31. oktoober 2016

Jaapani miso ramen supp

Ramen supp on Jaapani köögi klassik, milles on kohustulik komponent nuudlid. Tegelikult ongi ramen supil vaid kaks kohustuslikku komponenti - supileem ja nuudlid. Ülejäänud supi koostisosad varieeruvad vastavalt eelistustele ja supimeistri soovidele. Võib valmistada vegan varianti või, vastupidi, mitmest erinevast lihast või kalast supp kokku komponeerida. Nuudlitega supi idee on üle võetud Hiinast, kuid nüüdseks on ramen supil juba endal piisavalt väärikas ja pikk ajalugu, mis seotud ikkagi eelkõige Jaapaniga. Kuna kohustuslikke komponente on supis vähe, siis oleks oluline neile veidi rohkem tähelepanu pöörata. 

Need imearmsad kausid ja Jaapani motiividega kandik on pärit Zara Home poest Ülemistest


Esmalt nuudlid. Ramen nuudlid on spetsiaalsed nisujahust nuudlid, mis ei muutu leeme sees liiga pehmeks ja millel säilib mõnus tugev ja hamba all tuntav tekstuur. Originaalsed ramen nuudlid on tehtud neljast komponendist - nisujahust, soolast, veest ja kansuist. Viimatimainitu on mineraalvesi, mis on aluseline ning mistõttu soovitatakse ramen nuudleid tavaliste nuudlitega asendades lisada keeduvette veidi soodat. Õnneks on nüüd Santa Maria tootevalikus olemas spetsiaalsed ramen nuudlid, mis selle komponendi mure edukalt ära lahendavad. 
Teine oluline komponent on supi leem. Ideaalis võiks olla puljong ise keedetud ja sobib nii kana- või ka muu kondipuljong (või ka köögivilja-, mereanni- või seeneleem). Ikka korralikult ja pikalt kokku keedetud ja kondiga lihast, et tummist maitset jaguks. Maitsestada tasuks ramen supi leent aga kas sojaga, misopastaga või dashipulbriga. Või kasutada eelnevalt nimetatuid erinevates kombinatsioonides. Kõik need nimetatud lisandid annavad supile selle küllusliku ja täidlase maitse, mida nimetatakse umamiks või siis viiendaks maitseks. Jaapani toiduaineid tasub otsima minna MoMo poodi Kunderi tänaval, kus kõik olulised Jaapani maitseained olemas. Muuhulgas ka Jaapani sojakaste, misopasta ja ka dashi pulber.




2-le
2 muna, poolpehmeks keedetuna
100 g ramen nuudleid
100 g küpsetatud sea- või kanafileed, õhukeste viiludena. Väga hästi sobivad eelmisest päevast alles jäänud praejäägid
mungoa vm idusid
rohelist sibulat, hakituna
6 dl puljongit
2 sl sojakastet
1 sl saket (võid ka ära jätta)
1 tl suhkrut
1 sl heledat misopastat (misopasta asemel võid kasutada ka dashi pulbrit)
Valmista esmalt leem. Selleks sega kuuma puljongi sisse sojakaste, sake, suhkur ja misopasta. Sega kõik ühtlaseks, kuumuta keemiseni. Kontrolli maitset ja timmi see endale parajaks.
Keeda ramen nuudlid vastavalt pakendi juhisele. Kurna. Jaota nuudlid kausside vahel. Lisa kaussi õhukesteks viiludeks lõigatud liha, poolitatud muna, idud ja roheline sibul. Kalla peale kuum leem ja serveeri kohe. 

Pildil oleva ramen supi serveerisin Zara Home poest pärit imearmsatest kaussidest (need värvid on lihtsalt hädavajalikud järjest hallimaks muutuvas ilmas) ja kandikult. See Ülemiste keskuses asuv pood on minu lemmikuks saanud. Esmalt oma valikuga, mis vahetub ja uueneb pidevalt. Minu jaoks on kindlaks lemmikuks eksootiliste nõude ja kodukaupade sektsioon. Poes pakutav kaubavalik on külluslik ning erinev, võrreldes teiste samalaadsete poodidega. Reeglina nõuab selle poe külastus alati lisaaaega, et väljapandud kodukaupa vaadata, sobitada ja oma eelistused välja valida. Erinevaid nõusid, kodukaupu ja tekstiile leiab siit igale maitsele ja stiilile. Lisaks sellel lummab see kauplus ka õhustikuga, millega on vaeva nähtud. Esmalt võtab sind poodi astudes vastu aroomipilv, mis tekitab tunde, et oled ootamatult heleroosasse paradiisi sisse jalutanud. Ja muusika, mis poes mängib, on ka selline, mis kodukaunistamise jumalanna sinus kindla peale äratab. Poes viibides muutuvad hubasus, idüll, kodusoojus ja kõik need muud terminid mõneks ajaks elu kõige olulistemateks märksõnadeks. Kusjuures muusikat tasub hoolega kuulata, sest poes müüakse ka sama muusika plaate, mis poeskäigu ajal mängivad. Igal juhul on garanteeritud see, et Zara Home poest on keeruline ilma rohkem või vähem emotsionaalsete ostudeta lahkuda ja poest jälle kaubanduskeskuse saginasse astudes oled kui kristallpaleest taas tänavasaginasse sattunud. 
Kel aga pole võimalik Ülemiste Zara Home poest läbi astuda, ei tasu ka meelt heita, sest kogu kaup on olemas ka Zara Home e-poes.

Soojendav vürtsikas läätsesupp kookospiimaga

Juba mitmendat aastat tajun seda, kuidas jahedate ilmade saabudes muutuvad väga selgelt toidueelistused ja isud. Üllatav on siinjuures see, et kuigi ootuspäraselt võiks tunduda, et külmad ilmad viivad mõtted lihasematele roogadele, hakkavad tegelikult neelud käima hoopis vürtsikate suppide ja karriroogade järele. Ikka sellised, mida tuleb enne korralikult keeta ja milles sees olevad erinevad vürtsid esmalt maitsemeeltele korraliku etenduse annavad ning siis sisemuse turvaliselt soojaks teevad. Nii ongi juhtunud, et juba mitmendat nädalat käivad isud karriroogade ja tummiste suppide järele ja poole nädala pealt avastad, et täiesti plaanivabalt oled näiteks viimased päevad puhtalt taimse toidu peal olnud.

