Ise tehtud. Hästi tehtud.

Kohukesed. Sügavkülmameetodil ja ikka isetehtud

2012-01-31T21:16:00.001+02:00

Mõeldes kohukestele, kangastub esmalt ikka see Onu Raivo joonistatud kiisuga omaaegne pirakas (võrreldes praegustega) kohuke, mis oli paras defitsiit ja Pärnu lapsena sain seda üsna harva. Kui keegi Tallinnas käies kaasa tõi, oli pidu missugune. Tundus, et šokolaad puruneb hammustades vastupandamatult kõlava krõmpsatusega ja rikkalik täidis kleepub mõnusa patususega hammaste külge. Oi mulle meeldisid need kohukesehetked ja isegi kui nostalgia ja lapsepõlve koefitsent maha arvestada, oli tegemist ühe tõeliselt maitsva maiusega!

Muide, kohuke on üks neist toitudest, mis on mujal maailmas suhteliselt tundmatu ja siinmail samas asendamatu. Suurem osa Eesti lapsi kasvab üles ju kohukesi süües ja ükskõik, kuhu elu edasipidi Eesti juurtega võsuke satub, jääb kohukese ihalus ikka hinge pakitsema. Nagu ka igatsus kilu ja musta leiva järele :)
Mõni aeg tagasi levis isetehtud kohukeste tegemise vaimustus nii mitmeski toidublogis ja ka Oma Maitse ajakirjas anti näpunäiteid kohukeseteoks. Idee ju hästi vahva, sest ise tehes saad valmistada kõige meelepärasema maitsega kohupiima-šokolaadi pulgakese.
Isevalmistatud kohukese lihtsamast lihtsama idee sain aga viimasel nädalavahetusel Lusika saate salvestuselt. Sügavkülmutatud kohupiima kasutades valmistasime Tartus Meatmarketis koos Joel Ostratiga astelpaju ja müsliga kohukesi.

Joeli astelapajukohukesed

Tema kohukesed nägid välja just sellised nagu pildil ja nende valmistamist saab lähemalt vaadata juba sel laupäeval ehk 4. veebruaril kell 10 Lusika saates.
Kohupiima eelnev sügavkülmutamine võimaldab täidise üsna kerge vaevaga šokolaadist ümbrisesse sättida. Seega, valmistuskäik näeb ette, et esmalt soovitud maitsega kohupiim valmis segada, siis silikoonvormis (väike muffinivorm) sügavkülma pista, šokolaad sulatada ja külmunud kohupiim šokolaadi sisse kasta. Puhast šokolaadi kasutades jääb ümbriskiht üsna krõbe, nii et hammustades surub ka täidist välja. Kui tahad elastsemat tulemust, sega šokolaadile lisaks veel veidi 35%-list koort, võid või ka õli.
Mina katsetasin kahe erineva maitsega kohukeste valmistamist.

Mustsõstrakohuke piimašokolaadis (5 kohukest)
200 gr kohupiima
2 spl Taarapõllu mustsõstrajahu
2 spl suhkrut
vaniljesuhkrut
200-300 gr piimašokolaadi
Pähkeid ja rosinaid
Sega kohupiim mustsõstrajahu, suhkru ja vaniljesuhkruga. Aseta kohupiimasegu silikoonist muffinivormidesse, silu pealispind tasaseks ja sügavkülmuta. Enne kohukeste viimistlema hakkamist kummuta kohupiim vormist välja ja aseta tavalisse külmikusse või toatemperatuurile. Sulata vesivannis piimašokolaad ning kasta kohupiima kiirelt sulatatud šokolaadi sisse. Tõsta küpsetuspaberile tahenema ning torka sulašokolaadi sisse kas pähkel või rosin. Lase šokolaadil hanguda.

Kookose-sidruni kohuke
200 gr Nopri sidrunikohupiimakreemi
50 gr Odense kookosmassi (või martsipani)
200-300 gr tumedat šokolaadi (kui soovid pehmemat šokolaadiümbrist, siis lisa ca 50 ml 35%-list koort sulašokolaadi sisse)
pähkleid ja rosinaid
Aseta kookosmass või martsipan silikoonist muffinivormi põhja, peale tõsta paar supilusikatäit kohupiimakreemi, silu pealispind tasaseks ja sügavkülmuta. Enne kohukeste viimistlema hakkamist kummuta kohupiim vormist välja ja aseta tavalisse külmikusse või toatemperatuurile. Sulata vesivannis piimašokolaad ning kasta kohupiima kiirelt sulatatud šokolaadi sisse. Tõsta küpsetuspaberile tahenema ning torka sulašokolaadi sisse kas pähkel või rosin. Lase šokolaadil hanguda.

Tulemus on mahlane, värske ja tõeliselt mõnus. Korralik täisšokolaad ja värske kohev kohupiim on kooslus, mis on kindla peale laste lemmik, aga kardetavasti ei jäta ükskõikseks ka ühtegi suurt inimest. Hea on see, võimalusi mängimiseks on lõputult - olgu see siis täidise maitsestamine või siis ka ümbrises kasutatava šokolaadi varieerimine - kellele mõrkjas tume šokolaad, kellele imalmagus valge ja kellele kreemjas piimašokolaad. Igaüks leiab endale lemmiku.

Põnevat lugemist põimituna tänuga. Auhinnad ka jagatud.

2012-01-30T21:49:00.001+02:00

Olen nüüd vaimustunult ja õnneõhinal käinud lugemas neid sisukaid, põhjalikke ja väga armsaid kommentaare, mis jäetud minu lapsepõlvemaitsetest ja -mälestustest kantud postituse juurde.
Suured ja siirad tänud kõigile, kes raatsisid ja viitsisid oma mälestusi jagada! Neid lugedes tuli kohati pealetikkuva meelehärdusega võidelda. Te olete võrratud, kes te nii ilusaid mälestusi ja mõtteid siin jagasite ja juba neis kommentaarides sisalduva info põhjal julgen kinnitada, et tegelikult oleme "päris" toidule veel lähemal kui vahel supermarketites ringi jalutades tundub. Kõige paremas mõttes on eestlased üks mõnus popsirahvas, kes haukab koduleiba ja sätib leivale peale kilu ning kõrvale rüüpab kama. Või no peaaegu nii, sest oma traditsioonilisest toidust oleme me ehk siiski vähem kaugenenud kui suurem osa nn "arenenud" maailmast. Ja see on ainult tore! Praegu on ju liikumine ikka ainult õiges suunas ja pigem mõistusliku ja puhtama toidu juurde.

Lapsepõlv ja lapsepõlve maitsed on kummaline nähtus - ühest küljest puhas ja rikkumata ning teisalt kohati ka üsna arusaamatu. Mina olen näiteks toorest kartulit lapsena krõmpsutanud ja eriliselt hõrk oli kergelt külmavõetud magusa maitsega toores kartul.
Lugedes aga külastajate jäetud kommentaare, tahaks kohe mõned lõigud välja tuua. Need olid lihtsalt NII ilusad. Kaidi kirjeldatud tühjas kilukarbis sütel küpsetatud kartul soolahelvestega tundub praegustes oludes lausa gurmee-kategooriast toiduna. Mõned näited armsatest mälestusest on allpool toodud:
- Totult: Minu hitiks on kasukasalat, mille retsept pärineb minu vanaemalt. Koostisained on enamasti samad, mis ikka kasukasse pannakse. Eriliseks teeb selle ehk valmistamise viis - kõik koostisained peale heeringa ja sibula riivitakse. Kihid jäävad tänu sellele õhulised ja läbipaistvas kausis serveerituna jääb salat väga efektne. Ja kindlasti tuleb selles salatis kasutada isepuhastatud erisoola heeringat. Uskuge mind, heeringa puhastamise vaev tasub end kuhjaga ära. Ilma "kasukata" ei tule meie peres ükski uus aasta ja seda juba ajast, mil ma ise alles sipukates olin.
- Ilselt: Lapsepõlve mälupildid vannitoas vannis ujuvatest angerjatest, kust minul oli au neid püüda ja kööki toimetada:) Või võrumaal paadiga väikesele järvesaarele vanaisa ja isaga kajakamune korjama sõites... Meie peolaua traditsioon on minu kodust vasikarull ja seda mäletavda lapsed juba vanaisa laualt. Ja on veel neid kindlaid toite, mille puudumisel kergitatakse kulmu, et kuidas nüüd siis nii, sülti ei olegi või:)
- Luizelt: Väga palju lapsepõlvemälestusi seostub minul ema köögikatsetustega, mida on nii vahva meenutada. Kui ma sain 2-aastaseks, siis tegi ema uhke Pavlova tordi, mis küll tema sõnul välja ei tulnud, aga mina olla öelnud, et tahan uuesti 2-aastaseks saada :)
- Sabinelt: Mina ikka meenutan aeg-ajalt, kuidas vanaema juures sai tihti metsas käidud (oli ju vaja ainult paar sammu maamajast eemale kõndida) ja tundide viisi kõrte otsa mustikaid korjatud. Ükskõik kui palju neid lõpuks oli, ikka sõime kõik suhkru ja piimaga ära - lihtsalt ei läbenud oodata, kuni neist midagi muud valmida võiks.
- Signelt: Meenub pehme saiaviil, selle peale tuli panna hapukoort ja see omakorda raputada üle suhkruga.- ja söömiseks valmis. Maitseb ka minu lastele. Teine lemmik on sellest ajast, kui meie maale ilmusid rösterid- tuli saiaviil rösterisse panna, määrida võiga ja kõige peale mesi.- soe või ja meesai- seda syyes ei saa pidama.
- Leoolalt: Koos meenutuse tulemusena tulid meelde: munavõi, marineeritud praetud räimed, marineeritud seened, praetud kaelakarbonaadi viilud, pugu-südamekaste, liharullid, kanakaeltest supp, ahjujuustusaiad, isa tehtud sašlõkk (mida kahjuks me enam ei saa), rabarberikissell, mannavaht, suvel purustatud maasikad piimaga ja vanaema juures tehtud kohupiimapallid.
- Pikatoalt: Metsas, järvekaldal valminud uhhaa. Isal oli alati loorber ja pipraterad landikarbiga kaasa.Vanaema tehtud lihapirukad (muna ja riisiga), neid valmistati juubeliks puljongi kõrvale ikka sadade kaupa. Porgandipirukas, väljast nagu suur saiapäts, seest mahlane (lahtilõigatult nägi välja nagu rullbiskviit - siiruviiruline)
- Kertult: Ema hitiks oli keedukreemiga kook biskviit põhjadel.
- Anonüümselt: kosmos ja põltsamaa õunamarmelaad, ahh- mäletan, et sõime neid õues jalga kõlgutades kõrsikutega, küll oli hea.
- Anult: toit, milleta elu oleks kurvem, ning mis samal ajal ka lapsepõlve meenutab, on mu jaoks kartulisalat. aga samas ka maavanaema varamust hapendatud seened. ja linnavanaemalt klimbisupp.
- Katrinilt: Vanatädi jäävad meenutama puupliidil pikalt keedetud seasabad - et kodus neid ei tehtud, maitsesid need lapsena kuidagi eriti hõrgult - ja nii neid söödigi - kuhi sabasid taldrikul ja leiba kõrvale.
- EppS-lt: Soe lehmapiim, värske kartul, seenekaste - klassika. Kui ahju köeti, sai ahjusaia - kuldkollast. Vobla - sööga alla ja söögi peale, kümnete kaupa.
- Lizzy'lt: Teine vanaema trump on lihapirukad. Põsest ja maksast tehtud hakkliha, hääd ja paremat juurde ja pärmitaignasse.. Hirmus rammus, aga jube head.
- Karimakeselt: Ka toit oli mõnus ehtne talutoit, soe lüpsipiim, mis me ise ka lüpsime, pidime ka ise void tegema 3 l purgis seda raputam aniikaua kuni tekkis voi jne. Kõige hullem sook oli pekikaste: ma mäletan, see keerles mul pidevalt suus ringi ja munakaste.Veel mis maalt meeles on kaisime pea iga paev Harju risti poodi jala Põltsamaa marmelaadi järele :) selle juurde ostsime alati 1 kirdesaia ja nii me siis tagasi koju laksime kaes sai, kõrsikud ja suu peal Põltsamaa marmelaadituub :) Kuna mu vanaema on parit Viljandist siis on siiani peretraditsiooniks sealt parit riivikook kartulitest, mida me soome siis pohlamoosiga :D
- Andralt: Eriti eredalt on meeles vanaema saiavorm ja roosa mannavaht, mida söödi reeglina külma piimaga; ja veidi liiga pruunid ja veidi liiga õlised, aga ikka oh kui maitsvad pannkoogid maasika -ja õunamoosiga.
- Profalt: veel üks liik lapsepõlvemaitseid - tolleaegseid toidupoest saadud maitseid. Põltsamaa tuubimarmelaad, Kosmos, kõrsikud, maisipulgad. Ka need olid head maitsed. Turisti eine kus oli korralikult liha, sprotid õlis sünnipäevalaual näitas et omatakse mõjukaid tutvusi, keeduvorst milles oli korralikult liha ja maitses ka praetuna hästi. Lehmakommid, naturaalsed mahlad kolmeliitristes purkides, elusad õlled, jne
- Katrinilt: Kaks muhulasest vanaemalt pärit küpsetist, millega mina olen laineid löönud, on kodune sai ning nähtus nimega makileib - kartuli, singi/peki ja ohtra sibulaga küpsetatav karaskilaadne tegelane. Lõpuks aga meenuvad veel pisikese iseenda valmistatud maiused, milleks olid hapukoor suhkru ja kollaste nurmenukuõitega ning võiga suhkrusai.
- Voisulalt: Kuigi minu ema oli ôppinud kokaks, oli ta saanud oma emalt toidutegemise, lauakatmise ja serveerimise oskuse juba enne kokakursust. Minu vanaema (ema ema) oli saanud selle oma emalt jne. Vôib ainult imetleda seda vana eesti majapidamise kôrget taset. Mäletan meie suguvôsa suuri pidusid ja juubeleid, kus minu ema oli peakokk. Ilus oli tema liigutusi jälgida.
H-lt: pidulaual olnud hakklihapallidest sinna juurde kuuluva valge külma kastmega ei saa üle ega ümber. Ja no muidugi keel!
- Sandralt: lisaks veel kindlasti hapukapasasupi, mis on minu lemmiksupp siiamaani. Juba natuke hilisem lapsepõlv seostub mulle aga kodujuustuga, mida sööks koduse keedukartuliga kasvõi iga päev. Üks kummaline kaste, mille juured on vist Ida-Virumaal (meie kutsumegi seda Viru toiduks), on õli ja äädika segu, mille sees on tükeldatud sibul. Vaese aja toit, mis maitseb nii hää.
- Maielt: Kodus tegi vanaema alati kaerakiislat. Olen mitu korda proovinud, aga pole sellist saavutanud ja mõtlen, et las jäädagi sinna lapsepõlve mälestustesse. Kodus tehti väga palju ahjutoite. Alati kasutati ahjusoe ära. Eriti head olid lihad, mis küpsetatud hapukapsa sees. Värske kapsas valmistati nii, et pea ainult poolitati või siis suuremad ka neljaks. Teen ka praegu ühepajatoitu nii, et köögiviljad on võimalikult suurte tükkidena.
Liha küpsetas vanaema aeglaselt ja nö omas mahlas ja säilitati siis rasvakaane all (tänapäevane rillette).
- Anonüümselt: Suppi tehti nii nõgestest kui oblikatest, sees olid nii kruubid, klimbid kui kartulid.
Kasemahl oli meite lemmikjook. Hapendati seda koos leiva, mustsõstraokste ja meega, aga meile meeldis vaid värske. Igakevadine söök oli murulauk või sibulapealsed hapukoore ja soolaga, seda määriti ohtralt leivale või söödi koos kohupiimaga keedetud kartulite kõrvale. Piima-klimbi supi kõrvale sõime alati silgu- või singileiba. Tikripommide tegemine oli meile suur lust. Muretaignasse peitsime tikri ja veeretasime sellst kuulikesed. Need pommid on tõeline nostalgiaroog. Ja üks salasöömine oli meil ka. Ema-isa vist ei teadnudki sellest, ent mamma lubas meil loomadele kuivama pandud leiva selles tünnis, kus piim voolava vee abil jahtus, märjaks kasta ning siis me läksime üle õue aita, märg leivatükk käes ning pistsime selle suurde soolavakka, peale jõime piima.
- Moonikalt: Esimeste värskete kartulite juurde tehti alati vedelat sorti suitsukalasalatit. Hakitud mugulsibul, keedetud muna, suitsukala ja vist ka värske kurk ning ohtralt vedelat hapukoort, tilli ka. Hapukurgipang oli suviti ka alati käepärast. Mamma oli enne sõda Peipsi taga ning meenutas sageli, kuis kisla nad rasketel aegadel ära päästis. Ta tegi seda aeg-ajalt ning me lapsed sõime seda viisakusest. Kallasime nii palju hapukoorega üle, et oli vaid koore maitse tunda.Talviti oli sahvris alati suuremat sorti kauss, kus oli sees hapukapsa, toore sibula, vee segu. See olla mamma lapsepõlvest saati talvevitamiin olnud. Ning mammast on meeles, et sahvris oli alati 1 liitrine purk, kus oli äädikamarinaadi sees heeringas, hulgas ka sibul.
- Kaidilt: Kui ma teinekord peale kooli vanaema poole läksin, siis olid alati ootamas puupliidil suurel malmpannil valminud praekartulid ta teadis et ma võiksin ennast nendest kasvõi lõhki süüa ja ainult neist toituda :), või teinekord ka talvel kui oli ahju küdema pannud ja kui hakkas ahju kinni panema siis nendele kuumadele sütele asetas tühja suure vürtsikilu karbi sisse kartulid ja pistis ahju ja pärast raputas jämedat soola peale ja siis ma sõin neid hapukoorega ja uskuge ma pole eales enam kartulist tehtuna maitsvamat toitu saanud ja kui lihtne. Või siis kui vanaisa oli jälle kellelgi seatapul abiks käinud ja sai ka alati ise värsket liha kaasa, siis see värske liha praetuna oli ka lausa jumalik, sellel samal malmpannil ja puupliidi peal ja pärast ma leivatükiga veel puhastasin selle panni praadimisel jäänud rasvast puhtaks, mmmm võrratu. Siis ta tegi mulle vahest pudru, ise nimetas ta seda jahupudruks aga mul pole aimugi mis jahust või kuidas, igatahes see soe pudru võisilmaga oli väga maitsev
- EppK-lt: Alati, absoluutselt igal hommikul praadis vanaema meile puupliidil rasvaleiba. See oli sel hetkel maailma parim asi mida hommikuks tahta. Siiamaani kui ma suviti vanaemal maal külas käin teeb ta alati minu rõõmuks hommikuti rasvaleiba.
- Janetilt: Hommikusöögid on meil nädalavahetustel rikkalikud, laual on alati omlett/keedumuna, 3-4 erinevat võileivakatet(ilusamatel hommikutel veel soolalõhe) saia/leivaga ning vahest kellele lisaks puuvilju/jogurtit/pähkleid vms.
- Vivianilt: Päris tihti tehti meil rasvas küpsetatud liha ja moosipirukad. Moosid ja mahlad tehti muidugi kõik ise sisse. Oh, peaaegu oleks meelest läinud, ka lihakonserve tehti meil mõnda aega ja need olid küll superhead!

Nüüd aga väljalubatud auhinnad. Kõige parema meelega jagaksin ma kõigile teile, armsad kommenteerijad, kõike head ja ilusat. Paraku tuleb siiski piiratud auhindade hulga tõttu fortuuna hoolde otsustamine jätta ning juhuslikult valitud numbrite järgi (jällegi kasutades pere abi) jaotusid kingitused nii:
Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu saab Katrin, kes jättis kommentaari 15.jaanuaril
Noa- ja kahvlikujulised Misu kõrvarõngad saab Totu, kes jättis kommentaari 15. jaanuaril
Purgitäie tšillimoosi saavad endale Katrin (kommentaar 16.jaanuaril) ja EppK (kommentaar jäetud 17. jaanuaril). Palju õnne kõigile võitjatele!
Auhinna kättesaamiseks saatke palun mulle sõnum oma aadressiga kas FB vahendusel või siis meilitsi tuulimathisen@hotmail.com.
Tänud kõigile, kes aitasid nostalgiaradadel uidata ja mõnusaid lapsepõlvemaitseid meelde tuletada!

Magushapu kana Draakoniaasta tervituseks

2012-01-26T17:55:00.000+02:00

Hiina uue aasta algust ja Draakoni valitsemiaja algust, küll väikese hilinemisega, on paslik tähistada ühe Hiina köögi tõelise hitiga ehk kanaga magushapus kastmes. Hiinapäraselt siis gu lo gai .

Vähe on inimesi, kes seda ei armastaks ning variatsioone magus-hapu kastme teemadel liigub ka lõputult. Siintoodud versioon on pärit Hiina läänepoolsest osast. Hiinas kasutatakse magushaput kastet kõige sagedamini hoopis kalaroogade juures. Meil on pigem levinud kana selle kastmega valmistamine.
Siintoodud retsept on mugandatud ja kohandatud hästi ahvatlevate Hiina toitude raamatust China, mis jõudis minuni üle suure lombi ja tänu teise samasuguse kokanduskiiksuga inimese abile. Tänud, Tiina!
Kastme maitsestamisel tuleks pigem usaldada oma maitsemeeli kui retseptis näpuga täpsetes kogustes järge ajada. Koostisained jäävad küll samaks, kuid igaühele sobilik magusa ja hapu tasakaal tuleb ikkagi endal paika sättida, Kui kellegi jaoks võib kaste olla liiga magus, siis kõrvalistuja jaoks võib see olla hoopis liiga hapu jne. Muidu on aga tegemist lihtsa, maitsva ja äärmiselt mõnusa ning kiirelt valmiva klassikuga ning kui kõiki koostisosasid ei ole käepärast, on väikesed asendused ikka lubatud. Seesamiõli võiks küll kindlasti olla, Hiina toidu spetsiifiline mõnus maitse peitub sageli just seesamiõlis.

450-500 broilerifileed (sobib ka kalkuni- või seafilee)
5 spl maapähkli õli
1 peeneks hakitud küüslauguküüs
Pöidlaotsa suurune jupp värsket ingverit
1 paprika (võib olla nii roheline kui ka punane) ribadena
1 sibul hakituna
1 porgand ribadena
1 tl seesamiõli
Hakitud rohelist sibulat

Marinaadi jaoks:
2 tl sojakastet
1 tl kuiva šerrit või Shaoxing riisiveini
½ tl soola
Veidi seesamiõli
Näpuotsaga valget piprat

Kastme jaoks (siin tuleks nüüd pigem maitsta kui täpseid koguseid retseptist lugeda)
8 spl riisiäädikat
4 spl pruuni suhkrut
2 tl sojakastet
6 spl tomatiketšupit

Sega esmalt marinaadiained. Lõika kanafilee väikesteks kuubikuteks, sega marinaadiga ja marineeri ca 20 minutit. Samal ajal valmista kaste. Kuumuta riisiäädikat pannil, lisa suhkur, sojakaste ja ketšup. Sega kuni suhkrur on sulanud ning tõsta kaste kõrvale.
Kuumale vokkpannile kalla paar lusikatäit maapähkliõli ning voki kanafilee kergelt läbi, kuni pealispind on kuldpruun. Tõsta kanafilee kõrvale.
Samale vokkpannil kuumuta ülejäänud maapähkliõli ja prae küüslauk ning ingver läbipaistvaks. Lisa köögiviljad ja prae ca 2 minutit. Nüüd kalla pannile ka kana ning prae veel minut-paar. Viimasena kalla peale kaste, lisa veidi seesamiõli ning rohelist sibulat.
Serveeri koos aurutatud riisiga.

Retsept ilmus ka Rannamõisa blogis.

Moon. See vana hea. Üks hõrk kanamaksapasteet sibulamoosiga ka lisaks

2012-01-20T22:39:00.001+02:00

Blogarditel (blogija + õgard = blogard) on saanud traditsiooniks aeg-ajalt mõnd toidukohta rünnata ja kambaga peale lennata. Et testida kööki, kokka ja menüüd. Kristalse tõe huvides peaksime muidugi käima ühekaupa ja nägu varjates kehastuma tavakliendiks, aga ega kaua oma palet ei peida, eriti kui fotoaparaat saab välja tõmmatud, et kõik road pildile jäädvustada.
Viimati sai blogarditega Moonis käidud, mille kohta - endalegi üllatuseks - sai kasutatud terminit "vana hea". See nn. vana koht on küll veidi ainult üle kahe aasta vana, aga uute üllatustulijate taustal tundub Moon oma tuntud headuses olevat kui kindel ja turvaline sadam, kuhu vahel ikka tahaks sisse põigata, et lasta kõhule pai teha. Mooni muljetest ja mõnusast viinalõhest on kirjutanud oma blogis ka Mari-Liis.
Väike pildiline läbilõige kõigest sellest, millega meid tol õhtul hellitati (oehh, kui vaid pilti suudaks kõiki neid maitseid edasi anda!) on toodud allpool. Pea iga toidu juures tahaks emotsionaalseks muutuda, sest kõikide roogade puhul on oskuslikult põimitud näiline lihtsus ja teisalt vaid läbi köögikogemuse ja toidutunnetuse lisanduv "x" faktor, mis seda faktorit omava inimese käe alt tulnud road muudab alati tõeliseks elamuseks. Mooni Roman kuulub kindlasti talentide hulka, kes suudab köögiklassikuid alati omapoolse kauni käekirja lisamisega sündmuseks omaette muuta. Samas jäävad toidud sageli üllatavalt lihtsaks ja igiomaseks, kuid nii lambakotlet, pelmeenid, kanamaksapasteet või ka pliinid siiamarjaga maitsevad etaloniloovalt.

Seda paid kõhule saime me ikka korralikult. Lahke pererahva soe ja siiras vastuvõtt väärib eraldi äramärkimist ja selle eest hoolitses võrratult armas Jana, kes aitas meil ka veine toidu juurde valida. Eraldi üllatuse valmistasid nii tervitusjook (isetehtud ingverisiirupiga ja vahuveiniga) kui ka digestiivina pakutud kodumaistest arooniatest marjanaps.
Maitsta õnnestus meil pea kogu menüüd. Blogardite söögikombed on, muide, üsna omapärased. Nimelt tellime sageli lauda igast roast ühe eksemplari, mida siis ringi lastakse käia, mekutatakse ja maitstakse. Nii ka seekord õnnestus Mooni uuemad ja vanemad toidud läbi proovida ja õndsalt ohates veenduda, et kõik on täpselt sama hea või paremgi veel kui enne.
Moonis pakutud siidise olemisega ja õhkamapaneva konsistentsiga kanamaksapasteet paitas kõhtu ja suulage nii mõnusalt, et koju jõudes sai Romani ja Igori "Vene köögi" raamat välja kraamitud ja koheselt katsetatud, kas ma oma koduses köögis suudan ligilähedalegi oma mösserdamistega jõuda.

Katsetuse tulemus oli täpselt selline "originaal-koopia" stiilis ehk vaid naaatukene sarnanev pakutud täiusele, kuid sellegipoolest väga maitsev. Tõenäoliselt tuleks veel tugevalt tehnoloogia kallal nikerdada kodukatsetuse puhul (no ei olnud nii kreemjas ja pehme, kas siin äkki mingi 35%-lise koore lisamise nipp?), aga maitse sai sel kodusel pasteediteol küll selline, et sööjad ei pidanud vaevaks minu eemalolemise ajal mulle SMS-ida, kui hea see pasteet ikka on :) Hoidsin pasteeti tehes ennast ka teadlikult tagasi, et jäädagi nende lihtsate komponentide juurde ja võikogust tuleb ka ilma koonerdamata lisada. Kui tavaliselt lisan pasteedile ürte ja/või maitseköögivilju ja -vürtse, siis sellel variandil on koostisainete loetelu pigem tagasihoidlik.

300 gr võid
0,5 kg jahutatud kanamaksa (kelmetest ja kiledest puhastatuna)
3 sl konjakit
1-2 sl (pruuni) suhkrut
1 sl õunaäädikat
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Alusta sellest, et lase võil toatemperatuuril pehmeneda. Võta puhastatud kanamaks ning prae kuumal pannil ca 50 gr või sees kanamaks kiirelt läbi. Lisa pannile konjak, sool, suhkur, jahvata peale veidi pipart ning prae mõned minutid, kuid väldi üleküpsetamist. Kalla praetud maks kaussi ning lase mõned minutid taheneda.
Püreesta maks köögikombainis või purustajas ning suru läbi sõela. Viimane protseduur on üsna tüütu, kuid siidise ühtlase lõpptulemuse jaoks vältimatu. Lisa toasoe või ja äädikas. Maitsesta lõplikult, vala vormidesse ja aseta jahtuma. Kuna pasteet sisaldab ohtralt võid, on soovitav enne võileivale määrimist pasteet toatemperatuurile tõsta, et ta veidi soojeneks.

Sibulamoos
2 punast sibulat
2 sl (pruuni) suhkrut
2 sl balsamico äädikat
veidi soola
Koori sibul ja lõika poolratasteks. Kalla potti ja hauta vaiksel kuumusel koos suhkruga ca 30 minutit. Lisa äädikas ning näpuotsaga soola ning lase jahtuda. Parim järgmisel päeval, kui maitsed on jõudnud seguneda.

Kana tomatikastmes ja parmesanikatte all

2012-01-17T08:44:00.000+02:00

See on hästi mõnus ja lihtne argipäevaroog, mis maitseb imehästi vaatamata sellele, et väga suurt pingutust toidu valmistamine ei nõua. Samas on tomati ja juustuse kastme sees küpsenud kanaliha lausa sõltuvust tekitavalt maitsev.

Tavaline on see, et hiljem riisutakse ka ahjuvorm saiatükkidega puhtaks, kuna kogu kaste on lihtsalt liiga maitsev, et ennast korrale sundida. Ja minu jaoks on jackpot ka see, et seda toitu söövad kõik pereliikmed (uskuge, kui kolm erineva maitseelistustega last vahel ühel nõul on, siis on see toiduvalmistaja jaoks ikka suurpäev küll!)

