27. november 2018

Pannil küpsenud Krakovi vorst ja peekonis porgandid, mida kaitseväes süüakse

See siin on nüüd üks pisut teistlaadi postitus. Asi lihtsalt selles, et juba mõnda aega teen kaastööd "Kaitse Kodu" ajakirjale. Väljaandele, mida loevad kõik need, kes otseselt või kaudselt meie kodumaad teenivad. Muuhulgas võin muidugi rinna kummi ajada, kuna meie pere keskmine poeg on hetkel samade kohustustega hõivatud ning pere vanim poeg kohustusliku teenistuse juba üle-eelmisel aastal läbi teinud.
Olgu olukord ükskõik kui ärev ja õppused ükskõik kui pikad, süüa tahavad kodumaad teenistuses olevad mehed ja naised ikkagi, seega ei puudu ajakirjast ka retseptinurk. Ja sinna väljaandesse just väga peenete pipstükkide valmistamisest ei ole mõtet kirjutada. Nii on ka minu kööki sugenenud aeg-ajalt konservid ja kuivtoidud ning eesmärgiks hästi lihtsate toitude valmistamine, mida saaks vajadusel ka metsas lõkkel valmistada. Kogemusena hästi lahe ja annab toidule lähenemisel hoopis teistmoodi vaatenurga. Eriti äge väljakutse oli see, kui mulle toodi mõned NATO-toidupakid ja pidin nendest inspireeruma. Mõttepaus oli küll parajalt pikk, aga suutsin küll karamellkomme sulatada, et nendest karamellkaste teha või siis väikest pidulikku ampsu konserveeritud leivast, pardimaksapasteedist ja karamellisest sibulast valmistada (see viimane oli minu lisand). Kusjuures pardimaksapasteet on just sealtsamast NATO pakist leitud, nii et poisid söövad kaitseväes väga hästi ja mitmekesiselt.


Nii ongi eksootiliste ja hetkel massiivselt päevakorras olevate pidulike jõulutoitude vahele sugenenud aeg-ajalt ka ülimalt lihtsaid ja käepärastest vahenditest valmivaid toite. Näiteks juustuga küpsetatud Krakovi vorsti rõngas, millele seltsi sätitud peekonisse keeratud porgandid. Vahemärkusena võin öelda, et need toidud kadusid laualt ehk isegi kiiremini, kui mõned peened ja põnevad road, mida mu liigsest maitseküllusest vaevatud perel päris sageli taluda tuleb. Tulemuseks on muidugi see, et mida lihtsam kooslus ja argisem toit, seda rõõmsamad on sööjad laua ääres. Eks igas peres oma eripära 😉


Krakovi vorsti rõngas sinepi ja juustuga
Vana hea klassik Krakovi vorst on igati mõnus suutäis ka uuemal ajal. Eriti aga siis, kui sellele veidi maitselisa anda hea kange sinepi ja juustuga. Siis vorstirõngas ahju, kuni juust sulanud ja kuldne ning tahedamat suutäit annab soovida. Vorstile seltsiliseks sobib hästi hea karge hapukurk.
Kogus: 2-le
1 rõngas Krakovi vorsti (eelista võimalikult suure lihasisaldusega vorsti)
1-2 sl kanget sinepit
Paar juustuviilu
Värsket peterselli

Lõika vorstile umbes paarisentimeetrise vahega sisselõiked. Määri sisselõigetesse sinepit ja säti sinna väike juustutükk. Tõsta vorst ahjuplaadile ja küpseta 180-200 kraadi juures ca 15-20 minutit, kuni juust on sulanud ja kergelt kuldne. Serveerides puista peale värsket hakitud peterselli ja paku juurde hapukurki. Välitingimustes võid vorsti samamoodi fooliumis ja lõkke kohal oleval restil valmistada.


Köögiviljalisandiks vorstirõngale võib serveerida peekonisse mähitud porgandeid. Hea lihtne valmistada ja kaovad laualt ka kiirelt. Kõik köögiviljapõlgurid söövad ka kahe suupoolega ja küsivad lisagi. Samal moel võid peekonisse keerata kaalika-, naeri-, maguskartuli- või pastinaagi kange.

Peekonis ahjuporgandid meeglasuuriga
Peekonis porgandid on nii lihtne ja geniaalne idee, et selliseid porgandeid võiks kasvõi iga päev süüa.  Selle idee eest olen tänulik Peekoniraamatule, kuhu see retsept sai tänu Britt Pajule. Mõnus niisama suupisteks, aga ka toakama roa kõrvale. Hämmastaval kombel toimib lihtne kolmainsus – porgand, peekon ja mesi – nii veatult, et pahatihti ei taha sööjad uskuda, et see roog mingit salanippi ei sisaldagi.
Kogus: 4-le
800 g porgandeid
400 g peekonit
50 g mett
Soola ja musta pipart

Puhasta porgandid, puhtamaid porgandeid ei ole vaja koorida. Jämedamad porgandid lõika pooleks või neljaks, saledad porgandid jäta terveks. Mässi iga porgandi ümber peekon. Maitsesta porgandid soola ja pipraga ning tõsta siis eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures grillrestil (et küpsedes eralduv rasv saaks eralduda) ca 25 minutit. Määri porgandeid meega ja tõsta veel ahju 5-10-ks minutiks. Jälgi, et peale mee lisamist porgandid kõrbema ei läheks, sest mesi hakkab kiirelt karamellistuma.


Postitus sündis koostöös "Kaitse Kodu" ajakirjaga. 

