15. oktoober 2018

Lambapiimast ja piimalammastest nii- ja naapidi.

Sõites Männiku talusse piimalambaid vaatama laiub parasjagu üle maa kuldne ja päikeseline sügis. Tunnike sõitu Rapla suunal on oma hommikuste uduviirgude, kastemärja pärlendava rohu ja sügisvärvide kaskaadiga kui muinasjutt. Väiksele maakohale omaselt armas on ka suurelt teelt ära keerates Männiku tallu sissesõit. Talule lähenemisest annavad märku mõnda aega auto kõrval jooksvat  kaks valget koera, kes hoolega sissetungijal silma peal hoiavad. Aiman, et tegemist on Männiku talus lammaste karjatamise vastutusrikast tööd tegevate Slovakkia tšuvatši tõugu karjakoertega, kellest olin eelnevalt end talu toimetamistega kurssi viies lugenud, ja hetkel kaitsevad nad karja minu eest.  Koerte käitumine on lihtsalt piisavalt teadlik ja erinev tavaliste külakrantside käitumisest, kes oma igavust möödakäivate võõraste peale haukudes leevendada püüavad.
Taluõuele jõudes tuleb mind vastu võtma lahke perenaine Kaisa Tähe, kes vabandab, et meie aeg on pisut piiratud. Nimelt on tal on koolis praktikumi ajad pisut ümber tõstetud, mistõttu tuleb varsti linna kooli kiirustada. Minu hämmelduseks õpib Kaisa hetkel ämmaemandaks. Seda lammaste kasvatamise, piima-jogurti-juustu valmistamise ja kolme lapse kõrvalt, kellest noorim vaid pooleaastane. Kõike seda ühte lausesse mahutades, tekib koheselt küsimus, kuidas on kogu seda koormust võimalik ühte, paraku kõigi jaoks sarnasesse 24-tunnisesse, ööpäeva ära mahutada. Kauni tubli toimeka perenaisega toas juttu rääkides süveneb see imestus veelgi ja muutub järjest suuremaks austuseks noorte  ja hakkajate inimeste vastu, kelle leksikast terminid „mugavustsoon“ või „lihtsam vastupanu“ tunduvad puuduvat.  Meie jutuajamise kõrvale pakub perenaine kohvi, millele annab väga mõnusa magusa koorese maitse lambapiim. Ja lammastest ning lambapiimast enamik juttu olema saabki.

Sellised armsad  ongi piimalambad - valge pehme kasukaga ja sõbralikud nagu koerakutsikad
Kui Kaisa noorte lammaste juurde läheb, jooksevad need talle vastu pai norima. Kaisa omalt poolt kurdab, et hiljem sündinud talledele jagub paratamatult vähem tähelepanu ja hellust kui esimesena sündinutele ja need kipuvad seetõttu pisut pelglikumad olema. Lambad lasevad ka minul end julgelt katsuda ja endale pai teha. Karv on mõnusalt pehme ja säravvalge.
Idee Eestis Ida-Friisi tõugu piimalambaid pidama hakata tekkis Kaisa ja Priit Tähel Saksamaal töötades. Seal olevat see olnud hästi tavaline ja igal teisel perel olid oma piimalambad ning oma lammaste piimast valmistatud tooteid valmistasid ja tarbisid oma pere jaoks paljud. Miks mitte seda ka Eestis proovida. Seda enam, et lambapiim on Eestis üsna tundmatu teema. Nii saigi mõte liikuma lükatud ning noor pere hakkas alates 2016. aastast toimetama Kaisa isa poolt ostetud talukohas Raplamaal. Talu juurde sai renditud 25 ha maad, et oleks ruumi ja võimalusi piimalambaid karjatada. Vähemviljakad ning raskesti ligipääsetavad karjamaad, mida ümberasuvad suurtalunikest põllumehed väga ei hinda, sobisid piimalammaste karjatamiseks, kuigi ka neid karjamaid on vaja pisut turgutada. Lambad toodi otse Saksamaalt ja antud hetkel on lüpsil 32 utte. Järgmisel aastal plaanib pererahvas uttede arvu suurendada 45-ni. Piima annavad lambad keskmiselt 2,3 liitrit, mis pole just väga suur kogus. Kui arvestada ka seda, et lambad ei anna piima aastaringselt ning keskmiselt on lammas lüpsil 6-9 kuud aastas, siis on sellise lammaste hulgaga tegemist ikkagi selgelt butiigimõõtu tootmisega.

