28. aprill 2016

Mahlased kanakintsud päikesekuivatatud tomatiga ja mozzarellatäidisega. Kõrvalroaks kirju köögiviljavorm

Oma tööga seotult saan sageli igasuguseid huvitavaid ja uusi tooteid katsetada. Mis on kindlasti minu töös üks põnev tahk, sest uudishimulik olen ma loomu poolest niikuinii. Kui minuga võttis ühendust Maggi ja soovis oma tooteid katsetamiseks saata, siis kratsisin esmalt kukalt. Maggiga seondus mul esmalt pakis olev kukesupp, mida ehk viimati lapsepõlves valmistasin. Pikka aega on Maggi tooted minu jaoks üsna tähelepanuta olnud, sest esindan ikka seda koolkonda, kes koorib ja hakib kõik ise, küpsetab leivagi ise kõrvale ning pakisuppe põhimõtteliselt ei tee (kui just matkamas ei ole, mida ei juhtu ka liiga tihti). Kui minuni aga jõudis mitu kastitäit Maggi tooteid, siis olin mõnda aega nagu laps kommipoes ehk siis avastamist ja imestamist jätkus kauaks. Kusjuures mitmed tooted olid põnevalt nii oma uudsuse kui ka koostise poolest. Kuna mul on "rumal" komme iga toidu koostisained hoolikalt läbi tudeerida ja siis selle põhjal oma arvamus välja kujundada, siis tundub, et ka sellesse valmistoodete sektorisse on väga tugevalt sisse tunginud terve mõistuse ja tervislikkuse teema. Ehk siis pakendil toodud ainete loetelu pani pigem kulmu kergitama kui kulmu kortsutama.





Nii ka SELLE täiesti teismoodi toote ehk päikesekuivatatud tomati ja basiilikuga maitsetatud paberi puhul. Lugesin instruktsiooni ikka kaks korda kohe läbi, saamaks aru, et nii lihtne see ongi. Tehnika siis järgmine, et kanatükid tuleb lihtsalt kokkumurtud ja maitseainetega kaetud küpsetuspaberi vahele panna ning siis koos nende paberitega pannil lihtsalt valmis küpsetada. Hmm, ma ei olnud kunagi toitu paberis praadinud. Igal juhul katsetasin ära. Kasutasin soovitatud filee asemel luudeta ja nahata kana kintsuliha, mis jääb tunduvalt mahlasem kui filee. Kintsutüki täitsin mozzarellaga, mis tomatite ja basiilikuga koos peaks ilusa ja hästi sobiva maitsekombinatsiooni tekitama. Kanale lisaks valmistasin erinevatest köögiviljadest küüslauguse ja juustuse vormi, mille maitsestamisel kasutasin Maggi kartuli-hakklihavormi segu. Oli küll lihtne ja mugav tegemine. Ja lõpptulemuse maitse üle ei saa ka kohe üldse kurta.
Kanakintsud
4-le
4 kondita ja nahata kanakintsu
1 pall mozzarella juustu, paksude viiludena Kui tahad eriti luksuslikku tulemust, kasuta buffalo- ehk pühvlipiima mozzarellat
2 Maggi küpsetuspaberilehte kuivatatud tomati ja basiilikuga
veidi soola ja pipart
Köögiviljavorm
4-le
1 sibul, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
veidi võid
4 keskmise suurusega kartulit, tükeldatuna ja viilutatuna
1 suurem porgand, viilutatuna
1 väiksem bataat, viilutatuna ja tükeldatuna
1 väiksem kaalikas, tükeldatuna ja viiilutatuna
3 dl 10%-list koort või piima
1 pakk Maggi Idea segu kartuli-hakklihavormile
100 g juustu, riivituna
õli vormi määrimiseks
värskelt jahvatatud musta pipart


Kanakintsude valmistamiseks lappa kanakintsud laiaks. Maitsesta veidi soola ja pipraga (ära üle pinguta, sest küpsetuspaberi leht lisab muuhulgas ka soolast maitset) ja aseta ühele poolele mozzarellaviil. Keera teine kintsupool peale ja vajuta õrnalt kints kokku. Aseta maitseainetega kaetud Maggi küpsetuspaberi vahele nii, et nii kanakintsu kui paberi murdekohad oleksid kohakuti. Ühe paberi vahele mahub kaks kõrvuti kanakintsu. Suru paberit kergelt ka kanaliha külge. Kuumuta pliidil keskmisel kuumusel pann ning küpseta kanakintsusid mõlemalt poolt umbes 7-8 minutit kuni kanaliha on läbi küpsenud. Võid küpsemise lõpuks panna kanakintsud ka ca 7-10 minutiks 180 kraadisesse ahju, et liha kindla peale läbi küpseks. Mina kasutasin ainult pannil küpsetamist ja tulemus nägi välja selline nagu pildilt näha. Midagi kõrbema ei läinud, liha oli mahlane ja küpses pannil ilusti läbi.



Köögiviljavormi jaoks prae pannil keskmisel kuumusel sibulat mõned minutid. Lisa siis küüslauk ja prae veel mõned minutid. Määri väikesed ahjukindlad porstjonvormid või üks suurem vorm õliga. Laota sinna umbes pooled köögiviljadest, sinna peale kalla praetud sibul ja küüslauk ning sinna siis jälle köögiviljad. Sega kausis või tassis koor või piim Maggi maitseaineseguga. Kalla kooresegu köögiviljadele. Maitsesta vorm värskelt jahvatatud musta pipraga. Puista peale riivitud juustu ning küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni köögiviljad on pehmed ja juust kuldne. Serveerides lisa värsket tüümiani või muud meelepärast ürti.

