. Vahel on nii mõnus nokitseda värvilisi ampsusid ühte, teist ja kolmandat sorti. Hea õhtu käivitaja enne, kui põhiroogadega välja tulla.
Üheks viimase aja lemmikuks on saanud heeringamarja suupisted wakame vetikaga. Imelihtne, taskukohane ja samas pea 100%-liselt vauu-efekti põhjustav. Seda siis nende seas, kes sellist suupistet ja kooslust enne ei ole saanud. Lühidalt, heeringamarja usku olen ma levitanud nüüd juba kümnete inimeste seas ja loodan, et meie ühisel toel see mõnus toode nüüd ja alati meil ka müügis oleks.


Selle suupiste valmistamiseks ei ole vaja üldse mingit märkimisväärset pingutust. Heeringamarja on üldiselt väga hästi juba saada - otsi seda lahtise kala letist. Olen seda vahelduva eduga näinud nii Rimis, Prismas, Stockmannist, Kaubamaja toiduosakonnas jm. Heeringamari tuleks segada hästi peeneks hakitud sibulaga, hakitud tilliga ja paksema hapukoorega. Saare Smetana on minu lemmik selleks puhuks. Saadud seguga kata siis kas sai või leib ning krooniks säti peale wakame-tutsakas ja viimistle värskelt jahvatatud musta pipraga. Wakame vetikas on üks mu viimase aja lemmikuid. Kaunis erkroheline värv ja mõnus merene maitse. Wakame vetikat leiab Stockmannist kas lahtiselt või siis ka sügavkülmast (seal kus on mereannid) kiloste pakkidena. Heeringamarja suupistega sobitub wakame imehästi.
Lihtne, maitsev ja toimiv!

3. oktoober 2013

Röstitud baklažaani ja paprika dipp

Mingil veidral põhjusel olen ma juba mõnda aega erinevate möginate lainel. Kas on põhjuseks kiire elutempo ehk et krooniline ajapuudust, mis liialt gurmeega möllata ei lase või midagi muud, ei oskagi öelda. Kui muud sööki väga teha ei jõuagi, siis mõni hummus või baklažaani määre ikka kapis leidub. Kasutan neid ise tihti pasteedi aseainena. Mõnus leivamääre või siis suupiste, mida saab koos krõbedate lavašikrõpsudega serveerida.



See baklažaani ja paprikamääre on hetkel minu täielik lemmik. Röstitud paprika annab dipile mõnusa sügavuse ja baklažaan omalt poolt lisab sellist kreemjat konsistentsi. Maitsetega annab siin ka mängida, väga maitsev jääb see dipipaste suitsutatud paprikaga maitsestatult, samas võib teravama maitse armastaja lisada määrdele ka tšillipipart või tšillipulbrit.

1 keskmise suurusega baklažaan
2 punast paprikat, seemned ja vars eemaldatud
1 sibul, koorituna
Paar küüslauguküünt
Paar näpuotsatäit suitsutatud paprika pulbrit
Oliiviõli, soola ja pipart
veidi suhkrut
Kuumuta ahi 200 kraadini. Tükelda baklažaan, sibul ja paprika kuubikuteks. Aseta ahjuplaadile küpsetuspaber, piserda see õliga ning aseta paberile köögiviljakuubikud, sibul ja küüslauk. Sega need õliga ja maitsesta soola ja pipraga. Rösti kuumas ahjus umbes kolmveerand tundi, kuni köögiviljad on kergelt pruunid ja pehmed. Jahuta veidi ning töötle siis köögikombanis ühtlaseks massiks. Maistesta, lisa veel suitsutatud paprikat või tšillipulbrit. Serveeri koos krõbeda lavašiga.

Lavašikrõpsude jaoks rebi õhukesest lavašist väikesed tükid, piserda neid oliiviõli ja soolahelvestaga. Sega kätega läbi ning küpseta 200 kraadises ahjus mõned minutid, kuni lavaš on krõbe ja kergelt kuldpruun.

19. september 2013

Lavašikrõpsud päikesekuivatatud tomati ja oadipiga

Õnneks on mõni asi siin ilmas nii, et vaatamata pea olematule panustamisele võib tulemusele alati kindel olla. Ühe alati toimiva koosluse jätsin meelde oma armsal kursaõel külas käies ja sellest ajast saati on oadipp taasesitlusele tulnud juba vist kümneid kordi.


See on imelihtne kooslus ja samas alati kindla peale minek. Õhukesed krõbedad lavašikrõpsud koos mõnusa oadipiga, millele andmas särtsu nii päikesekuivatatud tomat, küüslauk kui ka basiilik. Võid sellist suupistet serveerida nii eelroana või ka suupistelauale sättida. Ubade puhul võib varieerida erinevaid konserve – valged oad tomatiga, punased oad või hoopis konserveeritud läätsed – igaüks annab uue ja põneva koosluse.

