30. september 2016

Kas sa Pärnus kohvikus oled juba käinud?

Pärnuga on mul eriline suhe. Loomulikult on see suuresti tingitud sellest, et tegemist on minu lapsepõlve kodulinnaga ja minu mängumaa oli kesklinna hoovides, Munamäel, Vallikäärus ja laste pargis ning igal pool seal, kus midagi põnevat leida oli. Korralike pärnakatena olime ka meie need, kes suveks linnast jalga lasksid ja "Minu Pärnu" lugu on seotud pigem hooajavälise linnaga, kui tänavaid jäid tühjaks ja suurem osa Kalevi tänaval (nüüdne Rüütli) kohatud inimesi oli tuttavad näod.
Pärnu on jäänud senini minu jaoks eriliseks linnaks, kuhu ikka ja jälle tagasi kisub. Samamoodi on ka praegu, et on olemas kaks erinevat Pärnut. Suvises joovastuses kuumarabanduse piirile viidud ja inimestest pungil linn ning vastukaaluks siis augusti lõpust alates maharahunenud, väikelinnalikult pisut unine ja sedavõrra kodusem ning armsam linn. Mina eelistan ikka jätkuvalt seda viimast. 
Seetõttu on hea meel teada anda, et Pärnusse on mõtet minna ka hooajaväliselt ja ainukeseks tegevuseks ei pea jääma sügistormisel rannal jalutamine. Juba teist aastat on Pärnus toimumas Kohvikute nädal. See on suurepärane ettevõtmine, mis toimub 1.-9.oktoobrini ja ühendab endas 20 Pärnus tegutsevat kohvikut

Kohvihoovikus toimunud ajakirjanikele suunatud Kohvikute nädalat tutvustav üritus

Selline suupistevaagen räägib enda eest. Seda pakutakse Café Pianos, lisaks veel klaasike Proseccot


Café Pianos pakutav dessert
Nimekirja, millised kohvikud sel nädalal külastajaid enda juurde ootavad, saab lugeda SIIT. Iga kohviku juures on ka menüü tutvustus ja kohvikute kontaktid. Kohvikutenädalaga liitunud kohvikud-restoranid pakuvad sel nädalal erimenüüd, mis just Kohvikutenädala jaoks välja töötatud. Menüü koosneb salatist, desserdist, tassist teest või kohvist ning hind on selle kõige eest vaid tagasihoidlik 7 eurot.
Lisaks suurepärasele pakkumisele on kohvikutenädal ka ainulaadne võimalus avastada Pärnus uusi ja põnevaid ning taasavastada vanu ja armsaid kohvikuid ja restorane. Tunnistan ausalt, et kuigi olen Pärnusse suveti ikka päris mitmel korral sattunud, leidsin enda jaoks tänu kohvikutenädalat tutvustavale üritusele mitu-mitu uut lemmikut, kuhu tõenäoliselt ise niipeagi ei oleks sattunud. 
Tore on tõdeda seda, et Pärnu kohviku- ja restoranikultuur on viimase paari aasta jooksul suurte-suurte sammudega edasi astunud. Kui aastaid oli Pärnus vaid mõni üksik vapper koht, kes kogu kohvi-, veini- ja toidukultuuri üritas uuele tasemele tõsta ja seal raskuste kiuste seda hoida, siis nüüdseks tundub olevat juba normiks see, et nii kohv, tee kui ka majas pakutav ei ole enam anonüümne ega peavoolust kantud, vaid peegeldab kohvikupidajate maailmavaadet ja jäägitut pühendumist pakutavale. 

Taluturu kohviku valik võtab silme eest kirjuks
Purje kohviku dessert. Kaunis ja värvikirev
Kohvihooviku dessert
Mon Ami ja kama posset. Väga maitsev!

Seega, mis seal muud, kui minge Pärnusse ja taasavastage enda jaoks näiteks juba tubli 13 aastat tegutsenud Piccadilly kohvik, kus veinivalik võtab nõrgematel põlve värisema just oma väga professionaalse ja põneva valiku tõttu ning kus kohvikutenädalal pakutav (vegan) šokolaadikook ja ülihea kohv on kohe kindlasti järeleproovimist väärt. Leidke üles väike armas Kohvihoovik, kus imearmsas interjööris võib nautida nii head kohvi kui ka maitsvat pühvlimozzarella ja grillitud virsiku salatit koos vanilla-lattega. Külastage kindlasti Mon Ami kohvikut, kus kohvikultuur on kultuur suure tähega ja laske endale soovitada ja pakkuda maja põnevat kohvivalikut (loomulikult koos kohvikõrvasega). Astuge läbi Raekoja hoovist ja leidke üles (kui veel leidnud ei ole) Hea Maa restoran. Minu jaoks oli avastuseks Pühavaimu tänaval asuv mõnus MUM Café, millesse ma seni lihtsalt ei olnud taibanud sisse astuda ning mis kohvikutenädalal pakub hõrku mereannisuppi, kust leiab nii kaheksajalga, kammkarpi, merekarpe ja krevette...mmmm.... Kes tervislikkust ja toiduteadlikkust hindab, tasub üles otsida Murumaja kohvik Pärnu loodusmajas, kus samaväärselt toidu maitsega on silmas peetud ka seda, millise toiteväärtusega on pakutav toit. Tegelikult võiks seda nimekirja veel pikalt-pikalt jätkata, sest üliägedaid kohvikuid leidub Pärnus ikka ootamatult palju ja ääretult hea meel on selle üle, et Pärnu kohvikukultuur on nüüdseks midagi hoopis rohkemat kui legendaarne, kuid jätkuvalt tegutsev pontšikubaar või siis ajalukku läinud Kungla ja Jumbo kohvik.
Eelseisev nädalavahetus on kohe-kohe käes. Miks mitte külastada selle jooksul Pärnut ning saada aimu sellest, et kohvikute järgi vaadates tundub see linn seest suurem kui väljast paistab. Täiesti kindel on see, et avastate enda jaoks uusi põnevaid kohti ja tõenäoliselt leiate uusi lemmikuid, mida siis kas järgmisel suvel või miks mitte ka talviste tuisuilmadega külastada. Sest kohv maitsebki paremini siis, kui väljas päike ei kuuma ja kui on aega kõike pakutavat nautida. 
Kohtume ja kohvitame Pärnus!

