29. märts 2016

Täidetud muna kolmel erineval moel ehk kuidas kõik need pühademunad nüüd ära süüa

Igal aastal peale lihavõtteid on käes jälle aeg, kui need kümned kõvaks keedetud munad tuleb mingil moel ka ära süüa. Munavõileib, munasalat, munavõi - kõik see kuulub hetkel tõenäoliselt paljude kohustuslikku menüüsse. Vahelduseks võib aga meisterdada ka täidetud mune, mis on nostalgiaroogade taevas endale kindla koha kindlustanud. Täidetud munade poolehoidjate hulk ei näita kahanemise märke ja nüüd on käes just see hooaeg.Lisaks tavapärastele täidistele tasub katsetada ka veidi uuemaid ja põnevamaid kooslusi. Nii leiab igaüks endale oma lemmiku.


Sinepi-peekonitäidis:
4 muna, kõvaks keedetuna ja rebud eraldatuna
2 sl Felixi mahedat sinepit (kui eelistad teravamat maitset, kasuta vastavalt oma taluvusele kanget Vene sinepit
2-3 sl Felixi rammusat majoneesi
Soola ja pipart maitsestamiseks
100 g peekonit, ribadena, pannil krõbedaks praetuna
Tüümiani ja kirsstomateid, kaunistamiseks
Töötle munakollased koos sinepi ja majoneesiga ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga ning tõsta saadud segu 4 poolitatud keedetud munavalge sisse. Sinna peale tõsta krõbedaks praetud peekoniribad. Kaunista värske tüümiani ja kirsstomatitükkidega.

Avokaado-munatäidis:
4 muna, kõvaks keedetuna ja rebud eraldatud
1 suurem või 2 väiksemat avokaadot
Laimimahla
1-2 küüslauguküünt, purustatuna
2 sl rammusat majoneesi
Cayenne´i pipart
Soola ja pipart
Purusta avokaado ja sega laimimahlaga. Töötle munakollased ühtlaseks ja sega avokaadopüreega, majoneesi, küüslaugu ja cayenne´i pipraga. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta saadud segu 4 poolitatud keedetud munavalge sisse. Kaunista tšillihelvestega. Avokaadotäidist on soovitav valmistada vahetult enne serveerimist, sest õhu käes kipub avokaado veidi tumenema.

Lõhetäidis
4 muna, kõvaks keedetuna ja rebud eraldatud
50 g peeneks hakitud suitsulõhet
3 sl Felixi lõhemajoneesi
Soola ja sidrunipipart
Kaunistamiseks tilli ja lõheviile
Purusta munarebud ühtlaseks ja sega majoneesi, tükeldatud suitsulõhe ja soola ning sidrunipipraga. Tõsta saadud segu 4 poolitatud keedetud munavalge sisse. Kaunista tilli ja lõhega.

Retsept sündis koostöös Põltsamaa Felixiga

27. märts 2016

Krõbedad suupistesaiad camembert juustu ja prosciuttoga.

Suupisted on minu jaoks üsna ammendamatu teema. Esmalt annab see võimaluse pea piiramatuks fantaasiaks ehk siis kombineerimiseks ei ole rangelt paigas reegleid, retsepte või koguseid. Teisalt on suupisted jälle mõnusaks peosoojendajaks ehk siis neid on näiteks hea pakkuda sel ajal, kui külalised veel kogunevad ja enne kui pearoad lauda kantakse. Või siis vahel ka iseseisva suupistelauana serveerida kui plaanis õdus õhtupoolik või pisike peolaud.





Vaatamata sellele, et suurem osa suupistetest ei eelda rangeid retsepte, on aja jooksul mul mõned lemmikud tekkinud ja jäänud aastateks püsima. Üks neist on suupiste, kus krõbedaks küpsetatud saiale saab sättida toeka viilu kreemist camemebert juustu, sinna peale õhulise prosciutto-pitsi, magusust lisab viigimari ja magushapuka maitse eest hoolitseb balsamico kreem. Tüümian kehastub siin koosluses kirsiks tordil ja viimistleb kogu komplekti kokku nauditavaks maitsete akordiks. Mõnus!
Valmistamine on aga lihtsamast lihtsam ja kui on karta, et külaliste tulekul võib kiireks minna - näiteks tööpäeva õhtul - võib krõbedad saiad lihtsalt eelmisel päeval valmis teha.
4-6-le
1 pikk sai, viiludena
head kvaliteetset extra virgin oliiviõli
meresoola helbeid
3x120 g camembert juustu (nt seda NaTurek Camembert juustu)
200 g prosciuttot, õhukeste viiludena
3-4 viigimarja, sektoritena (kui värskeid viigimarju ei õnnestu saada, kasuta pehmeid kuivatatud viigimarju või ka näiteks värsket pirni, viinamarju vm magusaid vilju)
värsket tüümiani
head kvaliteetset balsamico-kreemi (mina kasutasin SEDA Umami poolt pakutavat väga head äädikakreemi)
värskelt jahvatatud musta pipart




