23. august 2017

Vale kirsimoos ehk tikrimoos kirsilehtedega. Sobib hästi üleküpsenud tikritele

Tikrid on ühed mõnusad marjad, mis on hapuka ja magusa maitsega annavad ka hoidistele mitmetahulise ja küllusliku maitse. Paraku on tikritega alati see häda, et marjadega kaasnevad ka tüütud kestad ning seemned, mistõttu tikrit paljud moosisõbrad siiski õigeks moosimarjaks ei pea. Kui on viitsimist veidi jännata, siis võib teha täiesti tükkideta ja seemneteta mõnusa tikrimoosi, millele on maitset lisamas kirsilehed. Kuna tikritest tuleb mahl välja pressida, siis sobivad sellise hoidiste jaoks just veidi üleküpsenud tikrid, mille kest  on läinud õhemaks. Just paras hoidis neile, kellel mõni tikripõõsas aianurgas on õnnetult täislastis veel augustikuu teises pooles kössitamas. Ka mina, kes ma väga tikreid armastan, ei suutnud siiski oma viit viljakandvat tikripõõsast tühjaks süüa. Seega sai ülejäänud tikritest tehtud see hapukas moos, mida limpsivad meeleldi ka need, kes muidu tikrimoos tema kestade pärast otsustavalt eemale lükkasid.


Selline klaar erksa happega moos sobib hästi nii juustuvaagnale särtsu andma, koogi vahele magusat tasakaalustama aga ka lihtsalt niisama pannkoogile või röstsaiale


Vale kirsimoos
2 kg küpseid tikreid
1 kg DanSukkeri moosisuhkrut
2 laimi mahl
Paar peotäit kirsilehti
Kalla tikrid potti, lisa veidi vett ja lase tikrid vaiksel kuumusel keema tõusta. Sega ja kuumuta seni, kuni tikrite kestad on purunenud. Lase veidi aega seista ja tõsta siis tikrimass osade kaupa sõelale ja suru lusikaseljaga vajutades niipalju vedelikku välja kui võimalik. Saadud mahlale lisa moosisuhkur, kirsilehed ja laimimahl. Keeda vaiksel tulel kümmekond minutit, eemalda kirsilehed ja tõsta kuum moos steriliseeritud purkidesse. Kaaneta ja säilita jahedas.

Postitus sündis koostöös DanSukkeriga.

22. august 2017

Argiõhtu toidukiirabi - kanakoivad kartuliga

Mõned päevad on kiiremad kui teised. Kui ootamatult on päev õhtusse veerenud ja siis järsku meenub, et õhtusöögiks ei ole kappi midagi jäänud, siis tasub poest kaasa haarata ports kanakintse ning Maggi küpsetuskoti ja maitseainete komplekt. Kartulit ja sibulat on tõenäoliselt kodus juba olemas ja nii saab kiirelt ja üsna vähese vaevaga valmistada igati maitsva argiõhtusse sobiva roa, mis maitseb ühtmoodi hästi nii lastele kui suurtele. Maitset ja mahlasust võib lisada veel tibakese ketšupiga, muude maitsete eest hoolitseb pakendisse peidetud maitseainete komplekt. Kartuli asemel võid küpsetuskotti peita ka muid köögivilju. Koos kanaga küpsedes on tulemuseks mõnusalt maitsestunud ahjuroog, mis elegantselt argiõhtu toiduvalmistamise mure lahendab.


4-le
700 g kanakoibi
1 pakk Maggi Idea mahlane kana meega komplekt (küpsetuskott + maitseained)
500 g kartulit, vajadusel koorituna ja tükeldatuna
1-2 sibulat, sektoritena
2 sl Maggi ketšupit
Veidi õli
Värsket tilli, hakituna
Võta küpstuskott pakendist välja. Tõsta kotti kanakoivad, kartul, sibul ja ketšup. Kalla juurde veidi õli. Lisa komplektis olev maitseainesegu, sulge kott kaasas oleva sulguriga ning raputa kotti, et maitseained ühtlaselt jaotuksid. Tee koti sisse mõned augud, et küpsemise ajal eralduv aur kotist välja pääseks. Tõsta eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde alumisele plaadile, nii, et küpsetuskott ei puutuks ahjuseinte ega küttelemendiga kokku. Küpseta ca 1 tund. Võta ahjust välja ja kalla koti sisse ettevaatlikult kaussi või taldrikule. Puista peale värsket hakitud tilli.



Postitus sündis koostöös Maggiga.

21. august 2017

Hästi lihtne kaerahelbesai. Savipotis küpsetatud

Värske iseküpsetatud aurav soe sai on kindlasti midagi sellist, mis jätab väheseid külmaks. Soojale saiale määritud või, mis osaliselt saia sisse sulab ja siis sinna peale puistatud soolahelbed....mmmm! Mõned hetked on nautimist väärt. Rääkimata sellest saialõhnast, mis kodus saia küpsemise ajal ja järel hõljub ning kõik pereliikmed vääramatu jõuga kööki kokku koondab.

Sellise Emile Henry savipoti sees (kaane all) valmis väga mõnusa krõbeda koore ja mahlase koheva sisuga sai



Viimaseks vahvaks avastuseks saiamaailmas on minu jaoks olnud savipotis küpsetatud kaerahelbesai. Võluvalt lihtne tegemine täiesti tavaliste ja käepäraste komponentidega. Tulemuseks on samas krõbeda kooriku ning mõnusalt õhulise ja mahlase sisuga sai, mis on suurepärase maitse ning ka väga nauditava tekstuuriga. Sobib hästi nii niisama võiga või moosiga söömiseks, aga ka võileibade tegemiseks. Eriti praegusel ajal, kui tomatid on täisküpsed. Viil juustu ja paar tomatiratast saiale ning midagi maitsvamat on võimatu ette kujutada.
Üheks nipiks, mis saia nii mõnusaks võib teha, on saia küpsetamine (ja küpsetamisele eelnev kergitamine) savipotis. Mõte savipotis saia teha tuli mul üsna ootamatult kusagilt nähtud idee peale ja nüüd olen selle võtte enda kööginippidesse jäädavalt kinnistanud. Savipott tagab selle, et sai ei küpse liialt ära ning küpsemise ajal ringleb õhk suletud savinõus, mille sees sai küpseb. Mina kasutasin saia valmistamiseks Emile Henry uut One Pot nimelist savipotti, mis algselt on ette nähtud erineva ühepajaroogade valmistamiseks. Tõenäoliselt sobib ka iga teine savist pott samalaadseks kasutuseks. Seega tasub kodu riiulil olevaid savipotte võib-olla hoopis teise pilguga vaadata ja järgmisel korral ta hoopis saiateo ette rakendada. Viimane kergitamine toimub savipotis ehk siis savipotis olev sai tuleb tõsta külma ahju ja alles siis ahi soojenema panna. Nii kerkib ahjus ja potis temperatuur järk-järgult ning sai esmalt kerkib ja siis küpseb pidevalt kasvavas temperatuuris.