23. november 2018

Taimsed peedi ja punase oa kotletid

Punaseid köögivilju võib oma toidulaule võimalikult sageli sättida, kuna purpursed viljad on kõik tõelised tervisetoetajad. Peet on tõenäoliselt kõige tuntum ja kõige enam eestlaste toidulauale jõudev punase perekonna liige. Peet on sarnaselt teistele punastele viljadele võimas antioksüdant, mis aitab meie kehal noore ja nooruslikuna säilida. Peedile punast värvi andev taimne pigment beetatsüaniin aitab meie keharakke kaitsta vähki tekitavate ainete eest. Peet aitab vähendada südamehaiguste riski, laiendades veresooni ja alandades vererõhku. Peedil on põletikuvastane toime, ta aitab organismi puhastada ja immuunsust tõsta. Peet aitab tõsta ka vastupidavust, mistõttu soovitatakse maratonijooksjatel ja teistel kestvussporti harrastavatel inimestel peedimahla tarvitada. Mahlas leiduvad nitraadid aitavad alandada hapniku hulka, mida on lihasel pikemal pingutusel vaja. Peedist rääkides ei tasu unustada ka noori peedipealseid, mida ei tasuks suvel ära visata, vaid pannil või sees kergelt läbi praadida või lihtsalt toorsalatisse lõigata. 
Selles retseptis saavad kokku peet ja punane uba. Tulemuseks on mõnusad tummised kotletid, mis on maitsvaks taimseks asenduseks lihaga kotlettidele. Siin versioonis on kotletid tehtud täiesti taimsena ehk siis sobivad hästi ka vegantoitujatele. Kui see ei ole aga eesmärgiks, võib kotletimassile lisada ka ühe muna ja siis vajadusel veidi jahu kogust suurendada. Ahjus röstitud peet ja sibul aitavad kotlettidele mõnusalt magusa ja küllusliku maitsenüansi lisaks anda. 


Peedi ja punase oa kotletid
Kogus: 4-le
2 peeti, tükeldatuna
2 punast sibulat, sektoritena
4 küüslauguküünt, koorimata
400 g purk punaseid ube, nõrutatuna
1-2 sl palsamiveiniäädikat
1-2 tl suitsutatud paprika pulbrit
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
3 sl kikerhernejahu
2 sl kaerajahu
Soola ja pipart
Oliiviõli

Koori ja tükelda peet ja sibul. Tõsta ahjuplaadile. Lisa sinna ka koorimata küüslauguküüned. Piserda oliiviõliga ning puista peale veidi soola. Rösti ahjus 200 kraadi juures ca 30-40 minutit, kuni peet on pehmenenud. Jahuta veidi. Suru küpsenud küüslaukude sisu koorest välja. Tõsta kõik koostisained va õli köögikombaini, purustajasse või blenderisse ja töötle ühtlaseks. Maitsesta. Vormi käte või lusika abil parajad pätsid, suru lamedaks ja prae siis keskmisel kuumusel õli sees mõlemalt poolt krõbedaks. Serveeri kas köögiviljadega, liha- või kalatoitude lisandiks või leiva peal/vahel. Kastmeks sobib hästi koorene küüslaugukaste. 

Retsept ilmus 2018. aasta novembrikuises ajakirjas Oma Maitse.

22. november 2018

Külluslikud jõulud Viking Line´i laevadel

Jõulutuledes suurlinnad on hästi vahva kogemus, millega saab üsna kiirelt tekitada tõelise jõulutunde. See aeg on just käes, kus pealetükkiva pimeda ajaga võitlemiseks on linnasüdamed jõulutuledesse mähkunud. Kui aga Tallinnas Raekoja platsil käidud ja teisedki Eesti väikelinnad üle vaadatud, võib plaani võtta ühe laevakruiisi Helsingisse või ka Stockholmi, mis on mõlemad kindlasti jõulude ajal avastamist väärt.
Viking Line´i laevadega saad lihtsa vaevaga erinevaid kruiise planeerida. Kas siis kiire ühepäevane tiir üle lahe Helsingisse või siis pisut pikem kulgemine ja Helsingist edasi Stockholmi poole.
Viking Line´i punased laevad on teada-tuntud oma ülimalt rikkalike buffet-laudade poolest. Mäletan neid esimesi kordi, kui sattusin selle külluse sisse. Kerge on pead kaotada, sest valik on nii suur ja neid asju, mida tahaks proovida, on lihtsalt niiii palju. Kogu see küllus tuleb aga jõuludele eelneval ajal veel päris mitmega läbi korrutada, sest sel ajal kraamitakse välja kõik ning võetakse menüüsse kõik need traditsioonilised road, mida põhjala jõuludega seostada võib. Lisaks traditsioonilistele roogadele leiab laudadelt ja liudadelt alati ka põnevaid ja uuenduslikke moodsa aja roogi, nii et avastamisrõõmu ja maitsenaudinguid peaks jaguma kõigile.

Punastel laevadel on jõulumelu täies hoos!

Päkapikke piilub igast nurgalt ja igalt riiulilt

Punased laevad jõulumeeleolus.
Kõikide fotode autor on Tuukka Ervasti
Et veidi aimu saada, kuivõrd rikkalik on jõulude ajal laud Viking Line´i laevadel, tasub piiluda SIIA, kus kõik lauale sätitud road kirja pandid. Võtab sõnatuks, eksole!
Viking Line´i buffet-laudu iseloomustab mõtlemine kõikidele erigruppidele. Oma moonakotti ei pea laevale kaasa võtma ei erinevate talumatuste ega allergiate all kannatav inimene ning järjest laiemaks muutub ka veganitele suunatud menüü. 
Erilise tähelepanu all on aga lapsed, kelle jaoks on eraldi suured lauad ja liuad, millele laotatud oluliselt mõistlikum valik kui vinkud ja friikad. Karlssoni lemmikud lihapallid, imemaitsev kartulipüree, kleepuvad kanakoivad, bataadifriikad ja suur valik värskeid salateid ning veel mitmeid-mitmeid maitsvaid ja mõistlikke lastele sobivaid valikuid. Tõele au andes hiilis nii mõnigi täiskasvanu vaikselt laste laua juurde, et sealt parimaid palasid näpata.
Selline näeb välja lastele mõeldud soojade toitude valik. 