400 g purk ubasid tomatikastmes või vees, nõrutatuna

5-6 päiksekuivatud tomatit õlis

1-2 küüslauguküünt

Väiksem peotäis basiilikut

Soola ja pipart maitse järgi

1 õhuke lavaš

Õli ja soolahelbeid
Alusta lavašikrõpsude tegemisest. Rebi lavaš väikesteks tükkideks või lõika noaga kolmnurkadeks. Sega lavašitükid õli ning soolahelvestega ning aseta 200 kraadisesse ahju ning küpseta kuldseks. Arvesta sellega, et õhuke lavaš küpseb väga kiirelt, mõne minutiga, seega hoia küpseval lavašil silma hoolega peal.
Dipikaste on kõige parem valmis teha purustajas.



 
Dipikastme jaoks kalla kõik koostisained purustajasse kokku ning püreesta ühtlaseks. Võid lisada ka päikesekuivatatud tomatite õli.
Maitsesta soola ja pipraga, soovi korral võid ka mõnd lemmikvürtsi lisada (näiteks vürtsköömneid, karripulbrit vm) .

9. september 2013

Meega röstitud viinamarjad. Võrratu kaaslane juustule

Viinamarjade ahjus röstimine ei ole just liiga levinud toit. Vähemal siinmail või siis vähemalt mitte meie tutvusringkonnas. Ise komistasin selle võrratu soovituse otsa poolkogemata siis, kui otsisin ideid põnevate juustuga dessertide jaoks. Ahjus või ja meega röstitud viinamarjad tundusid piisavalt intrigeerivad selleks, et kooslus järele proovida. Ja uskuge, see on tõesti imeline.



Ühest küljest nagu rosina efekt ehk siis magusa viinamarjamaitse kontsentraat ning boonusena veel võine-mesine viinamarjamahlast moodustunud kaste. Valmistamine on lihtsamast lihtsam. Vaja on kõigest röstimispanni põhjale asetada veidi sulatatud võid, niristada sinna paar supilusikatäit vedelat mett (või siis ka pruuni suhkrut), natuke sidrunimahla, soovi korral hakitud pähkleid ja näiteks Vana Tallinna likööri, konjakit vm. Keeruta viinamarju selle segu sees ning pane siis ahju 180-200 kraadi juurde küpsema. Küpsemiseks kulub viinamarjade suurusest tulenevalt ca 45 minutit ning kõige targem on aeg-ajalt ahjul lihtsalt silm peal hoida. Viinamarju tuleks vaheapeal ka keerata, et nad ühtlaselt küpseksid. Küpsedes annavad marjad päris ohtralt mahla välja.



Röstitud viinamarjadega saab teha tõeliselt maitsvaid suupstesaiu - röstitud saiaviilule tuleks panna kas kitsejuustu, brie-juustu või muud enda lemmikjuustu. Juustuviilule peale ohtralt röstitud viinamarju (soovitavalt soojana) koos röstimismahlaga ning külluslik suupiste ongi valmis.
Kardetavasti üsna sõltuvust tekitav :)
Röstitud viinamarju sobib pakkuda ka lihtsalt juustuvaagna juurde juustule lisaväärtuse andmiseks. Sobib ka imeliselt.

Paleoretsepti puhul asenda kogu suhkur meega ning ära kasuta magusaid likööre

9. juuli 2013

Juustupulgad (juhuks, kui tuleb tainaülejääkidele rakendus leida)

Need mõnusad krõbedad juustupulgad sündisid sel lihtsal põhjusel, et taaskord oli mul küpsetamisest üle jäänud mõned ribad pärmi-lehttainast. Koogiks või pirukaks veidi vähe, samas ikkagi parajad tükid, et neile mingi rakendus leida.


Külmkapi sisu revideerimisel tekkis spontaanne kooslus - Treppoja sahvri apelsini-tšillimaius ja tükike parmesani juustu. Täpselt need kolm komponenti juustupulkades kokku saidki.
Treppoja Sahvri armsalt oranžidest purgikestest sobivad selliste juustupulkade tarbeks  mitmed erinevad maiused. Järgmisel korral on mõte sama kooslus ära proovida tšillimaiusega või miks mitte ka kõrvitsa-mädarõika maiusega (mis sattus pildile, kuna apelsiniga maius sai kõik juustupulkadele laotatud). Kogu Treppoja sahvri valikut saab vaadata SIIT ja Treppoja tooted on kõik armsalt kodused ning samas üllatavad kooslused, mis sobivad mitut moodi kasutada.


Ega nende juustupulkade valmistamises muidu suurt kunsti polegi. Esmalt rulli tainas jahusel pinnal veidi õhemaks. Siis määri sobilik kate või kaste ühtlase kihina peale. Pesto sobib sellisesse kooslusesse ka imehästi.  Juust tuleks esmalt riivida ning siis puistata tainale. Terava noaga õhukesed ribad, need omakorda küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning eelkuumutatud ja soovitavalt pöördõhuga ahju 200 kraadi juurde, kuni küpsised on parajalt kuldpruunid.

Maitsevad ühtviisi hästi nii soojalt kui jahtunult ning nii suurtele kui väikestele.