Saia puhul oli mugav see, et väga intensiivset sõtkumist ta ei vaja. Mulle sobib see hästi, kuna mu ustav pärmitaina sõtkuja ehk KitchenAidi kannmikser viibib hetkel linnakodus, aga ma ise maakodus. Kuna tainas on pigem vedelapoolne, siis piisas sellest, kui segasin taina lusika abil ühtlaseks. Jahuna kasutasin speltajahu, mis on igal juhul parem valik kui tavaline nisujahu.



8-10-le
2 dl täistera kaerahelbeid
4 dl keeva vett
25 g presspärmi + veidi vett pärmi lahustamiseks
1 tl soola
2 sl tumedat siirupit või mett
ca 8 dl speltajahu
kaerahelbeid pealepuistamiseks
võid vormi määrimiseks
Sega kaerahelbed siirupi ja soolaga ning kalla siis peale keev vesi. Jahuta toatemperatuurini. Sega pärm vähese koguse käesooja veega ning kalla jahtunud kaerahelvestele. Lisa jahu ja sega kõik läbi. Kata tainakauss majapidamiskilega ning jäta tunniks-paariks kerkima. Määri savipott võiga. Sõltuvalt poti suurusest võid igaks juhuks võiga määrida ka potikaane, kui küpsedes peaks sai vastu potikaant kerkima. Kalla tainas potti, puista peale kaerahelbeid ning tõsta koos potiga külma ahju alaossa. Keera temperatuur 200 kraadi peale ja küpseta saia ca 70 minutit. Viimased kümme minutit võid saia ilma kaaneta küpsetada, Nii saad saiale kuldse kooriku.
Kalla sai potist välja ning jahuta võimalusel jahutusrestil. Naudi värskelt ja paku juurde head võid. Soovitavalt soolahelvestega 😉

18. august 2017

Vanillikreemiga marjakook

Nüüd võib küll õndsalt ohata, sest midagi, mis on ikka täiesti suve moodi, on lõpuks siiski tulnud. Saab suvekleite kanda ja paljajalu ringi joosta ilma et oleks kartust külma saada. Ja merevesi on ka täiesti ujumissoojaks saanud. Olgu küll hilja ja kergelt sügisehõnguline, aga ikkagi on rõõm sellest augustikuisest soojusest. Ja marjad on kõik oma täisküpsuses ja külluslikus magususes põõsaste otsas ahvatlemas.
Just selline vanillikreemiga marjakook sobib hästi marjaaega. Krõbeda põhjaga ja mahlase vanillikreemiga kook on suurepäraseks raamistuseks hapukasmagusatele suvemarjadele. Selles koogis sobib kasutada erinevaid marju – vaarikaid, sõstraid, tikreid, mustikaid – vastavalt sellele,  milliste marjade hooaeg hetkel on. Vanillikreemi sees saavad suvised marjad tõeliselt maitsva viimistluse.
Kui tavaliselt on augusti teiseks pooleks marjadest jäänud pildile vaid mustikad ja põldmarjad ning valmistuvad jõhvikad ja pohlad, siis sel aastal on näiteks minu maakodus viimased päevad olnud usina marjakorjamise tähe all - sõstrad, tikrid ja vaarikad on alles nüüd täisküpsuse saanud. Samas on põldmarjad ka täitsa valmis juba ja pihlakas kahtlaselt punetama hakanud. Veider aasta!



Kogus: 6-8-le
Koogipõhi:
150 g speltajahu
50 g DanSukkeri rafineerimata roosuhkrut
75 g külma võid
1 munakollane
Veidi soola
Vajadusel veidi külma vett
Täidis:
300-400 g värskeid marju (sõstraid, tikreid jm)
3 muna
1 dl DanSukkeri suhkrut
4 dl paksemat Kreeka jogurtit
1 vanillikaunast kraabitud seemned või 1 tl vanillisuhkrut
Koogipõhja valmistamiseks tõsta jahu, suhkur ja sool kaussi. Lisa tükeldatud külm või ja töötle mass ühtlaseks puruks. Lisa munakollane ja veidi külma vett ning töötle tainas ühtlaseks tainapalliks. Aseta ca 20-30-ks minutiks külmkappi. Võta tainas külmast ning laota ca 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vorm põhjale ja külgedele. Aseta tainale küpsetuspaber ja raskus (näiteks kuivatatud herned) ja küpseta ca 10 minutit. Eemalda siis raskus ja küpseta veel mõned minutid. Jahuta veidi.
Täidise valmistamiseks puhasta marjad. Sega kausis suhkur, jogurt, vanilje ja munad ühtlaseks kreemiks. Kalla segu eelküpsetatud koogipõhjale. Puista peale marjad. Küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni täidis on kalgendunud. Serveerides puista peale tuhksuhkrut.

Retsept sündis koostöös DanSukkeriga.