Dessertide fotode autor on Kairi Tähe.

29. september 2016

Imeliselt maitsev lihtne peedi-kitsejuustusai. Lisaks häid uudiseid kõigile, kel kodukaunistamine nõrkuseks

Ei ole vist üllatav, et oma igapäevases töös teen ma päris palju süüa. Küpsetan ja hautan, praen ja keedan. Vahel teen lihtsamaid ja kergelt valmivaid toite, vahel mässan ja möllan enne pool päeva, kui lõpuks tulemuse valmis saab. Parimad leiud ja maitsvaimad kooslused köidan sellesse mälukausta, kuhu kuuluvad need retseptid, mida plaanis teha jälle ja jälle. Sinna kausta läks kohe, peale läbiproovimist ka peedi-kitsejuustusai. Just seepärast, et see on uskumatult lihtne, tõeliselt maitsev ja valmib täiesti kättesaadavatest komponentidest. Ei mingit sõtkumist ega kergitamist. Segad kokku ja küpsetad valmis.

Türkiis on minu värv ja tekstiilid on minu teema. Siin pildil on taustaks üks Zara Home poest leitud köögirätt ja nõud

Ikka türkiisi lainel. Kõik nõud ja tekstiil on pärit Zara Home poest

Hästi armas leid oli väike lõikelaud, mis sel pildil saia alla sai sätitud. Hästi hea erinevate suupistete või ka saia-leiva serveerimiseks

Selle kitsejuustu-peedisaia piltide puhul on lisaks pearollis olevale saiale pilku püüdmas ka aksessuaarid, mis pärit kõik uuest, viimasel nädalavahetusel Ülemiste keskuses avatud Zara Home poest. Ootasin pikisilmi selle poe avamist, sest Zara Home veebipoes näha olev oli piisavalt ahvatlev. Vastavatud poes suutsin muidugi parajalt hulluda ehk siis mõnda aega tegutses poes edasi-tagasi jooksev ja kaupa korvi ja korvist välja laduv veidi desorienteeritud naisterahvas. No mida teha, kui niiii raske on valida ja kui niiii palju kodukaupu tunduvad olevat just täpselt need, mida täpselt sinu kodus või siis toidustilistaka jaoks on vaja. Hästi sümpaatne on see, et poes pakutav valik on hästi teistmoodi, kui mujal poodides pakutav ning teisalt on kõik nõud ja tekstiilid käsitletavad kollektsioonidena ehk siis igale taldrikule, klaasile, kruusile, kahvlile ja salvrätile on võimalik leida juurde ka täiskomplekt, Täpselt nii, et saad katta kogu laua valitud teemas ja stiilis. Mis minusugusel köögividinatesõltuvuses oleval kodanikul loomulikult juhtme korralikult sassi ajab.
Peale teatavat peataolekut ja õhuahmimist pea iga riiuli juures suutsin siiski oma esimese valiku teha. Ja loomulikult ei suutnud ma end tagasi hoida ja sättisin mõned ostetud komplektid ka pildile. Kui esimestest piltidest võis välja lugeda minu kiindumust türkiissinisesse värvi, siis samamoodi võitis mu südame ka halli-valge kooslus. Tunduvalt kargem, kuid ka minu üks lemmikutest.

See halli-valge kombinatsiooniga köögirätt ja kargete värvidega taldrik on ka minu üks lemmikleide Zara Home poest. Läbipaistva käepidemega nuga on aga üks armsamaid köögiriistu minu kollektsioonis
Tulles aga pearollis oleva kitsejuustu-peedisaia juurde tagasi, siis selle valmistamine on tunduvalt lihtsam ja kiirem kui Zara Home poes valiku tegemine :)
Mina valmistasin seda saia speltajahuga, samas võib seda teha kas tavalise või ka täistera nisujahuga.

Siin on veel üks vahva leid Zara Home poest ehk puidust peaga ja veidi epakama kujuga nuga. Mõnusalt saleda disainiga

See pehme ja mahlane võidab mängleva kergusega kõigi südameid, kes vähegi peedi ja kitsejuustu sõbrad.