Ega see supp nüüd just kõige fotogeenilisem ei ole, küll aga maitseb see turvaliselt ja soojendavalt. Selline lohutustoit, peale mida on jälle veidi kergem raagus puid ja lühemaks muutuvaid päevi taluda.



Üheks selliseks jaheda aja toiduks on minu jaoks saanud läätsesupp kookospiimaga. Kuna hetkel on ka kõrvitsahooaeg täies hoos, siis olen hakanud sinna ka kõrvitsatükke lisama, mis pikalt keetes supi sisse peaaegu et ära kaovad ja vaid mõnusa tekstuuri ning kergelt tuntava kõrvitsamaitse supile jätavad. Üllatusega avastasin, et minu muidu üsna valiva loomuga ja sageli köögiviljaroogasid mittetunnistav noorem laps sööb sellist läätsesuppi ka suurima heameelega. Mistõttu jõuab läätsesupp nüüd kohe eriti sageli meie toidulauale.
1 sibul, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
pöidlasuurune jupp ingverit, hakituna
1 tl madrase karripulbrit või muud karripulbrit
1/2-1 tl kurkumipulbrit
1/2-1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 porgand, riivituna
300 g kõrvitsat, tükeldatuna
2 dl pruuni läätsesid
7 dl köögiviljapuljongit (näiteks SEDA Maggi Bio aedviljapuljongit või kanapuljongit)
400 g purk purustatud tomateid
400 g purk kookospiima
õli praadimiseks
soola ja pipart
Serveerimiseks maitsestamata jogurtit ja värsket koriandrit


Maggi Bio aedviljapuljong sobib hästi neile, kes soovivad supi vegan versioonis valmistada
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ning prae sibulat, küüslauku ja ingverit õlis ca 7 minutit. Lisa pannile karripulber, kurkum ja vürtsköömned ning kuumuta vürtsid mõne minuti jooksul läbi. Nii muutub vürtside maitse intensiivsemaks. Lisa pannile porgand, läätsed ja kõrvits. Sega kõik vürtsidega läbi ning kalla siis juurde kuum puljong ja tomatikonserv. Lase supil keema tõusta, alanda siis kuumust ning keeda ca 45 minutit, kuni läätsed on pehmed. Lisa kookospiim, kuumuta supp veel korra keemiseni, maitsesta soola ja pipraga.
Serveerides võid lisada supile maitsestamata jogurtit ja hakitud värsket koriandrit. Supi maitse muutub seistes ainult paremaks, kui maitsed omavahel segunevad. Seega võid suppi kohe mitme päeva portsu valmis teha või siis hoopis eelmise päeva õhtul järgmiseks päevaks supi valmis keeta.


Retsept sündis koostöös Maggiga.

26. oktoober 2016

Ahjukana Provence´i moodi

Tean vähe inimesi, kes krõbeda kooriku ja mahlase sisuga kanaliha ei armastaks. Meie pere ei ole selles osas erandiks ja kui taas tuba küpseva kana hõrgutavat aroomi täis valgub, siis on elevust palju ja ootusärevus kasvab koos lõhnade küpsemaks ja intensiivsemaks muutumisega.



Terve kana küpsetamise puhul on vahva see, et iga pereliige saab "broneerida" oma lemmiktüki. Kes on rinnafilee usku, kes naudib kanakoiba ja kes lutsutab maitserohkeid, kuid lihavaeseid tiibu. Kõik on rahul. Ahjukana valmistamine on iseenesest meeldivalt lihtne tegevus, samas on paar olulist detaili, mis aitavad täiusliku lõpptulemuseni jõuda. Esmalt - kui oled kunagi saanud maitsta talukana ehk siis vabalt ringi lipanud kana, siis on väga raske tavapoest pärit kana juurde tagasi pöörduda. Liha kvaliteet, maitse, tekstuur ja struktuur on lihtsalt nii erinevad. Kui ühel kanal on lihased ja maitse, siis teine kana on sültja lihamassiga lindolevus, keda ainult skelett koos hoiab. See erinevus tuleb väga selgelt ka kanade maitseerinevuses välja.

Kanaküpsetamise pott näeb ise selline äge muna välja :) 
Teiseks asendamatuks kanaküpsetamise abimeheks on minul saanud Emile Henry savist kanaküpsetamise pott, mida leiab Homedecor veebipoest SIIT või siis Ülemiste keskuses asuvast KULP poest. Ilus punane pilkliku kujuga ja kanaga ideaalselt sobituv savipott, kus küpsedes saab kana krõbeda nahakooriku ja samas küpseb liha mahlaseks ja maitsvaks. Kui algul tundus, et kaane all küpsedes tuleb ehk krõbedast koorikust loobuda, siis savist kanapotis küpsedes saavad mõlemad tingimused täidetud - koorik on krõbe ja liha on mahlane. Kui õiged maitsed ka veel lisada, siis on maitsvamat kana raske soovida. Kana ei ole küpsemise ajal vaja lihamahladega kasta. Poti ehitus on selline, mis aitab niiskusel küpsemise ajal potis ringelda ja see tagab mahlase tulemuse ka vahepeal kana mahladega kastmata.
Retsept ise on pärit otse Prantsusmaalt ja külaskäigust Emile Henry tehasesse, millest põgusalt kirjutasin SIIN.
Sellel samal reisil Prantsusmaale Marcigny väikesesse külakesse küpsetasime ühel õhtul ka täpselt samal moel kana ja tulemus oli suurepärane. Isegi siis, kui meie tühjade kõhtude koefitsient välja arvata. Retsept ise võlus oma lihtusega. Paar kiiret ja lihtsat liigutust ning maitsev kana ongi valmis.
Oluline komponent sellise kana valmistamise juures on loomulikult ka kana ise ja minu pontsakas vabajooksukana oli pärit Kalamajas asuvast Torokse Talupoest. Kindluse mõttes tasub talukana eelnevalt ette tellida. niisama sisse astudes on suur oht ilma kanata jääda.
4-6-le
Valmistamisaeg: ettevalmistus 10-15 minutit + ca 1 tund 45 minutit
1 terve kana (vähemalt 1,5 kg)
2 tomatit, sektoritena
1 sibul, sektoritena
3 küüslauguküünt, koorimata
paar oksa värsket tüümiani
100 g suituspeekonit, tükeldatuna
4 sl oliiviõli
soola ja pipart

Selline armas pontsakas vabajooksukana enne ahjuminekut


...ja sama kana peale ahjuskäimist
Kuivata kana majapidamispaberiga ning määri siis soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga seest ja väljast. Aseta potti. Tõsta kana ümber sibula- ja tomatisektorid, küüslauk ja osa tüümianioksadest. Puista kanale peale tükeldatud peekon ja ülejäänud tüümian. Piserda kana pealt oliiviõliga. Tõsta poti kaas peale ja küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures ca poolteist tundi kuni 1 tund 45 minutit (arvesta ca 1 tund kana iga kilogrammi kohta)

Hea uudis on see, et Homedecor veebipoest ostes ning voucheri koodis "isetehtud" sisestades, saad endale sellise kanaküpsetamise poti või muu Emile Henry toote 15% soodsama hinnaga.