16. august 2017

Sidrunihapukas suvikõrvitsa blondie kohvi-šokolaadiglasuuriga

Hakkan ilmselgelt ennast kordama, kui taas alustan postitust sõnadega, et suvikõrvitsahooaeg kestab. Aga kestab ja jätkub, sest kui suvikõrvitsataimede lehtede alla piiluda, leiab sealt tihti täiesti üllatuslikult priskeid ja mahlaseid värskeid vilju. Seetõttu on jätkuvalt suvikõrvitsatoidud päevakorral. Salatina, praetuna, ahjus küpsetatuna, supis, kotletis, vokiroas, karaskis, saias ja koogis. Justnimelt koogi sisse panduna on suvikõrvits täiesti üllatuslikult osutunud väärtuslikuks koogi"marjaks" andes küpsetistele mahlasust ja mõnusat maitset ning tekstuuri.



Kui suvikõrvitsa kasutamine šokolaadikookides on üsna levinud - ka siit blogist leiab näiteks NEED suvikõrvitsabrowinie´d või siis SELLE suvikõrvitsa-šokolaadikoogi - siis valges küpsetises toimib suvikõrvits ka väga suurepäraselt. Seekord katsetasin üsna lihtsa koogipõhjaga, kus maitset andmas hapukas sidrun ja näpuotsaga kardemoni. Tekstuurile lisab oma panuse krõmpsuv Kreeka pähkel. Maitsevõimendus jääb suures osas kohvise-šokolaadiglasuuri kanda, mis õrnale ja hapukale koogipõhjale ilusa raamistuse joonistab.
Suvikõrvitsa puhul tuleks igaks juhuks iga isend läbi maitsta. Kui tavaliselt on noored suvikõrvitsad pigem leebe ja maheda maitsega, siis olen paar korda sattunud ka üsna tugevalt mõru isendi peale ja kui on plaani seda kooki koos lastega süüa, siis kipuvad lapsed just sageli üsna tundlikud mõru maitse suhtes olevat. Mõru maitse vastu aitab see, kui vili lihtsalt ära koorida.


100 g võid, sulatatuna
1-1,5 dl pruuni suhkrut (minul kulus 1 dl)
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga kardemoni
300 g riivitud suvikõrvitsat, kuivemaks nõrutatuna
3 dl speltajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
sidrunimahla ja sirdunikoort
näpuotsaga soola
hakitud Kreeka pähkleid (nt Germund valikust)
Kate:
100 g tumedat šokolaadi (hästi sobib ka pähklitükkidega šokolaad), hakituna
40 ml kanget espressot (mina eelistan Lavazza ubadest tehtud kohvi)
soovi korral 1-2 sl Vana Tallinna likööri
2-3 sl 35%-list koort

Riivi suvikõrvits ja sega näpuotsatäie soolaga. Jäta veidikeseks seisma ja pigista siis kas käte vahel või lusikaga sõelale surudes viljadest liigne vedelik välja. Tõsta kõrvale.
Sega sulatatud või suhkruga. Lisa muna, vanillisuhkur ja kardemon. Sega läbi ja lisa siis nõrutatud suvikõrvits koos sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega. Sega omavahel kuivained ning lisa siis need suvikõrvitsa-või-muna segule. Lisa tükeldatud Kreeka pähklid ning sega kõik ühtlaseks. Kui tainas tundub liiga vedel, suurenda veidi jahukogust (suvikõrvitsad võivad erineva veesisaldusega olla). Kalla küpsetuspaberiga vooderdatud ja/või võitatud vormi. Minul oli 15x20 cm mõõduga kandiline vorm, aga sobib ka ümar ca 24 cm läbimõõduga vorm. Küpseta 180 kraadi juures ca 25-30 minutit. Küpsust kontrolli puidust tikuga, mis peab jääma koogi keskosasse torgatuna puhtaks. Tõsta ahjust välja ja võimalusel jahuta jahutusrestil.
Katte jaoks sulata hästi vaiksel kuumusel hakitud šokolaad, espresso, koor ja soovi korral ka liköör kõik koos ühtlaseks glasuuriks. Kalla jahtunud koogile ja lase külmas taheneda. Serveerides paku kindlasti juurde head kohvi ja soovi korral võid koogile lisada meelepäraseid hooajalisi marju.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga

14. august 2017

Kaks lihtsat ahupeedi külmsuppi. Lisaks veel väike vutimunade keetmise spikker

Parem hilja kui üldse mitte, tuleb sel aastal nentida, kui augustikuu keskpaigas on midagi sellist saabunud, mida annab juba suveks nimetada. Mis siis, et päevad on juba lühemad, valgus kollasem ja varjud pikemad kui kesksuvisel ajal. Sellise suvise ilma jätkumist lubab igal juhul ka järgmisteks päevadeks ja see on paras aeg kõik suvised kohustuslikud rituaalid, mille hulka kuulub ka külmsuppide söömine, plaani võtta ja ära teha.

See on selge leemega peedi-külmsupp, kus leeme maitsestajaks on värske soolakurgi vedelik

Keefiriga peedisupp on tuntud ka kui holodnik. Mõnes mõttes on see vedel peedisalat, kuhu igaüks võib oma maitse järgi erinevaid komponente lisada. Mädarõigas on minu supi puhul kohustuslikuks maitselisandiks saanud.
Minu lemmikuteks külmsuppideks on saanud ja jäänud peediga tehtud külmsupid. Esmalt muidugi see värv! Kui söömisest ka esteetiline nauding teha, siis on needsamad supid täiesti omal kohal. Eriline kihk külma peedisupi järele tabab mind siis, kui valmis saavad esimesed peedid. Noored, magusad, mahlased ja kõige hõrguma võimaliku maitsega. Ei enne ega pärast suve ei maitse peedid enam nii hästi. Loomulikult tuleb paar peeti varuks võtta, need lihtsalt ära koorida ja siis toorelt ära krõmpsutada. Kui see kohustuslik osa on tehtud, tuleks noored peedid mullast puhtaks pesta, fooliumi sisse keerata ja siis 180-200 kraadi juures ahjus ca 45-60 minuti jooksul lihtsalt valmis küpsetada. Peedi valmidust kontrolli samamoodi nagu keedetud kartulil ehk siis torka lihtsalt nuga sisse ja kui see kergelt läbi peedi ihu libiseb, siis ongi ahjupeet valmis. Jahuta peedid maha ja nüüd tuleb supitegemise juurde asuda.