Vaja läheb:
6 kondita ja nahata broilerikintsu
2-3 küüslauguküünt
500 gr tomatikastet
1 tl soola
1 spl suhkrut
Peotäis värskeid basiilikulehti
100 gr mozzarella juustu
50 gr parmesani juustu
Oliiviõli
Musta pipart
Kui soovid tugevamat tomatimaitset, lisa paar supilusikatäit kontsentreeritud tomatipastat
Kuumuta keskmisel kuumusel oliiviõli. Lisa hakitud küüslauguküüned ja hauta kiirelt läbi. Lisa tomatikaste (võid kasutada ka purustatud tomatikonservi, seda arvesta siis 400 grammine purk), tomatipasta, sool, suhkur ja jahvatatud musta pipart ning hauta vaiksel tulel aeg-ajalt segades ca 15 minutit, kuni kaste on paksenenud ning maitsed intensiivistunud. Sega juurde värsked hakitud basiilikulehed.
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Samal ajal kuumuta teisel pannil veidi oliiviõli ning prae broilerikintsusid paar minutit mõlemalt poolt. Tõsta ahjunõusse. Kalla kanakintsudele peale tomatikaste, pudista peale mozzarella ning puista peale riivitud parmesan. Nirista peale veel oliiviõli.

Küpseta umbes 20 minutit, kuni juust on sulanud. Valmis vormile puista peale veel värskeid basiilikulehti

Retsept ilmus ka Rannamõisa blogis.

Toidust, lapsepõlve maitsetest, kokaraamatutest. Natuke loosimist ja auhindu ka.

2012-01-14T22:47:00.000+02:00

Ei oskagi arvata, kas põhjuseks on ealised iseärasused või tõsiasi, et iseseisvusaja jooksul on olnud võimalik väga palju seni kättesaamatuna olnud toite oma hambaga ära maitsta, aga järjest rohkem olen hakanud väärtustama meie igipõliseid toite ja toidust rääkides hakanud üle õla tagasi lapsepõlve vaatama. Vaatama hoopis teise pilguga seda, mida lapsena sõin ja milliseid maitseid kogesin.


Omaaegsete pidulaudade klassika: muna-tomati kärbseseen ja sült

Kuulun veel sellesse põlvkonda, kel on olnud õnn kogeda kõige ehedamaid lapsepõlvemaitseid suvel maal vanaema juures. Lüpsisoe või siis kaevus jahutatud piim, isesoolatud liha, värskelt püütud kala, paar korda suve jooksul vähipüük. Kanamune käisime ise kanalast otsimas, vanaema küpsetas saia ja sepikut, suveti valmistas imelist punasesõstratarretist, millega tehtud Mamma tumekollase biskviidiga (ikka need kodukanad) keedu-võikreemi tordid olid üle mõistuse maitsvad. Aastavahetusel keedeti sülti, millel umbes sentimeetri jagu rasvakihti peal (seda, tuleb tunnistada, ma küll lapsena jälestasin, kuigi rasva eesmärk oli kuumade kartulitega süües kastmeks sulada) ja pühade puhul ehtis lauda heeringas hapukoore ja sibulaga ning kasukasalat. Ema praadis värsket meretinti või tegi marineeris pesukausi kaupa räimi. Marineeris seeni ja tegi puuviljad kompotiks. Metsas käidi igal aastal ja keegi ei tulnud selle pealegi, et marineeritud kurki või soolaseent kusagilt osta. Punasesõstramahlast tehti jooki, olgu siis nii morsina kui kissellina. Sellised lihtsad ja igiomased maitsed, mis nüüd järjest sagedamini valuliku igatsuse tekitavad.

Klaasitäis äsjalüpstud piima tundus maailma kõige loomulikuma asjana ja ei ajanud õlgu võdistama ei soe piim ega kerge lehmalõhn. Pigem oli see kuidagi ...turvaline ja päris

Osa nendest maitsetest olen suutnud talletada ja järele aimata, aga osa on läinud koos ajaga kaotsi. Vanaema imeliselt õhulise sepiku tegemise tarkus on läinud koos vanaemaga, kes alati, kui keegi temalt retsepti küsis, rehmas käega, et seal ju ainult pärm, sepikujahu ja vesi. Oma vanaema ehk Mamma igalaupäevaseid võirulle olen ikka vahel teinud ja lõppenud aastal sain üle pika aja taaskord ära proovida kalbedandi ehk ternespiima vormi (tänud Ilsele, kes toorainega varustas).

Maailma parimad magustoidud valmisid isekorjatud marjadest, millele tuli lisada vaid piima ja suhkrut

Mõtete mõlgutamine vanaema ja tema köögitarkuste teemal on viinud mind aga hoopis laiemale ringile. Minu Mamma oli käinud kodumajanduskoolis ja saanud oma köögitarkused sealt. Üheks omaaegseks ja just Mamma põlvkonna majakaks kokandusmaailmas oli Adeliine Tannbaumi raamat "Keedu ja majapidamisjuht", millest minu riiulil on nii 1922. kui ka 1934. aasta täiendatud väljaanne. Hästi põnev on vaadata, mida meie vanaemade kokaraamatutes siis pakuti.


Põnevaid toite on päris palju: saago ahjuroog, pritskoogid, veevullid, Inglis kook, pomat ja vabarnasahvt


Hästi põnev on näiteks pottjuust ja aiavilja plekktoosi sisse tegemine on ka päris õpetlik lugemine


Toidud olid peened: vähjasült, toovitud suitsuräimed, pääaju ja põneva nimega roog "tule homme jälle"


Proua Adeliina Tannbaum oli soliidne ja usaldusväärse olemisega daam, kes teadis, millest kirjutas


Omaette väärtusena võib nende vanade raamatute vahelt välja libiseda vanaonu saatmata jäänud kirju tema lapsepõlvest...

... või siis aastakümnete vanune väljalõige ajalehest, kus õpetus, kuidas valmistada baromeeter

Toortoidu väärtustamine oli aga teemaks juba aastal 1934.

Ja siis tuli teine ajastu. Kokaraamatud tõid meie pottidesse ja padadesse hoopis teistlaadi road. Heaks võrdluseks sellest, kuidas keerati ette täiesti teine lehekülg, on see 1955. aastal välja antud "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust". Väga asjalik raamat, kusjuures. Tänud Eilile, kes oma perekonnareliikvia minu kätte usaldas. Aga toidud on seal hoopis teised.

Vennasrahvaste köök oma täies hiilguses: riis ja tatar, pelmeenid ja tšeburekid

Et oleks selge: Kommunistliku Partei ja Nõukogude valitsuse üheks tähtsamaks ülesandeks on rahva toitlustamise pidev parandamine

Sekka tainatooteid ehk vatruškasid, babkasid, kulitšeid ja präänikuid ka

Kõige suurem mutatsioon tabas aga kalatoite. Meie kodumaised kalad kadusid tagaplaanile ning "Kalaraamatusse" reastusid täiesti uued nähtused.

Sardiin, moiva, stauriid, putassuu, lihtsaba ja ohooo! tuunikala tulid ahvenale ja haugile seltsiks

Liigume Atlandi kala suunas, milleks meile kodumaised kalad?!

Tegelikult igati asjalik kalaraamat, kahju ainult, et kodumaistest kaladest nii vähe juttu tehakse

Aga leidus hilisemal ajal ka kalatoitudest selliseid väärt raamatuid nagu Räimetoidud. Kui antikvariaadis peale satute, siis ostke kindlasti.

Tagaplaanil sama autori ehk L. Remmelgase väga asjalik ja ülikehva kvaliteediga väljanne "Küpsetame ise"

Ja siis need raamatut, millega mina üles kasvasin ning kust retsepte otsisin. Minu ema lemmik kokaraamat oli "Valik toiduretsepte". Selline asjalik, 100% usaldusväärne, ilma ühegi pildita ja samas ka minul kogu aeg kasutuses olev põhitõdede piibel.

Auväärne ja usaldatav

Eelnevalt mainitud raamatu muudab minu jaoks eriti väärtuslikuks see, et sinna vahele on talletatud ema retsepte. Leiab kasulikke näpunäiteid nii kurkide kui kalade marineerimise kohta

Ma kohe ei teagi, miks ma soolatud räimede ehk kilude retsepti pole taibanud blogisse riputada. Viga tuleb paranadada

Ja siis veel tuntud klassikud ehk "Rahvaste toite" ja "Saiad. Pirukad. Koogid".

Kaks aegumatut klassikut, mõlemad mõnusalt kapsaks kasutatud

Vaatamata muteerunud kokaraamatutele, valmisid nõukaaegsetes köökides sellegipoolest täisväärtuslikud ning tõeliselt maitsvad road, mis defitsiidile vaatamata (või ehk äkki hoopis tänu defitsiidile, mis perenaiste loomuse eriti leidlikuks muutis) olid senini südant soojendavalt lihtsad, armsad ja head.

Turumajanduse pealetung ja kaupade kättesaadavus muutsid üsna kardinaalset jällegi meie toidulauda, kui mõneti vedas meil, et me ei olnud veel isevalmistamise/hoidistamise/koriluse traditsioonidest liialt kaugenenud ning masstootmisesse paisatud tundmatu päritoluga "surnud" toit ei ole liiga jõuliselt veel meie toidulauda mõjutama hakanud ning korilane ei ole meie loomusest veel kadunud. Taevale tänu! Ja nüüd on suund aina õigemaks sättumas, sest kodulähedasest käesoojusega toorainest ja toidust on hakatud järjest enam lugu pidama.

Kogu selle jutuga soovisin veidi edasi anda seda veidrat fenomeni, mille ma ise alles lähiminevikus olen enda jaoks sõnastanud: see, mida ja miks me sööme, on tegelikult veider kombinatsioon lapsepõlve maitsetest ning riigikordade mõjutustele allutatud suunamisest. Mulle meeldib alati katsetada uusi maitseid, aga kilu-muna-musta leiva kooslusest ei loobuks ma ealeski. Kogu meie igapäevane köök on tegelikult rohkem sõnumit kandev kui me aimatagi oskame ja kui me toidu kõrvale iseenesestmõistetavalt leiba hammustame või pühade ajal sülti, kartulisalatit ja rosoljet taldrikule sätime, siis on see tegelikult nii meie ühine ajalugu ja kultuur, mis meie kombeid ja maitseid vorminud on.

Aga et minu monoloog liiga pikaks ja kurnavaks ei muutuks, siis küsiksin omalt poolt mõned küsimused, millest aimu saamine oleks mulle (ja tõenäoliselt paljudele teistele) tõeliselt põnevaks lugemiseks:

Millised on teie mõtted ja mälestused toiduga seoses? Kas on olemas ka perekonna "reliikviatoidud" mida mingitel puhkudel ikka ja jälle valmistatakse? Kui keegi raatsib, võib jagada ka oma pere reliikviaks saanud toidu kirjeldusi või retsepte (selle eest oleksin eriti tänulik, sest mind ääretult huvitavad just need käsikirjalised retseptid, mis aaretena retseptiraamatute vahelt välja pudenevad).

Millised toidud on jäänud lapsepõlve turvalise maailma sümboliteks, mida senini heldimusega meenutate?

Millised on lemmikretseptid ning lemmikkokaraamatud?

Kas on mingeid toite, milleta oleks maailm palju kurvem koht?

Kõigi vastajate vahel loosib fortuuna seekord välja:

- ühe "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" ehk kümne vapra toidublogija ühitööna sündinud kokaraamatu, kus tervelt 80 põnevat retsepti nii perereliivia, lemmikoogi, eksootilise, piduroa ja paljudest muudest kategooriatest

- Misu kõrvarõngad - vastupandamatud ja täiesti toiduteemalised ehted, seekord nuga ja kahvel. Tuleb tunnistada, et olen mitu korda sattunud neid kõrvarõngaid kandes ebaeestlasliku spontaanse emotsioniooni osaliseks, kui keegi on neid mu kõrvas märganud ja vaimustunult küsima tulnud, kust need pärit on. Väga toidutemaatilised ja hästi vahva ehted!

- mõned isetehtud tšillimoosid. Tšillimoosist on saanud tõeline hitt ja keedan iga paari nädala tagant uue partii. Mõnus ja universaalne särtsulisaja nii lihale, juustule, köögiviljale kui ka magustoitudele.

Kõik kingitused saavad minu kulu ja kirjadega posti pandud ja kohale saadetud.

Mandariini-mandlikook šokolaadikatte all

2012-01-13T10:35:00.000+02:00

Tegelikult kippusin selle koogi nime juures ikka mõnd õndsusele või ahvatlusele viitavad emotsionaalset terminit lisama, aga sain endast võitu, jäin asjalikuks postituse pealkirjastamisel ja kirjeldan seda intrigeerivat ja erakordselt maitsvat kooki allpool.

Esmalt pean tunnistama, et alati, kui kohtan mõnd väga teistlaadset kooslust retseptides, käivitub minus uudishimu ja vajadus järele katsetada. Mitte iga kord ei vii see küll ootuspärase tulemuseni, aga hiljem võib nentida, et vähemalt nüüd ma tean. Sama uudishimu sai ka selle koogi puhul käivapanevaks jõuks - juba algus ehk 2 tundi keedetavad mandariinid tundusid piisavalt veidra ideena ja siis et jahu asemel on ainult mandlijahu.... Selline kook ongi päriselt olemas või?!

Ja kõik toimibki. Toimis katsetades ka martsipaniga, sest mandlijahu leidmine ei ole meie kaubandusest just lihtne ning kuna käepärast oli Odense küpsetusmartsipani, siis sai ka sellega mandariinikoogi versioon läbi katsetatud. Igal juhul tuleb tunnistada, et tulemus on tõeliselt mõnus ja kui valmimiseks kuluv üsna pikk aeg välja arvata, on tegu ka väga lihtsalt valmiva koogiga. Proovige kindlasti järgi, aga olge valmis selleks, et homme ja ülehomme ja üleülehomme peate sama kooki aina uuesti ja uuest tegema, sest sõltuvus on kerge tekkima.

Retsept on pärit minu hetke lemmikust "Green&Black's Chocolate Book", kust järjest erinevaid retsepte läbi katsetan. Ka jäine šokolaaditerriin, purjakil ploomidega mahlane šokolaadikook ning viigimarjadega šokolaadikook olid sealtsamast raamatust pärit. Algselt on tegemist hoopis Nigella Lawsoni retsptiga, mis on siis lihtsalt tumeda šokolaadikatte mütsiks pähe saanud. Aga see šokolaad võiks seal kohe kindlasti olla, sest mandariini mahlane-mõrkjas maitse ja šokolaadi sügav külluslikkus sobituvad kokku ideaalselt. Ja raamatu väitel pidi see retsept olema just selline, mille kohta kõik veendunud Nigella fännid omavahel pärivad, et kas ikka seda mandariinikooki oled juba proovinud :)

Katsetus nr 1 ehk mandlijahuga variant algse retsepti järgi

Katsetus nr 2 ehk mandlimartsipaniga variant

Aga koogi juurde. Annan kaks erinevat retsepti. Üks originaal ehk mandlijahuga tehtud variant ja teine kook selline, kus mandlijahu on asendatud martsipaniga. Välja tulid ja imehästi maitsesid mõlemad. Mandlijahuga variant oli ehk veidi mahlasem ja õhulisem. Maitse oli mõlemal samaväärne. Ahjaa, koogi juures on kõige raskem katsumus see, et tegemist on küpsetisega, mis on parim järgmisel päeval ehk vajab veidi seismist ja mahajahtumist. Samas toa lööb vastupandamatut lõhna täis juba küpsetamise ajal ja ürita siis asjalik ja kannatlik olla, kuni lusika kooki sisse lüüa saab.....

Mandlijahuga mandariinikook ehk originaal

4 suuremat mandariini
5 suuremat kollast muna
2 dl suhkrut
200 gr mandlijahu
1 kuhjaga teelusikatäis küpsetuspulbrit
150 gr tumedat vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi (nt Odense tume plokkšokolaad)
õli
Kalla mandariinidele külm vesi ning tõsta pliidile. Keeda vaiksel kuumusel 2 tundi. Tõsta mandariinid veest välja ja lase jahtuda. Lõika ristipidi pooleks ning eemalda seemned. Purusta köögikombaninis koos koortega ühtlase massi tekkimiseni.
Vahusta munad, lisa suhkur ja jätka vahustamist. Sega mandlijahu küpsetuspulbriga ning lisa muna-suhkrumassile. Viimasena lisa mandariinimass. Kalla segu õliga määritud lahtikäivasse vormi (mina kasutasin 24 cm läbimõõduga vormi) ning küpseta ca 180 kraadi juures ca1 tund (küpsusastet kontrolli tikuga, küpsetusaeg võib olla ka veidi lühem). Kui kook kipub liialt pruunistuma, alanda veidi kuumust või aseta foolium koogile juba varem.
Tõsta ahjust välja ning lase jahtuda. Šokolaadikatte jaoks sulata veevannil šokolaad ning kalla koogile. Kook on parim järgmisel päeval ning säilib mahlasena õhukindlas karbis veel mitu päeva.

Martsipanimassiga mandariinikook ehk koopia

4 suuremat mandariini
5 suuremat kollast muna
1 dl suhkrut
300 gr Odense küpsetusmartsipani riivituna
2-3 spl jahu
1 kuhjaga teelusikatäis küpsetuspulbrit
150 gr tumedat vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi (nt Odendse tume plokkšokolaad)
õli
Kalla mandariinidele külm vesi ning tõsta pliidile. Keeda vaiksel kuumusel 2 tundi. Tõsta mandariinid veest välja ja lase jahtuda. Lõika ristipidi pooleks ning eemalda seemned. Purusta köögikombaninis koos koortega ühtlase massi tekkimiseni.
Vahusta munad, lisa suhkur ja jätka vahustamist. Sega juurde peeneks riivitud martsipan ning küpsetuspulbriga segatud jahu ning lisa muna-suhkrumassile. Viimasena lisa mandariinimass. Sega ühtlaseks, et martsipanimass oleks ülejäänud tainaga korralikult segunenud. Kalla segu õliga määritud lahtikäivasse vormi (mina kasutasin 24 cm läbimõõduga vormi) ning küpseta ca 180 kraadi juures ca 1 tund (küpsusastet kontrolli tikuga, küpsetusaeg võib olla ka veidi lühem).. Kui kook kipub liialt pruunistuma, alanda veidi kuumust või aseta foolium koogile juba varem.

Tõsta ahjust välja ning lase jahtuda. Šokolaadikatte jaoks sulata veevannil šokolaad ning kalla koogile. Kook on parim järgmisel päeval ning säilib mahlasena õhukindlas karbis veel mitu päeva.

Aga see mitu päeva säilitamist on pigem teooria, sest üsna kindla peale saab kook kiiremini otsa kui oskate aimata.
Kuldkollaseid mandlimaitselisi naudinguid!

Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas katsetamiseks kommivabrik Kalev

Rita kapsapirukas Peipsiveerelt

2012-01-10T18:35:00.001+02:00

See põnev kapsapirukas pärineb Peipsiveerel elavalt Ritalt, kelle hõrgutavat pirukat teatakse ja tuntakse kogu külas. Esmapilgul intrigeerib taina valmistamise moodus: ühelt poolt on tegemist biskviittainale sarnaneva loogikaga, kuid üllatajaks on siin majonees, mida lisatakse üsna ohtralt. Sama pirukat võib proovida teha ka sibulaga või siis ka kapsa-sibula seguga. Väga maitsev jääb see kapsa ja majoneesiga taina kooslus, seda võin kohe kindla peale lubada.

3 suuremat muna
1 spl hapukoort
5 kuhjaga spl jahu
250 gr rammusat majoneesi
0,5 tl soodat + 0,5 tl äädikat, lusikas kokku segatuna
0,5 kg kapsast
Soola ja pipart
Võid või õli/või segu
Haki kapsas ning prae pannil võis või õli/või segu sees, kuni kapsas on veel kergelt krõmpsuv. Maitsesta soola ja pipraga.

Taina jaoks vahusta munakollased, lisa hapukoor, jahu, majonees, omavahel kokku segatud äädikas ja sooda. Vahusta munavalged ning sega ettevaatlikult ülejäänud taina sisse.
Määri ahjuvorm võiga, kalla pool tainast vormi põhja. Sinna peale laota läbipraetud kapsas. Kalla kapsale teine pool tainast ning küpseta ahjus 180-200 kraadi juures kuni pirukas on kulpruuni värvusega ning tainas ei jää enam tiku külge.
Maitseb hästi nii soojalt kui ka järgmisel päeval jahtunult.

Retsept ilmus ajakirja Oma Maitse 2012. aasta jaanuarinumbris

Ikraa peedist. Lihtsamast lihtsam ja imemaitsev

2012-01-09T22:04:00.001+02:00

Selline mõnus möginakategooriasse kuuluva peeditoit jäi mulle silma 1955.aasta "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust" lehekülgedelt, kus vastukaaluks eelmise vabariigi aegsetele retseptiraamatutele toodi "maale" kamaluga vennasrahvaste toite. Läänepoolse päritolu toidud kadusid meie kokaraamatutest kui võluväel aastateks.

Peedi- ja baklažaaniikraa ning muna ja majoneesiga kuumsuitsuskumbria - üsna slaavipärase mõjutusega eelroad

Aga eks igas asjas on nii halvad kui ka head küljed. Sellestsamast raamatust võib leida hästi toimivaid ja väga maitsvaid toite nagu näiteks bozbaž-supp, šurpa-supp, botvinja kalaga, tšanahhi, krupennik, galuškad jne. Katsetamist ootavad mitmed põnevad toidud, mida propaganda korras meie rahvale nõuka-aja alguses hoogsalt tutvustama asuti.
Aga seesama vana tuttav peet on minu ammune nõrkus ja lemmik. Koheselt sai lemmikuks ka peedist tehtud ikraa. Peeditoitudest on näiteks ka seesama peedi-kitsejuustusalat on juba aastaid meie laual. Tüdimuse märke ei ole täheldada.

Minu lemmikkooslus ehk peedisalat seekord sinihallitusjuustu lisandiga. Ka täiesti vastupandamatu

Peediikraa intrigeeris eelkõige oma lihtsusega. Kui valmistamist alustada keedetud peediga, siis kulub ikraa valmistamiseks vaid mõned minutid.

Vaja läheb:
500 gr keedetud peete
2-3 spl suhkrut
0,5 tl soola
2 spl võid
Poole sidruni mahl, soovi korral veidi sidrunikoort
Keedetud ja kooritud peedid purustada saumikseriga või ajada läbi hakklihamasina. Saadud püreele lisada suhkur, või, sidrunimahl, sool ning hautada vaiksel tulel ca 10 minutit segu aeg-ajalt segades, et vältida põhjakõrbemist.
Ja valmis ta ongi. Säilitama peaks seda külmkapis, aga üldiselt ei ole säilitamine probleem, sest otsa kipub see mögin üsna kiirelt saama.

Retsept ilmus 2012. aasta jaanuarikuises ajakirjas Oma Maitse.

Vaata peedist veel:
Peedihummus
Ahjupeedid soolapadjal
Peedipirukas brie-juustuga
Borš

Požarski kotletid - mahlane ja mahe kanaroog

2012-01-09T20:24:00.004+02:00

Mahedamaitselised kanahakklihast valmistatud Požarski kotletid on Vene köögi klassika, mis ei jäta külmaks noori ega vanu. Kanaliha leebe maitse saab Požarski kotletis võilt kreemjalt täidlast tuge ning tulemuseks on valmistuskäigult lihtne kuid maitselt rikkalik mõnus roog.

Vaja läheb (6-8 kotleti jaoks):
400 gr kana- või kalkuni hakkliha
100 ml piima
100 gr saia
Vett
50 gr võid
½ tl soola
100 gr riivsaia
Praadimiseks võid või õli ja või segu
Leota sai piimas kuni see on täiesti pehme. Klopi saia-piimasegu ja hakkliha segamini. Lisa juurde pehme või, maitsesta soola ja pipraga. Luksuslikuma tulemuse jaoks võid kogu segu enne või lisamist läbi hakklihamasina ajada või köögikombainiga ühtlaseks töödelda.
Vormi massist märja käega veidi pikliku kujuga kotletid, paneeri neid riivsaias ning prae mõõdukal kuumusel pannil või sees mõlemalt poolt mõned minutid. Kata pann kaanega ja lase mõned minutid kotlettidel kaane all küpseda. Võid kotletid ka kuuma ahju mõneks minutiks järelküpsema panna.
Valmis kotletid serveeri koos aurutatud köögiviljadega ja kartulipüreega, soovi korral kalla kotletid ja köögiviljad üle veel sulavõiga.

Retsept ilmus Oma Maitse 2012. aasta jaanuarinumbris.

Head uut aastat jäise šokolaaditerriiniga

2012-01-03T22:47:00.001+02:00

Kõigepealt kaunist ja maitseküllast uut aastat kõigile ise- ja hästitegijatele! Palju põnevaid avastusi maitsemaailmas sel alanud aastal.

Aga et aastat väärikalt alustada, siis pakuksin omalt poolt ühe tõeliselt rikkalikku ja mõnusa jäise šokolaaditerriini. Terriini valmistamine imelihtne, aega vajab üleöö külmkapis seismiseks ja juurde sobib oivaliselt mündine kaste.

See šokolaadise terriini kooslus on klassika ja pärit Pariisist Taillevent'i restoranist. Retsepti leidsin "Green&Blacks Chocolate Recipies" raamatust.
Vaja läheb:
200 gr tumedat šokolaadi (Odense 70%-lise kakaosisaldusega plokkšokolaad sobib hästi)
100 gr tuhksuhkrut
150 pehmet võid
5 muna, kollased ja valged eraldi
75 gr naturaalset kakaopulbrit
soola
200 ml vahukoort

Sulata šokolaad vesivannis. Sega juurde tuhksuhkur ja või. Järgmisena lisa munakollased ja kakaopulber. Puista sisse näpuotsatäis soola.
Vahusta munavalged ja vahukoor eraldi ja sega mõlemad vahud šokolaadimassi sisse ning sega vaikselt läbi kuni segu on ühtlane.
Vooderda piklik nõu, millega massi sügavkülma paned, toidukilega. Kalla šokolaadisegu kile peale ning aseta terriin sügavkülma üheks päevaks.
Enne serveerimist tõsta terriin ca 15 minutit varem sügavkülmast välja. Lõika viilud kuuma vette kastetud noaga.

Serveeri koos mündikastmega, mille valmistamiseks vajad 300 ml kohvikoort, 3 munakollast, 2 spl suhkrut, mõned tilgad piparmündiekstrakti (saadaval Piprapoes) või veidi väga kanget münditõmmist. Soovi korral ka mõned tilgad rohelist toiduvärvi. Sega munakollased ja suhkur kuni ühtlase kreemja massi tekkimiseni. Kuumuta pliidil koor kuni keemiseni ning kalla ettevaatlikult osade kaupa munakollaste sisse. Aseta kauss seguga vesivannile ning vaiksel tulel kuumutades ja pidevalt segades kuumuta, kuni mass pakseneb.Tõsta kauss tulelt. Lisa mõned tilgad mündiekstakti ja soovi korral ka toiduvärvi. Serveeri täiesti jahtunult.

Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas katsetamiseks kommivabrik Kalev.

Pardifilee granaatõunakastmes

2011-12-30T15:24:00.003+02:00

Pardifilee sobib imehästi pidulikuks söömaajaks, kuna nõuab vähest vaeva ning valmib kiiresti. Maitseb samas luksuslikult.

Pardifilee valmistamine on jõukohane kõigile, ainuke oht võib olla filee üleküpsetamine. Pardifilee peaks olema seest mõnusalt roosakas ja mahlane. Pardifilee valmistamist samm-sammult võid vaadata SIIT. Maitsestamiseks piisab vaid soolast ja piprast. Samas võib fileele erinevaid nüansse anda lisades liha juurde põnevaid kastmeid. Üks võimalus on valmistada kaste granaatõunamahlast ning –kontsentraadist. Hapukasmagus kaste on ideaalne lisand mahlasele pardifileele. Luksuslik ja lummav!

Kuivata pardifilee majapidamispaberiga ning lõika ära väljaulatuvad rasvakihi osad. Tee nahapoolele naha ja rasva sisse ruudukujuliselt sisselõiked nii, et liha sisse ei lõikaks. Maitsesta filee värskelt jahvatatud soola ja pipraga. Aseta filee külmale pannile nahapool allapoole. Prae mõlemalt poolt kuldpruuniks ehk ca 7 minutit mõlemalt poolt. Suuremate fileede puhul võid järelküpsetada fileed ka ahjus. Väiksema filee puhul piisab fooliumis järeküpsetamisest ja mahlade „rahustamisest“. Peale küpsemist veidi aega rahunenud liha lõika terava noaga soovitud suurusega viiludeks.
Granaatõunakastme jaoks läheb vaja:
250 ml granaatõunamahla
1 tl mett
1-2 hakitud küüslauguküünt
1 peeneks hakitud šalottsibul
1 tl peeneks hakitud värkset rosmariini
2 spl kuiva šerrit või brändit
2-3 spl granaatõunakontsentraati (Naršarab)
1 tl maisitärklist
Võid
Värskelt jahvatatud musta pipart
Soola
Hakitud murulauku
Granaatõunaseemneid
Kuumuta pannil või ning prae keskmisel kuumusel peeneks hakitud šalottsibulat ja küüslauku mõned minutid. Lisa rosmariin ja mesi. Kuumuta läbi. Kalla peale granaatõunamahl ning lase vaiksel tulel veidi kokku keeda. Lisa šerri ning granaatõunakontsentraat, sool ja pipar. Kontrolli maitseid, vajadusel lisa vajaminevaid maitseid lisaks.

Sega maisitärklis vähese hulga veega ning kalla tärklise-vee segu kastme sisse ning kuumuta, kuni kaste pakseneb. Võid viimistleda kastet veel võiga ja soovi korral ka läbi sõela kurnata.
Kalla kaste pardifileele, peale puista värskeid granaatõunaseemneid ja hakitud murulauku.
Kui juhtub, et pardifileed jääb aga järele (paraku üsna vähetõenäoline), siis võid maitsva salati teha sel moel: salatipadjale laota õhukesteks viiludeks lõigatud pardifileed, granaatõunaseemneid, kirsstomateid, röstitud kõrvitsaseemneid. Nirista peale granaatõunamaitselist balsamico kastet ja veidi oliiviõli. Soola ja pipart ka. Leonardo balsamicod toodi mulle maitsemiseks ning tuleb tunnistada, et just granaatõunamaitseline palsamikreem on saanud üheks lemmikuks.