Peedi-kitsejuustusai
1 suurem või paar väiksemat peeti, toorelt riivituna (kaal võiks olla ca 200-250 g koorituna
7 dl speltajahu (võid kasutada ka tavalist nisujahu või täisteranisujahu)
1 tl soodat
1 tl soola
3,5 dl keefirit või vedelamat maitsestamata jogurtit
200 g kitsejuustu, murendatuna
soovi korral värsket tüümiani ja rosmariini, hakituna
Võid vormi määrimiseks
Sega omvavahel jahu, sool ja sooda. Kalla juurde keefir või jogurt ja sega tainas ühtlaseks massiks. Lisa siis riivitud peet ja kitsejuust. Sega läbi. Kui soovid, siis lisa ka värsket tüümiani või rosmariini, mõlemad sobivad väga hästi peedi ja kitsejuustuga. Määri vorm võiga ja kalla tainas sinna vormi. Küpseta 180-200 kraadi juures ca 45 minutit, kuni sai on pealt kuldne. Küpsust kontrolli tikuga. Kalla sai kohe vormist välja ja lase siis (soovitavalt jahutusrestil) veidi jahtuda. Parim on sai samal päeval ja loomulikult soojana.

Postitus sündis koostöös Zara Home poega. Zara Home pood asub Ülemiste keskuses, kohe sissepääsu juures ja veidi vasakul H&M poest. Veebipoe leiad aga SIIT.

26. september 2016

Sauce Forum 2016. Palju häid kokki, innustust ja inspiratsiooni, kirge ja pühendumist

Juba teist aastat on Tallinnas võimalik septembri keskpaigas kohata muljetavaldaval hulgal toidumaailma tipptegijaid, Michelini tärnidega pärjatud kokkade paraadi, vaimustavalt palju kirge ja kirglikku armastust nii toidu- kui ka toiduvalmistamise vastu. Selle põhjuseks on Sauce Forum, mille üheks eesmärgiks koondada kokku kulinaarse maailma tähed, tulevased tähed ja tähekandidaadid, et siis kõik koos ühiseid kogemusi, parimaid praktikaid ja oma lugusid jagada. Kel kogemusi vähem, see kuulab ja otsib oma inspiratsiooni ja teed. Kel kogemust rohkem, see jagab oma lugusid, räägib ja innustab neid, kes veel oma teed otsimas või alles tee alguses.

Sauce forumi lõunapaus Balls&Glory lihapallidega. Foto: Lauri Laan

Sauce forumi lõunapaus Balls&Glory lihapallidega. Foto: Lauri Laan

Kinnitan ka omalt poolt, et foorumil saalis istudes on õhk inspiratsioonist, kirglikkusest ja armastusest selle vastu, mida tehakse, lausa paks. Toidumaailm ei toimi täiuslikult ilma pühendumiseta ega pelgalt ärimudelit jälgides ja kasumlikkust jahtides.
Võimsaid ja innustavaid lugusid jutustatakse foorumi lavalt mitmeid. Sel aastal jäi kõlama tõdemus, et vaatamata erinevatele jutustajatele ja erinevatele lugudele, on refrään korduv ja räägib valdavalt sellest, et toidul peab olema nägu, nimi ja lugu. Kõik edulood rääkisid omal moel sel teemal, kuidas leitakse oma nägu, oma tooraine, oma lähenemine ja oma rada. Toit, mis lõpuks taldrikule jõuab, ei ole anonüümne, kesklaost tellitud teadmata päritolu kastitäiest komplekteeritud roog, vaid toidukoha identiteedi võtmeks on saanud lühike ja kontrollitud tarneahel, mis reeglina koosneb vaid kahest osalejast - tootja/kasvataja ja kokk/restoran. Vahel võib ahel olla ka vaid ühepunktiline ehk siis innustav oli Taanist pärit Christian Puglisi lugu sellest, kuidas orgaanilisele toodangule spetsialiseerunud ja Michelini tärniga pärjatud restoran Relæ otsustas ühele mahajäetud farmile uue elu anda ja restorani jaoks vajalikku piima andvate lehmadega ise tegelema hakata. Sest ainult nii saab teha restorani nõudmistele vastavat mozzarellat.

Christian Puglisi. Hindab mahetoitu ja otsib parimat mozzarellat. On nõus selle nimel ise lehmakarja soetama. Foto: Internet

Restoranipidaja ja farmer ühes isikus on juba kangem kategooria. Tegelikult ju vahva väljakutse, kuigi oluliselt keerulisem ja rohkem oskusi ja ettevõtmist nõudev, kui oma õuel ürtide kasvatamine.
Kui kellelegi veel tundub, et tippkokaks olemine ja tipprestorani pidamine on üks võimalus staaritseda, siis foorumi esinejate lood rääkisid kõik hoopis teist keelt. Sa pead esmalt väga-väga palju armastama seda, mida teed. Sa ei tohi kompromisse teha ei kvaliteedis ega oma unistustes. Olema jäärapäiselt sihikindel ja halastamatult nõudlik. Ja kõige krooniks on loomulikult meeletu töövõime. Nii näiteks kuulasin imetlusega prantslannast Adeline Grattardi, kes suutis oma Prantsuse-Hiina restoranile Yam´tcha saada esimese Michelini tärni juba aasta peale avamist.

