29. september 2015

Viigimarjad kitsejuustu, tüümiani ja meega

Mõned kooslused on liiga head, et nendest väsida. Või õigupoolest puudub võimalus väsida, kui vaid lühikeseks ajaks aastast ilmuvad meile müügile täisküpsed magusad mesised viigimarjad. Võrreldes muidugi nende isenditega, mida saab maitsta nende kasvukohtades, kus viigimarjad lausa nõretavad kleepuvast mahlast, on meil saadaolevad viljad üsna tagasihoidlikud tegelased, aga maitsvad ja mõnusad ikka. Viimastel päevadel on erinevaid viigimarjapartiisid leida olnud kõikides suuremates poodides ja loomulikult ka turgudel. Viigimarju ostes tasub teha veidi kompamistööd ehk siis õige küpsusega viigimari on parajalt pehme ja vetruv. Ja mida lillakam, seda parem.



Viigimarju tasub esmalt niisamagi süüa. Hea juustuga koos moodustab viigimari suurepärase kombinatsiooni. Ka siin lihtsas roas on kokku sobitatud viigimari ja kitsejuust. See on kooslus, millest on keeruline küllastuda. Nii täiuslikult maitsev!
Roog ise on imelihtne. Esmalt tuleks välja valida pehmed ja küpsed viigimarjad. Viigimarjad tuleks pesta, viigimarja tipus olev tugevam varreots eemaldada ja viigimarja ristlõige teha.



Ristlõike sisse saab istutada kitsejuustu. Mina kasutasin Rimis müüdavad meega pehmet kitsejuustu, mis oma soolakas-magusa iseloomu tõttu sobitus suurepäraselt viigimarjaga.
Viigimarjadele jahvata veidi värsket musta pipart, säti mõned tüümianioksad ning nirista peale veidi oliiviõli.


Aseta ahju grillielemendi alla umbes 7-10 minutiks. Mina kasutan maksimumkuumust, mis aga tähendab seda, et ahju juurest liiga kaugele ei tasuks minna. Hoia silm peal ja kui juust hakkab pruunistuma, siis tõsta viigimarjad välja.


Nüüd jääb üle vaid meega viimistleda. Kuna küpsemise ajal eraldub viigimarjadest mahla, siis võib paksemat mett selle kuuma viigimarjamahlaga vedeldada. Selle väikese nipi abil saab tekitada maitsva ja mõnusa kastme, millega tasuks siis ahjuküpsed viigimarjad üle niristada.


Edasi jääb ainult nautimise rõõm!

25. september 2015

Naabrinaise Sirje kolme muna kook

Hakkan ennast juba kordama, aga taaskord pean alustama sellest, et minu eriline poolehoid kuulub uute ja põnevate roogade kõrval alati ka ajaproovile vastu pidanud lollikindlatele retseptidele. Tavaliselt on need retseptid mõnusalt optimeeritud - ei mingit liigset mässamist ega salajasi koostisained, Sega kokku ja küpseta valmis. Ja toimib!




Nii ka see retsept, mille poetas minu retseptivaramusse meie maakodu naabrinaine Sirje. Sirje retseptiregistris oli see, kusjuures Helgi koogi nime all. Nii et Sirje Helgi kolme muna kook kui päris täpne olla. Kusjuures see koogiretsept on üsna universaalne ja sobib kõigi hooajaliste puuviljade-marjadega. Kevadel alusta rabarberiga ja sügisel lõpeta õuntega. Ikka maitseb hästi.
Tunnistan kohe üles, et veidi siiski kaldusin põhiretseptist kõrvale. Nimelt ei saanud vastu panna kiusatusele suhkrukogust veidi vähendada ning pruuni suhkrut kasutada. Samamoodi sai valge jahu asendatud Eesti Mahe märgi all müüdava täistera speltanisu jahuga. Muide, kui keegi veel ei tea, siis väga ilus valik Eesti Mahe märgiga tooteid ja ka muid toredaid kodumaiseid tooteid on müügil Rimi Talupoodides. Mina astun küll iga kord sellest vahvast nurgakesest läbi, kui Rimisse satun. Köögivilja, leivajahu, juustu-jogurtit ning ka liha ostan sealt päris sageli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sirje kolma muna koogi juurde tagasi. Tegemist on üsna traditsioonilise vana kooli õunakoogiga, kus tuleb kõik ained kokku segada ja kook lihtsalt valmis küpsetada.



3 muna
4 dl jahu (mina kasutasin Eesti Mahe täistera speltanisust tehtud jahu)
2 dl suhkrut (kasutasin SEDA DanSukkeri rafineerimata roosuhkrut, algses retseptis oli 3 dl suhkrut)
100 g võid
1 tl küpsetuspulbrit
0,5-1 tl kaneeli
näpuotsaga soola
400-500 g õuna, rabarberit, marju vm
tuhksuhkrut pealeraputamiseks
Serveerimisekd vanillikastet või -jäätist
Sulata või ja jahuta veidi. Klopi munad suhkruga lahti ja lisa sulatatud või. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, kaneel ja sool. Puhasta ja tükelda õunad. Sega kõik koostisained kokku ning kalla võiga määritud vormi. Küpseta 180-200 kraadi juures 35-45 minutit, kuni kook on kuldne. Küpsust kontrolli tikuga. Puista peale tuhksuhkrut.
Serveerides lisa vanillikastet või -jäätist.

24. september 2015

Pajaroog veiseneerust köögiviljadega

Veiseneerud ei ole kindlasti meie pere söögilaual liiga sagedane külaline. Käsi südamel - mul ei ole mingit eelarvamust neeruroogade osas. Kui kusagil pakutakse neeruhautist või - pirukat, sirutan käe esimeste seas. Vähemtuntud toorained tekitavad alati elutervet sportlikku huvi. Samas ei satu ma liiga sageli, et mitte öelda mitte kunagi, ise neeru ostma. Võib-olla peituvad põhjused lapsepõlves, kus muidu eesrindliku rupside sõbrana (eelistasin iga kell keedetud veisesüdant keeduvorstile) ei saanud liiga suureks sõbraks neeruga. Põhjus võis olla lihtne. Meie kodus seda lihtsalt ei valmistatud. Samas oli meil oli naabrite vanaema pärit Lõuna-Eestist ja kui seal peres sülti keedeti, siis pandi sinna alati ka neerusid. Minu Pärnumaalt pärit ema mainis selle kohta lühidalt ja kokkuvõtvalt, et neerud ju haisevad. Ja rohkem ei olnudki vaja. Naabrite toodud sülti sõime samas kahe suupoolega. Taaskord lollid eelarvamused, mis eluterve uudishimu proovimata toorainete osas on kergelt varjutanud. Aga vead on selleks, et neid parandada.


