30. märts 2018

Minipashad valge šokolaadi ja kuivatatud jõhvikatega

Tõenäoliselt on käes ühed jahedamad ja lumisemad kevadpühad. Öised krõbedad miinuskraadid asenduvad küll päevase päikesepaiste ja pikaks veninud päevaga, aga õue minnes võtab sind ikka vastu kõle ja külm tuul. Meeleolu aitavad veidi kevadisemaks muuta vapralt kohale saabunud rändlinnud ja lumiste põldude kohal lõõritavast lõokesest on vaatamata kõledale tuulele ikkagi hiiglama palju rõõmu. No mis seal ikka, küll see kevad ka ükskord tuleb ja eks tuleb esialgu siis lihtsalt panustada kirkatele kevadvärvidele ja kevadetundele hinges. Eelseisvad lihavõttepühad ei oleks aga täielikud, kui lauale ei saaks sättida üht külluslikku pashat. Sel hooajal tegin pasha portsjonvormis ja nii saab igaühele täpselt paraja suurusega pashaportsu taldrikule sättida.


Pasha ise on aja jooksul pisut muutunud. Kui omal ajal sisaldas pasha väga suurel hulgal võid ja oli samas ka hästi magus, siis pisut muutunud maitsekaanonite valguses olen mina nii lisatava või ja ka suhkru kogust vähendanud. Kuna või rolliks oli muuhulgas ka pasha kalgendamine, asendab seda valge šokolaad, mis aitab selle kohupiimaroa tahkemaks muuta. Mina jätan suhkru siin pashas üldse lisamata, kuna valge šokolaad on piisavalt magus. Samas võib suurem magusasõber ka suhkrut lisada nii, et piduroog oleks täpselt tema jaoks paraja maitsega.


Minipashad valge šokolaadiga ja kuivatatud jõhvikatega
Kogus: 4-5 väikest minipashat

600 g kohupiima (pigem rasvasem kui lahja)
50 g võid, toasoojana
100 g valget šokolaadi, sulatatuna
soovi korral suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
poole sidruni mahl
2 dl 35%-list koort, vahustatuna
kuivatatud jõhvikaid
hakitud mandleid vm pähkleid (hea valiku leiad Germund valikust)
Vahusta või kohevaks. Kui soovid magusamat pashat, võid või sisse ka suhkru lisada ja nad koos vahustada. Sulata peeneks hakitud valge šokolaad vesivannil. Sega kohupiim ühtlaseks ja lisa siis vahustatud või ning sulatatud šokolaad. Lisa ka sidrunimahl ja vanillisuhkur. Vahusta koor pehmeks vahuks ja lisa kohupiimamassile koos kuivatatud jõhvikate ja pähklitega.
Kalla majapidamispaberiga kaetud vormi või vormidesse. Kui kasutad üht suuremat vormi, lisa sinna mitu kihti majapidamispaberit või aseta pasha hoopis sõelale nõrguma (ka siis pane alla majapidamispaber). Jäta üle öö jahedasse. Serveerides kummuta pasha kausist või vormist kummuli taldrikule või alusele. Kaunista meelepäraste lisanditega.


Mina kasutasin oma portsjonpashade vormina Emile Henry NEID ramekin-vorme, mis just parajad ühe pashaportsu vormimiseks.


Kui vanades õpetustes ja retseptides tuleb pasha marlile nõrguma sättida, siis kardetavasti ei pruugi tänapäeval paljudes kodudes enam marlit olla. Selle puudujäägi leevendab lihtsalt majapidamispaberi kasutamine. Vormist järgmisel päeval välja kallutatud pasha on just täpselt niipalju tahenenud, et teda kannatab hästi lihtsa vaevaga ja lausa käte vahel pehmeks vettinud paberist välja harutada.

28. märts 2018

Tassi-kulitš ehk ülestõusmispühade saia minivorm

Lihavõtted on kohe ukse ees vaatamata jätkuvalt maad katvale lumevaibale. Tõenäoliselt on vähe küll neid, kes eelnevatel nädaletel on pidanud paastu tõttu oma püksirihma pingutama,  kuid sellegipoolest on põhjust mõelda külluslikele küpsetistele ja rammusatele kohupiimaroogadele, milleta neid pühi ei kujuta lihtsalt ette. Kulitš ehk rikkalik pärmitainast kõrge sai on üheks traditsiooniliseks lihavõtete toiduks, mida peale nädalaid kestnud paastu nauditi.Veidi sarnaneb see küpsetis oma olemuselt itaallaste panettonele. Tegemist on kõrge ja ümara pärmitainast saiaga. Kulitš, nagu nimigi reedab, on pärit Vene ja ka laiemalt slaavi ortodoksse kirikuga seotud köögi varamust ja tegemist on paastule järgnevale ajale iseloomuliku väga küllusliku küpsetisega, mille puhul ei hoita millegagi kokku.



