31. mai 2014

Üsna täiuslik Brita kook. Kodujuustu ja rabarberi vahekihiga

Brita koogist ja tema häädusest ei ole vist kellelegi vaja pikalt rääkida. Õhuline beseekiht koos värskete marjadega ja vahukoorese vahekihiga - erinevate tekstuuride ja maitsete harmooniline kooslus, olgu see siis maasikate, vaarikate, rabarberi või muu lisandiga tehtud. Brita kook on Skandinaavia päritolu hõrk küpsetis, mis on hästi levinud Rootsis ja Soomes. Ka Eestis on kook juba korralikult kanda kinnitanud ja paljude lemmikuks saanud.



Pean tunnistama, et klassikaline Brita koogi tehnoloogia, mida võib vaadata näiteks SELLEST retseptist, on mulle vahel peavalu valmistanud. Vahel kipub tainale kallatud beseekiht ära vajuma ja tulemuseks on üsna õhuke ja nätske kiht, mis ei sarnane sugugi krõbedale hõrgule beseele. Samas on just see besee õrnus ning kohevus Brita koogi üheks märksõnaks. Sirvides suurepärast raamatut ehk "Kolme sõsara hõrgutisi" ning leides sealt Lõuna-Eesti vahvate õdede versiooni Brita koogist, tabas mind äratundmine. Just selliste väikeste muudatustega saab Brita koogi täiuslikuks. Nii juhtuski! Olgu veel mainitud, et kõnealune raamat on pungil põnevaid, inspireerivaid ja meie kohalikku toidukultuuri parimal moel kohtlevaid retsepte. Kindlasti tasuks enda raamaturiiulil sellele raamatule koht valmis sättida.



Tavapärase Brita koogiga on siin paar edasiarendust - beseekiht läheb ainult ülemise tainakihi peale ja alles siis, kui see on eelküpsenud. Vahekihil on vahukoorele lisatud ka kodujuustu, mis muudab koogi sobivaks ka neile, kes suured magusasõbrad ei ole ning vahekihti on tarretatud želatiiniga, mis aitab vältida koogi läbivettimist siis, kui ta veidi pikemalt peab ootama. Raamatus oli kook tehtud vaarikatega, aga praegusel rabarberihooajal kasutasin mina koduaia rabarbereid. Maasikad, sõstrad, metsamarjad - kõik on tegelikult siia kooki sobivad, nii et igal hooajal oma Brita versioon. Želatiiniga tarretamine on soovituslik ja tegelikult peaks vahekihi saama edukalt ka ilma želatiinita teha. Kui tahad aga esinduslikke tükke lõigata, siis pigem kasuta.



Koogipõhi:
150 g võid, toasoojana
50 g suhkrut
3 munakollast
1 dl piima
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
Besee:
3 munavalget
120 g suhkrut
mandilaaste
Vahekiht:
300 g kodujuustu
3 dl 35%-list koort
100 g suhkrut
8 g želatiini (võid teha ka ilma želatiinita)
veidi vett želatiini lahustamiseks
2 dl kas tükeldatud rabarberit, maasikaid, vaarikaid vm meelepärst.
Kuumuta ahi 175 kraadini. Vahusta pehme või suhkruga, lisa ükshaaval ja pidevalt segades munakollased ning piim. Sega küpsetuspulber jahuga ning lisa ka jahu. Sega kõik ühtlaseks tainaks. Jaota tainas kaheks võrdseks osaks. Võid küpsetada taina kahes osas lahtikäiva ja küpsetuspaberiga vooderdatud ca 26 cm läbimõõduga koogivormis. Selleks kulub ca 10-15 minutit ehk põhi peaks olema parajalt kuldkollane. Keera ahju kuumus maha.Võib teha ka nii, et joonistad ahjuplaadile kaks ringi (kasuta näiteks sobiva suurusega taldrikut šablooniks) ning laotad taina spaatli abil ringide sisse. Viimase metoodika väike puudus on see, et tainarattad ei tule veatult ümmargused, aga näiteks pildil oleva koogi puhul kasutasin ise just kirjeldatud vabakäe metoodikat.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa siis pidevalt vispeldades suhkur. Vispelda seni, kuni suhkur on täiesti lahustunud ehk siis näpu vahel katsudes ei ole enam suhkrukristalle tunda. Lõpuks sega juurde veel mandlilaastud, kuid jäta veidi mandlilaaste ka pealeraputamiseks.
Soojenda ahi 150 kraadini (NB! ära kasuta pöördõhku) ning vala besee ühele eelküpsetatud põhjale. Puista peale ülejäänud mandlilaastud ning küpseta ca 40-50 minutit. Kui besee hakkab liialt pruunistuma, alanda kuumust. Keera kuumus maha ja lase beseekihil veel ca 15 minutit ahjus seista, siis paota ahjuust ning lase ahjus koogil jahtuda umbes tunnikese jagu.
Vahepeal võid tegeleda rabarberiga. Vajadusel koori rabarber - noori rabarberivarsi ei ole alati vaja koorida - ja tükelda. Hauta potis koos vähese suhkruga pehmeks. Vahusta koor ülejäänud suhkruga ning sega sinna sisse kodujuust. Leota želatiini külmas vees ning kuumuta siis vaiksel kuumusel seni, kuni želatiin on sulanud ja ilma tükkideta. Sega želatiinimassi sisse esmalt veidi vahukoore-kodujuustu kreemi (külma kreemi sisse otse kallates võib želatiin tükiliseks tõmbuda) ning ühenda siis omavahel želatiin ja kodujuustumass. Sega juurde rabarber ning  laota mass alumise kihi peale. Tõsta peale jahtunud beseekiht (suurema spaatli või kahe suurema noa abil peaks saama seda ilusti tõsta) ning jäta kook umbes tunniks veel külma seisma. Serveerimisel lisa tuhksuhkrut ning mündi- või melissioksi.


29. mai 2014

Hiina mõjutustega kurgisalat

Ma loomulikult hindan ja armastan klassikalist tilli ja äädikaga kurgisalatit, kuid samamoodi lummab mind vahelduseks Hiina päritolu kurgisalat. Mõnus kerge ja nauditavalt maitseküllane suutäis. Tavaliselt teen endale kohe korraliku taldrikutäie ja söön siis ise kõik ära. Vahel teen kohe kiirelt uue portsu ka, sest see maitsekooslus on lihtsalt võrratu.



Sellise salati tegemine on äärmiselt lihtne. 
1 pikk kurk, köögiviljakoorijaga ribad tõmmatud
1 tšillipipar, peeneks hakituna
1 sl sojakastet
1 sl riisiäädikat
1 tl mett
1 sl sarapuupähkli vm meelepärast õli
paar tilka seesamiõli
seesamiseemneid ja/või sibulaseemneid (neid saab Umami.ee poest)



Sega kausis sojakaste, äädikas, mesi ja õlid. Sega juurde ka hakitud tšillipipar. Sega köögiviljanoaga tõmmatud kurgiribad kastmega läbi ning tõsta taldrikule. Juurde puista seesami ja/või sibulaseemneid. Söö kohe.