Kui Liivimaa Lihaveise lahkel pakkumisel minuni muude veisetükkide hulgas ka veiseneerud jõudsid, siis oli käes just see igiammune eelarvamus ajaloo prügikasti heita. Kaup koju toodud, vaatasin tõtt ühe läikiva ja priske veiseneeruga. Mis seal ikka, käised üles, põll ette ja neerud patta!
Natuke eeltööd teinuna otsustasin teha veiseneerust tomatise hautise. Sellise mõnusa pajaroa, mis jahedamatesse õhtutesse imehästi sobib. Ja ei haisenud need neerud midagi! Soovitav on neerusid enne kasutamist piimas leotada, see aitab ka liiga tugevaid aroome ja maitseid neutraliseerida.  Kui pikk hautamine lõpule sai, siis oli tulemuseks maitsev pada ning kui ei oleks teadnud, et pajas on neerud, oleksin maitse järgi pakkunud maksa.
1 veiseneer (ca 500 g), kelmetest ja liigsest rasvast puhastatud, tükeldatud
Piima neerude leotamiseks
2 sibulat, hakituna
3 porgandit, tükeldatuna
8-10 väikest noort kartulit, tükeldatuna
400 g purk purustatud tomatit
10 tera musta pipart
Paar oksa tüümiani
1 loorberileht
Sidrunimahla
5 dl veisepuljongit
Veidi suhkrut
Õli
Soola ja pipart
Värskeid hakitud ürte
Puhasta veiseneerud kelmetest ja rasvast. Tükelda ning aseta piima sisse. Tõsta külmkappi ja jäta sinna üle öö seisma. Kurna neerud piimast välja ja patsuta majapidamispaberiga kuivemaks. Kuumuta pannil veidi õli ning prae keskmisel kuumusel sibulat. Lisa neerutükid ning pruunista neid koos sibulaga. Kalla kuum veisepuljong peale, lisa pipraterad, tüümianioksad, purustatud tomatid ning loorberileht. Lase keema tõusta, alanda siis kuumust ning hauta vaiksel kuumusel kaane all umbes 3 tundi. Lisa porgandid ja kartulid ning hauta veel umbes 45 minutit. Maitsesta soola, pipra ja vähese suhkruga. Lisa veel veidi sidrunimahla. Puista peale värskeid ürte ning serveeri kohe.

20. september 2015

Ürdine rulaad veise kõhuäärest

Veise kõhuäär on lihatükk, mis liiga sageli minu senisele teele ette sattunud ei ole. Liivimaa Lihaveis on aga ette võtnud tänuväärse missiooni, mille eesmärgiks on veis ninast sabani ära süüa ning näidata seda, et veis ei koosne pelgalt sise- ja välisfileest. Arvestades seda, kuivõrd paljude inimeste tööd ja pühendumist kvaliteetset liha andvate rohumaal kasvanud lihaveiste kasvatamiseks kulub, oleks kindlasti kiiduväärt see, kui me veiseliha erinevaid tükke oskaksime toiduks ära kasutada. Seeläbi ka meie oma rohumaadel kasvanud ja kosunud veist rohkem väärtustada.


Veise kõhuäär on lai ja lame lihatükk, mida tuleb kindlasti pikalt kuumtöödelda. Ehk siis kiirelt grillile viskamine ei ole kõhuääre puhul kõige parem valik. Selleks, et liha paremini pehmeneks, võiks kõhuääre lihavasaraga üle käia. Tänu oma käterätitaolisele pinnalaotusele on veise kõhuäärt mugav rullina valmistada. Lai ja õhuke liha sobib suurepäraselt erineva täidise ümber rullimiseks ja siis koos täidisega küpsetamiseks.
1 ca 700 g veise kõhuäärt, kelmetest puhastatuna
2 sibulat, hakituna
3 küüslauguküünt, hakituna
Ohtralt värskeid hakitud ürte – petersell, tüümian, till, pune, basiilik
50 g võid
Õli
Riivitud sidrunikoort ja sidrunimahla
Soola ja pipart
5 dl veisepuljongit


Esmalt töötle kõhuääre liha. Eemalda terava noaga kelmed ja liigne rasv ning tambi lihavasaraga kõhuäär mõlemalt poolt läbi. Jäta toatemperatuurile.
Kuumuta pannil õli ja või ning prae keskmisel kuumusel mõned minutid esmalt sibulat. Lisa siis küüslauk ja kuumuta läbi. Kalla pannile ürdid ning kuumuta kiirelt läbi. Maitsesta segu soola, pipra, sidrunimahla ning sidrunikoore- ja mahlaga. Laota segu kõhuäärele ja keera kõhuäär tihedalt rulli. Kinnita rull tikuga ja/või seo värvitu majapidamisnöööriga tihedalt kinni. Pruunista esmalt rulli pannil õli ja või segus igast küljest. Tõsta siis malmpotti või küpsetuskotti. Lisa kuum puljong, kata kaanega või sule küpsetuskott ning küpseta ca 120-150 kraadi juures 3-4 tundi.
Serveerides lõika rullist parajad viilud. Serveeri soojalt või siis järgmisel päeval külmalt võileivakattena.