Lõika pikast saiast õhukesed viilud. Piserda mõlemalt poolt õliga, puista peale soolahelbeid ning rösti 200 kraadi juures mõned minutid, kuni saiad on pealt krõbedad ja seest veel pehmed. Ole tähelepanelik - saiad küpsevad kiiresti ja kõrbemine võib üsna kiirelt toimuda. Jahuta saiad. Lõika camembert juustust parajad viilud (ca 3-4 mm paksused) ja tõsta jahtunud saiadele. Tee seda piisavalt varakult, et juust jõuaks toatemperatuurini soojeneda. Nii on juust kõige kreemisem ja maitsvam. Juustule aseta õhukesed prosciuttoviilud, sinna peale viigimarjasektorid ning kõige peale väike tüümianioks. Piserda saiu oliiviõli, värskelt jahvatatud musta pipra ja balsamico-kreemiga. Serveeri kohe ja naudi koos heade sõpradega.

Retsept sündis koostöös juustutootjaga NaTurek.

Pashakook beseekatte ja kaerapõhjaga

Kauneid kevadpühi kõigile!
Kevadpühadele on ehk kõige iseloomulik pühaderoog pasha, kel aga pashast isu täis või kelle jaoks pasha lemmikute hulka ei kuulu, võib meisterdada ühe mõnusa kihilise pasha-ainelise koogi. See on igati maitsev kohupiimakook, mille krooniks beseekiht, põhjaks kaerajahust muretainas ning keskmiseks kihiks kohupiim koos kuivatatud puuviljade ja pähklitega. See kohupiimane vahekiht ühendabki seda kooki pashaga, millele sel moel veidi teistlaadne kuju ja sisu antud.




10-12-le
Valmistamisaeg: 1 tund 30 minutit
Põhi:
3 dl täistera kaerajahu (nt Veski Mati kaerajahu)
100 g võid
1 dl pruuni suhkrut
Näpuotsaga soola
Vajadusel veidi vett
Täidis:
600 g kohupiima
4 munakollast
200 g erinevaid kuivatatud puuvilju (aprikoose, rosinaid, jõhvikaid jm), vajadusel peenemaks hakituna (nt Germund valikust)
100 g sarapuupähkleid, hakituna (nt Germund valikust)
1 sidruni mahl ja riivitud koor
1 dl pruuni suhkrut
2 sl maisitärklist
Beseekate:
4 munavalget
Näpuotsaga soola
1 dl suhkrut
100 g mandlihelbeid


Valmista esmalt koogipõhi. Selleks töötle köögikombainis kaerajahu, suhkur, või ja sool ühtlaseks. Kui segu jääb liiga kuiv, lisa veidi külma vett ja töötle, kuni moodustub ühtlane tainapallike. Suru tainas ca 24-26 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale.
Seejärel valmista täidis. Selleks sega kohupiim, munakollased, kuivatatud hakitud puuviljad ja marjad, pähklid, suhkur, tärklis ja sidrunimahl ning –koor. Sega kõik ühtlaseks ning kalla täidis koogivormi eelnevalt sinna laotatud põhjale. Küpseta 160-180 kraadi juures ca 50 minutit, kuni täidis hakkab õrnalt pruunistuma. Vahusta munavalged ja kui need hakkavad vahustuma, lisa pidevalt edasi mikserdades suhkur. Töötle vaht läikivaks ja tugevaks. Tõsta munavalgevaht eelküpsetatud koogile, laota ühtlaselt laiali, puista peale mandlihelbeid ja küpseta 150 kraadi juures mõnikümmend minutit, kuni besee pind on kergelt pruunistunud. Jahuta veidi. Lõigates kasuta vette kastetud nuga, mis ei lõhu beseed ära.

Postitus sündis koostöös Veski Mati ja Germundiga. Retsept ilmus 2016.aasta märtsikuises ajakirjas Oma Maitse.

24. märts 2016

Roosasse rüütatud restoranides tuuritamise jätk. Rosé šampanja ja eelroa pakkumine jätkub veel

Nii nagu SIIN postituses pikemalt kirjutasin, on kevadisel ajal end mitmed restoranid nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus roosasse rüütanud ning pakuvad komplektina klaasikest rosé šampanjat koos sinna juurde sobitatud eelroaga sõbraliku hinnaga. Püünele astuvad selle ettevõtmise käigus kolm väärikat tegijat ehk siis MOËT & CHANDON Brut Imperial Rosé, VEUVE CLICQUOT Brut Rosé ja RUINART Rosé. Millist šampanjat mingi restoran serveerib ja mida sinna juurde pakub - see ülesanne jäi juba iga restorani enda otsustada. Seekord käisin ja vaatasin üle Pärnus asuva Lime Lounge´i ning Tallinnas asuvad Hermitage hotelli restorani ja Clazzi.


