30. juuni 2015

Rebitav ahjusai ürdivõi- ja juustutäidisega

Mõned ideed on sümpaatselt lihtsad ja alati toimivad. Rebitav ahjusai ürdivõi ja juustuga on üks neist, mis tasub ette võtta siis, kui tahta kindla peale välja minna. Valmistamisega saab hakkama ka iga laps, manti soovib saada aga iga suur ja väike. Sest see on lihtsalt NIII HEA! Meil tuleb selline sai sageli valmistamisele suvekodus, kus pole mahti keerukamate küpsetistega jännata. Natuke nokitsemist, sai ahju ja mõnus sai ongi mõne aja pärast valmis.





Selliseks ahjusaiaks sobivad kõige paremini suurte poodide pagarilettides müüdavad kohevad pärmisaiad või -sepikud. Minu isikikul hinnangul jääb sepikulaadne isegi mõnusam. Hea oleks, kui sai oleks võimalikult suur, siis saab seda ikka mõnuga täita. Sai peaks olema kindlasti viilutamata, seega on tavasaia lettidelt päris keeruline sobivat saialist leida ja no see meie klassikaline valge
Perenaise saia tüüpi sai.... ei jää ikka päris see. Ehk siis saia kriteeriumiks võiks olla pealt krõbe, seest kohev ja viilutamata. Midagi peaks ikka leidma.



Edasine on juba lihtne. Tuleks purustada paar-kolm-neli küüslauguküünt, lisada ohtralt hakitud peterselli või muid meelepäraseid ürte. Ürdid ja küüslauk segada sulavõi ja sidrunimahlaga, natuke võiks sinna sisse tõmmata ka sidrunikooreribasid.
Kogused võiksid olla järgmised:
1 suurem ümmargune ahjusai
2-4 küüslaugküünt, purustatuna
100 g nt Saaremaa soolahelvestega võid, sulatatuna
poole sidruni mahl ja riivitud koor
200 g Saaremaa Kadakajuustu, kas viiludena või riivituna
Kui kasutad magedat võid, lisa ka veidi soola ürdivõi sisse
värskelt jahvatatud muta pipart
Sega kokku hakitud petersell, küüslauk, sidrunimahl ja -koor ja sulavõi. Maitsesta musta pipraga. Lõika saiale ristipidi lõiked sisse nii, et alt jääb sentimeetri-paari ulatuses sai lahti lõikamata. Määri saia sisse lõigatud süvenditesse või-ürdisegu. Samadesse vahedesse säti juustuviilud, võimalusel nii ühte- kui teistpidi.

Ahjuvalmis sai peaks välja nägema selline
NB! Kata sai esmalt fooliumiga ja küpseta 180-200 kraadi juures ca 15 minutit. Eemalda foolium ning küpseta veel ca 5 minutit või senikaua, kuni saiale on tekkinud ilus kuldne krõbe koorik.
Tõsta ahjust välja ja soovi korral raputa veel täiendavalt ürte. Serveeri kohe. Sobib hästi nii iseseisvaks eineks kui ka näiteks suurema toidukorra alustuseks või grillimise juurde lisandiks.

Postitus sündis koostöös Saaremaa Piimatööstusega.

24. juuni 2015

Soojad kohupiimasaiad maasikamoosiga. Lapsepõlve lemmikud

Suvi on nüüd ametlikult käes ning kindlasti on palju neid, kes suure suve saabudes oma linnakodudele lehvitavad ning mõneks ajaks maakodusse end sisse seavad. Ei ole erandiks ka siinkirjutaja ning kui esimesed kevadised kulusid sisseelamise tähe all, siis nüüdseks on maakodu muutunud ainuvõimalikuks valikuks.Köögiaknast paistev meri, rinnuni kasvanud hein, kuhu lapsed ja koerad lihtsalt ära kaovad, pääsukeste vidin traatidel ja kõik muu maaidülli juurde kuuluv.
Maakodus tõusevad au sisse natuke teistsugused toidud. Sellised, mis liialt aega ega nikerdamist ei nõua. Üks maakodu toitudest on vana hea klassika soojade kohupiimasaiade näol. Maitseb imeliselt ja lisaks sobib hästi mitte esimeses värskuses oleva saia ärakasutamiseks. Kui maasikad valmis saavad, saab saiadele peale sättida maasika toormoosi. Mõnus!



Soojad kohupiimasaiad on lapsepõlvest pärit kergelt nostalgiahõnguline klassika. Valmistada on neid mõnusalt lihtne, kuid soojade saiade lõhn, mis üle hommikupäikeses kodu hõljub, on sündmus omaette. Kohupiimasaiade serveerimiseks sobib kõige paremini hapukas moos, värsked marjad või ka kaneelisuhkur.