20. oktoober 2016

Vürtsine kõrvitsalatte

Tõenäoliselt ei tule paljudele üllatusena, et viimastel aastatel on võidukäiku teinud vürtsidega ja kõrvitsaga kohvijook. Eelkõige on selle põneva koosluse taga Starbucks´i kohvikett, kelle hitt-tooteks on saanudki vürtsikas kõrvitsalatte. Sama jooki võib mekkida ka Pärnus asuvas imearmsas Kohvihooviku kohvikus, kus see jook peale suvepuhkust on ilusti jälle menüüs olemas ja väga armastatud ning nõutud kõikide kohvisõprade seas. Kui aga kellelgi tekib küsimus, et miks kohvi ja kõrvitsat ühte jooki kokku sättida, siis põhjus on lihtne. Kõrvitsapüree muudab piimase kohvijoogi nauditavalt sametiseks ning soojad vürtsid sobivad kohvi-piima maitsega ka imehästi. Tegemist on tõeliselt mõnus trööstiva joogiga, mis aitab jaheda ja kõleda sügisnukruse veidi talutavamaks muuta ja enesetundesse mõned lohutavad päikesekiired tuua.


Kindlasti ei tule aga selle kõrvitsase ja vürtsise kohvijoogi saamiseks minna lähimat Strarbucks´i otsima ega pea ka Pärnusse sõitma, vaid ka kodustes tingimustes saab üsna lihtsa vaevaga maitsva, siidise olemisega ja magusroa mõõtu kohvijoogi valmis teha. Tarvis on vaid veidi püreestatud ahjukõrvitsat, head kohvi, piima ja vürtse. Tibakene suhkrut ka. Tulemuseks on tummine ja mõnus, külma aega suurepäraselt sobiv rüübe, mis paigutub üheaegselt nii kohvi kui ka magusroa kategooriasse. Tasub kindlasti järele proovida.


Meie leidsime igal juhul endale uue lemmiku, mis sobib näiteks oma siidise paitusega mõnusaks pühapäevast pikaleveninud hommikusööki kroonima või pealelõunaseks maiustamiseks.
Kui ise kõrvitsa-lattet valmistama hakata, siis esmalt tuleks valmistada ahjukõrvitsa püree. Selleks viiluta kõrvits ca 1 cm paksusteks viiludeks ja küpseta 200 kraadides ahjus ca 15-20 minutit, kuni kõrvits on pehme. Eemalda kõrvitsalt koor ja sisu ja püreesta kõrvits purustajas või blenderis ühtlaseks massiks.
Nüüd võib kohvitegu alata ja selleks läheb vaja (kogused on kahele):
3 sl kõrvitsapüreed
1/2- 1 tl piparkoogimaitseainet (see asendab hästi ingliskeelses maailmas laialt levinud kõrvitsavürtsi, mis segatakse kokku kaneelist, ingverist, mustaadist ja nelgist)
3-4 tl pruuni suhkrut (magusus säti oma maitse järgi parajaks)
1 tl vanillisuhkrut
4 dl piima
2x50 ml head kanget espressot (mina eelistan Lavazza ubadest tehtud espressot)
1-1,5 dl vahustatud piima või kui soovid eriti luksuslikku varianti, lisa kas vahustatud koort või vanillijäätist



Kuumuta kastrulis kõrvitsapüree ja vürtsisegu. Sega ja kuumuta, kuni segu muutub aromaatseks. Sega juurde suhkur ja vanillisuhkur. Kalla juurde piim ja kuumuta segades, kuni kogu segu on ühtlane ja suhkur lahustunud. Võid nüüd kallata segu blenderisse ja veidi aega seda seal töödelda. See peaks lisama kogu segule õhulisust ja siidist konsistentsi. Kalla kahe latteklaasi põhja espresso. Kalla sinna peale piima-kõrvitsasegu ning krooniks säti piimavaht, vahukoor või vanillijäätis. Kõrvitsalatte peale võid puistata veel veidi kaneeli. Minul vahustas piima kohevaks ja tihedaks vahuks SEE JURA piimavahustaja, mis meie kodus on saanud juba täiesti asendamatuks (kui liigun linnakodu ja maakodu vahel, siis ALATI on kotis ka piimavahustaja. Muidu ei ole hommikukohv täiuslik).
Naudi kohvi kuumalt.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.

Ürdine frittata ehk mahlane munaroog köögiviljade ja feta juustuga

Toitude maitsestamine on peenhäälestus. Kasutades kaasaegsete klassikute terminoloogiat :) Minimalistlik ja üldjuhul suurepäraselt toimiv variant on klassikaline sool ja pipar. Kui aga minimalism veidi vaheldust vajab, siis tulevad mängu ürdid. Minu jaoks on ürdid maitsestamisel üsna asendamatud ja harva teen toite, kuhu ürte grammigi ei lisa. Suvisel ajal on see puhas nauding ja ürtide noppimiseks piisab sageli vaid õue peenra juurde lippamisest. Talvisel ajal on asi aga keerulisem. Poes küll pakutakse värskeid ürte, kuid oma maitseomadustelt on nad suviste maitserikaste ürtide kõrval vaid haledaks asenduseks.

