31. oktoober 2015

Purukattega kohupiima-õunakook sarjast "kui tahaks kiiresti maitsvat kooki aga ei viitsi palju vaeva näha"

See koogiretsept kuulub minu retseptiregistrisse vähemalt 15 aastat. Tõenäoliselt isegi kauem. Esimste laste vanuse järgi suudan lihtsalt taastada mingid mälupildid, kus figureeris ka see kook ja nii see ajalugu juba kahekohalistesse numbritesse ulatubki. Algselt leidsin retsepti tikrikoogi nimetuse alt ja allikat tõesti enam ei mäleta. Oli see mõni kokaraamat või ajakirjasabasse kirja pandud retsept...no ei tule meelde. Tikri-kohupiimakoogi nime all sai see kook juba mitu aastat tagasi ka blogisse lisatud.





See kook on aga jätkuvalt meil menüüs ja kerkib päevakorrale just siis, kui mul ei ole vaja ühegi ajakirja ega raamatu jaoks parasjagu mingit uut ideed kandvat küpsetist teha ning kui kodus on marju või puuvilju ning kohupiima, mis on selle maitsva koogi puhul kohustuslikud. Kook on jäänud meie püsimenüüsse sel põhjusel, et valmib ta suhteliselt lihtsa vaevaga. Ühe tegemisega saab valmis nii tainapõhja kui ka peale puistatava puru. Täidise valmistamine on ka vaid kokkusegamise vaev ehk siis see on selline laisa päeva kook, kui tahaks midagi head, aga väga jännata ei viitsi. Jätkuvalt kehtib ka reegel, et kook maitseb kõigile pere meestele-poistele.
Tainas:
120 g võid
2,5 dl jahu
1 dl suhkrut
1/2 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
2-3 sl vett
Täidis:
600 g vanillikohupiima
4 muna
1 dl suhkrut (võib ka ära jätta, siis tuleb kook üsna mõõdukalt magus)
sidrunimahla ja riivitud sidrunikoort
5-6 õuna, tükeldatuna



Sega esmalt taigna jaoks vajalikud kuivained ning lisa siis toasoe või. Haki kõik koostisained segamini. Tõst 1/4 tainakogusest kõrvale ja lisa allesjäänud tainale paar supilusikatäit vett. Sega, kuni moodustub tainapall, Laota tainas koogivormi põhjale ja külgedele. Vajuta veidi sõrmedega kokku ja sinna peale laota tükeldatud õunad või muud viljad/marjad.
Küpseta ca 200 kraadi juures umbes 10-15 minutit
Kohupiimatäidise jaoks vahusta munad suhkruga. Sega juurde kohupiim, sidrunimahl ja -koor.Kalla segu eelküpsetatud taignale.
Peale saputa ülejäänud taignapuru.
Küpseta max 200 kraadi juures kuni kook on ilusti pealt küps ja pruun.
Peale ahjust võtmist lase veidi taheneda.


Kui tahad kohe kuumalt süüa, siis oleks tark kohupiimale lisada 1-2 sl tärklist. Siis ei ole kohupiimamass nii pehme ja saad ilusama tüki kätte (aga kook on veidi vähem mahlane).
Seistes muutub kook paremini lõigatavaks.

30. oktoober 2015

Veisesteik. Üks parimaid, mida tean

Ma ei ole väga suur lihasööja, kuid samas võin kinnitada, et olen lihaarmastaja. See veidi vastuoluline väide on põhjendatav sellega, et kui liha süüa, siis pigem süüa head liha. Ja iga päev ei ole lihtsalt mahti, et end hea liha hankimisele ja valmistamisele pühendada. Küll aga naudin ma suurima heameelega neid hetki, kui saan taldrikule mahlase ja maitsva lihatüki sättida ning veiseliha on kindlasti minu üks suuri lemmikuid.



Tõenäoliselt kõlan paljudele isegi naljakalt, kui tunnistan, et veel mõned aastad tagasi oli minu jaotuskategoorias lihaveis ja piimaveis. Teisisõnu ei osanud ma eristada lihaveise erinevaid liike. Mõne aasta jooksul, kui ka Eestis on lihaveis on end järjest rohkem lihaloomade pildile sättinud, tean eristada rohumaal kasvanud lihaveist. Rohumaa lihaveis erineb teraviljasöödal kiirkorras suureks paisutatud lihaveisest näiteks selle poolest, et ta on söönud enda liigile loomulikku toitu Eesti liigirikkast loodusest, kosunud vähehaaval, aga see-eest iga kasvatud kiloga pigem kvaliteeti kui kvantiteeti lisades. Ja arvata, et see kõik maitses ja liha omadustes ei talletu, oleks puhas lihtsameelsus. Seega, juba mõnda aega ei eelista ma lihtsalt lihaveist, vaid rohumaa lihaveist. Kui otsida sellist liha, siis kindlasti tasub usaldada näiteks Liivimaa Lihaveise toodangut, kes on teinud juba aastaid tänuväärset harimis- ja valgustustööd. Minu piltidel olev steigitükk on pärit aga Hea Elu Farmist (no kas ei ole juba nimigi vaimustav!), kus hetkel tegeletakse agaralt arendustööga ning poelettidele nende toodang veel ei jõua. Samas on huvi korral nende tegevusel võimalik silma peal hoida ja hea õnne korral ehk mõni väärt lihatükkki endale rätseplõikelisena välja kaubelda näiteks Hea Elu Farmi FB lehelt, kus toimetab veiseliha entusiast Tõnno (tonno.olonen@gmail.com). Tõnno kaudu sattus minu kätte ka ilus kuivlaagerdunud romsteegi tükk, mis parasjagu selles valmiduses, et oleks aeg liha pannile sättida.
Hea steigi absoluutselt vältimatuks eelduseks ongi hea tooraine. Kehvast lihatükist head steiki ei tee, maitsesta ja marineeri teda millega iganes. Kvaliteetse tooraine puhul kehtib aga sageli reegel, et vähem on rohkem ehk siis liiga hoogu ei tasu maitsestamisega ega küpsetamisega sattuda. Pearollis peab olema ikkagi liha ise ning tema mahlane ja puhas maitse. Ülemaitsestatud lihatükk meenutab lava esiossa trüginud kordeballetti, mille tagant vahepeal solisti vilkumas näha.