Adeline Grattard. You need a little bit experience and a lot of feeling. Foto: Internetist

Adeline on kõike muud kui staar. Oma oma armsal ja siiral moel rääkis ta sellest, kuidas ta näiteks ühel ööl nädalas väga palju ei maga, sest sõidab ise öisele turule, et leida parimad ja värskeimad toorained oma restorani jaoks. Kaup peale laaditud ja tagasi sõites, mängib ta mõtteis saadud toorainetega ja koostab järgmiste päevade menüüd. Mugavustsooni ei saagi tekkida, sest igal nädalal on restoranis oma menüü ja oma lugu. Selles jutus oli nii palju pühendumist ja samas loomulikku armastust ning austust toidu vastu, et see lummas ja innustas samaaegselt. Kui saalist esitati küsimus tehnikate ja nende valdamise kohta, nõustus Adeline, et tehnika ja kogemuseta kindlasti ei saa, kuid rõhutas, et: " You need a little bit experience and a lot of feeling". Raske on midagi lisada.
Kui kellelegi veel tundub, et restoranimaailmas läbilöömiseks on vaja udupeeni ideid ja ohjeldamatult täppide ning triipude taldrikule joonistamist, siis tasuks kuulata Wil Ballieu lugu, kes on Balls&Glory keti looja ja idee autor. Peale mõnda aega toimetamist toiduvalmistamise kõrgklassis, taasavastas noor ja tegutsemistahet täis Wim oma vanavanemate lihapoe. Sellest innustatuna töötas Wim välja söögikoha kontseptsiooni, mille põhirõhk on.... lihapallidel. Esmapilgul võib tunduda lihapallirestorani idee naljakas või kahtlane, kuid tasub ehk täpsustada, et Balls&Glory söögikett pakub ainult väga kvaliteetsest toorainest ning käsitsi valmistatud lihapalle. Mahlase täidisega ja parimast lihast käsitsi valmistatud. Palju erinevaid maitseid ja põnevaid kooslusi. Kaasaegselt disainitd restoran vormimas lihapalliidee trendikaks kontseptsiooniks, mis kannab ja mitte vähe. Wimi kuulates saad aru, et ka kõige argisemast toidust saab teha sündmuse.

Lihapall kui trühvel. Foto: Balls&Glory

Modernne interjöör ja kandev kontseptsioon. Foto: Balls&Glory 

Argine toit küll, aga mitte niisama lihapall, vaid küllusliku täidisega ja hoole-armastusega valmistatud. See idee on pinda kandnud ning vanad head lihapallid on avalisüli vastuvõetud. Balls&Glory kett on jõudsalt laienenud ning lihapalle armastatakse piiriüleselt. Nüüd jääb üle vaid oodata, millal esimene lihapallirestoran Eestisse jõuab. Wil pakub partnerlust. Täpsemat infot võid lugeda SIIT.
Ehk pakub Wil´i lugu innustust neile, kes oma koha ideed veel otsivad või kes järjekordset turvalist ja tavalist menüüd oma restoranis soovivad pakkuda. Kui on hea idee ja 120% pühendumist, saab iga ettevõtmise kandvaks muuta.

Lisaks põnevatele esinejatele pakub Sauce Forum kõikidele toiduhulludele ka tipptasemel kokkade meistriklassist osa saada ning nende valmistatud toitusid maitsta. Sel aastal tuli külaliskokana SALT restorani Sloveeniast pärit Ana Roš, kes täieliku iseõppijana ning alles 30-ndates kokana tegutsema hakanuna on muutunud tõeliseks sensatsiooniks. Ana lugu räägib sellest, et miski pole võimatu ning mingeid kindlaid eeldusi, peale meeletu pühendumise ja armastuse oma töö vastu, tippkokaks saamisel ei olegi.
Ana Roš. Sloveeniast pärit iseõppinud kokk, kes tõestas, et miski pole võimatu. Foto: Lauri Laan
Ühel õhtul oli ka SALT-i külalistel võimalik nautida võrratu Ana meisterlikku kokakunsti. Võluv naine!
Vähemalt samaväärne ja väga suurepärane võimalus avanes ka Ribe restorani külastajatele, kus pakuti lausa kuuel käel valmistatud õhtusööki. Ribe peakokk Rado Mitrole pakkusid seltsi Michelini tärni klassiga Daniel Berlin ja Isaac Mchale. Põnev eksperiment, palju väga maitsvaid käike ning tõeliselt värskendav nägemus erinevatest toorainetest.

Lusikad ritta. Foto: Lauri Laan

Õhtusöök, mis valmib kuuel käel. Foto: Lauri Laan

Kokad tutvustavad Ribes rahvale eesootavat õhtusööki. Foto: Lauri Laan

Vaid üks näide pakutavatest toitudest. Kolme koka poolt valmistatud suupisted kuuel käel valmistatud õhtusöögil Ribes.  Foto: Lauri Laan

Kuigi Sauce on selleks korraks läbi, on meeldiv tõdeda, et meile on ukse alla kätte toodud võimalus lähedalt näha, kuulda ja maitsta toidumaailma suurtegijate nägemust ja loomingut. Kel vähegi toiduteema hingelähedane, see innustub ja saab uut hingamist kohe kindla peale. Tasub vaid kuulata ja kaasa elada neile, kes oma kirele ja kutsumusele on sedavõrd toimiva väljenduse leidnud.
Tänud korraldajatele, et sedavõrd kõrgel tasemel kogemust ja parimaid praktkaid meile siia kohale tuuakse. Loodetavasti kohtume peatselt jälle. Järgmisel Sauce Forumil.