Kirev köögiviljadega frittata lausa küsib ürdiste maitsete järele.
Üheks mugavaks variandiks, kuidas ürdist maitset aastaringselt toitudele lisada, on Herbamare ürdisoolad. Maitserikkad ürdisegud naturaalse meresoolaga muudavad toitude maitsestamise tõeliselt lihtsaks ja mugavaks. Herbamare toodete valmistamise eripäraks on see, et ürdid kuivatatakse koos soolaga ehk siis ürtides olev maitse ja aroom imendub soolakristallidesse ürtide kuivamisprotsessi käigus. Teisisõnu on tegemist sõna otses mõttes ürdisoolaga, mitte soola ja ürtide seguga. Ürdisoola puhul on suureks plussiks see, et maitseküllane segu aitab vähendada toidus kasutatavat soola kogust tervikuna, sest ürdid annavad juba ise piisavalt maitset.
Oleme siin oma perega katsetanud ürdisoolasid erinevates toitudes ja tuleb tunnistada, et ürdisoolade kasutusvaldkond on pea piiramatu. Magusroad ehk välja arvata. Kasutusvõimalustest rääkides võib alustada värskest võiga ja ürdisoolaga ahjusoojast rukkileivast kuni avokaado-graavilõhe salatini või salatikastme maitsestamiskomponendini välja. Sinna vahele jäävad erinevad muna-, riisi-, kala-, köögivilja ja mis-iganes road-supid. Isegi lihtsad ahju- või praekartulid saavad ürdisoolast mõnusa maitsevärvingu.


Herbamare ürdisoolasid leiab kolmes erinevas maitsekombinatsioonis:
- Klassikaline Herbamare ürdisool
- Trocomare ürdisool veidi teistlaadse maitsekombinatsiooniga, kus lisaks ürtidele maitset lisamas veel paprika ja mädarõigas
- Herbamare tšilliga, kus ürtidele lisaks maitset andmas särtsakas tšilli.
Kõik omamoodi mõnusad ja maitseküllased. Minu lemmikuks on saanud kindlasti tšilliga ürdisool, sest tulised maitsed on lihtsalt minu nõrkus. Lastele meeldivad võrdväärselt mõlemad mittevürtsikad ürdisoolad ja hetkel on meie majas tõeline hitt leivaviil võiga ja ürdisoolaga. Lihtne ja igati toimiv.



Mina katsetasin aga ürdisooladega maitsestada köögivilja ja feta juustuga frittatat. Köögiviljad ja munaroad on kaks sellist kategooriat, mille puhul ürdisoolade sobivust või kommenteerida vaid ühe sõnaga ja see on: täiuslik.
4-le
1 punane paprika, poolitatuna
1 kollane paprika, poolitatuna
6 muna
50 ml piima
1 sibul, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
ca 100 g lehtkapsast või spinatit
100 g feta juustu
värskelt jahvatatud musta pipart
õli
Maitsestamiseks Herbamare soola (sobivad kõik kolm varianti, minu lemmikuks on tšilliga ürdisool, kes aga tulist maitset ei armasta, võib kasutada kas klassikalist Herbamaret või Trocomaret
Valmista esmalt ahjupaprikad. Selleks lõika paprikad pooleks, eemalda sisu, aseta ahjupannile lõikepool allapoole, piserda õliga ning küpseta 200 kraadi juurest ca 20 minutit, kuni paprika nahk on tumedaks tõmmanud. Tõsta ahjust välja, jahuta veidi ja eemalda siis paprikatelt nahk. Tükelda.
Klopi munad piimaga lahti ja maitsesta Herbamare soolaga.
Kuumuta pannil õli. Prae keskmisel kuumusel sibulat mõned minutid. Lisa siis küüslauk ja kuumuta veel minutijagu. Tõsta pannile tükeldatud lehtkapsas või spinat ja kuumuta läbi. Lisa pannile ka tükeldatud ahjupaprika. Maitsesta segu Herbamare soolaga. Laota köögiviljadele feta juustu tükid ja kalla peale munasegu. Jahvata peale musta pipart ja aseta pann eelkuumutatud ahju 180 kraadi juurde 20-25 minutiks, kuni fittata on kalgendunud ja hakkab kergelt pruunistuma. Tõsta ahjust, lõika parajateks tükkideks ja serveeri kohe.

Postitus sündis koostöö Herbamare ürdisooladega. Lähemalt saab Herbamare ja teiste Alfred Vogeli kaubamärgi all müüdavate toodete kohta teada SIIT.

19. oktoober 2016

Tapased. Lihtne, kiire ja maitsev moodus katta suupistelaud. Punase veini kastmes vürtsikad chorizo suupisted

Tapased või ka tapad on suupistete austajate jaoks kuldaväärt võimalus näpu vahelt või tikuga suhu pistetavate toitude maailmast. Tapased on eesti keeles suupisted ja seda siis Hispaania variandis. Kes vähegi Hispaanias käinud, sellel ei ole tõenäoliselt olnud võimalik mööda põigata tapaseid pakkuvaid baaridest, mida on sõna otseses mõttes Hispaanias iga nurga peal. Tapas tähendab hispaania keeles potikaant ning selle omapärase nimetuse teenisid erinevad suupisted ära seetõttu, et saia, singi või juustutükiga kaeti enne suhupistmist joogiklaas (kus kõige sagedamini leidus šerrit, aga ka veini või õlut), et kärbsed joogi sisse ei roniks. Nii lihtne see ongi!


Tapaste maailm on üsna hoomamatu, kuna tegelikult kuulub tapaste alla pea iga näpuga või tikuga suhu pistetav soe või külm suupiste. Tundub, et hispaanlased on ka ise suuremeelselt liberaalsed ega ürita tapaseid mingite piiravate raamidega defineerida. Seetõttu jääb igaühe enda otsustada, kas väike suupiste rukkileivast ja kilust koos keedetud muna rattaga on siis ikkagi tapas või mitte.
Hispaania klassikalistest tapastest rääkides satub kõige sagedamini lauale marineeritud oliive, juustu, chorizot, serrano sinki, mereande, tortillat (Hispaania omlett), sardiine, anšooviseid, erinevatest marineeritud-, grillitud- või küpsetatud köögiviljadest kuni meile nii tuttava kartulini välja, mida Hispaanias armastatakse ka friteerida või valmistada patatas bravasid. Eelnevat loetelu tuleks siiski võtta vaid täiesti ebapiisava nimekirjana kõigist lugematusest tapaste variantidest. Erineva kombinatsiooniga tapaste puhul ei hoia hispaanlsed oma fantaasiat vaka all.