20. mai 2014

Spargel fetajuustu ja oliiviõliga. Lihtsate asjade kaunis kooslus

Mõned asjad on nii lihtsad ja nii toimivad. Esmalt on lihtne ja armas see, et igal kevadel poetab armas naabrinaine Edith mulle osa oma esimesest sparglisaagist. Need kodumaised ja esimesed sparglid on ikka klass omaette ja ma olen üliväga tänulik, et mul selline tore naaber on.



Need õrnad esimesed sparglivarred on sedavõrd hõrk suutäis, mida ei tahakski väga töödelda. Paar lihtsat varianti - kas uputatud munaga mõnusalt vedela munakollase kastmes, sulavõi ja soolahelvestega või siis ka tibakese fetajuusu, paari riba sidrunikoore ja väga hea oliiviõliga.
Esmalt paar sõna headest oliiviõlidest. Laias laastus jaotuvad oliiviõlid ja üldse õlid minu jaoks kaheks. Ühed on need, mida kasutan toidu valmistamisel ja teised need, mida kasutan toidu maitsestamisel. Pesto sisse kasutan pigem lihtsamat õli, kuna muud maitsed hakkavad õliga liialt konkureerima ja väga hea õli kaob muude maitseta taha. Siia, sparglite juurde, tuleks valida võimalusel kindlasti selline õli, mis sobib maitsestamiseks ehk siis parim, mis sul kodus on. Olen ise üsna hiljuti tutvust teinud Oliva.ee oliiviõli valikuga ning võin neid oliiviõlisid ainult kiita. Vahe masstoodangu oliiviõlidega on mäekõrgune. Oliva poolt pakutavad oliiviõlide seast peaks leidma sobivaid kaaslasi nii need, kellele meeldivad mahedad ja pehme maitsega õlid, samas leiab ka jõulise iseloomu ja meeldejääva maitsebuketiga oliiviõlisid. Sparglite juures kasutasin SEDA Rincón de la Subbética rohkelt auhindu võitnud oliiviõli, mis lahterdub kergelt vürtsikate oliivõlide kategooriasse ning mida võib kirjeldada rohelise maitse- ja aroomibuketiga õliks. Veinide võrdluses võiks ehk paralleeli tõmmata Sauvignon Blanci värskuse ja mõnusa mõrkjusega. Õli maitse on hästi intensiivne ja pikalt suus püsiv ning domineerivad on rohelised kergelt mõrkjad ja vürtsikad noodid. Hästi mõnus lisand nii salatitele, juustule kui ma paljudele muudele toitudele.



Minu naabrinaise sparglitoit sai suurepärase õliga väärika maitsebuketi ning esimese spargli õrnus haakus elegantselt jõulise õli maitsega.
Selle lihtsa toidu valmistamiseks vajad:
peotäis spargleid, vajadusel alumine puitunud osa kooritud (kasuta murdmise testi, spargli söödav ja pehme osa murdub praksudes. Sealtmaalt, kus ta ainult paindub, on vars juba puitunud).
100 g fetajuustu
veidi sidruni- või laimimahla ja riivitud koort
Väga head oliiviõli (nt Rincón de la Subbética)
soolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
Kalla suuremale taldrikule veidi oliiviõli ning tõmba sparglivarred oliiviõli seest läbi. Grilli kuumal grillil sparglivarsi. See läheb üsna kiirelt ning üle grillida ei ole mõtet. Tõsta sparglivarred taldrikule, pudista sparglitele fetajuustu, piserda sidruni- või laimimahlaga, tõmba mõned sidruni- või laimikoore ribad ning puista peale soolahelbeid ja musta pipart. Piserda üle ohtra oliiviõliga.
Naudi kohe ja soovitavalt heas seltskonnas ning hea veiniga.



19. mai 2014

Grillitud halloumi juust karulaugus

Seda kooslust on nüüd retseptiks ehk veidi palju nimetada. Pigem väike nipike, kui suvisel soojal ajal jälle grillimiseks läheb ja sooviks on midagi grillitud liha kõrvale ka pakkuda


Grillitud halloumi juust on mõnus. Sobib hästi nii salati sisse kui ka grillitud köögiviljade lisandiks. Täna avastasin, et sedasama halloumi juustu annab mõnusalt grillida ka karulaugu sisse keeratuna.
Selle koha peal ongi kogu nipp ja retsept, sest need kaks asja toimivadki nii lihtsalt ja ilma igasuguste lisaviguriteta.


Ehk siis: varu halloumi juustu ja karulauku. Keera korralik karulauguleht paraja suurusega halloumi juustu ümber. Rikkalikuma maitse saavutamiseks hoia läheduses ka hea oliiviõli ja piserda grillitavaid pakikesi enne grillile panekut oliiviõliga. Grilli, kuni juust on kuldne ja lõhnad vastupandamatud.
Söö kohe!
Nii lihtne see ongi.

15. mai 2014

Köögiviljapõhjal Vahemereline pirukas feta juustu ja tomatitega

Küllap on kõik meist tundnud mingil hetkel meelehärmi selle üle, et (tsiteerides klassikuid) kõik hea siin ilmas on keelatud, amoraalne või paksuks tegev. Eriti see viimane mure kiusab kindlast paljusid neid, kes muidu head toitu ja toiduvalmistamist naudivad. Igasugused küpsetised ja mõnusad pirukad asuvad selle paksuks tegeva skaala punases otsas ja nii tulebki tihti leppida vaid silmadega söömisega ning ohata kadedalt, kui jälle keegi kriipspeenike inimene teatab muuseas, et tema küll midagi kunagi piirama pole pidanud. Valulikult kangastuvad mulle alati sel hetkel kõik need hõrgutised, millest ma olen pidanud loobuma. Oehhh! Ei ole õiglust siin ilmas!



Aga tunneli lõpus paistab valgus. Olles esmalt tutvust teinud hetkel hittroa staatuses oleva lillkapsapõhjal pizzaga (retsepti leiad SIIT), tekkis idee samalaadseid katsetusi jätkata. Miks ainult lillkapsas kogu au peab endale saama? Nii proovisingi sama loogikat teiste köögiviljadega kasutada ja tulemus oli täiesti suurepärane. Kusjuures testgrupi arvamus oli, et kui ei teaks, ei tuleks selle pealegi, et pirukapõhi valdavalt köögiviljast tehtud on.



Katsetuste käigus sai köögiviljad esmalt ahjus aurutatud. Kuna mul tubli uus köögiabiline ehk Electroluxi kombineeritud auruahi, siis lasin ahjul oma võimeid näidata. Vesi ahju sahtlisse, täisauru programm peale ja köögivili ahju. Täitsa toimis! Ahi nägi mõne hetke pärast välja nagu korralik aurusaun. Temperatuur selle programmi puhul üle 96 kraadi ei tõuse ja suure õhuniiskuse käes on võimalik ahjus täiesti korralik auruefekt saada.