25. aprill 2016

Minu hommikused lemmikud munaroad

Hommikusöökidega on mul üsna huvitavad suhted. Mingil eluperioodil tekivad ühed lemmikud ja siis olen järjekindlalt ja pöördumatult igal hommikul täpselt samal lainel. Kas on see hommikune mõttelaiskus või mingi muu põhjus, aga minu hommikusöögid kipuvad olema üsna ühelaadsed. Kui oli kaerakliipudru lainel, siis ikka pikka aega järjest. Või kui müslitama hakkasin, siis pikkadeks-pikkadeks kuudeks ja imestamisväärse lojaalsusega. Hetkel olen ma juba paar aastat hommikuse munaroa lainel. Variatsioonid hommikusöögiga on järgmised: kas söön munast tehtud hommikusööki või jääb täna hommikusöök vahele. Perele keedan puhkepäevahommikuti putru, küpsetan ahjus sooje võileibu või teen pannkooke. Kui need ilusti valmis, siis teen endale....ühe munaroa. Ikka vabapidamisel kana munadest ja rohke köögiviljaga. Endal ka juba väike sportlik huvi, et kaua see periood  nüüd kestab.




Minu kaks lemmikut munarooga on aga omlett kitsejuustuga või siis praemuna soojade köögiviljade ja õrnsoolalõhega. Mõlema koosluse jaoks olen avastanud täiesti asendamatuks saanud maitselisandi viikingite soola näol, mis annab nii munale, köögiviljaroogadele kui ka kalale mõnusalt mitmekihilise umamise ja õrnalt suitsuse maitse.
Need mõlemad hommikused taldrikutäied valmivad vaid mõne minutiga, seega võib neid valmistada ka kiiretel argihommikutel. Võileibade valmistamine või pudru keetmine võtab tõenäoliselt rohkemgi aega. Kooslusi saab ka vastavalt külmkapi või köögiviljariiuli koosseisule alati veidi varieerida. Ja kes suurem lihasõber, võib loomulikult ka peekonit mõlemale variandile seltsiks sättida.

Lihtne omlett kitsejuustuga
Omlett on toit, milleta oleks maailm palju nukram koht. Mulle meeldib omletti valmistada ja meie pere viiele liikmele meeldib omletti süüa. See lihtsus ja kiirus, millega omlett valmib, on nauditav. Paar lihtsat nõksu, mida valmistamisel silmas pidada ja minu maitse järgi täiuslik munaroog ongi valmis.


Minu lemmikuks on omlett, mis ei ole üleküpsenud. Ehk siis omlett tuleks veidi enne lõplikku valmimist pannilt ära tõsta, sest järelkuumuses hüübib muna veel veidi aega edasi. Vähemalt on minu kiiksuks selline keskelt veel veidi kreemjas omlett ja selle variandi puhul lisab kreemisust veel kuuma omleti vahele pistetud kitsejuust. Minu omlett valmib ainult munast ehk siis mingit lisavedelikku ma munale ei lisa. Praadimisel kasutan võid, sest see annab lihtsalt kõige parema maitse. Ja omlett peab minema kohe kuumale pannile ehk siis munamassi ei tohi koos panniga soojendama hakata. Maitsestamiseks kasuta kas lihtsalt soola ja pipart või siis SEDA Viikingite soola, mis on saanud minu lemmikuks maitsestajaks omleti valmistamisel.



Maitsva ja mahlase omleti jaoks läheb vaja (kogus 1-le):
2 muna, lahtiklopituna
ca 1 sl võid
soovi korral ca 50 g kitsejuustu, tükeldatuna
värsket hakitud murulauku või rohelist sibulat
Viikingite soola või soola ja pipart
Meelepäraseid köögivilju, pannil grillituna
Klopi munad lahti. Võid soola ja pipra lisada munamassi sisse, kuid mina eelistan maitsestada omletti alles päris lõpus. Sulata pannil või. 2 munast valmistatud omleti jaoks vajad ca 22-24 cm läbimõõduga panni. Keeruta panni nii, et kogu panni pind oleks kaetud sulanud võiga. Kui või pannil enam ei kihise ja on ühtlaselt sulanud, kalla munasegu pannile. Muna peaks hakkama kohe hüübima. Tõmba pannilabidaga munamassi äärtest veidi tagasi, et vedel munamass saaks sinna asemele valguda. NB! Kui muna on peaaegu hüübinud, kuid pealispind veel kergelt vedel, puista omletile juust  ning keera siis omlett taskuks ehk üks pool teise peale. Omleti küpsemine ei tohiks rohkem aega võtta kui 1-2 minutit. Maitsesta omlett kas viikingite soolaga või tavapärase soola ja pipraga. Omleti küpsemise ajal võid kõrval pannil grillida või küpsetada meelepäraseid köögivilju. Serveeri omlett kohe ja serveerides puista peale värskeid hakitud ürte.

Lihtne praetud härjasilm köögiviljade ja õrnsoolalõhega
See on nüüd üks neist kooslustest, millest on pea võimatu küllastuda. Köögiviljade kombineerimisega saab taldrikule väikseid vahetusi teha, kuid üldiselt on pehme kollasega praemuna minu jaoks üks neid toite, mis jääb alatiseks lemmikute nimistusse.


Köögiviljalisanditest meeldib mulle munale lisaks sättida kindlasti lehtkapsast, mis pannilt kiirelt läbi käinud ja munaga koos küpsenud. Hästi mõnus mahlane jääb samal moel tehtuna ka suvikõrvits ning seeni sobitan ka sageli sinna pannile. Seekord varusin oma lehtkapsa ja valged shimeji seened Fruitxpressi veebipoest, mis on äraütlemata mugav ja lihtne võimalus puu- ja köögiviljade tellimiseks. Hommikul tellisin ja lõunaks oli kaup kohal. Ei mingit poode mööda trampimist ja avastusi, mida kõige täna jälle poes ei ole. Loomulikult sobivad hästi ka tavalised viilutatud šampinjonid, aga mulle meeldivad shimeji seened just oma veidi magusa ja pähklise maitse tõttu.


Loomulikult maitsestasin nii köögivilju, muna kui ka õrnsoolalõhet väikese näpuotsatäie viikingite soolaga. Tootjale peaks ainult soovitama, et selle soolapurgi kork võiks olla juba aukudega, et oleks mugav soola otse purgist toidule saputada.