Kui klassikaline kulitš on suur ümar ja kõrge sai, siis hästi vahvad jäävad kruusis küpsetatud mini-kulitšid, mille jaoks sobib ideaalselt näiteks Emile Henry ahjukindel keraamiliste nõude sari. Samast sarjast leiab ka ümaraid savikausse, milles saab soovi korral suurema kulitši valmis küpsetada. Samas on hästi vahvad ka personaalse portsjonina serveeritavad väikesed kulitši-titad, mida saab siis kruusi sees valmis küpsetada.


Kulitš ehk ülestõusmispühade sai
2 dl piima
30 gr presspärmi või vastav kogus kuivpärmi
1 tl kardemoni
1 apelsini riivitud koor
1 tl soola
2 munakollast
100 g suhkrut
100 g võid + vormide määrimiseks
500 g jahu
Hakitud pähkleid, kuivatatud jõhvikaid, rosinaid jm (hea valiku leiad nt Germundi valikust)
Glasuur:
1 munavalge, lahtiklopituna 
Ca 3-4 dl tuhksuhkrut
Kuivatatud vaarikaid, hakitud pistaatsiapähkleid vm kaunistamiseks
Tegevuskäik:
Lahusta pärm käesoojas piimas.
Sega juurde umbes kolmandik jahukogusest ja sega tainas ühtlaseks.
Kuivpärm sega jahuga koos piima sisse.
Lase kerkida soojas kohas 20-30 minutit.
Lisa eelkergitusele suhkruga kergelt vahustatud munakollased, sool, apelsinikoor, kardemon ning ülejäänud kogus jahu. Pidevalt sõtkudes lisa ka järk-järgult pehme või sulatatud või. 
Sõtku kuni tainas on ühtlane, läikiv ning lööb käte ja kausi küljest lahti.
Kata rätiku või toidukilega ning jäta sooja kohta kerkima kuni selle maht on vähemalt kahekordseks kerkinud.
Kerkinud tainas kalla ettevaatlikult jahusele töölaulale ning rulli kergelt vajutades ühtlaseks paksuks vorstiks. Lõika vorstikesest paraja suurusega tükid, mis ulatuksid ca poole kuni 2/3 tassi kõrguseni. Määri tasside sisepind võiga  ja tõsta tainas tassi sisse. Lase soojas kohas veel 20-30 minutit tassi sees kerkida ja tõsta siis 200-220 kraadisesse ahju. Küpseta ca 20-25 minutit. Kui saiad kipuvad pealt liialt pruunistuma, kata need märjaks tehtud küpsetuspaberiga.
Tõsta ahjust ja lase jahtuda. Samal ajal valmista glasuur. Selleks sega munavalge tuhksuhkruga kuni saad soovitud paksusega glasuuri. Kata kulitši pind glasuuriga ja puista peale meelepäraseid kaunistusi.

22. märts 2018

Rullimata jäänud kapsarullid ehk tomatises kastmes kapsapada riisi ja hakklihaga

See natuke naljakas nimetus viitab sellele, et selles maitsvas ja mõnusas panniroas saavad kokku tavapäraselt kapsarullide koostisesse kuuluvad komponendid, kuid siin versioonis on nad lihtsalt vabakäeliselt ühele pannile kokku sätitud. Kui aga mõelda selle koosluse peale – värske kapsas, hakkliha, riis ja tomatikaste – siis on vist selge, et suu hakkab tahtmatult vett jooksma. Mõnus külluslik pannitäis valmib üsna lihtsa vaevaga ja rõõmustab kõiki kapsarullide sõpru ka siis, kui rullimise tähtis töö on lihtsalt vahele jäänud. Oma maitsekombinatsioonilt meenutab see panniroog veidi ka klassikalist kapsast hakklihaga, kuid nii tomat kui ka riis muudavad selle muidu nii tuttavliku roa veel maitseküllasemaks ja toitvamaks. Kuna selles koosluses on kõik ühe korraliku eine kohustuslikud komponendid juba olemas – liha, köögivili ja ka teravili – siis ei pea siia juurde enam muid lisaneid pakkumagi. Värske salat võib muidugi igale soovijale veel lisaks olla, aga kartulikeetmiseta saab selle roa puhul küll hakkama. Kes soovib veel tummisemat versiooni, võib lõpus pannitäiele lisaks veel ühe purgi nõrutatud punaseid või valgeid ube veel lisada. Ja kes soovib särtsakamat versiooni, võib kasutada Maggi teravat ketšupit või siis puistata tomatikastme sisse veidi tšillihelbeid või cayenne´i pipart.


Oma maitsekombinatsioonilt meenutab see panniroog veidi ka klassikalist kapsast hakklihaga, kuid nii tomat kui ka riis muudavad selle muidu nii tuttavliku roa veel maitseküllasemaks ja toitvamaks. Kuna selles koosluses on kõik ühe korraliku eine kohustuslikud komponendid juba olemas – liha, köögivili ja ka teravili – siis ei pea siia juurde enam muid lisaneid pakkumagi. Värske salat võib muidugi igale soovijale veel lisaks olla, aga kartulikeetmiseta saab selle roa puhul küll hakkama. Kes soovib veel tummisemat versiooni, võib lõpus pannitäiele lisaks veel ühe purgi nõrutatud punaseid või valgeid ube veel lisada. Ja kes soovib särtsakamat versiooni, võib kasutada Maggi teravat ketšupit või siis puistata tomatikastme sisse veidi tšillihelbeid või cayenne´i pipart. 