Punases veinikastmes chorizot, mille retsept allpool, sobib hästi sobitada krõbedaks röstitud saia ja oliividega
See pikk jutt tapastest ei ole aga tingitud sellest, et ma hetkel oleksin Hispaaniasse sattunud, vaid tegelikult võib väikese tükikese Hispaaniast ka ilma lennukile astumata kokku panna ka Kaubamaja Toidumaailmast, kus hetkel käimas tapaste nädal. Täpsemat infot selle kohta, mis Toidumaailmas sel ajal toimumas ja milliseid häid pakkumisi sel ajal poest leiab, saab vaadata SIIT.

Siin on vaid osa valikust, mida Kaubamaja Toidumaailmast tapaste lauale võib leida
Käisin minagi tiiru Toidumaailmas ning hätta tapaste laua kokkupanemisega ei jäänud. Pigem vastupidi - kohati oli keeruline valida, sest valikut jagub igale maitsele ja stiilile. Loomulikult alustasin oliividest. Ilma nendeta ei oleks ükski tapaste laud täiuslik. Minu eelistus on alati kiviga oliivid, olgu nad siis rohelised või mustad. Tihti marineerin oliive ise, kuid vägagi maitsvad marinaadis rohelised ja mustad oliivid leidsin Toidumaailmas eripakkumiste laualt igati sõbraliku hinnaga.
Järgmine kohustuslk element tapaste laual on kindlasti ka lihavalik. Kui jääda Hispaania päritolu valiku juurde, siis võiks korvi sattuda kindlasti vürtsikas chorizo, vinnutatud serrano singi viilud ja fuet vorst. Eriti mugav on kaasa haarata aga pakend, kus juba miksitud kokku erinevad vorstid singid - nii näiteks leiab lettidelt Tapas nimelise paki, kus koos õhukeste viiludena serrano sink, chorizo- ja salchichón vorst. Neid kõiki vorste ja sinke leiab Kaubamaja Toidumaailmast suures valikus ja soovi korral ka erinevate lisanditega.
Juustudest võiks kindlasti laual olla Hispaania üks tuntumaid juuste lambapiimast Manchego juust, mida Toidumaailmast leiab kaalukaubana. Juustude puhul võiks korra ka lähemale vaadata ja lisaks Hispaania päritolu juustule korvi poetada ka võrratult puhta maitsega ja täiesti kodumaised Andre farmi juustud. Minu lemmikuks on Andre Grand. Kes pole veel proovinud, siis tasub kindlasti avastamist. Lisaks sellele on Toidumaailmas Andre farmi juustud väga hea hinnaga võrreldes kõigi teiste müügikohtadega, kus nende tooteid leida võib.

Üks lihtsamaid võimalikke suupisteid - oliiviõliga krõbedaks röstitud õhuke baguettte´i viil, manchego juust ja apelsinimarmelaad

Hästi mõnus avastus. Ideaalne juustumoos Sevilla apelisinidest

Juustud küsivad kindlasti ka juustumooside järele või siis võiks lisaks haarata mõned värsked viigimarjad, mis juustuga koos ja väikese balsamico-kreemi lisandiga annavad tõeliselt hõrgu tulemuse. Juustu juurde sobivatest moosidest jäi minule silma esmalt Sevilla apelsinidest marmelaad, mis võlub oma mõrkjasmagusa maitsebuketiga. Samas võib siinkohal ka taas kiigata kodumaitse toodete poole ja juustude, aga miks mitte ka lihade, juurde sobib hästi pakkuda ka tšilli-sibula marmelaadi, mis valminud siinsamas meie omal maal Tamme talus.
Köögiviljade kategooriast ja lisaks oliividele leiab tapaste lauale näiteks purgitäie toorjuustutäidisega rohelisi pepperonisid ja marineeritud grillitud paprikaid. Ilusad värvilised ja väga maitsvad.
Saia ei tasuks ka unustada ning suunduda tasuks ikkagi pigem värskelt küpsetatud saiade leti poole. Kui sooviks on valmistada krõbedaid suupistete aluseks olevaid saiu, on parim valik lihtne Prantsuse baguette, millest saab lõigata õhukesi viile, neid siis oliiviõliga piserdada ning ahjus krõbedaks röstida. Sel moel saab täiesti universaalsed ja laia kasutusalaga krõbesaiad, millele võib sättida pea iga eelpool nimetatud komponenti koos erinevate lisanditega.

Ka see suutäis ei vaja valmimiseks liialt jõupingutusi - krõbesai, lambajuustuga pasteet, viigimari ja sorts balsamico-kreemi

Sellise vahva lambajuustuga pasteedi leidsin tapaste nädalal eraldi väljapandud toodete seast
Kui toiduosakonnas ring tehtud, siis ei tohiks unustada ka tapaste juurde pakutavat veini. Kaubamaja toidumaailm on valiku tegemise teinud lihtsaks ka neile, kes veinide maailmas end veel väga kindlalt ei tunneks. Kui tapaste juurde jooki otsida, siis võiks eelistada Hispaania päritolu veine ehk veiniriiulite seast tuleks leida üles Hispaania veinide sektsioon. Veinivaliku lihtsustamiseks on oma soovitused jätnud mitmel korral Eesti parimaks sommeljeeks tulnud Kristjan Peäske, kelle poolt soovitatud veine valides võid olla täiesti kindel, et korvi satub igati väärikas jook. Klassikalisteks joogikaaslasteks tapaste juurde on erinevad cava´d (ideaalne mereandide ja kalaga tapaste seltsiliseks), kuiv šerri või ka punane vein. Kuna mina plaanisin kuumaks tapase suupisteks valmistada punases veinis chorizo´t, siis valisin seekord Kristjani soovitatud veinidest Ribera del Duero veini One Reserva 2012.
Et veidigi ka omalt poolt tapaste laua katmisel panustada - pakendite avamine ei lähe siinkohal arvesse - siis valmistasin ühe sooja suupiste, milleks sai punases veinis chorizo vorst, kus saab kokku vürtsikas chorizo ja kergelt mõrkjas ning magus veinikaste. Valmistada on seda suupistet sümpaatselt lihtne.