Ja siis veel sellest õrnsoolalõhest. Ma võiksin ju muidugi väita, et olen taas ise teinud ja soolanud, aga no vahel satub ka meie lauale poest valmiskujul ostetud õrnsoolakala. Kui parasjagu enda valmistatud kala käepärast ei ole, siis eelistan kas Stockmannist ostetud ja lahtiselt müüdavat lõhet või siis Peetri kalaärist Nõmme turult ostetud kala. Need on tõeliselt head. Minu kogemused pakendatuna müüdavate kalade osas on küll olnud sellised, et enam ei kipu neid ostma ega proovima. Värskest õrnast kala maitsest, mida õrnsoolakalast eeldaks, ei ole nende puhul küll juttugi ja mõned on ikka kohe täitsa halva maitsega olnud. Kes soovib aga ise kala valmistada, siis päris mitu erinevat retsepti leiab ka siit blogist, kui otsingusse "graavilõhe" sisestada.
Minu munaroog valmib aga lihtsalt. Kuumuta pannil kas või või ka näiteks kookosrasv, mida mina olen hakanud siin kombinatsioonis kasutama. Esmalt säti siis pannile parajateks tükkideks rebitud lehtkapsas, suvikõrvitsaviilud, seened, tomatipoolikud või muu meelepärane. Sinnasamasse tee ka munale paras koht ning löö üks muna köögiviljadele lisaks. Maitsesta pannitäis kas soola-pipra või viikingite soolaga. Vahepeal sega lehtkapsast ja keera suvikõrvitsal teine külg. Kui muna parajalt küps, siis säti kogu pannitäis taldrikule ning lisa taldrikule ka mõned viilud õrnsoolalõhet. Saputa ka lõhele veidi viikingite soola ja serveeri kohe.

19. aprill 2016

Norrakate kartuli lameleib ehk lefse. Kuidas valmistada ja millega süüa. Soolalõhega täidetud lefse viikingite moel

Tutvus lefse´ga sai alguse üsna juhuslikult. Kuna pereisa oma töö tõttu käib sageli muuhulgas ka Norras, siis haaras ta ükskord lennujaamast lastele meeleheaks kaasa suhteliselt tagasihoidlikus pakendis pannkoogirullid. Lapsed vaatasid ja keerutasid seda käes, sõid selle paki sisu ära ja teatasid, et see oli väga hea. Järgmine kord Norrasse minnes anti juba soov kaasa, et seda pannkooki võiks teinekordki tuua. Pannkook oli magusa, vahukoorekreemi meenutava täidisega ja selline mahlane ja mõnus. Uurisin veidi pakendit ja leidsin sealt nimetuse lefse. Veidi guugeldamist ja lefse hingeelu hakkas vaikselt minu ees laiali rulluma. Tegemist on meie mõistes eilsest kartulipudrust valmistatud pannkoogiga ehk siis lefse põhikomponent on jahtunud kartulipuder, millele lisatakse jahu ning millest vormitakse siis õhukesed pannkoogid. Pannkooke mitte ei praeta, vaid röstitakse kuival pannil. Lefse valmistamiseks on norrakatel terve hulk lisavarustust ja kogu seda protseduuri võib huvi korral jälgida näiteks SIIN videos, kus Martha Stewart ja Beatrice Ojakangas (kõlab täiesti Eesti nimena?) valmistavad lefset.




Lefset valmistades on paar asja, mida tuleks kindlasti silmas pidada. Esmalt - kartulipuder tuleb täielikult maha jahutada. Soovitavalt vähemalt üle öö. Teiseks tuleb jahu kartulipudrule lisada vahetult enne rullima asumist. Jahuga seistes pidi tainas vesiseks muutuma. Muus osas keerulist küll midagi lefsede valmistamises ei ole.
Sellest kogusest saab ca 8 lefset
5 dl peeneks tambitud kartuleid (ca 600-700 kg tooreid kartuleid)
2-3 sl sulatatud võid
50 ml 35%-list koort
1 tl suhkrut
0,5 tl soola (võid kasutada ka SEDA viikingite soola, kui kavatsed lefset soolase täidisega süüa, saad väga mõnusa kergelt suitsuse maitsega lefse)
ca 2 dl jahu + rullimiseks (jahu kogus võib varieeruda näiteks sõltuvalt kartuli sordist, seega jälgi, et tulemuseks oleks tugevama kuklitaina konsistents)
Koori kartulid ja lõika väiksemateks tükkideks. Keeda soolaga maitsestatud vees kuni kartulid on pehmed. Kurna ja peenesta siis võimalikult ühtlaseks. Kui sul on olemas suurt küüslaugupurustajat meenutav agregaat, siis kasuta seda. Nii saad kõige ühtlasema tulemuse. Olen katsetanud ka lihtsalt hoolikalt peeneks tampides ja ka see meetod toimib ilusti. Mõõda peenestatud kartulitest vajaminev kogus välja. Lisa kartulitele tükeldatud või ja sega läbi kuni või on sulanud. Jahuta kartulimass täielikult maha. Võid jätta üle öö külmkappi. Jahtunud mass sega esmalt läbi ühtlaseks ja lisa siis koor, suhkur ja sool. Sega juurde jahu ja sõtku seni, kuni moodustub ühtlane ja läikiv tainas. Taina paksus peaks olema sarnane kuklitainale. Kalla tainas jahusele pinnale, vormi sellest ühtlane vorstike ja lõika vorstike ca 8 võrdseks tükiks. Kata ülejäänud tükid köögirätiga, et vältida kuivamist ning töötle jahusel pinnal tainarulli kasutades üks pallike lamedaks pannkoogiks. Kui tainas hakkab laua külge kinni lisa jahu. Kuumuta pliidil pann. Kuumust võid kontrollida tilgutades pannile veidi vett. Vesi peab kohe susisema hakkama. Tõsta spaatli või suurema labida abil õhukeseks rullitud tainas kuivale pannile ja rösti mõlemalt poolt ca 30 sekundit, kuni see on kuldseks küpsenud. Kui tainas hakkab panni külge kinni, määri hästi vähese koguse võiga.
Valmis lefsesid hoia räti all. Jahuta. Kui soovid lefset säilitada, murra ta neljaks ja säilita siis õhukindlalt, et lefse säilitaks oma mahlasuse. Õige lefse on pannkoogilaadse elastsusega ja temast saab voltida erineva täidisega kartulileibasid sarnaselt tortillale.