2. veebruar 2013

Klassik nii nagu sündides. Quiche Lorraine

Mõned asjad on loodud selleks, et tulla ja jääda. Quiche Lorraine ehk eestistatuna lahtine singipirukas on üks neist, mis võlub oma lihtsuse ja veatult toimiva kooslusega. Kellele meenub kesklinna kohvikus salatipadja juurde serveeritud pirukasektor, on tõele üsna lähedal, kuid samas ka kaugel. Selle toidu juured ulatuvad 16. sajandisse Prantsusmaale Lorraine'i maakonda ning see ei olnud sugugi väga peen toit. Pigem oli tegemist toitva ja lihtsa toiduga, kuhu ei lisatud ei sibulat, juustu, köögivilju ega muud, mida sageli meil pakutavatest Quiche Lorraine'idest leida võib.


Vaidlused käivad vaid selle üle, kas originaalversiooni üldse käis muskaatpähkel ning kas sink enne pannil läbi praadida või mitte. Selles, siintoodud versioonis on siiski need kaks vaieldavat lisandit-tegevust pirukateo komponentideks.
Muuhulgas vabandan ka piltide kvaliteedi eest. Pirukad liikusid kohe peale pildistamist kodust ära sünnipäevalauale ja nende jäädvustamiseks oli mul aega heal juhul 5 minutit.


Tainas:
5 dl jahu
1/2 tl soola
näpuotsaga suhkrut
100 g külma võid, tükeldatuna
3 sl külma searasva, tükeldatuna (kui seda ei ole, lisa lihtsalt sama kogus võid)
ca 6 sl jääkülma vett
Kalla jahu, sool, suhkur köögikombaini. Lisa või ja searasv ning töötle "pulse" režiimi kasutades tainas ühtlaseks puruks. Lisa vesi ning lase purul ühtlaseks tainapalliks vormuda. Tõsta tainas kombainist välja ning sõtku jahusel laual tainas kergelt läbi ning moodusta ühtlane pall. Puista tainapall jahuga üle, keera toidukile sisse ning aseta külmkappi umbes kaheks tunniks.
Võta tainas külmkapist välja ning rulli jahusel pinnal ümmarguseks kettaks, mis on nii suur, et kataks küpsetusvormi (26 cm läbimõõduga) küljed ja põhja. Lahtirullitud tainas tõsta küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi sisse. Suru tainas vastu vormi külgi. Lõika ära üle ääre ulatuvad tainaosad. Tee kahvliga tainapõhjale täkked, kata tainas fooliumiga, millele aseta kuivatatud herned, oad, riis vms. Raskusega küpsetamise ehk blind baking tehnika kohta võid lisainfot piiluda SIIT. Küpseta pirukapõhja eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures umbes 10-15 minutit, kuni tainas on küps, aga ei ole veel pruunistunud. Tõsta vorm välja, eemalda raskus ja foolium ning küpseta pirukapõhja veel paar minutit, kuni see hakkab kergelt kuldpruuniks muutuma.



Täidis:
200 g läbikasvanud suitsupeekonit, tükeldatuna
2 suuremat või 3 keskmist muna, lahtiklopituna
3 dl 35%-list koort
1/2 tl soola
värskelt jahvatatud muskaatpähklit ja musta pipart
Prae tükeldatud peekonit pannil mõned minutid, kuni see hakkab kergelt pruunistuma. Tõsta peekon eelküpsetatud pirukapõhjale. Klopi munad lahti, lisa koor, sool, muskaapähkel  ja must pipar. Kalla peekonile. Tõsta pirukas ahju  ning küpseta umbes 30 minutit, kuni täidis on kuldne ja läbiküpsenud.
Serveeri soojalt.

Retsept on väikeste mugandustega pärit Authentic French raamatust (Saveur Cooks)

14. detsember 2012

Teistmoodi detsember juba sel laupäeval Veinisõbras

Sel aastal tuleb detsember teistmoodi. Vähemalt on see nii Veinisõbras, kus on küll suuremate pühade eel alati väga sõbralike hindadega ja väga häid veine jagatud, aga sel aastal on lisaks veel väike üllatus.
Detsembrikuine üllatus sai tegelikult juba alguse eelmisel laupäeval ning detsembri muudab teistsuguseks see, et järjestikku kolmel laupäeval saavad Veinisõbra külastajaid hüvade veinide juurde ka suupisteid maitsta.  Veinid siis Veinisõbra valikust ja suupisted blogijate valmistatud täpselt selle veini jaoks sobivaks sätitud, mida suupiste juurde on plaanis pakkuda.