Kui auruahju ei ole, sobib kasutada tavalist potis aurutamist. Minu lemmik on bambusauruti, kuid hädast aitavad välja nii sõelad, restid ja muud abimehed. Põhiline reegel on see, et aurutatv toit ei tohi veega kokku puutuda, vesi peab enne keema, kui auruti sinna peale panna ning aurutusnõu tuleks kaanega tihedalt sulgeda. Ahjust võetud köögiviljadega toimetasin edasi nii, et töötlesin need purustajas ühtlaseks ning siis nõrutasin sõelal üleliigset vedelikku ka lusikaseljaga välja pigistades. Tulemuseks peaks olema üsna kuiv mass, millest siis saab hakata tainast tegema.

Kogused on taina valmistamiseks umbkaudselt sellised:
400-500 g köögivilju (minul oli pastinaaki, porgandit ja maguskartulit)
2 muna
50 g riivitud juustu (võib loomulikult ka rohkem)
2 sl jahu (kes soovib gluteenivaba pirukat, see võib kasutada näiteks mandli- või muud meelepärast jahu, jahu tuleks lisada niipalju, et tainas veidi tahedamaks muutuks)
veidi soola
Purusta aurutatud köögiviljad. Võid neid nõrutada nad sõelal hästi kuivaks kergelt lusikaseljaga massile vajutades, aga võid selle etapi ka vabalt vahele jätta. Tuleb lihtsalt veidi mahlasem tainapõhi.
Sega köögiviljamass munaga, lisa juurt, jahu ja veidi soola. Aseta küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile ning laota ühtlaselt laiali. Küpseta 180-200 kraadi juures, kuni tainas hakkab hästi kergelt pruunistuma.



Tõsta ahjust välja ning lisa täidis:
250 g feta juustu
300 g küpseid tomateid
oliive
3 muna
300 ml 10%-list koort
värskeid või kuivatatud ürte (pune basiilik, tüümian)
soola ja pipart
Serveerimiseks rukolat
Laota eelküpsetatud koogipõhja peale feta juust. Sega muna koorega ning sega juurde ka hakitud värskeid ürte. Maitsesta soola ja pipraga. Lao tomatid ja oliivid fetajuustule ning kalla pirukas üle muna-koore seguga. Küpseta 180-200 kraadi juures, kuni pirukas on kuldne. Serveerimisel lisa veel värsket basiilikut ning rukolat. Süües võid niristada pirukale veel oliiviõli.
Täiesti patuvaba pirukas! Tõsta kohe mitu tükki ette :)


13. mai 2014

Auruahju leib

Kes nüüd pealkirja vaadates oletab, et mul on midagi postitust kirja panema hakates nihu läinud, see eksib. Minu viimase aja üks ootamatumaid avastusi on olnud muidu nii tavapärane koduleib, mida katkematult olen iga nädal viimase kolme aasta jooksul teinud, aga kerges aurus küpsetatuna. Tundub esialgu veidi segane jutt, eksole :)



Tegelikult on põhjus lihtne. Kõik algas ahjust. Kunagi kümmenkond aastat tagasi üsna spontaanselt valitud köögitehnika - teate ise seda olukorda, kus kolimine, ehitus, vannitoa plaadi valik, köögi planeerimine ja miljon muud otsust liiga lühikese aja jooksul korraga - sai välja vahetatud. Seekord sai aeg maha võetud ning ahju ja pliidiplaadi valikusse veidi põhjalikumalt süvenetud. Veel töökorras olnud senine ahi on mind küll auga teeninud, kuid võib vist öelda, et me kasvasime lahku. Teisisõnu olid minu nõudmised ja ootused muutunud veidi suuremaks ning seetõttu otsustasin oma vana tubli ahju väljateenitud pensionile saata ning töötegemiseks veidi laiemaid võimalusi pakkuv ahi valitud. Peale mitut mõttepausi ja arutelu sai minu uueks köögisõbraks Electroluxi kombineeritud auruahi. See tähendab seda, et ahi on kasutatav täiesti tavapärase ahjuna, kuid lisaks on tal ka kolmeastmeline aurutussüsteem. Täisauruga saab näiteks ahjus ka muna keeta, mis tundub juba päris raju idee olevat. Seni pole veel proovinud, aga köögivilju aurutan ahjus küll mõnuga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Sellel auruahjul on olemas ka kergelt auru lisamise funktsioon, mis peaks aitama lihtsalt küpsetamise ajal veidi õhuniiskust lisada. Sobib väga hästi näiteks pärmitainaküpsetiste tegemisel ja saiakesed tulevad kohevamad kui tavarežiimil tehes. Mina katsetasin aga leivaga. Tegevuskäik näeb siis välja selline, et ahju esipaneelil on sahtel, kuhu tuleb vett lisada ning muu on kõik samamoodi nagu ikka. Ahi siis lihtsalt lisab küpsemise ajal veidi auru. Tulemus oli täiesti üllatav. Pealtnäha leib nagu leib ikka. Kui aga süveneda, siis kõige paremini kirjeldab tulemust see, et leival oli veidi saia struktuur ehk ta kerkis veidi kohevamaks kui tavaahjus tehtud. Saia kohevus tuleb ju teatavasti pärmist, leib küpses ainult juuretise toel. Samas oli leivakoorik õhem, kuid samas mõnusalt krõbe. Seega olid kõik maitsva ja hea leiva omadused täidetud ning lisaks aurufunktsiooni toel leivale veel kohevust ja mahlasust lisatud. Lisaks teeb küpsetamise mugavaks veel see, et muidu üsna palju tähelepanu nõudev leivategu (küpsemise ajal tuleb vahepeal temperatuuri alandada soovitavalt 2-3 korda) on võimalik ahju küpsetusrežiimidesse programmeerida ning edaspidi võib rahulikult pikema jalutuskäigu leiva küpsemise ajal endale lubada.