Erksa hapuka maitsega kaste ei olegi nagu päris balsamico perekonnast, küll on aga hästi tabatud hapuka-magusa mõnus tasakaal ja sellist maitsekombinatsiooni armastab üks pardike väga.

Retsept ilmus ka Rannamõisa blogis.

Šokolaadikook vindiste ploomidega

2011-12-25T22:53:00.000+02:00

Üks lihtne ja imeliselt maitsev põhjalikult šokolaadine kook. Rikkalikule šokolaadile sobivad seltsiliseks imehästi veidi vindised ploomid.Kook oma iseloomult on mahlane ja patuselt šokolaadine. Üleküpsetada seda kooki ei tasu, võluv on just poolküpsenud sisu, milles mahlane suussulav šokolaad ja ploomid kauni duo moodustavad.

Algses retseptis on selle desserdi nimeks Drunken Damson Dessert, kus kasutatakse džinnis maitsestunud ploome ja pärit on see raamatust Green&Blacks's Chocolate Recipes. Mina kasutasin Vana Tallinna likööri, mis sobitub ploomide hapuka maitsega suurepäraselt ning sobib oma vürtsikas-magusa maitsega imehästi pühadeaega.
Muus osas on see ilma jahuta ja ohtra šokolaadiga kook lihtsamast lihtsam. Sokolaadikoogi põhi moodustub vaid neljast komponendist, kuid likööris marineerunud ploomide toel on lõpptulemus rikkalik ja luksuslik. Üks meie viimase aja lemmikuid kohe kindlasti.
Valmistada võib seda nii portsjonvormides kui ka ühe suure koogina.

Vaja läheb:
8-10 suuremat ploomi, poolitatuna, kivi eemaldatud
50 gr pruuni suhkrut
veidi vett
Vana Tallinna likööri
Kuumuta pannil suhkur vähese veega. lisa ploomid ning hauta vaiksel tulel ca 10 minutit, kuni ploomid on pehmed.Vahepeal keera ploomidel külge. Võta pann tulelt, lisa mõned korralikud supilusikatäied likööri ning marineeri ploome paar tundi.

Üks kutsumata šokolaadihuvilisest külaline muutis pildistamise kohe eriti keeruliseks

Koogitaina jaoks läheb vaja:
400 gr tumedat (vähemalt 70%-lise kakaosisldusega) šokolaadi. Sobib hästi Odense 200 grammine plokkšokolaad
6 muna
75 gr tumedat suhkrut
200 gr võid
Sulata või ja šokolaad vesivannil. Klopi munad suhkruga kergelt vahule. Sega muna-suhkrumass šokolaadi-võimassiga segamini. Võid kergelt nõrutatud ploomid kohe taina sisse segada.Minule meeldib variant, kus kallan esmalt vormi šokolaadikoogi põhja ja siis torkan ploomid sinna taina sisse.

Jaota koogitainas kas ühte suurde (ca 20cm läbimõõduga) vormi või väikestesse ramekin-vormidesse.
Küpseta suurt kooki ca 12-15 minutit 200 kraadi juures või siis väikeseid vorme 6-8 minutit samal kuumusel. Kook peab olema äärtest veidi küpsenud, kuid keskelt kergelt võbisev. Kui aga eelistad korralikult läbiküpsenud kooki, pikenda lihtsalt küpsemisaega. Lase koogil jahtuda. Soovi korral paku juurde vaniljejäätist või -kreemi.

Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev

Kauneid pühi! Õnnesoovid loosivõitjatele

2011-12-24T16:31:00.001+02:00

Nii, liha ahjus ja ettevalmistused jõuluõhtusöögiks tehtud. Nüüd hetk aega tegeleda välja hõigatud lubadusega ja loosida välja Kulinaarsete kroonikute kokaraamat ja Kadri Tulevi valmisatud Misu armsad koogi ja trühvliga kõrvarõngad.
Esmalt tahaksin väga-väga tänada kõiki, kes blogist läbi astudes ka oma kommentaari jätsid. Nii palju nii ilusaid kommentaare ja sõnu on kaugelt rohkem, kui oskasin eales arvata. Arvuti juures istudes ja kommentaare lugedes kippusid kõrvad piinlikkusest õhetama ja hing laulis rõõmust. Kallid blogikülastajad, te olete mulle teinud kõige ilusama jõulukingituse! Selliste armsate inimeste toel on siiras rõõm oma väikeseid heietusi jätkata. Soovikisin väga teile kõigile tänuks ühe suure sooja kallistuse saata ja omalt poolt soovin, et teie pühad oleksid maitseküllased ja et kõik kõige kallimad oleksid alati teil pai tegemise kaugusel.

Luban kohe välja ka selle, et tegelikult oli äärmiselt tore kommunikatsioon kahepoolseks muuta ning järgmised kingitused juba ootel. Seekord tahaks teie käest üht teist küsida, teemaks mõistagi ikka toit. Aga sellest juba peale pühi.

Loosimise puhul rakendasin fortuunadena oma kahte vanemat poega. Kõige noorem ei läinud seekord arvesse, sest tema oleks öelnud kas 2 või 5. Need ta lemmiknumbrid. Õpib veidi numbreid juurde, saab ka fortuunaks :)
Vanem poja oli raamatu loosimise fortuuna ja tema valik oli 8. Keskmise poja väljahõigatud juhusliku numbri 67 tulemusena leidis endale omaniku vahva Misu ehe.
Nüüd siis pasunakoor ja trummipõrin!
Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu omanikuks saab Ilse, kelle kommentaar jäetud 20. detsembril.
Misu koogi- ja trühvlimotiiviga ehte omanikuks saab Missyryan, kelle kommentaar jäetud 22.detsembril.
Palju õnne fortuuna soosikutele ning saatke palun mulle kas FB-s sõnumina või meilile tuulimathisen@hotmail.com oma aadress, et saaksin kingituse posti panna.
Oleks vaid minu teha, jagaksin teile kõigile kingitusi, paraku jäävad siinkohal minu käed lühikeseks ja kingivarud napiks. Igal juhul ei jää ei see raamat ega ka muud kingitused viimaseks, mis teie vahel jagamisele lähevad. Mõned tšillimoosid ehk ka lisaks :) Aga sellest juba peale pühi.

Soovin teile omalt poolt rahulikke kauneid pühi! Hoidke üksteist ja hoolige armsatest inimestest niipalju kui suudate ja oskate!

Kingi kiirabi. Isetehtud šokolaaditahvlid

2011-12-23T23:00:00.000+02:00

Vahel ikka juhtub, et valmistud pühadeks kuidas valmistud, aga ühel hetkel on ikka kõik kingivarud otsas või oled juba algselt suutnud valearvestuse teha. Hetk ahastust ja nõutust ning siis konstruktiivne pilk kodus olemasolevatele varudele, kiire tegevusplaan ja... olukord taas päästetud.

Kusjuures sel moel, et kingisaajal ei jää vähematki kahtlust, et toodud kingitusele ei ole pikalt ja põhjalikult keskendutud.

Üheks hästi heaks võimaluseks kiiresti ja lihtsalt üks armas kingipakike valmis punuda, on teha šokolaadist, kuivatatud marjadest ja pähklitest ise šokolaaditahvleid. Neid saab siis parajateks tükkideks murda, ilusti pakendada ja suurepärane maius ning armas kingitus on taaskord olemas. Aega kulub täpselt nii palju, kui on vaja šokolaadi sulatamiseks ja hiljem šokolaadi hangumiseks (talvistes oludes kulgeb viimane protseduur veel eriti kiirelt, kui toodang kohe õue hanguma viia).

Selle lihtsa kingiabi vormistamine on lihtsamast lihtsam. Vaja läheb šokolaadi - seda peaks olema ikka vähemalt 200 gr ja siis erinevaid kuivatatud marju, puuvilju, pähkleid.
Sel korral sai tehtud kaks erinevat varianti. Tumeda, 70%-lise Odense plokkšokolaadi sisse surusin hakitud pehmeid viigimarju, metspähkleid ning veidi puistasin peale ka Taarapõllu talu mustsõstra krõbinaid, mida eelnevalt veidi peenemaks pudistasin.

Sulata veevannil šokolaad, moodusta fooliumist äärtega vajaliku suurusega "vann", mille põhi vooderda küpsetuspaberiga. Kui käepärast on paraja suurusega vorm või anum, siis piisab lihtsalt selle vooderdamisest küpsetuspaberiga. Kalla šokolaad vormi põhjale. Tegelikult võid šokolaadi ka lihtsalt niisama küpsetuspaberile kallata ehk siis sulasokolaad ei ole nii vedel, et ta laiali jookseks. Šokolaadikihi paksus peaks olema vähemalt 3 mm. Sulašokolaadi sisse torka meelepärased lisandid ning lase siis kogu komplektil hanguda. Õues jaheda käes kulub selleks loetud minutud.

Valge šokolaadi sisse pudistasin aga vastukaaluks läägemagusele šokolaadile kuivatatud jõhvikaid, pistaatsiapähkleid (ilma soolata varianti leiab näiteks Keskturult), veidi peeneks hakitud kuivatatud ingverit ning peale tõmbasin mõned ribad sidrunikoort. Muu protseduur täpselt sama, mis eelnevalt kirjeldatud.
Kui šokolaad on tahenenud, siis murra või lõika noaga parajad tükid ning pakenda need kas karbi sisse või keera tsellofaanist ümbrisesse.
Nii lihtne see ongi :)

Aga et meie pühadeaegses külluses veidi tajuda seda, et meil on tegelikult hästi läinud ja oma sooja toa, jõulukinkide ning lookas laua taga kujutame me tegelikult kogu maailma mastaabis pigem erandit kui reeglit, sättisin pildile ka oma absoluutsed lemmikud jõuluehted, mis toodud reisilt Indiasse. Puhas käsitöö, tõeliselt kaunid ja rikkalikud. Hind oli meie mõistes no umbes 30 eurosenti. Kardetavasti nende kaunite ehete tegijad oma pühade ajal lookas pidulauda ja pungil kingikotti ei naudi. Pigem võitlevad jätkuvalt oma igapäevase kõhutäie eest.
Mõelgem siis pühadeajal ka kõigi nende peale, kel ehk läheb kehvemini kui meil ja ka neile, kes vajaksid vahel pikka pai või sooja kaisutust. Ning kui endal kõik hästi, siis leidke põhjus tänulik olla ja seda mitte alati ka iseenesestmõistetavaks pidama.
Kauneid pühi kõigile!

Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev

Konjakisinep kingikotti. Valikus mahe ja (veidi) kange(m)

2011-12-21T14:07:00.000+02:00

Ega te ei ole unustanud, et kui soovite Kroonikute kokaraamatu loosimises osaleda, siis jätke SIIA postituse alla mõni sõna kommentaariks. Veel mõned päevad.
Aga nüüd konjakisinepist.
Idee konjakisinepit teha tuli mul SEDA postitust kirjutades. Et kui on poeriiulitel, siis miks ei võiks ka kodus seda valmis teha. Pealegi võib selline purgitäis hädasti ära kuluda, kui kellegile on vaja üht väikest jõuluüllatust viia.

Natuke uurimustööd ja järeldus, et peaasjalikult räägivad konjakisinepist soomekeelsed lehed. Ka see algse idee põhjustanud sinep ju põhjanaabrite poolt toodetud ehk Meira kaubamärki kandev. Eestikeelse info leidsin Nami-namist, kus konjakisinep ongi lausa jõulusinepi nime all.
Retseptid olid üsna erinevad. Vahepeal lausa kontrollisin, et kas tõepoolest kõigub sinepipulbri kogus 1 teelusikatäiest 1,5 dl-ni muude enam-vähem samas suurusjärgus komponentide korral. Nii see tõesti on ja et asjas veidi selgust luua, proovisin ära mõlemad variandid.

Vahemärkusena veel niipalju, et ma ei ole väga staažikas sinepisõber. Omaaegne pea ainuke valik Põltsamaa kange näol ei olnud minu lemmik. Nüüd olen hakanud järjest rohkem sinepit tarbima ning lemmikuks on sellised keskkanged tüübid nagu Dijon või siis ka brittide Coleman's, mida alati vanal heal Inglismaal käies ikka kaasa haaran. Sellel hooajal siis lisandus ka konjakisinep ja mesised sinepimarinaadid on ka vanad sõbrad. Nagu näiteks SEE sinepi-meega või SEE sinepi-õunakastmes marineerinud ja pikalt ahjus haudunud seakülg.

Katsetusi konjaki ja sinepi teemal alustasin maheda sinepist, mille retsepti leidsin SIIT ja selle koostisosad olid järgmised:
1 spl Colman'si sinepipulbrit (peaks sobima ka meil Latplanta kaubamärgi all müüdav sinepipulber. Eile oli igal juhul Sikupilli Prismas olemas). Mina lisasin kohe peale esimest mekkimist veel 2 spl Põltsamaa kanget sinepit, aga eks igaüks ise timmib, kui mahe üks sinep olla võib. Minu jaoks oli ikka ilmselgelt liiga mahe.
0,5-0,75 dl suhkrut (algselt oli poole rohkem, aga see on meie maitse jaoks ikka ilmselgelt liiga palju)
2 dl vahukoort
3 spl õli
3 tl valge veini äädikat või sidrunimahla
veidi soola
2 spl konjakit
1 tl maisitärklist (kui soovid paksemat tulemust)

Tegevuskäik on lihtne: kõik koostisained tuleb omavahel segada, siis ettevaatlikult kogu mass kuumutada ning pidevalt segades korraks keema lasta. NB! Üle ei tohi kuumutada, sest siis muutub sinepipulber mõruks. Purki, kaanetada, jahutada. Jahtudes kusjuures sinep pakseneb.
Olgu kohe üles tunnistatud, et peale esimest mekkimist läigatasin ma kohe kastrulisse lisaks 2 spl meie oma head Põltsamaa kanget. Siis muutus maitse väga mõnusaks. Et on nagu sinep, aga hästi siidine ja mahe. Enne ei andnud väga sinepi mõõtu välja.

Kange(ma) sinepi retsetpi leidsin aga SIIT ja minul tuli ta selline (kangeks on seda vist Põltsamaa põlvkonna jaoks palju nimetada):
45 gr sinepipulbrit (proovisin teha Latplanta pulbriga, seda kulus siis 3 kotitäit)
1,5 dl suhkrut
2-3 suure muna kollast
2 dl vahukoort
2 tl valge veini äädikat
veidi soola
2 küüslauguküünt jämedalt hakituna
2 spl konjakit
(soovi korral maisitärklist, kuid minul paksenes mass täitsa korralikult ka ainul munakollaste toel ja ei pidanud vajalikuks liiga paksu sinepit teha)

Sega koostisained külmalt ja kuumuta. Keeda minutijagu pidevalt segades, kuid NB! ära liiga pikalt kuumuta, siis muutub sinep mõruks. Kurna läbi sõela, et eemaldada küüslauk. Aseta purkidesse ja jahuta.
See tulemus meenutas nüüd märkimisväärselt rohkem meile tuntud sinepit. Maitset oli parasjagu ja konjak kroonis kaunilt kogu keeduse. Pean muidugi ka tunnistama, et paraku oli hetkel kodus vaid XO konjak ning selle abil saab tõenäoliselt paljudki toidud ära kaunistada :)

Siin on näha kahe sinepi värvivahe - mahe siis kahvatu-kreemjas ja kange ikka korralikumat sinepivärvi

Aga mis oli üllatav, et kui järgmisel päeval lusikaga maitsema läksin, siis algselt lemmikuks arvatud kangem variant oli küll mõnus, aga see siidine mahe sinepimaitseline kreemjas mahe purgitäis oli ka täiesti võrratu. Kindlasti mitte midagi neile, kes ainult Põltsamaa kanget sinepiks peavad, aga no see koorene mahe maitse oli hoopis teisest ooperist. Et nagu tavaline hea piimakissell ja brüleekreem või siis tavaline hea pasteet ja foie gras.

Must puudel, porgandikook ja apelsinikohv

2011-12-21T09:11:00.002+02:00

Esmalt väike meeldetuletus, et veel mõne päeva jooksul võivad "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" soovijad endast märgi maha jätta ning raamatu ja toiduteemalise ehte loosimisel osaleda, jättes endast maha väike kommentaar.

Aga muud juttu ka. Eesti Maitsed on pea kogu aeg meid üllatamas väga põnevate projektidega, mis aitavad inimest ja toitu erineval moel kokku viia ning murda müüte ja luua uusi lugusid. Ise olen küll hulganiselt vahvaid kogemusi ja üllatavaid momente just eelpool mainitud põhjusel läbi elanud.
Ja õnneks tegijate ind ei rauge, pigem vastupidi. Põnevaid tegemisi jagub jõulukuussegi. Veel on käimas Eesti Maitsed Täna aktsioon, mille käigus erinevad toidukohad nii Tallinnas kui väljaspool Tallinna pakuvad vahvaid päevapakkumisi. Idee on pakkuda omavahel hoolikalt sobima sätitud toitu ja jooki ning pakkumine peaks olema midagi sellist, mis kõige paremini tutvustab seda kohvikut/restorani. Minul õnnestus seesama päevapakkumine üle vaadata/maitsta Mustas Puudlis.
Must Puudel asub Müürivahes ja tuleb tunnistada, et liiga sageli ma sinna ei satu. Vahel lippan küll läbi, aga siis on tavaliselt käsil kiire ja sihipärane liikumine punktist A punkti B, kuhu enam kohvikussepõige vahele ei mahu.
Seekord sai see aeg võetud ja Musta Puudli pakkumine - porgandi-ingverikook ning apelsinikohv - ära maitstud.

Must Puudel on üks mõnus mitte liialt pretensioonikas retrostiilis koht, kus kohtab nii lahedalt olümpiamängudeaegset termatiinist bordoopunast baarileti vooderdust kui ka samas ajajärgust pärit karupruune kontoritoole. Videodisko on õnneks sinna möödunud ajajärku jäänud ja sellega seal kohvikus inimesi ei terroriseerita.

Aknalaudadele on laotatud nostalgiliselt vanu ajakirju ja kui möödaruttavate inimeste silmitsemisest küllalt saab, siis võib omaaegseid poliitkorrektseid nalju ajakirja Pikker vahendusel lugeda. Või siis sirvida vana head Vikerkaart ning tuletada meelde, millised kultuurisündmused toimusid mõnekümne aasta eest, kui kultuuripealinna tiitlist ei osatud veel undki näha.
Must Puudel tundub olevat selline mõnus pingevaba koht, kus saad nautida nii kerget taskukohast einet (valikuga saab tutvuda näiteks SIIN) kui ka niisama kohvi ja kooki. Koogid, muide, tulevad Heidi Park'i käe alt ja see peaks juba enda eest rääkima.
Minul õnnestus maitsta nohusesse talve hästi sobivat ingveriga (ehmatab viiruseid, teadagi) porgandikooki kus Kreeka pähklitega ei oldud koonerdatud.

Porgandikook just täpselt minu maitse järgi. Mahlane, mitte liiga magus, kergelt vürtsikas ja pähkliselt krõmpsuv. Toorjuustune kreem ka veel siidisust lisamas. Maitses nii hästi, et võtsin ka koju seda kooki kaasa ning omamoodi komplimendina koogile sõi seda isukalt ka minu keskmine poeg, kes muul ajal on totaalne porgandivihkaja (porgandirattad tema tühjakssöödud supitaldriku serval on tavapärane nähtus). Sõi ka peale seda, kui mainisin, et tegemist on PORGANDIkoogiga :)

Porgandikoogile assisteeris rikkalik apelsininüansiga kohv, kus kreemise vahuga mahe kohv oli särtsu saanud Cointreau liköörist. Hästi külluslik ja minu maitse jaoks ehk isegi veidi liiga magus, aga minu puhul on tegemist ka Liivimaa kehveima magusasööjaga. Igal juhul oli kooslus mõnus, millegipärast äratuntavalt talvele viitav, nii et kui midagi puudu jäi, siis oli see vaid vaikne jõulukuu lumesadu Musta Puudli akna taga.
Seega, kui soovite ise kaeda, kuidas nõuka-aegne nostalgia põimituna tänapäeva välja näeb või et mis tunne on istuda vanalinnas ühes armsas kitsas tänavas suurte akende all, siis astuge kindlasti Mustast Puudlist läbi.
Kui aga soovite tutvuda teiste põnevate pakkumistega, mida Eesti Maitsed on võtnud nõuks vahendada, siis tasub Eesti Maitsed Täna FB lehel "Meeldib" nuppu vajutada. Seal toimuvad ka loosimised ja üleüldse on siis kindel, et värske ja põnev info koheselt sinuni jõuab.

Tahaks kinkida raamatut jõuludeks

2011-12-19T19:11:00.000+02:00

Kulinaarsed kroonikud said maha kokaraamatuga. Ei ole enam tegelikult uudis. Esitlus ka juba tehtud meie roosakaanelisele ühisteosele. Minu kummardus esmalt kõigile kallitele kaasvõitjejatele, kellega koos seda raamatut kokku pandud sai. Uskumatult tubli ja usaldusväärne kamp.

Siin see meie roosakaaneline siis on

Raamatu esitlusel meie võidukas blogardite kamp ja kirjastuse Pegasuse esindaja Tiina, kes selle raamatu ideega välja tuli

Nagu näha, on raamatu trükkisaatmisest kuni ilmumiseni meie read täienenud Aet'i süles oleva pisipoja võrra

Uudis on meile endile aga kindlasti see, et meie ühine üllitis, mille Aet'i, Elise, Juta, Liina, Mari-Liisi, Marju, Pireti, Priidu ja Üllega koos valmis kirjutasime, on isegi raamatumüügitihedal jõuluajal kokaraamatute seas kolmandal kohal Rahva Raamatu andmete järgi. Juhuuu! Ja alla jääme vaid Evelin Ilvese "Kingitud maitsetele" ja "Nadja koogiraamatule". Ei ole midagi nii väärikate tegijatele allajäämise vastu, pigem teeb rõõmu, et teie, kallid blogi lugejad ja raamatuostjad, olete meie raamatut nii kõrgelt hinnanud. Kui see väike roosakaaneline raamat kellegi tuju jõulude ajal heaks teeb ja rõõmu valmistab, siis on osa meie missioonist täidetud. Ja kui mõni toit kohe eriti inspireerib ning hästi ka lõpuks välja tuleb, siis on teine osa meie missioonist kohe kuhjaga täidetud. Soovime omalt poolt hästi palju uusi ideid, katsetamisjulgust ning inspiratsiooni kõigile köögihuvilistele.
Mitmes raamatus osalenud blogija poolt on meie raamatut välja loositud ka blogi lugejate vahel ja seda vahvat jada tahaks ka omalt poolt jätkata.
Niisiis, armsad blogi külastajad, kes te siin käite ja kellest ma aimu saan vain kuiva statistikat ehk klikkide arvu vaadates ja vahel mõnd vahvat kommentaari lugedes (uskuge, teie tagasiside on tegelikult väga oodatud ja innustav, ka siis, kui juhite tähelepanu mõnele ebatäpsusele või näpukale). Pakun omalt poolt välja teile võimaluse korraks veidi kaarte avada ja paari sõnaga mainida, et miks siin blogis käite ja kui olete mõne lemmiku endale siit blogist leidnud, siis kindlasti huvitaks ka see väga.
Andke lihtsalt märku kommentaarides ja kõigil kommenteerijatel on võrdne võimalus saada ühe "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" omanikuks.
Üks kingitus (koogiteemaline) lisaks ka ühelt minu lemmikult ehtepoelt Misult ühele kommenteerijale.

Misu toiduteemalised ehted on tõeliselt pilkupüüdvad

Kingituste omanikud saavad välja hõigatud juba jõuludeks, nii et arvesse lähevad kõik kuni 24. detsembrini siia postituse alla kirja pandud kommentaarid.
Mina tänan omalt poolt kõiki armsaid blogilugejaid, sest ilma teieta poleks mul murdosagi sellest innukusest ega kirest, millega oma blogisse olen hakanud suhtuma.

Rikkalik šokolaadikook viigimarjade ja mandlitega.

2011-12-18T18:39:00.001+02:00

Üks tõeline hõrgutis, mis on pärit 2003. aasta maailma parimaks šokolaadiraamatuks tunnistatud "Green & Black's Chocolate Recipes" ja koogi juures on märge, et seda kooki on retsepti autor teinud aastaid just jõuludeks.

Rikkalikku sisu ja mahlast olemust arvesse võttes kvalifitseerub jõulukoogiks see viigimarjaselt krõmpsuv ja mandliselt rikkalik šokolaadine maius küll.

Eriti mõnusaks teevadki selle koogi just viigimarjad ja mandlid, mis annavad nii tekstuurile kui maitsele tõeliselt hõrgu maitsenüansi. Valmistamiskäik ei ole keeruline ja meie kogemus näitas, et õhukindlalt suletud karbis muutub see kook päeva-paari pärast ka aina mõnusamaks.

Vaja läheb:
150 gr pehmeid mahlaseid kuivatatud viigimarju n
3 spl Vana Tallinna likööri
250 gr võid
200 gr muscovado vm pruuni suhkrut
100 gr jahvatatud mandleid (kooreta)
100 gr jahu
4 muna
200 gr tumedat suure kakaosisaldusega (70%) šokolaadi. Odendse 200-grammine tume plokkšokolaad sobib hästi
2-3 kuhjaga teelusikatäit kakaod

Lõika viigimarjadelt kõva ots ära ning haki ülejäänud osa peeneks. Võid seda teha ka köögikombaini abil. Kalla peale liköör ja pane mõneks ajaks seisma.
Sega pehme või suhkruga kuni see on ühtlane ja vahus. Sega jahvatatud mandlid jahuga. Klopi munad lahti ning lisa jupphaaval või-suhkru segusse. Iga kord sega eelmine munakogus korralikult massi sisse kui järgmise koguse lisad. Mikserit kasutades lülita see kõige aeglasema kiiruse peale. Lisa umbes kolme osa kaupa jahu-mandlisegu segamist pidevalt jätkates. Nüüd lisa kas vesivannil sulatatud või siis hästi peeneks hakitud šokolaad ja viigimarjad koos likööriga.
Määri segu ca 24 cm läbimõõduga kas võiga määritud või küpsetuspaberiga kaetud koogivormi põhjale.
Puista peale 2spl kakaod. Soovi korral võid peale puistata veel terveid mandleid. Küpseta 180 kraadi juures ca 40 minutit.

Lase koogil jahtuda ning soovi korral võid veel ühe lusikatäie kakaod läbi sõela peale puistata. Tuhksuhkrut ka lisaks

Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev

Peedihummus

2011-12-18T16:41:00.001+02:00

Peet on üks selline juurikas, mille puhul oleks maailm üks palju vaesem koht, kui meil teda ei oleks. Jättes välja selle, et tegemist on tõeliselt värvikireva kauni lauakaunistajaga, on ka peedi maitse minu meelest üks mõnusamaid maitseid kogu toiduskaalal. Ja eriti meeldib see, et oma magususe ja õrna maitse tõttu annab peedist arendada lõputult mõnusaid roogasid.

Juba järgmise aastanumbri jaanuarikuus ilmuvas Oma Maitses jagan üht ülimalt maitsvat peedi-ikraa retsepti ehk siis slaavipärast varianti peedivõidest, mis on lihtsalt lummav oma lihtsuses. Kõik, kes seda ikraad on proovida saanud, on olnud vaimustuses.
Veidi samalaadse loogikaga, kuid teiste maitsekomponentidega maitsestatud peedihummuse variandi avastasin SIIT blogist. Ja tulemus taaskord vaimustav. Sobitub imehästi näiteks lavašši või krõbedate näkileibadega ja peale saab sättida juustu. Täiesti sõltuvust tekitav!
Algse retsepti nimetuseks oli sellel peediroal Mama Dallou'ah, mis peaks tähendama siis mammat, kellele meeldib olla veidi ärahellitatud ja hoolitsusega ülekülvatud. Mulle tundus koostisosi vaadates lihtsam ja loogilisem see kooslus peedihummuseks ristida, sest suurem osa koostiaineid on üsna sarnased hummusega (kui kikerherneste asemele peet kirjutada).

Vaja läheb:
2 suuremat ahjus küpsetatud peeti (ahjupeedi maitse on tunduvalt maitsvam, kui keedupeedil ning ahjupeedi valmistamiseks ei ole muud vaja, kui peeti fooliumi sees ca tund aega ahjus küpsetada)
1 sidruni mahl (algses retseptis oli 2 sidruni mahl, aga mulle meeldib vähem hapum variant)
2 küüslauguküünt peeneks hakituna
5 spl tahhiinit (võib asendada maapähklivõiga)
1 spl granaatõunakontsentraati (Naršarab)
Maitse järgi soola
Koori ja purusta peedid köögikombainis. Lisa ülejäänud koostisained ning sega. Maitse ja vajadusel lisa veel kas sidrunimahla, tahhiinit, Naršarabi vm. Maitsetasakaal tuleb endal paika timmida.
Ja siis, röstitud õhukesel lavašil kas niisama või väikese juustukilluga....no viib lihtsalt keele alla. Ausalt!

Tasustamata kaubanduslikke teadaandeid

2011-12-16T10:43:00.000+02:00

Olen seda usku, et häid asju ja toredaid leide tasub jagada. Kuna viimasel ajal olen enda jaoks avastanud mitu päris vahvat uut toodet, siis olemata kellegi poolt kinni makstud vaid iseenda vabast tahtest tulenevalt võtan õiguse häid ideid laiemalt jagada :)

Nii. Esmalt avastasin nädalapäevad tagasi ühe mõnusa jõulujoogi. Mina ostsin Stockmannist, eile nägin ka Selveris samade toodete valikut. Valdavalt on siis tegemist siirupitega külma joogi valmistamiseks, aga üks neist ka kuumana tarbimiseks. Ja see ongi meie uus lemmik.

Tegemist siis siirupiga, millest saab kuuma vürtsidega jooki. Koostis väga normaalne - aroonia ja mustsõstramahl, erinevad vürtsid, ei värvi- ega lõhnaaineid lisaks. Peale selle veel väga maitsev. Meil kodus läheb mitmes pudel juba. Vastukaaluks läägemagusatele valmisglögidele selline marjane ja üldse mitte liiga magus (kui ettevaatlikult doseerida). Meeldib!

Siis avastasin mõni aeg tagasi, et Rimis müüakse valmis taignakorvikeste kõrval (mis on reeglina sellised kobedad, et iga suupistega saad kaasa ikka paraja portsu küpsist ka) taignalusikaid.