Külm peedisupp keefiriga ehk holodnik
Holodnik on Vene köögist pärit lihtne suvine külmsupp, kus põhikomponentideks on peet, värske kurk ja keefir või pett. Minu jaoks on kohustuslikuks komponendiks saanud ja jäänud ka mädarõigas, mida võib siis nii värskena sisse riivida või ka purgist juurde sättida. Maitsev jääb mõlemal juhul. Kes soovib tummisemat tulemust, võib supi sisse veel näiteks praeliha, heeringat, suitsukala või muud meelepärast lisada. Ka köögivilju võib oma eelistuste järgi supi sisse lisada. Suve alguses redist, kes sibulasõber, see hakitud sibulat ja kes armastab koriandrit, maitsestab supi hoopis selle ürdiga.


Kogus: 4-le
3-4 ahjupeeti, hakituna
3-4 värsket kurki, hakituna
paar kartulit (soovi korral), hakituna
1 sibul, hakituna
5 dl külma puljongit või vett
5 dl keefirit või petti
ohtralt värsket hakitud rohelist sibulat, tilli vm ürte
soola ja pipart
veidi suhkrut
mädarõigast (kas värsket riivituna või purgist)
Serveerimiseks keedetud vutimunasid* või kanamunasid, tükeldatuna
Haki peedid, kurk ja kartulid. Sega omavahel keefir või pett ja puljong või vesi. Kalla sinna sisse hakitud peedid, sibul, kartulid ja kurk. Sega läbi ja maitsesta soola, suhkru, veiniäädika, mädarõika ja hakitud ürtidega. Serveerides puista peale hakitud ürte ja säti supile keedetud vuti- või kanamune. 

Klaari leemega külm peedisupp vähesoolaste kurkidega
Selle supi eripäraks on klaar leem. Algne idee on pärit raamatust "Mamuška", kus külmsupi jaoks vajalik peet pandi paar päeva varem soolvette hapnema ja siis kasutati ära nii kergelt hapnenud peet kui ka peedi hapnemise vedelik. Selle retsepti jälgimisega on mul tihti tekkinud see mure, et kui supiisu peale tuleb, siis pole parasjagu hapnenud peeti käepärast ja mitu päeva oodata ka ei viitsi. Reeglina on suvel käepärast aga värsked soolakurgid, mis sobivad sinna supi sisse suurepäraselt. Lisaks saab kurkide soolamise vedelikku külma supi vedeliku maitsestamiseks ära kasutada. Soolakurgi vedelikus on olemas korralik maitsebukett - tillivarred, mustsõstralehed, mädarõikalehed jt maitsetaimed annavad ka kurgi soolveele mõnusa maitse, millega saab supi parajaks timmida. 


Kogus: 4-le
3-4 ahjupeeti
3-4 vähesoolast kurki (2-3 päeva hapnenud)
2 keedetud kartulit
8 dl jahutatud puljongit (sobib nii köögiviljapuljong kui ka kana- või muu puljong)
1-2 dl soolakurgi vedelikku
suur peotäis rohelist sibulat, hakituna
suur peotäis tilli, hakituna
sooja ja pipart
suhkrut
veiniäädikat
Serveerimiseks keedetud vutimune* või keedetud kanamune, koorituna ja poolitatuna/tükeldatuna
Haki peet, kartul ja kurk. Sega puljong soolakurgi vedelikuga ja tõsta sinna sisse köögiviljad.
Maitsesta supivedelik soola, suhkru, äädika ja värsket jahvatatud musta pipraga.


* Vutimunade keetmisega olin ise pikalt hädas. Mulle meeldib kohutavalt, kui munakollane on selline poolvedel ja kindlasti mitte täiesti kõvaks keenud. Vutimunadega sain vahel tulemuseks kas siis osaliselt vedela munavalgega või täiesti kõvaks keenud munad. Nüüd olen välja töötanud kuldvalemi, mille abil tulevad just paraja munakollasega vutimunad. Valem siis järgmine: aja vesi keema, tõsta vutimunad keevasse vette, alanda kuumust ja keeda täpselt 2 minutit ja 40 sekundit. Mina kasutan selleks telefonil olevat taimerit ja käivitan selle siis kui olen munad vette libistanud. Kui aeg täis, siis nagu ikka munade puhul, külma vette. Tulemuseks on just sellise munakollaega vutimunad, nagu pildil näha. Mina olen igal juhul rahul 😊

13. august 2017

Suvikõrvitsa salat parmesanilaastudega

Suvikõrvitsahooaeg on täies hoos ja mõnusalt mahlased otse peenralt korjatud suvikõrvitsad on hetkel pea kohustuslik komponent igal söögikorral. See lihtne kergelt sidrunihapuka kastmega suvikõrvitsasalat on olnud minu lemmikuks juba aastaid. Salatit sobib teha just siis, kui suvikõrvitsad on väikesed ja õrna ihuga. Talvisest viljadest sedavõrd hõrku salatit paraku ei saa. Seepärast tasuks just praegu nautida neid suviseid õrnu ja mahlast pakatavaid vilju niipalju kui vähegi võimalik. Vähemalt meie oleme küll jätkuvalt suvikõrvitsalainel ja hetkel ei kavatse kurssi muuta 😉




2 keskmise suurusega noort suvikõrvitsat (ca 300-400 g kokku, võimalusel nii rohelist kui kollast)
2 sl sidrunimahla
3-4 sl oliiviõli
peotäis kõrvitsaseemneid, röstituna
50 g parmesani juustu. õhukeste laastudena
värskeid mündilehti, basiilikut ja suvikõrvitsaõisi, hakituna
soolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
Soovi korral tšillipipart, peeneks hakituna
Sega väikeses kausis sidrunimahl, oliiviõli, sool, pipar ja soovi korral ka hakitud tšillipipar ühtlaseks kastmeks.
Tõmba suvikõrvitsast kartulikoorimisnoaga õhukesed ribad. Puista peale veidi soola ja jäta umbes kümneks minutiks seisma. Kuivata siis eraldunud mahl köögipaberi abil. Aseta suvikõrvitsaribad kaussi, lisa lisa röstitud kõrvitsaseemned, väiksemaks rebitud münt, basiilik ja suvikõrvitsaõied. Kalla peale salatikaste ja sega läbi. Tõsta serveerimistaldrikule ning puista peale õhukesi parmesanilaaste.
Serveeri kas iseseisva kerge roana või tugevama toidu juurde kõrvalroana.