Kaisa ja Priit  Tähe oma piimalammaste keskel
Noored lambad sõbralikult koos taustal oleva kitsega
Tööde käigus on selgunud ka palju murekohti, mida lambaid tuues ei osatud kas kahjuks või õnneks arvestada. Õnneks seepärast, et valitud tee okkalisus on selgunud töö käigus ja kui kogu seda teele etteveerevate takistuste nimekirja oleks enne teadnud, siis poleks ehk noored alustanudki.
Väiketootja elu on paraku päris keeruline, kui soovida kõiki riiklikul tasandil ettekirjutatud määrusi ja seadusi järgida. Nõudmised on disainitud ikkagi eelkõige suurtootjate huve silmas pidades ja samade nõudmine täitmine on väiketootjal keeruline, kulukas ning aja- ja töömahukas. Kohati ka küsimusi tekitav. Seega, kui loomad soetatud ja maale toodud, tekkis vajadus terve hulga vajalike investeeringute, lubade ja toimingute järgi, mis on vältimatud oma toodete turustamiseks loa saamiseks. Esmalt on väikese meierei sisseseadmine Eestis keeruline ja parajalt ressursse nõudev ettevõtmine. Olukorra teeb keerulisemaks see, et Eestis piimalambaid rohkem ei ole, mistõttu lüpsiseadmed tuleb kõik sisse osta. Ostmine on asja üks külg, aga aeg-ajalt vajavad seadmed ka hooldust, mistõttu tuleks ka hooldust väljast sisse tuua. Suureks mureks on ka piimalammastele sobilik sööt. Kuna pererahvas soovib lambaid toita mahesöödaga ja sobilikku sööta Eestist ei saa, tuleb sedagi ise valmis segada. Söödasegu valmistades tuleb hoolega jälgida, et kõik koostisosad oleks mahemärgistusega. Kui mõni lüli ahelast ei kanna mahesertifikaati, puudub võimalus ka lõpptootele mahemärgistust taotleda. Ei pea vist mainima, et selline sööt ei ole just kõige odavam valik. Kui lambad toidetud ja piim lüpstud, tuleb piimast erinevaid tooteid valmistada. Ka siin selgub, et mõtte teostamine võib kohati päris keeruliseks osutuda. Vajalikke juustukultuure ja lisaaineid pakutakse küll, aga suurtootjatele sobivates kogustes, mis on ette nähtud 500-liitri kohta. Seda on väiketootjale ilmselgelt liiga palju, lisandub veel suure (ja selles koguses mittevajaliku) koguse kõrge hind. Kitsaskohti ja ohkama panevaid teemasid on veelgi ja kõike räägitut kokku liites tulebki välja, et lambapiima ja sellest valmistatud toodete hind Eesti oludes on pea kullahinnaga. Kahjuks ei ole võimalik kogu seda juttu igaühele kiirelt ette vuristada ja nii pidigi olema üsna sage see, et lambapiimatooteid turgudel ja laatadel pakkumas käies, leiab nii mõnigi uudistaja olevat vajaliku hurjutada seepärast, et lambapiimatooted on liiga kallid. Hämmeldun selle peale korralikult. Selle asemel, et natuke teemasse süveneda või proovida aru saada, mida kõike sisaldab endas üks lambapiimast valmistatud jogurt või juust, on kellegi jaoks lihtsam hakata selle hinda võrdlema suurtootjate poolt valmistatud supermarketis pakutavate lehmapiimast toodetega. Õnneks on piisavalt ka neid, kes oskavad hinnata lambapiimast tooteid. Ma ise oleksin suurima heameelega valmis ostma nii piima, jogurtit kui ka imemaitsvat lambapiimast halloumi juustu. Siit jooksebki sisse järgmine suur teema ehk toodete turustamine.

Lisaks lammastele elavad talus ka kitsed
Kui lambapiimatooted on valmis, tuleb need lõpuks ka lõpptarbijani viia. Männiku talus valmivad lambapiimatooted võivad olla küll täiesti kordumatud ja suurepärased, aga kogused on siiski sellised, et suurtest supermarketitest ei ole neid paraku võimalik leida. Poed ja kauba pakkujaid eeldavad seda, et kauba jätkuvus on tagatud tootja poolt. Sageli ka transport. Paari pudeli piima ja topsi jogurtiga Raplamaalt Tallinna sõita aga ei ole mingilgi moel mõistlik. Hetkel võib Männiku talu tooteid osta otse talust või siis Viimsi taluturult. Lisanduvad erinevad laadad ja turud, kus talu esindajad ka üritavad oma toodetega väljas olla. Laatadele võetakse sageli kaasas ka mõned piimalambad, kes siis uudistajatele vaatamiseks väljas. Seega, kes soovib proovida lambapiimatooteid, võib otse taluga ühendust võtta ja uurida, kus ja millal on võimalik neid tooteid osta. Või siis laatadel käies silmad-kõrvad lahti hoida.