Rullimata kapsarulli pada riisi ja hakklihaga
Kogus: 8-le
Valmistamisaeg: 35 minutit
400 g veisehakkliha (võid kasutada ka seguhakkliha)
50 g võid
1 sibul, hakituna
1 noore väiksema kapsa pea, tükeldatuna
400 g purk purustatud tomateid
1 dl Maggi ketšupit
5 dl Maggi BIO kanapuljongit
4 dl keedetud täisterariisi või punast riisi
Soola ja pipart
Veidi suhkrut
Värsket hakitud peterselli või tilli
Soovi korral veidi tšillihelbeid või cayenne´i pipart
Keeda riis soolaga maitsestatud vees vastavalt pakendi juhistele. Tõsta kõvale. Kuumuta pannil õli ning prae hakkliha läbi, kuni see on värvust muutnud. Praadimise ajal proovi hakkliha võimalikult väikesteks osadeks lammutada. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta pannilt ära. 
Lisa pannile või, lase sulada ning  prae vaiksel kuumusel sibulat mõned minutid. Ära pruunista. Vajadusel alanda kuumust. Lisa pannile tükeldatud kapsas ja prae või sees läbi. Kalla siis pannile purustatud tomatid, ketšup ja kuum puljong. Lisa ka maitseained Lase keema tõusta, alanda siis kuumust ning hauta vaiksel kuumusel kaane all ca 15 minutit. Lisa pannile ka hakkliha ja keedetud riis, sega läbi ja hauta veel mõned minutid. Maitsesta lõplikult soola, pipra ja tibakese suhkruga. Serveerides puista peale hakitud värsket peterselli või tilli. 


Postitus sündis koostöös Maggiga.

21. märts 2018

ORE restoran. Kosmopoliidist maailmakodanik vanalinnas

Rääkides eelmisel aasta lõpul oma uksed avanud ORE restoranist ei saa üle ega ümber Bocca´st, sest just sealsamas ruumides on nüüd uus restoran tegevust alustanud.
Itaalia köögil baseeruvat toitu pakkunud Bocca oli omal ajal tõeline legend, kes purjetas Eesti restoranimaastikule siis, kui see oli oluliset igavam ja tühjem kui me aastal 2018. seda tunneme. Restoranis pakutavate toitude tase ja variatiivsus oli valdavalt selline, mis praeguste kaanonite juures vähegi toiduteadlikuma inimese lihtsalt itsitama ajaks. Bocca oli aga oma sõnatuksvõtvalt kauni interjööri, õdusat ja pisut saladuslikku valgust levitavate hiiglaslike ümarate lampide ja itaallasest peakoka Nicolo Tanda käe all sündmus omaette. Itaalia köök oli sel ajal kui Bocca tegevust alustas kõige trendikam köök ja kõik vähegi toiduteadlikud inimesed pidid endale kiirelt selgeks tegema, mis vahe on  prosciuttol, bruschettal ja proseccol. Või siis rahakoti vahel hoidma märkmepaberit, mis aitas meelde tuletada, kas Chianti veini tellides tuleks öelda "kianti" või "tšianti". 2005. aastal välja antud Nicolo Tanda raamat "Modernne Itaalia köök alla Bocca " on siiani minu kokaraamatute riiulil  koos seal sees oleva autori autogrammiga aukohal ja tunnistan, et sinna talletatud Bocca restorani hittroad on täiesti a(s)jakohased ka aastal 2018.
Küll on aga paraku minevikku jäänud restoran Bocca ise, olles teatepulga nüüd üle andnud nooruslikule kosmopoliitse ellusuhtumisega restoranile ORE. Boccat meenutavad hiiglaslikud ümarad laelambid on küll jätkuvalt alles, aga muus osas on restoran siiski läbinud põhjaliku uuenduskuuri.