Imeõhukesest muretainast valmistatud mõnus alus suupistete valmistamiseks. Mõnusalt lihtne lahendus pühadeaegsesse perioodi, kui igasugu suupisteideed on vägagi teretulnud. Sinna lusikakese sisse saab siis igasugu kraami sättida - avokaado-toorjuustu vahtu koos külmsuitsulõhega, tuunikala-kappari kreemi, juustu-küüslaugu võiet, heeringamarja, tursamaksa salatit, skumbria-muna salatit, hummust jne jne. Lase vaid fantaasial lennata. Meeldib!

Ja siis minu selle hooaja sinepilemmik on Meira konjakiga sinep.

Täiesti luksuslik, siidine ja tugeva kontsentreeritud maitsega. Veidi magus ja igati pühade vääriline. Sobib imeliselt seapraadi maitseküllasemaks muutma. Meeldib!

Ja siis midagi nii jõuludeks ettevalmistamiseks kui ka jõuluvanale kingikotti poetamiseks. Vahva jõuluteemaline raamat "Jõulud kodus" kõigile, kellele meeldib meisterdada ja ka neile, kes soovivad usaldatavaid ja ajaproovile vastu pidanud mõnusaid jõulutoite.

Meisterdamise nippe jagab raamatus Irina Tammis (minu lemmikud on vilditud piparkoogid kuusekaunistuseks ja kuna mul üks poegadest on veendunud viltimise fänn, siis söötsin selle idee talle ka kohe ette). Jõululauale ideede ja retseptide jagamise on võtnud enda peale Nami-Nami kokandusimpeeriumi perenaine Pille Petersoo. Kuna retseptiosas on palju Pille enda järeleproovitud ja lemmikuks kujunenud jõulutoite, siis on üsna selge, et raamatust leiab jõuluroogade paremiku. Meeldib!

Ja kui jõulukinki vaja teha kellelegi, kes oskab hinnata korralikke gurmeetooteid nagu näiteks väärikat balsamicot, siis kaunis pakendis suurepärased tooted leiad Frizza kodulehelt.

Mina rõõmustaksin küll siiralt näiteks sellise mesise laagerdunud balsamico üle, mis nii kaunis silmale kui paitab ka maitsemeeli.
Meeldib!

Pikalt haudunud seakülg sinepi-õuna marinaadis

2011-12-14T21:08:00.001+02:00

See on üks äraütlemata armas retsept, mis jõudis minuni sama inimese kaudu, kes mulle piprahärja retsepti avaldas.

Armas on see retsept just seepärast, et minu kätte on usaldatud kellegi kodune mõnus väike saladus, mille tulemuseks on imeliselt maitsev seapraad. Oleme päris mitu korda seda liha teinud ning iga kord mõnust mõmisenud. Seekord valmistasin seda seaküljest, kuid sama hästi sobib ka seakael või abaliha. Liha peaks olema läbikasvanud, ikka selline külluslik :)

Väidetavalt on minuga retsepti jaganud autor selle koosluse ise välja töötanud katsetades koduse õunamoosiga (mida õunarikastel aastatel kipub ikka natuke liiga palju riiulitel olema). Kodused ja tuttavad maitsed selles lihtsas toimivas koosluses moodustavad imeliselt mõnusa maitsekombinatsiooni.
Marinaadi tuleks liha panna eelmisel päeval.
Liha ise valmib järgmiste koostisainete toel:
1,5 kg liha
0,5 l purk mitte väga magusat õunamoosi (poes müüdav õunakaste peaks ka sobima)
ca pool tuubi Põltsamaa kanget sinepit
6-7 küünt küüslauku
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Omalt poolt lisasin ka veidi jahvatatud pomerantsi jõulusema maitsenüansi andmiseks.
Sega marinaadi ained kokku. Aseta liha marinaadi sisse ning lase 1 ööpäev maitsestuda. Kui kasutad kamaraga tükki, lõika kamarasse ruudukujuline muster.

Võta liha enne küpsetamist paariks tunniks toatemperatuurile. Aseta liha ahjupotti, võid lisada veel veidi vett ning küpseta kas 180 kraadi juures ca 3-4 tundi kaanega kaetult või siis madalamam temperatuuril (nt 120) ja siis mõned tunnid kauem. Mina kasutasin Slow Cookerit ja küpsetasin 77 kraadi juures ca 10 tundi. Imeliselt pehmeks küpses. Kondid kukkusid välja tõstest liha küljest lihtsalt klobisedes potti tagasi :) Viimases osas tõsta ahju kuumus 210-220 peale, eemalda lihalt üleliigne marinaad (see hakkab muidu kõrbema) ning pruunista ilma kaaneta liha pealt kaunilt pruuniks ca 10-15 minuti jooksul.
Lihast järelejäänud marinaadi võib läbi sõela ajada ning siis rammusa koorega segatult moodustub sellest väga maitsev kaste liha juurde.
Kõrvale sobib pakkuda loomulikult hooaja toitu ehk hapukapsast, mis meil oli seekord Põltsamaa Kuldsega hautatud.
Suured-suured tänud retsepti autorile-jagajale minu poolt!

Jõulud Erikaga ehk vana hea tuttav pehme piparkoogina

2011-12-10T21:08:00.001+02:00

On kaks aegumatut klassikut tordipulbrit, mis on riigikordade vaheldumisele ja turumajandusliku kaubakülluse pealetungile vankumatult vastu pidanud. Need on vanad head tuttavad Juubeli ja Erika. Esimene kogunud kuulsust kihilise kohupiimakoogi koostises ja teise puhul on saanud ajalooks kohupiima kirsikook. Mõnusad mõlemad.

Erikale on aga võimalik väikeste lisanditega kaunis jõulurüü anda. Tegelikult on see pehme piparkook lihtsaimast lihtsaim. Kokkusegamise ja ahjulükkamise vaev. Tulemuses samas pettuma ei pea, korralikult vürtsikas ja mahlane pehme piparkook on igati pühedeaja vääriline tulemus. Minule meeldib neile tordipulbritele alati sisse segada ka kohupiima - tulemus saab mõnusalt mahlane.

Vaja läheb selle lihtsa pehme piparkoogi valmistamiseks:
1 pakk Erika tordipulbrit
2 tl piparkoogimaitseainet
1 tl pomerantsi maitseainet (Meiral on olemas)
300 gr kohupiimapastat
2 spl kakaod
1 dl õli
1 dl vett või piima
Sega kõik koostisained kokku. Moodustuma peaks paks, kuid segatav tainas. Kui tainas tundub liiga paks, lisa veel vett. Kalla tainas õliga määritud keeksivormi ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 35-40 minutit.
Küpsust kontrolli tikuga - kooki lükatud tikk peaks jääma puhtaks.
Võta pehme piparkook ahjust välja ja lase jahtuda.

Glasuur sega kokku ca 150-200 grammist toorjuustust, mis hõõru esmalt pehmeks. Lisa sinna 1 tl vaniljesuhkrut ja paar supilusikatäit suhkrut. Pehmenda kas hapukoore või paksu Kreeka tüüpi jogurtiga. Määri jahtunud koogile. Peale saputa nonparelle, strössleid, hakitud pähkleid või muud meelepärast.

Naudi jõuluküünalde valgel ja parimate seltskonnas.

Vaasa ämma kuldkala

2011-11-24T20:32:00.001+02:00

Esmalt olgu kohe ära öeldud, et kust mujalt see lihtsalt võluv ja võluvalt lihtne roog ikka pärineb, kui mitte kalasõprade piiblist ehk Koržetsi Kalaraamatust. Kahjuks ei ole retsepti juures selgitust, kust pärineb selle toidu nimi. Tuletame siis, et ju kellegil oli ämm, kes elas Vaasas ja kellel oli üks legendiks saanud lõheretsept, mis ämma juurest käsikirjalisena ringlema läks. Igal juhul hea, et läks!

Mina olen seda kala ikka päris sageli teinud. Hea lihtne valmistada ja siis on tükk aega mõnus leivapealne, suupiste või salatikomponent kapist võtta. Hästi mõnus on see kala näiteks koos avokaadoga salatis: kreemjas ja mahe avokaado koos üsna särtsaka marineeritud lõhega sobitub väga ilusaks koosluseks.

Retsept ise siis selline lihtne:
300 gr lõhefileed
1 dl oliiviõli
1 tl jahvatatud pipart (võib varieerida nii valget, rohelist kui rosé'd, algretseptis oli rosé)
1 sl mett
1 tl meresoola
5 küüslauguküünt noaseljaga lamedaks surutuna ja kergelt hakituna
1 sidruni mahl
1 sl 30%-list äädikat
ohtralt hakitud värsket tilli
* võid vahelduseks teha ka näiteks laimi ja koriandriga varianti (sidruni ja tilli asemel) ning lisada veel veidi tšillit. Tulemuseks on kerge Aasia-nüansiga ämma kuldkala.

Lõika fileerimisnoaga lõhe õhukesteks viiludeks. Sega marinaadiained. Laota kausi või säilitusnõu põhja veidi marinaadi ja lao sinna peale üks kiht lõheviile. Sinna peale kalla jälle marinaad ja lao uus kiht lõheviile. Korda tegevust seni, kuni kogu lõhe ja marinaad on ära kasutatud.
Parim alates järgmisest päevast.

Tuhande tort. Kreemjuustu, karamellikastme ja soolahelvestega

2011-11-16T20:57:00.001+02:00

Põhjuse torti teha andis tõdemus, et minu blogi kolimine Facebooki lehele augusti keskpaigas on nüüdseks ületanud 1000 fänni piiri. Ja seda on kaugelt rohkem, kui julgesin loota või oskasin arvata. Pigem sai eraldi leht loodud oma sõprade säästmiseks, et ma neid oma toidupostituste ega toiduteemalise infoga liialt ei pommitaks.
Tänud kõigile usalduse eest, et olete minu blogi oma näoraamatu privaatruumi lubanud ja luban usaldust nii hästi õigustada, kui oskan.

Tänuks minu poolt ühe ümmarguse numbri ületamise puhul üks tõeliselt mõnus karamelline kreemjuustutort väikese soolahelbelisandiga. Kõigile teile!
Natuke rohkem sellega nikerdamist oli, kui lihtsa koogiga, aga tulemus on iga pühendatud hetke väärt. Ja tegelikult ei ole valmistamiskäik üldse keeruline, küll aga veidi aeganõudev, kuna vahepeal tuleb jahutada-tahendada.
Magus külluslik karamell, vahune kattekiht, kreemjas toorjuustutäidis krõbedal ja rikkalikul küpsisepõhjal. Kõike seda kroonimas tibakene soolahelbeid, mis annavad kogu koogile tõeliselt kauni maitselihvi. Kaunis ja maitsev! Veidi mugandatud retsept on pärit värskelt minuni jõudnud Austraalia Donna Hay ajakirjast ning see kook võlus kohe oma kütkestavalt karamellise ja sutsuke soolahelbese looga.

Need soolased helbed olid minu lemmikud kogu koogi juures :)

Koogipõhja jaoks läheb vaja:
2 pk ehk 360 gr valgeid küpsiseid (Kalev)
50 gr mandlimassi või jahvatatud mandleid
100 gr võid
Purusta küpsised köögikombainis, lisa tükeldatud mandlimass (martsipan) ning sulatatud või. Sega küpsisepuru võiga läbi ning suru 22-24 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele. Küljed vooderda korralikult ka koogipõhja massiga ära ca 5 cm kõrguseni.
Aseta põhi 1 tunniks külma.
Kreemjuustutäidise jaoks:
300 gr ricottat
600 gr toorjuustu (Farmi või Philadelphia)
4 muna
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 dl pruuni suhkrut
2 spl heledat siirupit
1/2 tl soola
Pane ahi sooja 160 kraadi peale. Kalla ricotta ja toorjuust suurde kaussi ning mikserda mõned minutid, kuni segu on kreemjas. Kalla juurde suhkur ning mikserda kuni suhkur on segunenud. Lisa ükshaaval munad mikserdamist jätkates. Viimasena sega juurde sool, vaniljesuhkur ning siirup.
Kalla toorjuustumass ettevalmistatud ja külmast võetud põhjale.
Nüüd tuleb huvitav osa! Vähemalt mina ei olnud seni toorjuustukooki vesivannis veel küpsetanud.
Aseta koogivorm suuremasse kaussi või ahjunõusse ning kalla sinna keeva vett nii, et see ulatuks vähemalt koogivormi poole kõrguseni. Aseta vesivannis koogivorm eelkuumutatud ahju ning küpseta ca 1 tund 30 minutit. Kook peaks olema ahjust võttes küll pehme, kuid siiski kalgendunud. Seda saab kontrollida vormi võdistades.
Julgen oletetada, et kui sobiva suurusega vesivanni ei õnnestu koduses majapidamisest leida, siis võib koogi ka ilma veevannita valmis küpsetada. Täidis tuleb tõenäliselt veidi kuivem, aga kindasti ka väga maitsev.
Aseta kook 3-4 tunniks jahtuma.

Jahtunud koogile määri vahune vaniljekreem, mille jaoks läheb vaja:
200 ml vahukoort
200 gr hapukoort
1 spl tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
Vahusta vahukoor koos hapukoore ja suhkrutega. Paras paksus on selline, et teravad tipud jäävad püsti. Laota kreem jahtunud koogile.

Karamellikreemi jaoks läheb vaja:
200 ml vahukoort
2 dl pruuni suhkrut
50 gr võid hakituna
Kuumuta vaiksel kuumusel kastrulis vahukoor, suhkur ja või. Kui suhkrur on sulanud, lisa kuumust ning lase mullitades keeda ca 5-7 minutit, kuni karamellikaste on veidi paksenenud. Jahuta.
Serveeri tordilõigud koos karamellikreemiga ning puista peale veidi soolahelbeid. Soolakad helbed ja magus-külluslik karamell on kui loodud ühes akordis kõlama. Mmmm...
Paraku olid mu lapsed jälle teist meelt. Hinnang oli midagi sellist, et: "Täitsa hea kook, aga see sool on seal peal imelik". Ehh, las arenevad!

Ja nüüd jagaksin selle tordi kõigi teie vahel laiali, kes on viitsinud ja raatsinud minu väikese blogilehe peal "Like" nuppu vajutada. Mina tänan! Väga tänan!

Maapirni-läätsehautis peekoniribaga

2011-11-14T18:51:00.001+02:00

See oli nüüd selline superhästi toimiv kooslus, mille puhul mul väga kõrgeid ootusi esmalt ei olnudki. Oli vaja kombineerida lihtsalt mingi lihakõrvane ja kuna kodus oli maapirne (Tähh, Age!) ja läätsesid, mõned šalottsibuladki leidusid, toorjuustust ja parmesanist rääkimata, siis sai need kõik ühte patta poetatud.

Ja tulemus oli täiesti suurepärane. Üsna ootamatul moel sobitusid kõik maitsed risoto põhimõttel valmistatud läätsehautisesse ideaalselt ning ühe uue lemmiku sünd saigi teoks. Arvatavasti teen ka edaspidi sarnasel põhimõttel läätsehautist ja kui maapirni parasjagu käepärast ei ole, siis katsetan teiste lisanditega.
Vaja läheb selle lihtsa toitva hautise jaoks:
2-3 šalottsibulat koorituna ja hakituna
2 küünt küüslauku (soovi korral, võib ka ilma)
2-3 maapirni koorituna ja tükeldatuna
ca 200 gr läätsesid
võid, õli või kui on, siis pardirasva (mina tegin viimatimainituga ja see andis väga mõnusalt maitses tunda)
puljongit (siia sobib hästi tugevam, näiteks vasikafondist valmistatud puljong)
100 gr toorjuustu
parmesani juustu riivituna
ürte (valikuna kas rosmariini, salveid, tüümiani, loorberit)
soola, pipart

Kuumuta keskmisel kuumusel pannil või paksupõhjalise poti põhjas kas pardirasv või õli ja või segu. Prae selles mõned minutid sibulaid, lisa hakitud küüslauk ning hauta veidi. Järgmisena prae samal pannil kergelt rasvaines läbi maapirn, siis lisa läätsed ja ürdid. Kuumuta läätsed rasvaines läbi ning kalla siis osade kaupa peale kuum puljong. Puljongit lisa täpselt niipalju, et hautis oleks vedelikuga kaetud ja lase siis vedelikul läätsede sisse keeda. Alles seejärel kalla juurde järgmine ports. Hauta läätsesid soovitud pehmuseni (selleks kulub läätsedest tulenevalt vähemalt 20-30 minutit, kiirläätsedest saab jagu ca 10 minutiga ), soovitavalt võiks tulemus olla kergelt al dente ehk väike vastupanu hammustades on lubatud et mitte öelda taotluslik. Arvesta sellega, et peale tulelt tõstmist absorbeerivad läätsed veel vedelikku edasi, nii et pigem võiks hautis olla kergelt kreemjas kui liiga kuiv. Sega juurde toorjuust ning riivi sisse parmesan. Maitsesta soola ja pipraga. Sega läbi. Õngitse välja suuremad-puisemad ürdid.

Kui tarvitad läätsehautist iseseisva toiduna, võid peale asetada mõned ahjust läbi käinud krõbedad peekoniribad.

Kulinaarsed kroonikud kohtuvad kokaraamatus

2011-11-13T16:08:00.001+02:00

"Me tegime selle ära!" tahaks esmalt ekstaatiliselt hüüatada.
Hüüatuse tingib tõik, et mina koos üheksa teise toidublogijaga panime kokku kokaraamatu, kus kirjas meie lemmikretseptid. Ja mitte ainult kuivalt retseptid, vaid ikka koos emotsioonidega, mis iga kirjapandud toidu puhul peaks mingi väikese loo või põhjenduse lisab, miks me just selle roa valisime. Kaante vahele on saanud raamat, millel nimeks "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" ning mis koondab endasse täpselt 80 retsepti. Kõik hoolikalt väljavalitud ja korduvalt katsetatud, et julgeks ja söandaks raamatusse raiuda. Raamatu on välja andnud kirjastus Pegasus ning kel soovi novembri lõpus trükipresside vahelt välja tulevat raamatut ette tellida, peaks suunduma SIIA.

Raamatu ja blogi suurim vahe ongi vist eelkõige selles, et raamatusse täiendusi ja parandusi enam hiljem teha ei saa ning kui retseptides või muus infos ebatäpsused või vead sees, siis jäävad need sinu raamaturiiulis pesitsevas kokaraamatus alati halastamatu etteheitena sind jõllitama. Ja no niikuinii tahaks raamatusse oma kõige-kõigemat. Eks me siis püüdsime!
Tegelikult oli alguses selle raamatu osas ka päris palju küsimärke. Alates eksistentsiaalsest küsimärgistamisest, et kas sellist raamatut on üldse vaja - blogijad tegutsevad ju kõik avalikus ruumis ja meie retseptid on arvutikasutajale kättesaadavad. Selle küsimärgi sirgeksväänamiseks sai loodud raamatule selgroog, mis tähendab, et iga blogija on välja toonud oma toidufavoriidid kaheksas erinevas kategoorias:
- minu lemmik
- pidulauale
- siidine supp
- lihtne ja kiire ehk argipäeva õhtuks
- korralik kõhutäis
- lemmikkook
- perekonna reliikvia
- midagi eksootilist
Sel moel lahendatuna tundus väga vahva võrrelda, kuidas võiks välja näha 10 blogija poolt koostatud pidulauamenüü või kui keeruline on valida kümne inimese lemmikkookide seast enda lemmikut.
Teine suur ja tegelikult väga keeruline küsimus oli see, et kuidas on võimalik raamatusse minevate toidublogijate arv piirata 10 inimese peale. Ma arvan, et ka 20-ga oleks keeruline olnud ja tegelikult oli algses nimekirjas veel palju-palju hästi toredaid blogijaid, keda ma väga austan ning kelle kauneid ja sisukaid blogisid imetlen. Seega sai määravaks raamatut väljaandva kirjastuse Pegasuse poolne soov, et valiku puhul võiks esmane kriteerium olla vaheldusrikkus. Nii saidki raamatusse reastatud:
Liina ehk blogi "Aglio e Olio". Kommentaarid vist liigsed, Liina mahlane ja kujundlik väljenduskeel on teinud tema blogipostuste lugemise omaette sündmuseks enne mida hingad sügavalt sisse, võtad aega lugemiseks, sätid ennast mõnusalt arvuti ette ja .... naudid. Vahepeal itsitad, kogud end ja loed edasi. Liina raamatutekstide lugemine oli, muide, täpselt sama nautidav!
Juta ehk blogi "What a wonderful world". Kosmopoliidist Juc on omaette nähtus Eesti blogimaastikul, sest rahvusköökide tutvustamise (ja mitte ainult kaude, vaid reeglina ikka läbi isikliku kogemuse ehk kohalkäimise) osas on Juta küntud vagu küll austamisväärselt sügav
Ülle ehk blogi "Tiramisust ja Fata Morganast". Ülle blogi puhul torkab silma just tavandit ja traditsiooni austav alatoon ning lisaks veel sageli ka aiandushuvi, mis aitab mõtestada palju paremini näiteks sibula hingeelu ning tema kasvatamise eripärasid.Lisaks Jutale esindab ka Ülle meie lõunaosariikide blogijaid. Juta küll ajutiselt ennast Tartust veidi kaugemal sisse seadnud, aga küll talendid koju tuuakse.
Mari-Liis ehk blogi "Siit nurgast ja sealt nurgast". 2010. aastal Eesti parimaks toidublogiks pärjatud ilus ja sisukas kulinaarne päevik, kus kaunis perenaine pajatab põhjalikke ja vahel ka vähem põhjalikke, kuid niisama mõnusaid toidujutte ja jagab ülihäid retsepte.
Priit ehk blogi "Profa toitub". Isegi kui sookvoot maha arvestada (mis raamatusse pääsemise künnise Priidu jaoks lihtsamaks tegi), on tegemist väga mehiselt lihase blogiga, kust huviline saab väärt infot nii liha kui kala soolamise-suitsutamise ja muidugu ka palju muu kohta. Hea vaheldus naistest kodukokkade tilu-lilule :)
Piret ehk blogi "Puhas rõõm". Selge, puhta ja ehk kõige rohkem gurmeeliku käekirjaga Piret on kui lüli andekate kodukokkade ja tipp-kokkade kõrgpilotaaži vahel. Pireti fotod on kategooria omaette. Kaunis ja puhas käekiri.
Elis ehk blogi "Elis köögis". Üks meie pesamunadest. Elise blogi paelub oma julgete katsetustega ulukite teemal. Sekka mõni vahva ja värvikas pullimuna-teemaline kirjutis lisaks.
Aet ehk blogi "Aet köögis". Aet on Eesti blogimaastikul omaette nähtus, kes on olude sunnil pidanud toidust rääkides teemaks võtma puhta ja maheda toidu teema. Blogist leiab väga põhjalikke ja sisukaid teemaarendusi mainitud teemadel, lisaks sellele võib kindel olla, et Aet köögis kirjutab ja levitab vaid neid retsepte, kus toidu täisväärtuslikkuse nõue täidetud

Marju ehk blogi "Tassike". Marju on meie blogiperekonnas kõige värskem tulija, kuid Marju sissemarss on olnud sedavõrd muljetavaldav, et ei tekkinud kahtluski tema kaasamiseks. Lisaks kokkamisele on Marju ennast tõestanud ka erakordselt hea käe ja silmaga fotograafina, seega sai välja pakutud, et Marju võiks teha ka kõikidest blogijatest portreefotod. Paremat mõtet oleks andnud välja mõelda! Marju pildid said tõeliselt meeleolukad ja mulle isiklikult küll tundub, et iga blogija loomus joonistub portreedelt mõnusalt välja

Ja siis veel mina, kes ma raamatu koostajana ei suutnud ka kiusatusele vastu panna ja sättisin ennast heasse seltskonda ritta nagu õige mees kunagi

Ülevalt vasakult lugedes siis Mari-Liis, Ülle, Profa ehk Priit, Aet, Piret, mina ise, Liina, Juta ehk Juc, Marju ehk fotograaf ning Elis

Eks neid küsimusi oli veel lisaks teisigi, alates sellest, kuidas iga blogija enda tehtud pildid kogu raamatut stiililt liiga hüplikuks ei muuda, kuidas blogijate tutvustused ühtsesesse ja hästi loetavasse vormi ja mahtu sobitada (uskumatu oli see, kuivõrd erinevad portreed ennast tutvustades välja joonistusid), kuidas vältida toitude kordusi, kuidas keeleliselt tekstid ühtlustada jne jne.
Siinkohal tuleb kiita kogu seltskonda.Selgus, et tegemist on kohusetundlike, kaasamõtlevate, sõnapidajate ja loovate inimestega, kelle materjalide põhjal raamatu koostamine on mulle puhas rõõm. Nõudlikkus nii enda töö kui ka piltide vastu on ka üheks märksõnaks ja eks paljud nägid vaeva oma blogi piltide ümberpildistamisega ning keset suve pajaroogadega mässamisega.
Tassikese Marju oli sedavõrd tubli ja armas inimene, et nikerdas valmis lisaks meeleolukatele portreepiltidele veel raamatut tutvustava klipi. Marju, väga-väga suured tänud sulle!

Minu meelest sai raamat väga armas ja väärikas igas mõttes! Kuna kindlasti ei ole mina enam objektiivne hindaja, siis olen hingevärinal oodanud hinnanguid ka mitte nii kõrvupidi asjas sees olevatelt inimestelt, ja see arvamus on kinnitust saanud.
Võin kõikide blogijate nimel lubada, et lisaks mõnusatele retseptidele leiab raamatust ka väga palju emotsioone ja kirglikkust toiduteemal. Kindlasti märkimisväärselt rohkem, kui tavapärases kokaraamatus. Sellesse kulinaarsete kroonikute kokaraamatusse joonistub välja kümne toidublogija kirglik hobimaailm ja põgus sissevaade kokkamiskirest nakatunute maailma on võluv.
Kasutan siinkohal juhust ja ühtlasi tahaksin omalt poolt veel tänada kõiki üheksat vaprat kaasvõitlejat. Teiega läheks luurele küll!
Ühtlasi kutsuks kõiki huvilisi raamatu esitlusele, mis toimub 8. detsembril kell 17.00 Viru Keskuse Rahva Raamatus, kus võimalik peaaegu kõigi raamatus osalenud toidublogijatega silmast silma kohtuda.

Mõnusalt õhuline banitsa fetajuustuga

2011-11-12T11:29:00.001+02:00

Banitsa on üks imeline küpsetis. Oma krõbedate tainakihtideganing soolaka fetajuustu täidisega on tegemist tõelise pidupirukaga. Kihilisus on banitsa firmamärk ja seetõttu sobib Bulgaaria päritolu banitsa niisama nautimiseks kui ka peolaua kaunistamiseks.

Vaja läheb:

500 gr filotainast

500 gr fetajuustu

4-5 muna

Õli

Veidi maitsestamata jogurtit

Klopi munad lahti, pudista munamassi sisse fetajuust ningvajadusel, kui segu jääb liiga paks, lisa maitsestama jogurtit.

Määri ümmarguse vormi põhi ja küljed õliga. Kortsuta 3 lehtefilotainast ja täida nendega vormi põhi. Sinna peale nirista veidi õli ningtõsta lusikaga fetajuustu-muna segu. Nüüd kortsuta jälle 3 lehte filotainast jakata nendega alumine kiht. Korda sama protseduuri – piserda õliga ning tõstamuna-juustusegu – iga kihiga. Pealmisele kihile kalla peale ülejäänudmuna-juustu segu ning küpseta pirukat eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures ca30 minutit, kuni piruka pind on korralikult pruunistunud.

Banitsa valmistamist saab vaadata SIIT (video on küll algeline esimese osas valepidi ning üsna lohisev, kuid töövõtted näeb ära).

Banitsa maitseb kõige paremini soojalt ja värskena ning tegelikult kipub ta kohe peale ahjust võtmist otsa saama niikuinii.

Retsept ilmus ajakirja Oma Maitse 2011. aasta novembrinumbris.

Kohevad pretzelid. Enne keeda, siis küpseta

2011-11-12T09:25:00.001+02:00

Pretzel on Saksa päritolu kringliks keeratudküpsetis, mis on väga sageli kohalikel laatadel ja rahvapidustustel müüdav kaup. Pretzelvõib olla nii krõbedast küpsisetainast ja soolahelvestega väike või suur küpsis,kuid samamoodi keeratakse kringliks ka pärmitainas ja tulemuseks on kohev sai.

Hästi põnev on pretzelite valmistamise moodus – pärmitainastvormitud kringlid keedetakse esmalt soodaga vees ja alles siis antakse ahjus küpsetistelekuldkollased põsed ja krõbe koorik. Tulemuseks on mõnus kohev sai, millele saabviimase lihvi anda kreemise brie-juustu,singi ja rohelise salatilehega.

Vaja läheb:

350 ml sooja vett

1 spl suhkrut

1,5 tl soola

1 pk kuivpärmi või vastav kogus presspärmi

600-650 gr jahu

60 gr võid

õli

1 munakollane vähese veega lahtiklopituna pretzelitemäärimiseks

Vett pretzelite keetmiseks

1 dl söögisoodat

Soolahelbeid

Sega soe vesi, suhkur, sool, jahuga segatud kuivpärm. Segakuni hakkab formeeruma ühtlane tainas ning lisa siis osade kaupa pehme või.Sõtku kuni tainas muutub läikivaks ning lööb käte ja kausi küljest lahti.

Tõsta tainas kausist välja ning määri õliga kas sama kaussvõi tõsta tainas teise, õliga määritud kaussi. Kata tainakauss kas kile võiköögirätiga ning jäta kerkima umbes 1 tunniks, kuni tainamass onkahekordistunud.

Lõika tainas 8-ks võrdseks osaks ning rulli veidi õlisellaual igast tükist ca 30 cm pikkune „vorstike“. Keera see kringliks ningkinnita korralikult taina otsad (need võid üksteise ümber põimida), et needküpsedes lahti ei lööks.

Aja laiapõhjalises potis või kõrgete äärtega pannil keema ca 2-2,5 l vett.Puista sinna sisse sooda ning keeda pretzeleid ükshaaval ca 20-30 sekundit.Aseta veest läbi käinud pretzelid küpsetuspaberiga kaetud ja õliga määritud ahjuplaadile,määri pealt munakollasega ning puista peale soolahelbeid.

