28. veebruar 2014

Banaani-šokolaadikeeks

Ei ole vist kellegile tundmatu see hetk, kui puuviljakorvist vaatavad vastu pruuniks tõmbunud banaanid. Vahel ajab kohe meele mõruks, kui kiirelt see toimub. Kusjuures reeglina olen ma poes see, kes kogu banaanivalikust need kõige rohelisemad välja sorteerib. Esimesel-teisel päeval sööb mu poegade meeskond neid suurima heameelega. Ikka nii, et laua ääres suur ports sooja toitu, siis magustoit peale ja oma tuppa minnes haaratakse veel üks pirakas banaan kaasa. Kolmandal päeval ilmuvad banaanidele pruunikad täpid ja mehepojad hakkavad juba pirtsutama. Pidi imelikult jahuseks see banaan muutuma. Ja see on koht, kus mul alati kulm kortsu tõmbub. Ära ju ei viska! Aga kui minu veidi ärritunud kaagutamise peale mehepojad jätkuvalt banaaniisu kadumist kurdavad, ei jää muud üle, kui käivitada rubriik "100 rooga veidi pruuniks tõmbunud banaanist".



Tegelikult on banaan üsna tänuväärne vili ning toite temast saab valmistada päris palju. Kannatab peita smuutide, kookide, küpsiste, pannkookide ja muude küpsiste sisse või siis visata hoopis sügavkülma ning keskenduda banaanijäätisele (sügavkülmas on mul tõenäoliselt mitme kilo jäätise jagu banaane valmis).


Üks mõnus keeks banaanist ja šokolaadist aitab ka seismajäänud banaanide mure lahendada. Retsept on pärit Good Food ajakirjast.



100 g võid
150 g suhkrut
170 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
4 sl kakaopulbrit (ikka seda mittemagusat ehk naturaalset)
100 g hakitud tumedat šokolaadi
2 keskmist üleküpsenud banaani
3 muna (nendest kahel munavalge ja -kollane eraldatud)
50 g hapukoort
Katteks:
100 g piimašokolaadi (hästi sobib purustatud pähklitega variant)
100 g hapukoort
hakitud pähkleid


Sega esmalt kuivained - jahu, suhkur ja küpsetuspulber ning kakao. Lisa hakitud šokolaad. Vajuta banaanid kahvliseljaga peeneks ning sega juurde 1 muna + 2 munakollast ning hapukoor ja sulatatud või. Sega kõik läbi. Ühenda omavahel kuivained ning muna-banaanisegu. Vahusta munavalged ning sega osade kaupa tainale juurde. Ära liiga tugevalt ega ka liiga palju sega, muidu kaotab munavalgevaht on õhulisuse.
Kalla tainas võiga määritud keeksivormi ning küpseta eelkuumutatud ahjus 160 kraadi juures umbes 1 tund ja 15 minutit. Keeksi küpsust võid kontrollida puutikuga - kui keeksi keskosasse torgatud tikk puhtaks jääb, on keeks läbi küpsenud. Jahuta keeks jahutusrestil, et sa saaks ka altpoolt hingata ning põhi nätskeks ei muutuks.
Katte jaoks sulata vesivannil või kastrulis hästi vaiksel kuumusel koos hapukoor ja hakitud šokolaad. Sega, kuni saad ühtlase massi. Kalla keeksile, puista peale hakitud pähkleid ning lase taheneda.

26. veebruar 2014

Banaan, šokolaad ja karamell. Magusa elu ja banoffee kiituseks

Banoffee on selline kook ja kooslus, mis peaks küll üsna kiirelt iga magusasõbra rajalt rabama. Karamell ehk toffee ja magus banaan, lisaks veel muid magusaid maitseid -mis võib veel ilusam olla kui koogiarmastaja geeni omanik oled.
Selle banoffee koogi idee on pärit veneelsest "Vkusno i polezno" ajakirjast. Soovitan soojalt ajakirjariiulitel vahel venekeelseid ajakirju sirvida. Nad on veidi teistmoodi ja kohati seetõttu hästi inspireerivad. See konkreetne kook jäi lihtsalt silma oma atraktiivsuse ja samas suhtelise lihtsuse tõttu.
Minu koogi toffee oli seekord hoopis kodus õnnetult seismajäänud Desireé kommide kuhi. Sobiv väga hästi karamelli asendama oma pähklise maitsega. Siia panen kirja aga originaalvariandi, mis on tehtud karamellise kondenspiimaga.


Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid, purustatuna
50 g võid
Purusta küpsised blenderis ning sega sulatatud võiga. Suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Aseta vorm külma.
Vahekiht:
100 g piimašoklaadi
100 g võid
400 g keedetud kondenspiima (saadaval poes juba keedetuna ehk karamellisena)
veidi soola
2 suuremat hästi küpset banaani
Pealiskiht:
2 munavalget
1 dl suhkrut


Täidise jaoks sulata koos või, kondenspiim ja tükeldatud šokolaad. Mina lisasin šokolaadi asemel siis tükeldatud pralineekomme. Sega kõik ühtlaseks, lisa näpuotsaga soola ning kalla eelvevalt ettevalmistatud põhjale. Tõsta külma umbes 15 minutiks. Lao külmast võetud koogile peale ühtlase kihina tükeldatud banaanid.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Suhkrut hakka lisama osade kaupa poole pealt. Vaht peab olema hästi tugev (nt kaussi taguripidi keerates ei tohi see välja valguda ja vispliotsa vahu seest tõstes peab vahutilk linnunoka moel koolduma). Tõsta vaht koogile ning küpseta eelkuumutatud ahjus 220-240 kraadi juures mõned minutid, kuni pealispinnale hakkavad tekkima kergelt pruunikad laigud.
Kooki lõika märja noaga, et beseekiht ilusta lõigata end laseks.

Mõnusat maiustamist!

22. veebruar 2014

Kodune räim tomatis. Olete proovinud, kui hea?

Suure tõenäosega tekitab esimese hooga termin "räim tomatis" paraja naerupurske. Toit või asi! Plekkpurgis, igavese säilivusajaga ja omandanud kuulsuse, et seda süüakse siis, kui tõesti enam midagi paremat süüa ei ole. Selle konservi osas väga vastu ei vaidlegi. Ega ta nüüd tea mis hõrk suutäis pole.
Teine asi on aga juhul, kui oled kalaturult värske räime koju toonud, selle ära puhastanud ja siis parimaid komponente - Peipsi sibul, korralik tummine tomatikaste, veidi värsket loorberit ja head oliiviõli, tuttavate kaudu soetatud mahlane küüslauk - kasutades ühe tõelise maitsepommi valmis teinud. See on midagi sellist, mida ühele kalasõbrale pikalt seletama ei pea.



Räim tomatis on tegelikult päris korralik mugavusroog. Ega temaga liiga palju jändama ei pea. Tavapärane kalade praadimine on kordades tüütum. Selle roaga võib arvestada ka seda, et maitse vajab veidi tõmbamisaega ja on kindlasti väga mõnus ka teisel-kolmandal-neljandal-jne päeval, kuigi tõenäoliselt saab lihtsalt enne otsa. Sibulaga ei tasu koonerdada, see on minu jaoks ka üks kindel lemmik. Vastavalt kellegi terava roa taluvusele sobib sinna lisada ka kas tšillipipart või siis cayenne´i pipart. Mulle meeldib see toit just mõnusalt vürtsikana.



Ca 500 g puhastatud räime (pea ja sisikond eemaldatud)
2 sibulat, koorituna ja poolratastena
soovi korral hakitud küüslauku
3 dl purustatud tomateid või tomatikastet
1 dl oliiviõli
1 sl suhkrut
1 tl soola
Musta pipart
Soovi korral cayenne´i pipart
Mõned loorberilehed

Lao kalad ja sibularattad vaheldumisi ahjuvormi. Sega omavahel purustatud tomatid, suhkur, õli, sool, must pipar ja soovi korral cayenne´i pipar. Kui kasutad küüslauku, lisa ka see kastmele. Kalla kaste kaladele. Suru kastme sisse mõned loorberilehed. Küpseta eelkuumutatud ahjus ca 180-200 kraadi juures umbes 15 minutit. Tõsta vorm välja, lase jahtuda ning soovi korral lao kalad purki. Säilita jahedas. 