Värskenduskuuri läbi teinud endine Bocca, nüüdne ORE restoran




Peakoka vastutusrikast ametit on Ore restoranis pidamas noor, kuid juba endale Eesti restoranimaastikul nime teinud Silver Saa. Eelnevalt paar aastat restorani Fabriku köögipoole eest vastutanud Silver on kogemusi omandanud nii restoranis Ö, Londonis Savoy hotellis kui ka Salt restoranis. Silver on selle aja jooksul välja kujundanud täiesti omanäolise ja väga põneva käekirja ning toorainevalikul suudab ta mängleva kergusega kombineerida Põhjala köögi kargeid tooraineid külluslike ja kohati päris ootamatute Aasia maitsetega. Üllatusmomendid erinevate kombinatsioonide maitsmisel on pigem reegel kui erand ja reeglid näevad olevat vaid nõrkadele. Seega, ORE restorani minnes on ainuke soovitus meeled avali ja eelarvamused kodus hoida. Mängulisus maitsete ja toorainete kombineerimisel ongi ehk Silver Saa käekirja kõige paremini iseloomustav kirjeldus.
ORE menüüs on lisaks tavapärasele eel-, pea- ja magusroog jaotusele võimalik valida ka snäkke ja see rubriik pakkus väga põnevaid kooslusi.
Esmalt toodi peale tellimuse võtmist lauda juuretisega küpsetatud sai. See tundub olevat hetkel kohustuslikult saanud kõikides restoranides ja seetõttu on tekkinud muidugi päris hea võrdlusmoment, kuidas keegi selle suhteliselt pirtsaka küpsetise taltsutamisega on hakkama saanud. ORE sai oli küll igati aplausi vääriv küpsetis krõbeda kooriku (see hääl, kui seda murda....!) ja samas mahlase ning hästikerkinud suurte ja ühtlaste aukudega sisuga. Just selline, et pead ennast korrale kutsuma, et enne roogade saabumist saiast kõhtu täis ei sööks.
Olles juba veidi eelinfot kuulnud, oli üheks kindlaks roaks, mida oli soov järele proovida jaapanipärane isutekitaja Chawanmushi. Seda serveeritakse ORE-s madalküpsetatud austri, vetika baasil valmistatud kastme ja krõbeda aasiapärase puistega. Paraku sel õhtul oli Chawanmushi just otsa saanud ja kahjus seda ei õnnestunud maitsta.

Chawanmushi ehk madalküpsetatud auster

Küll aga saime lustida näiteks vasikaaju tempuraga ja riisipaberisse keeratud soolasiiaga, millele lisandiks ülimaitsev ja kohapeal valmistatud ponzu kaste. Näppe limpsivapanevalt mõnusad olid mõlemad snäkid, kusjuures vasikaaju tempura puhul üllatas krõbeda kooriku sees küpsetatud vasikaaju kreemisus, mis kohati meenutas lausa foie gras siidisust.

Siin on riisipaberi sisse peidetud soolasiig
Eelroogadest soovitas teenindaja maitsta vasika harknääret. Tegemist on toorainega, mida hoolika otsimise korral mõne restoranimenüüst juba leiab, kuid üldiselt on tegemist ikkagi pigem haruldase toorainega. Harknääre on olemas vaid vasikatel ja selle tooraine iseloomustamiseks sobivad kõige enam terminid siidjas ja kreemjas. ORE interpretatsioon harknäärme teemal sättis sinna kooslusesse veel torbikseent, teriyaki kastet ja kapsast. Kooslus oli igati kaunilt läbi kombineeritud ja pisidetailideni paigas maitsetega, mis samas jättis pearollis oleva harknäärme täpselt parajalt staaritsema ja särama. Tasub kindlasti järele proovida! Eelroogadest kiidetakse väga ka vinnutatud peedi tartari, mis pidi katuse kergelt jooksma lükkama, kuna maitsekombinatsioon lubaks justkui liha, aga tulemus on saavutatud siiski vaid peediga mängides. 

Eelroogade valikust praetud vasika harknääre teriyaki kastmega
Pearoogade osas tekkis kiusatus valida seekord taimne roog. Neid leidus pearoogade hulgas lausa kaks - grillitud juurseller pruuni või sabayone´i ja pirnipüreega ning röstitud baklažaan misokastmes lehtkapsa ja naeriga. Vastutulelikult teenindajalt soovitusi küsides langes valik juurselleri poole. Siinkohal tahakski vahemärkusena nentida, et hästi tore on see, et paljud restoranid on leidnud julguse eemalduda traditsioonilistest part-veis-tursk pearoa kombinatsioonidest ning söendavad pakkuda ka täiesti uusi lähenemisi pearoogadele. Taimetoit ei ole enam jõuga menüü lõppu surutud ja kiretult komponeeritud roog, mis on toitude loetellu sattunud vaid hirmus, et äkki satub restorani keegi, kes liha ei söö ja siis MIDAGI saame talle vähemalt pakkuda. ORE sellerijuure saabudes oli küll tajuda, et kokk oli seda kombot välja töötades meeldivalt hullama sattunud ning kogu taldrikutäis oli äärmiselt maitsev ja nauditav. Külluslik pruuni või kaste hoolitseb selle eest, et küpse selleri magus maitse saab toekamaks roaks vormistatud. See taldrikutäis sai hetkega minu selle õhtu lemmikuks ja rõõm on tõdeda, et pearoog võib olla nii meeldivalt maitseküllane (ja toitev) ilma selleta, et loomne valk alati kombinatsiooni keskmes peab olema. 

See müstiline juurseller, millest sai koheselt minu lemmik.

Üldjoontes võib öelda, et ORE on kindlasti avastamist väärt uus kohta Tallinna vanalinnas. Bocca nostalgia muundatakse seal üsna elegantselt veidi kaasaegsemasse vormi ja võtmesse. Teenindus oli ülimalt püüdlik ja sujus pea tõrgeteta. Lauda meid niisama istuma ei unustatud ja roogade soovitusi suutis teenindaja ka sujuvalt jagada. Veinikaart ja klaasiveinide valik jäi küll pisut napiks, aga lõpuks õnnestus meil sobiv jook ka toitude juurde valida. 
Tundub, et teatepulk on ilma suuremate viperusteta õnnestunud vanameister Boccal uuele käbedale kosmopoliidile ORE-le üle anda. 
ORE restorani menüüga saab tutvuda SIIN.
Postituses kasutatud interjöörifotode autor on Johannes Hõimoja ja toidufotode autor Lauri Laan. 