Viking Line märgib ise, et maitsev toit punastel laevadel on ka kõige pisemate jaoks inimõigus ning seetõttu on sinna panustatud oluliselt rohkem, kui see tavapärane on. Rootsi juuniorkokkade meeskond on koostanud lastele mitmekülgse, maitsva, rõõmsavärvilise ning lisaks ka veel tervisliku jõulumenüü. Kuuest kokast ja kahes kokaõpilastest koosnev Rootsi juuniorkokkade meeskond tegutseb treener Peter Jelksäteri käe all. Meeskond võitis kuldmedali Culinary Olympics'il, järgmine sihtmärk on juba 2018. aasta novembris Luxemburgis toimuv kokkade MM. Meeskonna 18−23-aastased liikmed soovivad olla inspiratsiooniks teistele noortele kokkadele esindades ainulaadset põhjamaade toidukultuuri.
Lastele mõeldud jõulumenüüga võid tutvuda lähemalt SIIN.

Mind on alati imestama pannud see üllatav variatiivsus, mis punaste laevade buffet-laudu iseloomustab. Kuidas muudmoodi iseloomustada näiteks seda, et eraldi osakond on heeringale ja seal on tõepoolest reas järjest ja järjest erinevaid põnevaid heeringaid. Kes ütles, et heeringas on igav kala? Piisab, kui korra punastel laevadel ära käia ja aimu saada, kuivõrd palju võimalusi katsetamiseks pakub meie vana hea tuttav kala.

Siin on vaid üks fragment heeringaosakonna valikust

Vanad head rootsi laua kohustuslikud elemendid krevetid ja kalamari. Rikkalikus valikus, nagu jõuludele kohane!

Omaette väärib tähelepanu väljapanek. Külluslik ja ahvatlev!
Järjest suuremat tähelepanu pööratakse laevadel ka veganitele ja nendele mitmekesise ning maitsva toidu pakkumisele. Veganitele sobivad road on ilusti tähistatud, et ei tekiks segadust ja need on eraldi laudadel väljas. Põnevaid kooslusi ja huvitavaid roogasid - näiteks taimse heeringa näol - leiab siin nii vegantoituja kui ka lihtsalt uudishimulik toiduhuviline.

Vegantoidud on eraldi laual ja ilusti selgelt märgistatud

Kõht ei pea jääma tühjaks ka neil, kes liha- ja piimatoodetest loobunud. Viking Line´i laeval on mõeldud kõigi peale

Loomulikult ei puudu kõik traditsioonilised jõuluroad - prisked jõulupraed, pikalt kokkukeenud pajaroad, lõheroad nii külmana ja soojana, lugematu hulk põnevaid salateid ning loomulikult külluslik magusaosakond, sest mis jõulud need ilma magusroata on.

Lõhe erineval moel nii külmalt kui soojalt

Luksuslik jõulupasteet on jõululaual kohustuslik
Erinevaid põnevaid magustoite jägub igale maitsele

Jõululaud ning laste oma jõululaud on kõikidel punastel laevadel kaetud 16.11.−26.12, Cinderellal 20.11.−16.12.  
NB! Kui tahad aga eriti häid pakkumisi kruiisideks, liitu Viking Line Club´iga ja nii võid kindel olla, et kõige ahvatlevamad ja soodsamad pakkumised jõuavad otse sinuni. 

Postitus sündis koostöös Viking Line´iga. 

16. november 2018

Kohvimaitseline banaanikook šokolaadi-pähklikattega

Pimedate pikkade õhtute aeg on paratamatult käes. Ja nagu igal aastal saab ikka ja jälle imestatud, et kui hall ja pime see aeg ikka on. Täpselt samamoodi imestame poole aasta pärast, et kui kui valged ikka ööd on ja kuidas õhtul pimedaks ei lähe. Mis seal ikka, eks peale väikest imestamist tekib jälle harjumus minna tööle/kooli pimedas ja tulla töölt/koolist pimedas. Põletame aga küünlaid, teeme kaminasse tuld, varsti riputame õue jõulutuled, toas aga hellitame end sooja teega ja miks mitte sinna juurde küpsetada üks külluslik kohvimaitseline banaanikook šokolaadi-pähklikattega.


Seda kook tasub küpsetada siis, kui puuviljavaagnalt hakkavad sulle taas etteheitvalt otsa vaatama pruunikaks tõmbunud banaanid. Niisama süüa neid ei taheta ja samas on seal pruuni koore all pisut üleküpsenud vilja siiski liiga palju selleks, et neid prügikasti visata. Nii tulebki vaheldumisi neid sügavkülma pista (banaanijäätise algmaterjaliks), smuuti sisse suristada või siis küpsetistesse lisada, et banaani abil koogile mahlasust ja mõnusalt troopiliselt magusat nüanssi lisada. Siin koogis saavad kokku esmapilgul kaks üsna vastandlikku, kuid üllatavalt hästi kokku sobivat maitset - magus banaan ja mõrkjas kohv. Vürtsikust lisab kaneel ja külluslikkust koogi sisse segatud hakitud šokolaadi. Viimistluseks kasutasin aga tumeda šokolaadiga kreemi, kuhu peale sai puistatud röstitud mandlipuru. Kokku sai väga mõnus kook, mis kadus laualt üsna kiirelt.