Leivategu ise on aga tavapärane ja leiva küpsetamise kohta pikemalt olen kirjutanud SIIN.
Olgu minu leiva põhiretsept siin korra veel toodud.
Ehe Eesti rukkileib
Peotäis juuretist (4-5 sl)
1 l käesooja vett
Ca 1 kg rukkijahu (lähtu pigem taina paksusest kui jahu kaalust, sest jahud on erinevad ja seovad erinevalt vedelikke)
Soovi korral linnasejahu või linnaseekstrakti. Mina küpsetan punase linnasejahuga ja seda lisan ca 3 sl esimese kergituse tainale
3-4 tl soola
2 dl suhkrut
Jahvatatud koriandrit, köömneid, seemneid, kuivatatud puuvilju vm meelepärast.
Sega juuretis käesooja veega, soovi korral lisa tumedama leiva saamiseks 2-3 sl linnasejahu või –ekstrakti. Sega juurde rukkijahu niiapalju, et moodustuks hapukoore paksusega tainas. Kata tainas kas köögirätikuga või kilega ning jäta 8-12 tunniks sooja kohta käärima. Õige käärimisega leivatainas on vahuse pinnaga ja hapu maitsega. Mida pikemalt kääritad, seda hapum leib tuleb.
Järgmisena lisa sool ja suhkur ning rukkijahu niipalju, et tekiks paks tainas, mis ei vaju laiali. Tõsta 4-5 sl tainast kõrvale järgmise leivateo juuretise jaoks. Lisa leivatainale veel meelepäraseid maitseaineid või lisandeid, sega läbi ning kalla tainas võiga määritud leivavormidesse nii, et umbes 1/3 vormi ülaosast jääks kerkimise tarbeks tühjaks. Vormi märja käega leiva pind siledaks, torka märja näpuga leivataina sisse augud, kata vormid köögirätikuga ning jäta mõneks tunniks veel sooja kohta kerkima.


Samamoodi jäta kerkima ka kõrvalepandud leivajuuretis. Kui leivataina sisse torgatud augud on täis kerkinud, on leib valmis ahju minema. Eelsoojenda ahi hästi kuumaks (240 C) ning tõsta vaikselt leivavormid ahju. Kui sul on auruahju võimalus, kasuta esimese astme aurufunktsiooni. Proovi vorme mitte liialt põrutada, leivatainas võib selle tõttu veidi kokku kukkuda. Küpseta leiba järgmise skeemi järgi:
Kõrgel kuumusel ehk ca 220-240 kraadi juures  esimesed 15-20 minutit
200 kraadi juures 15-20 minutit
170-180 kraadi juures lõpuni välja.
Leiva valmimiseks kulub 60-80 minutit.
Valmis leib tõsta ahjust, kalla vormist välja, kata niiske käterätiga ning lase veidi aega seista, enne kui lahti lõikad.
NB! Samal ajal, kui leiva ahju tõstad, aseta ka juuretis külmkappi. Juuretis säilib kasutamiskõlbulikuna külmkapis kuni kuu aega.



Värske leib on kõige kõige parem lihtsate asjadega. Hetkel on minu lemmik karulaugupesto ja erinevate lisanditega värske mahlane leib. Uputatud muna ja paar viilu prociutto sinki sobituvad sinna täiesti võrratult.

Veel mõned nipid, mida ajapikku olen tähele pannud:
- halva tuju või liigse kiirustamisega ei ole mõtet leiba teha. Kõlagu see nii veidralt kui tahes, aga leivategu nõuab pühendumist
- tuuletõmbus ei ole leivale hea, nii et leiva kergitamiseks vali koht, kus õhk seisab
- leivavormi määrimiseks sobib kas või või ka näiteks searasv. Õliga määrides lükkab kerkiv leib õli vormi külgedelt ära ja hiljem ei tule leib vormist korralikult välja
- leival ei tohi lasta üle kerkida. Ajapikku hakkad ära tabama täpselt seda hetke, mil leib on parajalt kerkinud. Liiga kaua kerkinud leib kipub küpsetades kokku vajuma. Seega ära järgi mitte etteantud kergitusaega vaid leiba ennast. Kui leib on end mõnusalt puhevile ajanud, pista ta ahju. Pigem veidi vähem kerkinud kui ülekerkinud
- kerkinud leiba ahju tõstes kohtle teda kui väikest titte - liiguta hästi vaikselt ja proovi mitte kusagile vastu vormi lüüa või siis hooga maha panna. Kerkimine toimub õhumullide tekkel ja iga raputus lõhub õhumulle
- juuretisenõud ära pese. Las ta olla rokane ja ära seda lihtsalt külalistele ja ämmale näita. Õige vägi tuleb just nii juuretisele sisse.
- valmis leib kalla kohe vormist välja, kui sul on jahutusrest, aseta sellele ning jäta niiske rätiku alla jahtuma.
- mina hoian leiba paar päeva lahtiselt. Nii säilib krõbe koorik. Hiljem tuleks siiski leib kilekotti panna, sest ta kipub liialt kuivama. Sellega kaob muidugi krõbe koorik, kuid leib säilib täiesti söödavana umbes nädal aega.
- leiva struktuuri võib reguleerida erinevaid kliisid lisades. Mõnusa tulemuse annavad rukkikliid, nisukliid muudavad leiva karedamaks ja kaerakliid magusamaks.

Mõnusat leivategu! Olgu siis auruga või auruta


10. mai 2014

Nõgese karune vägi. Nõgesemajonees ja krõbeda nõgesega mozzarellasaiad

Ei ole vist kellelegi üllatuseks, et hetkel on käes umbrohukorilaste kuldaeg. Iga teine roheline lible, mis nina välja pistab, kannatab toidu sisse panna ja ära süüa. Hiljem tunned, kuidas kevade vägi sulle sisse tuleb ja talvega hangunud elumahlad jälle jooksma lükkab.
Nõges on üks kevadisi vägilasi ja kui süübida nõgese kasulikesse omadustesse, siis võiks kohe pika-pika jutu kirja panna. Üks ravimtaimetark on öeldnud, et kui loetleda kõiki nõgese häid omadusi, siis inimesed mitte ei rohiks, vaid kasvataksid nõgeseid. Vanarahvas teadis, et nõges paneb kana munele, lehma piima andma ja ajab karva läikima. Ta kõrvaldab kevadväsimuse ja teeb tuju heaks.



Nõgese äratundmisega ei tohiks kellelgi probleeme olla. Teda on keeruline mitte märgata, õigemini küll mitte tunda, kui satud kogemata käe või jala nõgesepõõsasse pistma. Tõenäoliselt on kõik oma lapsepõlves nõgesekuplades jalgu veriseks kratsinud ja seda karust kurja taime altkulmu vaadanud ning rusikat tema poole viibutanud. Nõgesest ei pea mitte ainult raviteed keetma, vaid tegelikult sobib nõges hästi ka toitude sisse sobitamiseks. Nõgese maitset võib võrrelda spinati maitsega, kuid oma omadustelt on ta veel tunduvalt kasulikum kui superköögiviljaks peetud spinat. Söömiseks korja noorte nõgeste ülemisi lehti, suuremad ja vanemad lehed muutuvad puiseks. Nõges korja kindlasti kinnastatud kätega, kui sa just ei soovi nõgesekuplade abil šokiteraapiat viljeleda. Nõgese kõrvetus on tegelikult kasulik, kuid siiski piisavalt ebameeldiv. Nõgestelt putukate eemaldamiseks võiksid korjatud nõgesed umbes 10 minutiks kergesse sooja äädikalahusesse likku panna. Nõgese ohutuks muutmiseks sobib aga taime kuumutamine. Võid nõgese kuuma veega üle kallata või siis ka ka hästi sooja õli sees (ca 50 kraadi) neid mõned minutid leotada. Viimane töötlusviis sobib näiteks nõgesemajoneesi valmistamiseks, mille retsept on ka allpool kirjas. Vees kuumutatud nõgesed muudaksid majoneesi vesiseks.