Lime Lounge
Pärnu on üks armas koht. Esmalt loomulikult seetõttu, et tegemist on minu kodulinnaga. Samas armastaksin seda väikest armast mereäärset linnakest tõenäoliselt ka siis, kui poleks seal üles kasvanud. Hästi vahva on see, et Pärnu on väga erinev erinevatel aegadel. Üks nägu on suvisel kuumal päeval ja hoopis teine näiteks märtsikuisel unisel pühapäeval, mil mina Lime Lounge´i külastasin. Tänavad on tühjad, vaid mõni üksiks lonkiv turist on end keskpäevasele jalutuskäigule sättinud. Kui suvises Pärnus on söögikoha leidmine ellujäämiskursuse vääriline ettevõtmine, mis nõuab nii kannatust kui ka aega, siis varakevadel võib restoranide ustel kohata külaliste ootel kõõluvaid teenindajaid ja köögipersonali. Tõenäoliselt on Pärnu restoranide jaoks ellujäämise mõõdupuuks talvise hooaja üleelamine. Lime Lounge on üks neist toidukohtadest, millel käsil juba üsna mitmes hooaeg ja viimased hooajad on olnud nii edukad, et ühena vähestest Pärnu toidukohtadest on Lime Lounge olnud ka Eesti 50 parima restorani nimekirjas. Lime Lounge asub Koidula pargi kõrval, Victoria hotelli ees oleva ristmikult veidi Rüütli tänava suunas minnes. Omal ajal asus sealsamas minu kodupood, kus lapsena sai sageli järjekordades seistud. Nii et igati nostalgiline koht.
Lime Lounge on varakevadisele Pärnule omaselt mõnusalt rahulik. Peale minu on veel paar inimest, kes ilmselgelt kusagile ei kiirusta ja on tulnud lihtsalt pühapäeva nautima. Teenindus on meeldiv ja täpselt parajalt doseeritud ehk sisi kõike, mida vaja, pannakse tähele ilma liigselt pealetükkivaks muutumata.





Rosé šampanjade valikust on Lime Lounge otsustanud pakkuda Veuve Clicqout, mis ei ole tegelikult väga üllatav, kuna isegi restorani seintele on jäädvustatud sama šampanja tunnusvärvid ja -kirjad. Rosé kõrvale pakutakse krõbedal soojal rosmariinisaial kaht suupistet, millele sätitud hirvecarpaccio seenekreemi ja sinepiseemnetega.

Suupisted igati maitsvad ja maitsetelt sobivad kokku pakutud šampanjaga. Tegemist on siiski tõelise miniatuurse suupistega, mis kõhutäitena pigem järgneva söömaaja ergutuseks ja isutekitajaks sobivad. Meeldib, et sai on hästi krõbe ja soe, mis selle üsna lakoonilise suupiste igati nauditavaks muudab. Nagu rosé šampanjale kombeks, ei jää ta hätta ühegi suupiste komponendiga, vaid ühendab kõik kokku ilusaks tervikuks.
Kokkuvõtteks soovitan kõigil, kes seni vaid kesksuvises ülerahvastatud Pärnus on käinud, mõnikord täiesti sihipäraselt võtta plaani ka hooajaväline Pärnu. Uusi vahvaid kohti, väikelinna armast unisust ning tühja rannariba saab nautida aastaringselt. Suvel ehk siis juba mõne kuu pärast saame jälle Pärnus külg-külje kõrval rannal lebada ja hiljem samamoodi tihkelt koos restoranide uksel trügida. Praegu on Pärnus ruumi lahedalt ning Lime Lounge pakub jätkuvalt kindlat kvaliteeti.

Hermitage
Tallinna Vanalinnas Rataskaevu tänaval asuvas Hermitage hotelli restorani polnudki uuemal ajal sattunud. Viimati sai käidud seal siis, kui seal veel Nevskij restoran tegutses. Seega oli endalgi põnev.





Tumedates toonides ja ajaloolist ning mõõduka kiiksuga kaasaega ühendav lounge´lik ruum sobib hästi pühapäevaseks rahulikuks olesklemiseks. Vastutulelik teenindaja aitab kohe ka paraja suurusega laua meie jaoks valmis sättida, mööbeldades igati armsa asjalikkusega. Restoran on otsutsanud rosé šampanjadest eelistada Moët & Chandon Rosé Impériali ning selle juurde pakutaks Boeuf a´la tartari ehk maakeelk böffi.