Sellisele salatile võid ise juurde sättida meelepäraseid lisandeid. Kui soovid veidi toitvamat salatit, lisa näiteks õhukesi prosciutto-ribasid, paremesani võid asendada vürtsikama pecorino juustuga, päevalilleseemnete asemel võid kasutada aga näiteks röstitud pähkleid (piiniaseemned sobivad siia kooslusesse väga hästi).

10. august 2017

Lihtne kohvimaitseline karamellijäätis

Ometi kord on käes selline suvi, mis annab igati legaalse põhjuse ja põhjenduse jäätist süüa. Loomulikult on kõige-kõige maitsvam isetehtud jäätis ja meie ühe suureks lemmikuks on saanud kohvimaitseline karamellijäätis. Teen juba mitmendat portsu. Hästi mõnus maitsete kooslus, kus mõrkjas kohvimaitse ja külluslikult magus karamell koos ilusa duo moodustavad. Muus osas on aga tegemist hästi lihtsa valmistuskäiguga neljast komponendist koosneva jäätisega ja soovi korral võib Vana Tallinna ka välja jätta (kui on näiteks plaanis lastele seda jäätist pakkuda). Jäätisemasinat see ka ei vaja. Ainukesteks töövahenditeks on mikser, vahustamiskauss ja külmutamiseks vajalik karp.





Karamelli-kohvi jäätis
8 dl 35%-list koort
2x300 g pakk karamellist kondenspiima
2x35 ml hästi kanget espressokohvi (mina eelistan Lavazza ubadest valmistatud kohvi)
2 sl Vana Tallinna likööri
Vahusta koor koos kondenspiimaga õhuliseks ja pehmeks vahuks. Väldi ülevahustamist. Lisa espressokohv ja liköör ning sega läbi.
Kalla plastist karpi või muusse sobivasse nõusse ja aseta sügavkülma. Külmunud jäätis tõsta ca 15 minutit enne serveerimist toatemperatuurile ja tõmba kuuma vette kastetud jäätiselusikaga jäätisest pallid. Paku kohvi juurde või kasuta jäätist koore või piima asemel kuuma kohviga.


Sellist jäätis sobib pakkuda kohvikõrvaseks, maiasmokad võivad aga seda hoopis kohvikoore asemel kasutada ja heale kangele kohvile õhe pallikese peale sättida.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.

8. august 2017

Suvikõrvitsa-kartuli pätsikesed

Kõik, kes oma peenrale suve alguses suvikõrvitsad kasvama pandid, on nüüd tõenäoliselt lülitunud suvikõrvitsalainele. Ei ole ka mina erandiks ja pea kõik blogisse jõudnud soolased toidud sisaldavad suuremal või vähemal määral suvikõrvitsat. Kusjuures soolane ei ole sugugi mitte reegel ja ka siitsamast blogist võib leida NENDE mahlaste ja maitsvate suvikõrvitsaga šokolaadibrownie´de retsepti. Sel korral jäin aga siiski soolase suvikõrvitsaroa juurde ja kombineerisin suvikõrvitsat eelmisest toidukorrast järele jäänud keedetud värskete kartulitega. Sõid nii suured kui väikesed, noored kui vanad, nii et meie peres oli see kindla peale minek.


Mina korjan oma suvikõrvitsad ära hiljemalt siis, kui nende pikkus on paarkümmend sentimeetrit. Sellistel väiksematel suvikõrvitsatel on õrn sisu ja pehme koor, mis tavaliselt ei ole mõru. Katsetada siiski tasub, sest pealtnäha ühesugustel suvikõrvitsatel on olnud ühel mahe maitse ja teise koorel tuntavalt mõru maitse. Kui on soov lapsi suvikõrvitsat sööma saada, võib harjutamise ajal mõru koore ära koorida. Nii on vähemalt minu kogemus näidanud, et lapsed võivad olla üllatavalt tundlikud mõrule maitsele. Endale süüa tehes ei tule ma muidugi selle pealegi, et suvikõrvitsat koorima hakata. Nii et igaühe vaba valik ja üldjuhul ei ole vaja noori suviseid kõrvitsaid koorida.


Mina armastan kotlettidesse lisatava sibula (ja küüslaugu) eelnevalt pannil läbi praadida. Minu meelest jääb maitse nii mõnusam, kui krõmpsuv sibulaga, sest reeglina ei küpse sibul sellistes toitudes korralikult läbi. Samas võib sibula ka ilma läbi praadimata lisada, nii et igaüks saab ise valida, kumb varant rohkem sobib. 
400 g suvikõrvitsat riivituna
200 g keedetud kartulit, riivituna
1 sibul, hakituna
paar küüslauguküünt, hakituna
võid või õli sibula ja küüslaugu praadimiseks
2 muna
soola ja pipart
2 sl speltajahu
100 g riivitud juustu
õli pätsikeste praadimiseks
Värsket hakitud tilli
Puista riivitud suvikõrvitsale soola, sega läbi ja aseta sõelale. Jäta umbes kümneks minutiks seisma ja pigista siis eraldunud mahl välja. Tõsta suvikõrvits kaussi koos riivitud kartuliga. 
Samal ajal, kui suvikõrvits soolaga seisab, kuumuta pannil keskmisel kuumusel või ja prae sibulat ning küüslauku mõned minutid, kuni nad on kuldsed. Ära pruunista.
Kalla praetud sibul ja küüslauk kaussi suvikõrvitsale ja kartulile lisaks. Lisa sinna ka munad, jahu, riivitud juust ja hakitud till. Sega läbi ja maitsesta soola ja pipraga. Kui segu tundub liiga vedel, võid lisada veel veidi jahu.
Kuumuta pannil õli ja aseta õli sisse praadima supilusikatäis pätsikeste tainast. Prae mõlemalt poolt kuldseks. Tõsta pannilt ära, puista peale veel hakitud tilli ja serveeri soojalt.
Juurde sobib pakkuda kas kodujuustukastet või hapukoorekastet. 