Retsept ilmus 2014. aasta Oma Maitse veebruarinumbris
Paleoretsepti puhul asenda suhkur naturaalse meega

20. veebruar 2014

Vana kooli räimevorm. Veidi kiidulaulu rahvuskalale ka

Eesti Vabariigi sünnipäeva lähenedes võiks jälle luubi alla võtta meie rahvuskala räime. Väike tubli tegija, kes suudab värskena ja hästi valmistatuna ikka ja jälle üllatada ja võluda.
Tuleb muidugi tunnistada, et räim on viimasel ajal kahetsusväärselt Norrast saabuvale roosale rammusale lõhele jäänud. Millegipärast kipub räimel olema argisuse ja odava toidu pitser, samas kui väljast sissetoodud kalu paigutatakse pidulauale ja kiidetakse taevani, olgu nad siis kasvõi sügavkülmast pärit ja päritoluga, mille tuvastamiseks oleks juba detektiivi vaja. Tegelikult on ka räime puhul tegemist igati taasavastamist ja ausse tõstmist vääriva tubli tegijaga.


Räim kuulub heeringaliste sugukonda, ta elab Läänemeres ja on olnud läbi aegade üheks tähtsaimaks meie piirkonna püügikalaks. Keskmine räim on ca 20 cm pikk, hõbedane ja seljalt tumedama triibuga. Räime rasvasisaldus on keskmiselt 4-9% ja valku on kalas 15%. Liha on hele ja õrn ning valmib kiirelt. Meie rahvuskala puhul on ehk kõige suuremaks probleemiks see, et räim on kõige maitsvam hästi värskelt (nagu kipub olema kõikide kaladega). Veidi seisnud räime maitse ja lõhn muutuvad vängemaks ja seda paljud ei armasta. Seega on üks võtmesõna värske räim ja tema kättesaadavus. Kalaturud on siinkohal alati abiks ja räime ostes tasub uurida tema värskuse kohta. Samuti tekitab paljudele probleemi see, et räime pannil praadides levib nii köögis kui terves elamises üsna vänge ning kaua püsiv intensiivne kalalõhn. Kõigile, kes pelgavalt kalapraadimise aroome, soovitan valmistada räime ahjus, kus toiduvalmistamise aroomid jäävad tunduvalt diskreetsemaks.
Omal ajal tehti räime nii soolatuna, vürtsiräimena ja loomulikult ka suitsutatuna. Meil on valdavalt saada siiski värske räim ja suitsuräim. Räime soolvees kartulite keetmine on jäänud paraku ajalukku.
Siintoodud räimevormi retsept tuleb ahju valmistada ja nõuab üsna vähe panustamist. Kõige tüütum osa on alati räimede puhastamine, aga ka siin on abiks meie kaubandus, kus soovi korral leiab lihtsa vaevaga nii roogitud räimerümpa kui –fileed.



Klassikaline räimevorm
Ajatu klassika, kus koore-munasegus küpsevad räimed mõnusalt mahedaks. Sobib imehästi koos keedetud kartulitega maiustamiseks. Valmistamine on samas lihtne ja mugav ning jõukohane ka algajale perenaisele.
500 g räimefileesid
1-2 sibulat, ratastena
1 muna
2 dl piima või 10%-list koort
Paar loorberilehte
1 sl jahu
Soola ja pipart
Võid vormi määrimiseks
Värsket tilli
Maitsesta puhastatud räimefileed soola ja pipraga. Määri vorm võiga ning lao vormi räimed vaheldumisi sibularatastega. Vahele torka mõned loorberilehed. Klopi muna lahti, lisa piim või koor ning jahu. Kalla muna-piimasegu kaladele. Jahvata peale veel soola ja pipart ning küpseta 180-200 kraadi juures ahjus ca 20  minutit. Puista peale värsket hakitud tilli.
Serveeri koos keedetud kartulitega.

Retsept ilmus 2014. aasta veebrurarikuises ajakirjas Oma Maitse.
Paleoretsepti puhul asenda piim või koor kookospiimaga ning jahu jäta ära. 