Leivavalikus on kaks erinevat kohapeal küpsetatud leiva-saialist koos kolme erineva võiga




Pakkumise hind on 25 eurot ehk siis sisaldab see komplekt rosé šampanjat ja bouef´i.
Lihaks on selle roa puhul hirvefilee, mis on käsitsi hakitud nagu ühele korralikule bouef´ile kohale. Seda on ka tunda nii maitses ja tekstuuris, mille üle ei saaks ka parima tahtmise korral viriseda. Puhta maitsega kvaliteetne ja värske liha - see ei nõuagi palju rohkemat. Õnneks on kokk puhta liha maitset piisavalt austanud ja kõk lisandid - krõbedad kapparid, anšoovis, vutimuna, marineeritud sibul ja vürtsikas kaste - on serveeritud eraldi. Nii saab igaüks endale liharoa sobivaks maitsestada ja soovi korral puhast ja maitsestamata liha nautida. Väga maitsev ja igati meeldejääb bouef. Kui veidi joriseda, siis ehk selle üle, et toidu juurde serveeritud šampanja kallati flute klaasi, mis on natuke nagu eilne päev ja pigem vastuvõttudele sobiv klaas. Antud suurepärase serveeringu ja ka väga ilusa maitsekoosluse puhul oleks võinud šampanja olla ka elegantsemas klaasis. Lisaks sellele oli pudel vist juba mõnda aega avatud olnud, nii et šampanjale iseloomulik ilus jätkuvalt jooksev mull oli üsna hõredaks jäänud.
Ei suutnud kiusatusele vastu pidada ja tellisime, kord juba Vene kööki viljelevas restoranis olles, lauale ka kohapeal valmistatud pelmeenid.



Pikka juttu ei heieta. Pelmeenid olid ausad ja kõige paremas mõttes klassikalised kodused.

Clazz
Viimasena sai läbi astutud linna südames asuvast Clazz klubist, mis tegelikult nagu ei olegi restoran, vaid pigem toitu ja jooki serveeriv jazzklubi. Klubilikus võtmes toimib Clazz väga suurepäraselt ja olen seal minagi nii mitmedki õdusad ja heast muusikast tulvil õhtud veetnud. Toidukohana Clazz siiski sel moel ei toimi, et sinna ekstra sööma tasuks minna. Samas hea muusika kõrvale joogi- ja söögipoolist tellida kannatab seal suurepäraselt.






Hämaras interjööris pealelõunasel ajal end õhtuks valmis sättivad jazzklubis tekitab esmalt minu küsimus väikese segaduse. Omavahel veidi konsulteerinud, tuvastavad teenindajad siiski, et pakkumine on täitsa olemas ja kehtiv. Clazzis pakutakse rosé šampanjade valikust Veuve Clicquot. Taaskord see klaasi teema. Kui pakkumist reklaamival pildil on veel elegantne šampanjaklaas, siis lauale tuuakse taas flute klaas. Mull jookseb sel korral küll ilusti ja selles osas etteheiteid ei ole. Teenindaja toob ka kolmest suupistest koosenva taldrikutäie, mille kohta pärides toob ta ka pakkumise lehe ja loeb mulle ilusti suupistete koostise ette ehk siis saan teada, et šampanja juurde pakutakse tiigerkrevette värske kurgi ja wakame vetikaga, põletatud kitsejuustu seesami tuha ja peedihummusega  ning melonit parma singi ja maasikaga. Üsna lihtsad ja pigem traditsioonilised suupisted, mis väga ei üllata ei koostise ega maitse poolest. Neist kolmest on ehk seesamituhaga kitsejuust kõige maitsvam. Pakkumine täpselt selline, et kui satute Clazzi mõnusale kontserdile,siis lubage endale klaasike rosé šampanjat koos väikeste suupistetega. Ekstra selle jaoks kohaleminek oleks vast liiga põhjalik ettevõtmine.

Igal juhul tasub kõigil veel juhust kasutada ja veel märtsi lõpuni kehtivat pakkumist  - eelroog ja rosé šampanja - valitud restoranides proovida. Rosé šampanjat liiga tihti klaasiga ei pakuta ja kui sinna juurde veel maitsev roog sättida, siis tasub võimalusest kinni haarata küll. Täpsemat infot, millistest restoranidest tasub seda eripakkumist küsida, võib lugeda Embassy of Champagne lehelt.

Postitus sündis koostöös Prikega. 

22. märts 2016

Kergelt kohvimaitseline pasha valge šokolaadi ja kuivatatud jõhvikatega

Kevade suurimad pühad ehk lihavõtted on kohe käes. Juba selle nädala lõpus saame kõik mune värvida ja need, kes ristirahva kombe kohaselt vahepeal paastusid, saavad jälle tugevama toidupala järele haarata. Kuigi talv meid sel nädalal korralikult nöökis ja vahepeal lagedaks sulanud terrass on jälle valge vaibaga kaetud, ei suuda lämmata tunnet, mida tekitavad maja ees põõsas rõkkavat varblaste koor, üle taeva lendavaid haneparved, maja ees õitsevad lumikellukesed ja palju-palju pikemaks veninud päevad. Jahedas õhus on kevad siiski täiesti olemas!