8 viilu saia
250 g teralist kohupiima
1 muna
Näpuotsaga vanillisuhkrut
Maitse järgi suhkrut
2 sl hapukoort
Võid
Serveerimiseks hapukat moos või marju
Määri saiaviilud võiga ning aseta võitatud pool allapoole ahjuplaadile. Klopi lahti muna ning sega koos kohupiima, suhkru, vanillisuhkru ning hapukoorega ühtlaseks. Aseta igale saiaviilule parajalt kohupiimasegu ning aseta eelsoojendatud ahju 200 kraadi juurde umbes 15-20 minutiks, kuni saiade pind on kaunilt kuldpruun. Serveerimisel lisa hapumat moosi, hapukaid marju või kaneelisuhkrut.

Retsept on pärit raamatust "Kiired hommikusöögid"


17. juuni 2015

Tagurpidi rabarberikook ehk ajatu klassik tarte tatin rabarberiga

Tagurpidikoogid on võluv klassika, mis ühendab karamellise kleepuva kastme ja krõbedaks küpsenud tainakatte, mis hiljem tainapõhjaks muutub. Rabarberikook sobib sel moel valmistamiseks eriti hästi - magus karamelline kaste sobib teravalt hapuka rabarberiga eriti oivaliselt. Seekord lisasin ka veidi banaani, mis oma veidi imala magususega haakub samuti rabarberi roosa hapukusega.



Üle pika aja sain tagurpidi kooki teha jälle spetsiaalses tarte tatini vormis. Savist vana kooli Emile Henry tarte tatini vorm on küll jätkuvalt olemas, kuid induktsioonpliidi ajastu saabumisega muutus pliidil kasutatav savivorm kasutuks. Nüüd on ka see probleem lahendatud ja valikus on lisaks tavalisele savivormile ka induktsioonpliidi jaoks kohendatud savist vorm, millel metallist aluskiht. Tarte tatini vormi põhimõte on see, et on olemas ülemine ja alumine pool ehk katte valmistad pliidil vormi ühes pooles, selle katad tainaga ja hiljem saad teise poole ümber kallata ning sellega serveerida. Kõnealune vorm on pärit Ülemiste keskuses asuvast poest Kulp (eelnevalt tuntud Home Decori nime all).

Selline on tooteuuendus, millega saab rahulikult ka induktsioonplaadil toimetada. Lisakiht savivormi all.

Tagurpidi rabarberikook sai ise aga mõnus. Ühtaegu hapukas ja magus. Võine ja rikkalik. Nagu üks klassikaline kook olema peab.
Taina jaoks:
3,5 dl jahu
4 sl suhkrut
näpuotsaga soola
200 g võid
1 muna
Sega omavahel jahu, suhkur ja sool. Näpi juurde külm või. Selleks võid kasutada ka köögikombaini "pulse" režiimi. Töötle tainas ühtlsaks ja lisa siis muna. Vormi tainas palliks, keera toidukile sisse ning aseta külmkappi vähemalt pooleks tunniks. Võta jahtunud tainas külmkapist ning rulli jahusel pinnal ümmarguseks kettaks, mille läbimõõt on mõned sentimeetrid suurem, kui küpsetusvormi põhja läbimõõt.


Katte jaoks:
4-5 korralikku rabarberivart
1 banaan (võib ka ära jätta)
100 g võid
1,5-2 dl suhkrut
Katte jaoks sulata pannil või ja lisa suhkur. Sega ja kuumuta vaiksel kuumusel, kuni suhkur on sulanud ja kaste hakkab kergelt karamellistuma ning paksenema. Tõsta suhkru-või segu sisse parajateks juppideks (4-5 cm) lõigatud rabarberivarred. Nooremaid varsi ei ole vaja koorida, nii säilib ilus roosa värvus. Kuumuta rabarber mõne minuti jooksul kastme sees läbi ja tõsta siis vorm tulelt.



Kui sul ei ole spetsiaalset tarte tatini vormi, siis kalla kogu segu nüüd pannilt ahjuvormi põhjale. Tõsta ettevaatlikult spaatli või tainarulli abil lahtirullitud tainas rabarberi-karamelli segule. Vormi taina ääred allapoole ning torka taina sisse kahvliga mõned augud, et küpsemise ajal eralduv aur välja pääseks.





Küpseta 180 kraadi juures umbes 20-30 minutit, kuni tainakiht on kuldne.