Sellel laupäeval ehk siis 15. detsembril pakub suupisteid siinkirjutaja ja Liina
Niipalju ehk eelinfoks, et suupistete valmistamisel on kasutatud muuhulgas DanSukkeri tooteid (põnevaid retsepte DanSukkeri toodetest leiab hulganisel D-Kokaraamatust) - lõhe graavimisel on saadud veidi magus mekk pruuni suhkrut lisades ning kitsejuustu grillimisel tekkinud karamelline kiht on saanud tumedast roosiirupist magusat mekki. Lõhe on graavitud pruuni suhkruga, konjakiga ja apelsinipipraga. Lisaks on lõhesuupistele veel avokaadosalsat peale sätitud. Teine suupiste on siis peedipestoga, millel kergelt karamellise kooriku all kitsejuust. Mõlemad suupisted peaksid hästi sobima ka pidupäeva tervitusampsuks ja hea luksuslik Sancerre sobib sinna juurde suurepäraselt. Sancerre on vein, mis pärit Prantsusmaalt Loire'i jõe vasakkaldalt. Marjaks on Sauvignon Blanc ning minu arvamuse järgi on tegemist ühe elegantsema ja nõtkeima Sauvignon Blanc'iga. Võrreldes näiteks hästi tuntud Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'iga, mis on roheliste muruste nõgese ja karusmarjade pomm, on Sancerre nüansirikkam, pooltoonides ja avastamisrõõmu pakkuva maitsebuketiga väga kaunis jook.
Aga et veinikirjeldamine ei ole just kõige nutikam tegu, siis huvilised võivad homme alates 12-st Veinisõbrast läbi astuda ja maitsta nii seda kirjeldatud veini kui ka teisi väga korralikke ja kvaliteetseid veine. Lisaks saab endale loomulikult ka pühadeaegse veinivaru laadahindadega soetada.



Kes maitseelamusi veel lisaks tahab, võib suupistete juurde maitsta Treppoja Sahvri hõrgutisi. Seekord siis proovimiseks avatud apelsini-tšilli ja rabarberi-tšilli maius. Hästi mõnusad mõlemad ja apelsini-tšilli maius on selline, millega võiks soovi korral isegi lõhet graavida või siis koos millega kala ka ahju pista.
Minu poolt pakutavate suupistete retseptid on aga järgmised:


Apelsinipipra, konjaki ja pruuni suhkruga graavitud lõhekorvike avokaadosalsaga


Graavitud lõhe
1 kg lõhefileed
Ca 50 g meresoolahelbeid
2-3 sl pruuni suhkrut
2 tl apelsinipipart
Sorts konjakit
Soovi korral veidi pomerantsi
Puhasta lõhefilee luudest. Sega omavahel sool, suhkur, apelsinipipar ja puista lõhefileele peale. Patsuta maitseained veidi lõhefilee sisse, tilguta peale veidike konjakit. Võid lõigata lõhefilee kaheks tükiks, lihapoole kokku keerata ning siis tugevalt kokku vajutada. Aseta lõhe õhukindlasse karpi ning jäta 24 tunniks marineeruma. Valmis lõhefileest lõika fileerimisnoaga õhukesed viilud.
Avokaadokreem
2 peeneks hakitud või kahvliga purustatud küpset avokaadot
100 g toorjuustu
1 punane sibul, hästi peeneks hakituna
sidrunimahla
haktitud tilli
soola ja pipart
soovi korral hästi peeneks hakitud punast tšillit
Sega peeneks hakitud avokaado, sibul, hakitud till ja toorjuust. Maitsesta soola ja pipraga, pigista sisse sidrunimahla ja soovi korral haki sisse tšillipipart.
Lavašikorvikesed
Lõika õhukesest lavašist ruudukujulised ja ca 10 cm läbimõõduga tükid. Piserda neid veidi oliiviõliga, suru muffinipanni  nii, et moodustuks äärtega korv ning küpseta 180-200 kraadi juures kuni korvikesed on krõbedad ja kergelt kuldpruunid.
Serveerimiseks aseta lõhefileest lõigatud tükid lavašikorvi, tõsta peale avokaadosalsat ning maitseta soovi korral veel soola ja pipraga. 




Marineeritud ja grillitud karamelline kitsejuust peedipestoga suupisteleival
Marineeritud ja grillitud kitsejuust
Värsket kitsejuustu
Oliiviõli
Tumedat siirupit
Hakitud värsket punet ja tüümiani
Veidike veiniäädikat
Soola ja pipart
Sega marinaadiained omavahel kokku. Lõika kitsejuustust ca 4-5 mm paksuses seibid ning marineeri neid paarkümmend minutit. Tõsta kitsejuust kuumale grillpannile ning küpsteta mõlemalt poolt kuni pinnale on tekkinud kuldsed triibud.
Peedipesto
2-3 keskmise suurusega ahjupeeti
1 dl kõrvitsaseemne või oliiviõli
50 g kooritud ja röstitud kõrvitsaseemneid
1-2 küüslauguküünt
50 g pecorino või parmesani juustu
Soola ja pipart maitse järgi
Soovi korral veidi cayenne’i pipart
Aseta kõik koostisained purustajasse ning surista pesto valmis.
Suupistete jaoks tõsta õhukesele ja kergelt ahjus krõbedaks röstitud leivaviilule peedipestot, aseta peale grillitud kitsejuust. Soovi korral nirista peale veel oliiviõli, viimistle värskelt jahvatatud musta pipraga ning kaunista tüümianioksaga.



16. oktoober 2012

Suupistesaiad viigimarja, tšillise toorjuustu ning balsamico kreemiga

Esmalt algusest - Valio saatis testimiseks Mustapekka toorjuustusid. Tegemist on üsna omalaadsete juustudega ja mitte ainult seepärast, et neid valmistatakse käsitsi, vaid et kogu toote idee on hetkel siinmail üsna unikaalne.


