7. juuli 2016

Angervaksasiirup. Kesksuvine, magusmõrkjas ja ilmatu kasulik

Kes sattunud viimasel ajal maale, see teab,et nüüdsel kesksuvisel ajal on kogu loodus mattunud võimsatesse ja kohati ehk veidi läägetessegi aroomidesse. Õhk on tihe ja lõhnad võimsad. Seda aroomipilve ei ole võimalik mitte tunda. Õitsevad pärnaõied ja oma reljeefse panuse lisab ka angervaks. Pitsiline ja mõrsjaliku õitepuhmaga taim, kelle läägemagust ja kergelt mõrkjat aroomi kandub aasadel jalutades varem või hiljem ninna.



Angervaks on  väga võimas taim. Ta on looduslik aspiriin, mida kasutati enne tööstusliku aspiriini kasutuselevõttu. Taimes sisalduva salitsüülhappe tõttu on angervaksal valuvaigistav, rahustav, palavikku alandav ja higieritust soodustav toime. Angervaksa peaks aitama neid, kelle meel ja hing on rahutud ja kes sisemise tasakaalu kaotanud. See kreemikate õrnade õitega taim aitab meeltel lõdvestuda ja vaimul rahuneda.
Angervaksa kasulikest omadusest võib mainida veel immunsüsteemi tugevdamist, liigesevalu vaigistamist, organismi puhastamist, põletikuvastast toimet, ainevahetuse parandamist, seedimise korrastamist, närvivalu leevendamist ja veel mitmete-mitmete haiguste vastu aitavat toimet. Ka on angervaksa naesterohuks nimetatud, mis viitab naiste hädade leevendamisele. Nurganaised said omal ajal angervaksakuuri pea kohustuslikus korras.
Kui kõik angervaksa toimeained nüüd kokku liita, siis peaks olema tegemist üsna universaalse taimega, mille abi saab leevendust suuremale osale hädadest ning mida võiks juba ennetavalt vahetevahel kas tee või ka siirupi kulul tarvitada. Halba sellest igal juhul ei sünni.



Lisaks ravitoimele on angervaksal ka võimas maitse- ja lõhnabukett. Olles ühtaegu nii pealetükkivalt imal ja lääge, kuid samas ka mõrkjas, parajalt mesine, kaneeline, vanilline, mandline. Tõeline magusate aroomide bukett, mis liiga suures koguses muutub isegi vastuvõetamatult läägeks. Nii olen pidanud liiga kange angervaksa tee pooleli jätma, sest see oli lihtsalt liiga võimas ja ajab kergelt iiveldama. Nüüd juba tean, et seda taime tuleb mõõdukalt doseerida.
Hapukasmagus ja mõrkjas angervaksasiirup on aga elamus omaette ja hea tahtmise korral leiab siit siirupist ikka päris palju erinevaid maitse- ja aroominüansse. Suhkru magusus tasandab angervaksa mõrkjust ning laimi ergas hape aitab läägemagusat maitset ohjas hoida. Nii on tulemuseks mõnusalt tugeva ja nüansirikka maitsega siirup, mida sobib nii toiduks kui ka ravimiks tarvitada.

ca 35 angervaksaõisikut
1 liiter vett
500 g suhkrut
1-2 laimi mahl
Esmalt raputa angervaksaõisikuid nii, et eralduksid nii lahtised õied kui ka seal elutsevad putukad. Keeda veest ja suhkrust siirup, kuni suhkur on täielikult lahustunud. Pigista siirupi sisse laimimahl ja suru sinna ka angervaksaõisikud nii, et kõik õisikud oleksid vedeliku sees. Jäta kaane alla 12-24 tunniks tõmbama. Kurna tõmmis läbi sõelale asetatud marli ja pigista marlile jäänud angervaksaõisikud veel täiesti kuivaks. Mina teen seda sarnaselt pesu väänamisele, ainult et riide sees on väänamise ajal ka õisikud. Lase kurnatud siirup veel korra keema tõusta ja kalla siis steriliseeritud purkidesse või pudelitesse. Selleks hoia purke või pudeleid 75-100 kraadi juures ahjus ca 20 minutit.




Selline siirup sobib hästi nii mõnusa jahutava morsi (lisa vett või gaseeritud vett), kohupiima-, toorjuustu-, jäätise- või vahukoore magustamiseks. Sorbeti valmistamiseks, vahuveinile särtsaka maitse lisamiseks või veel mitmel-mitmel erineval moel kasutamiseks, kus iganes toidule saab lisada hapukasmagusat maitsenüanssi. Kui arvestada angervaksa imelisi raviomadusi, siis tuleks sellist siirupipudelit hoida käepärast ka viiruste hooajal ja tarvitada seda nii haiguste ennetamiseks kui ka ravimiseks.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga hea köharohi :)

Unknown ütles ...

Tegin,sai maitsev ja väga ilusa värviga.

Tuuli ütles ...

Nii tore kuulda, et siirupitegu õnnestus ja siirup maitses :)

Anonüümne ütles ...

Minu siirupitegu läks veidi untsu, aga vägev ravim, mis ka surivoodilt haige püsti aitab, tuli vist küll. Mina panin poti angervaksõisikuid täis, valasin keeva vee peale ja lasksin keema tõusta, keetsin umbes 10 min., siis kurnasin. Sain tumepruuni vedeliku, mis maitselt meenutas riia palsamit. Nüüd lisasin 3 liitri vedeliku kohta 1,5 kg suhkrut ja sain kuldselt helkiva tumepruuni mõruda maitsega vedeliku, mida leebe maitse saamiseks tuleb klaasitäiele veele lisada 1 spl. Et mitte hea kraamiga koos liigselt suhkrut manustada, siis magusamaks ma seda segu ei tempinud. Olgu siis pealegi mõru! Proovisin segada spraidiga, lisasin teele, proovisin ka erinevate kokteilide sisse teda sokutada. See mõrkjas maitse jääb iga segu puhul alles, see meenutab tõesti veidi aspiriini maitset. Värvaine selle keeduse sees on nii tugev, et võiks lõnga värvida- kõik potid-totsikud ja kraanikauss olid peale seda nõiarohu keetmist pruunid. Selline nõiarohi sai siis minu angervaks asiirupist.

Tuuli ütles ...

Väga põnev üksikasjalik siirupi/nõiarohu valmistamise kirjeldus :)
See angervaks on üks korralikult kange kraam ja tõenäoliselt sai sinna potti siis ikka mõnuga siis neid õisikuid pandud. Olen kord ladunud angervaksatee sisse lahkelt õisikuid nii, et pärast ei olnud tee enam joodav. Just selle mõrkjuse ja vängeks läinud maitse pärast. Nüüd olen hakanud oluliselt tagasihoidlikumalt angervaksa doseerima. Pikem keetmisaeg annab vist ka oma panuse. Aga kui vaikselt lahjendada, siis äkki õnnestub see nõiarohu kontsentratsiooniga siirup ikkagi ära tarvitada. Väärt kraam ikkagi ju :)