Postitus sündis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

19. september 2015

Juustune riisi-suvikõrvitsavorm

Suvikõrvitsahooaeg kestab. Kellel on, sellel väga tõenäoliselt uputab. Kellel peenral ei ole, see leiab suvikõrvitsatest ilusa valiku turgudelt. Hetkel on aeg, kus valida saab erinevate värvide, sortide ja suuruste vahel. Naudin juba nädalaid suvikõrvitsaroogasid ja hetkel ei ole veel näha väsimise märke. Suvikõrvitsataimed minu peenral ei näita aga rahunemise märke ja üheaegselt valmib nii kõrvitsaid kui kõrvitsaõisi. Nii et sööme aga suvikõrvitsaid edasi. Kõige lihtsam variant on lihtsalt pannil praetud suvikõrvitsaviilud, mis on koos särtsaka adžikaga üks mõnus kõrvalroog. Seda varianti sätin sageli hommikuse praemuna kõrvale. Kui aga veidikene põhjalikum toidutegu ette võtta, siis mõnusaks värseks avastuseks oli sel hooajal riisi-suvikõrvitsavorm. Külluslikult juustune ja samas sümpaatselt kerge. Minu mõtte lükkas veerema SEE blogi ja blogipostitus, kust võib samas lugeda, et sarnane roog juba Julia Childi "Mastering the Art of French Cooking" raamatus olemas. Seega, ei midagi uut siin ilmas.



1 kg suvikõrvitsat, riivituna
1,5-2 tl soola
1 dl basmati riisi
1 sibul, hakituna
2-3 küüslauguküünt, hakituna
0,5 dl oliiviõli
ca 1-2 dl piima või koort
100 g parmesani juustu, riivituna
Valget pipart
soola
Hakitud värsket punet
Võid vormi määrimiseks



Alusta suvikõrvitsa nõrutamisest. Selleks riivi suvikõrvits, sega soolaga ja aseta siis sõelale nõrguma. Mahlad peaksid eralduma umbes 20 minuti pärast. Pigista liigne vedelik suvikõrvitsast välja. Selleks suru kas lusikaga suvikõrvitsat vastu sõela või pigista massi lihtsalt kätega. Mina kasutan viimatimainitud moodust. On kiirem ja tõhusam. Hoia suvikõrvitsast välja pigistatud mahl alles.
Kuumuta pannil pool õlikogusest ja hauta keskmisel kuumusel sibulat umbes kümmekond minutit. Lisa küüslauk ja kuumuta läbi. Lisa nüüd kuivemaks nõrutatud suvikõrvits ja sega kõik läbi. Maitsesta (vajadusel) soola ja pipraga ning hauta umbes 5 minutit.
Mõõda üle suvikõrvitsast väljapigistatud mahl. Vedelikku peaks kokku olema ca 4 dl. Puuduolev osa asenda kas piima või koorega. Kalla vedelik ja riis suvikõrvitsamassi sisse. Lisa ka umbes pool juustukogusest. Lase korra pannil podisema tõusta ja kalla siis võiga määritud ahjuvormi. Puista peale ülejäänud juust ja soovi korral tõsta peale ka võitükikesi. Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni vorm on läbi küpsenud, riis kogu vedeliku endale sisse imanud ja juust kaunilt kuldne. Serveeri soojalt kas iseseisva roana või liha-kala kõrvasena.

16. september 2015

Naabrinaise jäägrikurgid

Olen aja jooksul üha enam hakanud lugu pidama käest-kätte liikuvatest vanadest käsikirjalistest retseptidest. Tihti juba kolletunud paberil ja plekilised, aga kõige toimivamad ja lollikindlamad kooslused, millega ei lähe pea kunagi alt. Nii ka need jäägrikurgid, mille retsepti sain oma maakodu naabrilt. Olevat temal juba mitukümmend aastat igal kurgihooajal kasutusel olev retsept. Väiksed kohendused tegin töö käigus retsepti ka omalt poolt ja lõpptulemusega olen väga rahul. Teen tõenäoliselt isegi nüüd järgmised paarkümmend aastat sama retsepti järgi :)




Kurgihooaeg on hetkel küll üsna finišisirgel, aga turul ja poodides liigub siiski veel vägagi ilusat lühikest kurki. Nii et kel tahtmine veidi hoidistada, siis tooraeinet soovi korral ikka leiab. Minu kurgid olid Keskturult pärit, tšilli Saaremaalt Rautsi talust ja kadakamarjad maakodu juurest mere äärest korjatud. Kokku tuli väga maistev ja parajalt krehvtine kurgihoidis.




2 kg lühikest kurki, koorimata ja viiludeks lõigatuna
3 sl hakitud tilli
Marinaad:
2 l vett (algselt oli 2,5 l, aga ka 2 l tehes jäi marinaadi päris palju üle)
6 sl 30%-list äädikat
1,5 dl suhkrut (algses retseptis oli 180 g, aga see läheb juba natuke liiga moosiks minu hinnangul)
4 sl soola
1 sl musta terapipart (terved terad)
1 sl kadakamarju (terved terad)
1-2 tšillipipart, peeneks hakituna
2 sl sinepiseemneid
Viiluta kurgid ja haki till. Kalla kokku marinaadiained välja arvatud äädikas ja lase keema tõusta. Viimasena lisa äädikas.


Aseta kurgid marinaadi sisse ja lase korraks kuum läbi. Tõsta vahukulbiga kurgid steriliseeritud purkidesse. Lase marinaad veel korra keema ja kalla siis kurkidele peale. Kaaneta kohe.

11. september 2015

Pähklijahust põhjaga peedi-kitsejuustu pirukas. Lisaks veel paar magusat marjakooki ka. Kõik pählijahust põhjal

Ei ole vist kellelegi üllatus, et järjest suurem hulk inimesi proovib vaikselt valget jahu oma toidulaualt eemale trügida. Vähemalt minult küsitakse küll sageli nõu selle kohta, kuidas saaks jahukogust küpsetistes vähendada ilma, et maitse selle all kannataks. Lihtne variant on asendada valge rafineeritud jahu oluliselt toitaineterikkamate erinevate täisterajahudega ja eriti  lihtne on neid vangerdusi teha muretaina-laadsete küpsetiste juures. Kui aga soovida täiesti jahuvaba küpsetisi, siis tulevad appi pähklijahud, mille ma ka alles aasta-paar tagasi avastasin, kuid mis nüüd minu köögikapis aukohal. Esmalt mõnus pähkline maitse ja teisalt täielik patuvabadus. Erinevate katsetste käigus olen jõudnud ka pähklijahust pirukapõhjani, mis oma lihtsuses ja mugavas valmistusviisis on lihtsalt vastupandamatu. Maitse üle ei saa ka kohe üldse nuriseda. Sellele põhjale olen nüüd ehitanud erinevaid soolaseid ja magusaid pirukaid ning seetõttu korduvalt vanas klassikalises stiilis muretainale truudust murdnud.