Lahti seletatuna on Mustapekka juustu puhul rammus ja rikkalik (rasvasisaldus on päris kobe) toorjuustupallike erinevate maitsesegude sees veeretatud. Valikus on magus tšilli, pipar ja küüslauk. Tuleb tunnistada, et niisama näksimiseks on need juustud ehk isegi liiga rammusad, tekstuurilt või ja toorjuustu vahepeale paigutuvad. Mulle isiklikult meeldiks neid pigem kas mõnusa röstsaia või suupisteleiva peale sättida. Või siis ka puuviljade-köögviljadega sobitada. Tundub, et näiteks röstpeediviilule sobituks üks küüslaugune tükk seda toorjuustu või siis ahjukõrvitsale laotada tšilline kreemjas juust on katsetamist väärt idee. Võib vist olla üsna kindel, et need kooslused on vägagi toimivad.
Ise katsetasin ahjust läbi käinud krõbesaiaga ja kuumutades muutuvad need juustud ootamatult kreemjaks. Kulunud ja üleekspluateeritud väljend "suussulav" on ehk kõige täpsemalt seda mutatsiooni kirjeldav.


Rääkides aga täpsemalt neist krõbeleibadest, siis röstisin esmalt õhukese ciabatta viilu oliiviõliga. Sinna peale asetasin värske viigimarja viilu (siiani leiab parematest poodidest, minu omad olid Prismast pärit), pealmiseks kihiks viil magusa tšilliga juustu ning siis kuuma ahju. Piisab mõnest minutist, et juustu võine struktuur kreemiks muutuks. Ahjust välja võttes niristasin peale üht oma lemmikut ehk viigimarjamaitselist balsamico-kreemi, kaunistasin tüümianioksaga, paar keerdu pipart ka lisaks ja ... voila! Ise sain maitsta täpselt ühe suutäie, sest kõige vanem laps oma teismelise hundiisuga hävitas kogu ahjuplaaditäie loetud minutite jooksul.


14. juuli 2012

Salatil on suve nägu

Suvisel ajal toitun ma valdavalt salatitest. Tundub kuidagi mõttetu sel ajal, kui värskusest pakatav kraam hullutab koduaias ja turulettidel, toidu valmistamisele liialt aega raisata. Ei ühelgi muul ajahetkel maitse värske tomat, kurk, till, virsik, maasikas või kasvõi tavaline peakapsas nii mahlaselt ja õrnalt. Keetmisega ei maksa ka kohe üldse mitte üle pingutada, suvised viljad tahavad valdavalt vaid mõned kiired minutid kuuma kümblust ja krõmpsuv oakaun, kapsas või suvikõrvits on kordades mõnusam, kui surnuks keedetud lödid köögiviljad.
Värvikirevus on ka omaette teema, mis muudab suvised söömaaja etenduseks omaette. Kirkad erksad värvid mõjuvad maitsemeeli ergutavalt ja tihti vaatan oma suviseid toidupilte verevaesel talvisel ajal ja muudkui neelatan ja neelatan :)



Nii juhtubki sageli, et piisava värske kraami olemasolu korral ei jõua mõte kaugemale salatist. Salatilehti ja rukolametsa leiab oma maja tagant ja ajakulu ühe isuäratava salatitaldriku kokku keeramiseks ei ole ka märkimisväärne.
Selles salatipostituses koondan kokku oma suvised lemmikud - mõned tavapärased ja mõned veidi teistmoodi. Need salatid on kõik sellised, mida kahjuks talvel väga nautida ei õnnestu ehk siis eelduseks on küpsete ja maitsetihedate toorainete kasutamine.
Minu üheks suviseks kiiksuks on marjade ja puuviljade lisamine salatile. Talvisel ajal seda liiga sageli ei juhtu ning vahel eksib vaid mõni verigreip või apelsin näiteks pardiliha salatisse. Maasikad on ühed võrratuimad salatikompoendid ja kes enda jaoks ei ole veel maasikaga salatit avastanud, tasub see viga koheselt parandada.
Maasikas +  balsamico + juust = salat. Maasikas salatis osutab minu jaoks alati kahele kohustuslikule komponendile - balsamico ja must pipar. Nende kahe koosluses muutub maasikas lihtsalt vastupandamatuks.


Üks ajatu klassika ja hullutavalt hästi toimiv kooslus on maasikas, kitsejuust, rukola, balsamico kreem ja siis must jahvatatud pipar. Vahel ei tahagi kohe lisada midagi muud. Samahästi sobib kitsejuustu asendama ka grillitud halloumi või ka näiteks brie- või camembert juust. Selle salati retsepti oleks justkui veider anda, nii et mõõta ja kaaluda pole kohe kindlasti vaja. Kõik need eelpool mainitet koostisained tuleb lihtsalt taldrikule sättida, siis meelepäraselt maitsestada (oliiviõli võib ka peale niristada) ja lihtsalt nautida. Võtmesõnaks on siinkohal balsamico ja sellesse kooslusesse sobib kõige paremini just palsamiäädika paksendatud kreemjas variant. Ahvatleva valiku erineva maitsega balsamico kreeme leiab Frizza valikust (Sadamaturul on need tooted ka ilusti olemas).