Punase veini kastmes chorizo vorst
4-le
1 sl oliiviõli
2 küüslauguküünt, tükeldatuna
2 oksa rosmariini
300 g chorizo vorsti, viiludena
2 dl punast veini
1 sl mett
värskelt jahvatatud musta pipart
Kuumuta pannil oliiviõli. Lisa küüslauk ning hauta keskmisel kuumusel minutijagu. Lisa siis rosmariin ja kuumuta veel teist samapalju. Lisa pannile chorizo ja prae kergelt läbi paari minuti jooksul. Kalla peale punane vein, lisa mesi ning keeda vaiksel tulel veini kokku, kuni see on muutunud paksuks ja siirupiseks.
Serveeri koos oliivide ja krõbedate röstitud saiaviiludega. Juurde paku punast veini.

Postitus sündis koostöös Kaubamaja Toidumaailmaga. Tapaste nädal kestab nädala lõpuni ehk 23.oktoobrini.

18. oktoober 2016

Klaarsäga. Võluv uus pereliige sägaliste perekonnas. Vardas grillituna ja võis praetuna koos suvikõrvitsanuudlitega

Alles see oli, kui angersäga tuli ja lõi laineid ning kogu kalateadlik publik rääkis uuest imeliselt puhta maitsega kalast. Ka mina avastasin enda jaoks selle valge liha ja hästi õrna magusa maitsega kala. Aasta parima toiduaine tiitli võitmine tõi suure tõenäosusega purki tehtud angersäga väga paljude eestlaste lauale. Nüüd on aga angersägale tekkinud uus järglane klaarsäga näol, kes annab muljetavaldava revanši ega jää endale nime ja tuntust teinud angersägale sugugi alla.
Klaarsäga on meil üsna eksootiline külaline ja oma päritolulult kahe Aafrika sägalise - angersäga ja Aafrika säga -ristand, kes on pärinud oma vanematelt parimad omadused. Klaarsäga on siinkandis väga värske külaline ning Eestisse jõudis ta 2016. aasta suvel. Kala kasvatatakse väga väikese ökolooglise jalajäljega Hollandi farmis. Kala liha on roosakas-valge ja mahlase lihaga, millel on puhas hõrk maitse. Klaarsäga eripäraks on tema tugev struktuur ja tihe liha, mis annab võimaluse klaarsäga ka grillida ehk siis klaarsäga ei lagune laiali, vaid küpseb vardal nagu liha.


Lisaks klaarsägale juhiksin tähelepanu hetkel minu täielikuks lemmikuks saanud halli-hõbeda-valge värvikombinatsiooniga nõudele-klaasidele, mis pärit Zara Home kauplusest Ülemiste Keskusest.

Kõike eelpool kirjapandut arvesse võttes oli ka minu huvi kohtumise vastu klaarsägaga märkimisväärselt suur. Nii mulle ükspäev ka plastist ämbrike koos eelnimet kalaga pihku pisteti. Lahkusin, ärevusest veidi kiirenenud hingamisega koju, et klaarsägaga lähemat tutvust teha. Klaarsäga on oma olemuselt, tõepoolest, hästi ilusa klaari roosaka ihuga kala, mille liha on nii nagu kirjeldatud, hästi tugev ja tihke, mistõttu saab temast lihtsa vaevaga soovitud tükke lõigata.
Esmalt otsustasingi katsetada väljareklaamitud kala grillimisega. Suvalist valget kala just vardasse ei aja, sest elu on õpetanud, et suurem osa valgeid kalasid pudeneb peale läbiküpsemist allaandlikult varda küljest laiali. Pahatihti juba grillresti vahele kuumadele sütele, mis otse väljaöelduna tähendab seda, et grillitud kala me täna paraku ei söö. Klaarsäga käitus igati grillmeistri sõbralikult ehk siis liha jäi ka peale kuumtöötlemist tugevaks ja tihkeks. Maitse oli kalal ka väga hõrk ja puhas. Just selline, mis sobib ka algajale kalasõbrale, kelle jaoks liiga "kalased" maitsed veidi tõrget tekitavad.



Vardas grillitud klaarsäga köögiviljadega
Lihtne ja alati toimiv marinaad jätab puhta maitsega kalale ruumi säraga ning ei lämmata liigse maitsebuketiga peaosalist ennast. Värvilised köögiviljad pakuvad kalale lisaks ka silmailu ning lisavad mõnusat maitset grillitud kalalihale.
ca 400 g klaarsäga fileed (nahata), tükeldatuna
2 punast sibulat, sektoritena
1 punane paprika, tükeldatuna
1 kollane paprika, tükeldatuna
Marinaad:
2-3 sl oliiviõli
poole sidruni mahl
1/2 tl tšillihelbeid
hakitud värsket peterselli
soola ja pipart
Kui grillid grillrestil, mitte grillpannil, siis leota kindlasti puidust vardaid ca 20 minutit enne grillimist vees. Grillpanni kasutades ei ole see vajalik.
Sega marinaadi ained. Tükelda kala ja köögiviljad ning sega marinaadiga. Maitsesta soola ja pipraga. Jäta ca 15 minutiks marineerima. Lükka kalatükid vaheldumisi köögiviljatükkidega vardasse. Pintselda vardaid ülejäänud marinaadiga. Grilli kuumal grillil, grillpannil või ahjus grillelemendi all mõni minut igalt küljelt kuni kala on läbi küpsenud. Ära üle küpseta, kala on parim just siis, kui ta on äsja läbi küpsenud. Serveeri kohe ja juurde võid pakkuda ürtidega külma kastet või hoopis särtsakat tšillikastet.