Kohvimaitseline banaanikook šokolaadi-pähklikattega
Jagub 10-12-le
3 hästi küpset banaani, kahvliga puruks vajutatuna
3 muna
1-1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
1 kuhjaga teelusikatäis vanillisuhkrut
1 kuhjaga teelusikatäis kaneeli
2x25 ml hästi kanget espressot (mina eelistan Lavazza kohvi)
3 dl täistera speltajahu
1 dl mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 dl õli
150 g tumedat šokolaadi, tükeldatuna
Katteks:
ca 150 g Nuscobio mahedat šokolaadikreemi (võid kasutada ka muud pähkli- või šokolaadikreemi)
100 g röstitud mandleid, hakituna
Klopi munad suhkruga. Lisa puruks vajutatud banaan, vanillisuhkur ja kaneel. Kalla juurde espresso shotid ja sega ühtlaseks. Järgmisena sega juurde speltajahu ja mandlijahu, küpsetuspulber ning õli. Lisa ka tükeldatud šokolaad. Sega kõik ühtlaseks ja kalla küpsetuspaberiga vooderdatud ca 25x30 mõõduga vormi. Küpseta eelsoojendatud ahjus 180-200 kraadi juures ca 40-50 minutit. Kontrolli küpsust tikuga. Tõsta kook ahjust välja ja jahuta võimalusel jahutusrestil.
Jahtunud koogile määri šokolaadikreemi ja puista sinna peale hakitud mandleid.


Postitus sündis koostöös KAFO-ga. 

15. november 2018

Kreemine püreesupp röstitud lillkapsast

Püreesupid on meie peres üsna aukohal. Esiteks, kõik pereliikmed lihtsalt armastavad seda ja teiseks teen neid üsna sageli ja põhjuseks on see, et muidu mitte kõige köögiviljasõbralikumad pereliikmed söövad reeglina püreesuppe üsna heal meelel. Peale püreesupi söömist saab pereema jälle köögiviljade söömise lahtrisse ilusa rammusa linnukese joonistada. No ja tegelikult ei ole kõige vähem tähtsam ka see, et reeglina valmivad püreesupid kiirelt, kättesaadavatest ning rahakotisõbralikest toorainetest ja hästi lihtsa vaevaga. Mis sa ühelt toidult veel tahta oskad.


Lillkapsas on minu üheks lemmikuks niikuinii. Eelkõige meeldib mulle ahjus röstitud lillkapsas, mis annab sellele viljale mõnusa kergelt röstise pähklise lisamaitse. Pisut oliiviõli, soola ja meelepäraseid maitseaineid ahjuplaadile laotatud lillkapsaõisikutele juurde, kapsas ahju, kuni põsed pruunikad ja midagi mõnusamat on keeruline välja mõelda. Sama loogikat sai kasutatud ka siin supis. Kui muidu võib püreesupi ka ainult potis keetes valmis teha, siis siin võiks enne lillkapsa ahjus ära röstida ja alles siis supi kokku keeta. Maitse saab sel moel hoopis mõnusam ja sügavam. Seda suppi võib valmistada täistaimsena ehk siis kasutada köögiviljapuljongit ning kreemisema keha andmiseks kookospiima. Samas jääb väga maitsev see supp ka tavalise rammusa koorega, mis aitab supi maitset mõnusalt mahedalt kreemiseks ja rammusaks muuta.


Kreemine püreesupp röstitud lillkapsast
Kogus: 4-le
1 suurem lillkapsapea, õisikuteks lõigatuna (ca 800 g-1 kg)
oliiviõli
soola ja pipart
1 sibul, hakituna
paar küüslauguküünt, hakituna
750 ml FS Goodsi köögivilja- või kanapuljongit
30 g võid (taimse variandi puhul kasuta kas kookosõli või taimset võid)
2 dl 35%-list koord või kookospiima
veidi muskaati
sidrunimahla
hakitud värsket peterselli
Tükelda lillkapsas õisikuteks ja laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Piserda ohtra oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga ning küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures ca 30 minutit kuni kapsas hakkab kergelt pruunistuma. Sega paar korda küpsemise ajal lillkapsast, et ta ühtlaselt küpseks. Tõsta ahjust välja ja tõsta mõned lillkapsaõisikud kõrvale.
Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning hauta kesmisel kuumusel sibulat mõned minutid. Ära pruunista. Lisa küüslauk ja kuumuta veel veidi. Lisa siis puljong ja lase keema tõusta. Kalla juurde röstitud lillkapsas ja keeda umbes 15-20 minutit vaiksel kuumusel.
Tõsta pott tulelt, maitsesta supp soola, pipra, muskaatpähkli ja sidrunimahlaga. Lisa või ning töötle kas blenderis või saumikseriga supp ühtlaseks püreeks. Lisa koor või kookospiim, kuumuta veel korra keemiseni ja maitsesta lõplikult.
Serveerides lisa supile eelnevalt kõrvale tõstetud lillkapsaõisik ja puista peale hakitud värsket peterselli.


Supi maitsestamiseks võid kasutada ka kurkumit, karripulbrit, vürtsköömneid või muid vürtse. Lillkapsa maitse sobitub kõigi nimetatud maitseainetega imehästi ja nii saad erinevaid maitseid siin supis katsetada.

14. november 2018

Kikerherne-kõrvitsa tagine soojendavate vürtsidega

Päikeseline ja värvikirev oktoober on asendunud tavapäraselt halli ja niiske novembriga. Pimedus poeb uksest ja aknast sisse ning küünalde põletamine on kohustuslikuks kaamose üleelamise teraapiaks muutunud. Samamoodi ka soojad vürtsikad pikalt kokkuhaudunud toidud, mille järgi hakkavad justkui iseenesest neelud käima, kui nukker hall aeg taas uksele koputamas. Keha tundub olevat tark ja annab meile ilusti mõistlikke viiteid, kui vaid oskame teda kuulata ja oleme valmis sisetunde vaiksele, kuid nõudlikule häälele järele andma.


