10. veebruar 2016

Roosasse rüütatud restoranid ning hõrk komplekt eelroast ja rosé šampanjast. Suurepärane pakkumine veebruaris ja märtsis

Esmalt tuleb alustada sellest, et ma kindlasti šampanja suhtes liiga erapooletu ei ole. Pigem iseloomustab minu suhet šampanjasse esmalt kirg ja teisalt austus selle tõeliselt suursuguse joogi elegantsuse ja ajatu maitsekoosluse vastu. Šampanja on jook, mille tegemine on kõike muud kui lihtne ja see talletub ilmeksimatult ka maitses.
Siinkohal olgu paar levinumat viga ära märgitud. Esiteks: ei ole olemas sellist asja nagu šampus. Kui me räägime Põhja-Prantsusmaal Champagne´ maakonnas toodetud ka klassikalisel šampanja meetodil valmistatud ning kindlatele apellatsiooni nõuetele vastavast joogist, siis on see šampanja (mitte šampus). Teiseks, kõik vahuveinid ei ole šampanjad ja kõikide teiste mullidega jookide üldnimetus on siiski vaid vahuvein. Siia alla jäävad ka hästi tuntud Hispaania Cava´d, Itaalia Prosecco´d. Nimetus šampus näib olevat meie keelepruuki jäänud nõuka-ajast, kui pidudeks joodi kangestatud magusat limonaadi või paremal juhul siiski veinil baseeruvat mullidega Sovetskoje Šampanskoje nimelist tont-teab-kust pärit jooki, mis ei vastanud mingitele veinitootmise reeglitele.
Niisiis, iga vahuvein ei ole šampanja, kuid ka šampanjasid on erinevaid stiile ja liigitusi. Alates non-vintage ehk ilma aastakäiguta tavašampanjast kuni siis rosé šampanjadeni välja. mis on selles postituses peaosas.
Šampanjal on kindlasti oma vääramatu maine ja temaga seostatakse punaseid vaipu, rikkaid ja ilusaid inimesi, suurejoonelisi vastuvõtte ja muidu tavainimese jaoks ehk veidi ebamaist ja paljudele kindlasti väga ihaldusväärset maailma. Kui nüüd järele mõelda, siis šampanja on ehk kõige kättesaadavam luksusliku elu komponent, millega on võimalik kas siis oma tähtsaid päevi meeldejäävaks kujundada või, vastupidi, halli ja argist päeva eriliseks muuta. Õnneks on viimastel aastatel läinud asi aina paremaks. Šampanjade riiul on aina laiemaks muutunud ja saadaval on nii traditsioonilisi suurtootjate tooteid kui ka põnevaid ja haruldasemaid šampanjasid. Lisaks on kasvanud jõudsalt nende Eesti restoranide hulk, kes on selle jumalate joogi populaarsuse kasvamisest aru saanud ja kes pakuvad restoranides ka šampanjat klaasiga. Ma väga loodan, et see trend ja suundumus muutub aina levinumaks. Sest vahel ju võib!
Lisaks sellele, et šampanja annab meile võimaluse nautida sama jooki, mis selle maailma rikkad ja ilusad, on šampanja ka erakordselt tänuväärne jook toiduga serveerimiseks. Piltlikult öeldes sobib rosé šampanja (ja ka paljud teised roosad vahuveinid) peaaegu kõigega. Rosé´s on olemas tänu tanniinidele nii punastele veinidele omast sügavust, samas on olemas särtsakat happesust, mis aitab rasvaste ja kreemiste roogadega hakkama saada ning puudu ei jää ka marjasusest ja puuviljasusest. Ehk siis kui sa ei tea, mis jooki toidu kõrvale pakkuda, siis vali rosé šampanja ja võimalus eksida on pea olematu. Üldjoontes võib rosé šampanjat pakkuda alates Prantsuse köögi klassikustest kuni Hiina take-away toitudeni välja. Võrreldes tavašampanjaga, muudab just tanniinsem ja tugevam selgroog rosé veel paindlikumaks valikuks, sest elegantse muretusega suudab rosé ka muidu punaste veinide pärusmaale jäävate veinidega hakkama saada.

Restoran Bordoo ja Veuve Clicquot

Veise carpaccio koos Ruinart rosé šampanjaga

Dominic ja vahutav Veuve Clicqout

Äärelinna värske tulija MuSu restoran koos roosa ja kihisevaga

Restoran Kadriorg pakkumas täiuslikku aperatiivi

Roosa šampanja on EU reeglite järgi teatav anomaalia, kuna see on ainuke roosa vein, kuhu lubatakse segada ka teatavas koguses punast veini. Kõik ülejäänud roosad veinid saavad oma roosa värvuse seepärast, et punastest viinamarjadest pressitud mahlal lastakse veidi aega olla kokkupuutes punaste viinamarjade kestadega, mistõttu vein muutubki roosakaks. Punasest marjast värskelt pressitud mahl on esmalt valge, nii nagu ka klassikaline šampanja valmistatakse kolmest kindlast marjast, millest kaks on punased (Pinot Noir ja Meunier) ning vaid üks valge (Chardonnay).
Nii valmivadki rosé šampanjad kahel moel - mõni tootja lisab oma šampanjale siis, nagu nimetatud, punast veini (nt Veuve Clicquot lisab oma rosé´le 15% punast veini) või siis valmistatakse seda sel moel, et punastest viinamarjadest pressitud mahl on mõnda aega kontaktis viinamarjakestadega.
Miks selline pikk sissejuhatus? Nimelt on veebruar ja märts sellised kuud, kus mitmetes restoranides Tallinnas, Tartus, Otepääl ja Pärnus pakutakse suurepärast võimalust rosé šampanjadega tutvust teha - restoranides on nimelt eripakkumine, millega saab klaasi rosé šampanjat ja selle juurde sobitatud eelroa sõbraliku hinnaga. Restoranidel oli valida kolme väärika šampanja vahel - Veuve Clicquot, Ruinart ja Moët & Chandon. Käisin minagi maitsmas ja uudistamas, mida restoranide peakokad on nii väärikale roosale kaaslasele lisaks valmistanud ja üllatusi jagus kuhjaga.

Bordoo. Aardekarp sinna peidetud kolme käigu ja maitsete paraadiga
Vanalinnas Kolmes Ões paiknevas restoranis Bordoo ei olnud ma enam mitu head aastat käinud, seetõttu astusin sinna sisse teatava ootusärevusega. Õigupoolest oli Bordoo vahepael kui varjusurmas. Tegutses ta endiselt, aga midagi eriti temast kuulda ei olnud. Viimased mälestused jäid päris mitme aasta taha. Siis kui Tõnis Siigur seal kõiki toiduhuvilisi hullutas.




Nüüd tabas mind aga päris vahva üllatus, kui Bordoo restorani sisse astudes Pavel Gurjanoviga kokku põrkasin. Bordoos on nimelt uus peakokk. Napilt kuu aega alles ametis olnud. Olles Paveliga oma eelmises töökohas tihedalt kokku puutunud, olen ma kindel, et Bordoo restoranil on nüüd põnevad ajad ees. Pavel on võitnud Aasta Koka tiitli, esindanud edukalt Eestit ka rahvusvahelistel võistlustel ja olnud mitu head aastat restorani Cru peakoka Dmitri Haljukovi Bocuse d´Ori ehk kokkade olümpia ettevalmistuste juures. Pavel oli ka nende viie koka hulgas, kes viimati kandideerisid Eesti esindajaks Bocuse d´Orile. Ambitsioone, pealehakkamist, teadmisi ja oskusin ning ka auahnust on Pavelil kindlasti küllaga. Seepärast jäin põnevusega tema poolt pakutavat eelrooga ootama. Restoran Bordoo oli valinud oma eelroa juurde Veuve Clicqout šampanja. Kogu teenindus oli Bordoos vana kooli stiilis elegantne, tähelepanelik ja kõige paremal võimalikul tasemel. Kõik meie soovid said juba enne nende tekkimist lahendatud. Tunda oli asjatundlikku kätt ja pikaajalist teeninduskogemust.

Bordoo verivärske peakokk Pavel Gurjanov

Aardelaegas kolme suupistega. Esiplaanil vutimuna, keskel hive tartar ja tagaplaanil foie gras trühvel

See trühvel ikka hullutas küll veidi

Šampanja juurde sätitud eelroog saabus aardelaekas ja selle tõi lauale peakokk Pavel isiklikult. Tõeliselt kaunis serveering, kus ilusas karbis kolm erinevat suupistet. Koka juhiste järgi tuli neid õiges järjekorras manustama hakata. Esimeseks suutäieks oli vutimuna, mis peedilt punased põsed saanud ja kus siiamari krooniks sätitud. Vutimuna oli ideaalses küpsusastmes ning kreemisust jagus lisandite toel rohkem, kui ühest väikesest vutimunast oodata oskaks. Teiseks suutäieks oli parmesanitšipsil serveeritud hirvetartar. Sinepine, kreemine, parajalt rammus ja õrna lihaga suutäis. Mõlema suutäie koostöö rosé šampanjaga oli igati kaunis ja täiuslik. Kõik maitsed haakusid omavahel ja šampanja punased marjad ning täidlus töötles nii vutimuna kui hirvefilee ilusaks ja harmooniliseks suutäieks. Üllatusesinejaks siin koosluses sai aga kolmas suupiste ehk siis foie gras trühvel, kus kreemine nuumhane maks oli ümbriseks saanud tumeda šokolaadi koos pähklipuruga. Ehk siis Rocher trühvli foie gras´ga versioon. Üsna omapärane ja kummastav kogemus, aga igati toimiv kooslus, mis selgus maitstes. Kindlasti kõige põnevam nende kolme suupiste seast. Ka šampanja tundus hetkeks sellest ootamatust kooslusest ehmatavat, sest trühvlit koos šampanjaga nautides tõusis hetkeks esiplaanile tumeda šokolaadi võimas maitse. Samas neutraliseeris šampanja šokolaadi domineerimise elegantse kuid kindla vasakhaagiga. Hea näide sellest, kuivõrd kompleksne ja täiuslik võib üks šampanja olla ning kuivõrd universaalne on šampanja toiduga sobitamisel.
Kindel võib olla selles, et Bordoo uus tulemine on põnev ja kindlasti tasuks sinna lähiajal ka uudistama minna. Kas siis kolme erineva ampsuga eelrooga nautima või juba põhjalikumaks mitmekäiguliseks õhtusöögiks. Uue koka ambitsioonid ja plaanid lubavad põnevaid elamusi.
Enne lahkumist toodi lauda veel petit four ehk väikesed magusad suupisted, mis enne lahkumist suu magusaks ja meele rõõmsaks tegid.

Noa. Karge ja kodumaine. 
Tallinna võrratut kilukarbivaadet kauba peale pakkuv võimas ja võimekas Noa restoran pakub samuti oma versiooni rosé šampanjast ja eelroast. Sel ajal, kui restorani külastasime, eripakkumise kohta infot küll väljas ei olnud, aga küsimise peale saime koheselt vastuse. Noa restoran oli otsustanud Ruinart šampanja kõrvale pakkuda loomulikult kodumaist päritolu rohumaa lihaveisest valmistatud carpacciot koos õhulise ja suus pea olematuks sulava rukkikrõbedikuga. Sinna vahele oli end peitnud veel viskimajonees, pesto, sibul ja lendkalamari. Igati hõrgutav ja võrgutav kooslus.

Menüüs esimesena kirjas olev veis on siis see pakkumine, mis sobitatud Ruinart rosé šampanja juurde

Kaminaleek muudab olemise hetkega hubaseks



Peakoka tervitus - kirsikaste, parmesanipuru, kreemjas maks ja karulauk

Peaosaline ehk veisecarpaccio koos õhulise rukkikrõbedikuga

Teenindus oli Noas sel korral asjalik, aga paraja distatsiga. Ei liigset poputamist, aga samas kõik vajalik sai pakutud ja ka küsitud-pakutud. Esmalt toodi lauda peakoka tervitus, mis oli igati hõrk algus. Ka peakoka tervituseks toodud kreemja maksa, parmesanipuru ja kirsikastmega sobitus elegantse Ruinart rosé šampanjaga ilusti. Kergelt oranžikama tooniga Ruinart rosé šampanjalt tasub oodata väga kaunist stiili. Mõõdukas mõrkjus ja tuntavad tanniinid, kuhu lisanduvad lillelised ja ka kergelt vürtsised noodid ning tunda on ka punaseid marju. Ilusja väga elegantne rosé! Tänu tanniinidele (sisaldab 55% Pinot Noir marja) suudab Ruinat pakkuda väärikat revanši ka punasele lihale. Pakutud veisecarpaccio oli tõeline maitsenauding ning kokku oli seda päris korraliku kõhutäie jagu. Kui kohati kippus rukkikrõbedik ehk kogu komplekti liiga kuivaks muutma, siis tuli lihtsalt lonks šampanjat peale rüübata ja meeldiv ning mahlane kooslus suus taastus hetkega. Kokkuvõttes oli Noa oma tuntud headuses ja täiuses meeldiv karge põige mere äärde koos nauditavate maitsetega ja loomulikult suurepärase šampanjaga.

Dominic. Väärikas ja vääramatu
Kui kusagil tasub veini ja toidu sobitamise peale kindel olla, siis see koht on just Dominic. Juba aastaid väärikalt linna ühe parima veinisobitaja tiitlit kandev ja viimastel aastatel parima joogipakkuja nominendina esitatud Dominic väärib seda tiitlit eelkõige teada ja tuntud sommeljee Imre Uussaare ja peakoka Allar Oeselja suurepäraselt kokkumängiva duo tõttu. Seetõttu ei olnud ka kahtlust, et rosé šampanja pakkumine koos restorani poolt valitud eelroaga saab olema kindla peale nauditav.

Dominc oli valinud oma eripakkumise jaoks Veuve Clicqout šampanja

Täiusliku aperatiivi pakkumine on rõõmsalt roosa. Kompekti hinnaks on 20 eurot, mis on selle luksuse eest ikka väga sõbralik hind



Mina olen müüdud! :)

Pettuma loomulikult ei pidanud ja siinkohal on mul ka raske lõpuni objektiivsust säilitada, kuna ma armastan väga kammkarpe. Väga! Ja loomulikult võimendas kammkarpide nautimist ka sinna juurde sobitatud klaasitäis Veuve Clicquot rosé´d. Tuleb tunnistada, et kammkarbid ei ole kohe kindlasti alati ja igal pool nii mahlased ning teisalt nii parajalt krõbedaks praetud, kui Dominicis. Ega asjata ole seal restoranis pakutud kammkarbiõhtusöögid juba legendiks saanud. Sobivus rosé šampanja ja kammkarbi vahel on ka midagi sellist, mida kokkuvõtvalt saab iseloomustada "match made in heaven" ehk siis taevalik kooslus. Üllatuse pakkus aga kammkarpide kõrvale serveeritud tomatirisoto kitsejuustuga. Nagu meie eest hoolitsenud teenindaja roa juurde rääkis, on tavapärane kammkarpide juurde käiv risoto just rosé šampanjale kohaseks sätitud ehk siis kergelt mõrkjas ja kreemine kitsejuuust ning hapukasmagus tomat aitavad erinevaid maitseid joogiga sobitada ning kokku moodustada ilusa kooskõla ning täiusliku akordi. Dominicil see taaskord õnnestus ja ainult juba selle pakkumise järgi läheksin sinna kindlasti tagasi.

MuSu. Uudsuse võlu ja äärelinna hubasus
Järgmine restoran, mille külastamist ootasin põnevusega juba uudishimu tõttu, oli MuSu. Uus tegija, kellest minuni olid juba mõned kiitvad väljaütlemised jõudnud. Asukoht on Pärnu maantee ääres ja - nagu restoranis vesteldes selgus - kuna raudtee on kohe üle tee, käivadki mõned inimesed seal restoranis just rongiga. Väga vahva vaheldus ja üsna eksootiline ettevõtmine. Hea võimalus ka, sest MuSu ei paikne just päris jalutustänava ääres. Igal juhul ootas mind kohalejõudes MuSu´s väga soe ja armas vastuvõtt. Lahke pererahvas ümbritses mind tähelepanuga ning kohati oli tunne, nagu oleksid olnud kaua oodatud kauge külaline. Lisaks sellele on seal restoranis ka üldine miljöö mõnusalt armas ja just natuke äärelinnaline ning seda viimast just kõige paremas mõttes. Teenindajalt sain ka teada, et kui plaan siia õhtul tulla, siis oleks hea eelnevalt laud broneerida, sest õhtuti tuleb pahatihti inimesi ukselt tagasi saata, kuni kõik kohad on täis. Hea märk alles selle aasta alguses avatud restorani puhul.

Mõnuaslt rahulik ja hubane interjöör

Toidu juure pakutakse iseküpsetatud rukkileiba maapähklit, rosinate ja päevalilleseemnetega ning Itaalia köögi klassikut focacciat

Veuve Clicquot ja mullide mäng

MuSu komplekt rosé šampanja juurde

Ehe klassika

Mõnusalt hubane interjöör

Mis aga puudutab rosé šampanjaga sobitatud pakkumist, siis oli MuSu läinud klassikalist teed. Šampanjaks oli valitud Veuve Clicquot ning sinna juurde pakuti pliine suitslõhe, hapukoore ja forellimarjaga. Hästi klassikaline kooslus ja samas alati toimiv. Pliinid olid pigem õhukesed kui paksukesed. Lisandiks oli sätitud sibulaga hapukoort, õrnsuitsulõhet, forellimarja ja sidrunikoort ning kastmesse ka veidi sidrunimahla. See sidruni lisamine oli teenindaja sõnul just see nüanss, mis pidi muidu tavapärase koosluse šampanjaga veel paremini ühenduvaks muutma. Kooslus toimis igati veatult ja kui niisama süües oleks ehk lõhe veidi liiga soolane tundunud, siis šampanja aitas ka selle ilusti ära lahendada ning leevendas koheselt soolast mekki. MuSu teenindaja oli seni ka ainuke, kes veidi pikemalt šampanjat ennast tutvustas. Seda tasuks ehk eriti välja tuua, kuna kõnealuse eripakkumise üheks ideeks on kindlasti šampanjasid ja eriti rosé šampanjasid veidi laiemalt tutvustada ning vähemalt valmisolek ka jooki sarnaselt toiduga tutvustada, võiks selle pakkumise raames olla pigem reegel. Kokkuvõttes võib öelda, et uus tulija on igati elegantse sisseaste Tallinna restoranimaailma teinud ja üks armas koht kesklinnamelus on igati teretulnud värskendus. Kindlasti on plaanis sinna tagasi minna, et ka põhimenüüd testida. Soovin MuSule jõudu ning loodan, et MuSu töötajate esialgne püüdlikkus ja silmade sära  mõne aja pärast ei asendu rutiinist kantud formaalse viisakusega (nagu pahatihti kipub juhtuma).


Kadriorg. Elegantne ja stiilne.
Kadrioru restoran on taas üks neist vanematest olijatest, kelle puhul pidin päris pikalt meenutama, millal sinna viimati sattusin. Restoranide tõmbekeskustest veidi eemal asuv ja Kadrioru sulnisse rahusse hästi sobituv restoran on siiski alles ja mitte ainult alles, vaid ka väga hea tervise juures, nagu selgus.


Kadrioru restoran panustab Ruinart šampanjale ja Foie Gras´le



Armsalt hubane interjöör

Laudadel püüavad pilku kästitööna tehtud kaunid keraamilised kausid

Veiniklaas küünlajala rollis

Täiuslik aperitiiv - Ruinart rosé koos Foie Gras trioga


Esiplaanil suupiste balsamico marjade, kirsiželee ja foie gras´ga

Siin esiplaanil aga marjane ja puuviljane tõlgendus foie gras teemal maasika ja mangog

Teenindus on Kadrioru restoranis igati tähelepanelik ja saan väga personaalse ning hoolitseva suhtumise osaliseks. Nagu teenindajalt uurides selgub, et eripakkumises oleva Foie Gras trio töötatud välja just rosé šampanja jaoks ja pakutavat jooki silmas pidades. Vahva on see, et väike eelroog sisaldab endas kolme erinevat maitsete kooslust ja seega ka kolme erinevat elamust. Sarnaselt Bordoo restoranile, on ka siin oluline, millisest suupistest alustada ehk siis vastavalt soovitusele alustasin kõige kergemast ehk maasika, mango ja foie gras´ga ampsust, mille kohta teenindaja veel lisas, et siin on püütud maitsekooslusesse haarata just Ruinarti šampanjas üsna tuntavalt esinev Pinot Noir mari. Suupiste ise oli hästi õrn ja siidine. Ilus maitsete harmoonia ja selline naiselik lähenemine. Veidi tugevama maitskoosluse esitas balsamico marjade ja kirsiželee seltsi sätitud foie gras. Maitstes ilmus kusagilt välja ka plaksusuhkur ehk siis kokku oli päris intrigeeriv ja marjane ilutulestik suuõõnes. Selle suupiste puhul oli silmas peetud eelkõige šampanja seda poolt, mis jääb Chardonnay marja kanda. Kooslus oli koos pealerüübatud šampanjaga igati nauditav ja maitsed haakusid veatult. Viimaseks foie gras kirsiks jäi aga taas kord päris hullutavalt mõjus trühvel, kus kreemine foie gras oli end valge šokolaadi kesta sisse sättinud. Nii kulunud, kui see väljend ka ei ole, siis valge šokolaadi ja foie gras trühvel lihtsalt sulas suus. Magus, kreemine, siidine ja sametine. Luksuslik suutäis, millele kreemisust taltsustas šampanja oma mõõduka happesusega ning täiendas oma täidlusega. Elevust maitsjate ridades on selle trühvli puhul igal juhul garanteeritud.
Ka Kadrioru restoran suutis end taas meelde tuletada ja parajalt üllatada. Sinna tasuks sisse astuda mõnel rahulikul päeval, kui enne veidi kaunis Kadriorus jalutatud ja siis soov mõnusas vaikses meeleolus ka nauditavat toitu nautida. Koos oma kõige armsamatega. Idülliline on ehk see sõna, mis kõige enam Kadrioru miljööd nii restorani sees ja restoranist väljas iseloomustab.





2 kommentaari:

Triin ütles ...

Paastuaja alguseks oli see postitus muidugi kui punane rätik härjale ;) Aga tekitas isusid küll, peab tutvuma minema...

Getter ütles ...

Nii mõnus postitus :) Ootan veel selletaoliseid!