Maitsevõis praetud klaarsäga suvikõrvitsanuudlite ja kapparitega
Teise roana otsustasin kasutada üht kõige levinumat kala töötlemise moodust, mis võimaldab taas kalal endal särada. Teisisõnu sai kala pannile või sisse praadima sätitud. Lisandiks kalale sai sätitud suvikõrvitsanuudlid koos kapparitega. Hästi lihtne, maitsev ja tervislik roog, kus pannil maitsevõis krõbeda kooriku saanud klaarsägale tuleb seltsi pakkuma mahlased ja õrnalt hapukad suvikõrvitsanuudlid.
2-le
4 klaarsäga kala fileetükki  à ca 100-150 g
2 väiksemat suvikõrvitsat
Peotäis kappareid
2 sl võid
1 küüslauguküüs, jämedalt tükeldatuna
1-2 oksa rosmariini
veidi sidrunimahla
Soola ja pipart
Kaste suvikõrvitsale:
30 ml oliiviõli
Hakitud värsket münti
Soola ja pipart
1 sl nõrutatud ja hakitud kappareid
Veidi sidrunimahla
Veidi mett
Lõika suvikõrvitsal otsad maha ning riivi jämeda riiviga. Prae suvikõrvits mõne minuti jooksul pannil läbi kuni ta muutub läbipaistvaks. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta pannilt ning hoia soojas.
Kuumuta pannil keskmisel kuumusel või ning kui või on sulanud, viska pannile küüslauk ja rosmariinioksad. Lase võid mullitama hakata ja tõsta siis või sisse praadima kalatükid. Prae mõni minut mõlemalt poolt, kuni kala on läbi küpsenud ja kuldse kooriku saanud. Praadimise ajal piserda kala sidrunimahlaga ning maitsesta soola ja pipraga. Tõsta kala pannilt ning hoia soojas.
Kastme jaoks sega sidrunimahl, oliiviõli, mesi ja sool. Sega sisse hakitud münt ja kapparid (vajadusel väiksemalt tükeldatud).
Serveerimisel aseta taldrikule suvikõrvits, kalla sinna peale kastet ja kõige peale tõsta praetud klaarsäga. Puista peale veel veidi kappareid. Serveeri koheselt.

Klaarsäga kohta võid lisainfot lugeda SIIT. Klaarsäga tasub otsida Kalamajaka kauplustest.
Piltidel olevad halli-valgekirjud nõud ja tekstiilid on pärit Zara Home kauplusest Ülemistel.

13. oktoober 2016

Mahlase täidisega köögiviljapirukas ja natuke muljeid külaskäigust Emile Henry tehasesse

Pean esmalt alustama sellest, et septembrikuu alguses oli mul suur õnn külastada Emile Henry tehast Prantsumaal Burgundias Marcigny´s. Olen juba aastaid olnud veendunud ja vaimustunud Emile Henry savinõude tarbija. Põhjuseks on nii usaldusväärne kvaliteet kui ka lihtsalt väga ilus välimus ja suur valik. Hakkasin mõtlema, et ka juba vähemalt kümme aastat tagasi soetatud Emile Henry nõud on mul kõik väga heas töökorras, seega on tegemist igati vastupidavate nõudega.
Viimastel aastatel olen nende Eesti esindajatega ka koostööd teinud, kuid samas on mul heameel tunnistada, et minu köögikappides leidus ka enne koostöö algust üsna muljetavaldavates kogustes EH nõusid. Seetõttu olin ka koheselt valmis EH-ga koostööd tegema, kuna olin juba eelnevalt piltlikult nende toodete usku. Ei pea vist lisama, et usk on senini kõigutamatu.
Nüüd, kohapeal käies, sain oma usule ja vaimustusele veel kinnitust. Üsna uskumatu on see, et ka praegu valmivad kõik EH nõus käsitööna ja 100% Prantsusmaal. Ei mingeid vaheetappe tootmises, mis kokkuhoiu mõttes Hiinasse viidud ja nii nagu ka aastakümneid ja -sadu tagasi, valmivad savitooted tundlike kätega meistrite kätetööna. Nägin ise, kuidas iga tehasest väljaminev keraamiline nõu käib eelnevalt mitme-mitme inimese käe alt läbi. Osa neist jätavad endast märgi ka maha ehk siis EH nõude alla vaadates on seal lisaks muule infole ka numbrikombinatsioonid, mis jäetud iga inimese poolt, kes selle nõu tootmise juures osalenud on. Meistritel on randmel tema personaalne numbrikood, mille ta vajutab igale nõule, mis tema käe alt läbi läinud on.

See värvivalik pani mind küll vaimustusest kiljuma. Siin on näha kõik läbi aastate toodete värvitoonid. Osad neist näiteks spetsiaalselt USA või Hiina turule ja neid toone Euroopas ei müüdudki.
See oli hästi põnev episood. Vorm kuumutatu 260-kraadises ahjus tulikuumaks (see on maksimaalne temperatuur, mida koduses ahjus on võimalik saavutada) ja siis lastakse nõule külma vett niriseda. See peaks olema maksimaalne termošokk, mida savinõule saab tekitada. Emile Henry koogivorm pidas soliidse vaikimisega vastu ja jäi täiesti terveks. Teine, samuti tuntud kaubamärgi all müüdav ja umbes poole võrra odavam toode praksus ja prõksus selle katse ajal korralikult ning hiljem jooksid mööda glasuuri mitmed praod. 

Siin on näha, kuidas värskelt vormist võetud savinõule vajutab meister randmel oleva numbri. Hiljem on täpselt teada, et see nõu on tema tehtud.
Niimoodi hoolega ja ükshaaval puhastatakse IGA Emile Henry tehasest väljatulev savinõu

Glasuurimeister näitab, kuidas vormi põhi glasuurist puhtaks teha

See meister vastutab nende kipsvormide eest, kuhu sisse savinõud valatakse. Üllatuslikult saab ühe kipsvormiga teha vaid ca 70 nõud ja siis on vaja juba uut vormi. Seega päris tihe töö on ka kipsvormide tootjal, et oleks ikka savi kuhugi valada. 

Kõige rohkem avaldaski muljet see töö, mis tehakse ära selleks, et toodete kvaliteet oleks peajagu (pigem paari pea jagu) kõrgem kui teistel, kuid masstoodanguna toodetud keraamilistel nõudel. Nägin oma silmaga seda, kuidas töötab EH kvaliteedikontroll. Kontrollitakse vastupidavust temperatuuride vaheldumisele ehk termošokile, samamoodi kolksutatakse nõude pihta metallkangi, mis kontrollib nõude vastupidavust purunemisele. Minu kõrvadele oli neid heledaid ja tugevaid kolksusid kuulata päris valus, aga nõud pidasid väärikalt vastu. Iga valmis nõu kontrollitakse enne pakkimist üle veel väikese metallkuuliga nõu vastu kõlksutades. Heli peab olema õige - selline ilus helisev kõlksatus. Proovige kodus ka järele, laulavad need nõud küll päris ilusti :) Loomulikult ka ülinõudlik visuaalne kontroll - iga väikene viga glasuuris või nõu välimuses paigutab toote kohe teise kategooriasse. Neid, tavasilma jaoks pea olematute defektidega tooteid, leiab ka EH tooteid müüvast Kulp poest Ülemiste keskuses teise kategooria alt ja hind on neil toodetel loomulikult tükk maad odavam kui range kvaliteedikontrolli läbinud nõudel. Kel aga mahti poodi minna ei ole, võib piiluda Home Decor kodulehele SIIA.
Emile Henry tehas asub Burgundias väikeses külakeses Marcigny´s. Tund aega Pariisist rongiga ja siis veel tund aega autoga sõita. Tõeliselt väike, armas ja idülliline paik. Külaskäigu ajal majutati meid imelisse väikese lossi mood majakesse, kus esimesel õhtul saime koos meid vastu võtnud võrratu Pauline´iga ka koos kokata. Kasutades, loomulikult, Emile Henry nõusid.