Olen mitmel sügisel tajunud väga selgelt seda, kuidas äkki hakkan märkama just soojade vürtsidega toite ning kontrollimatult neelatama, kui kusagil mõne vürtsika hautise pilt ette jääb. Värvikirevad krõmpsuvad värskusest pakatavad salatid võivad suvel olla hea mõte, aga praegu tasub enda keha seestpoolt soojendada ja vürtside toel veidi kütet lisada. Et eelseisvad külmad kuud ja pimedad õhtud valutumalt üle elada. Kappi tasuks varuda vürtside komplekt, kust ei tohiks puududa jahvatatud vürtsköömned, koriander, kurkum, tšilli/cayenne´i pipar, kaneel, muskaat, kardemon, kappi aga värske ingver, küüslauk ja ohtralt sibulaid. Siis on suurem osa pajaroogi, karrisid ja tagine juba igati teostatavad.

Tagine (hääldus tadžiinon teisisõnu pajaroog, mille puhul on eripäraks see, et ta küpseb kokku päkapikumütsiga potis mis aitab õhul küpsemise ajal potis ringleda. Tagine on pärit eelkõige Maroko, aga ka Tuneesia ja Alžeeria või laiemalt Põhja-Aafrika köögist. Tagine võib olla nii taimne, kalast kui ka lihast. Minu üks lemmikuid toite on SEE magusate kuivatatud puuviljadega ja tomatikastmes hautatud lambaliha tagine, mida olen sel hooajal ka juba mitu korda teinud. Seekord aga valmis täiesti taimne tagine, kus pearollis kikerherned, päikeselist värvi lisamas aga kuldkollane muskaatkõrvits, bataat ja kuivatatud aprikoosid. Kui sul on kodus olemas tagine´i pott, proovi seda rooga just selles potis valmistada. Kui ei ole, ajab asja ära nii suurem kaanega pann või malmist pott. Pildil olevat Emile Henry tagine võib kasutada ka pliidil ehk siis alustad roa hautamist pliidil ja siis hiljem tõsta poti ahju või hautad pliidil kaane all. NB! Kontrolli kindlasti, et poti all oleks leegi märge ja kiri Flame, see märgistus näitab, et potti võib kasutada ka pliidil. Keraamilist potti saab siis kasutada kas elektripliidil või gaasipliidil. Induktsioonpliidil kahjuks savi ei tööta. 


Roas kasutatud kikerherned võivad olla kuivatatud või ka purgist võetud. Vahe on see, et kuivatatud kikerherned tuleb enne ca 12 tundi leotada ja siis tunnike veel keeta. Mässamist veidi on, samas tasub vaev end igati ära, sest maitse jääb oluliselt teine, kui otse purgist kikerherneid roa sisse kallata. Hästi põneva maitsekombinatsiooni annavad siin soojad vürtsid koos kuivatatud aprikoosidega, mis hauduvad ühtseks magusvürtsiseks kastmeks. Hästi mõnus soojendav roog!


Kikerherne-muskaatkõrvitsa tagine
Kogus: 6-8-le
2,5 dl kuivatatud kikerherneid või 400 g purk konserveeritud kikerherneid (mina kasutasin NEID Loodusväga kuivatatud kikerherneid)
2 keskmise suurusega sibulat, hakituna
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl jahvatatud koriandrit
1 tl tšillihelbeid või jahvatatud tšillit
1 tl kaneeli
2 küüslauguküünt, hakituna
2-3 sl tomatipastat
1 väike muskaatkõrvits, koorituna ja tükeldatuna (ca 400-500 g viljaliha)
2 väiksemat või üks suurem bataat, koorituna ja tükeldatuna
10 kuivatatud aprikoosi, tükeldatuna
750 ml köögiviljapuljongit (mina kasutasin FS Goods köögiviljapuljongit)
sidrunimahla
soola ja pipart
oliiviõli praadimiseks
värsket hakitud koriandrit
serveerimiseks kuskusi või bulgurit
Kui kasutad kuivatatud kikerherneid, pane need eelmisel päeval külma veega likku nii, et 1 osa kikerherneid ja 2 osa vett. Järgmisel päeval loputa kikerherned sõelal külma vee all ja kalla siis potti. Lisa vähemalt kahekordne veekogus ja keeda vaiksel tulel ca 1-1,5 tundi, kuni kikerherned on soovitud pehmusega. Ära soola keetmise ajal lisa, kuna see takistab kikerherneste pehmeks keemist.
Pajaroa valmistamist alusta aga sellest, et kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ning hauta sibulat 5-7 minutit, kuni see on klaasjas ja parajalt pehme. Lisa vürtsid ning kuumuta need pannil läbi, kuni muutuvad aromaatseks. Lisa pannile hakitud küüslauk. Kuumuta veidi ja lisa siis tomatipasta, tükeldatud kõrvits ja bataat, aprikoosid ja puljong. Lase keema tõusta ja vali nüüd, kas jätkad hautamist pannil ja pliidil kaane all  või kallad sisu tagine potti ja tõstad selle ahju 180 kraadi juurde hauduma. Hauta pajarooga ca 30-40 minutit. Lisa siis sõelal kurnatud kikerherned ja hauta veel kümmekond minutit. Maitsesta roog soola ja pipraga ning serveerides puista peale hakitud koriandrit.
Juurde paku aurutatud kuskusi või bulgurit.


Siin roas kasutasin Loodusvägi mahedaid kuivatatud kikerherneid, mida tuleb enne kasutamist 12 tundi leotada ja umbes tunnijagu keeta. Kui kikerherneid teha, siis võib kohe suurema portsu neid leotada-keeta. Saab hummuses ja salatites ilusti ära kasutada.