Postitus sündis koostöös ORE restoraniga.

15. märts 2018

Hommikune panniroog muna, kapsa, peekoni ja toortatraga

Sinu köögitarvikute seast ei puudu kindlasti üks korralik pann. Tõenäoliselt on panne isegi rohkem kui üks. Pannil on hea liha pruunistada, mune või kartuleid praadida või siis pühapäevahommikusi pannkooke teha. Kui on köök ja pliit, siis on ka pann(id). Lisaks aga tavapärastele pannil valmistatavatele toitudele, on pann üsna universaalne abiline, kus saab terve ühe toidukorraga korraga valmistada. Just lihtsad ja kiired panniroad on tihti argipäevaõhtute päästjad, kui korisev kõht ei anna mahti mitu potti ja kastrulit pliidil mulksutada. Panniroad on omal kohal ka siis, kui külmkapisügavustest leiab eelmisest päevast järelejäänud praetüki, keedetud kartulid või siis hoopis keedetud riisi või tatra. Nutikate lisanditega saab nii eelmise päeva toidule täiesti uue hingamise anda ja nutikus on iga köögis toimetaja puhul oluline iseloomuomadus. Mõned panniroad on aga sellised, mida võib nimetada ka soojaks salatiks. Kiirelt kõik komponendid pannil läbi kuumutada, taldrikule ja Voila!


Veidi ootamatu hommikune panniroog, kus ühel pannil saavad kokku kergelt krõmpsuv kapsas, igati tervislik toortatar, aga ka teada tuntud hommikusöögistaarid peekon ja munad. Muna küpseb kapsa sisse tehtud pesades ja kes enne ei ole avastanud, kui mõnusa koosluse suudab kapsas koos munaga moodustada, siis see roog peaks olema küll piisavaks veenmisargumendiks.



Panniroog kapsa, muna, tatra ja peekoniga
4-le
Valmistamisaeg: 30 minutit
½ suuremat kapsapead või 1 keskmine noore kapsa pea, ribadeks lõigatuna
2-3 küülauguküünt, hakituna
200 g peekonit, tükeldatuna
200 g toortatart, eelnevalt ca 1 tund leotatud
4 muna
Oliiviõli
Soola ja pipart
1-2 tl agaavisiirupit, soovi korral
Hakitud tšillit, soovi korral
Värsket hakitud tilli
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli. Lisa pannile hakitud küüslauk koos tükeldatud peekoniga ja kuumuta läbi. Kui soovid vürtsikamat rooga, lisa ka hakitud tšillipipar. Sega juurde ribadeks tükeldatud kapsas ja hauta kümmekond minutit, kuni kapsas on poolpehme. Lisa kurnatud toortatar ja väike sorts vett. Kata pann kaanega ning lase mõne minuti jooksul aurul roast läbi käia, et tatar veidi pehmeneks. Maitsesta soola, pipra ja soovi korral ka tibaksese agaavisiirupiga. Tõsta kaas pealt, tekita pannitäiele neli süvendit ja poeta igasse süvendisse üks muna. Maitsesta muna soola ja pipraga. Soovi korral võid nüüd pannitäie uuesti kaanega katta. Küpseta, kuni munad on soovitud küpsusastmega. Serveerides lisa hakitud värsket tilli.


Retsept ilmus 2018. aasta märtsikuises ajakirjas Oma Maitse, kus lisaks sellele ühe panni roale leiad veel hulganiselt lihtsaid argiõhtu panniroogasid. 

9. märts 2018

Vale-Stromboli ehk õhukese lavaši rull salaami ja mozzarellaga

Stromboli on lahe mugavusküpsetis, kus taina sisse on keeratud ohtralt juustu, salaamit või siis mõnd toorsuitsusinki ning siis ahjus kõik kokku küpsetatud. Stromboli valmistamiseks kasutatakse reeglina pizzatainast ehk siis tegelikult on tegemist rullikeeratud pizzaga. Mina olen aga läinud mugavaks ja valmistan eriti lihtsalt valmivat vale-strombolit, kasutades pizzataina asemel õhukest lavašši.