Siin pildil soolaste pirukate alla liigitatav kitsejuustu-peedipirukas maapähklijahust põhjal


See on mandlijahust põhjal ricotta-mustikapirukas mandlikattega

See aga kihiline marjakook beseekattega ja, üllatus-üllatus, pähklijahust põhjal :)

Minu erinevad pähklijahud on olnud pärit Germundi SIIT tootevalikust. Nimelt on neil müügile ilmunud röstitud pähklijahud erinevatest pähklitest ja erineva jahvatusastmega. Väga mugav kasutada ja väga mõnusa maitsega (röst on just paras) jahud. Taina jaoks sobivad pigem peenema jahvatusega jahud.  Erinevate katsetuste käigus olen jõudnud pähklijahust muretainani, mis on imelihtne valmistada ja seni pole see kooslus mind alt vedanud.

Rullida pole seda pähklijahust tainast vaja. Piisab, kui lihtsalt näppude abil laiali lükata


Pähklijahust muretainas
5 dl röstitud mandli- või muu pähklijahu (kasutasin Germundi NEID tooteid)
2 sl kookosrasva või toasooja võid
1/2 tl soola
1 muna
magusa taina korral paar supilusikatäit datlipastat (selle valmistamist vaata SIIT) või ka pruuni rafineerimata suhkrut.
Valmistamiskäik imelihtne - sega kõik koostisained kokku (mina teen seda köögikombani abil) veereta palliks, aseta kilesse ja tõsta paarikümneks minutiks külmkappi. Vajuta jahutatud tainas koogivormi põhjale ja külgedele. Selline tainas reeglina eelküpsetamist ei vaja, kuna ta küpseb kiiremini kui tavaline muretainas. Samas võid selle taina ahjus krõbedaks küpsetada ja siis sinna tainakorvi sisse sättida küpsetamist mittevajavaid lisandeid (nii saad näiteks suupistekorvikesi teha)



Peedi-kitsejuustu pirukas kookospiima ja lehtkapsaga
See pirukas võitis koheselt minu südame. Omapoolse lisandina asendasin tavalise koore kookoskoorega, sest mulle väga meeldib peedi ja kookose maitse kooskõla. Kes aga soovib, võib teha seda pirukat ka tavalise (soovitavalt ikka rammusa :) ) koorega. Hästi maitseküllane ja värvikirev jääb see pirukas igal juhul.
500 g ahju- või keedetud peeti, koorituna ja jämedalt riivituna
2 punast sibulat, õhukeste viiludena
3 sl palsamiveniäädikat
oliiviõli
veidi värsket tüümiani
1 tl pruuni suhkrut
200 g pehmet kitsejuustu (sobib ka fetajuusti, brõnza või muu soolakas juust)
2 muna
2 dl kookokoort (võid kasutada ka tavalist koort)
paar peotäit lehtkapsast, tükkideks rebituna
serveerimiseks röstitud piiniaseemneid
soola ja pipart


Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli. Tõsta sibul pannile ja hauta vaiksel tulel 7-10 minutit. Maitsesta soolaga. Lisa riivitud peet, palsamiveiniäädikas, tüümian, suhkur ja veidi vett. Hauta kümmekond minutit vaiksel tulel, kuni vedelik on aurustunud. Jahuta.
Tõsta peedisegu pirukapõhjale. Pudista peale kitsejuust. Sega muna kookoskoorega ühtlaseks ja kalla peedi-juustusegule peale. Maitsesta pirukat veel pipraga ja küpseta 180 kraadi juures umbes 30-40 minutit. Piruka küpsemise ajal rösti pannil väheses õlis või kookosrasvas lehtkapsas. Võid seda ka 150 kraadises ahjus. Puista peale soolahelbeid.
Serveerides aseta pirukale lehtkapsast ning puista peale piiniaseemneid. Juurde sobib hästi värske salat.

Pähklipõhjal marjapirukas beseekatte all.
See pirukas on meil saanud ka marjahooaja mugavuspirukaks. Toimib alati ja sobib erinevate (soovitavalt hapude) marjadega. Külluslik ja krõbeda pealisega beseekate muudab muidu üsna tagasihoidliku marjakoogi tõeliseks hõrgutiseks.


Marjadeks sobivad erinevad hooajalised marjad. Pilt on tehtud punasesõstra vahekihiga, aga olen teinud seda ka mustade sõstarde, pohlade, mustikate, põldmarjade jt marjadega.
Koogi jaoks tuleks esmalt valmistada 1 kogus magusat pähklijahust tainast ja see vormi suruda.
Vahekiht:
ca 400 g marju
3-4 sl pruuni suhkrut
1-2 sl tärklist
Sega omavahel suhkur, marjad ja tärklis. Tärklise kogus sõltub sellest, kui mahlased marjad on ja tärklis aitab väljavoolavat mahla siduda.
Aseta marjasegu vormi surutud tainapõhjale ka küpseta ca 10-15 minutit 180 kraadises ahjus.
Alanda ahju temperatuur 150 kraadini.
Beseekiht:
4 munavalget (paar munakollast võid poetada ka pähklijahust alustaina sisse)
1,5 dl suhkrut
näpuotsaga soola
Vahusta mikseriga toasoojad munavalged näpuotsatäie soolaga pehmeks vahuks. Hakka vaikselt suhkrut osade kaupa lisama.Vahusta nüüd munavalged koos suhkruga ühtlaseks tugevaks ja tihedaks vahuks. Vahu konsistents peaks muutuma hästi tihedaks ja läikivaks.
Laota vaht eelküpsetatud marjadele ja küpseta 150 kraadises ahjus umbes 50-60 minutit. Kui pealiskiht hakkab liialt tumedaks minema, alanda ahju temperatuuri 120-ni. Lase koogil avatud ahjuuksega jahtuda.