Küpseta ahjus 200-220 kraadi juures kuni pretzelid onkuldselt pruunid ca 12-14 minutit.

Jahtunud pretzelid lõika keskelt horisontaalselt pooleks,määri saia pind kas võiga või majoneesiga, aseta saiale roheline salatileht,sinna peale singiviilud, laota singile ohtralt brie-juustu viile ning kõige peale aseta kas tomat, kurk või muumeelepärane köögivili.

Retsept ilmus ajakirja Oma Maitse 2011. aasta novembrinumbris

Siidiselt koorese täidisega kanapirukas porru ja paprikaga

2011-11-10T15:16:00.001+02:00

See on nüüdselline kanapirukas, mis meil levinud pirukafilosoofia taustal on justkui tagurpidi. Kreemjaskoorene kanatäidis laiutab ahjuvormi põhjas ning tainas on sätitud pirukale kaaneks peale.Selline pirukavalmistamise moodus on tegelikult väga levinud ja eelkõigeingliskeelses maailmas.

Soolase täidisega erinevaid pie-tüüpi küpsetisi süüakse põhitoiduna meie mõistes prae asendajana. No ja tegelikult ongi siin rikkalik kana-köögiviljakaste ju täidiseks, mis igati toitev ja korralik roog. Tainast valmistatud kaas aitab küpsemise ajal mahlasusthoida. Lisaks selleleannab see võimaluse näiteks eelmise päeva ahju- või grillkana jäägid mõnusalt ja maitsvaltuuele elule äratada. Koostisainete osas võib olla üsna loominguline: kessoovib, lisab köögivilju, kes erinevaid ürte. Porru ja paprikalisandiga kasteon aga kui loodud kana jaoks ning singi ning koore toel muutub ka muidu üsnakuiv kanafilee väga nauditavaks. Kanapiruka võib edukalt valmistada kaväikestes portsjonvormides, kus igale sööjale siis oma väike vormitäis pirukaton ette nähtud.

Vaja läheb:

2 keskmistbroilerifileed tükeldatuna

150 grpeekonit ribadena

Suurem porru(valge ja heleroheline osa) ribadena

1 suurem või2 keskmist paprikat ribadena

1 sibulhakituna

2küüslauguküünt hakituna

Võid ja õlipraadimiseks

2 spl jahu

200 ml35%-list koort

2 splsinepit

Hakitud ürte(tüümiani, tilli, rosmariini)

500 grlehttainast

Munamäärimiseks

Hauta keskmiselkuumusel sibul õli või õli/või segus klaasjaks. Lisa küüslauk ja peekoniribadning kuumuta läbi. Järgmisena lisa pannile porru ja paprikaribad, hakitudürdid, sinep ning tükeldatud kanafilee.Kuumuta kergelt läbi mõne minuti jooksul. Lisa jahu ja prae kergelt läbi. Kallapeale koor ning lase pidevalt segades keema tõusta, et kaste pakseneks.Vajadusel reguleeri kastme paksust vedelikku (puljongit) lisades. Kaste peabjääma kreemjas ning mitte paksema konsistentsiga kui hapukoor (kaste peaksvalguma ise laiali).

Kallakana-köögivilja kaste ahjuvormi. Rulli lehttainast ahjuvormi suurune plaat.Lõika plaadi keskele auk, et küpsemise ajal aur välja pääseks. Soovi korralnikerda ülejäänud tainaribadest ka kaunistused. Määri ahjuvormi ääred munaganing aseta tainast koorese kanakastme peale. Suru taina ääred kahvli abilahjuvormi äärte külge, aseta tainale kaunistused. Määri tainas lahtiklopitudmunaga ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni tainas onkuldpruun.
Retsept ilmus ka Rannamõisa linnuliha blogis.

Kringel. Põimi, punu, täida, naudi.

2011-11-08T23:19:00.000+02:00

Kringel on midagi sellist, mis kõikide teadvuses seostubsünnipäevaga või muu piduliku kogunemisega. Tähtpäevadel juhtub vahel ikka,et saab endale liiga tehtud ja üks tükk kringlit liiga palju söödud. Värskerikkaliku täidisega ja pehme kohev sai oli kui magnet, mis omakardemoniste-kaneeliste aroomidega enda poole tõmbab. Kohvikute hindamiskriteeriumi määrab sageli see, kust sai mahlasema ja rikkalikuma kringli tellida.

Tegelikult ei olegi võimalik hinnata, kas parem onpohla-martsipani, kaneeli-rosina või hoopis hästi rikkaliku šokolaadikreemigakringel. Värske ja mahlasena ning lahke käega täidetuna on iga kringel omaettepidulaua ehe ja kohvilaua kroon.

Martsipani-pohla pärg

Rosina-kaneelikringel šokolaadise kattega

Šokolaadikringel

Kringli valmistamisel on aluseks klassikaline magusa saiatainas, mis sobib ka väikeste magusate saiakeste tegemiseks.

Pärmitaina puhul pea meeles, et kõik kasutatavad ainedpeavad olema käesoojad, seega tõsta kõik vajaminevad komponendid juba varakulttoasooja valmis.

Kui tahad väga rikkaliku täidisega kringlit, võid kringliretseptide täidise hulka1,5-2-kordseks muuta.

Toodud kringliretsepti järgi valmib umbes 1,5 kilonekringel, millest jagub 8-12-le inimesele.

Lihtne kringitainaseelkergituseta

250 ml piima

25 gr presspärmi või vastav kogus kuivpärmi

1 dl suhkrut

0,5 tl soola

100 gr võid

1 suurem muna

450-500 gr jahu

Määrimiseks muna

Lahusta pärm käesoojas piimas.

Kuivpärmi kasutamisel sega kuivpärm vähese jahuga ning segaveidi soojema piimaga kui presspärmiga tehtaval tainal (ca 42 kraadi võibkuivpärmi puhul olla vedeliku temperatuur)

Sega juurde muna, sool ja suhkur.

Lisa umbes pool jahukogusest ning klopi tainas ühtlaseks.Kloppimine aitab ka tainasse sideainet moodustada. Pidevalt sõtkudes lisaülejäänud jahu, kuid jäta ca 1 dl jahu veel alles. Lisa toasoe pehme või ning sõtku see taina sisse. Viimasena lisavähehaaval allesjäänud 1 dl jahu, kuid timmi täpne jahukogus paika vastavalttaina paksusele, kuna jahude niiskusesisaldus on erinev ning vahel kulub jahuvähem. Tulemuseks peaks olema parajalt paks, kuid siiski õhuline ja vormitavsaiatainas. Sõtku tainast, kuni see lööb käte ja kausi küljest lahti ningmuutub läikivaks ja elastseks.

Kata tainakauss toidukile või rätiga ning jäta sooja kohtakerkima, kuni tainas on vähemalt kahekordseks kerkinud.

Rikkalik kringlitainaseelkergitusega

200 ml piima

30 gr presspärmi või vastav kogus kuivpärmi

1 tl kardemoni

Riivitud sidrunikoort

Soovi korral sukaadi

1 tl soola

2 munakollast

100 gr suhkrut

100 gr võid

500 gr jahu

Määrimiseks muna

Lahusta pärm käesoojas piimas.

Sega juurde umbes pool jahukogusest ja sega tainasühtlaseks.

Kuivpärm sega jahuga koos piima sisse.

Lase kerkida soojas kohas 20-30 minutit.

Lisa eelkergitusele suhkruga kergelt vahustatudmunakollased, sool, sidrunikoor, kardemon ning ülejäänud kogus jahu. Pidevaltsõtkudes lisa ka järk-järgult pehme või sulatatud või. Kui kasutad sukaadi,lisa nüüd ka see.

Sõtku kuni tainas on ühtlane, läikiv ning lööb käte ja kausiküljest lahti.

Kata rätiku või toidukilega ning jäta sooja kohta kerkimakuni selle maht on vähemalt kahekordseks kerkinud.

Kerkinud tainas kalla ettevaatlikult jahusele töölaulalening rulli tainarulliga õrnalt vajutades kringlitainas ühtlaseks ristkülikuks.

Põimimine ja punumine

Lahtirullitud tainast saab pärgi ja kringleid punuda mitmelmoel. Kui tahad, et täidis jääks väljapoole ja kringli rikkalik pind oleksnähtav, siis kasuta järgmist moodust:

- laota lahtirullitud tainale meelepärane täidis. Keeratainas rulli (nagu kaneelirullide tegemisel). Terava noa või pizzalõikurigajaota rull pikkupidi kas kaheks või kolmeks võrdseks ribaks nii, et üks otsjääb lahti lõikamata. Punu või põimi tainaribad kokku ning keera palmik kasringiks või kringliks. Kinnita otsad võimalikult vähe nähtavasse kohta ningväljapudenenud täidis lükka lihtsalt kihtide vahele tagasi.

Lahtilõigatud täidisega rull, mida tuleb põimima hakata

Põimitud martsipani-pohla pärg

Põimitud kaneeli-rosina kringel

Sellisel moel põimitud kringel jääb hästi ilus kihiline jarikkalik, kuid samas tuleb arvestada, et mingi kogus täidist võib küpsemiseajal välja sulada/pudeneda.

Kui soovid aga täidist kringli sisse peita või on tegemisthästi sulava täidisega, mis sulaks küpsemise käigus tainakihtide vahelt välja,siis kasuta järgmist moodust:

- lõika lahtirullitud tainas pikkupidi kolmeks ühesuuruseksribaks. Igale ribale määri täidist ja keera täidis pikkupidi rulli (jälleginagu kaneelirullide tegemisel). Ühenda kolm riba otstest kergelt kokkuvajutades ning punu ribadest palmik. Saadud palmik keera kas pärjaks võikringliks.

Pealtnäha tagasihoidlik, kuis kringli sisse on peidetud korralik kogus šokolaadikreemi

Aseta valmis pärg või kringel ahjuplaadile ning lase soojasveel kerkida vähemalt pool tundi, soovitavalt rohkem. Määri sai pealt lahtiklopitudmuna või munakollasega ning küpseta ca 200 kraadi juures pöördõhuga ahjuskringlit umbes 20-25 minutit.

Kaneeli-rosinakringel

Valmista kringlitainas ja rulli see jahusele laualeristkülikukujuliseks.

Täidise jaoks läheb vaja:

100 gr pehmet võid

200 gr vees või rummis leotatud rosinaid

2 tl kaneeli

1-1,5 dl (pruuni suhkrut)

Sega toasoe või suhkru ja kaneeliga. Määri spaatliga võisegutainale. Raputa peale eelnevalt vees või rummis leotatud ja kurnatud rosinad.Keera tainas rulli, vajuta rull veidi lapikuks ning lõika pikkupidi kolmeksribaks nii, et ülemine ots jääb lahti lõikamata. Punu palmik keerateslõikepinda võimalikult väljapoole. Vormi palmikust kringel, tõsta seeahjuplaadile ning jäta vähemalt pooleks tunniks sooja kohta kerkima. Kerkinudkringel määri veega segatud lahtiklopitud muna või munakollasega ning küpsetaeelkuumutatud ahjus 180-200 kraadi juures ca 25 minutit.

Glasuuri jaoks läheb vaja:

200 gr šokolaadi

1 dl 35%-list koort

Hakitud metspähkleid

Sulata kuumas koores hakitud šokolaad. Sega ühtlaseks ningmääri või kalla see kringlile. Puista peale hakitud metspähkleid.

Pohla-martsipanipärg

Valmista kringlitainas ning rulli see jahusel lauariskülikukujulseks.

Täidise jaoks läheb vaja:

200-300 gr martsipani

100 gr võid

300-400 gr pohli

Tuhksuhkrut

Riivi külmkapikülm martsipan. Sega pehme või ning pohladega.Määri lahtirullitud kringlitaina pinnale spaatliga laiali. Keera tainas rullija lõika pikkupidi keskelt pooleks nii et ülemine ots jääb lahti lõikamata.Keera ribasid vaheldumisi üksteise peale nii,et täidisega pool jääb väljapoole.Vormi palmikust ring, tõsta see ahjuplaadile ning jäta sooja kohta vähemaltpooleks tunniks kerkima. Määri kerkinud pärg lahtiklopitud vee ja muna võimunakollase seguga ning tõsta eelkuumutatud ahju 180-200 kraadi juurde ca 25minutiks küpsema.

Valmis pärjale puista tuhksuhkrut

Šokolaadikringel

Valmista kringlitainas ning rulli see jahusel pinnalriskülikukujulseks

Täidise jaoks läheb vaja:

400 gr šokolaadikreemi (nt Nutella) või 400 gr sulatatud piimašokolaadi

Tuhksuhkrut

Lõika lahtirullitud tainas pikkupidi kolmeks ribaks. Määriiga riba pinnale spaatliga laiali kas sulatatud šokolaad või šokolaadikreem.Keera tainaribad rulli ja ühenda kolm riba otstest. Punu kolmest rullikeeratudtainaribast palmik ning vormi siis palmikust kringel, tõsta see ahjuplaadilening jäta sooja kohta vähemalt pooleks tunniks kerkima. Määri kerkinud pärglahtiklopitud vee ja muna või munakollase seguga ning tõsta eelkuumutatud ahju1-80200 kraadi juurde ca 25 minutiks küpsema.

Valmis pärjale puista tuhksuhkrut.

Retseptid ilmusid 2011. aasta novembrikuises ajakirjas Oma Maitse.

Lõhe-avokaado terriin, mida koos Tiinaga tegime

2011-11-05T23:12:00.002+02:00

Minu selle hooaja üks suurimaid boonuseid on minu töö. Nimelt töö Kanal2 kokasaates Lusikas. Kes vähegi aimab, mida tähendab kokkamiskiiksuga inimesele näiteks Tammuri talu köögis kokkamine või Angelica Uudeküll'iga koos toiduvalmistamine, see saab aru. Oleks vaid kõik tööd nii innustavad! Ideid ja inspiratsiooni korjan küll igast saatest ning emotsionaalne laeng peale iga salvestuspäeva on kirjeldamatu.
Avokaado-lõhe terriini idee pärineb samuti ühest Lusika saatest, kus oli külaliseks Tiina Kruus, kelle kokkamiskirg ning teadmiste pagas antud teemal (kokkamine siis ikka, mitte ainult terriinindus) on aukartustäratav.

Tiina valmistub külmas tahenenud terriine ümbrisest kätte saama

Roa kategooriaks oleks "Lihtne ja geniaalne", sest tegemist on tõepoolest imelihtsalt valmiva ja samas väga maitsva ning ka efektse suupiste või eelroaga. Põhitegijateks algretseptis külmsuitsulõhe viilud, avokaado ning kitsejuust. Minu kodune katsetus moodustus kadakamarjadega marineeritud lõhest (idee pärit Angelica Uudeküllilt ja täpsemalt saab lugeda SIIT), toorjuustust ning avokaadost ning tuleb tunnistada, et ka see kooslus maitses fantastiliselt. Siinkohal ongi hea välja tuua mänguruum, mida see lihtne toit võimaldab: juustudega, maitserohelisega ning ka vooderdisega saab ilusti mängida ja tulemus jääb iga kord veidi teistmoodi.

Teriini valmistamiseks läheb vaja:
hästi õhukeselt lõigatud soola- või külmsuitsulõhe viile (loomulikult sobib ka forell)
head küpset avokaadot (koor peab olema kergelt vetruv)
toorjuustu või pehmet kitsejuustu. Sobib ka fetajuust.
tilli ja/või murulauku
soola ja pipart
sidrunimahla

Vooderda ramekin-vorm, väike klaas või ka näiteks muffinivorm kilega. Määri kile kergelt õliga. Õline pind vooderda lõheviiludega nii, et kogu pind oleks ühtlaselt kaetud. Tükelda avokaado, lisa juust (tükeldatuna), maitsesta soola, sidrunimahla ja pipraga ning soovikohase hakitud maitserohelisega. Sega. Lõhevoodri sisse paiguta nii palju avokaado-juustusegu kui mahub. Keera üle ääre rippuvad kalafilee otsad juustu-avokaado täidise peale ning suru kogu mass kokku.Vooderda kilega ning aseta külmkappi vähemalt paariks tunniks, soovitavalt aga kauemaks.
Serveerimiseks kalla vorm tagurpidi taldrikule, eemalda kile ning lisa veidi maitserohelist ning soovi korral ka meelepärast kastet. Selline "üllastuports" sobib hästi nii salatipadjale paigutatuna kui ka iseseisva ampsuna tugevama toidukorra sissejuhatuseks. Garanteeritud on see, et kalaga vooderdatud ümbrisesse peidetud avokaado-juustu sisu harmoneerub ideaalselt lõhe/forelliga ning samas on üllatusmoment garanteeritud.

Kõrvitsakaste väikese tšilliga algavaks verivorstihooajaks

2011-11-01T23:26:00.000+02:00

Esmalt olgu kogu selle postituse idee autor välja toodud: nimelt näppasin kõrvitsakastme nipi Toiduakadeemia peakokalt Tarvo Kullamalt. Lobasuu, nagu ma olen, ei suutnud kiusatusele vastu seista ning riputasin geniaalselt lihtsa idee kohe ka blogisse.

Retseptiks seda nippi nimetada on muidugi ilmselge liialdus, sest tegelikult moodustub väga mõnus kõrvitsakaste kõige tavalisemast kõrvitsasalati püreerimisest. Sellest samast tuttavast purkitehtud nelgi ja äädikaga tehtud salatist, mis kohustuslik komponent igal jõululaulal. Veidi muudetud kõrvitsasalati olemus sobitub liha ja verivorstiga ideaalselt.

Pean tunnistama, et minu suhe kõrvitsasalatiga on üsna leige - alles viskasin paar aastat tagasi sisse tehtud kõrvitsasalatid ära, kuna nõudlust ei olnud ning viimastel aastatel olen sellest hoidisest muude kõrvitsatoitude kasuks lihsalt loobunud. Kui aga kõrvitsasalt on saumikserdatud kõrvitsakastmeks, on see hoopis teine tera: selline magusalt vürtsine ning kergelt äädikane mahlakas kaste sobib jõuluroa tuunimiseks ideaalselt.
Tegevuskäik ongi vaid see, et umbes pool kõrvitsasalati vedelikult tuleks ära kallata ja ülejäänud hoidis püreerida. Tarvo maitsestas kastet tibakese jahvatatud musta pipraga, mina segasin sisse veidi isetehtud tšillimoosi, mis sobitus komplekti ka superhästi.
Sel aastal siis sedamoodi ja hakka või uuesti kõrvitsalatit sisse tegema.

Maapirni-ürdileib speltajahuga

2011-10-30T08:55:00.001+02:00

Esmalt tuleb tänada õnne, et mul on olemas sõbrad, kes aeg-ajalt vajavad abi kotitäie (suure, kusjuures) maapirnide realiseerimisel. Mis saab olla mõnusamat, kui sellelaadse abi osutamine. Tänud Agele!
Ja kes veel ei teadnud, siis maapirn on oma headelt omadustelt kasulikeimaid köögivilju üldse. Inuliini sisaldab ta ka ohtralt (kuni 16%), nii et lisaks mõnusale ja ainuomasele maitsele ja kõrgele toiteväärtusele lisab maapirn toitudesse ka küllaga vajalikke aineid meie ainevahetuse tarbeks.

Maapirni küpsetamisel muutub ta maitse magusaks, kohati isegi kergelt läägeks. Samas sobitub see omadus mõne toiduga ideaalselt - risoto maapirnist on puhas klassika ning hästi maitsev on ka kergelt võis koos salveiga karamellistatud maapirn. Püreesupp on võrratu - minu lastele meeldib maapirn supina väga. Kõige lihtsam võimalus on aga maapirni lihtsalt toorete viiludena ära krõmpsutada või toorsalatisse ribasid riivida. Muide - ingliskeelses kirjanduses nimetatakse maapirni Jerusalem Artichok'iks ja seda väidetavalt maitsesarnanuse tõttu artišokiga. Teine nimetus on ka sunchoke. Eesti keeles kohtab ka juudikartuli nime, mis on päris vahva nimetus sellele väärt juurikale.
Seekord proovisin maapirnile läheneda aga hoopis teise nurga alt - nimelt lisasin teda karaskilaadsele speltajahuga tehtud leivale. Ja jäin tulemusega väga rahule. Maapirni magus maitse lisandus küpsedes ka leivale ja tulemuseks oli selline mõnusa ning täiesti omalaadse maitsebuketiga leivaline. Liiga palju ei soovita siiski maapirni lisada, pigem võiks lisaks maapirnile seltsiks sobitada ka mõnd muud köögivilja - olgu see siis porgand, pastinaak või ka näiteks kõrvits (mida mina kasutasin).

Leiva sisse läheb vaja:
2 keskmist maapirni riivituna
ca 200 gr riivitud porgandit/pastinaaki/kõrvitsat/suvikõrvitsat riivituna
4 dl speltajahu (võid asendada mõne muu täisterajahuga, nt odrajahu sobib ka hästi)
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
värskeid või kuivatatud ürte (hästi sobib salvei, basiilik, tüümian)
1 muna
2 dl maitsestamata jogurtit või keefiri
2 spl vedelat mett
Klopi kausis lahti muna ja sega see jogurti või keefiriga. Lisa riivitud köögivili, mesi, üridid ja sega läbi.
Sega omavahel jahud, küpsetuspulber, sooda ja sool ning kalla kuivainesegu köögivilja-jogurti-munasegule.
Sega hoolikalt läbi. Tainas peaks tulema üsna paks, nii et vajab vormis laialilükkamist.
Kalla tainas õli või võiga määritud leivavormi sisse ning küpseta 180 kraadi juures ca 35 minutit. Küpsust kontrolli tikuga.
Maitseb kõige paremini soojalt ja võiga. Samas aitab jahule lisatud köögivili hoida leiba ka järgmisel päeval mahlasena.

Imeliselt ahvatleva maapirnirisoto kanamaksaga retsepti leiab aga Pireti blogist.

Lemmik kanamaksapasteet. Must ploom ja kõrvitsaseemned lisaks

2011-10-28T17:09:00.000+03:00

Pasteet on selline universaalne kraam, mida võiks ikka kodusolla. Sobib nii mõnusa kerge vaheampsu jaoks leivale määrida ning aitabvajadusel välja ka ootamatute külaliste puhul (kui näiteks väikestel ahjusröstitud saiadel seda serveerida).

Kanamaksast tehtud pasteet jääb hästi meeldivalt magus ningeriti hõrguks teeb selle retsepti maksa eelnev piimas leotamine. Teine kavalkomponent on värskelt jahvatatud rohelise terapipra kasutamine, mis jätab pasteedile veiditeistlaadse ja väga hästi maitsekomplekti sulanduva maitse. Muus osas ontegemist üsna klassikalise retseptiga, mis on täiuslik ka niisama süües, kuidmulle meeldib lisada vahel pasteedile ka meelepäraseid lisandeid – musta ploomimagus maitse harmoneerub maksaga ideaalilähedaselt, samas kui kuivatatudjõhvikad annavad mõnusa magus-hapu nüansi. Pähklite, seemnete, ürtide jmkraamiga võib julgelt katsetada ja nii on tulemuseks iga kord uue mekiga mõnusleivamääre.

Vaja läheb:
500 gr jahutatud broilerimaksa

2 dl piima
100-150 gr võid
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 tl rohelist pipart
2 loorberilehte
2 tl värkset hakitud tüümiani
1 tl soola
½ tl värskelt jahvatatud musta pipart
50 ml konjakit või brändit

Lisandiks võid soovi korral pasteedi sisse segada:

- musta ploomi ja röstitud kõrvitsaseemneid

- päikesekuivatatud tomated ja piiniaseemneid

- kuivatatud jõhvikaid ja päevalilleseemneid

- seeni, oliive, peterselli, kappareid vm meelepärast

Siin minu üks lemmikkooslusi - röstitud kõrvitsaseemnete ja musta ploomiga pasteet

Eemalda maksalt kelmed ja sidekoed. Leota esmalt maksapiimas vähemalt paar tundi kuni üleöö. Kurna maks piimast välja ja patsutaköögipaberiga kuivaks.

Koori ja haki sibul ning küüslauk. Kuumuta pannil keskmiselkuumusel mõni lusikatäis võid ning hauta esmalt sibulaid mõned minutid. Kuisibul on pehme, lisa küüslauk ja kuumuta kergelt läbi. Lisa pannile maks,roheline pipar, tüümian ning loorberilehed. Maitsesta soola ja pipraga ningprae, kuni maks on pruunistunud, kuid väldi üleküpsetamist. Maksa praadimisekskulub umbes 5 minutit. Lisa pannile konjak või brändi ning hauta, kuni vedelikon aurustunud ning maks läbi küpsenud.

Eemalda loorberilehed, lase maksal veidi jahtuda ningpüreesta köögikombainis lisades ülejäänud või.

Kui soovid lisandeid maitsete mitmekesistamiseks juurde,siis lisa need nüüd. Ploomid, päikesekuivatatud tomatid jm haki enne lisamistväikesmaks.

Maitsesta lõpptulemus soola ja pipraga ning kalla purki võikaussi ning aseta külma. Tarvitamiskõlbulik on pasteet kohe peale mahajahutamist,parim aga alates järgmisest päevast.

Sama retsept on ka Rannamõisa blogis.

Veisepõse confit karamelliste köögiviljadega

2011-10-26T08:27:00.001+03:00

Veisepõsk on üks väärt kraam. Mõnda aega tagasi oli küll kahtlus, et Eesti veised on puhta põsetud. Restoranide menüüs võis leida imemaitsvaid versioone nimetet toorainest, kuid turul lihamüüjate käest küsides laiutasid nad vaid käsi ja tegid mõistmatut nägu. Ei olnud kuulnudki veisepõsest.
Suvel sattusin korra Keskturul pesueht veisepõske nägema. Loomulikult ostsin kogu leti peal ja all olnud kraami ära ja toppisin sügavkülma. Kes teab, kas kunagi veel õnnestub peale sattuda. Nüüd tundub, et jää on vaikselt liikuma hakanud. Ikka hõikab mõni õnnest hingetu blogard, et olla jälle peale sattunud. Profa tegi lausa võrdlevat katsetust: hautas põske nii veinis kui õlles ja siis jagas muljeid. Viimati Keskturul liha järel käies ilutses seal letil taaskord veisepõsk ja tegin ka müüjaga juttu, kes ütles, et tasub ikka küsida ja kui tellitakse siis ikka saab. No super!

Põsele peale sattudes tuleb arvestada, et põsk on veise mälumislihas ja sellisest lihast niisama lihtsalt jagu ei saa. Vajab pikka hautamist, kuid ajakulu saab hüvitatud sügava, täidlase ja tõeliselt rikkaliku maitsega. Piisavalt pikalt haudunud veisepõsk muutub mahlaseks ja pehmeks lihaks, mis vajub laiali kahvliga vajutades ja maitseb ikka kohe väga hästi.
Mina katsetasin veisepõske valmistada confit'na. Kõige levinum confit on loomulikult pardikoib, kuid aeglaselt ja madalal temperatuuril rasvaines pehmeks hautamise meetod sobib ka laiemaks kasutamiseks. Ning veisepõse konfiitamine oli üsna väärt idee, sest tulemus oli õigetele lihahimulistele üsna vastupandamatu.

Kui liha hautamine oli kogupäevasündmus (sellele kulunud aega arvestades), siis kõrvale pakutud karamellised ahjujuurikad - täpsemalt bataat ja pastinaak - on küll väga kiirelt valmiv täiendus. Juurikad sobitusid komplekti ideaalselt.

Veisepõse confit jaoks läheb vaja:
2 veisepõske
50 ml sojakastet
50 ml pruuni suhkrut
1/2 tl Five Spice Powder´it (saadaval M&S ning Piprapoes ning on viie Aasia vürtsi segu: fenkol, tähtainiis, nelk, kaneel ja Sichuani pipar)
3-4 küüslauguküünt peeneks hakituna
mõned terved nelgiterad
õli (kui aga juhtumisi on käepärast veise- või miks ka mitte searasva, siis hauta selle sees)
Sega marinaadi koostisained ehk soja, suhkur, vürtsid ja küüslauk kokku, pane veisepõsed marinaadi sisse (nt kilekotti) ning jäta soovitavalt 2-3 päevaks marineeruma. Hädapärast aitab ka üleöö variant.
Marinaadist võetud põsed tõsta haudepotti ning kalla peale nii palju õli, et liha oleks kaetud. Mina kasutasin arahhiseõli ning siin võib igaüks erinevate õlitüüpidega katsetada. Sobima peaks kindlasti ka oliiviõli.
Aseta ahjupott ca 80 kraadi juurde hauduma. Minul kulus selleks tubli 10-11 tundi. Hommikul esimese asjana pada ahju ja siis õhtusöök täitsa mureta. Veisepõse hautas minul pehmeks Slow Cooker pott, aga samamoodi võib seda protseduuri ka tavalises ahjus teha. Küpsemise ajal katsu ainult võimalikult vähe käia ahju ja potikaant torkimas, kuna niiskus ja ühtlane soojus on vägagi soovitavad mahlase lõpptulemuse saavutamiseks. Kui tahad kiiremat tulemust, siis küpseta põske ca 100 kraadi juures ja arvesta selleks 4-6 tundi.
Karamelliseeritud köögiviljade jaoks lõikasin ühe suurema bataadi ja pastinaagi kuubikuteks. Kuumutasin pannil veidi confit´juurest näpatud maitsetest läbiimbunud õli ja praadisin selles veidi aega köögivilju. Lisasin 2 tl pruuni suhkrut, mõned hakitud küüslauguküüned ning veidi rosmariini. Praadisin, kuni suhkur hakkas karamellistuma. Siis lisasin pannile veel veidi sojakastet soolasuse tarbeks ning viimistlesin köögiviljad veel veidikese balsamico-kreemiga. Kasutasin Leonardo crema di balsamico kastet, mis on hästi sügava ja puhta laagerdunud palsamiäädika maitsega. Sama kastmega võib ka liha ergutada, kuigi maitseküllust ja mahlasust jagub põsel ka ilma kastme lisamiseta. Koos põsega moodustus tõeliselt hõrgutav taldrikutäis. Roog, mis sobib hästi saabuvaid pimedaid novembriõhtuid talutavamaks muutma.