12. november 2018

Erinäolised ja sarnased nagu ühe pere erinevad lapsed. Restoranid Moon, Mantel ja Korsten ning Kolm Sibulat

Meeldiv ja elamuslik restoranikülastus on sündmus, mida me kõik vahel vajame. Aeg iseendale ja neile, kellega koos restorani tuldud. Võimalus endale pisut pai teha või tähtsat päeva meeldejäävalt tähistada. Olla hoolitud ja lasta enda eest hoolitseda, hellitada maitsemeeli ja kogeda uusi maitsed. Anda end aistingute ja naudingute meelevalda. Kes meist seda ei vajaks? Pärast oled jälle pisut parem inimene.
Ei ole vist kellelegi üllatuseks, et meeldejäävaks restoranikogemuseks on vaja päris mitme erineva pusletüki kokkusobitamist. Hea toit, kuid asjatundmatu teenindus või suurepärane teenindus, kuid arusaamatult maitsev toit ei anna mingi valemiga liites kokku plusspoolele jäävat kogemust. Seega tasub alati restorani minnes veidi eeltööd teha ja maad kuulata. Et pärast poleks tühjus hinges nii kulutatud aja kui raha pärast kahjutunnet tundes.
Eesti restoranide tase on viimasel ajal muljetavaldavalt kasvanud ja põnevaid heal tasemel söögikohti on nii palju, et kohati on vahel päris keeruline valida. Põnevaid ja erinäolisi restorane peaks jaguma igale maitsele.
Minu pikaajaliseks lemmikuks on restoranide trio, mille loojateks on vahva ja südamega oma tööd tegev sugulussidemetega seotud mees- ja naiskond. Jutt on siis Eesti armastatuimatest kokkadest ehk Roman Zaštšerinskist ja Igor Andrejevist, kelle poolt loodud hõrkudele toitudele aitab raamistuse luua nii jookide kui ka üldise hubase meeleolu eest hoolt kandev Jana Zaštšerinski. Selle trio käe all on sündinud kolm ühtaegu nii erinäolist ja samas ka sarnast restorani ehk Moon, Kolm Sibulat ja viimases järjekorras pikalt oma aega oodanud Mantel ja Korsten. Neid restorane võib iseloomustada kui ühe pere kolme õde-venda, kelle puhul korralik lastetuba ja hea kasvatus kumab igal hetkel läbi, kuid kes on samas oma eelistustelt ja iseloomudelt parajalt erinevad. Teisisõnu, neis restoranides võid alati kindel olla nii toidu kvaliteedi, kui ka asjatundliku teeninduse ning professionaalselt koostatud veinikaardi ning veinisoovituste peale. Need on aga ühe restoranielamuse saamisel võtmetähtsusega komponendid.

Lustakas meenutas Mooni algusajast. Nemad ongi kõiges "süüdi" 😉

Esimese restoranina ilmavalgust näinud Moon on olnud legendaarne juba oma sünnist saadik. Oma Mooni muljetest olen kirjutanud näiteks SIIN, kusjuures päris lustakas on lugeda, et juba aastal 2012 nimetasin seda restorani vanaks heaks Mooniks. Roman ja Igor olid kuni Mooni avamiseni pigem tuntud kui fine dining stiilis restoranide keeruliste maitsekombinatsioonide meistrid, kombineerides mängleva kergusega taldrikule kokakunsti keerukamaid tehnikaid nõudvaid imelisi roogi. Oma restorani luues mõlemad ootamatult mõned sammud tagasi ja otsustasid hoopis lihtsama ja kodusema lähenemise kasuks. Kirjeldatud liigutus tähendas aga seda, et põhitähelepanu koondus puhtale kvaliteetsele toorainele ja puhastele maitsetele. Vähem on rohkem filosoofia puhkes õitsele. Koduse õdusa olemisega Moon oli kui külaskäik lahke pererahva juurde ja hästi kiirelt võitis see armas Kalamaja serval asuv koht paljude südamed. Nüüdseks juba kaheksa aastat on Moon oma tuntud ja turvalises headuses Vene köögist inspireeritud pisut kodusema olekuga roogi pakkunud. Samas ei tasuks ennast lasta liialt eksitada sõnast kodune, sest kui oled kord juba kokakunsti kõrgema klassi tehnikad omandanud, siis suudad ka pealnäha lihtsale toidule anda mingi raskelt kirjeldatava lisandväärtuse kas siidise kastme, põneva ja ootamatu maitsestuse või ootamatu tooraine kombinatsiooniga. Võrdleksin seda tantsuga - kui oled kord klassikalise tantsutehnika omandanud, siis suudad kõiki tantse tantsida hoopis elegantsemalt kui lihtsalt asjaarmastajana. See tehnikate valdamine ja maitsete elegantne asjatundlik taltsutamine ongi minu jaoks kolme piisavalt erinäolise restorani puhul ühendavaks lüliks. Lisaks veel Jana poolt väga professionaalselt kokku pandud veinikaardid ja valdavalt alati asjatundlik teenindus.
Neli aastat peale Mooni avamist sündis sama meeskonna poolt Kolm Sibulat, mis oma olemuselt on hästi põnev erinevate rahvusköökide parimaid palu ühendav ning fast- ja slow-foodi vahele paigutuv äge kaasaegne koht. Kui Moonis käik on piltlikult kui käik armsa vanaema juurde, kel alati soojad pirukad tulijate jaoks räti all ootamas, siis Kolm Sibulat on kui suurlinna trendikas kosmopoliit, kes suudab elegantselt orienteeruda nii kimchi, rameni kui hummuste maailmas. Avatud baariga ja mõnusalt vana ja uut ühendava interjööriga Kolm Sibulat on muuhulgas minu kolme poja üheks lemmikkohaks, kus oleme mitmel korral käinud tähtpäevi kogu perega tähistamas.
Mantel ja Korsten on selle meeskonna viimane lapsuke, mis paikneb Kadriorus väikeses armsas mantelkorstnaga majas. Restoranide omavahelist suhestumist on nende loojad ise kirjeldanud nii: kui restoran Kolm Sibulat on restoran Mooni vend, siis Mantel ja Korsten on nende väike õde. Seega, suundusin väikest armast Kadriorus paiknevat mantelkorstnaga erkrohelises majas paiknevat väikest õde üle vaatama. Sattusin sinna restorani, millest olin juba päris palju kuulnud, esimest korda, seega oli see külaskäik eriti põnev.