Lase jahtuda umbes veerand tundi, tõmba noaga koogi ääred serva küljest lahti ning kalla siis kook tagurpidi koogialusele või tarte tatini vormi põhjale.
Söö soojana. Juurde sobib imehästi vanillijäätis.
Samal moel võid teha ka õuntega kooki, sel juhul kuumuta õunu karamellikastmes lihtsalt veidi pikemalt.


16. juuni 2015

Pikajalgne brokkoli ehk brokolini küüslaugumajoneesiga

Brokolini on brokkoli pikajalgne ja õrnaihuline sugulane. Brokolinit on paigutatud ka  brokkoli ja spargli vahepeale. Pigem on tegemist siiski brokkoli sugulasega, kellel lihtsalt pikk ja õrna ihuga vars. See on maitsev köögivili, mis valmib loetud minutite jooksul ja maitseb värskelt ning kevadiselt. Seni on brokolinit võimalik osta olnud Rimi poodidest ja kui sellele peale satute, siis soovitan küll üks tutvusring modellimõõtu brokkoliga teha


Valmistamisaeg: 15-20 minutit
4-5 vart brokolinit või brokkoliõisikuid
50 g võid
Poole sidruni riivitud koor ja mahl
1-2 küüslauguküünt, purustatuna
Soola ja pipart
Küüslaugumajonees:
1 dl paksemat majoneesi
Näpuotsaga jahvatatud vürtsköömneid
1 küüslauguküüs, purustatuna
Soola ja pipart
Esmalt blanšeeri brokolinisid soolaga maitsestatud keevas vees ca 2 minutit. Tõsta veest välja ning aseta jääkülma vette, et küpsemine peatada. Kurna. Sulata pannil või ning lisa sidrunikoor ning küüslauk. Lisa brokolini ning kuumuta pannil mõned minutid. Lisa veel soola, pipart ning piserda sidrunimahlaga. Serveeri kohe koos küüslaugumajoneesiga, mille jaoks sega omavahel kõik majoneesiained.

Retsept ilmus 2015.aasta märtsikuises ajakirjas Oma Maitse

14. juuni 2015

Salat roheliste ubade, herneste ja kreemise pühvlimozzarellaga

Võluvalt lihtne ja lihtsalt võluv rohe-valge taldrikutäis on näide sellest, et maitsev toit ei pea nõudma ei aega ega vaeva. Kui koostisained on nii suurepärased, siis olekski patt liiga palju vaeva näha. Luba värsketel hernestel ubadel särada ja kreemine mozzarella viimistleb selle koosluse võluvaks eineks.


2 palli pühvlimozzarellat
200 g rohelisi herneid
200 g rohelisi põldubasid. Sobivad ka edamame ehk rohelised sojaoad (neid leiab nt Rimist sügavkülmast)
100 g suhkruherneid
Peotäis värsket münti
2 sidrunit
0,5 dl oliiviõli
Soola ja pipart
Tõsta mozzarella umbes tund aega varem külmkapist välja, võta pakist ja kurna vedelik. Jäta kile alla ja toatemperatuurile. Mozzarella kreemisus tuleb kõige paremini välja siis, kui ta on serveeritud toatemperatuuril. Lase kastrulis vesi keema tõusta, lisa veidi soola ja blanšeeri keevas vees ubasid umbes minutijagu. Lisa siis herned ja suhkruhernekaunad, lase keeda paarkümmend sekundit ning kalla siis kohe jääkülma vette, et erkroheline värv säiliks. Kui kasutad põldubasid, siis koori need nüüd välisest kestast, mis on mõrkja maitsega. Edamame ubade puhul ei ole seda vaja teha. Sega kausis 1 sidruni mahl oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga. Kurna herned ja oad ning sega oliiviõli-sidrunikastmega, kuid jäta veidi kastet alles. Lisa hakitud värsket münti. Ubadele-hernestele säti mozzarellapall, mille võid keskelt lahti tõmmata. Nirista mozzarellale oliiviõli-sidrunkastet, maitsesta soola ja pipraga. Võid niristada veel täiendavalt oliiviõli igale taldrikule. Serveeri kohe ja lisa igale taldrikule veel sidrunisektor või –poolik.



Retsept on pärit 2015.aasta juunikuisest ajakirjast Oma Maitse, kus lisaks sellele retseptile leiad veel pildil oleva mündise roheliste hernestega risoto ja ricottaga krõbedate suupistesaiadega retsepti.