Kui valdavalt süüakse lefset magusa täidisega, siis meie lemmikuks on saanud lefse-eined erinevate soolaste täidistega. Viimaseks lemmikuks on lefse täidis, milles saavad kokku küüslaugune toorjuust või kohupiim, mis paksu jogurti või majoneesi toel veidi pehmemaks segatud ja õrnsoolatud lõhe, mida maitsestatud viikingite soolaga. See müstiline ja väga mõnus sool on samuti pärit Norrast ning seda saab huvi korral soetada Umami poest.

Tõeline perenaiste mugavussool. Näpuotsaga roale juurde ja maitsed kõik paigas.


Selle suitsumaitselise soola abil saab väikese liigutusega anda väga maitsva ja suitsuse nüansi kogu täidisele juurde. Minu lemmikuks on just õrnsoolalõhe kus tibakene viikingite soola peale saputatud. Selline võimas ja väga hästi kokkusobiv maitsekooslus! Tibakene karulaugupestot ka lisaks ja üsna täiuslik suutäis ongi valmis. Soovi korral võib veel keedetud muna viile ka sinna vahele pista. Täielik lemmik!

18. aprill 2016

Uudiste lainel. Babulja restoran, Uulitsa tänavagurmee ja Fruitxpressi e-pood

Viimased nädalad on olnud vahvate uudiste nädalad ehk siis peale vahepealset suhtelist vaikust saab jälle mitu toredat uut ja head uudist välja hõigata.
Esmalt restoran Babulja. Kuuldused uuest, Laste Maailma kõrval asuvast ja Vene kööki viljelevast restoranist levisid juba mõnda aega. Seetõttu oli põnevust päris palju, kui saabus kutse Babulja avaüritusele. Kindlasti oli soov see koht ka ise üle vaadata ja kuulata, mida selle taga olevad inimesed Babuljast räägivad.



Pirukavalik on aus ja pirukad on väga maitsvad


Teise korruse restorani ruumid


Koht on aus! Vene hinge ja õiget slaavilikku hingust on tunda igal pool ja ka pisiasjades. Saab pirukat ja pliine, borši ja pelmeene. Kõik ikka ilusti käsitsi tehtud. Babulja restoran on seest tunduvalt suurem, kui väljast aimata laseb. Esimesel korrusel paikneb kohvik, mille au ja uhkus on pliiniköök. Pliine pakutakse kolmest erinevast tainast - kaljatainas, hapupiimatainast ja tatrajahust tainas - valmistatuna ning igale pliinile võib igaüks endale meelepärase lisandi välja valida. Lisaks sellele on alumisel korrusel veel suppe, salateid, pelmeene ja päevapraade. Hinnad kõik igati sõbralikud.

Huvilised uut kohta uudistamas


Pöff rebitud veisefileest, muna, kapparid, heeringas, sibul, kurk - puhas klassika, aga suurepäraselt tehtud

Teisel korrusel on lisaks 90 kohale ka suurepärane vaade 

Sült ja seened. Sült, kusjuures, pardilihast

Peakokk. Tätoveering ei tee valdkonnavahetust just liiga lihtsaks :)

Grillitud lambakarree oli klass omaette

Instagram sai korraks peaaegu täis Babulja toidupiltidest

Restorani teisel korrusel on avatud aga liharestoran, kus kõik liharoad valmivad grillahjus valmistatuna. Liha grillitakse puusütel ja see annab liharoogadele ilmeksimatult äratuntava sütel grillitud maitse. Kõik maitstud lihad olid nii väga hästi valmistatud kui ka väga kvaliteetsest toorainest. Seega sobib see koht kõigile neile, kes heast ja hästi valmistatud lihast oskavad lugu pidada.
Igal juhul on Babulja näol tegemist vahva tulemisega ja soovitan kõigil, kes Vene kööki, pliine, head liha ja mõnusat meeleolu hinnata oskavad, oma sammud sinna seada ja lasta end hellitada nii, nagu üks Vene vanaema seda teeks.

Uulits ja tänavagurmee. Veidi väiksema mastaabiga söögikoht kui Babulja, kuid kindlasti mitte mingil moel kehvema kvaliteedi ega ideega on Kadaka Selverist üle tee asuv väike vahva koht nimega Uulits. Õhinapõhisel pinnal kasvanud ja entusiasmiga väetatud tänavatoitu pakkuv restoran on kahe venna ettevõtmine, mis sobib tüüpiliseks edulooks või tõestuseks selle kohta, et kui midagi südame ja kirega teha, siis hakkavad igasugused vahvad asjad sinu elus juhtuma. Igal juhul pakub Uulits tänavatoidu säravamat poolt ja tõestab, et burks võib olla lihtsalt niiii hea, et oled valmis selle jaoks seisma järjekorras. sööma kasvõi püstijalu ja tulema ikka ja jälle tagasi. Burkside ja vrappide valik on igati korralik ja igaüks peaks endale lemmiku leidma. Liha grillitakse sütel, mistõttu maitsevad erinevad lihad ka ausalt ja ägedalt.