Selliseid pätsikesi võid teha ka ilma juustuta või proovida hoopis lisada kitse- või sinihallitusjuustu, mis annab väga mõnusa maitsekoosluse. Praadimise asemel võid aga tõsta hoopis tainast lusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetada 200-kraadises ahjus, kuni pätsikesed on kuldsed.

2. august 2017

Ice Box Cake ehk jäine vormikook kohupiimakreemiga

Ice Box Cake ehk vormi sisse sätitud külm kihiline maius on oma olemuselt imelihtne vormikook, mis järgib meie nostalgilise staari ehk küpsisetordi loogikat. Erinev on see, et kook pistetakse lõpuks sügavkülma. Seega sobib see kook hästi just suveaega ja soovitavalt võiks temperatuur olla +20 või veidi rohkem 😊
Koogi puhul võiks kasutada kaerajahust küpsiseid ja soovitavalt kandilisi küpsiseid, sest nendega on lihtsalt kergem vormi täita. Kui neid käepärast ei ole, võib küpsised eelnevalt ise valmis teha. Kodutehtud Digestive-tüüpi küpsiste retsept on ka postituse lõppu lisatud ja neid kodutehtud küpsiseid tuleb vahel lausa kehaga kaitsta, et neid enne koogitegu niisama ära ei krõbistataks, sest nad on lihtsalt niii head!


Kooki võib teha erinevate suvemarjadega. Selle aasta hilised maasikad on veel turul täitsa ilusti olemas, aga kui lõpuks maasikahooaeg läbi saab, siiis sobivad siia kooki ka vaarikad, mustikad, sõstrad 

Ice Box Cake ehk jäine vormikook 
10-le
Valmistamisaeg: 20 minutit
300 g Digestive-tüüpi kandilisi kaeraküpsiseid (võid need ka ise küpsetada allpool toodud retsepti järgi)*

Vahukoore-kohupiimakreem:
5 dl 35%-list koort
500 g kohupiimapastat
1 vanillikaunast kraabitud seemned
1 dl suhkrut
1 laimi mahl

Vahekihtideks ja kaunistamiseks või muid marju:
Ohtralt värskeid maasikaid 
Värskeid melissi- või mündilehti

Kreemi valmistamise jaoks vahusta koor koos kohupiima, suhkru ja vanilliga kreemjaks vahuks. 
Laota kolmandik küpsistest koogivormi, laota sinna peale tükeldatud maasikad ja kalla peale pool kohupiimakreemist. Valmis ümmarguste küpsiste puhul võid osa küpsiseid purustada ja nii küpsiste vahele jäävad augud puruga täita.  Kohupiimakreemi peale laota teine kolmandik küpsiseid, millele taas tükeldatud maasikad ja teine pool kohupiimakreemist. Töötle viimane kolmandik küpsistest puruks ja puista koogi pinnale. Aseta kook sügavkülma  4 tunniks kuni üle öö. Enne serveerimist tõsta kook veidi varem sügavkülmast toatemperatuurile või tavakülmikusse, Serveerides laota koogile peale tükeldatud maasikaid ja puista melissi- või mündilehti. 


* Digestive küpsised:
150 g külma võid
200 g täistera speltajahu
150 g täistera kaerajahu
1 tl soodat
6 sl rafineerimata roosuhkrut
 2-4 sl piima
Kui valmistad ise küpsised, siis töötle kausis külm või, speltajahu ja kaerajahu koos sooda ja suhkruga ühtlaseks puruks. Lisa veidi piima, kuni tainas muutub käte vahel kokkuhakkavaks massiks. Vormi tainapall ja tõsta see 30 minutiks külma. Jahtunud tainas tõsta kahe kile (või küpsetuspaberi lehe) vahele ja rulli ca 0,7 cm paksuseks. Lõika noaga või vooli vormi abil tainast kandilised küpsised ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180 kraadi juures ca 10-12 minutit, kuni küpsised on krõbedad ja hakkavad kergelt pruunistuma.

Retsept ilmud 2017. aasta juulikuises ajakirjas Oma Maitse. 
Ja kui meelde tuletan, siis pildistamise ajal maikuus sadas akna taga peaaegu et lund ehk siis proovisin meeleheitlikult lavastada sisetingimustes suvesooja aiapidu. Paraku ootame seda korralikku suvesooja siiamaani.

31. juuli 2017

Kümne ahjuköögivilja assortii. Tõeline kesksuvetoit

Köögiviljahooaeg on nüüd täies hoos. Minu maakodus on kõik õõnsad anumad täis tillukesi erkrohelisi kapsapäid, pisikesi suvikõrvitsaid (ja suvikõrvitsaõisi), küpseid tomateid, mahlast pritsivaid noori küüslaugupesasid, neitsilikult magusaid saledaid porgandeid, roheliste lehtede sisse end häbelikult peitnud tillukesi lillkapsaid ja... nii võiks pikalt jätkata. Osad viljad otse enda peenralt, teised viljad kaasa ahnitsetud maakodu lähedal asuva Tõstamaa keskuse lille- ja köögiviljaputkast, kus suve edenedes kohalikku köögiviljakraami ohtralt jagub. Ja no ei suuda mina neid nupsikuid suvemagusaid vilju sinna jätta. Ei nuikapsas ega brokoli maitse muul ajal nii magusalt, kui keset suve ja minivormis. Naudin, talletan maitsemällu ja õhkan õndsusest!


Loomulikult tuleb esmalt kõiki suvevärskeid vilju sisse ahmida toorelt. Noored viljad on lihtsalt nii ehedad ja õrnad oma maitsebuketilt. et tihti ei vaja nad üldse kuumtöötlemist või kui, siis ainult natukene. Peale tooretest köögiviljadest isu täis krõmpsutamist võib aga haarata ahjuvormi järgi ja sättida sinna vabakäelise assortii kõikidest käepärastest köögiviljadest.  Nii saab kiirelt ja kerge vaevaga väga maitsva ahjuköögiviljaroa valmistada. Sobib hästi nii liharoogadele seltsiliseks aga mina söön sellist köögiviljaassortiid põhitoiduna. No ei tahagi lihtsalt midagi muud sinna juurde ega kõrvale. Või kui, siis veidi fetajuustu, parmesanilaaste või näpuotsaga grillitud halloumit. 