Eelseisvate pühade kohustuslikuks roaks on minul juba lapsepõlvekodust saati pasha. Korralik rammus kohupiimaroog, kus pähklite ja kuivatatud puuviljadega ei koonerdata. Aja jooksul olen oma pashad küll märkimisväärselt lahjemaks kujundanud, kuna omal ajal ei koonerdatud pashat valmistades ei või ega suhkruga. Sel korral katsetasin magusust lisada valge šokolaadiga, hapukat maitset lisavad kuivatatud jõhvikad ja kergelt mõrkja maitse eest hoolitseb kohvilisand. Kokku sai igati maitsev pasha, kus maitsetasakaal mõnusalt paigas ja liigses lääguses seda magusrooga ka süüdistada ei saa.


500 g teralist kohupiima
3 muna
2 sl suhkrut
30 ml hästi kanget espressot (nt Lavazza ubadest valmistatud)
50 g võid
200 g valget šokolaadi
vanillisuhkrut
100 g hakitud mandleid (nt Germundi valikust)
200 kuivatatud jõhvikaid (pakub oma Premium sarjas NEID suurepäraseid suuri ja mahlaseid jõhvikaid)
200 g kuivatatud aprikoose (nt Germundi valikust)
100 g hakitud tumedat šokolaadi



Vahusta munad vanillisuhkru ja suhkruga. Sulata või. Haki šokolaad, lisa võile ning lase sulada. Sega kohupiim või- ja šokolaadimassiga. Lisa kohv, hakitud pähklid ja puuviljad. Ühenda saadud mass ettevaatlikult munavahuga, sega kõik läbi ning pane marliga vooderdatud pashavormi või marliga kaetud sõelale kerge vajutise alla. Sõela alla pane kauss, et eralduv vedelik sinna koguneks. Lase pashal jahedas 24 tundi taheneda. Kalluta pasha taldrikule ja eralda marli. Serveerimisel kaunista kuivatatud või värskete puuviljadega ning pähklitega.

Postitus sündis koostöös KAFO  ja Germundiga.

20. märts 2016

Vutt vanalinnas ehk kuidas ma Vanalinna Toidufestivalil vutti maitsmas käisin

Nagu ma juba SELLES posituses mainisin, on Tallinna Vanalinnas käimas suure hooga ja veel viimast otsa Vanalinna Toidufestival. Mõnus ettevõtmine, mille käigus viie erineva vanalinnas asuva restorani kokad valmistavad viiel järjestikusel nädalal viiest erinevast toorainest pearoogasid. Natuke sel moel omavahel ka mõõtu võttes. Hind on kõigile, kes kokkade väikest võistlust tahavad ka oma maitsemeeltega kogeda, väga demokraatlik ehk siis pearoog maksab vaid 15 eurot.
Tundub ju põnev! Osalevad järgmised restoranid:
Reserveeringuid tasub teha otse restoranidesse või siis osta "pilet" festivalile Piletilevi keskkonnast.
Lõppeval nädalal ehk 14.-20.märts valmistavad peakokad vutti ja järgmisel nädalal ehk 21.-27. märts vasikapõske
Käisin minagi vutti proovimas kõiges viies restoranis ja pean kohe nentima, et vutt võib olla väga erinev erinevate kokkade tõlgenduses. 

Dominic
Tuntud ja turvaline Dominic restoran on kui kvaliteedimärgi sümbol. Võid kindel olla, et kui hindad klassikalist kööki, kokanduse täiuslikku tehnilist poolt, päris toidu moodi maitsvaid toitvad roogasid ning toidu juurde täiuslikult sobivaid veine, siis on Dominic just sinu jaoks. Peakokk Allar Oeselg koos sommeljee Imre Uussaarega on suutnud Dominci lippu juba aastaid kõrgel hoida ning kuigi uusi toidukohti on vahepeal kümnete kaupa lisandunud, on Dominicil olemas oma lugu ja nägu, mida on vahel jälle tore taasavastama tulla. 


Dominici leivavalik sunnib ka korralikkusele ehk siis valitseb siin oht leivast enne roa saabumist kõht täis süüa. Nagu leivakorvist näha, koosneb leivavalik kolmes kohapeal küpsetatud leivast-saiast ja sinna juurde serveeritud võist.