Kalkunifileeburger peedipesto ja grillitud spargliga ning pardifilee vrapp. Fotode autor: Ragne Värk


Kui burksi peetakse muidu ehk selliseks mehiseks ja toitvaks toiduks, mida enne rannahooaega neiud-naised kipuvad (vähemalt teiste nähes) vältima, siis Uulits on mõelnud ka selle peale. Alates aprillikuust leiab Uulitsa menüüst ka Rannamõisa linnulihast valmistatud burksi ja vrapi. Valida saab ingveri-apelsinikastmega pardifilee vrapi ja peedipesto ja grillitud spargliga kalkunifileeburgeri vahel. Lisaks veel Caesari vrap broilefileega. Maitsvad ja mõnusad kõik.
Toitude juurde pakub Uulitsa tänavagurmee mõnusaid John Lemoni naturaalseid limonaade. Valikus on rabarberi-, koola- ja ploomi maitsega limps, mis kõik omamoodi head ja järeleproovimist väärt.
Kokkuvõtvalt - uus, vahva, ausa suhtumisega tehtud koht, kuhu võiks juba sellepärast sisse põigata, et tänavatoidu kontseptsiooni parimast poolest aimu saada.
Täpsemat infot tasub uurida Uulitsa FB lehelt.

Fruitxpress.
Ja ei jää kaks head uudist kolmandata. Tõenäoliselt ei ole mina ainus, kes on vahel kirunud ja siunanud meie poodide kehva ja lünklikku puu- ja köögiviljadega varustatust. Kui sul on vaja lehtkapsast, siis on parasjahu varustusauk ning kui sul on vaja ilusat värsket säravrohelist salatit, siis on poes pakutav valik selline, nagu oleks enne lettidele jõudmist salat veoauto rataste alt läbi käinud või on lihtsalt juba poolel teel kompostiks. Kurb, aga vahel täiesti reaalne olukord. Eriti toidupildistamise puhul, kus tooraine värskusele ja värvile ei ole võimalik liialt kompromisse teha, on see peavalu vahel ikka päris painav. Aga nagu juba mainisin, on saabunud heade uudiste aeg!


Nüüd on võimalik kõigil puu- ja köögiviljade sõpradel, kes tõeliselt värskest kraamist ja laiast valikust oskavad lugu pidada, tellida vilju Fruitxpressi e-poest. Täpsem info firma kodulehel SIIN. Valik on kindlalt parim, kui kogu meie supermarketite valik kokku ehk siis enne ei ole mina näinud meil saadava ei okrat, finger-laimi, galangalijuurt ega mitmeid muid põnevaid eksootilisi vilju. Hinnad ka kõik igati mõistlikud, nii et minu jaoks on see ettevõtmine küll puhas kingitus, mis nii mõnelgi korral aitab linna poodides ringitiirutamise asemel millegi veidi produktiivsemaga tegeleda.
Loodetavasti jagavad sama rõõmu paljud ja värskeid vilju pakkuv e-pood leiab endale hulganiselt vähemalt sama vaimustunud fänne, kui siinkirjutaja.



14. aprill 2016

Kaerahelbepallid kahel moel. Laste lemmikmaius

Rootsist pärit kaerahelbepallid ehk kohaliku nimega havrebollar on tõeline mugavusmaius, mida tõeliselt lihtne valmistada ja mis maitsevad ka väga mõnusalt. Maitsevad hästi nii lastele kui suurtele ja ilma liialdusteta pidin nende pallikeste eest võitlust pidama, et neid ikka pildile jaguks. Kratid kippusid kogu aeg kallale.
Selle maiuse puhul ei pea helbeid kuumutama, mis muudavad need trühvlid eriti tervisesõbralikuks. Mina kasutan ka täistera kaerahelbeid, mis on helveste seas kõige toitainerikkamad ehk siis tera ei ole liigselt töödeldud.
Olen selliseid maiuseid kahel erineval moel teinud. Ühele variandile lisan kohvi, mis annab üllatavalt tugeva maitse kogu komplektile.Teise variandi sisse läheb ka tume šokolaad, mille suuremad magusasõbrad võivad asendada ka piimašokolaadiga ning maitses annab tooni sarapuupähklimaitseline šokolaadijoogipulber.




Kohvimaitselised kaerahelbepallid
Valmistamisaeg: 15 minutit + 2 tundi külmas hoidmiseks
Ca 20 pallikest
100 g toasooja võid
0,5 dl pruuni suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 dl täistera jämedaid kaerahelbeid
2 dl odrahelbeid
50 ml kanget kohvi (nt Lavazza ubadest espressokohv)
2 sl kakaopulbrit
3 sl tavalist või kakaoga kondenspiima
kookoshelbeid (nt Germund valikust)


Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa kakaopulber, kondenspiim ja kohv. Sega kõik läbi ning lisa siis kaera ja odrahelbed. Aseta mass paariks tunniks külma. Vormi käte vahel ümmargused pallid ja veereta neid kookoshelvestes.

Kaerahelbepallid šokolaadiga
Valmistamisaeg: 15 minutit + paar tundi külmas hoidmiseks
ca 20 pallikest
50 g toasooja võid
100 g sulatatud šokolaadi
3-4 sl Monbana šokolaadijoogi pulbrit (mina kasutasin SEDA maapähklimaitselist varianti)
1 dl karamellimaitselist kondenspiima
3 dl täistera kaerahelbeid
sarapuupähklijahu pallide veeretamiseks (näiteks SEDA Umami poes pakutavad rasvavaba sarapuupähkli jahu)
Tumedat šokolaadi ja hakitud pähkleid  kaunistamiseks (soovi korral)


Sulata või koos tükeldatud šokolaadiga ühtlaseks. lisa šokolaadijoogi pulber, kondenspiim ja sega läbi. Lisa segu sisse kaerahelbed. Aseta saadud mass paariks tunniks jahedasse. Veerata siis käte vahel ümmargused pallid ja püherda neid pähklijahus. Kui soovid kaunistada, siis nirista pallikestele peale sulatatud šokolaadi ja sinna puista veidi pähklipuru või muud meelepärast.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.