Kuidas šokolaad ja jõhvikas koogis kokku said

2011-10-25T10:40:00.001+03:00

Pealkirja laiendus võiks olla: ... ja kui hästi see kõik kokku maitses.
See on kook neile, kes väga magusate kookide sõbrad ei ole. Soliidse tumeda šokolaadikoguse sisse peidetud marjad annavad täidlase, sügava ja rikkaliku maitsega tulemuse, millele väike hapu vimka juurde lisandub ning mis magususe delikaatselt tahaplaanile surub. Mulle meeldib selline variant koogist väga!

Algses koogivariandis olid šokolaadise siiditeki alla peidetud vaarikad. Kindlasti ka supermaitsev kooslus. Marjade osas võibki siin üsna loominguline olla: soovi korral võib kasutada maasikad, sõstrad, mustikad, granaatõunaseemneid vms või miks ka mitte ka üldse ilma marjata šokolaadikooki teha.
Kook ise on aga mõnus. Selline natuke patuselt ahvatlev ja nüüd küll sõna otses mõttes suussulav. Šokolaad ju! Kuna šokolaad selle koogi puhul on kindlalt kandvas rollis, sis soovitan kasutada vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega toodet. Nii Odendsel (Kalevi alla kuuluv kaubamärk) kui ka Fazeril on olemas plokkšokolaad, mis on kõrge kakaosisaldusega ning spetsiaalselt küpsetamise jaoks mõeldud.

Arvestades koogi lihtsust, siis on kindlasti tulemus pöördvõrdeline panustamisega ehk suhteliselt lihtsa vaevaga valmib väga hõrk tulemus.
Retsept on pärit minu värskelt raamaturiiulile koha leidnud Serge Dansereau raamatust "French Kitchen" mis on tulvil suurepärastest Prantsuse köögil põhinevatest klassikutest ja ka uuema aja töötlustest.
Mina kasutasin kandilist vormi, kuid antud kogusest peaks piisama ka 24 cm läbimõõduga koogivormi jaoks.
Põhja jaoks läheb vaja:
120 gr võid
125 gr suhkrut
150 gr jahu
50 gr kakaopulbrit (ikka see magustamata variant ehk naturaalne kakao)
näpuotsaga soola
Aseta toasoe või ja suhkur kaussi ning sega või mikserda mõne minuti jooksul ühtlaseks kreemjaks massiks. Sega jahu, kakaopulber ning sool ning lisa või-suhkru segule. Sega ühtlaseks tainapalliks ning aseta vähemalt 30 minutiks kuni tunniks külmkappi.
Külmast võetud tainas rulli jahusel pinnal õhukeseks ja tõsta koogivormi või suru tainas lihtsalt näppudega muljudes koogivormi põhja. Aseta vorm külmkappi ca 30 minutiks kuni tunniks.
Küpseta 180 kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni koogipõhi on parajalt krõbe. Jahuta.

Šokolaadise täidise jaoks läheb vaja:
200 ml vahukoort (300 ml ümmarguse vormi jaoks)
300 gr tumedat šokolaadi (400 gr ümmarguse vormi jaoks)
100 gr jõhvikaid vm marju
Kuumuta kastrulis koor. Sinna sisse puista hakitud šokolaad ning lase šokolaadil kuumas koores täiesti ühtlaseks sulada.
Laota marjad eelküpsetatud koogipõhjale. Kalla marjadele šokolaadi-koore segu ning aseta kook külmkappi ca 4 tunniks, et šokolaad taheneks. Enne serveerimist tõsta vorm toatemperatuurile, et šokolaadikiht lõigates ei tükiliseks ei mureneks. Lõika kuuma vette kastetud noaga, et lõikepind ilusam jääks.

Kõrvitsatort vahtrasiirupise vahuga

2011-10-21T22:44:00.000+03:00

Kui kõrvitsale noa sisse lööd, siis järgmisel nädalal pere kõrvitsatoitu sööb
/Järveküla 2011/
Kõrvits on kõrvits on kõrvits. Hetkel raudselt inspiratsiooniallikas ja tooraine number üks. Esmalt seepärast, et täiesti tänuväärne vili ja teiseks seepärast, et ühe kõrvitsa ärasöömine on üks põhjalik ettevõtmine. Õnneks on kõrvits univeraalne algaine ja soovi korral saab sellest nii supi, prae kui magustoidu.

Võib teha lihtsat ahjukõrvitsat. Selleteemaline postitus kusjuures blogipidamise esimesest päevast :)
Või aasiapärast vürtsikat kõrvitsasuppi.
Kõrvitsasupi kõrvale võib haugata kuldkollast kõrvitsasaia.
Imemaitsev kõrvitsaorsotto on kindla peale minek.
Ja siis üks kõrvitsa-toorjuustu kook oma siidise ihuga on alati ahvatlev.
Aga kui siiski peale seda kõike üks kõrvitsajupp sind riiulinurgalt ootavalt põrnitseb, võib ette võtta ka tõeliselt luksusliku kõrvitsatordi, kus maitset andmas nii ingver, apelsinikoor kui Kreeka pähkel ning millele kaunistuseks pähe sätitud õhuline ja õrn vahtrasiirupivahune besee. Hurmav, kas pole?

Inspiratsiooniallikaks oli seekord Sara Lewise "200 Bakes and Cakes" raamat, kus ühe üliahvatleva porgandikoogi retsept mulle ikka ja jälle silma jäi. Porgandi asendasin sujuvalt kõrvitsaga, omapoolse lisandina sai juurde pandud veel ingverit ja nii see mõnusalt mahlane, veidike vürtsine ja tibake teistmoodi tordilaadne valmis saigi. Kõige suurem üllataja oli kogu tegemise juures vahtrasiirupise besee valmistamine. Väga toimiv moodus ja ise ei oleks taibanud kuuma siirupit munavalge sisse niristada.

Tegelikult määrisin korraliku koguse seda vahtrasiirupist vahtu ka koogi vahele, aga kuna kook valmis hommikul ning pildi tegime alles õhtul, siis oli keskmine kiht jõudnud selleks ajaks juba ilusti kihtide sisse sulanduda andes küll maitset ja mahlasust, kuid olles visuaalselt pildistamise hetkeks kadunud.
Põhja jaoks läheb vaja:
150 ml õli
3 muna
150 gr muscovado suhkrut
1,5 tl küpstuspulbrit
175 gr jahu
1 apelsini riivitud koor
1 tl kaneeli
200 gr riivitud kõrvitsat
50 gr hakitud Kreeka pähkleid
5 cm jupp ingverit või 1/2 tl jahvatatud ingveripulbrit
Vahtrasiirupivahune besee:
150 ml vahtrasiirupit
2 munavalget
1/2 tl soola

Pane kaussi suhkur, munad ja õli ning sega ühtlaseks massiks. Lisa jahuga segatud küpsetuspulber, apelsinikoor, kaneel ja sega läbi. Kalla juurde riivitud kõrvits, riivitud ingver (võid lisada ainult ingverimahla, pigistades see riivitud massist välja) ning pähklid. Sega ühtlaseks ning kalla küpsetuspaberiga vooderdatud 24-26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Küpseta 180 kraadi juures ca 35 minutit, küpsust kontrolli tikuga koogi keskosast (tikk peab puhtaks jääma, kui tainast jääb tiku külge, siis lase veel küpseda).
Lase jahtuda ning lõika siis kook keskelt horisontaalset kaheks võrdseks osaks.
Vahtrasiirupise katte jaoks kalla kastrulisse vahtrasiirup ning kuumuta, kuni see hakkab mullitama. Kuumutamise ajal vahusta koos soolaga munavalged. Kuum siirup kalla munavalgevahtu pidevalt vahustades ühtlase nirena vahu sisse. Mikserda veel mõned minutid. Määri segu koogi põhjale, aseta peale pealmine kiht, määri sinna peale ka ühtlase kihina vahtrasiirupine vaht ning aseta kook külma jahtuma vähemalt paariks tunniks.

Tomati-kikerhernekastmes tursk Amalfi rannikult

2011-10-18T23:27:00.002+03:00

Esmalt pean ma oma tänulikkusest niisked silmad pöörama Liina poole, tänu kellele ei läinud sinna tõeliselt maitsvasse tomatihautisesse mitte lihtsalt tursk, vaid baccalà/bacalao/bacalhao (itaalia/hispaania/portugali keeles), mis on siis kuivatatud ja soolatud Põhja-Atlandi tursk. Siin postituses siis itaaliapäraset baccalà, kuna toit tuleb Amalfi rannikult. See on üks põnev kala: säilitamiseks on teda tugevalt soolatud ning siis õhu käes kuivatatud. Iidne moodus, mis on kasutusel juba 16. sajandist alates ning mida Atlandil purjetavad meremehed ühest sadamast teise viisid ja toodet tutvustasid. Oma varianti soolatud tursast leiab ka Norra ja Taani rahvusköökidest, väidetavalt toodetakse 90% soolaturska Norras ning see süüakse 60% ulatuses ära Itaalias. Eestist paraku seda kraami ei leia, kui minna lihtsalt poodi. Sahkerdades ja kuldaväärt tutvusi (näiteks Liina tuttav portugaallane) ära kasutades on väike võimalus, et õnnestub ka siinkandis leida seda vahvat turska, mis on kuulus oma pikantse aroomi poolest, kui sellest soola välja leotamise protseduur käimas on. Tähh, Liina!

Alguse sai baccalà saaga Veneto õhtusöögilt ja Venetos tarbitakse seda kraami loomulikult ikka polentaga koos. Õhtusöögil Veneto ainetel oligi meil Liina enda valmistet Baccalà Mantecato ehk kreemjas tursk polental. Oi kui maitsev see oli!
Olgu veel ära öeldud, et enne tarvitamist tuleb kuiva, kõva ja tulisoolast turska vähemalt 24 tundi vees leotada ja alles siis muutub ta kasutuskõlbulikuks.
Tegelikult osutus aga minu katsetus baccalà teemal ehk tomati-kikerherne-kapparihautis nii maitsvaks, et seda võiks ka ilma kalata süüa või siis tavalist valget kala lisada. Kasvõi värsket turska. Nii et baccalà puudusel kavatsen seda lihtsalt valge kalaga teha ja soovitan teistelegi.
See tomatikastme kooslus meeldis mulle väga. Kikerherned ja kapparid on mu lemmikud niikuinii ja kui kõik need head asjad ühes hautises ikka kokku saavad, siis on tulemus loomulikult megahea. Vähemalt minu jaoks oli see toit küll ootusülene ehk meeldis mulle rohkem kui arvata oskasin.

Vaja läheb:
400 gr kala (ideaalis parajaks leotatud baccalà'd)
2 sibulat
3 küünt küüslauku
1 purk kikerherneid (400 grammine)
2 tl hakitud värsket tüümiani
2 spl tomatipastat
1 purk purustatud tomateid (400 grammine)
1,5 dl valget puuviljasemat veini
tšillihelbeid
3 spl kappareid
hakitud värsket peterselli
oliiviõli
soovi korral maitstamiseks suhkrut
Hauta oliiviõlis keskmisel kuumusel hakitud sibul, lisa küüslauk, tüümian, tšillihelbed ning hauta 2-3 minutit. Lisa vein, alanda veidi kuumust ning keeda vedelik umbes poole võrra kokku. Lisa tomatipasta, tomatikonserv ja kapparid. Hauta ca 15 minutit, lisa tükeldatud tursk, hauta veel 15 minutit ning viimasena lisa kikerherned. Hauta veel ca 5 minutit.
Serveerimisel saputa peale hakitud värsket peterselli. Ja haara käeulatusse üks mõnus Itaalia valge puuviljane värske vein, et nauding täiuslik oleks.

Brüleekreem ekstremistidele. Ternespiimast

2011-10-14T20:19:00.001+03:00

Olen oma lapsepõlvesuved veetnud maal vanaema juures. Sellises suures talus, kus suveti kogunes mitu põlvkonda. Laudas olid nii lehmad, lambad, sead, kanad ning suur osa igapäevasest toidust tuli kas laudast või põllult.

Üsna tavapärane oli ka see, et mingite ajavahemike tagant valmistati kalbedanti. Nii nimetati peale vasika sündi lüpsile tulnud lehma piimast tehtud magustoitu, mis küpsetati ahjus, kuhu puistati ohtralt rosinaid, vaniljesuhkrut ja suhkrut ning mis maitses imeliselt hästi. Vahel sain ka oma Pärnu linnakodus kalbedanti - seda siis kui keegi tuli maalt autoga ning tõstis toanurka suure kotitäie õunu, kartuleid ja purgi kollakasvalge piimaga. Kalbedant tundus olevat sama loomulik, nagu muna, leib, õun või mis iganes. Tean ka seda, et olin täiesti teadlik, et tegemist on ternespiimaga ja see ei tundunud mingilgi määral veider.

Siis möödus palju aastaid. Vanaema talus ei olnud enam lehmi, ei olnud lõpuks enam kanasid ka mitte ning kalbedant ei tulnud meeldegi. Niikuinii elasin juba oma elu ja kõik piima- ja lihatooted tõin poest.
Mõni aeg tagasi kerkis aga ternespiima teema blogardite hulgas. Ilse pajatas oma kogemustest mainitud tootega. Ja mina avastasin, et kui teemaks võtta, siis selline piim on paljude jaoks ikka üsna ekstreemne. Selline pullimunade kategooria, mille peale õlgu võdistatakse. Hmmm, harjumuse ja tavade mõju või selle puudumine on kummastav.
Tegelikult ei ole tegu mitte millegi liiga erakordsega: 1926. aastal välja antud Keedu- ja majapidamisjuht annab ilusa retsepti, kus toidul nimeks Värske piima vorm ehk Beestmilch ning kuhu rosinate asemel mandlid sisse puistatakse. Kommentaariks: suhkru kogus on küll hirmuäratav, aga eks sel ajal tegid inimesed ka rohkem füüsilist tööd. Mina nii magusat süüa arvatavasti ei suudaks.

Ka nõukaaegne "Valik toiduretsepte" annab ternespiimast päris mitu retsepti eraldi peatükina, kus tuuakse välja, et ternespiim käitub nagu piima-muna segu ehk siis kalgendub suure valgusisalduse tõttu kuumuse toimel. Nõukaajal soovitati ternespiimast teha pigem soolaseid vormiroogasid, kus kalale-kartulile-lihale vms tuleks peale kallata tavalise piimaga segatud ternespiim. Kõik õpetused viitavad siiski kuumas ehk ca 200 kraadises ahjus küpsetamisele.

Ternespiim on sedavõrd haruldaseks muutunud tooraine, et ma ei ole ise täiskasvanuna oma valdusesse seda saanudki. Seetõttu tekkis kõikehõlmav uudishimu, et kuidas üks lapsepõlve toit maitseks praeguse aja maitse-eelistuste taustal. Kui vähegi kõrvad-silmad lahti hoida, siis võib leida infot ternespiima erakordsuse kohta: on see ju looduslik neste, kuhu on talletatud elujõu ning immuunsüsteemi kaitse kontsentraat, millega ema annab tagab äsjasündinud pojale immuunsuse. Apteegis müüakse juba mõnda aega ternespiima kapsleid, millega oma immuunsüsteemi ning seedetrakti korrastada, turgutada ja tugevada. Kokkuvõtvat infot ternespiima kui uue imerohu kohta saab lugeda SIIT.
Ja siis juhtus jälle minuga midagi väga-väga vahvat. Nimelt saatis Ilse mulle ühe korraliku purgitäie seda koorest ja rammust piima. Ilse - minu kestvad ja südamest tulevad tänuavaldused olgu Sulle siinkohal edastatud! Erakordselt armas Sinust!
Nüüd tuli välja nuputada, kuidas see kraam võimalikult väärikalt ära kasutada. Esimese proovipartii tegin nii, nagu mäletasin oma ema tegevat. Segasin ternespiima tavalise piimaga 50:50 vahekorras, lisasin umbes 1 l piimasegule 2-3 spl suhkrut, 2 tl vanillisuhkrut ning segasin kõik läbi. Ahjuvormide põhja puistasin veidi rosinaid ja küpsetasin 200 kraadises ahjus, kuni vorm pealt kuldpruun.
Njahh, maitses nagu lapsepõlves ehk väga hästi, aga tulemus ei olnud pildistamisväärne. Kuumas ahjus hakkas vedelik keema ja visuaalselt nägi lõpp-produkt välja nagu kokkuvajunud helbeliseks muutunud suflee või omlett, millele on vedelik alla valgunud. Tegelikult olid minu jaoks veidi ülearused ka rosinad, pigem oleks maitsetasakaaluks ihaldanud midagi haput, teravat või mõru.
Katsetasin edasi ja tegevuskäiku ning retseptuuri oluliselt muutmata asetasin järgmised vormid küpsema ahju, kus temperatuur veidi alla 100 kraadi.

Oodata tuli veidi üle poole tunni, kuid tulemus oli hoopis teisest mastist. Piim kalgendus, moodustades kreemja koostisega ühtlase siidise massi, mis oma olemuselt meenutas brüleekreemi. Veidi magus-mõru nüanssi otsustasin lisada kõrvetatud suhkruga sarnaselt brüleekreemiga. Ja vot see oli vau! elamus. Igati maitsev ja väärikas magustoit, kreemja ihuga ning mõnusalt koorese maitsega. Ainult na-a-tukene eraldus esimesel proovipartiil vormi põhja vedelat läbipaistvat vadakut, aga sellest ei lasknud me end häirida. Teise portsu tegin veel madalama kuumusega (ca 80 kraadi) ja siis oli kogu kreem täiesti ühtane.

Lisaks sellele võib oletada, et kõik head ja kasulikku säilib sel moel valmistatud ternespiimavormis märkimisväärselt rohkem kui kõrgel temperatuuril tehtul.
Et tulemus võimalikult nauditav oleks, kasutasin täiustatud partii puhul juba naturaalset vaniljekauna, mille seemned lisasin piimasegusse.Ahjus küpsetamise aeg sõltub vormi suurusest, kuid see peaks olema tõenäoliselt alates 30 minutist (pigem siiski rohkem, kuid väikeste vormide puhul võib 30 minutit olla piisav) ning mina kontrollisin valmidusastet vormi võdistades: õige konsistents on selline veel võdisev, kuid mitte enam vedel. Siis tuleks kalgendunud piimaga vormid jahutada, edasi külma tõsta ning vahetult enne serveerimist peale puistata suhkrut ning see kas leeklambiga või grilli alla asetades pruunistada, et moodustuks krõbe karamell.
Vaimustav! Ja sel hooajal me ternespiima kapsleid tarbima ei pea :)
Kel aga tekkis huvi põneva tootega lähemalt tutvust teha, siis ingliskeelses kirjanduses on ternespiim beestings või colostrum, saksakeelses beestmilch nime all ning päris huvitav valik retsepte on kirja pandud näiteks SIIN.

Volovanid juustu-trühvlifondüü ja martsipani-pohlatäidisega

2011-10-12T22:50:00.000+03:00

Algas see volovanindus kahe asja kokkulangemisest - esmalt tegime Lusika saates koos Tammuri talu Erkiga sibulamoosiga täidetud volovane. Juba siis mõtlesin, et miks mulle see lihtne ja mõnus suupiste küll kunagi siis meelde ei tule, kui külaliste ootuses oma peas jälle erinevate suupistete ideid läbi lappan. Teiseks otsisin Veneto maakonnast pärit retsepte, et teiste samasuguste kokkamishullude entusiastidega üks nimetatud maakonnale pühendet õhtu läbi viia ja silma hakkas retsept, kus volovan täidetud juustu-trühvlifondüüga. Tegelikult tuli lisaks veel ka kolmas kokkulangemine ehk siis on mul kodus Horvaatiast pärit purgikesed naturaalse valge ja musta trühvliga (Eili, olen sulle väga-väga tänulik!).

Nii see mõnus, kreemine ja üsna luksusliku olemisega soolane suupiste valmis meisterdatud saigi. Kuna volovanide vormimisel sain käed parajalt soojaks, siis tuli sama hooga lisaks veel magus versioon ka ning loomulikult hooajalistest marjadest ehk pohladest, mil martsipan kaaslaseks sätitud.

Tegelikult on volovan üks mõnus variant suupistest, mille täitmise puhul saab lasta oma fantaasial lennata. Täita võib seda lehttainast pesakest täpselt oma eelistuste järgi valitud täidisega.
Volovani põhja ehk "kausikese" tegemise jaoks on vaja lehttainast ning kahe erineva suurusega klaasi või ümmargust vormi (näiteks veini- või joogikaas ja pisike pits). Esmalt tuleks tainas rullida veidi õhemaks, nii 3-4 mm paksuseks. Ühe volovani valmistamiseks tuleks lõigata suurema vormiga (veini- või joogiklaasiga) kaks ühesuurust ümmargust ketast ning ühel kettal keskkosa veidi väiksema vormiga (pisikese pitsiga) keskelt auk välja lõigata, et moodustuks ümmargune raam. Siis tuleb auguga tainas asetada auguta tainaketta peale. Soovitan kahe kihi vahele ka lahtitklopitud muna määrida, sest siis kleepuvad kaks kihti paremini kokku. Täita võib volovani kas enne või pärast küpsetamist. Ahjus tuleks volovan küpsetada võimalusel pöördõhuga ning eelkuumutatud 220 kraadi juures.

Magusa martsipani-pohla volovani puhul täitsin ma taina juba enne küpsetamist ehk siis valmis vormitud volovani põhja lõikasin sama vormiga (väikese pitsiga), millega volovani ülemisele kihile augu sisse lõikasin, martsipaniratta. Selle asetasin volovani põhjale. Sinna peale puistasin pohlasid ja pohladele veid suhkrut. Peale ahjust väljavõtmist puistasin marjadele peale veel pärlsuhkrut.

Veneto maakonnast pärit volovani täitsin juustu-trühvlifondüüga aga alles peale küpsetamist.

Juustu-trühvlifondüü valmistamine ei ole liiga keeruline, küll nõuab ta aga veidi keskendumist ja tähelepanu. Trühvlimaitse võib saada ka trühvliõlist või proovida teha ka ainult juustukreemiga või asendada mõne muu põneva ja juustuga sobituva lisandiga (kuivatud seenepuru, tšilli, juustule võib alati muskaatpähkit lisada, viigimarja või ahjuõuna lisandiks sättida vms)
Originaalretsept on aga selline:
150 gr Fontina juustu (asendus kas Gouda, Provolone, Edam vm)
250 ml piima
2 munakollast
1 spl jahu
musta trühvlit
veidi peeneks hakitud punast radicchio'd ehk salatisigurit
soola maitse järgi
Haki või riivi jämeda riiviga juust. Klopi munakollased mõne lusikatäie piimaga lahti. Lisa ülejäänud piima sisse jahu ja juust. Aseta piima-jahusegu pliidile ning keskmisel kuumusel pidevalt segades lase juustul ühtlaseks sulada. Lisa munakollased ja pidevalt segades lase mõned minutid kreemil ühtlustuda. Maitsesta soolaga ning lisa must trühvel või sorts trühvliõli. Võid lisada ka veidi võid, kui soovid rikkalikumat ja läikivamat kreemi. Lase kreemil veidi jahtuda.
Enne volovanide täitmist soojenda veidi juustufondüüd, lisa veidi hakitud salatisigurit ja aseta kreem volovanide täidiseks. Juurde paku peeneks hakitud salatisigurit, mis on üks toidu päritolupiirkonna ehk Veneto toitude puhul laialdaselt kasutatav.
Maitseb meeldivalt luksuslkult :)

Õunakook juustuga ja 300 aastat ajalugu

2011-10-08T19:31:00.001+03:00

An apple without cheese is like kiss without squeeze
Eelnev oli tsitaat retseptiraamatust, mis räägib sellest, et õun ilma juustuta on nagu suudlus ilma kallistuseta :)
Minul ei olnud kuni tänase päevani aimugi, et õun ja juust peavad pirukas kokku saama.

Aga just seda väidavad britid ja ma pean tunnistama, et neil on õigus. Krõbeda õhukese juustutainaümbrise sisse peidetud mahlase sisuga õunakook on tõeline hõrgutis ja sobib hästi just minusugustele, kelle suhe magusate kookidega on veidi keeruline. Väidetavalt on komme juustu õunakoogi sisse lisada, täpsemalt siis brittide igiomast Cheddarit, vana juba 300 aastat. Ajaproovile vastupidanud kook on hästi põnev ja suurepäraselt toimiv maitsekombinatsioon. Soovitan väga järele proovida, arusaam õunakoogist saab taas veidi avarust juurde.

Retsept on pärit ühest minu lemmik-koogiraamatust ehk The Great British Book of Baking ja koogi nimi on Apple Pie with Cheddar Crust. Kuna Cheddarit on meil üsna keeruline leida, siis võib selle asendada korraliku Gouda juustuga.
Taina jaoks läheb vaja:
300 gr jahu
näpuotsaga soola
150 gr riivitud Cheddarit (või Goudat)
150 gr külma võid
50 ml jääkülma vett
Täidis:
1 kg õunu (sobivad pehmemad ja magusamad söögiõunad)
3-4 spl suhkrut (mina eelistan muscovadot vm tumedat suhkrut, lisab mõnusa maitsenüansi)
30 gr võid
1 sidruni riivitud koor ja paar spl mahla

Taina valmistamiseks sega sool, jahu ja külm riivitud juust. Lisa hakitud külm või ning töötle kiirelt näppude vahel tainas ühtlaseks puruks. Lisa külm vesi, suru tainapall kokku ning aseta külma vähemalt 30 minutiks.
Samal ajal valmista täidis. Selle jaoks koori ja lõika sektoriteks 1 kg õunu. Sulata pannil või, lisa suhkru, sidrunimahl ning -koor ning kuumuta õunaviilud läbi nii, et nad oleksid kõik seguga kaetud.
Rulli 1/3 tainast koogivormi põhjast veidi suuremaks. Selle piruka jaoks sobib kõige paremini ca 26 cm läbimõõduga vorm. Hästi mugav on tainas lahti rullida küpsetuspaberil, siis saab hiljem koos küpsetuspaberiga tainaketta paigale tõsta.
Lahtirullitud põhjale aseta õunad. Teine osa tainast rulli samuti lahti ning sellest moodusta piruka pealmine osa. Tõsta ka see küpsetuspaberi abil pirukale. Voldi taina ääred alumisel ja ülemisel kihil kokku, torka kahvli või noaga pealmisele kihile augud õhu väljapääsemiseks sisse, puista kõige peale veel veidi suhkrut ning aseta eelsoojendatud ahju 200 kraadi juurde. 15 minuti pärast lülita kuumus 180 kraadi peale ning küpseta veel ca 25 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun.
Viimistle tuhksuhkruga ning juurde paku kas vaniljejäätist või vaniljekastet.
Täidisele sobib väga hästi ka kaaslaseks ka hakitud värske tüümian.
Nautimiseks sobivaim aeg on kell 5 õhtupoolikul ja seltisiliseks tee piimaga.

Mõnus kodune õunakook Kreeka pähklitega

2011-10-04T21:39:00.002+03:00

Vahel tahaks midagi lihtsat. Just sellist õunakooki, mida omal ajal tehti. Kodust mahlast kooki, kus keeksisele tainale olid paksu kihina laotud viilutatud õunad ning peale puistatud ohtralt kaneeli ja mis maitses oivaliselt soojana ning koos klaasi värske piimaga.

Täpselt sellise lihtsa õunakoogi isu tabas mind, kui kahes venekeelses ajakirjas kohtasin üht ja sama retsepti kus õuntele lisaks sätitud Kreeka pähklid. Tegevuskäik lihtsamast lihtsam ja koostisained kõik käepärased.

Koogi jaoks läheb vaja:
4 suuremat hapumat õuna (Antonovka on väga hea)
200 gr jahu
1 tl küpsetuspulbrit
125 ml piima
100 gr muscovado või muud tumedat suhkrut
2 muna
2 tl kaneeli
1/2 tl soola
4 spl õli (ideaalne oleks arahhiisiõli, kuid sobibi ka tavaline toiduõli
50 gr võid
100 gr Kreeka pähkleid
1 sidruni mahl
tuhksuhkrut

Sega suhkur piimaga, lisa munad ja sega ühtlaseks. Sega jahu küpsetuspulbriga ja sega piima-muna segu sisse jahu, õli, sool ja pool kaneelikogusest (1 tl).
Jäta tainas umbes 15 minutiks seisma. Samal ajal lõika õuntest õhukesed sektorid, piserda neid sidrunimahlaga, et vältida õunte pruuniks tõmbumist.

Kalla tainas küpsetuspaberiga vooderdatud või õliga määritud vormi. Lao peale õunaviilud, õunaviiludele puista Kreeka pähkleid, puista peale kaneeli ja tumedat suhkrut ning laota võitükke.
Küpseta ca 180 kraadi juures vähemalt poolt tundi. Küpsust kontrolli tikuga.
Eriti hästi maitseb kook kas vaniljekastme, vaniljejäätise või vaniljese vahukoorega (minu lapsed vohmisid just viimasena nimetatud koosluses seda kooki topeltkogustega :) )

Ricotta tartaletid šokolaadikreemi ja väikese piinialisandiga

2011-09-28T19:59:00.001+03:00

See retsept kummitas mind juba mõnda aega. Silma hakkas see külas lehitsetud Delicious ajakirja Austraalia väljaandest, mis oli pühendatud Itaalia toitudele. Keeruline jada, eksole. Kuna maha kirjutada mul seda retsepti ei õnnestunud, siis taastasin selle mälu ja oma fantaasiat appi võttes.

Üritust võib pidada õnnestunuks, sest selle tartaleti koosseisus mõjub ricotta pigem kreemisena, kui kohupiimasena. Ja kooslus, mis moodustub, on tõeliselt külluslik ja siidine. Mõnus dessert just vabal päeval uneledes suure piimavahuse kohvi juurde nautimiseks.

Valmistamiseks võib valida keerulisema või lihtsama tee. Kui sul on kodus olemas nt M&S müüdavad All Butter Tartlets ja Vertigo Gourmet šokolaadi-apelsinikreem, siis on võimalik minna lihtsamat teed (nagu mina tegin).
Ja loomulikult ei keela keegi valmistamast seda kooki ka ühe suure koogina.