Dominici vutti maitsma minnes ei olnud mul seega kahtlusekübetki,et vutt saab olema väärikalt koheldud. Nii täpselt oligi. Esmalt aga sundis veidi kulmu kergitama enne vuti serveerimist sinna juurde sobitatud vein. See oli tõsiselt tummine tegija ehk siis Indio Montepulciano D´Abruzzo 2008. Esmapilgul pigem tugevale tumedale lihale vihjeid jagav kui vutiga sõbrustav vein. Samas oma olemuselt üsna unikaalne vein, mis paindlik ja rohkelt kombineerimisvõimalusi pakkuv. Nüansirohke tegija just oma paraja happesuse ning samas vürtsikuse ja tanniinsusega. Nagu juba eelnevalt mainisin, siis Eesti ühe parima sommeljee poolt valitud koosluses ei ole põhjust hetkegi kahelda ning loomulikult suutsid nii vutt kui ka sinna juurde serveeritud vein ilusti üksteisele käe ulatada. 



Vutist endast ka. Krõbeda kooriku ning seest mahlase lihaga neljale vutifileele oli juurde sätitud külluslik valik lisandeid - seenepolenta, Sitsiilia tomatid, mida ööpäev ahjus küpsetatud, punase kapsa püree, viigimarjakreem, roheline ja valge spargel ning täidlane veinikaste. Küllaga erinevaid matsekooslusi, mida keelel ja meelel mängelda lasta. Kõik omavahel haakuvad ja samas ka omaette töötavad, nii et igati maitseküllane taldrikutäis. Pearollis olev vutt ei olnud ka hooletusse jäänud ehk siis mahlane vutt oli nii tekstuurilt kui ka maitselt väga nauditav. Dominic suutis igal juhul elegantselt oma euroopaliku köögiga vuti seljatada ning väga stiilipuhtalt dominikiliku elamuse pakkuda. Ei pea vist mainima, et toidu kooskõla veiniga oli veatu.

Olde Hansa
Vana tuntud tegija Olde Hansa on omaette kategooria. Kui mõnel restoranil on väga selgelt arusaadav kontseptsioon ning kindel koht restoranimaastikul, siis on see just Olde Hansa. Keskaeg on selles restoranis mänglevalt ja parajate show-elementide toel välja mängitud. Toit ei jää ka tahaplaanile ja keskaeg ei tähenda sugugi seda, et taldrikule end ainult tangupuder sätib. Peakokk Emmanuel Wille hoolitseb selle eest, mängulisus ja hea maitse omavahel ilusti koostööd teeksid. Olde Hansa toidud on küll märkimisväärselt teistmoodi kui kaasaegset kööki viljelevatel restoranidel, aga nagu teada - erinevused rikastavad.



Olde Hansasse sisse astudes võib esmalt alati arvestada sellega, et tõenäoliselt võetakse sind valjuhäälselt ja harjumuspäraselt joviaalsemalt tervitades vastu. Keskaja emandate-isandate suhtlusstiil on lihtsalt veidi erinev. Kui seda mängu sama lustlikult omalt poolt kaasa mängida, lisandub toiduelamusele ka etenduses osalemise rõõm. Hämarad ruumid, küünlad, pikkades kleitides teenindajad, ajakohane muusika - kõik see aitab üsna kiirelt veidi teistmoodi meeleollu sisse elada.






 Aga asja juurde. Nagu juba aru saada, pakub ka Olde Hansa Vanalinna Toidufestivali raames vutti. Üsna teistmoodi vutti, nagu peatselt selgub. Esmalt on vutt ise valmistatud kahel erineval moel. Pildil näha (või tegelikult mitte eriti näha) olev kollases safranikastmes vutikoib on valmistatud confit-meetodil ehk siis omas mahlas pikalt haududa lastes. Selgemini eristatav vutifilee, mis asub kollase kastme peal. Vutifileed on esmalt sous-vide meetodil töödeldud ja siis pannil krõbe koorik küpsetatud. Mõlemad variandid vutist on väga maitsvad ja tekstuurilt igati nauditavad. Lisandiks oli vutile sätitud Olde Hansa tavapäraseid lisandeid - safraniga speltakruupi, ingverikaalikaid, marineeritud köögivilju ning metsamarju. Igati toitev ja toekas taldrikutäis nii kaasaja kui ka keskaja standardite järgi. Vuti juurde pakutav vein on teenindaja lakoonilise info põhjal Chardonnay. Täpsemat infot veini kohta ei jagatud. Tegemist oli üsna lihtsakoelise veiniga, mis samas sellisele rustikaalse alatooniga vutiroale seltsiliseks sobis. Uuel nädalal ehk alates 21.märtsist on aga Olde Hansa pakkumises vasikapõsk, mis keskaegse restorani olemusega kindlasti suurepäraselt sobib.