8. juuni 2015

Kohevad pontšikud bataadi ja riisijahuga

Katsetasin mina ükspäev teistmoodi pontšikute teemal. Internetiavarustest oli silma jäänud idee pontšikuid bataadiga ning riisijahuga teha. Tulemus ju tükk maad tervislikum, kui valge jahuga valmistud variandil. Lisaks annab bataat ka tublisti magusat maitset juurde, mistõttu saab oluliselt väiksema suhkrukogusega hakkama. Esimene katsetus, mis oli tehtud internetist leitud retsepti järgi oli maitselt täitsa ok, küll olid pontšikud ise üsna tihked ja tuimad. Ei jäänud muud üle, kui kraamisin välja oma tädi retseptivaramust pärit ajaproovile vastu pannud kohupiimapontšikute retsepti ja asusin seda töötlema. Ja siinkohal kummardus kõikidele vana kooli retseptidele, sest tulemus oli lihtsalt suurepärane! Pildistamise ajal pidin laste näppusid jõuga eemal hoidma, et pildistatavat kraami kohe nahka ei pistetaks. Lisaks muule annab bataat pontšikutele veel vastupandamatule kuldkollase värvi.Teeme kindlasti ka edaspidi!



300 g bataati
6-7 kuhjaga supilusikatäit riisijahu (kasutasin Veski Mati riisijahu)
2 suuremat muna
2 sl pruuni suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
soovi korral sidrunimahla või riivitud sidrunikoort
näpuotsaga soola
Neutraalse maitsega õli friteerimiseks
Tuhksuhkrut
Toormoosi serveerimiseks (nt maasika- või vaarika toormoos)


Keeda bataat pehmeks, kurna ja püreesta. Mõõda välja paras kogus.
Vahusta munad suhkruga tihedaks vahuks. Sega jahu soola ja küpsetuspulbriga. Lisa munavahule juurde bataadipüree, sidrunimahl ja sidrunikoor, sega ning lisa siis jahu. Tainas peab olema piisavalt paks (selline, et ei vaju kausis laiali). Vajadusel lisa jahu.
Kuumuta kastrulis õli. Õli peab olema nii kuum, et sinna sisse asetatud tainas hakkab kohe mullitades küpsema. Liiga kuum ei tohiks õli ka olla, siis on oht, et pontšikud jäävad seest tooreks. Pliit peaks olema ca 3/4 kuumusel. Liiga väiksel kuumusel vettivad pontšikud õlist läbi. Vormi kahe teelusika abil võimalikult ühtlased ja tilkadeta pallid ning küpseta kuuma õli sees mõlemalt poolt. Tõsta vahukulbiga majapidamispaberile nõrguma. Puista peale tuhksuhkrut ning serveerides paku juurde hapukat moosi.

Retsept ilmus 2015.aasta juunikuises ajakirjas Oma Maitse

5. juuni 2015

Grillimisest, grillist, grillimisvarustusest ja lõpututest võimalustest köök suveks õue kolida

Grillihooaeg on kõikide märkide järgi alanud! Häbematult kaua enda oodata lasknud suvi viib toidumõtted tavapärasest tubasest köögist välja ja  asemele astub, nagu iga suve hakul, grilltoitude teema. Vähemalt suve esimeses pooles suitsevad kõik grillahjus ilmale ja oludele vaatamata.


Olen aastate jooksul katsetanud erinevaid grillimise abivahendid ja võtteid. Pikemalt ja põhjalikumalt kirjutan neist juunikuises ajakirjas Oma Maitse. Samuti leiab ajakirjast ülevaate erinevate grillimisplaatide kohta. Kel huvi, võib ajakirjast lähemalt lugeda.
Enne grillimise abivahenditest rääkimist aga grillist endast. Oli aeg, kus pea kohustuslikuks elemendiks igal suveterrassil oli UFO-grill. Suurem või väikesm, aga ufoliku kujuga ja sõjakalt harkis jalgades. Kes siis kükakil ja kes püsti, aga grillitud said kõik vorstid ja lihad. Siis saabus gaasigrillide ajastu. Ka meie terrassinurka sättis end suur ja väärikas gaasigrill. Laavakivid, mitu küpsetusala, puidust abipinnad ja puha. Vaata ja imetle. Ainuke, mida pidi jälgima, oli gaasi olemasolu, sest neid hetki, kui liha restil ja leek hääbub, on ka juhtunud rohkem kui kord. Aga õppisime kiirelt ja varuballoon oli alati garaažis ootel. Teisalt hakkas gaasigrilli mugavust ja kiirust nautides kuklas tiksuma mingi tunne. Tunne, et maitse pole nagu päris see. Võtad kusagilt aserite teeäärsest kohast lihtsas grillvannis süte peal grillitud liha ja maitse....on hoopis ürgsem ja parem. Lühidalt, ükspäev tunnistasime endile, et sütel ja elaval tulel grillimise vastu ikkagi ei saa. Silitasime oma uhket gaasigrilli, palusime talt vaikselt vabandust ja asusime otsima uut söegrilli. Sellist, mis peaks vastu rohkem kui ühele suvele ja mille puhul oleks võimalik nii temperatuuri, grillresti kõrgust ja kõiki muid olulisi kategooriaid kontrollida. Otsingute tulemusel jõudsime Big Green Egg´ini.