17. veebruar 2014

Lugu rukkileivast. Sellest kõige õigemast

Nädal enne Eesti Vabariigi aastapäeva on paras hetk rääkida millestki nii ürgeestilikust, nagu seda on rukkileib. Ühest küljest nii tavaline ja argine. Teisalt nii eriline ja meile ainuomane. Juba klišeeks on muutunud lood sellest, kuidas Eestist kaugel elades on kõige suurem igatsus just meie musta rukkileiva järele. Ju siis on meie geneetilisse koodi sisse programmeeritud vajadus vahel haugata suutäis korralikku musta leiba.


Rukkileiba hakkasin ise küpsetama umbes neli aastat tagasi. Nüüd olen järjepidevalt iga nädal ühe leivateo ette võtnud. Pean küll tunnistama, et leiva hingeelust arusaamine võttis ikka mitmeid-mitmeid kuid aega. Võrreldes maadlustega pärmitainaga (millega mässasin ka omal ajal vahelduva eduga üsna pikalt kord õnnestudes ja kord läbi kukkudes) oli leivategu veel kordades karmim ettevõtmine. Vähemalt minu jaoks. Kord tuli leib nii õige ja hea, et sobiks lausa rukkileiva etaloniks ja kord vajus keskelt kokku või kerkis ebaühtlaselt või olid muud hädad. Ega asjata omal ajal leivajuuretist ja leivategu müstifitseeritud ja kratiga seostatud. Mingi x-faktor tundub juuretisega leivateo juures olevat küll. Olgu see siis kuuseis või enda tuju. Seda olen küll märganud, et kiirustades ja ilma piisava tähelepanuta küpsetatud leib on solvunud leiva näoga. Nii et kui vähegi võimalik, võtan leivateoks aega ja pühendan kogu oma hoole leivale. Siis on üsna kindel, et leib kuulab üsna ilusti sõna ja kerkib-küpseb ilusaks pätsiks.
Rukkileiva teema on lähemalt vaatluse all veebruarikuises ajakirjas Oma Maitse. Seal teen muuhulgas ka Eestis müüdavate rukkijahude testi, mis oli ka endale väga huvitav ettevõtmine.
Rukkileib ehk leib, mis kerkinud juuretise toel – see on midagi sellist, mida eestlaste jaoks pikemalt lahti seletama ei pea. Vaatamata sellele, et meil Eestis, nagu ka Euroopa põhjaosas tervikuna on rukkijahu ja rukkileib üheks peamiseks teraviljatooteks, on rukis maailmas üsna eksootiline ja haruldane teravili. Kogu maailmast kasvatatavast teraviljast moodustab rukis vaid 1,5%.
Rukki hapendamisel saadakse meil hästi tuntud juuretisega rukkileib, mis on meeldiva maitsega ning ka väga toitainerikas. Rukkileivas on võrdlemisi vähe toiduenergiat, peamiselt sisaldab rukis süsivesikuid ja valku, lisaks mitmeid mineraalaineid ja vitamiine, millest kõige enam esineb B-grupi vitamiine. Viimatinimetatu mõjub hästi närvisüsteemile ja nahale.
Rukkijahu jaguneb vastavalt jahvatuse astmele erinevateks liikideks.
Täisterarukkijahu on koorimata terast jäme jahu koos kliidega, hallikasvalge ning kõrge kiud- ja mineraalainete sisaldusega. Kasutatakse täisteraleibade valmistamiseks. Rukkilihtjahu on jämeda jahvatusega, sisaldab kuni 25% kliiosakesi ning kasutatakse rukkileibade valmistamiseks. Rukkikroovjahus on osaliselt kliid eemaldatud ning nende sisaldus ei ole suurem kui 15%. Jahu on kergelt täpiline hallikasvalge nig seda kasutatakse rukkikroovleibade ja juuretise valmistamiseks. Rukkipüül on valmistatud viljatera tuumast, kestakihid on eemaldatud ning seetõttu on väiksem ka mineraalainete, vitamiinide ja kiudainesisaldus. Jahu on peeneteraline, valkjas või kreemikas ning kasutatakse peenleibade valmistamiseks.