11. aprill 2016

Millal sa viimati Raekoja platsil restoranis käisid? Hea toidu saamise võimalikkusest Tallinna südames ehk restoran DOM

Tõepoolest, millal ma viimati Tallinna raekoja platsil restoranis käisin? Kui välja arvata tööga seotud asjatamised, siis viimane käik jääb vist aastate taha restorani Troika. Põhjuseks oli see, et tahtsime kindlasti ehedat Vene kööki nautida. Kui aga tekib mõte minna niisama välja sööma, siis kipub raekoja plats ja selle ümbrus küll võimalike ideede valikus joone alla jääma ja mõtteline joon jookseb Vene tänavalt, mis on teada-tuntud restoranide tänav. Raekoja plats täidab pigem ühest vanalinna otsast teise jooksmise vaheetappi, mitte aga teadlikku toidukoha valikut.
Ma väga loodan, et nüüd on see muutumas, sest Raekoja platsil asuvas restoranis DOM on uus peakokk Pavel Gurjanov, kelle ettevõtmisest ja ambitsioonidest puudu ei tule ja kelle üheks eesmärgiks on ka kodupublik taas Raekoja platsile meelitada.


Paveli ettevõtmisi on olnud põnev juba mitme aasta jooksul jälgida. Noor kokk on võitnud Aasta Koka tiitli, esindanud edukalt Eestit ka rahvusvahelistel võistlustel ja olnud mitu head aastat restorani Cru peakoka Dmitri Haljukovi Bocuse d´Ori ehk kokkade olümpia ettevalmistuste juures. Pavel oli ka nende viie koka hulgas, kes viimati kandideerisid Eesti esindajaks Bocuse d´Orile. Teades Paveli pühendumust ja professionaalsust, on restoranil DOM kindlasti põnevad ajad saabunud ja toit sellise kvaliteediga, mille pärast tasub jalgsi vanalinnas väike jalutuskäik ette võtta. Pavel muidugi väljakutseid ei karda ja lisaks restoran DOM-ile uue näo ja maitse andmisele on ta üsna värskelt asunud restoran Bordoo peakokas. Pistan igal juhul pöidlad pihku, et ettevõetud töömahukad väljakutsed annavad võimalused ennast kõige paremal moel tõestada ja et liigne töökoormus samas noort tublit kokka läbi ei põleta.

Suitsutatud metsik forell, ürdimajonees, värske salat
Tunnistan ausalt, et ma ei olnudki käinud restoranis DOM. Seega puudub mul võimalus võrrelda seda, mis oli DOM enne Pavelit ja milleks ta nüüd saanud on. Esimest korda elus peakoka rollis oleva andeka ja tööka koka edusse usun ma küll väga. Põnev kuulata Paveli nägemust ja lähenemist uuele ja värskelt väljatulnud menüüle. Nimelt rääkis Pavel pikalt esmalt oma lapsepõlvest, neist maitsetest ja mälestustest, mis on teda läbi elu saatnud ja mis on pärit suvedest maal vanaema juures. Puhtad ja selged maitsed ning valdavalt ja võimalusel kodumaine tooraine on need, millest on inspireeritud ka DOM-i uus menüü. Märksõnadeks on värskus ja naturaalsus samamoodi nagu puhtad maitsed ja tuttavlikud kooslused uues võtmes. Meie kodumaine tooraine ei ole küll ülevoolav ja rikkalik, samas on puhtus ja maitsete selgus see, mis Eesti toitu iseloomustab ja meie tooraine jätkuvalt maailmas võidukäiku tegeva Põhjala köögiga seob. 
Kui vaadata DOM restorani menüüd, siis üllatab see väga. Toidud on põnevad ja samas on hinnad väga sõbralikud. Arvestades pakutava toidu kvaliteeti ja väljapanekut on see hetkel kindlalt üks parima hinna ja kvaliteedi suhtega restoran ning peaks kummutama eelarvamuse, et Raekoja platsis kooritakse igas restoranis külastajatelt kümme nahka ja pakutakse heal juhul keskpärast toitu. Pooled toidukohad Telliskivis on ka kallimad ja kindlasti palju tavapärasemad.
Ülaloleval pildil on üks DOM-i uue menüü eelroogadest, kus pearollis suitsutatud metsik forell. Metsiku forelli puhul eristab teda kasvanduse kalast tugevam ja selgem maitse. Selline ürgsema maitsega kala, millele kerge suitsumaitse ainult ilu lisab. Ürdimajoneesi oli just täpselt niipalju, et forellile paras viimistlus anda ning maitsed kõik paika sättida. 

Küüliku konsomee, küüliku rillette, maapirn
 DOM-i menüü on küll kõike muud, kui tavaline turistipiirkonna steik-ceasari salat-brüleekreem igav ja ilmetu menüü. Kõik proovitud toidud olid hoolikalt läbi komponeeritud, toorainet austavad ehk siis tooraine sai taldrikul särada ilma, et teda liigse töötlemise või liigse maitsestamisega oleks tümaks tehtud. Kõik lisandid olid hoolikalt valitud ja juhuslikkust või korduvust oli erinevates taldrikutäites küll olematul hulgal.
Soe pardi-confit, maapirnipüree, maapirnikoor
Ülemisel pildil olev soe pardi-confit oli tõeliselt hõrk elamus. Paveli sõnul proovis ta restoranitoiduks vormida toitu, mille üldisem nimetus on hautis. See kausitäis on muidugi hoopis midagi muud, kui tavapärane pajatäis pikalt haudunud liha ja köögivilju. Kausi põhjas olevale imeliselt pehmele ja hõrgule pardilihale oli peale sätitud õhuline maapirnipüree ning kergelt krõmpsuvat tekstuuri lisasid jälle röstitud krõbedad maapirnikoored. Seltskond igal juhul elavnes seda põnevat ja teistmoodi kooslust maitstes silmnähtavalt ja pärast tuli välja, et see kausitäis sai ka mitmete lemmikuks.
Pavel rõhutas ka seda, et tema köögis on olemas Big Green Egg ehk siis suur grilliahi, mis võimaldab erinevaid tooteid elavalt tulel ja päris sütel grillida või siis ka suitsutada. Green Egg on ka meie koduses majapidamises ja julgen kinnitada, et peale uue aja gaasigrilli etapi läbielamist, naudime me grillides ja küpsetades nüüd naturaalsetel sütel küpsetamise maitset, millele ei ole võrdset. Ka DOM restorani köögis küpsetatakse mitmedki menüüs olevad toidud otse sütel valmis ja seda oli ka toitude maitsetes ilusti tunda.