Nimetatud koostisainete puudumisel võib valmis teha lihtsa muretaina (150 gr jahu + 100 gr võid + 50 gr suhkrut + munakollane, haki kiirelt külm või kuivainete sisse, lisa munakollane ja jäta tainas 30 minutiks külma tahenema. Siis suru vormi ja küpseta, kuni tainas on küps, kuid mitte pruun).
Täidiseks võib valida endale meelepärase šokolaadi, moosi, marjad või ka hoopis vahekihist loobuda. Šokolaad tuleks siis vesivannis sulatada ning sulanud šokolaad määrida koogipõhjadele. Hea oleks šokolaadi natuke pehmemaks muuta sulanud šokolaadile veidi koort sisse segades. Šokolaadi kulub selle koguse peale umbes 100 grammi. Blogilugeja hea soovituse peale võib šokolaadi sulatamise etapi veel lihtsamaks teha ning lihtsalt Nutella kreemi kasutada.
Ricotta täidise on aga vaja 250 gr ricotta kohupiima (rasvasemat varianti, minul oli Itaalia toode ja 15%-lise rasvasisaldusega), 1 dl vahukoort, 2 munakollast ja 1 muna, 1 tl vaniljesuhkrut, 2 spl tavalist või tuhksuhkrut, 1 spl riivitud sidrunikoort ja veidi sidrunimahla ning peotäis piiniaseemneid. Piinia- ja seedermänniseemnete erinevuse on lahti mõtestanud Thredhalia SIIN.

Edasi on lihtne: määri meelepärane täidis eelküpsetatud koogipõhjale. Täidise jaoks klopi muna ja munakollased suhkrutega lahti. Teises kausis vahusta kergelt vispliga vahukoor, vahtu kloppida ei ole vaja. Lisa ricotta ja sega ühtlaseks. Sega juurde sidrunikoor ja -mahl. Ühenda muna-suhkru seguga ja sega veelkord hoolega läbi. Kalla vahekihile nii, et tartalett oleks ühtlaselt kaetud, puista peale piiniaseemneid ning küpseta 180 kraadi juures ca 20-25 minutit, kuni ricottatäidis on kalgendunud, kuid mitte pruunistunud.
Edasi tuleb juba nautlemise osa :)

Vutimaksa pasteet - ime Tartust Taluturult

2011-09-25T23:34:00.000+03:00

Mind kohe huvitab, kas ma olen oma kiiksuga pigem erand või reegel? Teisisõnu: kuidas toimib normaalne inimene, kui ta satub turule, kus müüakse vutimaksa (ja sama linnu fileed, südant jne)? Kas samasugune kätevärin tabab kõiki, kui nad näevad letil laiutamas midagi seninägematut?
Vähemalt minu jaoks oli vutimaks Tartu Lõunakeskuse Taluturul just selliseks kaubaks, mille peale ma olukorda pikemalt lahti mõtisklemata haarasin ühe paki ja suundusin sellega kohe kassa poole.
Ise õnne vaevalt uskudes.

Ja siiski - Järveotsa vutifarmi vuttide mune olen söönud küll, vutte ka. Aga vutimaks ja -süda on küll seni jäänud tooraineks, millest isegi unistada pole osanud. Ja seal, Taluturul nad mind ootasidki. Taluturg oli üldse üks äraütlemata vahva koht - lihavalik oli muljetavaldava ja figureerisid seal sellised tootjad, keda Tallinnas väga ei kohta: Liivimaa lihatööstus ja ka juba nimetatud Järveotsa vutifarm erinevate vutitoodetega. Turu ruumides levis vastupandamatu leivalõhn, meie silme alla võeti ahjust tulikuumad värsked leivad ning kel soovi leivategu kodus jätkata, siis leivajuuretis oli ka ilusti müügil. Väga mõnusa auraga koht ning tegelikult on mõte teha turg suure kaubanduskeskuse ruumidesse ülimalt mõistlik ja ka külastajale mugav.
Väärtuslik tooraine koju toodud oli järgmine küsimus see, mida sellest valmistada. Linnumaksale mõeldes oli kõige esimene idee teha sellest üks mõnus pasteet. Ühest küljest oleks ehk võinud teha nii naturaalse kui võimalik, aga teisalt oli tahtmine teha nii head kui võimalik. Võitu sai siiski viimane variant ning tegin oma ammuse lemmiku ehk Anni Arrolt inspiratsiooni saanud salvei ja seedermänni seemnetega pasteedi , mida tavaliselt teen kanamaksast.
Enne maksa pasteedistamist maitsesin seda ka otse pannilt ning võin kinnitada, et vutimaks on üks väärt tooraine - hästi meeldiva maitsega kergelt magus ja hõrgumast-hõrk.

Pasteet ise sai aga järgmise koostise järgi valmis segatud:
1 sibul
1 küüslauguküüs
350 gr vutimaksa (selle võib asendada ka kanamaksaga ja tulemus on ikkagi võrratu)
väike peotäis salveilehti (5-7 lehte)
75 gr võid
näpuotsaga tumedat suhkrut
veidi 35%-list koort
korralik sorts konjakit või brändit
soola ja pipart
pisike peotäis eelnevalt röstitud seedermänni seemneid

Koori ja haki sibul ning küüslauk, hauta keskmisel kuumusel pannil või sees sibul ja küüslauk klaasjaks, lisa samasse ka salveilehed ning veidi pruuni suhkrut. Samale pannile lisa ka maks ning prae mõned minutid, kuni maks on kergelt pruunistunud. Lisa maksale korralik sorts brändit või konjakit, lase alkoholil aurustuda ning kalla panni sisu siis köögikombaini ja peenesta saadud segu. Lisa maitseks soola, pipart. Sega sisse sulatatud või (jäta veidi võid ka pasteedile pealekallamiseks), kuivröstitud seedermänni seemned ja veidi ka vahukoort. Sega pasteet läbi, kontrolli maitsete tasakaalu ja kalla siis kaussi või purki. Pealmisele kihile lisa sulatatud või ning aseta külmkappi. Pasteet on parim kas mõne tunni või, veel parem, üleöö seistes.
Siis lase naudinguks meeled valla ja naudi kreemjat ning rikkalikku leivamääret.

Sidrunikreemiga muffinid. Laps ise tegi!

2011-09-24T21:29:00.001+03:00

Üle pika aja üks postitus, mille teemaks ei ole ei hoidistamine ega õunad ega seened :)
Huvitav on see, kuidas mõni kokaraamat mingil seletamatul põhjusel kõnetab... minu last. Täpsemalt keskmist poega, kes seni on kõige elavamat huvi kokkamise vastu näidanud. Siiani on küll peamiseks käivitajaks olnud küpsetised, aga no asi seegi.

Lühidalt, kui meie koju ilmus legendaarse "The Hummingbird Bakery" raamatu eestikeelne väljaanne "Koolibri koogiraamat" (siinkohal jätan enda teada selle, mida arvan kuulsa pagaritöökoja-kohviku nime tõlkimisest, olgu see või raamatut välja andva kirjastuse nimi), siis avastasin jälle ja jälle oma lapse seda raamatut sirvimast.

Nüüd, nädalavahetusel, utsitasin tagant, et proovi midagi järgi. Täiesti teadlikult jätsin talle vajaolevad ained köögilauale koos kaalu ja mõõtelusikaga ning tõmbusin teise tuppa raamatut lugema.
Hakkama sai! Täitsa ise.
Igal juhul sain ise täna küpsetamisvaba päeva ning teisalt kinnituse, et selle väga asjaliku koogiraamatu küpsetised on suhteliselt lihtsad ega nõua ülearu suurt pingutust. Samas soovitan enne küpsetama asumist hoolikalt üle vaadata retseptide suhkrukoguse. Valdav osa kookidest on meie maitsele lihtsalt liialt magusad. Rekordkogus suhkrut, mis ühele koogile kokku vaja läks, oli vist 700 gr (osa põhjale, osa kreemile, aga no sellegipoolest!)

Meil olid täna aga tänu pojale laual sidrunikreemiga kaetud muffinid. Retsept ise järgmine:
120 gr jahu
150 gr suhkrut (pigem 100 gr)
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 spl riivitud sidrunikoort
40 gr pehmet võid
120 ml piima
1 muna
Kreemi jaoks:
250 gr tuhksuhkrut (mina üle 150 gr ei paneks)
80 gr pehmet võid
2 spl riivitud sidrunikoort
25 ml piima
sidrunikoore ribasid ja astelpajumarju kaunistamiseks.
Muffinite jaoks sega jahu küpsetuspulbriga, lisa suhkur, sidrunikoor ja või ning töötle ühtlaseks. Lisa piim ja sega kõik ained läbi. Lisa muna ja vahusta tainas mikseriga ühtlaseks.
Täida muffinipannil pabervormid taignaga umbes 2/3 ulatuses ning küpseta 180 kraadi juures umbes 20-25 minutit. Küpsust kontrolli tikuga.
Sidrunikreemi jaoks vahusta tuhksuhkur, pehme või ja sidrunikoor. Mikserda ühtlaseks massiks. Vaiksemalt segades lisa vähehaaval piim. Vahusta suuremal kiirusel kreemi veel mõned minutid, kuni see on õhuline ja vahus.

Määri kreem jahtunud muffinitele ning kaunista sidrunikoorest ribadega ja käepäraste marjadega.
Meeldivalt hapukas pealiskiht sidrunikreemi näol muudab selle üsna lihtsa muffini tõeliselt rikkalikuks ja maitsvaks koogiks.
Õnnestunud koogitegu on loodetavasti noorele pagarile innustuseks katsetamaks erinevaid m-m-m-magusaid küpsetisi nimetatud koogiraamatust.

Skumbriaga koos kapist välja. Makrell ka kambas

2011-09-18T22:54:00.000+03:00

Oma plikapõlves olin ma millegipärast veendunud, et ilusad tüdrukud (ikka need, kes ka poistele meeldivad) söövad ainult saia, maasikaid ja - no äärmisel juhul - vahel ka makarone hakklihaga või pakisuppi. Nii vähemalt näitasid minu luureandmed. Seda tunnet süvendas veel kõigile tuntud lauluke sellest, kuidas tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Mitte skumbriast ega tursamaksast.
Mina olin selline räpase saladusega iluhingeks ihaleja, kes tegelikkuses oli valmis iga kell ja suurtes kogustes õgima keedetud keelt, praetud maksa, räime-kartulivormi, tursamaksast tehtud salatit, heeringarosoljet, praetud kala ja - oh õudust - praetud kalamarja, skumbria ja sibulaga võileiba, heeringat sibulaga, marineeritud räimi ja igasugu muid jubedusi veel.

Kuumsuitsuskumbria-salat röstitud saial/leival on tõeline hõrgutis

Kui tüdrukute kambas tulid teemaks lemmiktoidud, siis ma igaks juhuks vaikisin.
Mingil eluperioodil oli mul isegi roosa tuba, aga isegi see ei aidanud ega kahandanud mu kirge kala- ja rupskite vastu sugugi. Nii ma siis pidin elama oma saladusega ja kodus või vanaema juures maal, kus olid alati käepärast onu poolt värskelt püütud kalad, sain omade ringis oma tumedamal poolel jälle välja paista lasta.

Külmsuitsuskumbriaga saiale sobib hästi lisada sibularattaid

Minu lapsepõlvekodu maja kõrval oli kalapood. Kõikvõimalike nõukaaja külmutatud kalade - putassuude, beluugade, moivade ja sevrjuugade - vahelt võis parematel päevadel leida ka skumbriat. Reeglina külmsuitsutatuna, kuid vahel sattus ka kuumsuitsutatuna. Igal juhul oli meie kalalembeses kodus neil päevil pidupäev. Skumbria maitses alati hästi ning kodus olid välja kujunenud oma traditsioonid, kuidas üht või teist varianti süüa.
Skumbria maitseb väga hästi ka praegu, kui peenemates kohtades on see kala saanud endale makrelli nimetuse. Tegelikult ongi selle kalaga keeruline lugu - ingliskeelne kirjandus räägib pigem makrellist ning slaavi päritolu allikad viitavad pigem skumbriale. Tõestuseks võib minna näiteks Sadamaturule, kus neljapäeviti saabub värske makrell. Super kala grillimiseks, muide! Meil vähemalt küll viimase hooaja vauu! elamus grillkalade valdkonnast. Ja täpselt sama kala võib leida Keskturult skumbria nime alt.
Tühja see nimetus. Asi on maitses ja makrell-skumbria maitseb hästi mitmel moel. Grillimiseks annab ideaalsemat kala leida.

Enne grilli....

... ja grillilt. Seltsiliseks küljelõhedesse torgatud tüümiani, rosmariini ning estragonioksad. Piserdatud soola, pipra, oliiviõli ja sidrunimahlaga. Mõned hetked grillil. Jumalik!

Tegelikult peangi tunnistama, et kui oma kokaraamatutes ning muukeelsetes toiduajakirjades kaevama hakkasin, tuli sealt välja aukartustäratav hulk makrelli retsepte. See on vist kõige otsesem tõestus, et tegemist on väärt söögikalaga ning et muu maailm oskab üht tõeliselt head kala ka vääriliselt hinnata.

Aga naasedes skumbria juurde, mida leiab ka reeglina pea igast toidupoest, siis kaks täiesti lollikindlat meetodit on järgmised:
Kuumsuitsuskumbria-munasalat
1 skumbria, puhastatud nahast ja luudest, vabalt rebitud paraja suurusega tükid
2 keedetud muna, mitte väga peeneks hakituna
peotäis tilli
hapukoort, majoneesi, soovi korral ka veidi sinepit
soola ja pipart
soovi korral hakitud sibulat

Tükelda kala parajateks tükkideks, lisa keedetud muna. Sega hapukoor, majonees, sinep, sool ja pipar ning sega kala-muna seguga. Lisa ka hakitud till. Söö röstitud sooja sepiku- või leivaviiluga.

Külmsuitsuskumbriaga saiad sibularatastega
Veel lihtsam ja sugugi mitte vähem mõnus suutäis.

Kuumsuitsuskumbria maitse on märkimisväärselt tugevam kui külmsuitsutatud kalal. Meenutab ehk veidi suitsuheeringat. Seetõttu tahab kala suhteliselt neutraalselt raami, et parajal määral esineda. Hea värske sai sobib selleks raamiks ideaalselt ja meil oli tavaks alati ka värske mugulsibularatas kalale kaunistuseks-maitseks sättida.
Valmistamiseks koori esmalt külmsuitsuskumbria ning lõiga terava noaga õhukesed viilud kala küljelihast. Määri saiale võid, aseta sinna kalalõigud, sinna peale sibularattaid, soovi korral veel tilli ja tšilliribasid ning paar keerdu värskelt jahvatatud musta pipart. Voila!
Töötlusena võib suitsuskumbriast veel väga maitsvaid sooje ahjusaiu teha - selleks määri esmalt saiaviilule veidi majoneesi, sinna peale paiguta suitsuskumbriat (sobivad nii kuum- kui külmsuitsutatud), aseta kalale sibularattad ja kõige peale juust kas viiluna või riivituna. Küpseta eelkuumutatud ahjus kuni juust on sulanud ja sai parajalt krõbe. Uskumatult maitsev suutäis ja sobib imehästi näiteks juurvilja-püreesuppide kaaslaseks.

Üldiselt on selle kalaarmastusega nii, et kui ma sellest ei ole veel senini paranenud, siis on vist on vähe lootust, et see kunagi muutuma peaks.
Hea on asja juures see, et oma skumbrialembusega ei viitsi ma enam kapis istuda. Vajadusel olen valmis punuma skumbriatest-makrellidest pärja ja end sellega kogu ilma ees ehtima.
On ikka mõnus kala küll!

Sibulaklops. See vana hea!

2011-09-17T19:57:00.001+03:00

Minul on sibulaklopsiga väga erilised mälestused. Seda toitu meil kodus ei valmistatud, kuid kui me käisime tähistamas igal aastal kooliaasta algust ja -lõppu, siis restoranis tellisime sageli just sibulaklopsi. Ehk see selgitab, miks mulle senini tundub sibulaklops väga peene ja uhke roana. Arvestades, kui hästi maitseb pehmeks haudunud veiseliha korraliku praesibula kuhja all, siis tegelikult ongi see ju pidusöök.
Mõned kooslused on kui loodud ajaproovile vastu pidamaks.

600-800 g veise selja-, välisfilee või sisemist reieliha ca 2 cm viiludena 4 sibulat värskelt jahvatatud pipart soola õli praadimiseks vett
2 spl jahu
100 gr hapukoort
Eemalda lihalt kelmed ja lõika liha ristikiudu viiludeks. Töötle liha vasaraga õhukeseks, andes samal ajal lihatükkidele ovaalne kuju. Raputa lihatükkidele soola ja värskelt jahvatatud pipart.
Kuumuta pannil õli ja prae kuumas õlis liha mõlemalt poolt helepruuniks. Tõsta liha pannilt ning kata fooliumiga. Pannil olevale lihamahlale lisa veel veidi õli ning pruunista selles jahu, lisa keev vesi ning lase keema tõusta. Lisa ka hapukoor ning sega kaste ühtlaseks. Aseta lihatükid kastmesse ning hauta kastmes ca 5-7 minutit.
Samal ajal lõika sibulast rattad või poolrattad ning prae õlis keskmisel kuumusel kuldkollaseks. Maitseta sooja ja pipraga.

Asta taldrikule kaste koos kastmes haudunud veiseliha lõikudega ning tõsta peale kuhjaga praetud sibulat.
Juurde sobib pakkuda keedetud kartuleid ja värskeid köögivilju.

Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Parmesaniga täidetud sibulad prociutto raamistuses

2011-09-17T19:52:00.002+03:00

Itaalia kuulsate hõrgutistega - parmesani ja prociuttoga - sibulad on jäänud meie pere söögilauale üheks lemmikuks juba aastaid tagasi. Juustu ja singiga läbi hautatud sibul koondab maitsed ühte nii elegantselt, et raske on mõnusamat sibulatoitu ette kujutada. Tegelikult jätab see moodus ka ohtralt ruumi katsetamiseks - basiiliku asemel võid proovida tüümiani, rosmariini, salveid või muid ürte ning ka erinevate juustudega saab hoopis uue maitsekoosluse. Lisaks maitsvale sisule näevad sellised sibulapallikesed veel hästi vahvad välja, nii et soovi korral sobiks see toit ka pidulauale sättida.

4 ühesuurust valget sibulat
50 gr riivitud parmesani juustu + pealeriputamiseks
3 spl riivsaia
3 spl vahukoort (või hapukoort)
8 viilu prociutto, serrano vm õhukest toorsuitsusinki
peotäis basiilikulehti
soola, pipart, oliiviõli
Koori sibulad ja keeda neid veega kaetult ca 15 minutit. Tõsta veest välja ning lase veidi jahtuda. Lõika sibulad horisontaalselt pooleks ning urgitse keskmised kihid välja. Alles peaks jääma 1-2 välimist kihti.
Haki sibulasisu peeneks ning hauta pannil õlis keskmisel kuumusel kümmekond minutit. Tõsta pann tulelt ning lisa sibulamassi sisse riivitud parmesan, vahu- või hapukoor, peeneks rebitud basiilikulehed. Maitsesta soola ja pipraga.

Aseta saadud segu sibulast tehtud kausside sisse. Ümber keera prociutto viilud (vajadusel kinnita need tikuga). Puista peale veel riivitud parmesani ning aseta sibulad ahjuvormi. Küpseta 200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni pealmine juustukiht on parajalt kuldpruun.
Söö kas iseseisva roana või põhitoidu lisandina.

Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Marineeritud sibulad

2011-09-17T19:45:00.002+03:00

Marineeritud mahedad-magusad sibulad on ideaalne kaaslane paljudele toitudele. Marinaad taandab sibula tugevat maitset ning tulemuseks on krõmpsuv sibularatas, mida võib soovi korral ka niisama ilma lisandita krõmpsutada. Kindlasti sobib marineeritud sibul hästi ka salatitesse ja liha ning kala kõrvale.

1 suur salatisibul õhukeste ratastena või 2-3 tavalist sibulat (ca 500 grammi)
2 dl muscovado suhkrut
1,5 dl valge veini äädikat (võid kasutada ka 1 dl valge veini ja 0,5 dl punase veini äädikat)
2 dl külma vett
1 spl oliiviõli
soola
loorberileht
Lõika sibul õhukesteks ratasteks ning kata külma veega. Lase seista veega kaetuna ca 1 tund. Kalla vesi ära.
Sega kastrulis suhkrur, äädikas, vesi ja õli. Lisa veidi soola ja loorberileht. Kuumuta kuni suhkur on lahustunud, kuid ära keeda. Kalla saadud marinaad sibulatele ja lase marineeruda külmkapis mõned tunnid kuni üleöö.

Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Hiina rohelise sibula pannkoogid ja ingverikaste

2011-09-17T19:31:00.001+03:00

Hiina rikkalikust köögist pärit väga mõnus rohelise sibula täppidega pannkook. Pärit on selline pannkook Põhja-Hiinast, kus pakutakse seda sageli tänavatoiduna. Saadav tulemus kaalub igati üles selle väikese vaeva, mis taina sõtkumise ja rullimisega tuleb näha. Tõelise lihvi annab neile sibulapannkookidele veel värskelt valmistatud ingverikaste, mis muidu üsna mahedaid pannkooke korralikult krehvtise ja soolaka maitsebuketiga rikastab.

Pannkookide jaoks läheb vaja:
4 dl jahu
2 dl keeva vett
1 dl hakitud rohelist sibulat
1 dl oliivi- vm õli
Soola ja pipart
Ingverikastme jaoks lähev vaja:
2 spl sojakastet
2 spl riisiäädikat (võid asendada ka valge veini äädikaga)
2 spl hakitud rohelist sibulat
1 spl värskelt riivitud ingverit
2 tl suhkrut

Sega jahu keeva veega. Sega kas tainasegajaga või puulusikaga tainas ühtlaseks ning kui tainas on veidi jahtunud, siis jätka sõtkumist kätega. Vormi ja sõtku tainast, kuni tulemuseks on ühtlane ja läikiva pinnaga tainapall. Kata tainas rätiga ja jäta umbes 1 tunniks seisma.
Rulli tainas jahusel pinnal lahti õhukeseks, puista tainale hakitud sibulat, veidi soola ja piserda õli. Keera tainas rulli ning lõika 6-8 tükiks. Tõsta iga tükk kännuna püsti, puista otsele jahu ja keera paar vinti püstisele tainarullile peale. Vajuta "känd" peopesaga laiaks ning rulli jahusel pinnal ümmarguseks koogiks ca 10 cm läbimõõduga.
Kuumuta pannil õli ning prae pannkooke mõlemalt poolt kuni kuldpruuni värvuse tekkimiseni.
Ingverikastme jaoks sega koostisained kokku ja lase veidi aega maitsestuda.
Serveeri pannkooke soojalt ning söömiseks tuleks neid dippida ingverikastme sisse.

Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises Oma Maitse ajakirjas

Magusmahe suvikõrvitsa-paprika-tomatihoidis

2011-09-13T17:54:00.001+03:00

Ikka hoidistamise lainel, aga nüüd juba raugevas tempos :)
Kuna sel aastal uputas suvikõrvitsatega ikka päris korralikult, siis olid eriti hinnas kõik sellised hoidised, kuhu saaks võimalikult palju suvikõrvitsat panna. Nii hakkaski silma aastaid tagasi kokaraamatu vahele pistetud Santa Maria retseptivihik, kus oli sees ka suvikõrvitsa-tomati-paprikahoidis.

Proovisin järgi ja sai väga mõnus. Muutsin vahekorda ehk kui algselt oli tomati-paprika-suvikõrvitsa vahekord 1:1:1 siis minu hoidis oli 2 osa suvikõrvitsat, 1 osa tomatit ja 1 osa paprikat. Suhkrut ja äädikat lisasin ka veidi. Tulemus meeldis sel määral, et nüüdseks olen juba mitu korda selle hoidise tegemise ette võtnud ja olen iga kord teinud kahekordse retseptis toodud koguse. Tulemuseks on selline mõnus mahe salat kergelt magusa maitsega.

Tegemine on lihtne ja kiire ning vaja läheb:
1 kg suvikõrvitsat
0,5 kg tomatit
0,5 kg paprikat
1 dl õli
2 spl äädikat
0,5 dl suhkrut
1-1,5 tl soola
jahvatatud musta pipart
soovi korral veid suitsutatud paprika pulbrit
Tükelda köögiviljad ja aseta potti. Lisa ülejäänud ained ning kuumuta vaiksel tulel ca 15-20 minutit, kuni suvikõrvits on klaasjas ja pehme. Aseta steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Marineeritud porgandi- või kuuseriisikad kahel moel

2011-09-13T10:38:00.003+03:00

Inimene õpib kuni elab. Nädalavahetusel Peipsiveerel käies sattusin ühe korraliku korilase unistuste seenemetsa. Nimel oli ühte männikusse peitnud ennast mustmiljon porgandiriisikat. Kõik sellises küpsusastmes, et pole enam pisikesed nupsud, vaid ikka vähemlt alustaldriku läbimõõduga, kuid samas mõnusalt tugeva kehaga ja igati söögikõlbulikud. Riisikaid oli täpselt niipalju, et esimese veerandtunniga korjasin oma kaasavõetud korvi pilgeni täis, siis helistasin abiväe välja ja umbes sama ajavahemikuga korjasin ka juurde toodud kasti ning kilekoti seeni täis. Minust jäi neid seeni sinna veel kuhjadena. Korjates arvasin, et tegemist on kuuseriisikatega. Hiljem asja uurides tuli välja, et männikutes kasvavad just porgandiriisikad, mis on kuuseriisikatele väga sarnased ja kõrgelt hinnatud söögiseened. Töötlemine ja marineerimine on neil kahel seenel ka sarnase loogikaga, nii et järgnevad retseptid sobivad hästi ka kuuseriisikatele.

Pealtnäha küll veidi keeruline vahet teha, aga vasakul on porgandi-sibulamarinaadis ja paremal omas mahlas porgandiriisikad

Eelnevalt korvi lisatud kukeseened ja puravikud kahvatusid selle külluse juures. Seni olin kuuseriisikaid vaid vahel harva peotäikese leidnud. Nüüd oli mul toatäis porgandiriisikaid ja tõeliselt võidurõõmus meeleolu veel kauba peale.
Seentega on alati see häda, et metsast kojutoomine on asja üks (ja sageli ka meeldivam) pool. Teine pool eeldab seda, et keegi (reeglina pereema) sulgub tundideks kööki ning variseb siis kõvasti peale keskkööd, rampväsinuna seente puhastamisest ja marineerimisest, voodisse, jättes endast köögilauale korralikult kaanetatud purgivirna.
Oma pühapäeva sisustasin ma siis saagi purkidesse paigutamisega.
Kasutasin kaht erinevat marinaadi: Salme Masso "Seeneraamatust" pärit kuuseriisikaid omas mahlas ning Nami-Namist pärit mahedat porgandi ja sibulaga marinaadi. Porgandi- ja kuuseriisikad on ise sedavõrd täiusliku seenemaitsega, et neid oleks patt tugeva marinaadiga tapma hakata. Mulle meeldis lõpptulemusena rohkem isegi omas mahlas marineeritud variant, kuigi väga-väga maitsvad jäid mõlemad partiid. Omas mahlas on seentel lihtsalt veel tugevam ja "seenesem" maitse. Ja see on hää!
Oma mahlas marineerimise jaoks läheb vaja (algretsetpiga võrreldes lisasin suhkrut ja võtsin äädikakogust väga palju vähemaks):
1 kg kuuse- või porgandiriisikaid
2-3 tl soola
2-3 spl suhkrut
2 loorberilehte
5-7 tera nelki
5-7 tera pipart
5-7 tera vürtsi
1 sibul
1-2 spl 30%-list äädikat (algretseptis oli 50-70 gr 1 kg seente kohta ja see on küll liiast)
soovi korral 1 punane tšillikaun hakituna
Puhasta seened, lõika tükkideks ning kuumuta potis ca 20 minutit koos soola, suhkru ja maitseainetega. Seentest eraldub üsna palju vedelikku. Lisa kuumutamise poole pealt ka õhukesed sibularattad. Lisa äädikas ning kuumuta veel mõned minutid. Kontrolli maitset ja vajadusel lisa meelepäraseid maitseid. Tõsta kuumalt steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Tähelepanelikult vaadates on näha, et omas mahlas ehk parempoolne purk on veidi tumedama marinaadiga

Porgandi ja sibulaga mahedad marineeritud seened said tehtud aga Nami-Nami retsepti järgi ning vaja läheb (minul oli ca 1,5-2 kg värskeid seeni):
1 liiter vett
2 sl soola
3-4 spl suhkrut
1 sibul
1 suurem porgand
5 tera musta pipart
5 tera vürtsi
1 pulk kaneelikoort
5 tera nelki
1-2 loorberilehte
2-3 spl 30%-list äädikat
Mina lisasin veel ühe tšillikauna hakituna
Koori ja haki sibul ning porgand. Keeda vett soola ja suhkruga mõned minutid, lisa porgand ja sibul ning keeda veel mõni minut. Lisa vürtsid, tõsta pott tulelt ning lase veidi marinaadil tõmmata. Lisa marinaadi sisse puhastatud ja vajadusel tükeldatud seened ning keeda 5-10 minutit. Lisa äädikas ning lase veel korra keema tõusta. Kontrolli maitseid, eemalda kaneelikoor ja loorberilehed ning aseta seened steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Seeneseljanka otse purki

2011-09-12T10:53:00.001+03:00

Selle retsepti haarasin kaasa oma suviselt retkelt Peipsiveerele. Tundus mõnusalt lihtne ja loogiline nagu suurem osa sealtkandi retsepte. Ja nii ongi.
Nüüd, kui seenteuputus kiusamas - hea on teada, et ma ei ole ainuke koriluskiiksuga olend, keda vastupandamatu jõud metsapoole tõmbab ja kes hiljem kodus ahastab, kui kogu see kojutassitud kraam tarvis ka ära hoidistada - on see seeneseljanka üks ülihea moodus talveks varusid tekitada.