Tessa on meil veendunud grillivalvur. Väga pühendunud.

Esmalt võttis selle grilliahju hind muidugi sügavalt ohkama. Tegemist on siiski investeeringuga. Samas teemat lähemalt uurides ja arvamusi lugedes tundus, et kui kindla peale välja minna, siis viivad kõik teed ikkagi selle rohelise munani. Ikkagi NASA tehnoloogia, kasutuskindlus ja -mugavus, hästi kontrollitav temperatuur ja õhu liikumine, väärikad materjalid ja kõik muu sinna juurde. Nii veereski meie õuele suur roheline muna ja grillitud toitudele tuli jälle juurde see õige maitse. Hiljem sain oma valikule kinnitus, kui tööga seotult sattusin üsna sageli profikokkade juurde restoraniköökidesse. Ütleme nii,et rohelist muna kohtab profiköökides päris sageli ja kindlasti mitte disainielemendi rollis. Meie oleme igal juhul väga rahul ja kui rahakott vähegi kannatab, siis soovitaks selle investeeringu peale küll mõelda. Kasutusaeg peaks olema sellisel väärikal grillil ikkagi mitu-mitu aastat ja aasta läbiroostetamist selle grilli puhul ei pea kartma.
Grill olemas, tuleks mõelda ka sellele, kuidas ja mida grillida.

Tööga seotult on mul olnud õnn katsetada erinevaid savist ja malmist plaate, mida grillil kasutada. Nii savi kui malm jälgivad sama loogikat, mis ka sütel küpsetamine ehk siis vanad looduslähedased materjalid, mis aitavad sellele x-faktorile kaasa, mis muudab ühe toidu maitsvamaks kui teise. Pean tunnistama, et maitsevahe jääb märgatav. Lisaks annavad mitmed abivahendid grillile ka laiemaid kasutusvõimalusi. Näiteks savist grillplaadi abil saab grillil valmistada nii pizzat kui lameleibasid. Valiku savist grillaluseid leiab Home Decori veebipoest või ka nende esinduspoest nimega Kulp Ülemiste keskuses. Jätkuvalt kehtib ka pakkumine, et veebipoest ostes ja voucheri koodiks "isetehtud" sisestades kehtib blogi lugejatele soodustus miinus 15%-
Savist grillil kasutatavad plaadid on hea abivahend nii neile, kel meeldib suveks küpsetusahi suvepuhkusele saata ning pirukad, lameleivad, pizzad ja muu värskes õhus valmistada. Samamoodi aimab savist grillalus järgi saviahju efekti ning teatavasti on saviahjud väga levinud paljude maade rahvusköökides just erinevate leibade küpsetamisel. Samuti sobib savist alus hästi mereandide ja kala grillimiseks – savist alus jaotab kuumuse ühtlaselt ning hästi kiirelt küpsevad toorained nagu mereannid ja kala, ei küpse üle ega kõrbe ära.




Saviplaadil pizza retsepte võib vaadata SIIT. Lisaks sellele tasub katsetada ka lameleibasid saviplaadil küpsetada.
Indias väga levinud lameleib naan valmib reeglina saviahjus, mis meie jaoks on pigem haruldus. Samas ei tasu ideed kodutehtud naanist nurka visata, vaid kasutades grillil soovitavalt elaval tulel saviplaati, saab üsna autentse tulemusega ka lihtsa vaevaga ja saviahju ehitamata.
20 g presspärmi või 7 g kuivpärmi
1,7 dl sooja vett
500 g nisujahu
5 sl paksu maitsestamata jogurtit
1 tl soola
2 sl sulatatud võid
Värsket koriandrit
Lahusta kausis käesoojas vees pärm. Klopi juurde umbes kolmandik jahust, kata kauss rätikuga ja lase umbes 15 minutit räti all seista. Lisa ülejäänud jahu, jogurt ja sool ning sega kõik ühtlaseks pehmeks tainaks. Lisa pool võist ja sõtku tainast, kuni tulemuseks on ühtlane läikiv tainas, mis käte ja kausi küljest lahti lööb. Raputa peale veidi jahu, kata kauss rätiga ning lase soojas kohas umbes 40-50 minutit kerkida, kuni tainas on kahekordne. Tõsta tainas jahusele lauale, suru õhumullid vaikselt sõtkudes välja ning lõika tainast 8-10 tükki. Rulli iga tükk lamedaks leivaks, määri pealt võiga ja küpseta kuumal savipannil mõlemalt poolt umbes 1-2 minutit, kuni leivad on krõbedad ja pruunid. Hoia leibu soojas ja räti all kuni serveerimiseni. Serveerimisel lisa värsket koriandrit.