Mantel ja Korsten. Väike armas roheline ja seest suurem kui väljast.
Kadriorus paikneb üks armas roheline majake, millest möödudes ei pruugi esmalt märgatagi, et tegemist on restoraniga. Väike madal maja on kui sooja turvalise pelgupaiga võrdkuju ja lausa kutsub sinna sisse astuma.
Mantel ja Korstna loomise taga on jätkuvalt sama tiim, kuid seekord on trioga liitunud nii seni end Moonis teostanud peakokk Jüri kui ka restorani juhataja ja sommeljee Robert. Veinikaardi on kokku pannud Robert ning kindlasti soovitan restorani külastades küsida toitude juurde veinisoovitusi.Klaasiga pakutavate veinide valik on piisavalt lai ning parimad toidu ja veini kooslused on meeskonna poolt kokku sobitatud.

Restoran Mantel ja Korsten. Väike madal roheline mantelkorstnaga majake

See väike majake on lihtsalt imearmas pesa, kus levib Kadrioru mõnus linnaserva rahulik hõng

Pildikesi roosilisest interjöörist
Menüü on Mantel ja Korsten restoranis hästi põnev ja oma stiililt ka pigem piire ületav ja reegleid eirav. Hästi põnev on tartaride blokk, kuhu ise takerdusime ja sealt nii tuunikala- kui la lambatartari ära proovisime. Järgmine kord minnes on plaanis ka veise- ning baklažaanitartarid kindlasti ära proovida ja olen kindel, et omaette elamuse pakub iga toit.
Menüüd võib piiluda SIIT.
Üks ägedamalt serveeritud eelroogi. Maitsed on täiesti üllatavad ja igati lahedaid kooslusi loovad.  Roaks siis “Martini” - suitsuangerjas, röstitud kapsas, pomelo, estragoni-aioli

Tuunikala, tzatziki, maapirnitšipsid, granadillikaste. Tegemist oli pisut hapukasmagusa maitselisaindiga tuunikalaga. 

Tõeline lemmik! Kui esmapilgul on tegemist justkui nuudliroaga, siis tegelikult ei ole need nuudlid, vaid krõbedad kartuliribad. Taldrikul on siis lambafilee, shiitake seene-aioli, kartulitšipsid, paprikaketšup. 
 Pearoogadeni jõudmiseks tuleb aga läbida menüüst veel käsitsi tehtud pastade blokk, mille kohta võib kommentaariks öelda, et tegemist ei ole mitte suure kausitäie pastaroaga, vaid pigem ikkagi kergema eelroa mõõtu toitudega. Nii et kui oled pastasõber, siis ühe võimalusena kaalu kindlasti ka käsitsi valmistatud pastaroogade maitstmist.
Pearoogade hulgast soovitas teenindaja meil kindlasti ära proovida mõõkkala tamarindikastmega. See olevat juba hiti-staatusesse jõudnud. Etteruttavalt võib öelda, et soovitused ei pidanud pettuma.
Kui pakutakse mereande, eriti aga kammkarpe, siis ei ole keeruline valida. Siin taldrikul on kammkarbid, maapirnivaht, marineeritud kukeseened ja õunasiidrikaste

Üks Mantel ja Korstna juba legendiks saanud roogadest - mõõkkala, vürtsikas maguskartul, röstitud paprika, tsitruse aioli, tamarindikaste. Imeline!
Kui pearoad söödud, võib desserdi juurde võtta ka põnevaid majanapse. Küsi kindlasti teenindajalt, mida põnevat võiks proovida. Soovitustega reeglina selles majas kitsid ei olda.


Mantel ja Korsten sobib hästi nii romantiliseks õhtusöögiks kahekesi, sõpradega kokkusaamiseks suurema laua taga, aga ka sünnipäevade või muude tähtpäevade tähistamiseks. Restoranis on võimalik broneerida kaht erinevat privaatruumi - mantelkorstnas asuv väike toake mahutab kuni 10 inimest ning klaasustega eraldatav tuba kuni 12 inimest. Sobib hästi ka väikestele kollektiividele kokkusaamiseks ja tähistamiseks. Eelseisvate jõulude peale mõeldes on see aga üks vahva võimalus sõpradega või kollektiiviga jõuluaega tähistada.

Moon. Modernne Vene köök, vürtsiks palju-palju armastust ausa toidu vastu
Nagu juba korduvalt mainitud, sai kogu lugu alguse ikkagi Moonist ehk siis esimene lapsuke kolmest oli just seesama Vene köögile kummardust tegev restoran Moon. Vahel on isegi naljakas mõelda, et see restoran juba kaheksa aastat meie restoranide maastikku ilmestamas on. Läbi aegade on lausa kultusroogade staatusesse jõudnud Mooni värskelt küpsetatud pirukad, pelmeenid. borš, lambakotlet, isetehtud napsid ja veel mitmed-mitmed ühest küljest lihtsad ja teisalt nii kordumatud Mooni toidud, milleta seda kohta ei kujutakski ette. Ka Moonis on võimalik suurema seltskonnaga privaatruumides tähtpäevi tähistada - eraldi privaattuba mahutab kuni 12 inimest ning baarisaal kuni 22 inimest.
Sellesügisene menüü on ühest küljest ikka see vana hea Moon, aga samas on taas piisavalt maitseüllatusi, mille pärast tasuks vanadele headele läbiproovitud toitudele eelistada uuest menüüst põnevaid tulijaid. Menüüd võid piiluda SIIT.