Minu lemmikud maasikasalatiga on viigimarja-, mustika- või datlimaitseline balsamico. Ja kui reeglina ma väga suur maitsestatud balsamicokreemide sõber ei ole (meeldib baasvariant ehk lihtsalt balsamico kreem), siis need Leonardi kreemjad ja täidlased kreemid on küll salatimeistrile pea asendamatud.
Virsik + prociutto + parmesan = salat. Virsik (aprikoos või nektariin) on samuti üks tänuväärne salatikomponent.



Olles ühtaegu nii mahlane, magus kui hapukas ühtaegu, annab selle puuvilja lisamine salatile mõnusa särtsu ja värvi. Mulle väga meeldib magusa virsiku sobitame Itaalia klassikutega ehk siis õhukese prociutto-loori virsikusalatile peale laotamine ning maitseks veel parmesanilaastude peale hööveldamine. Siis roheline salatipadi alla ja kas salatikaste või ka balsamico-kreem ja oliiviõli peale niristada. Sättisin salatile veel mõned maasikaviilud ka, praegu ju hooaja lõpp ja tuleb veel võimalust kasutada.
Arbuus + feta + must pipar = salat. See on selline vahva salat, mida oma kokaraamatutest olen leidnud vähemalt viielt autorilt (erinevate variatsioonidega) ja sellegipoolest suutis eelmisel aastal keegi ikkagi kusagil toidublogis pahandada, et, näh, see ju selle autori salat ja miks siis pole korralikult viidatud. Olen näinud sarnast kooslust nii tomati, maasikate, sibula, erinevate ürtide ja erinevate vürtsidega viimistletult.


Kui nüüd paar tundi oma kokaraamatuid lappaksin, siis ehk suudaksin ka selle, siin toodud koosluse üles leida (eeldusel, et ma nüüd oma peast tehes erinevaid variante omavahel seganud ei ole), aga olgu siis mainitud, et tegemist on suhteliselt levinud kooslusega, sest arbuus ja feta sobivad salatiks i-d-e-a-a-l-s-e-l-t.


Salati jaoks läheb vaja hästi küpset arbuusi tükeldatuna, punast sibulat õhukeste viiludena, tükkideks murendatud fetajuustu, basiilikut, värskelt jahvatatud musta pipart ning oliiviõli. Kes on usin, võib ka salatikastme valmis segada (toon baasretsepti ka postituse lõpul), aga lihtsama elu armastajatel piisab sellest, kui meelepärast maitset otse pudelist lihtsalt veidi juurde piserdada. Siin salatis minule isiklikult äädikalised ei meeldi, aga kes soovib, võib ka nendega katsetada. Muide, ka tomat sobitub siia arbuusi juurde väga suurepäraselt. Soovitan igal juhul ka see salat neil, kes seda veel avastanud ei ole, järele proovida.
Mozzarella + tomat + apteegitilli seemned = salat. See on nüüd minu üks lemmikuid salateid, mille postitus on juba paari aasta eest blogisse jäetud ja mille juurde pöördun ikka ja jälle tagasi, kui tomatid on tomati maitse saanud.


Nii teistmood ja nii hea on see ürtide ja röstitud fenkoliseemnetega marineeritud mozzarella võrreldes näiteks klassikalise Caprese salatiga. Ka siin on hästi oluline, et koostisosad oleks need kõige õigemad - mozzarella soovitavalt kreemja pehme sisuga pühvlipiimast toode ja tomat ikka selline, millel lõhna peale kergelt hulluda on võimalik. Retsepti leiab SIIT.


Olgu siis igaks juhuks veel seletuseks öeldud, et apteegitill on teisisõnu fenkol ja siin salatis kasutatakse fenkoliseemneid, mis on nagu suured köömned ning mida tuleks enne uhmerdamist kergelt pannil röstida. Olles ise selle salati sõltlane, röstin tavaliselt veidi suurema portsu korraga ning kasutan siis mõne nädala jooksul ära. Uhhh, kui hea!
Salatikastmed, need kõige lihtsamad. Iga salat vajab ellu äratamiseks salatikastet ning suvisel salatihooajal tasub kõik kastme komponendid enda läheduses hoida. Kõige klassikalisem salatikaste koondab endasse magusa, soolase, hapu maitse koos täidlust ja mahlasust andva tekstuuriga. Koguseid võib alustuseks mõõta, aga üldiselt käib salatikastme tegemine ikka tunde järgi. Paar kuldreeglit - äädika ja õli kogus on klassikalises salatikastmes 1:3 ehk siis ühe osa äädika kohta oleks vaja lisada 3 osa õli.

Pardifilee, tsitruselised, röstitud Kreeka pähklid ja granaatõunaseemned. Puhas ilu ja maitsenauding!