Sellise köögiviljade assortii ettevalmitamise puhul pista köögikaal kindlasti kuhugi kapisügavusse ja retsepti suhtu ka kui "retsepti" ehk siis pigem on siin vabakäeline tegevuskäigu kirjeldus, mille puhul on lihtsalt vaja idee üles noppida ja siis ise loominguliselt sellele lähenema hakata. Mis viljad on parajasti käepärast, nendest tulebki seekord ahjuviljade assortii. Nii lihtne see ongi!


Minu pildil olevale köögiviljade plaaditäiele sai sätitud järgmised viljad:
1 väike kapsapea, koos juurikaga sektoriteks lõigatuna
1 fenkol, koos juurikatega sektoriteks lõigatuna
2 sibulat, sektoritena
1 väike lillkapsapea või pool suuremat lillkapsapead, õisikutena
4 vart sellerit, väiksemaks lõigatuna
3-4 küüslauguküünt, jämedalt tükeldatuna
1 punane paprika, tükeldatuna
1 kollane paprika, tükeldatuna
1 suvikõrvits või 3 väikest suvikõrvitsat, tükeldatuna
 2 keskmise suurusega tomatit, viilutatuna
ca 50 ml oliiviõli
1 tl jahvatatud paprikapulbrit
soola ja pipart
Sidrunimahla
Värkset hakitud tilli
Säti kõik köögiviljad välja arvatud tomat ahjuplaadile. Piserda õliga ja puista peale soola, pipart, sidrunimahla ja paprikapulbrit. Sega kätega läbi ja aseta 200 kraadi juurde umbes pooleks tunniks. Tõsta siis välja, lisa tomat ning küpseta veel umbes 10-15 minutit. Valmis plaaditäiele puista peale värsket tilli. Sinna juurde sobib puistata ka fetajuustu või soolakat brõnsat. Nii saad toekama eine, kuigi maitsev on ta ka lihtsalt niisama süües.

30. juuli 2017

Lõkkelõõmas küpsenud lõhe ja mee-sinepimarinaadis grillitud lõhe

Kes armastab kala, see armastab ka tõenäoliselt lõhet. Ka mina olen üks neist, kes lõhet väga armastab. Loomulikult olen ma kiindunud ka nii neitsilikku siiga, rannarahva põhitoiduseks olnud räime ja kevadisse magusasse meretinti (ja kõik need kalad, kes sinna vahepeale jäävad), aga lõhel on meie toidulaual eriline koht ja lõhe satub meie toidulauale ikka üsna tihti. Seda nii küpsetatud kujul kui ka toorelt kas graavilõhena või muul moel.


Lõhe puhul olen muutunud samas üsna pirtsakaks ja valivaks ehk siis kui lõhet lauale sätin, siis peaks see olema eriti värske ja hea kvaliteediga. Pigem vähe ja head, kui et kilode kaupa ja kahtlase kvaliteediga. Eriti kehtib kvaliteet sel puhul, kui on plaanis lõhet toorelt tarvitada ja just täpselt ühel sellisel juhul juba mitu head aastat tagasi jõudsingi Peetri Lõheärini välja. Pidin nimelt läbi viima ühe toidukoolituse, mille käigus tuli valmistada Jaapani stiilis toormarineeritud lõhe ja koolitus toimus teisipäevasel päeval. Kui uurisin tuttavate toidufännide käest, kust saaks nädala esimeses pooles tõeliselt värsket kala, anti mulle mitmest kohast selge juhis astuda läbi Peetri Lõheärist Nõmme turul. Sinna ma käima jäingi, sest lõhel ja lõhel võib olla uskumatult suur vahe. Ja see kvaliteedivahe säilib ka peale küpsetamist ehk siis Peetri Lõheäri lõhe tekstuur ja mahlasus on klass omaette ja seda julgen ma kinnitada oma pikaajalise kogemuse põhjal. Nüüd olen üsna veendunud Peetri Lõheäri klient ja soovitan alati kõigile sõpradele-tuttavatele ka just seda kalapoodi. Peetri Lõheäri poode leiab nüüd kolmest kohast - nagu juba nimetatud, Nõmme turult, Balti Jaama uuest ja uhkest turuhoonest ning Pirita keskusest. Täpsemat infot saad vaadata Peetri Lõheäri kodulehelt SIIT.
Seepärast olin ka üle keskmise rõõmus, kui sellest samast Peetri Lõheärist minu poole koostöösooviga pöörduti. Väärt kraami alati ja kuna seal ettevõttes on rõhuasetused ilusti paigas, siis pikemat mõtlemisaega ei olnudki vaja.


Üheks hästi lihtsaks ja maalähedaseks lõhe valmistamise võimaluseks on lõhe plangul lõkkekumas küpsetamine. Selline idee on näpatud meie põhjanaabritelt, kus lõkkekuumuses kala kutsutakse loimuloheks. Põhimõte on lihtsamast lihtsam. Lõhefilee tuleb kinnitada puuplangule umbes nii, nagu alumisel pildil näha. Soovitavalt siis puidust punnidega, et metalliga lõhe puhast maitset mitte rikkuda. Planku võid osta suvalisest ehituspoest(eelistada tuleks täispuitu, välistades liimpuidu jmt), seega ei tohiks selle puudumise taha ühegi lõkkelõhe valmistamine jääda.