Millist jahu valida?
Testides Eestis saadaolevaid erinevaid rukkijahusid, saab tulemuseks üllatavalt suurte erinevustega leivad. Kindlasti mängib siin rolli eelnevalt mainitud jahvatusaste, mis määrab ära ka leiva iseloomu. Kindlasti leiab iga leivaküpsetaja oma lemmikjahu – kellele meeldib peenema jahvatusega ja ühtlasemat tulemust andev jahu, kes eelistab koredat ja kliirohket lihtjahu, mis annab tulemuseks rustikaalse tumeda ja veidi „kareda“ ihuga leiva.
Erinevaid rukkijahusid testides kasutasin täiesti sarnaseid töövõtteid – sama aeg nii esimese kui teise hapenduse puhul, sama retsept, sama küpsetusrežiim ja samad nõud ja kohad nii kergitamiseks kui küpsetamiseks. Leivad küpsesid kõik metallvormides ja tume värv tuleneb lisatud linnasejahust. Rukkijahu testimise leibadele ei lisanud mingeid lisamaitseid, et puhas rukkileiva maitse kõige selgemalt välja tuleks. Testi tulemustest täpsemalt saab lugeda Oma Maitse ajakirjast, aga võin niipalju küll öelda, et uueks lemmikuks peale testi osutus Kaarli talu täistera rukkijahu. Seda leidsin Tallinnast Sadamaturult ning Biomarketis on see jahu ka olemas. Lisaks testisin Vända Ökopagari mahe rukki täisterajahu, Kalewi rukkikroovjahu, Rainbow rukki täisterjajahu, Kivisaare veski täistera rukkijahu, Tartu Milli rukki täisterajahu,  Kaarli täistera rukkijahu ja Veski Mati täistera rukkijahu.



Juuretisega leib
Juuretise toel kerkinud leib on Eesti köögi sümboliks. Juuretisega leib kerkib juuretise toel, ilma pärmita juuretises toimivate ja taina hapnemisel toimuvate protsesside abil. Hapnemise tõttu on juuretisega rukkileival ka spetsiifiline hapukas maitse, mille tasakaalustamiseks lisatakse leiva sisse suhkrut.
Juuretisega leib vajab kerkimiseks aega ja soojust. Regulaarsel leivaküpsetamisel saab juuretise eelmisest leivateost kõrvale pandud leivatainast, samas on võimalik ka ise juuretis valmistada.
Värske juuretis:
paar viilu rukkileiba (100%-lise rukkijahu sisaldusega)
keefiri, petti või ka õunamahla niipalju, et leivad oleksid vedelikuga kaetud
Kalla rukkileivaviiludele peale vedelik, kata kauss kilega ning jäta ööpäevaks sooja kohta hapnema.
Värske juuretisega ei pruugi esimestel kordadel leib väga hea välja tulla, kuid tõenäoliselt hakkab peale paari korda juuretis juba ilusti „tööle“. Alati võib otsida ka mõne tuttava leivaküpsetaja ning temalt juuretisepoega küsida ning mõned koduleiba müüvad leivavalmistajad müüvad ka eraldi juuretist. Juuretisenõud ei ole vaja pesta. Nõu külge jäävad vanad juuretisejäänused annavad juuretisele vaid väge juurde. Kui juuretist peab kauem hoidma, võid aeg ajalt teda toita – lisa juuretisele leiget vett ja veidi rukkijahu ning lase tal mullitama minna. Aseta siis jälle külmkappi. Pikemaks säilitamiseks sobib ka juuretise sügavkülmutamine.