Miks mitte ka pirukaid saviplaadil ja kaane all küpsetada.Maitsevad imeliselt.

Ka selline lihtne suutäis valmib grillplaadil - kaks tortillat,sinna vahele juust ja spinat ning mõlemalt poolt grillil kuldseks. 
Kala ja mereande on otse grillrestil veidi keeruline grillida. Ka siin tasub abiks võtta SEE savist spetsiaalne kala grillplaat, kuhu saab nii suure terve kala või siis ka krevetid või muud mereannid ilusti peale laduda. Kalakujulise pikliku grillaluse peal on hästi mõnus suuremaid kalu tervena grillida ning vormi nurgas olev tila aitab küpsemise ajal kogunenud üleliigse vedeliku vahepeal ära kallata või hoopis kokku koguda, et sellest maitsev kaste valmistada. 
Aja jooksul on blogisse kogunenud mitmeid saviplaadil valminud kala- ja mereanni retsepte ja väikese meeldetuletusena olgu nad siis kokku korjatud:
- Lihtne ja alati toimiv kala ja krevetid saviplaadil


Viimati sai aga valmistatud mahlaseid ja mõnusaid hiidkrevette, mis grillilt eriti hõrgu maitse saavad. Selle retsept sai järgmine:
Grillil valmistatud krevetid on klass omaette. Mahlased ja maitsvad. Just nii maitsvad, et käsi kui iseenesest sirutub jälle järgmise kreveti järgi. Krevette on väga hea grillida spetsiaalsel saviplaadil, mis aja kindlasti enne kuumaks, kui krevetid peale tõstad.
1 kg hiidkrevette, terveid ja tooreid
1 suurema sidruni mahl ja koor riivituna
1 dl oliiviõli
3-4 küüslauku, peeneks hakituna
Peotäis punet, peeneks hakituna
Peotäis värsket peterselli, peeneks hakituna
Soola ja pipart
Sidrunit serveerimiseks
Sega omavahel marinaadiained ehk sidrunimahl, oliiviõli, küüslauk, sidrunikoor, pune ja peterserll ning sool-pipar. Sega läbi ja kalla marinaad krevettidele. Sega läbi, kata toidukilega ning lase paar tundi marineerida.
Kuumuta grillil saviplaat ja tõsta krevetid marinaadist grillplaadile. Grilli mõlemalt poolt umbes 3 minutit. Tõsta krevetid pannilt taldrikule, maitsesta vajadusel veel soola ja pipraga ning puista peale hakitud peterselli. Serveerimisel võid lisada sidruniviile.

Kes hamburgerisõbrad, võivad endale samuti SELLISE spetsiaalse savialuse leida, kus eraldi alad nii saiade grillimiseks/soojas hoidmiseks ja burgeri grillimiseks. 




Meie pere läbi aastate lemmik burgeriretsepti võib piiluda SIIT ja tegelikult võib seda teha ka tavalise seguhakklihaga, kuigi eriti mõnus jääb ta ikkagi lambahakklihaga. Eks igaüks leiab oma lemmiku katsetamise käigus ja miks mitte katsetada oma lemmikmaitseid segades ja täiesti oma burksi väljatöötmisega. 

Vahepeale korra savile vahelduseks ka malmist. Malmpannid on tubases köögis ajapikku minu lemmikuks saanud. Nii ka suvel grillil. Malmist grilliplaati, mis asetatakse süte kohale, on raske ülehinnata. Malm on juba aastasadu olnud tänuväärseks materjaliks, mis õige hoolduse korral võib kesta üle inimpõlvede. Malmi eeliseks on esmalt see, et teda ei ole kemikaalidega töödeldud ja seetõttu on malmpann tervisele ohutu. Malm jaotab ühtlaselt kuumust, püsib kaua kuumana ja talub kõrgeid temperatuure. Miinused on seotud mugavusega – malmist panne ei tohi pesta nõudepesumasinas ega pesuvahendiga, neid tuleb korralikult hooldada, et vältida roosteminekut ja natuke nõuab malmi käsitlemine ka oskusi. Peale pesu, näiteks, tuleks malm hästi korralikult kuivatada ja soovitavalt ka kuumal pliidil korra kuumutada, et niiskus roostet ei tekitaks. Toit tuleb lisada kuumale pannile, et vältida toidu kinnijäämist jne.