Krõbeda nõgesega mozzarella-tomatisaiad
Nõgeseid kiirelt võis friteerides, saab väga mõnusa lisandi, mis sobib näiteks soojadele võileibadele, salatitesse, püreesupile lisandiks või muude roogade juurde sobitamiseks. Selline lisand on hästi maitsev ja kui krõbedad nõgesed lisada juustustele suupistesaiadele, võib olla kindel, et ükski laps ei hakka ka selle peale  pirtsutama. Pigem küsib hoopis lisaportsu.


Suur peotäis noorte nõgeste tippe, kuuma veega üle valatud ja köögirätikuga kuivatatud
50 g võid
100 g õhukest lavaši
200 g mozzarella juustu
1 sibul, õhukeste ratastena
Tomativiile
oliiviõli
Soola ja pipart


Kuumuta keskmisel kuumusel pannil või, kuni see hakkab kergelt mullitama. Aseta õli sisse eelnevalt kuumast veest läbi lastud ja kuivatatud nõgesed, ning lase kiirelt neil krõbedaks praadida. See toimub kiiresti, mõnekümne sekundi jooksul. Aseta nõrguma köögipaberile ja puista peale veidi soolahelbeid.

Krõbedate juustuleibade jaoks rebi lavašist paraja suurusega tükid. Piserda neid oliiviõliga. Aseta igale lavašitükile mozzarella juustu, õhukesi sibulaviile, tomativiile ning maitsesta soola ja pipraga. Küpseta ahjus krõbedaks ning enne serveerimist lisa ka nõgesed. Serveeri kohe. 

Nõgesemajonees
Nõgesemajonees on meeldiva maitsega ja reipalt erkrohelise värviga maitsev lisand, mis sobib nii salatitele, võileibadele, praetud kalade juurde või ka praetud kartulitele lisandiks. 


200 ml neutraalsema maitsega või meelepärast õli
125 ml nõgeseid (maht peale kuumtöötlemist)
1 küüslauguküüs
1 L-suurusega munakollane
1 tl Dijon sinepit
2 tl sidrunimahla
Soola ja pipart maitsestamiseks.
Puhasta kinnastatud kätega nõgesed. Kuumuta potis õli umbes 50 kraadini (õli peab olema juba veidi liiga kuum katsumiseks). Tõsta nõgesed õli sisse ning lase jahtuda toatemperatuurini. Tõsta nõgesed õli seest välja. Nõruta.



Pane munakollane purustajasse koos Dijoni sinepiga. Kasutades „pulse“ režiimi, vajuta 3 kuni 4 korda, kuni munakollane on sinepiga segunenud. Hakka vaikselt lisama õli (kasuta eelnevalt nõgestele kallatud õli). Lastes purustajal/blenderil vaiksel kiirusel töötaga, kalla niristades juurde õli, kuni saad ühtlase kreemja massi. Peata korraks masin ning tõsta majoneesile juurde ka nõgesed. Püreesta ühtlaseks. Lisa sidrunimahl ning maitsesta soola ja pipraga. Sega läbi. 

Retseptid on pärit 2014. aasta maikuisest ajakirjast Oma Maitse.
Nõgeseretsepte siit blogist leiad veelgi:
Kartuli-nõgesekotletid
Nõgesepirukas
Nõgesesupp
Umbrohupirukas (sinna sobib hästi ka nõgest sättida, kuigi algne retsept on tehtud naadiga)



6. mai 2014

Kuidas keeta ja küpsetada muna ning aurutada kala. Mõned uudsed köögitarbed, mis elu lihtsamaks ja põnevamaks muudavad

Põnevate köögividinate maailm näib olevat lõputu. Kui üks lähenemine on pigem vana hea klassika suunal, siis teine suund toob kaasa üsna rutiinivabasid uuendusi toidutegemisele. Viimatimainitud suunda kalduvad ka Lékué kaubamärgi all müüdavad ja valdavalt silikoonist tooted ning nimetatud firma tootevalikust leiab päris põnevaid ja köögiuuenduslikke köögividinaid.
Allpool piltidel olevad toidud on kõik veidi teistmoodi köögividinate toel valmistatud ja NB! neid postituse toitude valmistamiseks kasutatud tooteid on võimalik 9.mail Ülemiste kaubanduskeskuses Ostuööl 50%-lise soodustusega HomeDecor poest osta. Nii et tasub kohal olla!

Lékué silikoonvormis peekoni ja basiilikupesas küpsetatud munad


Lékué vormides valminud erikujulised jogurtitarretis. Vorm on sama, milles eelmisel pildil olev muna küpsetatud

Lékué aurutuskomplektis valminud kerge ja tervislik õhtusöök kala ja köögiviljadega
Esimene põnev köögividin on Lékué portsjonvorm, milles saab näiteks nii omamoodi uputatud muna koos sobilike lisanditega keeta või siis hoopis ahjus valmistada. Mina proovisin mõlemal moel ja lisaks valmistasin samade vormide sisse ka jogurtitarretise. Vidinad ise on SELLISED ja neid on kolmes erinevas kujus - ümmargune, kandiline ja südamekujuline.

Esmalt alustasin katsetamist muna keetmisega. Pošeeritud ehk uputatud muna valmistamine nõuab veidi oskusi, vastasel juhul võib vette poetatud toores muna keevas vees üsna laiali laguneda. Ümaras silikoonvormis keedetud muna jäi selline nagu pildil näha.

Ümaras silikoonvormis keedetud muna

Esmapilgul tundub, et täitsa tavaline praemuna. Tegelikult on mulje petlik ja muna oligi hästi põnevalt keedetud ja praetud muna vahepeal.

Protsess ise näeb siis välja selline

Veidi õhulisema olemisega, kui tavaline keedumuna ning samas kompaktsem kui uputatud muna. Keetmisaega saab igaüks ise endale sobivaks sättida, minule meeldib kindlalt selline pigem vähem kui rohkem keetmisaeg. Selline muna sobib hästi salatisse või ka hommikueineks. Mina sobitasin muna salatipadjale sätitud tomatitele, prociutto singile, aurutatud brokkoliõisikutele ning piserdasin kogu komplekti üle sidrunimahlast ja oliiviõlist segatud salatikastmega.
Sama vormi katsetasin ka ahjus ning alustasin esmalt sellest, et sättisin kandilise vormi voodriks kaks peekoniriba.

Sinna sisse poetasin mõned basiilikulehed ning ühe terve muna.


Siis kaas peale ning 180-200 kraadi juurde ahju. Umbes 10 minuti pärast oli roog valmis, kusjuures peekon ja muna olid küpsemise käigus hästi mõnusalt maitseid vahetanud ning muna jaoks soola praktiliselt vaja enam polnudki. Koos värske salatiga maitses imehästi  ning vorming oli ka päris vahva.


Et vormidele veel kasutusvõimalusi anda, katsetasin neis ka kevadiselt kergelt jogurtitarretist teha. Selleks kulus:
5 dl maitsestamata jogurtit
mõned supilusikatäied suhkrut
1 vanillikauna seemned või vanillisuhkrut
5 lehte želatiini
veidi vett
Rabarberi-ingveri-apelsinikastme jaoks läheb vaja:
300 g rabarberit
ühe apelsini mahl ja riivitud koor
riivitud ingverit (kasutasin Gourmet Gardeni tuubist ingverit)
1 dl suhkrut


Tarretise jaoks pane esmalt želatiinilehed vähese külma veega likku ja leota mõned minutid. Sega jogurt suhkru ja vanilliseemnetega ning soojenda kergelt. Kuumutada ei ole vaja, piisab veidi soojemast kui käetemperatuur. Peamine, et želatiin selles soojuses juba lahustuks. Nõruta želatiinilehed ning lisa sooja jogurti sisse ning sega, kuni need on täielikult lahustunud. Niisuta vormid veega ning kalla jogurt vormidesse. Aseta külma kuni tarretumiseni. Serveerimisel tõmba tarretise küljed enne ümberkallutamist vormi seinte küljest lahti ning kummuta tarretis kummuli taldrikule.
Kastme jaoks kuumuta kastrulis apelsinimahl ja -koor koos suhkru ja ingveriga. Hauta, kuni segu muutub kergelt siirupiseks ning lisa siis tükeldatud rabarber. Hauta veel mõned minutid, kuni rabarber on pehme, kuid mitte päris lagunenud. Serveerimisel kalla rabarberikastet jogurtitarretisele ning puista peale soovi korral veidi pistaatsiapähkleid.

Lékué aurutamisvorm oli järgmine vidin, mida katsetasin ja lihtsa elu sümboliks võib selle vormi küll esitada. Tegemist on siis SELLISE aurutuskarbiga, millel topeltpõhi ning milles saab auruga ning omades mahlades valmistada köögivilju, kala ja muid toite. Pole veel jõudnud proovida, aga pelmeenide valmistamist tahaks kindlasti ka selle aurutusnõus järele proovida.
Alustasin aga katsetusi köögiviljadel aurutatud tursafileega. Esmalt asetasin poti põhjale resti alla mõned šalottsibulad, küüslauguviilud, vürtsiterad, veidi vett ja valget veini ning loorberilehed.





Sinna peale asetasin resti, restile tükeldatud köögiviljad - brokkoli, lillkapsas ja noor porgand -  ning köögiviljadele kalafilee. Kalale keerasin maitseks lisaks veel paar keerdu soola- ja pipraveskist ning mõned laimiviilud. Siis kaas kinni ja aurutuskarp kas kuuma ahju või siis mikrouuni. Mina ei poolda mikros toiduvalmistamist, seetõttu läks karp otse ahju. Temperatuur ahjus võiks olla pigem mõõdukas, näiteks vahemikus 120-150 kraadi. Aega läheb küpsemiseks ca 30-40 minutit, aga kindlasti tuleks ise ka valvel olla ja sõltuvalt kala paksusest võib aeg varieeruda.





Valmis toit ei erinegi välja palju sellest, milline ta oli enne ahjuminekut, kuigu kala puhul on näha, et tegemist on siiski läbiküpsenud, mitte toote kalaga. Edasi polegi muud, kui aurutuskarbi sisu taldrikule tõsta ja kevadiselt kergelt rooga nautima hakata.



Olgu veelkord meelde tuletatud. et postituses mainitud kavalad köögividinaid on võimalik 9. mail Ülemiste Kaubanduskeskuse Ostuööl veel eriti soodsa hinnaga ehk 50%-lise sooduhinnaga soetada. 
Anna kergemale kevadele võimalus :)


5. mai 2014

Spargel. Muna ja prociuttoga ning püreesupina

Spargel ja kevad kuuluvad kokku. Kuigi sparglit on meil võimalik aastaringselt leida, muutub teema minu jaoks päevakohaseks ikkagi kevade saabudes, kui keha hakkab nõudma rohelisemat ja kergemat toitu. Mis sa nende tuisutuulte ajal ikka rohelist võrset krõmpsutad. Levib info, et juba liigub ka eestimaist sparglit ja otsida tuleks seda Nõmme turult. Kinnitada hetkel ei ole võimalik, kuna selleks hetkeks, kui ise end kohale sättisin, oli spargliga kauplev pood kinni pandud ja enne 7.maid ei avatagi seda. Seni tuleb siis sissetoodud sparglitega läbi ajada ja muul ajal ostan seda kõige sagedamini Stockmannist, kus saab ilusti ühekaupa kõige krõmpsumad varred välja valida.



Kui korralik spargel kätte saadud ja ära toodud, võib esmalt kõige lihtsamast ja toimivamast kooslusest alustada.
Spargel muna ja singiga
Ideaalne kerge kevadine hommikusöök, mis valmib kiiremini kui traditsiooniline hommikupuder, kuid pakub maitseelamusi kõigile, kes tervislikust ja toitvast hommikusöögist lugu peavad. Sparglit võib valmistada nii kiirelt soolaga maitsestatud vees keetes, aurutades või siis pannil, grillil või ahjus kiirelt kuumust läbi lastes. Kuumtöödelda tuleks sparglit pigem vähem kui rohkem. Kergelt krõmpsuv tulemus on parim ja lödiks keedetud spargel oleks ilmselgelt väärtusliku tooraine raiskamine.


Peotäis värskeid spargleid, vajadusel puitunud alumine osa kartulikoorimisnoaga kooritud
Muna (maksimum 5 minutit keedetud)
Prociutto sinki
Soola ja pipart
oliiviõli
Sidrunmahla
Koori vajadusel sparglivarte alumine puitunud osa. Väga värsketel ja noortel sparglitel ei ole seda vaja teha. Keera iga sparglivarre ümber Prociutto sink, piserda sparglivarsi oliiviõliga, maitsesta vähese soola ja pipraga ning aseta mõneks minutiks 200 kraadini kuumutatud ahju või grillile. Valmis sparglitele piserda veidi sidrunimahla. Serveeri värkselt keedetud munadega ning süües kasta sparglivarsi vedela munakollase sisse.


Spargli püreesupp
Mõnusalt kevadroheline ja väga maitsev püreesupp värskest sparglist.
400 g värsket sparglit, vajadusel puitunud alumine osa kartulikoorimisnoaga eemaldatud
1 sibul, hakiutna
200 ml 35%-list koort
50 g võid
500 ml kana- või köögiviljapuljongit
Peotäis värsket tüümiani
Peotäis  värsket peterselli
Veidi sidrunimahla
Soola ja pipart


Tükelda spargel. Mõned ilusamad sparglitipud jäta kaunistamiseks ja tõsta kõrvale. Sulata potis keskmisel kuumusel või. Lisa tükeldatud sibul ning hauta mõned minutid. Lisa tükeldatud spargel, lisa veidi soola ja pipart ning hauta umbes 5 minutit. Kalla pannile ürdid, kuumuta läbi ning lisa kuum puljong. Lase keema tõusta ning keeda umbes 10 minutit. Seni kuni supp keeb, kuumuta kastrulis soolaga maitsetatud vesi ning blanšeeri keevas vees paar minutit eelnevalt kõrvale tõstetud sparglitippusid. Tõsta sõelale ja lase kiirelt külma veega üle.
Blenderda supp ühtlaseks. Kui tahad eriti kreemist suppi, suru supp läbi tiheda sõela. Kalla supp potti tagasi, lisa koor ning kuumuta korraks veel läbi. Maitsesta supp sidrunimahla, soola ja pipraga. Serveerimisel tõsta taldrikule suppi ning kaunista supp sparglitippudega.

Retseptid ilmusid ajakirja Toit&Trend mai-juunikuises numbris. Lisaks leiab samast numbrist veel minu retseptidest sparglipiruka, spargli-feta salati ja rabarberi-ingveri-apelsinikastmes panna cotta retseptid.


4. mai 2014

Käänid. Sütel küpsetatud räimed marinaadis. Saarerahva hästihoitud saladus

Käänid on üks toit, millest olen juba mõnda aega tahtnud postitust blogisse lisada. Teadlikuks sain sellest kaks aastat tagasi suvel Saaremaal käies, kus ühel laadaplatsil oli üles sätitud söegrill, millel valmistati värsket räime, mis siis kohe kuumalt grillilt võetult marinaadiga üle kallati. Oi me vitsustasime seda mõnuga ja imestasime, et selline lihtne ja loogiline kooslus nii vähetuntud on. Kui pärisime, mis toidu nimi ja kust selline vahva idee pärit, siis mainiti meile, et: "Need oo käänid!".



Natuke teemat uurides tundub, et tegemist on hääbuma hakkava toiduga. Guugeldamine liiga palju infot just välja ei anna. Ühe lõigu küll leidsin Saarte Häälest SELLEST lugejakirjast:
Kalad pandi kastidesse, pesti ja viidi Kuressaarde. Kalavastalised said muidugi oma osa. Kõige paremini maitsesid käänid – räimed, mis sütel restil küpsetatud või äädika ja sibulaga tehtud.
Ühe mainimise leidsin ka koolilaste uurimustööst rannarahva traditsiooniliste kalatoitude kohta, kus olid käänid samuti korra mainitud. Kokkuvõte asub SIIN:
Samuti saadi teada, et kalaroogadel, mida kaluriperes süüakse ning ka külalistele pakutakse on ka oma hooajalisus. Hhuvitav oli töö see osa, kus autor sai teda põnevaid roogasid, mida taluköögis tehakse (käänid, pahla silk, keedu säinapead ja muidugi palju muud). 
Meie maitstud käänid olid nii sütel küpsetatud kui ka äädika ja sibulaga marinaadi pistetud. Kuna see valmistusviis oli meeldejäävalt maitsev, siis tuginedes nähtule-maitstule ja oma teadmistele, püüdsime midagi sarnast ka oma kodus valmistada. Oli ikka hää küll ja maitses hästi isegi mandril!



Minu käänid valmisid nii, et esmalt tuli turult tuua võimalikult värske räim. Kuna hetkel on hooaeg, siis säti end laupäevahommikul kalaturule või hangi mõni tuttav kalamees või kalakaupmees, kes aitab värskete räimedega varustada. Räimed tuleks pesta ja puhastada (pea ja sisikond eemaldada) ning siis paraja koguse soolaga mõneks ajaks seisma jätta. Soola võib arvestada nii, et kilo räimede kohta umbes 100 grammi (pigem vähem kui rohkem, mina panen tunde järgi ja arvatavasti tublisti vähem) ja sool võiks olla kvaliteetne jämedam meresool. Paar tundi võiks räimed soolas olla, siis tuleks nad kergelt õlis veeretada ja resti ehk pahla vahel sütel grillida. See kalagrillimise rest pärineb eelmisest suvest ja Hiiumaalt. Kahtlustan, et sarnased restid on ka Mari-Liisil, Liinal ja Piretil kodus olemas :)


Vahepeal võib valmistada marinaadi. Mina tegin küll üsna tunde järgi ja maitsemeelt abiks võttes ning kohustuslikud sibula, loorberi, vürtsi, porgandi, soola, suhkru ja äädika üsna tunde järgi lisades. Kes aga soovib täpsemaid koguseid, siis võib aluseks võtta SELLE minu ema räimede marineerimise retsepti, mis ilmselgelt ajaproovile vastu pidanud ja sobib imehästi kalade marineerimiseks.
Olgu siinkohal see marinaadi retsepti ka siin lahti kirjutatud.
Ema marinaad praetud kaladele (see kogus peaks olema paras siis ca 1 kilole puhastatud kaladele)
1 l vett
1 porgand
1 sibul (käänidele lisasin mina sibulat rohkem)
10 tera pipart
10 tera vürtsi
5 loorberilehte
2 spl 30%-list äädikat
1 sl soola
4 sl suhkrut
Koori ja tükelda sibul ja porgand. Aseta kõik marinaadiained v.a. äädikas potti ja keeda mõned minutid. Viimasena lisa äädikas, kuid ära siis enam keeda. Jahuta marinaad ja kalla kaladele.
Käänide puhul on nipp see, et marinaad tuleks kallata kohe sütelt võetud kuumadele kaladele.

Käänid on väärt uuesti au sisse tõstmist. Nii lihtne ja nii hea!



2. mai 2014

Tasustamata kaubanduslikke teadaandeid. Uusi leide meie poodidest

Kuulun kindlasti nende inimeste hulka, kelle nina on piltlikult pikem kui teistel. Mõtlen selle all seda, et kui midagi huvitavat ja teistmoodi silma alla satub, siis tahan alati oma nina ka juurde pista ja asjast aimu saada. Alati tassin koju kõik erinevad uudistooted, mis toidupoes leian. Ütleme nii, et paljud rändavad tihti ka kas ümbertöötlusesse, koerale või hoopis prügikasti, aga samas on see ainuke võimalus ka uusi häid tooteid välja selekteerida.
Viimasel ajal on mulle mitu mõnusat uut toodet näppu jäänud. Jagaksin meeleldi oma leide ka blogi vahendusel. Ja olgu kohe öeldud, et nende leidude üle on eriti hea meel minu lastel. Isegi pildistamise ajal pidin lapsi eemale ajama, et nad pildistavatesse pakenditesse oma näppe sisse ei topiks.



Aga asjast lähemalt. Kodus elades ei eksi ma naljalt poes sellesse vahesse, kus krõpsusid müüakse. Ei näe vajadust ja tolereeri ka seda, kui laste pidudel XL suurusega krõpsupakke lahti rebitakse. Samas olen reisidel avastanud hästi mõnusaid erinevaid krõpsukategooriasse paigutuvaid tooteid, mis lähemal uurimisel ka oma koostiselt väga normaalsed on. Viimati Indoneesias käies nautisin väga õhulisi krevetikrõpse, mis oli näiteks gado-gado ehk maapähklitest valmistatud vürtsika kastme üks komponente. Gado-gadot serveeritakse koos aurutatud köögiviljade, muna ja ka krevetikrõpsudega. Sellised krevetikrõpsud, mis on siin pildil keskel ja pärit M&S poest, on valmistatudki Indoneesia krevettidest, päevalilleõlist, tapiokajahust, soolast ja suhkrust. Ei ühtegi koostisosa, mille üle nuriseda.
Indias reisides oli mu lemmikuks erinevad poppadumid. Poppadum on siis kikerhernejahust valmistud India leivaline, mida serveeritakse karride juurde. Kikerhernejahust krõbinatel on esmalt hästi mõnus maitse, teisalt on neid mõnus vahel ka suupistetena serveerida sinna peale mingit mõnusat lisandit sättides. Koostis jällegi väga normaalne: kikerhernejahu, päevalilleõli, sool, kergitusaine ja riisijahu.
Veel üks tõeline lemmik on rohelise karri maitselised krõbuskid, mis valmistatud tapioka- ja maniokijahust (mõlemad on Aasias levinud juurikalised ja täiesti loodusliku taustaga)  ja maitsestatud koriandri ning hulga mõnusate maitseainetega. Imemaitsvad ja sümpaatselt vürtsikad. Kogu pildil olev kolmik pärineb siis M&S poe riiulitelt.


Siin ülaloleval pildil on samuti minu reisidel avastatud lemmikud, mida olen iga kord ka kotis kaasa tassinud. Hästi tore oli neid nüüd ka meie kaubandusest leida. Keskel on taaskord krevetikrõbuskid, kuid see pakend on seekord pärit Stockmannist. Tegelikult on kogu trio Stockmanni riiulitelt leitud. Krevetikrõbuskite koostis üldjoontes sama normaalne, nagu ka M&S toote puhul.
Paremal olevad merevetika krõpsud on Aasias üsna levinud ja mulle hirmasti meeldib neid seal reisil käies krõbistada. Ka neid olen ma reisidelt kaasa tassinud ning siis "maiustamisega" vahel seepärast venitanud, et mõnusat suupistet pikemaks ajaks jätkuks. Kes teab, millal jälle saab. Nüüd üks mure vähem ja nagu pakendilt lugeda võib, toob neid maale MoMo pood nagu ka eelnevalt mainitud krevetikrõpse. Tegemist on sarnase tootega, mida me sushi valmistamisel kasutame, aga neid merevetikaid on röstitud ning maitsestatud. Siin on üks minu lemmikuid ehk tšillise maitsega merevetikad, aga samas sarjas leiab ka leebema maitsega tooteid.
Vasakul lillas pakendis on aga Vietnamis reisides avastatud kuivatatud puuviljad, mille puhul juba reisil olles arutasime, et tegemist on korralikku ekspordipotentsiaal omava tootega.



Need kuivatatud puuviljad on klass omaette. Õigemini mitte ainult puuviljad, vaid valikust leiab ka maguskartulit, tarot (samuti üks Aasias üsna levinud juurikas) ja muid troopilisi vilju. Minu üks lemmikuid on jackfruit, aga jään veidi hätta, kui pean sellele eestikeelse vaste leida. Pakendile on kirjutatud jaka, aga selles osas jään veidi eriarvamusele. Jackfruit on hästi mõnus vili ja seda nii värskelt kui ka kuivatatult. Oleme taaskord reisides seda nautinud ja koju kaasa kahmanud.
Kui pakenditelt vaadata, siis on tegemist vaakumkuivatatud viljadega ning koostiainete loetelu on lühike - viljad, mõni protsent õli ja näiteks 2% suhkut puuviljamiksis või siis 0,1% soola maguskartuli puhul. Ülinormaalne! Ja väga maitsev! Proovige kindlasti järgi. Pettuma ei pea.
Avastused aga jätkuvad.



Juustukuningate poes sattusin mõni nädal tagasi tavapärasele juusturetkele minnes värsketele uudistoodetele peale. Koju said need kohe toodud ja uued lemmikud avastatud. Pildil nähaolev retropurgis õunaželee koosneb kahest komponendist ehk õunast ja suhkrust ning on väidetavalt Hollandis ülipopulaarne. Hästi põnev ja väga mõnus želee, mis sobib loomulikult juustuga, aga ka röstsaiale, pannkoogile või kuhu iganes sobitada.
Samamoodi oli mõnusaks leiuks bruschetta valmistamiseks sobilik kuivatatud tomatite ja ürtide segu. Kasutusjuhend näeb ette, et kuivatatud segu tuleb õli ja veega segada ning siis saiale sättida. Maitsesime poes degusteerimiseks olnud variandi järgi ja oli tõesti maitsev. Selle toote puhul tundub, et kasutusvõimalus leiaks ka mujal - tegemist on kuivatatud tomati, küüslaugu ja ürtidega ja selline maitsekombinatsioon lööb nii mõnedki toidud särama. Kolmas osaleja on ürdisegu, mis peaks sobima ürdivõi tegemiseks. Ei saa salata, ka see segu on maitsev ja mu vanem poeg lausa nõudis peale degusteerimist selle ürdisegu ostmist. Mul endal tõmbas kulmu veidi kortsu segus sisalduv maitsetugevdaja ja hetkel, kui vähegi valida antakse, eelistan ma igal kümnel juhul siiski värsket kevadist karulauku.
Olles oma avastusretke tulemuslikkusest ise ka õhinas, avastasin ka kommide sektsioonist esmapilgul toreda toote - tikrid tumedas šokolaadis. Milline tore alternatiiv kommidele!



Mnjah, tore siiski vaid esmapilgul. Kui idee tundub hästi sümpaatne, siis piisab pilgust pakendi tagaküljele ja koostisosadele, kui maiuse järgi sirutunud käsi poolel teel seisma jääb. Erinevate koostisainete loetelu meenutab vägisi meie kondiitrilettide "staare", kus võid hetkega teadlikuks saada keemiatööstuse ja toiduainetööstuse sümbioosist. Ainuke mõte, mis mind tabas, oli see, et kuidas on võimalik ühte väiksesse maiusesse nii palju keemiat sisse toppida. Glükoosi-fruktoosisiirup oli üks süütumaid tegijaid kogu loetelus. Igaüks on küll oma valikutes vaba, aga mina jätaks selle toote poodi. Kahjuks! Sest idee iseenesest on ju hea.

Järgmiste avastusretkedeni ja kui teil on mingeid toredaid avastusi, mida võiks jagada, võite siinsamas kommentaarides oma soovitused-avastused kirja panna.