Teine oluline reegel on ainete lisamise järjekord. Esmalt sega äädikas ja muud ained ning viimasena hakka vaikselt lisama õli. Siis õli emulgeerub ehk moodustub ühtlane ja mõnusalt kreemjaks muutuv kaste. Õli sisse muid aineid lisama asudes saad lihtsalt kokkusegatud ja mitte liiga hästi segunenud õli ja äädika.
Nii, esmalt siis kõige lihtsam vinegrettkaste, mille jaoks läheb vaja 2,5 spl valge veini äädikat ja 125 ml õli, musta pipart ja soola. Sega sool ja pipar äädikaga ning nirista õli pidevalt segades äädika sisse. Või siis minu lemmik lihtne sinepikaste. Tegevuskäik on mõlemil sama. Võta esmalt 2 spl valge veini äädikat (sobib ka sidrunimahl), sega sinna sisse 0,5 tl sinepit, 1 tl mett, soola ja värskelt jahvatatud pipart. Sega. Hakka vaikselt kogu aeg segades lisama õli, mida selle koguse jaoks kulub 6 spl. Sega hoolikalt läbi ning kalla salatile. Sellistele salatikastmetele sobib väga hästi lisada ka peeneks hakitud šalottsibulat või ka küüslauku. Hakitud värsked ürdid teevad maitse võrratuks. Pestot võib kastmesse lisada ja pikantse maitse annab näiteks hästi peeneks hakitud anšoovis. Katsetada võib ka erinevate õlide ja äädikatega ning üldiselt on nii, et kui põhiloogika selge, siis annab salatile kastme valmistamine parajalt mänguruumi.
Samamoodi saab salatit tehes lõpptulemusega mängida lisades sinna erinevaid röstitud seemneid või pähkleid, värskeid või kuivatatud marju või puuvilju (kuivatatud jõhvikad on näiteks supermõnus salatilisand talvisel ajal), bulgur-kinoa-kuskus-oder-riis sobivad hästi toitvamasse salatisse, värskest kartulist rääkimata jne-jne.
Naudinguküllast suvist salatihooega!

Vaata veel:
Värske kartuli salat kilu ja vutimunadega
Salat grillitud suvikõrvitsa ja parmesaniga
Suvikõrvitsa carpaccio 
Ahjupeedi kitsejuustu salat
Pardifilee salat
Fenkoli apelsini salat
Caesari salat :)  (kuidas siis ilma selleta saaks?)
Vahemereline salat aedoa kaunadega
 
Paleoretseptide puhul jäta lihtsalt salatitele juust lisamata

14. mai 2012

Fenkoli, aniisi ja ingveriga marineeritud räimed. Uuest lemmikust kalatoitude raamatust

Tuleb välja, et vahel võib inimene olla puhta pimedusega löödud. Räägin endast, kes suutis aastaid mitte märgata raamatupoodides müügil olevat Leif Mannerströmi raamatut "Räim ja heeringas". Õnneks on pimedusepilv hajunud ja minul nüüd see raamat aukohal. Leif Manneström ehk raamatu autor on üks Rootsi armastatumaid kalakokki. Kuigi tõlge on sel raamatul nutmaajavalt nigel (või kuidas muudmoodi hinnata näiteks sellisena tõlgitud autori lauset: "Võib öelda, et andes välja tervet raamatut ainuüksi neist imetlusväärsetest kaladest, siis üks ammune unistus"), on vastukaaluks sisu ülihea. Kõikidele räime- ja heeringasõpradele kohustuslik raamat.


Olen juba paari põnevat ideed ja kooslust sealt raamatust katsetanud ja seni on kõi saanud maksimumpunktid. Toit on samuti otsa saanud enne, kui olen seda pildile jäädvustada jõudnud. Kuna aga tulemus on olnud sedavõrd suurepärane, siis tulevad kindlasti kordused ja pildid koos blogipostutusega ka.
Alustuseks üks kergelt aasiapärases maitsekombinatsioonis marineerunud räim. Koosluse autoriks on Leif Mannerströmi restoranis külaliskokana tegutsenud Ola Andresson, kelle jaoks said inspiratsiooniallikana kokku vanaema kokaraamat ja Göterborgi Aasia toiduaineid müüv pood. Väikesed muudatused said minu poolt tegevuskäigu juures sisse viidud.
Vaja läheb:
500 gr räimefileesid
1 punane sibul
1 väikesm fenkol ehk apteegitill
värsket tilli
tükike ingverit
1 tl apteegitilli seemneid
veidi riivitud laimikoort
1 tl aniisiseemneid
paar kafiirlaimi lehte (võid asendada tavalise loorberilehega)

Esimene marinaad
1 dl 10%-list äädikat
5 dl vett
1 tl soola

Teine marinaad
2 spl 10%-list äädikat
2 dl vett
2 spl suhkrut
2 tl soola
kahe laimi mahl


Sega esimese marinaadi ained ning kalla räimefileedele. Marinaad peab katma kalad täielikult. Jäta kalad marinaadi 6-12 tunniks.
Viiluta apteegitill, koori ja haki sibul ja ingver. Valmista teine marinaad, segades kõik koostisosad.
Kurna räimed esimesest marinaadist. Lao räimed sibula, fenkoli ja maitseainetega kihiti purki ja kalla peale teine marinaad. Jäta paariks päevaks külma seisma purki aeg-ajalt raputades.
Juurde serveeri musta leiba võiga või ka keedetud värskeid kartuleid ohtra tilliga.