Mandlipõhjal mustikapirukas ricottaga
Mustikahooajal täielik lemmik - mahlane ricotta ja metsane mustikas koos mandlise raamistusega on tõeliselt maitsev kooslus. Ja nagu eelnevate pirukate puhul on ka valmistuskäik pigem lihtne.



1 portsjon mandlijahuga magusat tainast
300 g mustikaid
400 g ricotta kohupiima
3 muna
3-5 sl suhkrut + 1-2 sl mustikatele
1 sl tärklist
1 tl vanillisuhkrut
100 g mandlihelbeid
Klopi munad suhkruga lahti ja sega juurde ricotta kohupiim. Sega kõik ühtlaseks ja laota vormi vajutatud tainale ühtlase kihina. Sega mustikad tärklise ja suhkruga. Laota mustikad ricottale. Küpseta 180-200 kraadi juures umbes 20 minutit. Tõsta siis kook ahjust, laota peale mandlihelbed ja küpseta veel 10-15 minutit (vajadusel ka kauem), kuni kook on kaunilt kuldpruun ja mandlihelbed õrnalt pruunistunud.
Serveerides paku juurde vanillijäätist.

9. september 2015

Ühe poti pasta suvikõrvitsa ja seentega

Seened lasevad sel aastal end oodata. Keset suve leidsin ootamatult maalt suure kuuse alt peotäie kuuseriisikaid, aga nüüd, kui justkui peaks seeneaeg käes olema, on kuuse- ja metsaalused nukralt lagedad. Ehk tuleb veel. Segane suvi oma pika jahedusega ja siis korraks saabunud kuumaga on vist seentelgi graafiku veidi segaseks keeranud. Seniks, kuni metsaseened jälle enda kübarad samblast välja lükkavad, võib seeneaega imiteerida aga poeseente toel. Mitte küll päris see, aga raskel ajal abiks ikka. Suvikõrvitsaid see-eest jagub ja mitte vähe. Ühe poti seene-suvikõrvitsa pasta maitseb tegelikult väga hästi ka šampinjonidega.



See ühe poti pasta on tõeline mugavusroog. Ei mingit märkimisväärset vaeva ega pikka ettevalmistamisaega. Koostisained koos veega potti, vesi keema ja veidi aega oodata. Pasta peaaegu et keedab end ise valmis. Hiljem seda rooga nautides võib ise ka imestada, kui lihtsal moel on võimalik midagi nii maitsvat teha.
400 g spagette
400 g pruune või valgeid šampinjone
1 suurem või 2 väiksemat suvikõrvitsat
200 g rohelisi herneid
2 küüslauguküünt
Tüümiani
150 g riivitud parmesani juustu
1 dl 35%-list koort
Mõned tüümianioksad
Soola ja pipart.

Puhasta ja viiluta seened. Tükelda suvikõrvits, haki küüslauk. Aseta potti spagetid, seened, küüslauk, suvikõrvits ja tüümianioksad. Lisa 1 l vett, maitsesta soola ja pipraga ning lase keema tõusta. Keeda ilma kaaneta vaiksel tulel 8-10 minutit. Sega juurde parmesani juust ning koor, sega ühtlaseks ning serveeri kohe. 

Retsept ilmus "Seenetoitude" raamatus, mis sai Mari-Liis Iloveriga kahe peale kirjutatud.

4. september 2015

Midagi köögiviljasõpradele. Üks peedi ja lehtkapsaga salat ka

Sel suvel olen saanud katsetada ja hiljem ka nautida savipotis valmistatud köögivilju. Tegemist on Prantsuse köögist pärit traditsioonilise savipotiga, millel kaks poolt ja mis võimaldab teha pliidil või ahjus mahlaseid ja samas maitserikkaid köögivilju. Lihtne valmistada, mugav kasutada, lõputult võimalusi ja lisaks veel kaunis välimus. Mida enamat ühelt köögiabiliselt soovida. Tulemus on ahjus valmistatud köögiviljade maitsega, kuid oluliselt mahlasem. Mahlasuselt pigem keedetud köögivilja konsistentsiga ehk siis ühtaegu saab nii maitset kui mahlasust.






Tänuväärseks nutikaks köögiabiliseks on olnud Emile Henry uudistoode ehk siis SEE savipott. Esmapilgul lihtsalt ilus ja pilkupüüdev savipott on osutunud ka tõeliselt mõnusaks ja tubliks köögiabiliseks. Potis köögiviljade valmistamine on lihtne ja mugav ettevõtmine. Puhastatud köögivili tuleb lihtsalt potti panna, natuke õli ja vett peale kallata, köögiviljad vedelikuga läbi segada, soola, pipra, küüslaugu ja ürtidega maitsestada ning siis kas ahju või pliidile tõsta.
Tõepoolest, sellise potiga saab edukalt mitte ainult ahjus, vaid ka nii elektri- kui ka gaasipliidil toitu valmistada. Küpsetamise ajal tuleb lihtsalt nii ahjus kui ka pliidil paar korda potti pea peale keerata, et köögivili ühtaselt ära küpseks. Proovisin järgi ja täitsa toimis ka pliidil!
Kuigi tegemist on kirjade järgi kartulipotiga (küüslaugu ja tüümianiga noored kartulid,mmmm....) on minu lemmikuks saanud noorte peetide valmistamine selles samas potis. Nii mahlaseid ja magusaid peete saab harva ja kopsaka potitäie olen juba ei-tea-mitmendat-korda valmis teinud.
Ühe potitäiega saab valmistada kuni 2 kg köögivilju ja seega on see pott ka päris suurele perele sobiv. Lisaks näevad poti mõlemad pooled nii ilusad välja, et nendes võib vabalt ka kartulid kohe ka lauale tõsta.
Savipoti peedid saavad meil kuidagi kahtlaselt kiirelt otsa nii et ise ka ei usuks, et jälle kilo-paar peete ära söödud. Kui aga niisama peetide näkitsemisest mõni peet veel järgi jääb, siis tasub teha üks mõnus peedisalat, mis meie suvisele toidulauale ka päris mitmel korral juba sattunud. Lehtkapsast on sel suvel mõnes kohas juba liikvel nähtud - nimetada võib Solarise toidupoe, Mahemarketi, Kaubamaja toiduosakonna ja mõned kohad veel. Minu lehtkapsas oli pärit Saaremaalt Rautsi talust . Ja palun, kui peale satute, siis ostke kindlasti! Muus maailmas juba mõnda aastat võidukäiku (kiire valmistada, hästi tervislik ja väga maitsev) tegev lehtkapas on Eestis kahjuks siiski senini tihti tabamatu nähtus. Ahjaa, need võrratud peedid on ka Rautsi talust pärit.