Pavel ja köögiabiline Big Green Egg

 Restoran DOM on andnud uuele peakokale üsna vabad käed ja siinkohal kompliment ka restorani juhtidele, kes on suutnud aktsepteerida seda, et menüü ei pea olema turistilõksuna üles ehitatud ning tegelikult toimub toiduturism just eelkõige neisse söögikohtadesse, mis pakuvad teistest erinevat menüüd. Traditsioonilise turistimenüüga saab kätte vaid selle kliendi, kes otsib kõhutäit, mitte elamust.

Pošeeritud muna, juustukaste, lutserni idu, suhkruhernes, krõbe peekon


Grillitud veise õlg, metsaseene püree, sibul, punase veini kaste
Grillilt tulnud veiseliha oli pakutud toitudest elamus omaette. Kahjuks küll mitte kodumaine (kvaliteet pidi kodumaisel veiselihal olema väga kõikuv ja seda muret olen paraku paljude kokkade suust kuulnud), kuid mahlane, täpselt ideaalses küpsusastmes, maitse kastmega ja delikaatselt pearollis oleval lihal särada laskvate lisanditega. Väga maitsev ja maitsekas taldrikutäis.
Paveli käekirjaks tundub üldistades olevatki koduste ja tuttavlike toitude ja maitsete vormimine restoranimenüü jaoks sobivaks. Ehk siis vahvel seostub pigem koduse vahvliteoga lapsepõlvest, aga miks mitte leida vahvlile koht ka restorani magustoidumenüüs. Tõepoolest, miks mitte?


Belgia vahvlid, pastinaak, karamell, vanillijäätis
Magusroogade puhul oli tõeliseks kirsiks tordil rikkalik taldrikutäis, kus halvaakreem ja mustsõstrasorbett pearollis ning taustalauljateks marjad, pralinee ja šokolaadist vormitud oksad.

Halvaakreem, pralinee, šokolaadi oksad, värsked marjad, mustsõstra sorbee
Halvaa on selline veidi nostalgiline maius, mis liiga tihti restoranide menüüsse ei satu. Ju peetakse liiga lihtsaks. Selles kaunis taldrikutäies oli halvaal igati auväärne koht ning kreemisele ja veidi läägele halvaale andsid hapukad marjad ja mõrkjas šokolaad väärika revanši. Magusroog ise on muidugi nii filigraanne ja ilus, et sellesse lusika sisse lükkamine nõuab parajalt tahtejõudu. Ilu on kahju lõhkuda. Õnneks kiidab kõht hiljem tagant nauditava maitsekoosluse eest ja kui enne magusroa serveerimist võis tunduda, et kõht on juba piisavalt täis, siis vaikselt maiustades ja mekkides avastad ootamatult, et taldrikutäis on kui iseenesesest haihtunud.
Niisiis, Raekoja plats tundub olevat saanud endale uue võimaluse ka toiduteadlike inimeste jaoks. Paveli etteaste oli sellest kategooriast, mis peaks kohale meelitama kõik need, kellele meeldib tõeliselt head ja tasemel toitu nautida ning kes hindavad toidu puhul nii kvaliteeti, värskust, tasakaalus maitseid ja ka toidu esteetilist poolt.

Postituse fotod on pärit DOM restorani fotopangast ning kirjapandud muljed toetuvad DOM restorani küllakutse põhjal pakutud näidismenüüle. 

8. aprill 2016

Kleepuvad kana poolkoivad

Mõnusad kleepuvad kana poolkoivad on näputoitude klassika, mis sobib hästi näiteks koduse filmiõhtu suupistelauale sättida. Reeglina mõjub selle roa kleepuvus mitmel moel - esmalt on kanakoivad ise mõnusalt karamellised ja kleepuvad ning lisaks sellele kipuvad need kleepima ka maiustajaid laua lähedusse seni, kuni vaagen on tühjaks söödud.




Kanakoibade marinaad on veidi Aasiast inspireeritud – särtsakust lisavad küüslauk ja ingver, hapukat maitset annab laim, soolase täidlase maitse eest hoolitseb sojakaste ning kleepuv karamelline pealiskiht tekib suhkruroosiirupi toel.

1 suurema laimi mahl

4-5 sl DanSukkeri suhkruroosiirupit

3-4 sl sojakastet

3 küüslauguküünt, hästi peeneks hakituna

Pöidlasuurune jupp ingverit, hästi peeneks hakituna

soovi korral värsket tšillit, hästi peeneks hakituna

12 kana poolkoiba

Värsket koriandrit

Soovi korral seesamiseemneid



Sega omavahel laimimahl, suhkruroosiirup, sojakaste, küüslauk ja ingver. Kui kasutad tšillipipart, siis lisa ka see. Tõsta kanakoivad marinaadi sisse ja jätta mõneks tunniks marineerima. Keera aeg-ajalt kanakoibasid ümber, et marinaadi igale küljele ühtlaselt jaguks.

Kuumuta ahi 220 kraadini ning tõsta kanakoivad ahjupanniga eelkuumutatud ahju. Hoia marinaad alles. Küpseta umbes 30 minutit, kuni kanakoibadele hakkavad tekkima esimesed tumedamad laigud. Kanakoibade küpsemise ajal kalla marinaad väiksele pannile. Lase keema tõusta ja keeda hästi vaiksel kuumusel umbes 10-15 minutit, kuni kaste pakseneb. Tõsta kanakoivad ahjust, pintselda neid kokku keedetud marinaadiga ning aseta veel ahju umbes 10 minutiks, kuni kanakoivad on parajalt jumekad. Viimased 10 minutit võid kanakoibi ka ahjus grillelemendi all küpsetada. Jälgi, et kanakoivad ära ei kõrbeks, kuna suhkur hakkab kiirelt kanakoibadel karamellistuma. Serveerides lisa värsket koriandrit ja soovi korral ka seesamiseemneid.