13. märts 2012

Marineeritud räimed minu ema moodi

Mingil põhjusel on mulle hakanud tunduma, et marineeritud räimed on selliseks toiduks, mis seostub ikka emadega. Vähemalt on mitmel minu tuttaval olnud emadel samasugune kalade marineerimise meeldiv komme. Ja teadagi, ema tehtud kala on alati maarilma parim.


Erandiks ei olnud siin ka minu ema, kes ikka vahel priske kausitäie - selleks oli meil keraamiline suur salatikauss siniste maalitud servadega - praetud räimi (või ka muud kala) marinaadi sisse pistis. Kevadiste räimedega tuli kaasa lisaboonus, et priskemate pugudega kaladel on ka mari kõhus. Mari oli eriti maitsev ja millegipärast kippusd need marjased kalad ikka esimesena otsa saama. Mina ei teadnud sellest loomulikult midagi  :)
Nüüd on paraku nii, et sel aastal saab täis kümme aastat ilma emata ja ilma ema valmistatud turvaliste toitudeta. Ei oskagi arvata, mis oleks saanud siis, kui elu oleks ema vastu heldem ja tema valikud õnnestumad olnud. Kui kaks abielu ei oleks kiirelt purunenud ning argimured kahe lapse üksinda kasvatamisega ja hakkamasaamisega ei oleks lõpuks elurõõmu ja tervist kevadise lume sulamise moel kahandama hakanud. Kui toimetulek ei oleks tähendanud üksinda vastutamist öiste õmblustööde ja päevase õpetajatöö kombineerimisega. Ehk oleks praegugi minu lastel olemas lastel vanaema, kelle juures saaks maitsvat marineeritud kala ning kellel eluaastaid oleks hetkel vaid 62.


Paraku tuleb hakkama saada vaid ema retsetpiraamatute ning sinna vahele poetatud käsikirjaliste retseptimärkmete toel. Õnneks on mitmed mulle lapsepõlvest armsad toidud siiski kirjapanduna olemas ja nii ei jäägi midagi üle, kui olla ise naisliini traditsioonide kandjaks ning anda edasi oma lastele nii ema kui vanaema traditsioone ning toite.

Retsepti autor koos noore tema toidu fänniga

Ma pean tunnistama, et ei olnud seni neid marineeritud räimi ema retsepti järgi teinudki. Ju ei tulnud selle pealegi, et keegi peale ema võiks neid teha. Nüüd, mõni aeg tagasi, jäi see retseptileheke näppu ja siis tekkis küll otsus esimesel võimalusel ära proovida, kas ema retsepti järgi tehtud räimed maitsevad ikka sama hästi kui ema tehtud. Maitsesid küll! Tegemist on tegelikult üsna traditsioonilise marinaadiretseptiga, millelaadseid ringlemas loendamatul arvul. Siin on lihtsalt see maitsetasakaal, mis on olnud igiomane minu lapsepõlves ja seetõttu on see minu jaoks lihtsalt parim.


Esimene etapp algab kalade puhastamisest. Toodud marinaadikogusest jagub umbes 1-1,5 kg räimede jaoks ja kalad võiksid olla võimalikult värsked. Räimedel tuleks lõigata ära pea ja lõikamist tuleb alustada selja poolt, nii saab osa sisikonda ühe lõikega välja tõmmatud. Kõhuõõs tuleks puhastada, kuid kui kalal on mari, siis selle võiks küll sisse jätta. Süües tuleb siis lihtsalt meeles pidada, et marja all on peidus põis, mida võiks mitte süüa. Või siis tuleks osav olla ning juba toorel kalal marja alt põis välja õngitseda. Terava otsaga väikese noaga on see täiesti teostatav.  Kalad tuleks siis pesta ning kergelt soolaga üle puistata ning mõneks tunniks seisma jätta. Praadida tuleb kalad kuumal pannil õli sees ning eelnevalt lahtiklopitud munas ja jahus püherdades. Mina kasutasin seekord tavalise jahu asemel kikerhernejahu (Piprapoe kaup) ja see andis väga mõnusa maitse. Praetud kalad tuleks tõsta siis kõrvale ja valmistada marinaad.
Ema marinaad praetud kaladele
1 l vett
1 porgand
1 sibul
10 tera pipart
10 tera vürtsi
5 loorberilehte
2 spl 30%-list äädikat
1 spl soola
4 spl suhkrut
Koori ja tükelda sibul ja porgand. Aseta kõik marinaadiained v.a. äädikas potti ja keeda mõned minutid. Viimasena lisa äädikas, kuid ära siis enam keeda. Jahuta marinaad ja kalla praetud kaladele. Parim alates järgmisest päevast, kuid kannatamatud võivad esimesed kalad marinaadist välja õngitseda juba paari tunni pärast.