Sellises armsas majakeses õnnestus meil päris mitu päeva peatuda

Pauline´i  (keskel) juhendamisel valmib fondant. 
Valmistame Pauline´i juhendamisel köögiviljapirukat. Retsepti leiad altpoolt


Pirukas enne ahjupanekut. Katteks on fromage blanc, mida meil kahjuks ei müüda

Voila! Pirukas peale ahjustvõtmist

Üheks seal valmistatud toiduks oli ka köögiviljapirukas, mille pilte ülalpool ka näha oli. Täiesti prantsusepärane ja väga maitsev. Prantsusmaal sai täidis tehtud Fromage blanc´ist, mida meil kahjuks saada ei ole. Tegemist on kreemise ja puhta maitsega lehmapiimast tootega, mis on pehmem kui toorjuust ja samas paksem kui jogurt. Asendamiseks sobib kõige paremini paksem maitsestamata jogurt või paksem hapukoor.

Kõrgete äärtega Emile Henry pirukavorm on saanud minu üheks lemmikuks, kuna sinna mahub ka rikkalik pirukatäidis ilusti ära. On vist kõigil juhtunud, et madalas vormis kipub täidis küpsedes ja paisudes üle äärte "roomama" ja hiljem seisab ees veel üks ahjupesu



Tainas:
2,5 dl jahu
125 g võid
1 tl soola
1 munakollane
50 ml vett
Täidis:
2 porgandit, ribadena
1 suvikõrvits, ribadena
100 g kirsstomateid, poolitatuna
2 sibulat, poolratastena
50 ml oliiviõli
500 g paksemat Kreeka jogurtit või paksu hapukoort
2 muna
4 sl jahu
sooja ja värskelt jahvatatud pipart



Tükelda külmkapikülm või väikesteks tükkideks. Lisa jahu ja sool ning näpi sõrmede vahel purutaoline tainas. Lisa munakollane ja vesi ning vormi tainas ühtlaseks massiks. Aseta tainapall kile sisse ja külmikusse.
Kuumuta kastrulis soolaga maitsestatud vesi ja keeda porgandit paar minutit, lisa siis suvikõrvits ja keeda veel minut-paar. Kurna sõelale ning lase külma veega üle, et küpsemine peatada. Hauta poolratasteks lõigatud sibulat pannil oliiviõlis umbes viis minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
Tõsta tainas külmukust välja. Rulli jahusel pinnal tainas ümmarguseks kettaks, mille läbimõõt peaks olema ca 5 cm suurem kui koogivormi põhi. Tõsta lahtirullitud tainas ettevaatlikult vormi nii, et ta kataks vormi põhja ja küljed. Suru näppude abil tainas ühtlaselt vormi. Tõsta pannil praetud sibulad tainale, sinna peale tõsta porgandid ja suvikõrvits ning puista poolitatud kirsstomatid. Sega Kreeka jogurt muna ja jahuga. maitsesta soola, pipra ja soovi korral jahvatatud muskaatpähkliga. Kalla saadud segu köögiviljadele. Koputa vormi vastu lauda, et täidis ühtlaselt köögiviljadele valguks. Võid ka noa või kahvliga kergelt köögiviljatäidise läbi segada, et köögiviljad ja täidis ühtlaselt jaguneks. Aseta 200 kraadini kuumutatud ahju ja küpseta ca 40 minutit. Serveeri soojalt.

10. oktoober 2016

Karamellised õunad krõbeda mandlikatte all

Mõnusalt lihtne magusroog ja alternatiiv õunakoogile. Selle magusroa puhul tuleb esmalt pannil valmis teha karamellised õunad-pohlad, mis saavad lõppviimistluse mandlipurusest kattest. Hea kiire valmistada ja soovi korral saab seda magusrooga teha nii väikestesse vormidesse või ka suuremasse vormi, kust saab siis igaüks endale parajaid portse tõsta. Juurde võib soovi korral pakkuda veel vanillikastet või vanillijäätist.



Mandlipuruse katte idee asin oma viimaselt Prantsusmaa reisilt, kust sarnase mandlipuruse kattega sai valmistatud punaseid suvemarju. Meie kodumaised õunad-pohlad, mis enne veel pannilt karamellise katte saanud, sobivad mandlipuruse katte alla ka suurepäraselt ning tänu mandlijahu kasutamisele on retsept ka tervislikum, kui tavaline õunakook. Hea lihtne valmistada ka.

2-le

2 suuremat või 4 keskmise suurusega õuna, viiludeks lõigatuna

30 g võid

3 sl muscovado suhkrut

Poole sidruni mahl

2 sl Vana Tallinna likööri

Veidi kardemoni või kaneeli

Peotäis pohli

Purukate:

2 sl jahvatatud mandleid

2 sl speltajahu

2 sl rafineerimata roosuhkrut

30 g võid

Näpuotsaga soola




Sulata pannil või, lisa pannile suhkur ja sidrunimahl ning sega läbi. Lisa pannile ka Vana Tallinna liköör ning lase kergelt mullitama tõusta. Tõsta karamellise kuuma segu sisse õunasektorid ning kuumuta neid madalal kuumusel mõned minutid mõlemalt poolt. Maitsesta kaneeli või kardemoniga ning puista juurde ka värsked pohlad. Sega läbi ja tõsta vormidesse või suuremasse vormi.

Valmista purukate. Selleks näpi kausis segamini või, mandlijahu, speltajahu, suhkur ja sool, kuni moodustub ühtlane puru. Tõsta mandlipuru õuntele ja küpseta 200 kraadides ahjus ca 15 minutit. Serveeri soojalt ning juurde võid pakkuda vanillikastet või -jäätist.

Retsept sündis koostöös DanSukkeriga.