Sellisel moel valmis küpsetatud juustune rull on sellisest kategooriast, mis alati ja eriti lastele peale läheb. Mulle endale meeldib sinna vahele sättida paberõhukest prosciuttot, aga hästi mõnus jääb ka vürtsikas salaami. Põhiline oleks, et viilud on õhukesed ja laseksid ennast ilusti rulli keerata. Kui on soov veidi tervislikuma versiooni järgi, siis võib kasutada ka täistera lavašši, mida on saadaval hästi mugavate kandiliste tükkidena. Samamoodi võib mängida ka juustudega - sinihallitusjuust jääb nauditavalt pikantne ja kitsejuustusõbrad võivad sinna vahele sättida hoopis kitsejuustu koos päikesekuivatatud tomatite ja tüümianiga. 

s

Vale-stromboli ehk õhukese lavaši rull salaami ja mozzarellaga
4-le
200 g õhukest lavašši
4-5 sl tomatikastet või meelepärast ketšupit
200 g õhukesi salaamiviile
200 g mozzarellat, riivituna
riivitud parmesani
värsket basiilikut
oliiviõli
Laota lavaš laiali, lõika pikaks ristkülikuks (tükkide servad säti üksteise peale) ja määri selle pind tomatikastme või ketšupiga. Laota sinna peale õhukesed salaamiviilud. Kata salaami riivitud mozzarellaga, puista sinna peale mõned basiilikulehed ja keera siis lavaš tihedalt rulli. Piserda rulli pealispinda oliiviõliga ja puista peale mozzarellat ja soovi korral ka veidi parmesani juustu. Küpseta 200 kraadi juures ca 15-20 minutit, kuni rull on pealt kuldne ja juust sulanud. Lase veidi jahtuda ja lõika siis sakkidega terava noaga parajad viilud. Serveeri soojalt.

Vaesed rüütlid karamellikastmega

Vaesed rüütlid on üks mõnus mugavustoit. Lihtne valmistada, maitseb imehästi nii suurtele kui väikestele ning aitab samas ka siis, kui kappi seisma jäänud sai, mis niisama söömiseks juba liiga tahkeks ja tuimaks tõmmanud. Lihtsa vaevaga saiale uus elu sisse ja siis tuleb ainult vaadata, et see liiga ruttu otsa ei saaks või sisi tehagi kohe topeltkogus.


Vaestele rüütlitele sobib juurde sättida erinevaid lisada. Marjahooajal loomulikult värskeid marju, muul ajal aga vastavalt kellegi maitse-eelistustele kohupiima, vahukoort, jogurtit või muud meelepärast. Eriti küllusliku koosluse moodustavad aga vaesed rüütlid koos kondenspiimaga. Patuselt magus kondenspiim ja kohev kuldne praesai on kooslus, mis sündinud taevas. Tavapärase valge kondenspiima asemel võiks proovida karamellimaitselist kondenspiima. Ja et kogu kooslus liiga imalmagusaks ei muutuks, võib kondenspiimakastmele peale puistata veel pisut soolahelbeid. Soolakaramell on tõeline maitsete paraad sinu keelenäsadel.


Vaeste rüütlite valmistamine peaks olema küll jõukohane igaühele ja koostisosade loetelu on ka sümpaatselt lühike. Sai, muna, piim, veidi suhkrut ja kondenspiima. Ehk siis valdavalt kõik selline kraam, mida niikuinii kappides leidub.

Vaesed rüütlid
2-3-le
6 viilu tahket saia
1 muna
1-1,5 dl piima või koort
veidi suhkrut (kuna kondenspiim on magus, siis lisa suhkrut pigem vähem)
1/2 tl vanillisuhkrut
võid praadimiseks
Karamelli kondenspiima
soolahelbeid, soovi korral
Värskeid marju
Klopi muna lahti. Lisa veidi suhkrut, vanillisuhkrut ja sega läbi. Kalla juurde piim või koor ning sega ühtlaseks. Kasta saiaviilud piima-muna segu sisse nii, et sai oleks üleni seguga kaetud. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel või ja prae saiu mõlemalt poolt, kuni need on kuldsed. Serveerides puista peale tuhksuhkrut ja nirista peale karamelli kondenspiima. Soovi korral puista peale ka veidi soolahelbeid. Lisa värskeid marju ja serveeri kohe.


Postitus sündis koostöös Polven Foods ´iga.

6. märts 2018

Pardifilee punase veini-granaatõuna kastmega

Pardifilee on üks mõnus mugavustoit ehk siis selline gurmeetoidu mõõtu mõnus tooraine, mille valmistamine on tegelikult imelihtne. Pardifilee puhul ongi sageli nii, et esmalt tuleb valmis teha üks mahlane ja maitsev pardifilee ning siis valida sinna juurde sobiv kaste või lisand. Pardiliha armastab väga magushapukaid maitseid ehk siis erinevad pardi juurde pakutavad kastmed võiksid olla just magushapust rubriigist - apelsin, granaatõun, jõhvikas, vaarikas, pohl, astelpaju, greip jne.
Mina valmistasin seekord pardifileele seltsiks punase veini ja granaatõunakastme, mis sobitus pardifileega suurepäraselt.



Pardi juurde pakutava kastme "südameks" sai Food Studio punase veini kaste, mis on  naturaalsetest koostisainetest pikalt kokku keedetud kaste, mida võib kasutada kas lihtsalt soojendades või siis veidi ise omalt poolt veel soovitud maitsevõimendust lisada. Mina kasutasin selleks granaatõunakontsentraati naršarabi, mis on magushapu alatooniga ja üsna tugeva maitsega kaste.