Olgu seletuseks mainitud, et minu pere ei ole väga suur marineeritud seente sõber (see kohe kindlasti ei kehti minu kohta), kuid seda seeneseljankat testides sain tulemuseks täistabamuse ehk siis kõik pereliikmed olid nõus sellisel moel seeni ja suppi sööma.
Seega, seened koos köögiviljadega purki ning kiireteks talveõhtuteks on toit purgis olemas.
Tegelikult annab see supipõhi ka võimalust interpretatsioonideks - soovi korral lisa praetud peekonit, keedetud kartulikuubikuid, koort, maitseürte jne. Koorega segatuna ja vett mitte lisades peaks sellest ka seene-köögivilja salati saama ning otse purgist leivale pannes, juustuviil peale ning ahju - mõnus soe võileib jälle olemas.
Aga retsept ise on selline mõnus ja lihtne ehk 1 kg kupatatud seentele läheb vaja umbes 1 kg tomateid, 1 kg sibulat, 1 kg porgandit. Kõik koostisained koorida ja tükeldada. Kalla potti, lisa 200 ml õli (algretseptis oli 500 ml, aga minu meelest tegi see väiksem kogus ka kogu supi mõnusalt tummiseks). Soola (3-4 spl), pipart (2 tl), suhkrut (0,5-1 dl) ja soovi korral ka veidi äädikat (2 spl) maitse järgi, segu peaks olema pigem veidi soolasem kui mage, kuna valmis suppi lahjendatakse 1:1 veega. Maitseainete lisamisel soovitan siiski esmalt oma maitsemeeli, kui retseptis toodud koguseid usaldada.
Hauta vaiksel tulel ca 1,5 -2 tundi.
Mina lisasin veel kohe alguses ka 200 gr tomatipastat (seda, mis Keskturul kaaluga müüakse). Tomatipasta tegi maitse hästi mõnusaks ja annab ka värvi supile juurde.
Aseta valmis supisegu steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.
Antud kogusest sai 7 purgitäit seeneseljankat (viis purki 750 ml ja kaks purki 500 ml).
Tarvitamisel lahjenda suppi veega, lisa hapukoort ning maitserohelist.

Mahlane kohupiimakarask

2011-09-09T14:12:00.000+03:00

Karask on minu üks lemmikuid ja tegemist on tõeliselt laisa inimese leivaga. Keera aga tainas kokku ja küpseta valmis. Ei mingit kergitamist, sõtkumist ega kääritamist. Hiljem määrid ahjusoojale karaskile peale puhast võid, asetad võile juustuviilu ja naudid lihtsaid puhtaid maitseid.

Seni olen valmistanud karaskit oma emalt pärit retsepti järgi ja see klassikalise karaski retsept on SIIN.
Käies Lusika saadet tegemas Marika Blossfeldi juures (esimene saade Marikaga on juba homme ehk 10. septembril, soovitan väga vaadata, kuna tegemist on tõeliselt põneva persooni ning tema targa ja teadliku köögiga), tegime koos temaga kohupiimaga karaskit. Ja ma pean tunnistama, et kohupiim muudab karaski veel eriti hõrguks ja mahlaseks. Täpselt selliseks, et võib ka ilma igasuguse lisandita süüa ja maitseb imehästi.
Marika sõnul on tegemist traditsioonilise Eesti karaskiga, mille retseptis kohupiim oli juba ilusti sisse kirjutatud.

Tasub kindlasti järele proovida, karask on üks mõnus küpsetis ja valmib eriti lihtsa vaevaga.
Vaja läheb:

125gr kohupiima (sobib nii tavaline kui ricotta)

1 klaas keefiri või hapupiima

1 muna

1/2 tl soola

1 teelusikatäis mett

2 tl sulatatud võid

240 ml odrajahu

120 ml täisteranisujahu

½ tl soodat

Sega kohupiim, keefir, munad, sool ja mesi. Lisa sulatatud või. Sega omavahel jahud ja sooda. Ühenda kuivained ja kohupiimasegu ning sega tainas ühtlaseks.

Vala küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi ning küpseta 200 kraadi juures ca 30-40 minutit.

Šokolaadikook suvikõrvitsaga. Lastele igaks juhuks ainult šokolaadikook

2011-09-07T10:47:00.001+03:00

Blogardite kollektiivne alateadvus tõestas end jälle. Paar päeva tagasi, kui tegin juba mitmendat laari šokolaadi-suvikõrvitsakooki, postitas Ilse oma köögis hõrgutava kabatšoki-šokolaadikoogi retsepti à la Evelin Ilves. Sellest koogist olen ennegi kuulnud ja ainult head.

Minu kook on natukene teistmoodi kui Evelini või Ilse kook ja päris ilma šokolaadita ma läbi ei ajanud. Hea on selle koogi juures see, et suvikõrvitsa mahlasus aitab ka teisel päeval koogil sama muljetavaldav olla. Lastele meeldib ka väga ja võtsin südame rindu ning tulin koogi koostisega laste ees kapist välja. Tulemuseks oli see, keskmine poja riivis mõistvalt järgmise koogiportsu tarbeks suvikõrvitsat ja ei kavatsenudki hüsteeriliseks muutuda tõsiasjast, et ema koogi sisse mingeid rohelisi köögivilju topib. Ju siis oli kook lihtsalt liiga hea!

Minu suvikõrvitsa-šokolaadikook sai selline:
300 gr jahu
1 tl soodat
1,5 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
2 dl (pruuni) suhkrut
60 gr kakaopulbrit
120 ml õli või sulatatud võid (mina tegin õliga)
400 gr riivitud suvikõrvitsat (mõru koorega suvikõrvits koori ära)
1-2 tl lahustuva kohvi pulbrit või üks väike tassitäis kanget espressot
1 tl vaniljesuhkrut
3 muna
100-150 gr tumedat suure kakaosisaldusega šokolaadi (Kalevi 72%-line sobib hästi)
Tuhksuhkrut pealepuistamiseks
Sega kuivained v.a. suhkur. Klopi munad suhkruga kergelt vahule, lisa rasvaine ja riivitud suvikõrvits. Kui on väga mahlane suvikõrvits, võid veidike riivitud massile alla valguvat mahla ära kallata. Ühenda omavahel kuivained ja muna-suvikõrvitsa-rasvaine mass. Lisa šokolaad. Võid hakkida šokolaadi lihtsalt väikesteks tükkideks ning siis taina sisse segada, teise võimalusena sulata šokolaad veevannis ning kalla sulanud šokolaad taina sisse.

Aseta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 45 minutit. Küpsust kontrolli tikuga.
Minu šokohoolikutest lapsed lasid mõnuga veel koogile sulašokolaadi peale kallata. No olgu siis küllus ja tänutundest, et lapsed mu suvikõrvitsatriki puhul ootmamatult mõistvad olid, ei olnud mina kade ka!

Inspiratsioon pärineb Šokolaadi ja tsukiini nimelisest hästi toredast blogist.

Soolatud lõhe kadakamarjadega

2011-09-06T10:59:00.001+03:00

Soolatud lõhe erineval moel maitseb mulle väga. Räägin siis nn toorest kalast. See õrnsoolalõhe on üks ammune lemmik ja mõnusat värvide mängu pakub peediga graavilõhe. Mõnusad mõlemad!

Aga alati on midagi lahedat veel avastamata. Kuna sellel hooajal olen kaasa haaratud ka Kanal2 kokasaate Lusikas tegemistesse, siis on ligipääs põnevatele inimestele ja nende põnevatele ideedele ka olemas ning luban, et parimaid palasid tulen ikka blogisse jagama.
Ühe vahva idee noppisin 17. septembril eetrisse minevast saatest Angelica Uudekülliga, kes on Laulasmaa Spa peakokk.

Selle nipi nimi on kadakamari.
Praegu on just õige hetk mere äärde või kadakasele karjamaale sattudes oma käed kriibuliseks teha ja veidi värskeid kadakamarju noppida.
Kui kadakapõõsaid aga teele ei jää, siis tasub otsida eelkõige Piprapoest ja kui keegi teab veel viidata, kus kadakamarju müügil on, siis oleksin väga tänulik kasulike vihjete eest.
Muidu on aga lõhe soolamine kadamarjaste lisanditega lihtsamast lihtsam.

Vaja läheb:
Lõhefileed (luudest puhastatud)
1 kg kohta ca 4 spl meresoola (tavalist soola läheb vähem) ja 1-2 spl suhkrut (kes tahab magusamat, paneb rohkem ja vastupidi)
Peotäis värskeid kadamarju või 10-15 kuivatatud kadakamarja
sorts džinni (soovi korral)
Tee nii: uhmerda või haki kadakamarjad, sega soola ja suhkruga. Sega kõik läbi ning lisa sorts džinni. Džinn on ka kadakamarjast valmistatud ning annab veel hästi mõnusa lisanüansi lõhele juurde.
Määri saadud segu kala pinnale ning lase maitsestuda üleöö.

Järgmisel päeval lõika fileest terava noaga õhukesed viilud ja söö pehme saia või värske leivaga. Ülihästi sobib lõhefilee alla sättida ka üks rammus avokaadoviil - täiesti vastupandamatu kooslus! Värskelt jahvatatud musta pipart veel peale ja ....mmm

Mõnusaid ideid ja nippe jagas Angelica saatesse lisaks lõhe valmistamisele küllaga, seega tasub ennast nii 17. septembri hommikul kui ka teistel laupäeva hommikutel kell 10 teleka ette sättida ja Lusika saadet vaadata. Põnevaid inimesi ja maitsvaid toite ma teile luban!

Tere hommikust! Kaerakliidest puder, teadagi millega

2011-09-03T23:25:00.000+03:00

Minu viimase aja üks suurepärasemaid avastusi hommikusöögi valdkonnast on olnud kaerakliid.
Nisukliisid kasutan juba ammu. Nisukliid on sellised saepurulaadse olemisega kergelt lendleva olemusega teravilja jääksaadused, mida saab segada edukalt leiva, sepiku, putrude jpm sisse.Iseseisvalt tarbimiseks jäävad ehk liiga tervislikuks (loe: mitte eriti maitsvaks)

Aga kaerakliid! See on hoopis teine ooper. Selline mõnusalt magus, mahlane ja tummine ja lisaks kõigele muule veel uskumatult kasulik. Pakendil on väide, et kaeraklii on täisväärtuslikuim teraviljadest ning ühtlasi aitab nii kolesteroolikolli kui kõrgvererõhutõve vastu. Leida võib seda jahude ja putrude riiulilt ning Veski-Mati kaubamärgi alt. Mina varustan ennast Prismas ja seal kaeraklii täitsa ilusti olemas.
Nami-namist hankisin veel täiendavat info ning see väidab järgmist:
KAERAKLIID (oat bran) on eriti tervislikud, sest lisaks kiudainetele sisaldab kaeraklii veel beta-glukaani, rohkesti rasvhappeid ja tokoferooli. Kaerakliidel on nõrk ja meeldiv maitse ning nendest saab maitsva pudru.

Viimase väite peale noogutan agaralt kaasa. Puhtalt kaerakliidest keedetud puder on üle mõistuse maitsev (minu jaoks). Ja alates Mari-Liisi kiiksuga pudru postitusest söön ma alati hommikuks putru parmesani juustu laastude ja oliiviõliga (just laekus minuni kuldaväärt saadetis, kus otse Horvaatiast kohale toodud esimese pressi oliiviõli, mis reeglina poodidesse ei jõuagi. Tähhh, kulla Eili! Hommikusöögid nüüd mureta :) ).

Kes magusa pudru sõbrad, võivad muidugi lisada nii piima kui ka suhkrut ning tarbida putru moosiga.
Minu kaeraklii puder on keedetud aga ainult veega ja vähese soolaga. Lastud haududa ca 10-15 minutit ning siis lisatud kaussi tõstetud pudrule parmesanilaaste (väga hästi sobib ka pecorino ja parmesanina võib kasutada ka Forte parmesani analoogi) ja oliiviõli.
Jessas, kui hästi maitseb kuum puder kaerakliidest sellises koosluses. Ilma liialdamata: poole öö ajal hakkan külge keerates juba selle hommikuse pudru peale mõtlema.
Kõige mõnusamad hommikud on minu jaoks just pudruhommikud ja soovitav väga järele proovida ka kaerakliid. Hästi mõnus ja hästi tervislik!

"Mis sa sinna täpselt panid?" ploomi-martsipanikook

2011-08-27T18:20:00.003+03:00

Võttes täna vastu 3 kõnet, mis algasid kõik sõnadega: "Mis sa sinna koogi sisse täpselt panid?" kusjuures kõik need küsimused olid ploomi-martsipanikoogi kohta seda maitsnutelt, ei jää mul muud üle, kui kiiresti see imelihtne retsept ka oma blogisse kribada.

See kook on tõesti väga lihtne ja nagu sageli juhtub, on lõpptulemus pöördvõrdeline perenaise panustamisega. Peaaegu ei mitte midagi tehes tuleb tulemuseks hästi maitsev kook ja võlukomponentideks on siin martsipan ja ploom. Magus mandline maitse harmoneerub mahlase hapuka ploomiga täiesti ideaalselt.

Retsept ise on selline, et põhja jaoks läheb vaja kõige tavalisemat muretainast (kuigi saab teha ka pärmi-lehttaina või ka lehttainaga). Muretaina võib ise valmis teha, mina kasutan kiiretel hetkedel ka poetainast. Valmis taina puhul tuleb arvestada ca 400-500 grammise kogusega (26-28 cm läbimõõduga vormi puhul).

Ise tehes võib kasutada muretaina kuldretsepti 3:2:1 ehk 300 grammi jahu, 200 gr võid ja 100 gr suhkrut, 1 muna, 1/2 tl vaniljesuhkrut. Sega kuivained, kalla lauale, tekita süvend, kuhu pane tükeldatud külm või ja muna. Haki noa vm abivahendiga või, muna ja jahu segamini. Võid kasutada ka köögikombaini "pulse" režiimi. Veerata tainas palliks ning aseta külma.
Laota muretainas vormi põhjale ja külgedele ning eelküpseta 200 kraadi juures 7-10 minutit, kuni tainas on pealt kuivaks tõmmanud, kuid mitte pruunistunud.
Täidise jaoks läheb vaja:
150-200 gr mandlimartspani (külmkapikülmana), ideaalselt sobib Odense küpsetusmartsipan
300 gr ploome
1 dl tumedat muscovado suhkrut
50 gr võid
50 gr tükeldatud pähkleid (sobib nii sarapuupähkel, mandel jm).
Riivi külmkapikülm martsipan ning laota eelküpsetatud põhjale. Sinna peale laota kividest puhastatud ploomipoolikud lõikepool allapoole. Sulata või, sega või suhkru ja pähklitega ning puista ploomidele.
Küpseta 200 kraadi juures veel 15-20 minutit kuni ploomid on küpsed ja koogi ääred kuldpruunid.
Juurde sobib ideaalselt veel pallike külma vaniljejäätist või siis vaniljekastet.

Ja ole valmis selleks, et kui selle koogiga külalisi võõrustad, siis järgmistel päevadel võib sinu telefoni saabuda kõnesid, mis algavad sõnadega: "Mis sa täpselt sinna koogi sisse panid?" :)

Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev

Emade ketšup

2011-08-24T22:05:00.003+03:00

Esmalt sellest, miks ma selle hoidise emade ketšupiks olen ristinud.

Nimelt tegi üsna sarnast tomati-sibulahoidist minu ema ja nimetas seda siis ketšupiks. Ma olin lapsena siiralt veendunud, et mu ema on pimedusega löödud. Mul oli kohe kahju oma emast ja tema lihtsameelsusest. Ketšup oli minu jaoks Globuse kaubamärgi all müüdav klaaspudelisse pakendatud magus tomatikaste, mida sai hea vedamise korral meie kodu kõrvalmajas asuvast Kaubandusvalitsuse kohvikust. Defka värk oli see ketšup. Ja oi kui hästi maitses. Kui veel viinerit ka kõrvale sai, siis oli paras pidupäev.

Aga kui see Bulgaaria Globuse ketšup otsa sai, siis ei jäänud vahel muud üle, kui liha juurde salatiks ema "ketšupit" süüa. Viineritega oli ka keeruline, nii tuli sageli pannil praetud sealihaga läbi ajada ja sinna juurde siis tomati-sibulahoidist süüa. No olid ikka hullud ajad, eksole! :)
Tea, kas süüdi on nüüd minu enda emaks olemine, ealised iseärasused, poeketšupi kättesaadavus või veel midagi muud, kuid nüüd eelistaksin igal kümnel juhul poeketšupile ikkagi seda mõnusalt magusat ning sibularohket tomatihoidist. Olen veidi ema retsepti ka täiendanud ja nüüd on tegemist meie pere ühe tõelise lemmikuga. Lemmik siiski täiskasvanute seas. Lapsed eelistavad ikka, loomulikult, poeketšupit. Aga ju need mustrid korduvad ja küll nad kunagi ka emade ketšupit söövad.

Tomati-sibulahoidise jaoks läheb vaja:
1 kg tomateid
500 gr sibulaid
1 tšillipipra kaun (võib ka ilma tšillita)
0,5 dl suhkrut
2 spl soola
1 spl 30%-list äädikat
0,5 tl kaneeli
0,5 tl vürtsköömneid
10 tera nelki
paar loorberileht

Haki tomatid, sibulad ja tšillipipar. Sega maitseainetega, lase potis keema tõusta ja keeda vaiksel tulel 20-30 minutit. Keetmise lõpul kontrolli veel maitseid ja soovi korral lisa vajalikke maitseaineid. Korja loorberilehed välja ja soovitavalt ka nelgid (need muutuvad pikemal seismisel veidike kibedaks, aga samas ei juhtu midagi, kui mõni nelgitera hoidise sisse jääb). Tõsta hoidis steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Kабачковая икра ehk suvikõrvitsast üks mõnus vürtsikas salat

2011-08-23T20:17:00.001+03:00

Vahel on ikka kulda väärt otselink slaavi kogukonna - täpsemalt köögi - esindajaga. Minu armas inspiratsiooni- ja ideedeallikas on Naša, kes on imetore inimene ka siis, kui ta köögist välja tuleb. Päritolult Peipsiäärsete vanemate tütrel on tema kodus riiulil minu jaoks hindamatu väärtusega retseptide kogu. Ja ta ei ole üldse kade ning jagab suurima heameelega oma perekonna uuemaid ja vanemaid reliikviaid.

Olen juba aastaid olnud sõltuvuses Naša tehtud hoidistest. Minetades igasugu au- ja häbitunde, lasen endale Našal külas olles perenaisel tarida välja hoidiseid ja naudin neid hetki kõikvõimalike kabatšoki ikrade, marineeritud tomatite-paprikate ja muu väärt kraami keskel. See hoidiste koolkond erineb väga selgelt meile harjumuspärasest ehk Eesti hoidiste koolkonnast. Ei pea vist lisama, et mulle Slaavi juurtega hoidistamisloogika meeldib.
Nüüd, paar päeva tagasi, jagas Naša minuga üht suvikõrvitsast tehtud vürtsika hoidise retsepti, mille nimi vene keeli siis кабачковая икра.
Hästi maitsev on see ikra. Selline terav, vürtsikas ja magus üheaegselt. Ning mis eriti tänuväärne - selle abil saab ära realiseerida päris hulganiselt suvikõrvitsat, mille uputus on nüüd saabunud.

Retsept ise on selline, et vaja läheb:
3 kg suvikõrvitsaid, riivituna
300-500 gr tomatipastat (seda kraami tasub tuua Keskturult, kus müüakse seda juustulettides ja kaaluga. Selline hea tugeva maitsega ja olematu hinnaga tomatipasta. Sama maitsega on ka näiteks M&S double concentrated tomato purée, mis on hinna poolest paraku kordades kallim. Tavaline supermarketi tomatikaste - nt Itaalia päritolu -on lahjem)
1 klaas suhkrut
1 klaas õli (mina panin vähem, ehk umbes 1 dl)
2 spl soola
5-6 tšillipipra kauna

1-1,5 klaasitäit küüslauguküüsi riivituna või hakituna (minul oli 2 suurt Tartumaa kandi värsket küüslaugupead)

Tilli, peterselli, koriandrit

Mina lisasin omalt poolt veel 1 spl äädikat ja 1 tl jahvatatud musta pipart.

Tee nii: riivi suvikõrvitsad ning keeda neid umbes 15 minutit, siis lisa tomatipasta, küüslauk, sool, suhkur, hakitud ja seemnetest puhastatud tšillipipar. Soovi korral ka äädikas. Keeda ca 20-30 minutit. Lisa veel jahvatatud must pipar ning soovi korral endale meelepäraseid ürte. Kontrolli maitseid, vajadusel lisa veel soola-suhkrut-haput.

Kalla steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Sobib hästi lihakõrvaseks salatiks, niisama ampsuks või ka suppidele maitseerksuse andmiseks. Koorega segades saab maitsva kastme ja üldiselt tuleb ise leidlik olla kasutusvõimaluste leidmisel :)

Lugedes venekeelset perioodikat ehk täiesti teistmoodi kihiline õunapirukas

2011-08-19T00:28:00.005+03:00

Mul on viimasel ajal uus hobi. Nimelt olen avastanud enda jaoks venekeelsed ajakirjad. Täpsemalt toiduajakirjad. Täitsa vahva lugemine ja mulle meeldib nende ajakirjade totaalne erinevus lääne päritolu ajakirjadest - trükk on vahel kehvavõitu, pildid on mõnikord apetiitsed ja teinekord jälle mitte nii väga, lehepinda ei kasutata suurte kaunite fotode jaoks, vaid ikka palju retsepte ühel lehel ja siis veel see toitude eripära. No mulle lihtsalt meeldib leida eraldi rubriiki Gruusia toitudest (näete! toidumaailmas ei mingit vaenutsemist), teist rubriiki hoidistest (kus alates sissetehtud boršipõhjast-seeneseljankast kuni marineeritud füüsaliteni välja), kolmandat sibulateemalist, neljandat kompottidest jne.

Ja siis see küpsetiste rubriik! Slaavi mõjutustega koogid-pirukad on kohe kuidagi teistsugused. Kui Delicious´t, Good Food'i, Olive'i vm ajakirja lehitsed, siis sageli on nii, et pilt on lummav, toit ise aga selline sama asja ei-tea-mitmekümnes töötlus. Ja siis taban ma ennast silmitsemas venekeelse ajakirja õunapiruka retsepti ja tavapärase reaktsiooni: "ahjah, tegelikult täitsa huvitav, lisame siis sinna kooslusele veel selle väikese nüansi" asemel ei usu ma algul retsepti. Tundub liiga teistmoodi. Et kas nii saama?! Ja tuleb välja, et saama. Saama veel nii, et tulemuseks on selline mõnus pirukas et oh-ho-hoo!

See õunapirukas on lahe pirukas ja täitsa teistmoodi on pirukategu igal juhul. Paras just nädalavahetusel ette võtta, kuna naaatukene on ka mösserdamist (kihtide rullimine), aga tulemus on just selline, et rahulolu nii maitsest kui ka täiesti teistmoodi välimusega koogist on garanteeritud. Lisaks sellele on tõeliselt maitsev karamelliste-võiste õunakihtide vaheldumine üsna askeetliku lihtsa tainakihiga.
Pirukataina jaoks läheb vaja (vat seda kooslust ma silmitsesingi, et kas seal mõõtühikud kuidagi valesti ei ole läinud ja kas ongi SELLINE tainaretsept): *
2 klaasi jahu**
2 muna
4 spl hapukoort
3 spl sulavõid
1/2 tl soola
Vat see või kogus ajas mind ärevaks. Tegevuskäik on selline, et klopi muna lahti, lisa hapukoor, sool ja või ning siis tuleks sisse sõeluda jahu. Ja mis sa kostad! Tulebki täitsa korralik tainas. Pean üles tunnistama, et oma ärevuses lisasin võid veidi rohkem kui retseptis ette nähtud ja siis tuli veidi veel jahu lisada. Tulemuseks peab olema sellise paksema pärmitaina paksusega tainas, mida kannatab rullida ja vormida.

Vormi tainas ühtlaseks massiks ning jaota neljaks osaks nii, et üks osa neljast on teistest veidi suurem (sellest tuleb koogi põhi). Rulli tainast jahusel pinnal neli "pannkooki", millest üks peaks olema veidi suurem kui koogivormi läbimõõt ja teised koogivormiga enam-vähem ühesuurused. Taina kinnijäämist laua külge aitab ennetada korralik jahukogus tööpinnal. Tainast jagub 24-26 cm läbimõõduga koogivormi jaoks.
Täidise jaoks läheb vaja:
6-8 hapukat õuna (Antoonovkad on super!)
1 klaas suhkrut (kui on magedamad õunad, siis võid suhkrukogust vähendada)
100 gr võid
soovi korral kaneeli
Lõika õunad õhukesteks viiludeks. Sulata või.
Nüüd tee nii: määri koogivorm õliga. Aseta koogivormi (ära kasuta lahtikäivat koogivormi, kuna küpsemise ajal sulav või ja suhkur võivad vormist välja valguda ja ahjus kõrbema minna) põhjale kõige suurem tainaplaat nii, et põhi ja osaliselt ka ääres oleksid tainaga kaetud. Sinna peale laota umbes 1/4 sulavõid, 1/3 õunadest ja 1/3 suhkrust. Kui see tehtud, siis aseta õunte peale järgmine tainakiht. Siis jälle sama skeem: 1/4 võist, 1/3 õuntest ja 1/3 suhkrust. Ja nii kuni viimase kihini välja.
Viimasele kihile määri peale lihtsalt sulavõid.

Aseta 190-200 kraadi juurde küpsema ca 40-50 minutiks. Küpsemise ajal kasta pealmist kihti väljasulava või-suhkru seguga, millest moodustub pirukale vastupandamatult maitsev karamelline kiht.
Valmis kook puista üle tuhksuhkruga ning serveerimisel võib lisada vaniljejäätist või -kastet.
Vkusno!

Võid lisada õunakihtide vahele veel kaneeli, pähkleid, (rummis leotatud) rosinaid, ürte vm meelepärast, lõpptulemus muutub kindlasti aina paremaks.

* Retseptis toodud koguseid on parandatud 24.08

** Mulle hullult meeldib see nõukaaega meenutav klaasi ja supilusika mõõdumaailm. Tänapäevasemate mõõtühikute viljelejatele teadmiseks, et 1 klaas = 2 dl ja supilusikatäis võid on ca 15-20 gr.

Heeringamari koduleival ehk suhtle õigete inimestega

2011-08-17T23:06:00.004+03:00

No ei jõua mina ära oodata, kui Mari-Liis selle heeringamarja postitusega välja tuleb. Andesta, Mari-Liis, mulle mu kärsitus! Näpud kihelevad juba mõnda aega sellest kirjutama ja oma koju sattuvate külaliste seas levitan juba mõnda aega heeringamarja usku. Ja mina sain esimest korda aimu heeringamarja võlust just tänu Mari-Liisile. Järeldus: suhtle õigete inimestega!

Esmalt ei oska ma ennast ära kiruda, et mina, kes ma pean ennast eelarvamustevabaks katsetajaks ja kodanikuks, kes alati kõik uued ja huvitavad asjad ära proovib, suutsin aastaid mööda käia heeringamarjast. Teate ju küll: "Kõik need aastad reas, mis on minust mööda läin'd, kui lootusetult pime olin õnne kõrval käin'd". Ja nii täpselt oligi!
Pea iga supermarketi kalaletis leidub plastmassist kastike, kus valge ollus, millel juures silt "Heeringamari". Reeglina ka väga rahakotisõbralik tooraine ehk kilo hind jääb 9-10 EUR-i kanti. Tagantjärele on keeruline põhjendada, miks ei toonud ma pisukest sellest heeringamarjast endale koju ja ei proovinud. Ei olnud mingeid eelarvamusi, ausalt! Ma lihtsalt ei vaadanud seda kui võimalikku varianti rubriigist: "Mida täna osta võiks". Loll mis loll, ma ütlen!

Lühidalt, kui keegi otsustab mitte enam niiii loll olla, siis tuleks osta paras kogus heeringamarja, hakkida korralik peotäis väsket tilli ja vähemalt üks sibul. Sibul tuleks hakkida hästi peeneks. Siis tuleks segada till ja sibul heeringamarjaga, jahvatada juurde veidi must pipart, soovi korral piserdada veidi sidrunimahla, segada juurde hapukoort või toasooja (leo:pehmet) toorjuustu, segada see kõik ühtlaseks massiks, asetada võiga määritud koduleivale või soojale röstsaiale ja..... huuuuh! Nautida.

Vaata lisaks veel, kuidas saab ahvena- ja haugimarjast hõrgutava leiva-saiakatte.

Kaerahelbe-purutaina pirukas mustikatäidisega

2011-08-16T16:02:00.001+03:00

Mingi kinnisidee ajel on mul sel hooajal vajadus sättida ühte küpsetisse kokku kaer ja mustikad. Iga kord saan muidugi ka kinnitust, et metsane mustikamaitse ja maalähedane kaerane mekk sobituvad ideaalselt. Esmalt õnnestus kokku sobitada see väga maitsev kaerasel põhjal mustikakook beseekattega, mis sai auväärse tiitli "kõige parem mustikakook".

Nüüd sai tehtud kaerahelvestest ja võist mõnus purune ja krõbe tainas ning sinna vahele sätitud mustikaid. Tulemus jälle täiesti suurepärane.
Tegelikult söötis selle idee mulle ette mingi üliaktiivne reklaam, mis ühele toiduleheküljele sisenedes samalaadse koogiga pildi mulle üle terve ekraani laotas. Enne, kui nurgasolevat ristikest reklaamist vabanemiseks vajutada jõudsin, suutsin registreerida, et see kooslus tuleb küll kiirelt ära teha. Sisetunne ei vedanud alt.
Kappi tuleks enne koogi tegemist varuda vaid piisavalt vaniljejäätist, sest eriti nauditava lõppviimistluse annab just külm jäätisepall, mida tasuks sättida veel soojale koogile mütsiks pähe.

Mustikapiruka valmistamise jaoks läheb vaja:
200 gr jahu
120 gr kiirkaerahelbeid
150 gr võid
2 spl hapukoort
2-2,5 dl tumedat muscovado suhkrut
1/2 tl soola
1 tl soodat
sidrunimahla
300 gr mustikaid
1 spl tärklist
Sega jahu ja kaerahelbed soola, 2/3 suhkrukoguse ja soodaga. Haki kuivainemassi sisse külm või kuni tekib purutaoline mass. Jaota purumass nii, et 2/3 puru läheb põhja peale, sinna lisa veel paar supilusikatäit hapukoort. Suru tainas vormi põhjale.
Kuumuta pannil mustikad, tärklis, sidrunimahl ja 1/3 suhkrust. Kalla paksenenud segu vormi taina peale ning puista peale veel ülejäänud puru.

Nüüd kook ahju ja küpsema peaks ta 180 kraadi juures ca 25-30 minutit.
Soojale koogitükile jäätisemüts pähe ja naudingud alaku!