Lambapiimatoodetest pakub Männiku talu piima, jogurtit, juustu ja jäätist. 
Väikeses ja puhtusest läikivad meiereis toimetab peamiselt Kaisa. Tema käe all ongi valminud parimaks talutoiduks tunnistatud lambapiimajogurt

Toodete turustamise poole pealt on Männiku Piimalambatalu aidanud ka väiketootjaid koondav katusorganisatsioon Ehtne Talutoit. Sama organisatsiooni poolt korraldatud talutoodete konkursil "Parim talutoit 2018" võitis Männiku talu lambapiimajogurt sel aastal nii parima piimatoote auhinna kui ka üldvõidu. Väga muljetavaldav tunnustus! Seda enam, et tugevaid konkurente jagus. Ehtne Talutoit konkursi võit andis võimaluse ka turundustoetuseks, mida pererahvas otsustas kasutada uute ühtse käekirjaga ilusate siltide kujundamiseks ja tootmiseks. Seni ei ole lihtsalt olnud mahti, ressursse ja võimalusi toodete disainimisega tegeleda. Tänu konkursivõidule on tekkinud üks edasimüüja, kes aitab talutooteid poodidesse toimetada.
Võit konkursil on tekitanud koheselt ka nõudluse lambapiimajogurti järele. Kui enne oli kõige nõutum kaup lambapiimajuust, siis nüüdseks nõutakse rohkem just võidu toonud lambapiimajogurtit. Olen ka ise seda proovinud ja kinnitan, et tegemist on hästi puhta maitsega, siidise tekstuuriga väga maitsva jogurtiga. Maitsestamata jogurt on nii puhas ja hea, et sellele ei tahakski midagi lisada ja nii armastangi seda kasutada täiesti naturaalsena. Oma tummisuselt võib lambapiimajogurtit edukalt ka hapukoore asemel kasutada.

Noorte lammaste valvamisega ametit harjutav Slovakkia tšuvatši tõugu noor karjakoer. Ise veel parajalt titeohtu. Tema ema on eemal karjamaal ja valvab täiskasvanud lambaid.
Kui lambapiimast ja lambapiimatoodetest veel rääkida, siis lambapiim erineb lehmapiimast üsna suurel määral. Lambapiim sobib ka neile, kellel lehmapiimatoodete talumisega probleeme. Lambapiim on tunduvalt vitamiinide-, toitainete-, rasva- ja ka bakterite rikkam kui lehmapiim, piima kuivainesisaldus on samuti oluliselt kõrgem. Lambapiima molekulid on väiksemad kui lehmapiimal ja seetõttu on ka nende toodete seedimine kergem ja tekitab vähem vaevusi. Suurem probiootiliste bakterite sisaldus lambapiimas toetab meie seedimist ja üldist tervist. Lambapiimas on ka suurem kogus Omega-3 rasvhappeid ning kõik meie keha jaoks vajalikud asendamatud aminohapped. Vajaliku koguse aminohappeid saab inimene kätte juba 50 g lambapiimast valmistatud juustust või siis pelgalt 200 g lambapiimast.
Lambapiim on ka kogu maailma mastaabis päris rariteetne, moodustades kogu piimatoodangust vaid 1%.
Perenaine Kaisa räägib, kuidas piimalammaste aastaring tähendab seda, et mingil hetkel muutub piimalammaste piim nii rammusaks ja kuivainetihedaks, et seda on kõige kasulikum juustuks teha. Ühest liitrist lambapiimast saab tunduvalt rohkem juustu kui samast kogusest lehmapiimast. Põneva faktina toob perenaine välja veel selle, et tema valmistatud halloumi juust on pastöriseerimata piimast, mistõttu eriti võimas tervisetoetaja. Ülejäänud talutootjate halloumi juustud valmistatakse reeglina pastöriseeritud piimast. Männiku piimalammaste piimast valmistatud halloumi on ka üks neid tooteid, mida soovitan väga kõigil proovida. Väga mõnus suutäis, kui pannil kiirelt juustule kuldne koorik peale praadida.

Ida-Friisi tõugu piimalammas koos noore pererahvaga
Kuigi teema on põnev ja piimalammastest ning kõigest sellega seonduvast võiks rääkida veel pikalt, peab külalislahke perenaine asuma Tallinna poole teele, et oma ämmaemandaõpingute praktikale jõuda. Lisaks selgub, et eelkõige lammaste talitamisega toimetav peremees õpib muuhulgas taimekasvatust. Jääbki selgusetuks, kuidas ja millal noor tubli pere selle kõigega hakkama saab ja imetlus ettevõtlike inimeste vastu kerkib seal viibitud aja jooksul mäekõrguseks.
Omalt poolt tahaks noorele perele soovida siiralt jõudu, kannatust oma valitud teel nagu ka mõistmist ning toetust erinevate instantside poolt. Tahaks väga loota, et bürokraatiamasin noorte hakkajate inimeste häid algatusi ja suurepäraseid ideid ei suuda summutada ja vaatamata erinevate murede ja takistuste kuhjale on Eesti piimalammaste ajalugu alanud selleks, et jääda. Toon kotis koju muuhulgas perenaise valmistatud kirssidega lambapiimajäätise (imeline!) ning paraja karbitäie ricottat. Mõlemad tooted on taas sellised, mille puhul oleksin kohe valmis püsikliendiks hakkama. Lambapiimatooted on lihtsalt niiii head!

Männiku talu piimalammaste kohta võid lisaks lugeda ka SIIT. 
Postitus sündis koostöös talunikke ja väiketootjaid ühendava Ehtne Talutoit kaubamärgiga, mida rahastatakse turuarendustoetuse abil. 

Kommentaare ei ole: