2. september 2015

Suvi 2015. R.I.P.

See väike pildiline ja sõnaline mõttejada on eleegiline järelehüüe lõppevale suvele. Raske on leppida vaikselt ukse taha hiilinud sügise pealetungiga ja meeleldi tahaks ukse riivi tõmmata ning suve kiivalt luku taga hoida. Olles tegelikult täiesti teadlik oma ettevõtmise lootusesest.
Inimene on imelik olend. Selle asemel, et õppida kõikidest eelmistest suvedest, millest samamoodi on ühel hetkel tulnud, klomp kurgus ja pisar silmas, lahti lasta, sööstame me igal kevadel uude suhtesse uue suvega. Jäägitult ja kirglikult. Miks ometi ei ole võimalik õppida leppima ja miks igal aastal see pakitsus hinges jälle nii kriipivalt valus on. Ja ainult lootus järgmisele tulemisele annab veidi leevendust suvelõpu hingevalule. Aga võib-olla just siis, kui kevadeti enam ootusärevus ei paina samavõrd nagu sügisel kaotusvalu piina, ongi inimene lõplikult vanaks saanud. Loodetavasti mõned ei saagi, sest pigem olgu kurbus ja rõõm kui tasapaks vaikne tuimus.

Sellest vaatest,  mis avaneb maakodu köögiaknast, et väsi ma vist kunagi. Meri pilgutab puude vahelt ka silma ja tihti on merel näha tuttalikke valgeid täppe. Meie lahe luigepaar oma sellesuviste poegadega on alati kohal, kui mere äärde minna
Lõppenud suvi oli minu jaoks eriline. Kohe väga eriline. Põhjuseks oli eelmise suve lõpul soetatud maamajakene mere ääres metsa veerel. Selline armsakene, kuhu osa minu südamest juba esimesel korral maha jäi. Minu kujutlustes oli see just õige maakodu, kus õhku ja avarust, põldu ja metsa, merd ja marjamaad. Tõenäoliselt olid selle aastaid pakitsenud maakodu igatsuse põhjuseks lapsepõlved maal vanaema juures. See vabadus koos suvise valguse ja lõhnade maailmaga. Turvaline olek koos omadega ja keset loodushääli ja -lõhnasid.
Tunded ei ole linnas kunagi nii puhtad, selged ja suured ja väike murulapike linnas maja ümber ei asenda kuigi edukalt maal laiuvaid heinamaid või rohtunud metsateid.
Vanaema kodu on kahjuks nüüdseks juba aastaid mälestus. Ikka ja jälle tabasin end mööda Eestimaad sõites ja nina vastu autoakent surutud, vaatamas igatseva näoga armsate maakohtade poole. Oleks ometi kusagil üks, kuhu ka minul oma pesakonnaga oleks õigus minna ja seal olla.
Natuke rohkem kui aasta tagasi sai see unistus reaalsuseks ning ealeski varem ei ole ma kevadet nii kannatamatult oodanud, kui sel aastal.

See väike aidake on küll tublisti kohendamist vajav, aga samas nii armas, et loobuda ei tahaks temast küll mingi hinna eest. Küll lahenduse leiame.
Armsa aidakese juures on ka meie kätepesu koht. 
Selle suve mängud on selleks aastaks mängitud. Peaaegu.
Ma ei osanud aimata, kuivõrd võib kiinduda ühte kohta. Ühe suvega. Sa vaatad seda sinu omaks saanud maalappi mingi seletamatu rauge rahuga ja tunned, et oled kui kaugelt ja segaselt rännakult lõpuks koju jõudnud. Kõik on järsku nii turvaliselt paika loksunud ja selgeks saanud. Terve suve olen seda rahu, selgust, turvalisust, vaikust ja, võib vist öelda ka õnne endast läbi lasknud. Sellel suvel ei ole raatsinud oma maakodust eriti ära käiagi. Las need suveetendused ja -kontserdid olla ja küll tulevad jälle. Mul on minu hetked minu oma maakodus ja tahan neid kogeda nii palju kui vähegi võimalik.  Vaatamata sellele, et töid ja tegemisi jätkus rohkem, kui vahel oleks soovinud, on läbivaks tundeks maal olles ikkagi rahu. Ka kiired ajad on sisimas rahulikud. Seda on võib-olla keeruline lahti seletada, aga linna neurootilisest tempost eemal olles muutub ka kiirustamine rahulikuks. Kõik saab lõpuks tehtud. Ja tegemist jagub kogu aeg. Maal elades lisanduvad igapäevaste toimingute hulka sellised armsad toimetamised nagu puude toomine, vee tassimine, pliidi alla tule tegemine, vee soojendamine, vaipade kloppimine, nõude pesemine ja veel palju-palju tegemisi, mis samas ei väsita, vaid lasevad veidi räsitud vaimul hoopis end täita ja elutervetest toimingutest ennast hoopis laadida.

Väike majakene, kuhu meie pere täpselt ära mahub. Maja ees laiub hiiglaslik vana asparaagusepõõsas, mis kevadel meile spargelfesti võimaldas. Rohkem ei julenud noori võrseid noppida. Nüüd vaatan, et oleks veel julgelt võinud mitu vaagnatäit sparglit sealt näpistada. 

Mõtete kogumise koht

Tööriistad olgu alati käepärast. Toimetamist jagub igasse päeva

Meie vahva suvekoer, kes on ka nii mõnusalt maakoduga kohanenud. Linna tagasitulek saab olema ka temale raske

Sel aastal lillepeenardele väga palju aega ei jagunud, aga küll tulevad uued suved ja uued lilled
Need, ilmselgelt juba sügisese valguse ja alatooniga pildid annavad ilmselgelt tunnistust sellest, et olnud suve enam tagasi ei too. Valgus on kuldne ja oluliselt vähem priiskavam, kui veel paar kuud tagasi. Õues on õunte ja kõdu lõhna. Terve suve läbi õuel rõkanud linnukoor on kusagile kadunud ja vaikseks jäänud. Tõepoolest, kuhu kadusid pääsukesed? Kuhu on läinud seesama tuttav pääsuperekond, mille pesa oli meie aida all ja kelle toimetamisi sain lähivaates terve suve jälgida. Esmalt pesa, kus neli näljast nokka välja sirutumas ja mida sain silmitseda vaid mõne sentimeetri kauguselt. Siis needsamad neli noorukit, kelle lennutundide maandumisplatvormiks sai meie teise korruse magamistoa aken. Lennutunnid tähendasid hommikul kella kuuest algavat elavat sädistamist meie aknalaual. Vahepeale väiksemaid lennutiirusid vaheldumisi ema noka vahelt toidu haaramisega. Linnuvaatlus magamistoast tähendas seda, et kui klaasi vahel ei oleks, siis oleks neid suurema vaevata saanud pihku võtta. Noored olid meiega harjunud, Kui neid vaatama läksid, siis keerasid vaid pead ja seirasid sind üsna häirimatul moel. Ühel päeval oli aga hommikune sädin aknalaual lõppenud ja perekond sättinud end maja taha traatidele. Kuulda ja näha oli neid veel kaua ja seetõttu tundub praegune vaikus aias häirivalt kõrvulukustav.
Ja kuhu ometi on kadunud need sookured, kelle veidi ebamaine hõige ümber maja asuvatelt põldudelt meid läbi terve suve saatis? Nad ei ole ju veel kuhugi ära lennanud, aga kuulda neid ei ole.
Nüüd kostub vahel metsast vaid sokkude haukumist. Neid ei ole tabanud eisipalavik, mis oleks nende hääle vaigistanud.

Meie sellesuvine suurprojekt ehk siis "seia saagu saun". Tänud CreenCube´i,kes selle sauna kiirelt aitasid meie õuele korraldada. 