Nagu mainitud, siis veiseliha puhul on minu selge eelistus lihtne valmistuviis. See veiseliha valmistamise moodus on pärit tippkoka Thomas Kelleri "Ad hoc at home" raamatust, mis on minu jaoks ka üheks köögipiibliks ja kus veiseliha esmalt ürtide ja küüslauguga koos õlis mõned tunnid marineerub ning siis malmpannil lõppviimistluse saab.
Retsept ise ka üsna lihtne:
3x200g veisesteiki (ca 3,5-4 cm paksusega)
Marinaadi jaoks:
3 oksa tüümiani
1 oks rosmariini
2 loorberilehte
1 tl musta pipart, jämedalt uhmerdatud või laiaks vajutatud (pipar võiks olla parima kvaliteediga ehk siis näiteks Santa Maria Tellicherry pipar)
3 küüslauguküünt, koorega ja noaga laiaks vajutatud
1-2 dl oliiviõli
Sega marinaadiained kokku ja tõsta lihatükid marinaadi. Marineerimise aeg peaks olema vähemalt 4 tundi.




Tõsta lihatükid marinaadist ning patsuta pind köögipaberiga kuivemaks.Kuumuta pliidil pann. Mina eelistan liha jaoks alati malmist panni. Malm annab lihale mingi hoopis teise kvaliteedi. Lemmikuks on mul LeCreuset malmist grillpann, millega saab ka toas pliidil toimetades lihale ilusad grillitriibud peale. Soovi korral võib sama panniga liha hiljem ka ahju lükata, kui paksemad lihatükid ahjus järelküpsetamist vajavad. Kuumus ei tohiks olla selline, mis liha kohe kõrvetama hakkab, kuid samas siiski piisav, et liha pannile asetadest korralikult särisek. Ahjaa, kui oled liha eelnevalt külmkapis hoidnud, siis ca 1 tund enne pannile panemist tõsta liha kindlasti toatemperatuurile. See väike nipp aitab ka kaasa mahlasema tulemuse saavutamisel.




Grilli või prae mõlemalt poolt mõned minutid. Pannil olemise ajal maitsesta liha ka soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Liha küpsusastet kontrolli liha vetruvuse järgi hinnates. Liiga vetruv liha on seest toores ja jäigaks muutunud lihatükk....no sellega on lood juba kurvad. Üks lihtne liha küpsuse hindamise skeem omaenda kätt abiks võttes on siin joonisel näha.




NB! arvesta kindlasti ka sellega, et liha järelküpseb ka peale pannilt tõstmist ehk siis pannilt tuleks liha ära tõsta veidi enne soovitud küpsusastme saavutamist. Täpseid minuteid on keeruline anda, eks see pigem ole harjutamise ja tunnetamise küsimus.
Liha ümberkeeramiseks kasuta kindlasti tange või tee seda mingite muude abivahendite abil. Lihakahvlit ei tasu lihatüki sisse lükata ehk siis mingil juhul ära liha küpsemise ajal torgi, sest siis valguvad kõik lihamahlad välja pannile

See on nüüd veidi toorem lihatükk, mis on kindlasti minu eelistus

See lihatükk on veidi kauem pannil küpseda saanud, aga veel igati mahlane ja mõnus. 

Küpsenud steik jäta rahunema. Julgelt 10-15 minutit peaks lihatükk saama puhata, et lihamahlad rahuneksid ja lahti lõigates välja ei voolaks. Ja kui need minutid on vastu suudetud pidada, siis saabub see õnnis hetk, kus võib terava noaga steigi lahti lõigata ja maiustama asuda. Roosa mahlase sisuga kvaliteetne hea liha on tõeline nauding. Ja, palun-palun, ärge tehke lihale liiga ja teda täisküpseks küpsetage. See roosakas värv on lihtsalt liha enda värv ja jutt verisest lihast ei päde. Steigi õige maitse ja tekstuur joonistuvad välja siiski vaid sel juhul, kui liha on jäetud keskelt läbiküpsetamata.
Kui aga soovite liha juurde mingit kastet pakkuda, siis variante on palju. Mina olen kiire lahendusena kasutanud tippkoka Marco Pierre White´i lihtsat kastet, millesse kuulub võrdsetes kogustes Worcestershire kastet ja 35%-list koort. Valmistamiseks lase kaste keema tõusta ja keeda umbes kolmandiku võrra alla (alles peaks jääma ca 2/3 kastme kogusest). Lisa koor, sega läbi ja kaste ongi valmis. Soovi korral võid veel erinevaid lisandeid maitsestamiseks lisada.

28. oktoober 2015

Vürtsikas baklažaanikarri kookospiimaga.

Kas ma olen juba öelnud, et ma jumaldan baklažaani? Kodus kipub olema olukord, et kui baklažaan on otsa saanud, siis on paanika vähemalt samaväärne kui teistes peredes leiva või piimavarude lõppemisel. Baklažaan on minu jäägitu kiindumuse ära teeninud sellega, et ta on mõnusalt rohkearvuliselt valmistamisvõimalusi pakkuv vili, mis oma käsnja olekuga imab enda sisse erinevaid maitseid ning pakub seetõttu võimalust maitsestamisel väga erinevaid tulemusi saavutada. Grilli, küpseta, voki, auruta, suitsuta, marineeri, prae - valmistamisvõimalusi jagub igale maitsele.






Siin on nüüd üks vürtsikas baklažaanikarri, mille järele hakkasid mul neelud käima külmade ilmade saabudes. Sisetunne ütles, et soojendada saab ennast ka seestpoolt ja selleks on kurkumi, punase karripastaga ja kookospiimaga baklažaan ideaalselt sobiv. Tegemist on korralikult vürtsika roaga, kes ei ole väga teravate toitudega harjunud, võib veidi vähendada nii punase karripasta kogust ning tšillipipra välja jätta.
2 keskmise suurusega baklažaani
2 sl jahvatatud kurkumit
1 1 tl tšillipulbrit
1-2 sl punase karri pastat (nt Thai Choice valikust,kogust reguleeri vastavalt sellele, kui hea tšillitaluvusega oled)
kookosõli või muud õli praadimiseks
2 sibulat, peeneks hakituna
3 küüslauguküünt, peeneks hakituna
1 sl pruuni suhkrut
1 sl kalakastet (nt Thai Choice valikust)
400 ml kookospiima (nt Thai Choice valikust)
2 dl puljongit
laimimahla
vajadusel soola
Koriandrit ja seesamiseemneid serveerimiseks


Tükelda baklažaan, Selleks lõika vili pikkupidi pooleks ja siis kumbki pool 3-ks või 4-ks sektoriks. Tükelda sektorid kaheks või kolmeks paraja pikkusega tükiks. Sega taldrikult omavahel kurkum ja tšillipulber ning veereta baklažaanitükke kuivsegus. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel kookos- või muu õli ning prae baklažaane mõlemalt poolt mõned minutid. Baklažaan tõmbab üsna kiirelt kogu rasvaine enda sisse, sellest ei ole vaja end häirida lasta ja viljal võib küpseda lasta ka kuival pannil. Tõsta baklažaan pannilt ära ning kuumuta pannil uus kogus õli. Kuumuta keskmisel kuumusel pannil esmalt sibulat mõned minutid, lisa siis küüslauk ja karripasta. Kuumuta segu läbi. Lisa suhkur, kalakaste ja eelnevalt praetud baklažaanid. Kalla peale kookospiim ning kuum puljong ja lase keema tõusta. Hauta vaiksel kuumusel ilma kaanetaca 20 minutit kuni baklažaan on pehme. Maitsesta laimimahla ja vajadusel soolaga.
Serveerides lisa seesamiseemneid ja puista peale värsket hakitud koriandrit. Juurde sobib pakkuda näiteks aurutatud basmati riisi ja/või ahjust läbi käinud lavašši.
Muide, järgmisel päeval, kui maitsed on segunenud,  maitseb see roog veel eriti hästi.

Kui soovid rohkem retseptiideid, mida baklažaaniga peale hakata, siis vaata SIIA.

26. oktoober 2015

Nuudliroog seafilee ja köögiviljadega

Esmalt pean alustama sellest, et tegelen hetkel ühe Aasia kokaraamatu toitude pildistamisega, mistõttu satuvad meie pere toidulauale keskmisest sagedamini aasiapärased toidud. Vaadates seda, millise varjamatu rõõmu ja tänutundega need pere meeste-poiste esinduse poolt ära süüakse, jääb üle vaid imestada, et kuivõrd lollikindlad ja toimivad ikkagi mõned kooslused ja valmistusviisid ikkagi on. Aasia, täpsemalt Hiina köögi puhul on mulle alati sümpatiseerinud toiduvalmistamise lihtne loogika ja kiire kulg. Põhilise aja toiduvalmistamisest võtab ettevalmistuste tegemine, aga kui ingverid-tšillid-küüslaugud hakitud ja liha mõnikümmend minutit marinaadis seisnud, kulgeb kõik vaid loetud minutite jooksul. Üks-kaks-kolm kõik toiduained õiges järjekorras pannile ja juba kümnekonna minuti pärast saab aurava kausitäie lauale kanda.




Erandiks ei ole ka see nuudliroog. Ma ei oskagi arvata, kas meie pere on ainuke, kelle puhul nuudliroog on alati rõõmuhõiskeid vallandav toit. Kusjuures plussiks selle toidu puhul on tema universaalsus. Köögiviljasõbrad saavad köögivilju, lihasõbrale on lihatükid ilusti olemas, nuudlitest rääkimata. Nii saabki üsna lihtsa ja kiire vaevaga korraliku taldrikutäie, mis kaob laualt enne kui arugi saad.


200 g seafileed, õhukesteks ribadeks lõigatuna
200 g nuudleid (nt Thai Choice traditsioonilisi nuudleid)
2 sl maapähkliõli
2 küüslauguküünt, hakituna
Pöidlasuurune jupp ingverit, peeneks hakituna
1 porgand, peenikeste ribadena
200 g pruune või valgeid šampinjone, viilutatuna
1 roheline paprika, õhukeste ribadena
1 punane paprika, õhukeste ribadena
1 dl kanapujongit
Peotäis mungoa idusid
Hakitud rohelist sibulat
Soola
Marinaad:
1 tl sojakastet (hästi hea ja tugeva maitsega on Japanese Choice sushi sojakaste)
Väike sorts seesamiõli (mida tugevama maitsega, seda parem. Minu lemmik on Thai Choice)
Näpuotsaga valget pipart
Sega marinaadiained ning aseta sealiha marinaadi sisse. Jäta 20 minutiks marineerima. Keeda munanuudlid vastavalt pakendi juhistele. Kurna ja tõsta kõrvale. Kuumuta vokkpannil pool õlikogusest ja voki sealiha, kuni see on värvi muutnud. Tõsta pannilt ära. Kuumuta pannil ülejäänud õlikogus ja voki küüslauku ning ingverit kuni need muutuvad aromaatseks. Lisa porgand ja voki umbes minutijagu, lisa siis seened ja voki teist samapalju. Lisa paprika, voki veel minut ning kalla siis juurde sealiha, sool ja puljong ning kuumuta läbi. Viimasena sega juurde nuudlid ja mungoaidud ning sega kõik läbi. Maitsesta soolaga.  Puista peale roheline sibul ja serveeri kohe.

Siinkohal ei saa kiitmata jätta oma super abimeest ehk LeCreuset malmist vokkpanni, millel valmivad pea kõik aasiapärased toidud. Suur ja raske vokkpann jaotab väga ühtlaselt soojust, vajadusel hoiab temperatuuri pannil stabiilsena, lisaks tänu oma kõrgetele äärtele on seal hea friteerida (pliit ei ole pärast rasvapritsmetega kaetud) ja bambusauruti sobib sinna panni ka ideaalselt. Lisaks sellele näeb pann muidugi ka erakordselt hea välja. Kel aga soovi selline universaalne köögiabiline endale soetada, siis HomeDecor veebipoest ostes ning voucheri koodiks "isetehtud" sisestades võib panni letihinnast 15% allahindlust saada.

23. oktoober 2015

Brasiilia kanaliblikas cachaça marinaadis

Brasiilia stiilis ürdine ja magusmõrkjas ahjukana on meeldejääv maitseelamus. Brasiillased paadunud lihasõpradena lihtsalt teavad, kuidas hea liha valmib. Marinaadis on kasutatud Brasiilia rahvuslikku jooki cachaça´t, mida Brasiilia köök väga nutikalt ja paljudes toitudes maitsestajana kasutab. Karskusliikumise aktivistid ei pea ka muretsema, sest kuumtöödeldes alkohol siiski aurustub ning ohtu rahva tervisele selline kanaroog ei kujuta.


Kana „liblikastamine“  on üsna nutikas võte, kuidas soodustada terve kana kiiremat ja ühtlasemat küpsemist. Lahtiseletatuna tuleb kanal selgroog kahelt poolt lahti lõigates eemaldada ning kana siis vastu lauda lamedaks suruda. Nii küpseb kana ühtlasemalt.
4-le
Valmistamisaeg: 1-1,5 tundi + paar tundi marineerimiseks
1 terve kana  (ca 1,5 kg)
4-5 küüslauguküünt, peenestatuna
Peotäis värsket punet, peeneks hakituna
4-5 sl Cachaça´t ehk Brasiilia suhkruroost valmistatud kanget alkoholi (olemas nt Rimis, asenduseks sobib hästi valge rumm)
3-4 sl oliiviõli
1 sl mett
Soola ja pipart
Laimimahla


Esmalt töötle terve kana kana lamedaks ehk nn liblikaks. Selleks lõika kas terava noaga või kanakääridega kana selgroog kahelt pool lahti ja eemalda see. Keera kana kõht ülespoole ning vajuta peopesadega kana vastu lauda lamedaks. Sega omavahel küüslauk, pune, cachaça, oliiviõli, mesi ning sool ja pipar. Määri saadud seguga kana mõlemalt poolt ning topi marinaadisegu ka kananaha vahele. Jäta vähemalt paariks tunniks marineerima. Kuumuta ahi 170-180 kraadini ning aseta kana ahjuplaadile. Küpseta ca 1 tund kuni kana on läbi küpsenud. Küpsetades kasta kana eralduvate lihamahladega ja vajadusel kalla ahjuplaadile veidi vett, et marinaad kõrbema ei läheks. Küpsust kontrolli kana paksematesse kohtadesse torget tehes. Kui eralduv mahl on selge, siis on kana küps. Võid kana küpsemise lõppfaasis veel ahjus grillielemendi all pruunistada, kui soovid krõbedamat koorikut lihale.
Küpsenud kanale piserda veidi laimimahla, lase ca 15 minutit seista ja lõika siis meelepärasteks tükkideks.
Juurde sobib pakkuda ahjukartuleid või ahjujuurikaid.

Retsept ilmus 2015.aasta oktoobrikuises ajakirjas Oma Maitse

20. oktoober 2015

Purukattega õunakook pähkli- ja tatrajahuga patuvabaks maiustamiseks

Ei ole midagi teha. Ajad muutuvad ja meie koos ajaga. Veel mõni aeg tagasi koosnes üks kook reeglina ikka tavalisest valgest jahust ja valgest suhkrust. Nüüd hakkavad sellised valgete koostisosadega (kui see just parasjagu ei ole kookosjahu) küpsetised juba vaikselt vähemusse jääma. Eks suunad ja trendid muutuvad ja tegelikult on ju kõigel sellel ka oma täiesti mõistlik iva sees. Meie valikuterohkes maailmas oleks tark eelistada tervislikumaid tooteid ja, mis on eriti vahva, tervislikumad valikud ei pea kohe kindlasti tähendama vähem maitsvaid valikuid. Nii olen enda jaoks avastanud erinevate jahude maitsete nüansirikkuse ning samamoodi ka selle, et rafineerimata suhkrud töötavad mitte ainult magustajana, vaid ka sügavama ja karamellisema maitse andjana.



See välimuselt üsna tagasihoidlik kook peidab endas tegelikult suurepärast maitsekombinatisooni. Pähkli- ja tatrajahust põhi on palju maitserikkam kui tavaline muretainas maitstes mõnusalt...eee....pähkliselt. Või kuidas muudmoodi sa ikka kirjeldada jahvatatud pähklitest tulenevat rikkalikku maitset. Täidise puhul hakkab aga tööle magushapude õunte ja jõhvikate kooslus, mis purukatte all küpsedes pakub ühtaegu nii mahlasust kui ka krõbedat pealispinda.
Meil paigutus see kook igal juhul kordamisele minevate kookide retseptiregistrisse.



4 dl mandli- või muud pähklijahu (nt Germundi tootevalikust)
2 dl toortatra jahu
1 dl rafineerimata roosuhkrut (nt SEDA DanSukkeri toodet)
1 tl vanillisuhkrut
80 g võid
1 muna
ca 0,5 dl vett
Täidis: 
6-7 keskmise suurusega õuna
2 dl kuivatatud jõhvikaid
3-4 sl rafineerimata roosuhkrut
20 g võid
kaneeli ja kardemoni maitse järgi
Sidrunimahla
Purukate:
1 dl pähklijahu
1 dl tatrajahu
50 g võid
1 dl rafineerimata roosuhkrut


Sega omavahel jahud, suhkur ja vanillisuhkur. Lisa tükeldatud või ning töötle kõik ühtlaseks puruks.Seda on kõige mugavam teha köögikombainis "pulse" režiimiga. Lisa muna ja sega läbi ning lisa siis niipalju vett, et tekiks ühtlane tainapall. Aseta tainapall külmkappi ca 30 minutiks. Lõika tainas viiludeks ja laota siis ca 26 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgele. Suru käte abil tainas ühtlaseks.

Valmista täidis. Selle jaoks koori ja lõika sektoriteks õunad. Sulata pannil või, lisa suhkur, sidrunimahl ning kuumuta õunaviilud läbi nii, et nad oleksid kõik seguga kaetud. Lisa kuivatatud jõhvikad ja kaneel/kardemon. Tõsta täidis pannilt ja laota koogipõhjale ühtlase kihina.

Puru jaoks töötle puru koostisained ühtlaseks puruks.Laota õunatäidise peale.
Küpseta 180-200 kraadi juures ca 40-45 minutit.



Serveerides võid juurde pakkuda vanillijäätist või vanillikastet. Kook maitseb ühtviisi hästi nii soojalt kui jahtunult.

19. oktoober 2015

Soe salat viigimarjade ja paneeritud juustuga

Ma ei väsi ülistamast viigimarju. Ei möödu ühtegi korda, kui satuksin poes viigimarjadele peale ja ilma nendeta väljuksin. Ka viimane kord ei olnud erand ja kui Prismas Türgi viigimarjadele sattusin, käivitus kohe kontrollimatu jõud, mis mu kärusse kotitäie violetseid ja pehmeid marju poetas. Vaid korraks on see hooaeg ja hetkel tasub nautida. Viigimarjade krõmpsuv vili oma magusa maitse ja mesise mahlaga on tõeliselt hullutav.





Viigimari sobib imehästi juustudega. Teda võib serveerida juustuvaagnal lihtsalt sektoritena, aga mulle meeldivad viigimarjad kergelt ahjust läbilastuna, kus magus mahl veidi välja imbub ja siis mett peale niristades roosaka ja magushapu kastme moodustab. See on nii hea
Saades innustust viigimarjadest, proovisin seekord viigimarju sobitada halloumi juustuga, mis on ideaalne juust grillimiseks ja praadimiseks. Mängides tekstuuridega, paneerisin seekord halloumi juustu panko paneeringus, mis jääb hästi krõbe ja kohev. Panko paneering on midagi sellist, mida tasub kindlasti avastada, sest võrreldes näiteks meie riivsaiaga jääb pankoga paneerides paneering palju krõbedam.
Kokku sai mõnus soe salat, kus hakkavad mängima just erinevad tekstuurid. Krõmpsuv ja mesine viigimari, krõbeda kattega ja pehme sisuga juust, tummised pähklid veel lisaks. Soovi korral võib sellist salatit ka rohelisel salatipadjal serveerida.



4-5 viigimarja, poolitatuna
oliiviõli
veidi mett
150 g halloumi või muud juustu, kuubikuteks lõigatuna
1 väiksem muna, lahtiklopituna
ca 1-1,5 dl panko paneeringut (nt SEDA varianti)
õli praadimiseks
soolamata pistaatsiapähkleid või Kreeka pähkleid (nt Germundi valikust), hakituna
musti või valgeid seesamiseemneid
Aseta viigimarjapoolikud lõikepind ülespoole ahjuplaadile, nirista üle oliiviõliga ja meega, jahvata peale veidi musta pipart ning küpseta 200 kraadi juures umbes 10 minutit, Tõsta ahjust ja nirista üle pannile valgunud kastmega. Keeruta juustu lahtiklopitud munas ja siis panko paneeringus ning prae siis kuumas õlis mõlemalt poolt kuldseks. Tõsta majapidamispaberile nõrguma. Salati jaoks säti taldrikule ahjusoojad viigimarjad vaheldumisi praetud halloumiga. Puista peale hakitud pähklid ja seesamiseemned, nirista üle viigimarjade küpsemisel eraldunud siirupise kastmega. Soovi korral lisa veel täiendavalt mett või sidrunimahla.
Serveeri kohe.

14. oktoober 2015

Hapukapsarösti peekoni ja juustuga. Natuke hapukapsajuttu ka lisaks

Viimases ehk oktoobrikuises Oma Maitse ajakirjas kirjutan lähemalt ka meie vanast heast hapukapsast. Erinevaid hapukapsaretsepte katsetades - seekord proovisin veidi kaugeneda meie hapukapsasupist ja jõhvikatega hapukapsasalatist - leidsin endale mitu uut lemmikut. Üks, millest juba mitmendat korda vaimustun, oli hapukapsarösti. Lihtne ja kiire lahendus, kuidas hapukapsast krõbedad pätsikesed küpsetada. Toekust lisavad kapsale peekon, juust ja muna. Sellised hapukapsaröstid on pärit maalt, kust meile ka hapukapsas tulnud on ehk siis Saksamaalt.



Esmalt veidi sellest, miks hapukapsast võiks süüa. Alustada võiks ehk sellest, et hapukapsas käärib piimhappebakterite toimel ning needsamad probiootilised bakterid on tõelised kingitused meie seedetraktile, ainevahetusele ja  seetõttu kogu tervisele. Eks algab tervis ju eelkõige toidust ja seedetrakti seisukorrast, seetõttu on nii mikro- kui makrotoitaineid seedida ja imenduda aitav hapukapsas tõhus abiline. Hapukapsas aitab võitlusvalmina hoida meie immuunsüsteemi, töötab detokseerijana, aitab hoida kontrolli all vererõhku ja kolesterooli, leevendada ja ära hoida põletikulisi protsesse, tugevdada luid, ennetada vähiohtu, parandada nägemist ja aidata veel lugematute erinevate hädade puhul. Hapukapsas reguleerib ka rasva imendumist organismis ning on seetõttu väga hea valik rasvumise ja diabeedi korral. Ei pea vist lisama, et hapukapsas ise on väga kalorivaene, sisaldades vaid 20 kcal 100 g kohta.
Võtmesõnaks hapukapsa puhul on hapnemise tulemusel tekkinud probiootilised bakterid. Need on asendamatud abilised meie ainevahetuse töökorras hoidmiseks, kes aitavad imenduda mineraalidel ja annavad meie organismile B- ja K-grupi vitamiine. Eraldi tasub välja tuua selle, et K2 vitamiin aitab koostöös D-vitamiiniga kaltsiumit luudesse paigutada ning takistades samas kaltsiumi ladestumist arteritesse ja teistesse organistesse. Tänapäevase eluviisi kaasnähtudeks on sageli ka pärmseened ja tasakaalust väljas mikrofloora meie soolestikus. Eriti kerkivad need probleemid esile peale antibiootikumikuuri, peale mida tasuks toetada oma organismi kasulike bakteritega. Samavõrra, nagu aitavad sel puhul apteegis purgikestes müüdavad probiootiliste bakteritega kapslikesed, aitab ka oluliselt odavam ja lihtsam lahendus ehk hapukapsas.
Hapukapsast ostes eelistage lahtiselt müüdavaid hapukapsaid, kus on võimalik kapsas eelnevalt ka proovida. Õige hapukapsas on krõmpsuv ja karge. Liiga pehmeks läinud hapukapsa ei ole kõige parem valik.
Kui aga hapukapsas koju toodud, siis võib ka hapukapsarösti valmistamise ette võtta.




Hapukapsarösti peekoni ja juustuga
4-le
Valmistamisaeg: 30 minutit
500 g hapukapsast, nõrutatuna (nõrutatud mahl kasuta ära toiduvalmistamise juures või joo niisama ära)
100 g peekonit, tükeldatuna
1 sibul, hakituna
100 g juustu, riivituna
1 muna + 1 munakollane
2-3 sl täistera nisujahu
Soola ja pipart
Õli ja võid praadimiseks
Nõruta hapukapsas. Kuumuta pannil õli ja prae sibulat koos peekoniga pannil, kuni sibul on läbipaistev. Ära pruunista. Sega omavahel sibul ja peekon, muna ja munakollane. Lisa riivitud juust ja sega läbi. Lisa hapukapsas, jahu, sool ja pipar ning sega kõik läbi. Kuumuta pannil õli ja või segu ning tõsta pannile suurema supilusikaga pätsikesed. Vajuta pätsikesed lusikaseljaga natuke lamedamaks  ning prae mõlemalt poolt 3-4 minutit, kuni pätsikesed on kuldpruunid ja krõbeda pealispinnaga. Serveeri kohe, lisa juurde hakitud rohelist sibulat või murulauku.

Retsept ilmus 2015.aasta oktoobrikuises ajakirjas Oma Maitse

12. oktoober 2015

Kohvismuuti. Hommikune ärataja

Mõned hommikud on mõnusalt aeglaselt kulgevad. Jätkub aega nii rahulikuks ärkamiseks, lehelugemiseks ja paariks kohvikski hommikuste toimetamiste ja hommikusöögi valmistamise juurde. Teised hommikud on aga kiired, kus optimeeritud liigutuste ja loetud aja jooksul tuleb end kodust väljaminemise vormi saada. Sel hommikul ei ole mahti käsipõsakil aknast välja vaadata ja kohvi kõrvale mõtiskleda sellest, mida täna ette võtta.




Nendeks kiireteks hommikuteks sobib hästi üks toitev kohvismuuti, kus piltlikult hommikusöök kohviga juba ühes klaasis kokku saanud. Samavõrd sobib see mõnus smuuti muidugi ka nendeks aegluubis kulgevateks hommikuteks, kus hommik sujuvalt keskpäevaks üle läheb. Lihtne valmistada, maitseb mõnusalt ja teeb kõhu ka rõõmsaks. Mida muud ühelt smuutilt veel oodata.


Meie kodus on viimasel ajal lemmikuks saanud just selline tummine kohvismuuti, kus kindlasti üheks komponendiks on maapähklivõi. See üsna ootamatu lisand annab smuutile tummisust, pähklist maitset ning loomulikult ka toitvust. Maapähklivõi on hommikusöögi juurde üsna tark valik (vaatamata üsna suurele kalorsusele), sest ta sisaldab palju kiudaineid ja valke, tänu millele püsib täiskõhutunne pikemat aega. Ja seetõttu sööd tegelikult lõppkokkuvõttes päeva peale vähem ehk siis kõht ei lähe kohe tühjaks.


Kogusest jätkub ühele smuutisõbrale.
1 üleküpsenud banaan (võimalusel sügavkülmast)
2 dl vanillijogurtit (või siis maitsestamata jogurtit ja 2 tl mett + 1 tl vanillisuhkrut)
1 suurem sl maapähklivõid
50 ml head espressokohvi, jahutatuna,nt KAFO poolt pakutavast Lavazza tootevalikust (meie lemmik juba aastaid)
Kui tahad aga eriti särtsakat äratust, siis lisa topeltespresso
Serveerimiseks riivitud tumedat šokolaadi
Surista kõik koostisosad blenderiga ühtlaseks. Võid lisada smuuti sisse veidi ka kakaopulbrit. Serveerides lisa riivitud tumedat šokolaadi. Naudi kohe.

10. oktoober 2015

Leivast. Kanepiseemnete ja linnasejahuga. Ja juuretise taltsutamisest

Leiba olen nüüdseks juba järjepanu neli aastat küpsetanud. Ilma vaheaegadeta ehk siis kõige pikemad pausid on olnud need, kui mõneks nädalaks reisil ära käin. Suhe leivaga ja leivavalmistamisega on muutunud selliseks nagu üks nelja-aastane suhe ikka. Parajalt üksteisega ära harjutud, esimesed vead ammu parandatud ja unustatudki, väga suurt kirge ja põnevust suhtega enam ei kaasne, pigem on tegemist tuttavliku ja turvalise suhtega. Ilma ka enam ei oska.