Kaerajaan
Kaerajaan on restoran, mille asukoht on tõenäoliselt nii õnn kui õnnetus ehk siis ühest küljest on Raekoja plats ju igati väärikas ja ilus koht, teisalt on aga kindlasti väga keeruline kohalikku elanikku linna südamesse einetama meelitada. Kaerajaan on ilmselgelt ka kohaliku kliendi poole vaatamas ja seepärast end Vanalinna Toidufestivali jaoks üles rivistanud.




Kaerajaani on pilgeni täis rahvusromantilist meeleolu. Ekraanidel jookseb laulupidu, paraku ilma helita ning seetõttu võib asjasse pühendamata jääda arusaamatuks see tunnete tulv ja pidevalt pisaramärjaks kiskuvad kaadrid. Helilise poole pealt pakutakse kaasaegsemat, aga rangelt eestikeelset muusikat. Sisekujunduses on lugematul hulgal rahvuslikke elemente, mõned mõõduka kiiksuga. Peale minu viibivad restoranis veel mõned laudkonnad, kelle üldnimetus tundub olevat turist ja kelle menüüvalikul jääb silma see, et lauale kantakse nii pastaroog kui ka hamburger. Vanad head Eesti toidud :) Veidi küsitavaks jääb see, et kas end ilmselgelt Eesti rahvuslikkusega rüütanud restoran peaks pakkuma roogasid, mida igas turistikohas üle maailma pakutakse. Paiknedes samas kõige magusamas turistipiirkonnas, on kindlasti kiusatus pakkuda võimalikult lollikindlat menüüd, kust leiaks midagi ka see turistitüüp, kes alati tuntud ja turvalist valikut eelistab.
Aga vutist. Kaerajaani lähenemine vutile oli veidi teistlaadne. Pigem sooja salati võtmes, mis samas küll nii rikkalik,ja toitev, et ilma vaevata pearoa mõõdu välja annab.



Lauale toodud vutiroa alla olid sätitud sparglid, millele ohtralt koorest rammusat seenekastet lisatud. Kastet on viimistletud tibakese trühvliõliga. Sparglite puhul oleks ehk veidi krõmpsuvamat ja vähem kuumtöödeldud ihu eeldanud. Sparglitele nõjatus roheline värske salat rukola ja põldmarjadega ning kõige tipus kroonis seentega täidetud vutt. Salatit aitas särtsakamaks muuta tõenäoliselt marjadest tehtud hapukasmagus kaste. Toit ise värviline ja parajalt kevadine. Vuti maitsestamise puhul oli kokk veidi ehk liiga lahkelt soola lisanud, mis kippus nii vuti kui täidise maitse lämmatama. Vähemalt minu maitse järgi. Vutile kaaslaseks pakuti Pinot Noir veini, mis oli küll klaasi kallates kahjuks veidi liiga külm. Leivavalik koosnes kolmest erinevast leivast-saiast ning ühe leiva puhul oli aimata, et tegemist võib olla käsitööleivaga. Kas kohapeal küpsetatud või mitte, selle kohta paraku seletust ei antud ja ei tulnud meelde ka endal küsida.
Kui arvestada, et viimati sattusin Kaerajaani päris mitu head aastat tagasi, siis oli päris põnev taas kord käed puusale panna ja paar kepsakat hüppesammu Kaerajaani rütmis teha. Jaan tundub igati elujõus ja uuemal ajal kergelt kosmopoliitse maailmavaate poolt mõjutatud kodanik olevat.

Magus Auk
Vutiralli lõpus ootas aga õige magus pala uue, novembrist alates tegutseva veinirestorani Magus Augu näol. Sellest restoranist olin juba paaril korral kuulnud ning eranditult ainult head. Ehk siis põnevus ja uudishimu ka oma silmaga Pühavaimu tänaval asuv väike restorani üle kaeda, olid märkimiväärsed. Esmalt sunnib kindlasti kulmu kergitama restorani nimi. Kui veidi teemat uurida, selgub, et 19.sajandi keskpaigas asus Tallinna Vanalinnas Pikal tänaval veinikelder Magus Auk, mis oli seltskondliku elu tõmbekeskuses. Vein on tähelepanu keskmes ka Magusa Augu kaasaegses variandis. Veinirestorani toitude eest hoolitseb aga Soome päritolu peakokk Juuso Penttinen, kes elegantselt põimib roogadesse nii klassikalise Prantsuse, Vene, Eesti ja nagu meie vuti puhul selgus, ka Aasia köögi elemente näiteks tamarindikastme ja shiitake seente näol. Ehk siis igati nauditav fusion köögifilosoofia.