Vihmane päev uhiuue sauna uhiuuel terrassil
See on pere noorima lapse lemmikkoht. Armastan vaadata seda, kuidas ta toast õue jookseb ja siis kiigel laulda lõõritab. Ju tunnen temas ära sama muretu vabaduse, mis mind ennast kunagi tabas, kui suvel maal olin.
Eraldi suur ja oluline teema on lapsepõlv maal. Ma olen üsna veendunud, et see on parim, mida oma noorimale lapsele pakkuda saan. See loodusega koos olemise oskus on midagi sellist, mida koolis ei õpi ega sõnades edasta. Maavanaemad on kahjuks kaduv kunst. Samas võin omalt poolt küll vaid õhata, kui selged ja terviklikud emotsioonid on mul lapsepõlvesuvedest maal kaasa tulnud. Hoian neid hetki kui kõige armsamaid.
Oma lapse suve jälgides tabas mingitel hetkedel mind harras äratundmisrõõm. Silmapiiril rattaga üle põllu sõitev laps, must koer järel jooksmas. Lapsed heinapallidel mängimas. Meie õuel vannis konnakulleste kasvatamine (neid said kõik need näha, kes sel ajal meile külla sattusid). Hiljem suureks kasvanud kulleste pidulik naabrite tiiki toimetamine, kus toimus küll traagiline sündmus ehk siis kohale ujus kala, kes ühe juba konnastunud kullese ühe ampsuga lihtsalt alla neelas.
See üleelamine, kui meie kuuris ja minu süül (lasin kuuriukse prantsatades kinni), kukkus alla pääsupesa. Munad sees katki. Klomp kurgus sai seda pesatäit kokku korjatud ja lapsega arutatud, mis nüüd siis õigupoolest juhtus. Ärevuses ümber kuuri tiirlevale pääsuemale ei suutnud otsagi vaadata.
Või siis pesast välja kukkunud linavästriku poeg, keda tahtsime küll aidata, kuid kelle pesa asukohta me lihtsalt ei teadnud. Terve päev läbi oli õuel linavästrikuema hädakisa ja poeg kakerdas natuke juhmi olemisega mööda õue ringi. Lõpuks suutis noorim poja linnupesa leida, aga selleks ajaks oli linavästrikupoeg end kusagile pika rohu sisse ära peitnud ning siis pidime juba linna ära sõitma. Tõenäoliselt sinna pika rohu sisse see pisike linavästrik jäigi. Laps rääkis sellest veel kaua.
Eks sellised natuke karmid, aga päriselu episoodid kuuluvadki maal olemise juurde ja äkki annab nendele kaasaelamine ka lapsele midagi sellist ellu kaasa, mida arvutiekraanil reaktsioonikiirust arendades eales saada ei ole võimalik.

Nööril kuivava pesuga on mul nostalgiline ja heldimusest läbipõimunud suhe. Ja kuidas see pesu hiljem lõhnab...
Aias liikudes viskad ikka vahel pilgu kuuskede vahel naabrimaja poole. Tihti võib seal silmata naabrinaist, kes tuleb jälle lilled, aiast korjatud annid või midagi muud näpus. Selline hea ja soe tunne on jälle õuelt lehvitada.


Peale vihma pärlendab õu nagu muinasjutus

Vihm on aidanud kastmisvee varusid täiendada

Majaesine kadakas on vihmalt värskenduskuuri saanud

Päev hakkab vaikselt hääbuma.

Õhtuse valgusega ei raatsi toas tulesid veel süüdata. Lambivalgus tapab kogu salapära

Õhtune valgus on mu lemmik

Viimased valged hetkel sellest päevast

Uue päeva valgus on juba loetud tundide pärast teiselt poolt maja jõudu kogumas

Koos tõusva päikesega kandub põldudelt õuele ka läbipaistev roosa udu

Hommikune muinasjutt

Armastan seda hommikuvalgust meie õuel. Nii õrn, õhuline ja uue päeva lootust täis