Minu jaoks on leiva puhul kõige suuremaks võtmeküsimuseks saanud juuretis. Leivajuuretis on mul mitu aastat vana ja teeb kodustes tingimustes minuga ilusti koostööd. Leib on kodus küpsetades ühtlane ja parajalt kerkinud. Kellaaegasid ja retsepti leiva valmistamisel ei vaata enam ammu, pigem lähtun sellest, mida silmaga näha.
Kodus leivategemist mainisin eelpool tekstis just seetõttu, et algul koju tuues tujutses juuretis minuga päris pikalt. Tehes püüdlikult alati kõik täpselt ühtemoodi, oli lõpptulemus alati etteaimamatu. Vahel kerkis veatult ja siis jälle kukkus leib keskelt kokku ehk siis tulemuseks oli keskelt lohuga päts. Ei saanud tükk aega aru, milles küsimus. Kuni ühel hetkel tekkis meie vahel üksteisemõistmine ja sellest ajast alates on leivad ilusad kohevad ja ühtlase sisuga. Seni, kuni suvel juuretise maakoju viisin ja kogu trall jälle pihta hakkas. Siin ei olegi muud järeldada, et juuretise näol on tegemist ikkagi väga elus komponendiga. Ju siis uue koha bakterioloogiline foon oli sedavõrd erinev, et esialgu võttis juuretisel aega, et sellega kohaneda. Umbes nelja-viie küpsetuskorraga hakkas juuretis ka seal kodus tööle ja peale seda töötas jälle veatult. See oli omapärane kogemus ja minu austus leiva vastu kasvas taas. Pärmitaina taltsutamine oli leivateoga võrreldes oluliselt lihtsam ja leiva puhul on tõepoolest vaja arvestada nii ilma, enda tuju (halva tujuga ja/või kiirustades hakkab leivatainas jonnima), kuuseisu ja mitut muud asja. Sellevõrra on muidugi suurem rõõm, kui leivategu õnnestub. Värske leiva viil soolahelvestega võiga on maitsekooslus, millest võibki vaimustuma jääda. Tavaliselt süüakse pool leivapätsi juba soojana ära.


Leivataina segan valmis reeglina tunde järgi, kuid viimasel ajal on kohustuslikeks lisanditeks saanud ja jäänud esmalt Kaarli talu rukkilinnasejahu, mida lisan enne esimest kääritust ja hiljem lõpupoole lisatavad Tammejuure talu kanepiseemned. See krõmpsuv struktuur, mis tänu kanepiseemnetele tekib, on nii mõnus! Nii kanepiseemneid, linnasejahu kui ka rukkijahu (kasutan Kaarli talu või Kivisaare veski jahusid). Kogu nimetatud kraami leiab juba päris hästi ka tavapoodidest, mina varustan ennast tavaliselt Rimi suuremates poodides asuvates Talu Toidab poodides, kus on kodumaise talutoodangu valik läinud väga heaks. Leivaküpsetamise puhul ei tohiks see pood küll kedagi hätta jätta.


Vahel lisan leivatainale viimases faasis ka kaerajahu ja rukki või kaerakliisid, mis annavad leivale mahedalt-magusa lisamaitse ja mõnusalt koreda struktuuri. Nisujahu lisamisest,mis kunagi oli soovitustes, olen ammu-ammu loobunud ja leiva kvaliteet sellest küll ei kannatanud.
Baasretsept, mille järgi hakkasin kunagi leiba tegema ja mis on üldjoontes samaks jäänud, on aga järgmine.
Kodune leib
4-5 sl leivajuuretist
1 l käesooja vett
Ca 1 kg rukkijahu (lähtu pigem taina paksusest kui jahu kaalust, sest jahud on erinevad ja seovad erinevalt vedelikke)
2-3 kuhjaga supilusikatäit linnasejahu või linnaseekstrakti. Mina küpsetan punase linnasejahuga ja seda lisan ca 3 sl esimese kergituse tainale
3-4 tl soola
1 dl suhkrut
1 dl kanepiseemneid
1 dl rukki- või kaerakliisid
Jahvatatud koriandrit, köömneid, seemneid, kuivatatud puuvilju vm meelepärast.
Sega juuretis käesooja veega, soovi korral lisa tumedama leiva saamiseks 2-3 sl linnasejahu või –ekstrakti. Sega juurde rukkijahu niipalju, et moodustuks hapukoore paksusega tainas. Kata tainas kas köögirätikuga või kilega ning jäta 8-12 tunniks sooja kohta käärima. Õige käärimisega leivatainas on vahuse pinnaga ja hapu maitsega. Mida pikemalt kääritad, seda hapum leib tuleb.
Järgmisena lisa sool ja suhkur ning rukkijahu niipalju, et tekiks paks tainas, mis ei vaju laiali. Tõsta 4-5 sl tainast kõrvale järgmise leivateo juuretise jaoks. Lisa leivatainale veel kanaepiseemneid, kliisid või muid meelepäraseid maitseaineid/lisandeid, sega läbi ning kalla tainas võiga määritud leivavormidesse nii, et umbes 1/3 vormi ülaosast jääks kerkimise tarbeks tühjaks. Vormi tuleb kindlasti võiga määrida, õliga määritud vormist lükkab kerkiv leib rasvaine välja ja leib jääb vormi külge kinni. Vormi märja käega leiva pind pealt siledaks, torka märja näpuga leivataina sisse augud, kata vormid köögirätikuga ning jäta mõneks tunniks veel sooja kohta kerkima. Samamoodi jäta kerkima ka kõrvalepandud leivajuuretis. Kui leivataina sisse torgatud augud on täis kerkinud, on leib valmis ahju minema. Eelsoojenda ahi hästi kuumaks (230 C) ning tõsta vaikselt leivavormid ahju. Kui sul on auruahju võimalus, kasuta esimese astme aurufunktsiooni. Proovi vorme mitte liialt põrutada, leivatainas võib selle tõttu veidi kokku kukkuda. Küpseta leiba järgmise skeemi järgi:
Kõrgel kuumusel ehk ca 220-240 kraadi juures  esimesed 15-20 minutit
200 kraadi juures 15-20 minutit
170-180 kraadi juures lõpuni välja.
Leiva valmimiseks kulub 60-80 minutit.
Valmis leib tõsta ahjust, kalla vormist välja, kata niiske käterätiga ning lase veidi aega seista, enne kui lahti lõikad.
NB! Samal ajal, kui leiva ahju tõstad, aseta ka juuretis külmkappi. Juuretis säilib külmkapis kuni kuu aega.
Jätku leiba!