Röstitud peedi, lehtkapsa ja feta salat
ca 5-6 väiksemat peeti, ahjus või savipotis koorega küpsetatuna, jahutatuna ja koorituna
peotäis lehtkapsast (kui seda saada ei ole, asenda näiteks spinati, pak choi või ka lihtsalt noore värske kapsaga)
2 sl piiniaseemneid, kergelt röstituna
100 g fetajuustu (Brõnzaga jääb ka väga maitsev)
soola ja pipart
oliiviõli
värsket rosmariini, tüümiani, punet vm ürte
paar küüslauguküünt
Salatikaste:
2 sl sidrunimahla
1 sl mett
5 sl oliiviõli
soola ja pipart


Esmalt küpseta peedid. PEse peedid hoolikalt, aseta kas savipotti või ahjuvormi. Lisa mõned küüslauguküüned, veidi rosmariini, tüümiani või muid ürte. Piserda õli ja veega, lisa soola ja pipart. Sega peedid kätega läbi, et nad oleksid ilusti õliga koos. Kui küpsetad ahjuvormis, siis kata ahjuvorm fooliumiga. Savipotis küpsetades kata pott kaanega. Küpseta 200 kraadises ahjus ca 45 minutit kuni 1 tund sõltuvalt peetide suurusest. Küpsust kontrolli noaga torgates. Savipotti keera küpsemise ajal paar korda ümber. Jahuta peedid ja koori majapidamispaberi sees peete veeretades ja paberiga koort eraldades.
Rösti lehtkapsas. Selleks rebi see väiksemateks tükkideks, sega kätega segades õli ja soolahelvestega ja küpseta 180 kraadises ahjus mõned minutid. Ära pruunista.
Valmista salatikaste. Selleks sega sidrunimahl mee, soola ja pipraga. Vispelda sisse oliiviõli. Sega osa salatikastmest tükeldatud peediga.
Säti taldrikule lehtkapsas vaheldumisi röstitud peeditükkidega. Murenda peale fetajuust, puista peale piiniaseemned ja nirista ülejäänud salatikastmega üle. Vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga. Serveeri kohe.

Hea uudis on see, et kui kellelgi tekkis huvi kõnealuse savipoti vastu, siis blogi lugejatel on võimalik seda savipotti soetada 15%-lise hinnasoodustusega. Selleks tuleb veebipoest www.homedecor.ee tellides voucheri koodiks märkida "isetehtud".

Postitus sündis koostöös Home Decor köögitarvete poega.

2. september 2015

Suvi 2015. R.I.P.

See väike pildiline ja sõnaline mõttejada on eleegiline järelehüüe lõppevale suvele. Raske on leppida vaikselt ukse taha hiilinud sügise pealetungiga ja meeleldi tahaks ukse riivi tõmmata ning suve kiivalt luku taga hoida. Olles tegelikult täiesti teadlik oma ettevõtmise lootusesest.
Inimene on imelik olend. Selle asemel, et õppida kõikidest eelmistest suvedest, millest samamoodi on ühel hetkel tulnud, klomp kurgus ja pisar silmas, lahti lasta, sööstame me igal kevadel uude suhtesse uue suvega. Jäägitult ja kirglikult. Miks ometi ei ole võimalik õppida leppima ja miks igal aastal see pakitsus hinges jälle nii kriipivalt valus on. Ja ainult lootus järgmisele tulemisele annab veidi leevendust suvelõpu hingevalule. Aga võib-olla just siis, kui kevadeti enam ootusärevus ei paina samavõrd nagu sügisel kaotusvalu piina, ongi inimene lõplikult vanaks saanud. Loodetavasti mõned ei saagi, sest pigem olgu kurbus ja rõõm kui tasapaks vaikne tuimus.

Sellest vaatest,  mis avaneb maakodu köögiaknast, et väsi ma vist kunagi. Meri pilgutab puude vahelt ka silma ja tihti on merel näha tuttalikke valgeid täppe. Meie lahe luigepaar oma sellesuviste poegadega on alati kohal, kui mere äärde minna
Lõppenud suvi oli minu jaoks eriline. Kohe väga eriline. Põhjuseks oli eelmise suve lõpul soetatud maamajakene mere ääres metsa veerel. Selline armsakene, kuhu osa minu südamest juba esimesel korral maha jäi. Minu kujutlustes oli see just õige maakodu, kus õhku ja avarust, põldu ja metsa, merd ja marjamaad. Tõenäoliselt olid selle aastaid pakitsenud maakodu igatsuse põhjuseks lapsepõlved maal vanaema juures. See vabadus koos suvise valguse ja lõhnade maailmaga. Turvaline olek koos omadega ja keset loodushääli ja -lõhnasid.
Tunded ei ole linnas kunagi nii puhtad, selged ja suured ja väike murulapike linnas maja ümber ei asenda kuigi edukalt maal laiuvaid heinamaid või rohtunud metsateid.
Vanaema kodu on kahjuks nüüdseks juba aastaid mälestus. Ikka ja jälle tabasin end mööda Eestimaad sõites ja nina vastu autoakent surutud, vaatamas igatseva näoga armsate maakohtade poole. Oleks ometi kusagil üks, kuhu ka minul oma pesakonnaga oleks õigus minna ja seal olla.
Natuke rohkem kui aasta tagasi sai see unistus reaalsuseks ning ealeski varem ei ole ma kevadet nii kannatamatult oodanud, kui sel aastal.