Peakoka tervitus. Kreemine lillkapsasupp krõbeda mandlipitsiga

Isetehtud leivad-saiad on kõigi kolme söögikoha puhul üheks firmamärgiks. 

Alustuseks tasub Moonis võtta üks rikkalik sakuska taldrik, kust leiad hapukurgid meega, marineeritud kännuseened (taaskord Mooni klassika), vürtsikilud, sojas marineeritud vutimuna ja soolapekk mädarõika-hapukoore kastmega. Kes soovib, saab pitsi väga põnevat viina ka kõrvale tellida. Küsi kindlasti teenindajalt soovitust!


Toekas eelroog ehk  haugikotlet tartarkastme, pomelo ja tillimaitseliste kurkidega


Eelroogade valikust üks kindel lemmik: suitsuangerja- ja munamääre kartulikoogi ja peedi aioliga. Väga lahe ja ootamatu kooslus, mis kõlas igati veatult kokku.
Viimasel ajal on paljude restoranide menüü ka vegantoitumise loogikaga sobivaid toite menüüsse lisanud. Proovisin ära baklžaani lasajne tomatikastme ja vegan Parmesani juustuga. Jäin väga rahule - maitseküllane, kõhtu täitev ja igati toekas pearoog ainult taimstest komponentidest
Pearoog neile, kes kalaroogasid hindavad. Haugikotlet tartarkastme, pomelo ja tillimaitseliste kurkidega


Küsisime pearoa soovitust ja ei pidanud pettuma. See oli mahlane, mahe ja väga maitsev! Taldikul siis küülikušnitsel metsaseened hapukoores ning juustu ja dijon sinepi kaste
Mooni puhul tasub kindlasti ka digestiivina küsida majanapse. Meie proovisime ära nii pihlaka-kui aroonianapsi. Puhta maitsega koduse olemisega marjamaitselised napsud on ilusaks lõppakordiks koduselt hubasele maitseküllasele õhtupoolikule vanas armsas Moonis.

Kolm Sibulat
Järjekorras teise tulija ehk Kolme Sibula idee sai alguse 4 aastat pärast Mooni avamist. See valgusküllane restoran on hästi peresõbralik kaasaaegne söögikoht Telliskivi tänava alguses. Kui esmalt loodud Moon oli pigem Vene köögi ajatutele klassikutele keskendunud kodune toidukoht, siis kõigele uuele ja põnevale avatud kokkadele jäi see kontseptsioon vahel pisut piiravaks ja nii saigi alguse täiesti kosmopoliitse maailmavaatega sujuvalt eri maailma otstest pärit maitseid kokku sulatav Kolm Sibulat.

Mõnus hubane ja samas urbanistlik pisut boheemlaslik inerjöör 😍


Avatud köök annab aimu sellest, kuidas toidud valmivad ja kes neid valmistab

Muljetavaldav veinisein ja väga korralik veinikaart on Kolme Sibula puhul üheks firmamärgiks

Taaskord isetehtud saiad-leivad. Imelised!

Eelroogade valikust hästi põnev kombo: heeringas, musta riisi äädika kaste, sulatatud juust mädarõikaga ja leiva müsli

Üks suuremaid maitseüllatajaid: suitsupeedi ceviche, hummus , peterselli aioli. Suitsune peet oli väga võimsa maitsebuketiga ja tundus sellises koosluses lausa umamise ja lihalaadsena

Kuna jumaldan mereande, siis ei suutnud vastu panna ja proovisin ära hiidkrevetid tomati-tšilli kastmes, röstitud brioche-saia ja küüslaugu-ürdivõiga. See pildil üsna väheinformatiivne kausitäis oli IMEMAITSEV! Ütleme nii, et laudkonna toel limpsisime viimasegi kui kastmetilga kausipõhjast saiaga ära. 

Taaskord mereandide kammitsais - ära sai proovitud hiidkrevetikarri, muskaatkõrvitsa, broccolini ja basmati riisiga. Magusate ja vürtsikate maitsete ilus kooskõla ja loomulikult ei puudunud kastmes...

.... ka mahlased hiidkrevetid. Mõnus sügisilmeline soojendav karriroog!

Perepoegade lemmik pearoogade valikust ehk vasika hakkbiifsteek, kartulipüree ning karamelliseeritud sibula ja Madeira kaste. Väga maitsev ja ühest küljest klassikaline kombo, teisalt nii kastme kui lisandite toel kindlasti ka maitseüllatusi pakkuv. Biifsteek ise muidugi mahlasest mahlasem! 

Kolm Sibulat on selline koht, kuhu me oleme pigem päevasel ajal eelistanud minna. Esmalt muidugi seepärast, et käime seal sageli lastega koolialgust/-lõppu, sünnipäeva või muid tähtpäevi tähistamas, aga mingil kummalisel põhjusel meeldib mulle seal restoranis päeval rohkem olla kui õhtul. Samas on ka selles restoranis võimalik tähistada erinevaid tähtpäevi ja korraldada meeldejäävaid õhtuid (või ka lõunaid). Restoranis on võimalik eraldada kuni 20 inimest ülemisse saali ja puidust saalis on 10 + 8 inimest kahte lauda võimalik paigutada.

Kindel on see, et kui novembrikuine pimedus ja kaamos kipub peale vajuma ja hing ning keha vajavad pisut turgutust, siis need kolm restorani pakuvad soojust nii otseses kui kaudses mõttes ning aitavad parajalt hedonistlikul  moel endale pai teha. Elame ju ainult üks kord ja miks mitte siis nautida hetki ja hellitada maitsemeeli.
Tänud tublile tiimile, kes on maitsemaastiku ja restoraniskeenet aidanud mitmekesisemaks ja maitseküllasemaks muuta.