Õu muutub korraks muinasjutumaaks

Ilu, mida ainult hommikukaste näha laseb
Omaette teema on patoloogilise korilase sattumine töökorras ja kandvasse aeda. Loomulikult olin ma siiralt õnnelik, kui majaga koos sai meile osaks suur (ja väga vana ning kaua lõikamata) õunaaed, kolm tikripõõsast, esmasel hinnangul viis punase sõstra põõsast (hiljem avastasin neid veel paar tükki aia tagant), kandev vaarikavõsa, mustad sõstrad ja kõik muu aia juurde kuuluv. Ilmselgelt ei olnud ma aga valmis selleks, et kui saak valmima hakkab, siis kehtib maal elades ilmselgelt põhimõte, et kõigevägevam naerab siis, kui mina järgmise päeva plaane teen. Vaarikad said valmis just siis kui oli käes kuumalaine. Alul oli mõnus noppida lapsele pudru peale täisvalmis pirakaid vaarikad. Kui aga oma liitrise ämbrikese näppu võtsin ja kuuri taha vaarikavõssa korjama läksin, selgus tegelik olukord. Ma jäingi tulema, ämbrike marju täis, maja poole seda ämbrikest tühjendama. Vaarikaid jagus veel ja veel ja veel. Ja kui ühel päeval saidki ringi peale tehtud, siis kuumaga küpses samasugune laadung juba järgmiseks päevaks. Sel ajal liikusin ringi vaarikavarre-kriimulisena ja nõgesekupladega kaetuna. Ja ma plaanisin neil päevil hoopis oma pooleliolevate raamatutega tegeleda ning kirjutada ja pildistada! Ja siis said muidugi kõik muud marjad järgemööda valmis ning kordus sama skeem jälle ja jälle. Kas järgmisel suvel suudan juba targem olla? Vaevalt.

Mitte et ma korjanud ei oleks, aga täisjõus marjaaed nõuab muljetavaldavalt palju aega. Viimased sõstrapõõsad jäid ikka septembrisse, aga on see-eest tõeliselt magusad ja küpsed,.

Ja see vana õunaaed....

Nüüd saan väga hästi aru neist, kes õunu käruga prügimäele tassivad. Õuntevaip on aia katnud ja veame kastidega kõigile neile, kes vähegi valmis vastu võtma. Ja ikka on neid liiga palju!

Ja kui võitlus muttide ja õuntega vahepeal ära tüütab, ootab maja taga väli põldmarjadega.Ilmselgelt liiga suur selleks, et üksi sellega hakkama saaksin.
Nüüd siis polegi muud, kui suve lahkumise valu endas vaigistada püüdes  korjata majatagune mägi põldmarjadest lagedaks. Kui seeni jagub (eriti küll ei lubata), siis käia ka kõdulõhnalises seenemetsas, et kõikide meeltega tajuda suve lõppemist. Mõtted on niikuinii juba järgmises kevades ja ööliblika meelelaad ei näita mingeid rahunemise märke. Järgmisel kevadel sööstame siis jälle sama kirega päikese ja sooja poole.
Seniks aga kena sügist ja talve!

9 kommentaari:

Mari-Liis Ilover ütles ...

Ilus postitus, Tuuli. Nii palju tuttavaid tundeid ja kirjeldusi. Ja mõelda, kui palju te nii lühikese ajaga olete suutnud juba oma muinasjutumaal korda saata ja kogeda, super! Talv linnas ongi hea aeg unistamiseks ja uute plaanide tegemiseks, et kevadel siis taas härjal (loe: maaelul) sarvist haarata.

Aet Trisberg ütles ...

Küll sa, Tuuli, kirjutad hästi! Selle loo lugemine oli minu jaoks täielik elamus - nii nagu pakub toit minu jaoks naudingut, pakub seda ka hea tekst. Arvan, et sa saad aru, mida ma mõtlen ja tunnen, sest kui sa sellist teksti lood, pead sa ka ise samasugune tekstigurmaan olema. See jutt on nii emotsionaalne, et tõmbab pisara silma, see on nii ehe ja tundeküllane. Mul tõesti pisarad voolavad praegu, kui ma kirjutan. Sa kutsusid oma kirjatükiga minus esile need tunded, mis on minus iga suve lõpul. Ma olin neid vaikselt endamisi mõelnud, aga polnud veel välja lasknud. Suve lõpp ja sügise saabumine on ka minu jaoks emotsionaalselt kohutavalt rasked. Et järgmise suveni on 9 kuud aega, see tundub nii ebaõiglane. See tundub tegelikult lapsik; nagu poleks elus tähtsamaid asju kui selliste paratamatute asjade nagu aastaaegade vaheldumise pärast pisaraid valada, aga ometi see mõjub mulle. Ma olen püüdnud aastatega õppida end mitte nii mõjutada lasta sügise tulekust, kuid need kurva alatooniga tunded ei kao kuhugi. Need tulevad koos külma ja vihmaga, neid ei saa peatada ega eemale ajada ja need mõjutavad paratamatult meeleolu. Aga hea on teada, et on selliseid kaaskannatajaid (see polnud nüüd kahjurõõmuga öeldud) ja me vähemalt mõistame üksteist.