Kõige lemmikum tiramisu

Tiramisu on üks magusroog, mille olemus ja maitsekombinatsioon sobib minu DNA-ga ideaalselt. Mitte et ma tiramisud liiga sageli teeksin, aga aeg-ajalt tuleb peale vastupandamatu tiramisu isu. Ja siis peab olema tiramisu täpselt see õige. Parajalt kreemjas, veidi mõrkjas, mõõdukalt magus ja imeliselt hõrgutav.



Aja jooksul olen katsetanud mitmeid tiramisu retsepte, kuid alati ringiga ühe ja sama retsepti juurde tagasi tulnud. Tegelikult on see üsna autentne Itaalia retsept, kus ainukese muudatusena olen vahel Marsala veini või Amaretto likööri (erinevad koolkonnad) asendanud Vana Tallinna likööriga, mis sobib sinna maitsekooslusesse ka imehästi. Tõenäoliselt sobiks siin väga hästi kasutada ka meie oma Tõmmu veini vintage varianti, mis annab tiramisule ka mõnusa maitsevõimenduse.
Minu tiramisu kreem ei sisalda vahukoort. Kohevuse eest hoolitseb siin vahustatud muna ja kreemisuse eest mascarpone juust. Olen proovinud ka toorjuustuga, aga no ei saa midagi teha - mascarpone on siinkohal kõige parem valik. Vahukoorega variantidel on minu jaoks olnud see miinus, et seistes muutub kreem minu jaoks veidi võiseks ja raskeks. See minu klassikaks saanud retsept annab tulemuseks küll üsna pehme ja raskelt lõigatava tiramisu, kuid kreemisus ja õhulisus on samas need, millest ma ei ole nõus loobuma.
Aga asjast. Kuna tiramisu valmib tõesti ainult mõnest komponendist, siis iga komponent on omaette väga oluline. Nii on kindlasti ka kohviga. Mõrkjasmagus maitse peab tekkima kohvi ja likööri või dessertveini koostöös ning siinkohal on kindlasti võtmeküsimuseks ka hea kohv. Kohvi on vaja selleks, et küpsised kiirelt kohvi-likööri sees niisutada, samas hakkab hästi vahulise ja õrnamaitselise kreemi puhul just see kohvi maitse kreemist magusust tasakaalustama. Seetõttu kohv peaks olema korralik. Väga korralik.
1-1,5 dl kanget espresso kohvi (mina kasutasin SEDA eriti hõrku erikohvi El Salvador, mis oma hõrgu maitsega oli tiramisu puhul kirsiks tordil. Tavapärane hea espresso nt Lavazza oast sobib ka loomulikult hästi)
1-2 sl Amaretto või Vana Tallinna likööri (või siis Marsala vm veini)
ca 16-18 Savoiardi küpsist
3 suuremat muna (soovitavalt vabapidamise kanade)
3 sl rafineerimata roosuhkrut
250 g mascarpone juustu, toasoojana
poolest vanillikaunast kraabitud seemned või naturaalselt vanilliekstrakti (nt SEDA toodet)
pealeraputamiseks naturaalset kakaopulbrit


Valmista kohv ja sega liköör kohvi sisse. Kasta kiirelt küpsised kohvi-likööri segu sisse ja lao üksteise kõrvale vaagnale. Võid teha nii kahe, kui ka kolmekihilise tiramisu. Eralda munakollased munavalgetest ja vahusta munakollased koos suhkru ja vanilliga helekollaseks vahuks. Sega munakollased toasooja mascarponega, kuni saad tulemuseks ühtlase kreemi. Vausta munavalged tugevaks vahuks ning lisa siis munakollase ja mascarpone segule. Määri pool kreemist küpsistele ja lao sinna peale teine kiht kohvi sisse kastetud küpsiseid. Kui otsustad teha kolmekihilise tiramisu, siis jaga nii küpsiste arv kui ka kreemi kogus kolmeks võrdseks osaks. Kõige pealmisele kihile puista peale kakaopulbrit. Hoia jahedas vähemalt mõned tunnid.



Ja loomulikult tuleb tiramisu kõrvale pakkuda ka kohvi. Soovitavalt parimat võimalikku! Minu kirg ja armastus on hetkel päritolumaa kohv El Salvador, millega on mind lahkelt KAFO varustanud ning mis on mu kohvinõudmiste latti jälle tükk maad ülespoole nihutanud. 100% Araabika oast valmistatud ja käsitsi röstitud kohvioast valmistatud jook on erakordselt delikaatne ja maitserohke. Veidi pähklit, veidi šokolaadi, väga mõõdukat mõrusust ja parajalt happesust. Sobib hästi elu ilusateks hetkedeks. Näiteks koos tiramisuga nautimiseks. Ja valmistamiseks kasutame jätkuvalt Aeropressi, mille abil valmib täiesti vaimustav kohv ning millest olen pikemalt kirjutanud SIIN.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.

21. september 2016

Kindral Tso kanaroog Hiinast

See roog on pärit minu mõni aeg tagasi ilmunud Hiina toitude raamatust ja blogis seda seni ei olnudki. Samas on see külluslik kanaroog meie kodus saanud üheks neist toitudest, mida ikka ja jälle tellitakse. Maitseb kogu perele ja järele ei jää tavaliselt midagi.