5. aprill 2016

Waldrofi salat. Kevadine trööst enne umbrohuhooaega.

Salatisõprade jaoks on praegune aeg ikka veel paras ikaldus. Ma ei pea siin silmas seda, et meie poodides varustatus kuidagi nigel oleks. Pigem vastupidi. Värsket kraami jagub aastaringselt, aga samas on sügis-talv-kevad ikkagi see periood, kus tuleb läbi ajada poes pakutavaga ja maja ümber korjatud kraamist valmistatud fantaasiasalatid peavad jälle uut suve ootama. Õnneks on küll tunneli lõpus juba valgus paistmas ehk siis esimesed peotäied naati ja lauku olen juba oma maja tagant kokku kraapinud ja siis iga üleloetud liblet hoolikalt toidu sisse sättinud. Kõhtu paraku veel varakevadisest kraamist täis ei saa ja seni tuleb poes pakutavale keskenduda.


Võib öelda, et Waldorfi salat on maitsekoosluste klassika. Magus õun, krõmps sellerivars, rikkalik Kreeka pähkel ja viinamari – need on Waldorfi salati aastate, et mitte öelda rohkem kui sajandi jooksul paika loksunud maitsed, millel on oma võlu ka tänapäeval. Kui tahad toekamat salatit, võid lisada veel praetud ja tükeldatud kanafileed.




2 suuremat õuna, tükeldatud
2‒3 sellerivart, tükeldatud
1 dl Kreeka pähkleid, röstitud (nt Germund valikust)
1 little gem, jääsalatit või muud rohelist salatit
peotäis tumedaid viinamarju, poolitatud ja seemned eemaldatud
Kaste:
1 dl paksemat maitsestamata jogurtit (nt Valio uus vähendatud rasvasisaldusega Kreeka jogurt)
2 sl majoneesi
peotäis värskeid petersellilehti, hakitud
1 tl mett
poole sidruni mahl + riivitud sidrunikoort
soola ja pipart
Valmista esmalt salatikaste. Selleks sega jogurt, majonees, hakitud petersell, mesi ning sidrunimahl ja -koor. Maitsesta soola ja pipraga.
Tõsta kaussi tükeldatud õunad, seller ja viinamarjad. Piserda sidrunimahlaga ja vala peale kaste. Naudi kas iseseisva roana või lisandina liha- või kalaroogade juurde.

Paleoretsepti puhul jäta jogurt lisamata ja suurenda veidi majoneesi kogust.

1. aprill 2016

Õhuline hapukoore- või jogurtikook maasikakastmega

Kõikvõimalike tervislike ja trendikate kookide vahele kipub vahel ikka ära eksima lapsepõlvest pärit nostalgiline ja alati toimiv hapukoorekook. Alati toimiv, keerukate koostisosadeta ja kõigile meelepärane.


Vahustatud munade toel õhuliseks ja veidi suflee-taoliseks muutuv koorene täidis on kui ood kõikidele lihtsatele ja toimivatele kooslustele. Kui soovid veidi kergemat varianti, kasuta hapukoore asemel Kreeka jogurtit (Valio on näiteks värskelt välja tulnud väiksema rasvasisalduse, kuid samas kreemise ja paksu Kreeka jogurtiga). Seda kooki võib küpsetada ka plaadikoogina. Ümarat lahtikäivat vormi kasutades peaks vorm olema vähemalt 28 cm läbimõõduga ja kõrgete äärtega, sest kook küpseb üsna kõrgeks.


Põhi:
300 g jahu nisujahu
200 g võid
1 dl DanSukkeri suhkrut
näpuotsaga soola
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit.
Pane jahu kaussi, sega juurde küpsetuspulber, jahu peale tõsta tükeldatud külm või, sool ja suhkur ning lahtilöödud muna. Haki algul noaga segamini, hiljem sõtku kätega ühtlaseks tainapalliks. Aseta 1 tunniks külma.
Vooderda tainaga küpetuspaberiga kaetud suurema (vähemalt 28 cm läbimõõduga ja kõrgete äärtega) lahtikäiva vormi põhi ja küljed.
Kui kasutad valmis muretainast, siis eelista võiga muretainast.
Eelküpseta 180-200 kraadi juures kümmenkond minutit, kuni tainas hakkab hästi kergelt kuldseks värvuma ja taia pind on kuivaks muutunud.
Täidis:
6 muna (valged kollastest eraldatud)
1kg hapukoort või paksemat Kreeka jogurtit
2-3 dl DanSukkeri ekstrapeent suhkrut (sõltuvalt sellest, kui suur magusaarmastaja oled)
1 tl vanillisuhkrut
3-4 sl kartulitärklist
Vahusta munakollane suhkruga, lisa vanillisuhkur, hapukoor või jogurt ja ettevaatlikult ka tärklis (jälgi, et tükke ei jääks). Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja kalla siis munavalgevaht ülejäänud täidise sisse. Sega hoolikalt läbi ja kalla eelküpsetatud põhjale.



Küpseta vähemalt 45 minutit 180-200 kraadises ahjus. Kui tundub, et koogi täidis hakkab liiga kiiresti pruunistuma, siis alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsedes on oht, et täidis jääb vedel. Jahuta kook.
Maasikakaste:
400 g külmutatud maasikaid
1 dl DanSukkeri suhkrut
Püreesta maasikad koos suhkruga ning tõsta kastet serveerides igale koogitükile veidi maasikakastet.

Retsept valmis koostöös DanSukkeriga.