7. oktoober 2015

Korea krõbedad kanatiivad tšillise kastmega

Viimases ehk oktoobrikuises Oma Maitse numbris kirjutan veidi pikemalt ja jagan retsepte kanalihast. Kui esmalt võttis teema ehk kukalt kratsima - midagi uut ja huvitavat kana teemal on päris keeruline leida - siis veidi mõtteid ja ideid kogudes avastasin ka ise mitu uut ja väga maitsvat retsepti, mida kavatsen kindlasti ka edaspidi teha.



Üheks selliseks avastuseks oli kindlasti Korea stiilis valmistatud kanatiivad, kus pearollis Korea köögis asendamatu Gochujang pasta. Seda on võimalik leida nii Umami poest ka kui MoMo-st.Kõikdel poodidel on olemas ka veebipoed, seega tahtmise korral peaks selle vürtsika ja väga maitsva pasta lihtsa vaevaga kätte saama. Ja tegelikult võib asendada selle ka mõne teise tšillipasta või -kastmega, kuigi Gochujangi spetsiifiline ja väga mõnus maitse on avastamist väärt. Mina söön seda pastat pea iga roaga, kuna olen lootusetu tšillisõltlane.
Põnev on nende kanatiibade puhul ka valmistamisviis, mille puhul kaste lisatakse kanale alles roa valmimise lõppfaasis.


2-le
Valmistamisaeg: 40 minutit
500 g kana pooltiibu
1  muna
0,5 tl soodat
Väike jupp ingverit, riivituna
2-3 küüslauguküünt, purustatuna
2 sl Gochujang pastat (võid asendada ka muu tšillipastaga)
1 sl sojakastet
1 sl veiniäädikat
2 sl mett
1 sl kalakastet
Soola ja pipart
Sega omavahel muna ja sooda. Maitsesta soola ja pipraga ning sega, kuni tekib ühtlane segu. Sega saadud mass kanatiibadega nii, et kanatiivad oleksid kõik ühtlaselt kaetud. Laota kanatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ca 200 kraadises ahjus 30 minutit. Keera kanatükke iga 10 minuti järel.
Samal ajal, kui kana küpseb, sega kausis kokku ülejäänud koostisained. Kuumuta saadud kastet pannil või kastrulis, kuni see veidi pakseneb. Võta kanatiivad ahjust ning sega kuumana saadud kastmega. Serveeri kohe ja serveerides lisa juurde ülejäänud kaste.

Retsept ilmus 2015.aasta oktoobrikuises ajakirjas Oma Maitse.

5. oktoober 2015

Viigimarjamoos tibakese konjakiga. Juustuvaagna primadonna

Hetkel on vist kõikide toiduhullude meeled vallutanud viigimarjad. Sai oodatud ja oodatud, siis juba lootus kaotatud ja lõpuks, oluliselt hiljemalt kui eelmistel aastatel, ilmusid meie poodidesse lillaka koore ja roosakatäpilise sisuga magusad ja mahlased viigimarjad. Pisut patuse olemisega ja hullutavalt head. Esmalt sööd neid niisama, poetad salatile, juustuviilule seltsiliseks või keerad paberõhukese prosciuttoviilu sisse. Sätid kitsepiimast kohupiima peale, niristad peale mett ja puistad peale röstitud Kreeka pähkleid. Imehea!



Kui aga esimene isu ära söödud ja poodides ning turul sulle küpsed viigimarjad endiselt silma teevad, siis haarad järjekordsed paar kilo kaasa ja jääd kukalt kratsima, mida seekord nendest valmistada. Kaua nõutushetk muidugi ei kestnud ning vahelduseks sai valmis viigimarjamoos, mis moodustab juustuvaagnale sätitud erinevate juustudega taevalikke kooslusi.



Viigimarjast moosi keetmises ei ole midagi keerulist. Võtted on üsna samad nagu tavalise moosi puhul.
1,5 kg viigimarju, sektoriteks lõigatuna
1 suurem sidrun
500 g DanSukkeri moosisuhkrut
1 dl konjakit või brändit (sobib hästi ka Vana Tallinna liköör)
näpuotsaga soola
Soovi korral veidi riivitud ingverit


Esmalt valmista ette sidrun. Selleks riivi sidruni koor ja pigista välja mahl. Aseta potti viigimarjad, sidrunimahl ja -koor, suhkur ja konjak. Lisa näpuotsaga soola ja lase toatemperatuuril seista ca 1 tund aeg-ajalt segades. Kui soovid särtsakamat iseloomu moosile, lisa ka veidi riivitud värsket ingverit.
Lase segul keema tõusta ja keeda vaiksel kuumusel kuni suhkur on lahustunud. Keeda vaiksel tulel umbes 30 minutit, kuni moos on paksenenud ja siirupine. Tõsta tulelt ning aseta eelnevalt steriliseeritud purkidesse. Jahuta ning säilita jahedas.
Kui juustuvaagnale suuremaid juustutükke sätid, siis heaks abimeheks on Fiskarsi juustunuga, mille auguline tera aitab kleepuvatest juustudest mõnusalt läbi libiseda ilma et juust kipuks noatera külge kleepuma. Vaagnale tasub alati panna lahtilõikamata juustud, sest õhu käes kuivab juust kiirelt. Spetsiaalse noaga saab siis igaüks endale paraja suurusega tükke lõigata ja viigimarjamoosiga koos nautida.