Kindral Tso kana on põnev kanaroog, mis on maailmas (eriti Ameerikas) kulutulena levinud ja on üks populaarsemaid Hiina toite. Väidetavalt on see roog pärit Hunani provintsist ning on oma nime saanud Qingi dünastia kindrali Zuo Zongtangi järgi. Samas ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et mainitud kindralil ja sellel kanaroal mingeid sidemeid oleks. Nii elabki see folkloori ja magusvürtsikat kana ühendav lugu oma elu edasi ning õnneks ei pea kana suurepärast maitset küll kellelegi tõestama.


4-le
Valmistamisaeg: 20 minutit + 10 minutit marineerimiseks
500 g kanafileed või kondita ja nahata kana kintsuliha
200 g maisitärklist
soola ja valget pipart
ca 500 ml maapähkliõli kanatükkide frittimiseks + 2 sl õli vokkimiseks
1 tl tšillihelbeid
2–3 küüslauguküünt, peeneks hakituna
Marinaadi jaoks:
1 sl heledat sojakastet
1 sl Shaoxingi riisiveini (võid asendada kuiva šerri või kuiva valge veiniga)
2 munavalget
Kastme jaoks:
1 dl kanapuljongit
1 sl tomatipastat
1 sl heledat sojakastet
1 sl riisiäädikat
1 sl hoisin’i-kastet
1 sl seesamiõli
1 sl pruuni suhkrut
1 tl maisitärklist
serveerimiseks hakitud rohelist sibulat ja seesamiseemneid


Tükelda kana parajateks tükkideks. Sega marinaadiained ja aseta kana marinaadi sisse. Sega läbi ja jäta ca 10 minutiks marineerima. Sega kõik kastme koostisosad, kuni suhkur on lahustunud.
Kalla suuremale taldrikule tärklis, maitsesta seda soola ja pipraga. Veerata kanatükke tärklises. Raputa üleliigne tärklis ära.

Kalla pannile õli ning kuumuta. Kuumust võid kontrollida õli sisse visatud saiatükikesega, mis peaks ca 30 sekundiga pruunistuma. Friti kanatükke kuumas õlis osade kaupa mõlemalt poolt, kuni kanatükid on kuldsed ja krõbedad. Ära korraga liiga palju kanatükke õli sisse tõsta. Kalla õli pannilt ära, pühi vokkpann majapidamispaberiga üle ning kalla pannile paar supilusikatäit õli. Kuumuta seda ning voki mõnikümmend sekundit tšillit ja küüslauku. Kalla pannile kaste ja kuumuta, kuni kaste on paksenenud. Lisa pannile kanatükid ja sega kastmega läbi. Serveeri kohe ja lisa serveerides seesamiseemneid ning hakitud rohelist sibulat. 

16. september 2016

Mõnusalt vürtsikas karrine porgandi-pastinaagi püreesupp kookospiimaga

Püreesupid on meie pere lemmikud. Eelkõige muidugi seetõttu, et nad on lihtsalt nii maitsvad ja sametiselt mõnusalt. Teisalt aga ka seetõttu, et see on üks legaalseid mooduseid, kuidas muidu suhteliselt köögiviljaleiged lapsed saab panna köögivilju sööma. Ja söövad rõõmuga ning küsivad veel lisaportsugi. Ja mainimata ei saa ka jätta seda, et püreesupid valmivad sümpaatselt väikese vaevaga. Porgand ja pastinaak on oma magusa maitsega saanud minu jaoks püreesuppides ühtedeks lemmikuteks. Vähe on vaja, et paarist köögiviljast, maitseaintest ja kookospiimast saab kokku suurepärase supi. Sööd ja mõmised rahulolust.


4-le
Valmistamisaeg: 30 minutit
1 sibul, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
2 keskmise suurusega porgandit, tükeldatuna
2 keskmise suurusega pastinaaki, tükeldatuna
1 kartul, tükeldatuna
1 tl mango-karripulbrit või tavalist karripulbrit
6 dl kanapuljongit (nt SEDA Maggi Bio kanapuljongit)
400 ml purk kookospiima
soola ja pipart
õli praadimiseks


Kuumuta pannil või paksema põhjaga potis õli ning prae keskmisel kuumusel sibulat ja küüslauku mõned minutid. Lisa pannile karripulber ja kuumuta läbi, kuni karri muutub aromaatseks. Lisa tükeldatud porgand ja pastinaak ning kuumuta õlis läbi mõne minuti jooksul. Kalla peale kuum puljong (nii, et köögiviljad oleksid kõik vedelikuga kaetud) ja hauta kaane all vaiksel kuumusel umbes 15 minutit. Lisa siis tükeldatud kartul ja keeda veel seni, kuni kartul on pehme. Tõsta pott tulelt, kalla juurde kookospiim ja töötle köögivili saumikseriga ühtlaseks kreemjaks supiks. Maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta veelkord läbi. Supi paksust võid reguleerida soovi korral vett lisades.
Serveeri soojalt.

Retsept sündis koostöös Maggiga.