Pardifilee granaatõuna-punase veini kastmes
4-le
2 pardifileed, toatemperatuuril
soola ja pipart
Punase veini-granaatõunakaste:
1 pakk ehk 230 ml Food Studio punase veini kastet
50 ml Naršarabi ehk granaatõunamahla kontsentraati (leiab turgudelt, suurematest poodidest või ka SIIT) *
2 sl võid
Värskelt jahvatatud musta pipart
soola (vajadusel)
Granaatõunaseemneid
Hakitud rohelist sibulat
Valmista pardifilee. Selleks joonista rasvase nahapoole sisse terava noaga peened ruudud. Ära liha sisse samas lõika, muidu jookseb mahl välja ja part jääb kuivaks. Pane part külmale pannile nahapool allapoole ja lase kolmveerandkuumusel rasval välja sulada. Kuivale pannile pandud fileest sulab rasva välja (võid rasva vahepeal ära kallata, kasuta seda näiteks ahjujuurikate tegemisel).
Kui nahaga pool on piisavalt pruunistatud ja krõbe, lisa veidi kuumust ja keera filee teistpidi ning pruunista. Samamoodi pruunista võimalusel ka filee küljed (see kinnikõrvetamine on oluline seepärast, et mahlad ilusti sees püsiksid ja küpsemise ajal välja ei voolaks). Maitsesta filee soola ja pipraga. Sõltuvalt filee suurusest pead nüüd otsustama, kas filee vajab veel ahjus järelküpsemist või piisab pannil pruunistamisest. Pardiliha võiks seest jääma roosa, mitte päris läbiküpsenud. Kui tegemist on suurema fileega (ca 400-450g), siis tõsta ta ahju eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde 5-10 minutiks. Kui tegu on väiksema fileega, võib piisata ainult pannil pruunistamisest. Küpsust võid hinnata liha vetruvuse järgi. Mida toorem liha, seda vetruvam ja mida küpsem, seda jäigemaks liha muutub.
Ahjust või pannilt võetud liha tõsta kaussi, kata kauss näiteks taldrikuga ja jäta veel umbes 10 minutiks rahunema. Eelnevates õpetustes fooliumi sisse keeramist soovitaksin pigem vältida,  kuna kuumast fooliumist eraldub alumiiniumiosakesi, mis paraku meie kehas ladestuvad. Ehk siis fooliumi sees küpsetamine on uuemate teadmiste valguses mitte just kõige tervisesõbralikum valik.
Lõika terava noaga fileest viilud ja serveeri meelepärase kastmega. Näiteks punase veini-granaatõunakastmega.
Kastme valmistamiseks soojenda kastrulis punase veini kaste. Lisa sinna sisse naršarab ja või. Lase võil sulada, et kaste muutuks ilusaks läikivaks. Maitsesta vajadusel soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveeri koos pardifileega ja puista peale veel hakitud rohelist sibulat ja granaatõunaseemneid.

* Kui sul naršarabi ei õnnestu leida, võid võtta suhteliselt lihtsalt leitava granaatõunamahla ja keeta seda kokku nii, et algsest kogusest jääb alles umbes üks kolmandik ja mahl muutub siirupiseks.




Postitus sündis koostöös Food Studioga. 

5. märts 2018

Sloppy Joe ehk tomatine veisehakklihahautis köögiviljadega

Sloppy Joe nimeline vahva nimetusega toit on oma olemuselt tegelikult raguulaadne hautis, kus veisehakklihale on juurde sätitud sibulat, tomatikastet, Worcesteri kastet ja teisi komponente. Hautise põhi meenutab Prantsuse köögiklassikut mirepoix´d ehk siis sibulast, porgandist ja sellerist hautise põhja, kuhu hiljem siis lisatakse ka liha ning maitseained. Lihana kasutatakse eelkõige veisehakkliha, kuigi väga mõnus jääb sarnane roog ka seguhakklihaga.
Sloppy Joe puhul serveeritakse lihahautist hamburgerikukli vahel. See mõnus toit pärineb Ameerikast ning tema ajalugu ulatub 20. sajandi algusaastatesse. Kuna saia vahele sätitud raguud on päris keeruline näpu vahel süüa, serveeritakse Sloppy Joe´d ikkagi taldrikult ja süüakse noa ja kahvliga. Igal juhul on tegemist väga maitsva roaga ja mõnusa vaheldusega tavalisele hamburgerile. Veidi tervislikuma taldrikutäie kombineerimiseks võib Sloppy Joe´d serveerida täisterakukli vahelt ja koos värske salatiga.