Siis tuleks teha paras lõke ja lõhe sinna lõkkekumasse küpsema sättida. Lõke peab olema selline parajalt kuum ehk siis tegemist ei ole mitte kiirmeetodiga, vaid vaikselt lõkkekumas küpseva kalaga. Plangule kinnitatud kala tuleks sättida lõkkest nii kaugele, et kala kohal kannataks kätt hoida umbes 5-10 sekundit. Ehk siis omamoodi madalal temperatuuril küpsenud lõhe. Maitsestamise osas on koolkondi mitu, kuid kõige puhtama maitsega lõhe saab nii, et lõkkepaistele läheb lõhe oma neitsilikkuses ehk siis ilma maitsestamata. Lõkkepaistes küpsedes omandab kala kerge suitsuse maitse, mis on oluliselt delikaatsem ja pehmem kui tavalisel suitsukalal. Ja et suitsust maitset veel mõnusamaks muuta, siis võib kala alla sättida veel mõned kadakaoksad. Lõkkesuits ja kadakaoksad on siis küpsemisel ainukesteks maitsestajateks. Tõeliselt neitsilik lõhe 😉

Kogenum silm saab juba aru, et siin on tegemist mitte enam toore, vaid poolküpse lõhega. Kala pind ei ole enam läbipaistev.

Kui mingi osa kipub liiga aeglaselt küpsema, võib planku keerata vastavalt sellele lõkke suunas. Ehk siis kui sabaosa kipub aeglasemalt küpsema, nagu pildil näha, võib vahepeal saba lõkkele lähemale sättida. 

Kui on soovi kiiremini kala küpseks saada, võib lõhe sisse ka sälgud lõigata. Täpselt nii, nagu alloleval pildil. Nii pääseb kuumus paremini kala sisse, kala küpseb kiiremini  ja ka serveerimine on selle võrra lihtsam, et portsjoniks ongi üks lahtilõigatud viil kala.

Sälkudega kala küpseb kiiremini ja nii on ka mugav kala portsudeks jagada.

Kel aga aega, see võib kala ka lahtilõikamata küpsetada. Alguses tundub, et küpsenud kala ei erista toorest just mitte liiga palju, aga tegelikult on lõkkekumas küpsenud lõhe ikka täitsa teistmoodi kui toores lõhe. Kuldse koorikuga ja kergelt lahtilööva lihaga. Mina kontrollin küpsust nii, et katsun kõige paksemast kohast näpu torgata liha ja naha vahele ja kui see on juba lihtne ehk siis liha naha küljest lahti, siis peakski olema lõhe valmis.


Maitsestamine jääb suuremalt jaolt hilisemaks tegevuseks ehk siis serveerides oleks soovitav hoida soola- ja pipraveski läheduses. Nii puhta ja eheda maitsega lõhe vajabki vähe. Natuke väga head soola, natuke väga head pipart, soovi korral veidi hapet kas sidruni- või laimimahla näol, veidi hakitud värsket otse peenralt toodud tilli ja.... no on ikka maitsev küll!

Siin pildil on näha, kui mahlane ja ühtlaselt küpsenud on lõkkekumas küpsenud lõhe


Kokkuvõtvalt tegevuskäik siis järgmine: kinnita lõhefilee puupunnidega plangule. Soovi korral säti filee alla ka kadaka- või ka näiteks kaseoksi. Aseta plank koos lõhega lõkkest ca 50 cm kaugusele. Kuumust kontrolli nii, et saaksid kätt 7-10 sekundit lõhe juures hoida, ilma et valus hakkaks. Jäta lõhe lõkke äärde küpsema ca 45 minutiks kuni tunniks. Kontrolli aeg-ajalt küpsust ja seda, kas lõhe küpseb ühtlaselt. Vajadusel keera planku, kohenda lõket või muuda lõhega plangu kaldenurka, et lõhe ühtlaselt küpseks. Tõsta valmis lõhega plank lõkke juurest eemale ja maitsesta lõhe soolahelveste ja musta pipra ning värske tilliga või tillivõiga.

Lisaks lõkkele võib aga loomulikult lõhet ka grillida. Suitsune grillimaitse sobib lõhega väga hästi ning grillimiseks on palju erinevaid võimalusi. Võib lõhefilee tükeldada ja grillida portsjontükke, samas on hästi mugav grillida ka tervet lõhefileed. Hästi mõnusa tulemuse annab saviplaadil grillitud lõhe. Savi kuumeneb korralikult kuumaks ning hoiab küpsemise ajal hästi kuumust. Kui sul saviplaati käepärast ei ole, võid kasutada ka fooliumit.


Grillitud lõhe maitsestamiseks on mitmeid mooduseid. Meie pere lemmikuks on saanud mee- ja sinepimarinaad. Hea lihtne valmistada ja annab alati supermaitsva tulemuse. Sinepina võib kasutada kas teralist või kreemist sinepit vastavalt sellele, mida keegi eelistab. Selline kaste sobib hästi ka ahjulõhe valmistamiseks, nii et igaüks võib siis vastavalt oma soovile kastet kohandada oludele sobivaks.



Mee- ja sinepikastmega lõhe
4-6-le
1 suurem lõhefilee
Mee-sinepimarinaad:
3 sl Dijoni sinepit (soovi korral täisterasinepit)
3 sl vedelat mett
3 küüslauguküünt, peeneks hakituna
1-2 sl sidrunimahla
1/2 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart
hakitud värsket peterselli
õli
Sega kastme ained kokku. Tõsta lõhe õlitatud saviplaadile või fooliumisse ja määri kaste ühtlaselt lõhe pinnale. Fooliumi võid pealt kokku voltida. Aseta kuumale grillile ja grilli ca 20-30 minutit sõltuvalt filee paksusest. Küpsust kontrolli kõige paksema koha pealt. Fooliumis grillides ava küpsemise lõpus fooliumipakike pealt ja küpseta avatult lõpuni.
Ahjus küpseta lõhet samuti kokkuvolditud fooliumi sees 180 kraadi juures ca 20 minutit. Ava siis foolium pealt, lülita sisse ahju grillelement ning aseta lõhe grillelemendi alla mõneks minutiks, kuni kala pealispind on kergelt pruunistunud. Tõsta lõhe ahjust või grillilt, puista peale värsket hakitud peterselli ja serveeri kohe.



Tulemus jääb mõnusalt mahlane ja tekstuuri lisavad krõmpsuvad sinepiterad. Juurde paku soovipäraseid lisandeid - värsket salatit, ahjuköögivilju või ka kartuleid kas siis keedetuna või ahjus valmistatult.

Postitus sündis koostöös Peetri Lõheäriga