13. september 2016

Boeuf à la tartare. Tuntud kui böff

Ma ei söö liha just sageli. Vahel satub ilma igasuguse eelneva planeerimiseta minu nädalasse ka täiesti lihavabasid päevi. Lihtsalt ei tule meelde ja ei isuta ka. Köögiviljade maailm pakub lihtsalt lõputult kombineerimisvõimalusi. Samas hindan ma vägagi head liha. Carpaccio, ilus mahlane parajas küpsusastmes steik, böff või ka veiselihatartar on need toidud, millest ma kunagi ära ei ütle. Sekka ka mõni korralikult pehmeks haudunud pada või sütel küpsenud mahlane lambaliha. Lühidalt, liha meeldib mulle süüa siis, kui see on hästi tehtud ja heast lihast.
Üheks selliseks lemmikuks, on kindlasti ka boeuf à la tartare ehk rahvakeeli böff või ka veiselihatartar.


Selle nimetusega on palju segadust. Kui aga ajaloo juurde tagasi minna, siis algus on sellel roal 19. sajandis ning nimetus on tulnud terminist „à la tartare“ ehk siis serveeritud tartar kastmega. Tartar kastmega serveeriti siis toorest veiseliha, mis oli peenestatud ja maitsestatud kapparite, sibulate, musta pipra, sageli ka Worcestershire kastme ja munakollasega. Modernsemad versioonid veisesteigist tartar kastmega jäävad 20. sajandi algusesse ja Prantsuse kokakunsti kuldaegadesse. 1938.aastal väljaantud Larousse Gastronomique kirjeldab veisetertari kui toorest hakitud veiseliha, mis serveeritakse toore munakollasega. Selles väljaandes oli seni kohustusliku lisandina olnud tartar kaste juba eemale lükatud. Ajapikku nimetus mugandus ning termini tartar alla haarati lisaks veiselihale ka toored tükeldatud kalaroad erinevate lisanditega. Eestikeeli on tartar termini kõige täpsem vaste vist hake. Samas, tuleb tunnistada, kõlab tartar palju paljulubavamalt kui maakeelne hakitud toitu tähendav termin.
Kulinaarsete terminoloogilise demokraatia ajastul on tartar muutunud laiatähenduslikuks terminiks, mille alla võib kuuluda erinevad toorained alates erinevatest köögiviljadest kuni erinevate lihadeni välja. Tartari võib valmistada ka erinevatest lihatükkidest ja ka toore veisesüdame tartar kuulub edasijõudnud toore liha sõprade menüüsse.
Igal juhul on kindel see, et tartaride seast leiab endale lemmiku igaüks. Eritoitumised, dieedid ega talumatused ei tohiks kellegi jaoks takistuseks olla. Küll aga on toore liha, kala ja mereandide puhul kindel see, et tooraine peaks olema ülimas värskuses. Siis on vaja vaid veidi lisanditega tagant aidata, et uus ja võluv kooslus jälle maitsemeeli hellitaks.


Veisefilee tartar
Ajatu klassik ehk siis roog, millest kõik alguse sai. Veisetartari retsepti tuleks suhtuda loominguliseks ja kui mõned armastavad hästi puhta maitsega veiseliha, mis serveeritakse pea maitsestamata ning lisandid laotatakse liha kõrvale taldrikule, siis teine koolkond maitsestab jälle veiseliha üsna korralikult ära. Igaühel tasub katsetega, milline variant talle kõige enam sobib. Selle tartari puhul on üllatajaks munakollane, mis muutub sügavkülmutades kreemjaks võideks. Selleks tuleb terve toores muna sügavkülma panna, siis sulatada ja vedelaks muutunud munavalgest tahenenud munakollane eraldada.
6-le
Valmistamisaeg: 15 minutit
400 g sisefileed,  kelmetest puhastatuna
2 šalottsibulat
Paar anšoovisefileed või siis kilufileed
3 sl kappareid
soolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
oliiviõli
soovi korral veel hakitud oliive, Worcestershire või Tabasco kastet, peeneks hakitud marineeritud kurki, Dijoni sinepit, sidrunimahla vm.
Serveerimiseks:
Röstsaia
Hapukurki
Kappareid
1 munakollane, eelnevalt sügavkülmutatud muna sulatatud ja siis kooritud ning kollane eraldatud
Tabasco või Adžika kastet
Muud meelepärast
Tõmba noaga puhastatud fileest terava noaga ribad või haki hästi terava noaga filee väikesteks tükkideks. Sega lihale juurde hästi peeneks hakitud sibul, hakitud anšoovised ja kapparid, soola ja pipart. Veidi võid lisada ka oliiviõli. Sega läbi ja lase veidi aega maitsestuda. Kui soovid, lisa ka veidi Tabasco kastet. Vastavalt maitse-eelistustele võid lisada ka muid meelepäraseid lisandeid. Serveerides vormi tartarist pätsike, vajuta sinna keskele süvend ja säti sinna munakollane. Lisa juurde röstitud saia, hapukurki, hakitud sibulat, teravat kastet või muud meelepärast.

Retsept ilmus 2015. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

5. september 2016

Mõnusalt lihtne seene-kartulivorm ürdise kastmega

Mõned sõltuvussuhted häirivad vähem kui teised. Minul on raskekujuline seenemetsasõltuvus ja piisab sellest, kui keegi kusagil mõne seenepildi üles riputab, kui minu hing rahutuks läheb. Ja rahutus ei rauge enne, kui tiir seenemetsas tehtud. Sel sügisel on ilm seenelisi hellitanud. Kui esimesel käigul metsa sain korvi puhtalt puravike ja kukeseentega täidetud, siis viimasel nädalavahetusel piisas sellest, kui astusin oma maakodu aia nurka otse martsipaniõunapuu alla ja korraliku pannitäie jagu kuuseriisikaid (minu lemmikseened!) sain sealt korjatud ilma, et oleksin pidanud metsa minema.