Selle nädala staar vutt Magusa Augu tõlgenduses


Magusa Augu interjöör on nauditavalt hubane

Ruumid on väikesed, kuid armsad ja kodused

Vutinädala vutiliha oli Magusas Augus serveeritud kahel erineval moel - vutikoiva confit ja täidetud vutifilee. Lisandiks seenekroket, shiitake seened, lehtkapsas, hapukasmagus karamelline õun ning kõige krooniks hapukas tamarindi kaste.Väga maitsev kooslus ja väga oskuslikult valmistatud vutt. Vutiliha sai staaritseda kahel erineval moel - confit meetodil valmistatud koib oli korralikult läbiküpsenud ja juba pehme. Täidetud vutifilee oli aga mitte veel läbiküpsenud ehk siis alles pehme. Vutiliha kohta võib ääremärkusena öelda, et kuna tegemist on väikese linnuga,siis kõige sagedasem viga kipub olema kuivaks küpsenud vutt. Mis ei ole just suurem asi toiduelamus. Magusa Augu vutiroal kuivaks ja tuimaks küpsemise probleemi ei olnud ja taaskord sai osaks täiuslik toiduelamus. Vutiroa juurde pakuti juua tõeliselt mõnusat Prantsuse päritolu Villa Blanche Grenache viinamarjast valmistatud rosé veini. Karge ja tõeliselt kaunis rosé, mis andis suurepärasele vutiroale väga ilusa viimistluse



Peakoka tervitus. Soolatud siia tartar rukkileivatšipsil

Pildil on hästi näha, kui mahlane ja mõnus oli täidetud vutifilee

Magusa Augu puhul tuleks kindlasti veel mainida nende leiva-saiavalikut. Saia kategooriasse jäi juuretisega kaerasai, mis oma magusa maitse ja õhulise tekstuuriga sai koheselt meie lemmikuks. Samamoodi väga maitsev ja samas teistes restoranides pakutavast parajalt erinev oli täisteranisujahust leib. Peenleiba meenutav ja samuti igati mõnus suutäis.
Kuna olime selles restoranis esimest korda, siis ei suutnud vastu panna kiusatusele maitsta ka selle koha teisi roogasid. Et veidi rohkem aimu saada Magusa Augu köögiloomingust. Valik langes esmalt boršile ja lisaks võtsime ka siiga.

Magusa Augu borš

Siiafilee
Üllataja oli kindlasti borš. Väga julge lahendusega - esmalt on taldrikupõhjas vaid suur sektor punast kapsast koos tõeliselt pehmeks hautatud härjasaba, hapukoorekreemi ja ürtidega. Sellele lisati korralikult tummist ja tõeliselt umamist supivedelikku, mis kogu roa toitvaks, maitsvaks ja väga nauditavaks tervikuks ühendas. Nauditav oli ka pannil krõbeda kooriku saanud siiafilee nuikapsapüree ja vürtsika sinimerekarbi ning rohelise karri kastmega. Väga äge kooslus ja toimis igati!
Magusa Augu etteaste oli küll sellest kategooriast, mis sunnib sinna uuesti samme seadma. Kindlasti oleks väga põnev proovida näiteks Vanalinna Toidufestivali järgmise nädala rooga ehk vasikapõske Magusa Augu interpretatsioonis.

Kui peaksin oma vutinädala muljed reastama, siis minu kindlateks lemmikuteks oli esimene vutt ehk restroran Cru poolt valmistatud ning täpselt samaväärseks julgen tunnistada ka viimasena ehk Magusas Augus pakutud vutiroa. Piisavalt erinevad ja väga maitsvad omal moel. Cru triumf on ehk ka aimatav, kuna vuti väljakutse esitas just Cru peakokk Dmitri Haljukov ning vutt oli ka üheks etteantud tooraineks, mille valmistamisel Cru peakokk kokkade olümpial ehk Bocuse d´Oril pidi oma oskusi näitama. Cru restoranis pakutud vutt oli oma küpsusastmelt, mahlasuselt ja maitselt täpselt nii täiuslik, et hetkel asetus see minu jaoks vutiroogade etaloniks. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Dominici nägemus vutiroast, mis on igati väärt seda, et ekstra selle roa nautimise jaoks kohale minna. Ka Olde Hansa safranine vutt oli maitsev ning täiesti teistlaadne maitsekombinatsioon. Viimase puhul ehk kippus ainult safran vuti enda naturaalset maitset varjutama.
Kaerajaani roog vajaks ehk teist võimalust, kui vuti maitsestamisel veidi vähem soola oleks lisatud.
Kokkuvõtteks võib aga öelda, et juba uuel nädalal võtavad needsamad viis restorani ja viis peakokka veel viimast korda sel korral mõõtu ja pistavad rinda vasikapõsega. Põnev tooraine ja põnev võistlus. Kes vähegi soovib osa saada, peaks kiirelt nüüd sammud vanalinna seadma. Festivali võistlustoidud on jätkuvalt ka väga sõbraliku hinnaga ehk 15 eurot ühe toidu eest. 
Kes soovib, see proovib!
Huvi korral loe Vanalinna Toidufestivali kohta lähemalt SIIT