Samas tasub malmiga sõbraks saada. Ajapikku hakkad malmi hingeelu paremini tundma, oskad oma sõbra eest hoolt kanda ja tasuks annab malmpann sulle tõelise kokkamise rõõmu ning mahlased ja maitsvad toidud.


Minu lemmik malmpanniks nii toas kui ões on hetkel  kandline ja eemaldatava käepidemega LeCreuset malmist pann, mis pärit samuti Home Decori poest. Pliidil kasutades olen mitu korda nautinud seda, kuivõrd mõistlikum on kandiline kuju. Kaks suuremat ümmargust panni ei mahu korralikult kõrvuti pliidile. Kandilise panniga on see mure kohe lahendatud. Eelduseks on muidugi induktsioonplaat, mis soojeneb täpselt sealt, kuhu pann asetatud on. Samamoodi on kandilist grillpanni grillil väga mugav kasutada. Pannil on olemas jällegi tila, kus vajadusel saab lihamahlad küpsemise ajal kaussi kallata ja neist siis maitsev kaste valmistada.
Hea lihatüki grillimine on puhas lõbu ja jõukohane kõigile. Siin on üks grillitud veisefilee retsept, kus kasutatud kevadisi kuusevõrseid, kuid samahästi võib need asendada meelepäraste ürtidega - tüümian, rosmariin vm.
800 g veisefileed
2-3 tl meresoola
3-4 küüslauguküünt
Peotäis värskeid kuusevõrseid
2-3 tl musta pipart
Oliiviõli
Umbes tund aega enne grillimist tõsta veisefilee toatemperatuurile. Mässi filee majapidamisnööriga ühtlase paksusega pakiks. Haki või töötle purustajas peeneks kuusevõrsed, küüslauk, must pipar ja meresool. Lisa oliiviõli nii palju, et moodustuks määritav pasta. Määri veisefilee saadud pastaga kokku ja lase vähemalt tund aega seista. Kuumuta grillil malmplaat hästi kuumaks ja grilli fileed igalt küljelt umbes 10 minutit. Küpsemise ajal võid fileed veel marinaadiga pintseldada. Keera küpsenud filee fooliumisse või tõsta filee vaiksemale kuumusele küpsema umbes 15-20 minutiks. Küpsust saad hinnata filee vetruvuse järgi vajutades näpuga fileele. Enne lahtilõikamist lase fileel seista ca 10 minutit. Serveerimisel võid lisada veel värskeid kuusevõrseid.

Ja loomulikult ei saa  me läbi šašlõkita, millest on saanud vaat et eestlase suvine rahvustoit. Aastate jooksul läbikatsetatud erinevatest variantidest on meie lemmikuks jäänud SEE mahe ja üsna klassikaline variant või siis ka mõnus Värska veega valmistatud šašlõkk. 
Šašlõkk valmib kõige sagedamini metallist varraste otsas. Metallist grillvardad sobivad hästi veidi pikemalt küpsevate grillroogade küpsetamiseks. Metallist varraste omapäraks on see, et kuumal grillil kuumenevad ka vardad ning hakkavad sinna otsa lükitud liha ka seestpoolt küpsetama. Kõige mugavam on kasutada lapikuid metallvardaid, kus otsas ei hakka liha keerlema. Pea alati meeles ka seda, et grillvardaid oleks hea enne seda, kui sinna otsa liha lükkima hakata, kas õli või ka küüslauguga määrida.


Kas šašlõki jaoks leiab sobiva aluse Emile Henry valikust

Lisaks kõikidele erinevalte alustele jääb klassikaks ka grillimisrest, mille vahele saab panna erinevaid grillitavaid toite ning mis aitab väiksemaid tükke kiirelt korraga ümber pöörata. Metallist grillrest on hea abivahend, millele saab asetada just väiksemaid grillitavaid toite, mis muidu võiksid grillsütele kukkuda või mida oleks tüütu ükshaaval ümber keerata. Kahe metallist resti vahele suletud grillitav kraam muudab grillmeistri töö oluliselt lihtsamaks. Grillresti peaks enne toidu sinna vahele sättimist õliga määrima, et grillitav toit resti külge kinni ei jääks. Samuti aitab grillrest grillmeistrit siis, kui tegemist on kiirelt küpsevate tükkidega, mida ükshaaval ümber keerama hakates oleks oht, et viimased tükid võiksid üle küpseda. Näiteks grillitavad kanakintsu või -filee tükid on just sellised, mida tasub grillresti vahele sättida. Meie selle hooaja lemmikuks on saanud ananassimarinaadis kanakintsud.