Tomatine veishakklihahautis ehk Sloppy Joe
Kogus: 6-8-le
Valmistamisaeg: 55 minutit
400 g veisehakkliha
1 sibul, hakituna
2 sellerivart, hakituna
1 porgand, hakituna
200 g pruune šampinjone, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
400 g purk purustatud tomatit
3-4 sl Maggi ketšupit
1-2 sl punase veini äädikat
1 sl Worcesteri kastet
Veidi suhkrut
Soola ja pipart
Õli praadimiseks
Värsket hakitud peterselli
Hamburgerikukleid
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ning pruunista hakkliha, kuni see on värvi muutnud. Tõsta pannilt taldrikule koos pannile eraldunud lihamahladega. Lisa pannile täiendav kogus õli ning hauta pannil peeneks tükeldatud sibulat, sellerit ja porgandit umbes viis minutit. Lisa seened ja hauta veel umbes viis minutit. Lisa nüüd pannile küüslauk ja hauta veel minut-paar. Tõsta hakkliha pannile tagasi, lisa pannile ka purustatud tomatid, ketšup, veiniäädikas, Worcesteri kaste, suhkur, sool ja pipar. Sega läbi, kata kaanega ning hauta vaiksel tulel umbes 20-30 minutit. Maitsesta kaste parajaks ning vajadusel lisa veel soola, suhkrut või äädikat, et maitsed paika läheksid. Kui kaste on liiga paks, võid lisada veidi vett, kui kaste kipub liiga vedel olema, hauta ilma kaaneta vaiksel kuumusel veidi aega, et üleliigne vesi aurustuks.

Rösti sai ahjus või rösteris krõbedaks. Tõsta saia vahele paras kogus lihahautist. Puista peale värsket hakitud peterselli ja serveeri kohe koos värske salatiga. 


Postitus sündis koostöös Maggiga.

1. märts 2018

Tom Yum ehk Tai hapukas-vürtsikas krevetisupp

Tom Yum´i supp on üks Tai köögi suurepärastest kingitustest maailmale. Mõnusalt vürtsikas ja kergelt laimi- ja sidrunheinahapuka tasakaaluga supp on nüüdseks küll üleilma kuulus ning hetkel meie laiuskraadi laiutaval pakaselisel ajal sobib hästi keha korralikult seestpoolt soojendama.
Tom Yum supi nimetus tuleneb tai keelest, kus tom tähendab keetmist ning yam hoopis Tai vürtsikat hapukat salatit. Ehk siis keedetud salat, kui otse tõlkida 😉
Maitsev on see supp aga küll. Vürtsika leeme sisse sobib sättida seeni ja krevette, leeme sisse aga tuleks lisada sidrunheina, galangalit või ingverit, laimimahla, kalakastet, tšillit ja võimalusel ka kaffirlaimi lehti. Maitseürdina on kindlasti ohtralt värsket koriandrit, mis on Tai köögis lausa kohustuslik.


Selle supi valmistamiseks sobib hästi kasutada Food Studio Aasia puljongit, kus naturaalsele pikalt keenud kanapuljongile lisaks sätitud ingverit, küüslauku, sidrunheina ja kaffirlaimi lehti ehk siis mitmed supi jaoks vajalikud maitsed on juba puljongi sisse keedetud, mistõttu võib supi enda komponentide osas mõne puudumisel sellele rahulikult läbi sõrmede vaadata. Mõnel ajahetkel võib näiteks sidrunheina või kaffirlaimi lehtede leidmine meie kaubandusest parajaks väljakutseks osutuda. Õnneks on Aasia puljongis see juba lisatud, nagu ma mitmed teised Aasia suppidele iseloomulikult maitsenüansid.


Tom Yum krevettide shiitake seentega
4-le
12 toorest hiidkreveti saba
750 ml puljongit (hästi sobib Food Studio Aasia puljong)
1 sidrunheina alumine osa, õhukeste ratastena
3-4 küüslauguküünt, peeneks hakituna
1 väiksem sibul, peeneks hakituna
väike jupp galangalit või ingverit, hästi peeneks hakituna
paar kaffirlaimi lehte (kuivatatuna või sügavkülmast)
1 sl laimimahla
2-3 sl kalakastet (nt Thai Choice valikust)
1 sl sojakastet
8 shiitake seent (kas värsket või kuivatatud, kuivatatud seeni tuleks enne külmas vees leotada)
200 g kirsstomateid, poolitatuna
2 dl kookospiima või -koort
ohtralt värsket koriandrit
tšillihelbeid ja soovi korral veidi pruuni suhkrut maitsestamiseks
Kalla puljong potti ja aseta keskmisele kuumusele. Lisa puljongisse sidrunihein ja lase keema tõusta. Keeda mõned minutid ja lisa siis peeneks hakitud küüslauk, sibul ja galangal või ingver, kaffirlaimi lehed, laimimahl, kalakaste ja sojakaste. Alanda kuumust ja keeda vaiksel kuumusel umbes 5 minutit. Lisa potti seened ja keeda veel 5 minutit. Viimasena lisa puhastatud krevetisabad ja kirsstomatid ning keeda 3 minutit, kuni krevetid on läbi küpsenud. Väldi ülekeetmist.
Lisa nüüd potti kookospiim või -koor ja kuumuta läbi. Maitsesta lõplikult. Vajadusel lisa veel kalakastet, laimimahla või tasakaalusta maitsed hoopis tibakese suhkruga. Serveerides lisa ohtralt värsket koriandrit.


Postits sündis koostöös Food Studio´ga.