See väike aidake on küll tublisti kohendamist vajav, aga samas nii armas, et loobuda ei tahaks temast küll mingi hinna eest. Küll lahenduse leiame.
Armsa aidakese juures on ka meie kätepesu koht. 
Selle suve mängud on selleks aastaks mängitud. Peaaegu.
Ma ei osanud aimata, kuivõrd võib kiinduda ühte kohta. Ühe suvega. Sa vaatad seda sinu omaks saanud maalappi mingi seletamatu rauge rahuga ja tunned, et oled kui kaugelt ja segaselt rännakult lõpuks koju jõudnud. Kõik on järsku nii turvaliselt paika loksunud ja selgeks saanud. Terve suve olen seda rahu, selgust, turvalisust, vaikust ja, võib vist öelda ka õnne endast läbi lasknud. Sellel suvel ei ole raatsinud oma maakodust eriti ära käiagi. Las need suveetendused ja -kontserdid olla ja küll tulevad jälle. Mul on minu hetked minu oma maakodus ja tahan neid kogeda nii palju kui vähegi võimalik.  Vaatamata sellele, et töid ja tegemisi jätkus rohkem, kui vahel oleks soovinud, on läbivaks tundeks maal olles ikkagi rahu. Ka kiired ajad on sisimas rahulikud. Seda on võib-olla keeruline lahti seletada, aga linna neurootilisest tempost eemal olles muutub ka kiirustamine rahulikuks. Kõik saab lõpuks tehtud. Ja tegemist jagub kogu aeg. Maal elades lisanduvad igapäevaste toimingute hulka sellised armsad toimetamised nagu puude toomine, vee tassimine, pliidi alla tule tegemine, vee soojendamine, vaipade kloppimine, nõude pesemine ja veel palju-palju tegemisi, mis samas ei väsita, vaid lasevad veidi räsitud vaimul hoopis end täita ja elutervetest toimingutest ennast hoopis laadida.

Väike majakene, kuhu meie pere täpselt ära mahub. Maja ees laiub hiiglaslik vana asparaagusepõõsas, mis kevadel meile spargelfesti võimaldas. Rohkem ei julenud noori võrseid noppida. Nüüd vaatan, et oleks veel julgelt võinud mitu vaagnatäit sparglit sealt näpistada. 

Mõtete kogumise koht

Tööriistad olgu alati käepärast. Toimetamist jagub igasse päeva

Meie vahva suvekoer, kes on ka nii mõnusalt maakoduga kohanenud. Linna tagasitulek saab olema ka temale raske

Sel aastal lillepeenardele väga palju aega ei jagunud, aga küll tulevad uued suved ja uued lilled
Need, ilmselgelt juba sügisese valguse ja alatooniga pildid annavad ilmselgelt tunnistust sellest, et olnud suve enam tagasi ei too. Valgus on kuldne ja oluliselt vähem priiskavam, kui veel paar kuud tagasi. Õues on õunte ja kõdu lõhna. Terve suve läbi õuel rõkanud linnukoor on kusagile kadunud ja vaikseks jäänud. Tõepoolest, kuhu kadusid pääsukesed? Kuhu on läinud seesama tuttav pääsuperekond, mille pesa oli meie aida all ja kelle toimetamisi sain lähivaates terve suve jälgida. Esmalt pesa, kus neli näljast nokka välja sirutumas ja mida sain silmitseda vaid mõne sentimeetri kauguselt. Siis needsamad neli noorukit, kelle lennutundide maandumisplatvormiks sai meie teise korruse magamistoa aken. Lennutunnid tähendasid hommikul kella kuuest algavat elavat sädistamist meie aknalaual. Vahepeale väiksemaid lennutiirusid vaheldumisi ema noka vahelt toidu haaramisega. Linnuvaatlus magamistoast tähendas seda, et kui klaasi vahel ei oleks, siis oleks neid suurema vaevata saanud pihku võtta. Noored olid meiega harjunud, Kui neid vaatama läksid, siis keerasid vaid pead ja seirasid sind üsna häirimatul moel. Ühel päeval oli aga hommikune sädin aknalaual lõppenud ja perekond sättinud end maja taha traatidele. Kuulda ja näha oli neid veel kaua ja seetõttu tundub praegune vaikus aias häirivalt kõrvulukustav.
Ja kuhu ometi on kadunud need sookured, kelle veidi ebamaine hõige ümber maja asuvatelt põldudelt meid läbi terve suve saatis? Nad ei ole ju veel kuhugi ära lennanud, aga kuulda neid ei ole.
Nüüd kostub vahel metsast vaid sokkude haukumist. Neid ei ole tabanud eisipalavik, mis oleks nende hääle vaigistanud.

Meie sellesuvine suurprojekt ehk siis "seia saagu saun". Tänud CreenCube´i,kes selle sauna kiirelt aitasid meie õuele korraldada. 