Kindlasti leiab ka sügises ja talves hetki, mida (maakodus) imetleda ja nautida, kuigi tõsi, neid on oluliselt vähem kui suvel. Aga seda erilisemad need on.

Silja ütles ...

Tõesti imearmas, Tuuli! Ja imeilusad pildid ka, mis hullult hästi ka õhkkonda ja meeleolu edasi suudavad anda! Kui Su juurest tookord ära sõitma hakkasin, siis jooksis u 30 m mu autost eespool udu sees üks suur suurte sarvedega kits üle tee. Ja kui mul muidu oli ka Sinu juures lapsepõlve maakoduga Haapsalu lähedal pidevalt deja vu tunne, siis pärast seda kitse veel eriti - kitsed metsa ääres udusse mattunud heinamaal oli meil köögiaknast sage vaatepilt.

Tuuli ütles ...

Mari-Liis, nii armas kuulda, et jagame samu tundeid ja mõtteid. Ja elame oma laste abil ka oma lapsepõlvesuvesid taas läbi. Milles ongi tegelikult ju elu ilu ja võlu ja mõte ja kordumatus.

Tuuli ütles ...

Aet, kullake, suured tänud Sulle nii ilusate sõnade eest! See tekst justkui pakitses minu sees ja kuna paar viimast nädalat olen saanud nädala sees maal üksi (võti siiski koos koeraga) olla, siis on olnud mahti kõik mõtted lõpuni mõelda ja tunded enda jaoks lahti seletada. Aga jah, see sügisnukrus ei näita mingeid leebumise tunnuseid, kuigi kordub juba ei-taha-tunnistada kui mitmendat korda. Tead, vahel olen samas mõelnud, et kui oleksime ühtselt päikeselises ja soojas kliimas aasta läbi, siis ei oleks meie emotsioonid ka sügavad ja kõikehaaravad. Siis oleks päike ja soojus lihtsalt igapäevane ja tavaline. Ehk siis kulunud tõde - kui kurbus on sügisel sügav, siis seda suurem on kevadel rõõm esimese sooja päikesekiire üle, sest me teame selle väärtust ja selle puudumise nukrust. Eks oma armas abikaasagi ole ju hirmarmas, kui teda mõnda aega jälle näinud ei ole ;)

Tuuli ütles ...

Silja, nii armas kuulda, et meie pesakene väikese retke lapsepõlvemaailma suutis tekitada. Kitsed ja udu on meil siin üsna levinud nähtus :) Aga jah, kui vaadata kõiki mahajäetud talusid üle Eesti, siis suure tõenäosusega on paljudes neis olnud kunagi ka kellegi lapsepõlvesuvede koht. Nii kahju, et suved maal hakkavad üha enam haruldaseks muutuma.

Kadri ütles ...

See oli nii hingeminev jutt, et istun siin ja valan härdusest pisaraid. Ka minu lapsepõlvesuved möödusid eranditult maal ja need suved jäävad igaveseks minuga. Veedan maal võimalikult palju aega, aga kahjuks on nii palju muid tegemisi, et ei jõua sinna nii tihti, kui tahaksin. Ja kuigi suur vana maja käib meie perele vahel üle jõu, hoiame sellest iga hinna eest kinni, sest sel kohal on meie jaoks nii suur emotsionaalne väärtus!
Tore lugeda, et oled ka leidnud endale armsa paiga, mis ilmselt kasvab hinge külge ka järeltulevatel põlvedel.

Marju ütles ...

Tahaks öelda sama hästi, aga ei saa- klomp on kurgus..
Imeline kirjeldus! ja äratundmise magus valu.

Olga Kaju ütles ...

Niimoodi südamega kirjutatud postitused esindavad kõike, mis on ilus blogimise juures :) Super, Tuuli! :)