Sel korral oli puravikuõnne

Puravikke jagus kohe mitme korvi jagu

Minu lemmikud ehk siis kuuseriisikad. Korjatud aiast õunapuu alt

Täpselt sellise portsu kuuseriisikaid korjasin kokku oma aiast õunapuu alt

See on nüüd see teine etapp, kui seened said kartulivormi sisse sätitud

Kartuli-seenevorm on vanakooli klassik

Üks asi on seente korjamine, teine pool algab siis, kui kõik kokkuahnitsetud seened ka ära teha tuleb. Tuleb tunnistada, et sageli meenub mulle teine pool alles siis, kui olen oma korvitäitega koju jõudnud. Ei pea vist mainima, et seenekarbikesi leiab sügavkülmast juba päris ohtralt ja marineerimisega tegelen ka hoolega. Seenetoidud on ka juba mitmendat nädalat menüüs.
Üheks mõnusalt lihtsaks seeneroaks neil päevil, kui väga toiduga mässata ei viitsi, on seene-kartulivorm ürdise kastme ja juustuse kattega. Maitseb hästi ja parajalt nostalgiliselt, sest seenevorm oli üks neist toitudest, mida ka minu ema tegi. Sügisesel ajal värsketest seentest, talvisel ajal aga soolatud seentest, mida tuli siis päev varem likku panna. Seenevormi päev oli alati pidupäev!




Minu seenevorm sai seekord eriti lihtsa vaevaga valmis, kuna kasutasin Maggi ürdist kastet. See on küll algselt mõeldud kanalihale, kuid sobis väga hästi ka seene-kartulivormile. Küpsedes kaste pakseneb, mistõttu ei olnud koorele vaja lisada muna. Ürdine maitse sobib seente ja kartulitega samas veatult
4-le
Valmistamisaeg: 45 minutit
300 g seeni, puhastatuna ja tükeldatuna (sobivad nii värsket otse pannile pandavad seened või kupatatud ja kurnatud seened või ka šampinjonid, kui metsaseeni käepärast ei ole)
1 sibul, hakituna
6-8 kartulit, keedetuna ja tükeldatuna
3 dl 10%-list koort
1 pakk SEDA Maggi Idea ürdi-koorekastme pulbrit (kui kastmepulbrit ei kasuta, siis lisa koorele 2 lahtiklopitud muna)
soovi korral hakitud värsket tüümiani
150 g juustu, riivituna (kui soovid tugevamat maitset, kasuta sinihallitusjuustu)
soola ja pipart
õli praadimiseks


Kuumuta pannil õli ja prae seeni koos sibulaga, kuni need on läbi küpsenud. Maitsesta soola ja pipraga ning soovi korral värske tüümianiga. Kalla ahjuvormi põhjale. Sinna peale laota tükeldatud kartul. Sega koorekastme pulber koorega ja kalla kartulitele peale. Kõige peale laota riivitud juust.
Tõsta eelkuumutatud ahju 180-200 kraadi juurde. Küpseta ca 35 minutit, kuni juustukate on kuldne. Serveeri soojalt.

Retsept valmis koostöös Maggiga. 

2. september 2016

Kanakintsud mee- ja sojamarinaadis

Asjalik aeg on nüüd kooliaasta algusega koos saabunud ja suvised pikaks venivad grilliõhtud koos sõpradega asenduvas asjalike argilõunate või -õhtusöökidega. Hinda tõusevad jälle kõik need toidud, mida saab kerge vaevaga ja suurema ajakuluta valmistada. Ja ei saaks kõhu ka korralikult täis.
Üheks päästvaks ideeks, mida kiire päeva õhtul valmistada, võivad olla mesised kanakintsud.
Magus maitsenüanss sobib kanalihale suurepäraselt, seepärast jäävad mee- ja sojamarinaadis küpsetatud kanakintsud väga maitsvad ja mõnusad. Tänu meele tekib lihale karamelline krõbe koorik, mis muudab liha väga hõrguks.



4-le
Valmistamisaeg: 40 minutit
Ca 700 g kanakintsusid (nahaga)
3 sl sojakastet
3 sl vedelamat mett
2 küüslauguküünt, hakituna
1 laimi mahl
2 sl seesamiõli
1 tl sriracha vm tšillikastet
1 sl maisitärklist
Õli praadimiseks
Soola ja pipart
Serveerimiseks seesamiseemneid


Valmista marinaad. Selleks sega omavahel sojakaste, mesi, küüslauk, laimimahl, tšillikaste, seesamiõli ja tärklis. Maitsesta kana soola ja pipraga ning prae pannil õli sees mõlemalt poolt kuldseks. Tõsta kanakintsud ahjunõusse ja kalla peale marinaad. Aseta 180 kraadini kuumutatud ahju küpsema ca 25-30 minutiks. Tõsta siis kuumus 220 kraadini või lülita sisse ahju grillrežiim. Piserda kanakintsud
ahjupannil oleva marinaadiga pealt üle ning pruunista kanakintsusid mõned minutid. Serveerides puista peale seesamiseemneid.

Retsept ilmus koostöös eriväljaandega "Mesi on hea"