Vihmane päev uhiuue sauna uhiuuel terrassil
See on pere noorima lapse lemmikkoht. Armastan vaadata seda, kuidas ta toast õue jookseb ja siis kiigel laulda lõõritab. Ju tunnen temas ära sama muretu vabaduse, mis mind ennast kunagi tabas, kui suvel maal olin.
Eraldi suur ja oluline teema on lapsepõlv maal. Ma olen üsna veendunud, et see on parim, mida oma noorimale lapsele pakkuda saan. See loodusega koos olemise oskus on midagi sellist, mida koolis ei õpi ega sõnades edasta. Maavanaemad on kahjuks kaduv kunst. Samas võin omalt poolt küll vaid õhata, kui selged ja terviklikud emotsioonid on mul lapsepõlvesuvedest maal kaasa tulnud. Hoian neid hetki kui kõige armsamaid.
Oma lapse suve jälgides tabas mingitel hetkedel mind harras äratundmisrõõm. Silmapiiril rattaga üle põllu sõitev laps, must koer järel jooksmas. Lapsed heinapallidel mängimas. Meie õuel vannis konnakulleste kasvatamine (neid said kõik need näha, kes sel ajal meile külla sattusid). Hiljem suureks kasvanud kulleste pidulik naabrite tiiki toimetamine, kus toimus küll traagiline sündmus ehk siis kohale ujus kala, kes ühe juba konnastunud kullese ühe ampsuga lihtsalt alla neelas.
See üleelamine, kui meie kuuris ja minu süül (lasin kuuriukse prantsatades kinni), kukkus alla pääsupesa. Munad sees katki. Klomp kurgus sai seda pesatäit kokku korjatud ja lapsega arutatud, mis nüüd siis õigupoolest juhtus. Ärevuses ümber kuuri tiirlevale pääsuemale ei suutnud otsagi vaadata.
Või siis pesast välja kukkunud linavästriku poeg, keda tahtsime küll aidata, kuid kelle pesa asukohta me lihtsalt ei teadnud. Terve päev läbi oli õuel linavästrikuema hädakisa ja poeg kakerdas natuke juhmi olemisega mööda õue ringi. Lõpuks suutis noorim poja linnupesa leida, aga selleks ajaks oli linavästrikupoeg end kusagile pika rohu sisse ära peitnud ning siis pidime juba linna ära sõitma. Tõenäoliselt sinna pika rohu sisse see pisike linavästrik jäigi. Laps rääkis sellest veel kaua.
Eks sellised natuke karmid, aga päriselu episoodid kuuluvadki maal olemise juurde ja äkki annab nendele kaasaelamine ka lapsele midagi sellist ellu kaasa, mida arvutiekraanil reaktsioonikiirust arendades eales saada ei ole võimalik.

Nööril kuivava pesuga on mul nostalgiline ja heldimusest läbipõimunud suhe. Ja kuidas see pesu hiljem lõhnab...
Aias liikudes viskad ikka vahel pilgu kuuskede vahel naabrimaja poole. Tihti võib seal silmata naabrinaist, kes tuleb jälle lilled, aiast korjatud annid või midagi muud näpus. Selline hea ja soe tunne on jälle õuelt lehvitada.


Peale vihma pärlendab õu nagu muinasjutus

Vihm on aidanud kastmisvee varusid täiendada

Majaesine kadakas on vihmalt värskenduskuuri saanud

Päev hakkab vaikselt hääbuma.

Õhtuse valgusega ei raatsi toas tulesid veel süüdata. Lambivalgus tapab kogu salapära

Õhtune valgus on mu lemmik

Viimased valged hetkel sellest päevast

Uue päeva valgus on juba loetud tundide pärast teiselt poolt maja jõudu kogumas

Koos tõusva päikesega kandub põldudelt õuele ka läbipaistev roosa udu

Hommikune muinasjutt

Armastan seda hommikuvalgust meie õuel. Nii õrn, õhuline ja uue päeva lootust täis

Õu muutub korraks muinasjutumaaks

Ilu, mida ainult hommikukaste näha laseb
Omaette teema on patoloogilise korilase sattumine töökorras ja kandvasse aeda. Loomulikult olin ma siiralt õnnelik, kui majaga koos sai meile osaks suur (ja väga vana ning kaua lõikamata) õunaaed, kolm tikripõõsast, esmasel hinnangul viis punase sõstra põõsast (hiljem avastasin neid veel paar tükki aia tagant), kandev vaarikavõsa, mustad sõstrad ja kõik muu aia juurde kuuluv. Ilmselgelt ei olnud ma aga valmis selleks, et kui saak valmima hakkab, siis kehtib maal elades ilmselgelt põhimõte, et kõigevägevam naerab siis, kui mina järgmise päeva plaane teen. Vaarikad said valmis just siis kui oli käes kuumalaine. Alul oli mõnus noppida lapsele pudru peale täisvalmis pirakaid vaarikad. Kui aga oma liitrise ämbrikese näppu võtsin ja kuuri taha vaarikavõssa korjama läksin, selgus tegelik olukord. Ma jäingi tulema, ämbrike marju täis, maja poole seda ämbrikest tühjendama. Vaarikaid jagus veel ja veel ja veel. Ja kui ühel päeval saidki ringi peale tehtud, siis kuumaga küpses samasugune laadung juba järgmiseks päevaks. Sel ajal liikusin ringi vaarikavarre-kriimulisena ja nõgesekupladega kaetuna. Ja ma plaanisin neil päevil hoopis oma pooleliolevate raamatutega tegeleda ning kirjutada ja pildistada! Ja siis said muidugi kõik muud marjad järgemööda valmis ning kordus sama skeem jälle ja jälle. Kas järgmisel suvel suudan juba targem olla? Vaevalt.

Mitte et ma korjanud ei oleks, aga täisjõus marjaaed nõuab muljetavaldavalt palju aega. Viimased sõstrapõõsad jäid ikka septembrisse, aga on see-eest tõeliselt magusad ja küpsed,.

Ja see vana õunaaed....

Nüüd saan väga hästi aru neist, kes õunu käruga prügimäele tassivad. Õuntevaip on aia katnud ja veame kastidega kõigile neile, kes vähegi valmis vastu võtma. Ja ikka on neid liiga palju!

Ja kui võitlus muttide ja õuntega vahepeal ära tüütab, ootab maja taga väli põldmarjadega.Ilmselgelt liiga suur selleks, et üksi sellega hakkama saaksin.
Nüüd siis polegi muud, kui suve lahkumise valu endas vaigistada püüdes  korjata majatagune mägi põldmarjadest lagedaks. Kui seeni jagub (eriti küll ei lubata), siis käia ka kõdulõhnalises seenemetsas, et kõikide meeltega tajuda suve lõppemist. Mõtted on niikuinii juba järgmises kevades ja ööliblika meelelaad ei näita mingeid rahunemise märke. Järgmisel kevadel sööstame siis jälle sama kirega päikese ja sooja poole.
Seniks aga kena sügist ja talve!