Hapukasmagus ja väga mõnus ananassimarinaad on kui loodud kanalihale särtsu ja maitset lisama. Marinaadi võtmekomponent on magushapu ananassimahl, mille kokkukeetmisel ananassi maitse muutub veel tugevamaks. Natuke veel õigeid lisakomponente lisada ja üks äraütlemata nauditav maitsekooslus ongi valmis.
Ca 700-800 g kanakintsu (kondita ja nahata)
2 dl ananassimahla (nt Aura ananassinektar)
2-3 küüslauguküünt, hästi peeneks hakituna
Pöidlasuurune jupp ingverit, hästi peeneks hakituna
2 sl sojakastet
1-2 sl mett
1 sl valge veini äädikat
Soola ja pipart maitsestamiseks
Soovi korral hakitud värsket tšillipipart
Esmalt keeda ananassinektar umbes poole võrra kokku. Selleks mõõda kastrulisse ananassinektar ning keeda vaiksel tulel seni, kuni maht on umbes poole võrra kahanenud ja nektar paksenenud ja siirupine. Jahuta.
Haki küüslauk ja ingver hästi peeneks. Sega ananassinektarile juurde hakitud küüslauk, ingver, sojakaste, mesi ja valge veini äädikas. Kui armastad teravaid maitseid, lisa ka peeneks hakitud tšillipipart. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Tõsta kanatükid marinaadi, sega läbi, et kana oleks igalt poolt marinaadiga kokkupuutes ja marineeri jahedas vähemalt paar tundi kuni üleöö. Grilli kuumal grillil, kuni liha on küps.

Mõnusat ja maitseküllast grillihooaega ja katsetamist!

Osaliselt on postituse materjal ilmunud 2015.aasta Oma Maitse juunikuises ajakirjas.Postitus sündis koostöös kodutarvete poega Kulp.


2. juuni 2015

Imelihtne jäätis rohelise chai ja laimiga

Kauaoodatud ja -igatsetud suvi on pirtsaka pruudina oma saabumist ja sooja embust lasknud oodata, aga vaikselt-vaikselt hakkab olukord järjest suvisemaks muutuda. Hetkel on veel selline tõsine Eesti suve määratlus, kus tuleb alati lisada, et kui päikese käes ja tuulevarjus olla, siis on juba täitsa tore. Ei ole sel aastal selle varase suvesoojaga priisata, aga no küll ta tuleb ja küll me ühel päeval jälle ohime, et vastikult palav :)


Kuna aga juunikuu kuulub vältimatult suviste kuude alla, siis on sama vältimatult käes ka jäätisepostituste hooaeg. See kõnealune David Rio rohelise chaiga jäätis sündis katsetuste käigus. Mõtlesin teha vürtsikast teepulbrist midagi suvist. Esimene mõte oli rabarberilimonaad. Hapukas rabarber vürtsise chaiga tundus maitseskaalal täitsa toimiv kooslus olemas. Kahjuks selgus katsetuste käigus, et hapu siirupi toel kipub rohelise chai tee tükki tõmbuma. Sinnapaika see katsetus jäigi. Teisena sai ette võetud isetehtud jäätis, kuhu vürtsikas ja magus chai maitsesügavust lisamas ja liigset läägust tasakaalustamas laimimahl ja koor. Ja see kooslus hakkas küll ilusti tööle. Isegi nii hästi, et teen seda jäätist juba mitmendat korda ja iga kord mainib keegi laua ääres, et nii hea jäätis!
Valmistamine on mõnusalt lihtne. Ei mingit liigset jahmerdamist. Vaja on vaid nelja koostisainet, mikserit, suuremat kaussi ja nõud, millega jäätis külma panna.
300 g magusat kondenspiima
6 dl 35%-list koort
3-4 sl rohelise chai pulbrit
1-2 laimi mahl ja riivitud koor
Vahusta koor ja kondenspiim koos chaiga pehmeks kohevaks vahuks. Lisa laimimahla ja -koort maitse järgi. Laimimahl annab pigem hapukust ja koor mõru maitset, mis aitab liigset magusust hästi tasakaalustada.
Kalla saadud segu plastmassist või metallist karpi ning aseta sügavkülma. Soovitavalt üleöö, aga kui kärsitus suur, võib ka peale nelja tunni möödumist piilumas-proovimas käia. Enne serveerimist tõsta jäätis toatemperatuurile, et veidi pehmemaks muutuks.
Jäätisepalle tõmba kuuma vette kastetud jäätisekulbiga.

Postitus sündis koostöös KAFO-ga.