Rukkileib
Peotäis juuretist (4-5 sl)
1 l käesooja vett
Ca 1 kg rukkijahu (lähtu pigem taina paksusest kui jahu kaalust, sest jahud on erinevad ja seovad erinevalt vedelikke)
Soovi korral linnasejahu või linnaseekstrakti
3-4 tl soola
2 dl suhkrut
Jahvatatud koriandrit, köömneid, seemneid, kuivatatud puuvilju vm meelepärast.
Sega juuretis käesooja veega, soovi korral lisa tumedama leiva saamiseks 2-3 sl linnasejahu või –ekstrakti. Sega juurde rukkijahu niiapalju, et moodustuks hapukoore paksusega tainas. Kata tainas kas köögirätikuga või kilega ning jäta 8-12 tunniks sooja kohta käärima. Õige käärimisega leivatainas on vahuse pinnaga ja hapu maitsega.
Järgmisena lisa sool ja suhkur ning rukkijahu niipalju, et tekiks paks tainas, mis ei vaju laiali. Tõsta 4-5 sl tainas kõrvale järgmise leivateo juuretise jaoks. Lisa leivatainale veel meelepäraseid maitseaineid või lisandeid, sega läbi ning kalla tainas võiga määritud leivavormidesse nii, et umbes 1/3 vormi ülaosast jääks kerkimise tarbeks tühjaks. Vormi märja käega leiva pind siledaks, torka märja näpuga leivataina sisse augud, kata vormid köögirätikuga ning jäta mõneks tunniks veel sooja kohta kerkima.
Samamoodi jäta kerkima ka kõrvalepandud leivajuuretis. Kui leivataina sisse torgatud augud on täis kerkinud, on leib valmis ahju minema. Eelsoojenda ahi hästi kuumaks (240-250 C) ning tõsta vaikselt leivavormid ahju. Proovi vorme mitte liialt põrutada, leivatainas võib selle tõttu veidi kokku kukkuda. Küpseta leiba järgmise skeemi järgi:
Kõrgel kuumusel ehk ca 220-240 kraadi juures  esimesed 15-20 minutit
200 kraadi juures 15-20 minutit
170-180 kraadi juures lõpuni välja.
Leiva valmimiseks kulub 60-80 minutit.
Valmis leib tõsta ahjust, kalla vormist välja, kata niiske käterätiga ning lase veidi aega seista, enne kui lahti lõikad.
NB! Samal ajal, kui leiva ahju tõstad, aseta ka juuretis külmkappi. Juuretis säilib kasutamiskõlbulikuna külmkapis kuni kuu aega.

Erinevad lisandid rukkileivale. Põneva ja meeldivalt magusa maitsega leiva saad siis, kui asendada osaliselt rukkijahu kaerajahuga. Kaerajahu võiks lisada ca 1/3 kuni ¼ rukkijahu mahust. Klassikaline Saaremaa Borodino leib on tehtud koriandriga. Jahvatatud koriandri lisamine koos magushaput maitset ning tumedust andva linnasejahuga annab tulemuseks üsna Borodino leiva sarnase tulemuse. Alati sobib lisada seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju, kuivatatud ürte jm meelepärast. Toitva leiva saad siis, kui lisad leivatainasse suitsuliha, juustu, aga ka küüslauku, praetud sibulat, eelnevalt  pannil kergelt röstitud köömneid, kadakamarju, kuusevõrseid või muud meelepärast.

Lugu rukkileivast ning rukkijahude test ilmus 2014. aasta veebruarikuises Oma Maitse ajakirjas. 

15. veebruar 2014

Jiaozi, Gaau Ji, Pot Stickers või potikleeps sealihatäidisega

Taina sisse keeratud täidis on ühel või teisel moel levinud pea üle kogu ilma. Metoodikad ja maitsed varieeruvad, aga põhiline idee - täidis keeratud taina sisse - on erakordselt elujõuline toit. Ei ole siin erandiks ka Hiinas väga väga populaarne Jiaozi (või ka Gaau Ji). Vastavalt valmistusviisile on taoline toit levinud ka Pot Stickersi ning Nami-Nami Pille kaudu eestindatuna meil siis potikleepsude nime all. Pot Stickersi ja Jiaozi valmistamine erineb selle poolest, et Jiaouzi aurutatakse või keedetakse, Pot Stickers või potikleeps esmalt praetakse ja siis aurutatakse.


Jiaozi tundub esmapilgul üsna sarnane toit olevat wontonitega, kuid erinevus seisneb selles, et Jiaozi tainas on paksem, ta valmistatakse lamedamana ning tavaliselt on kuju poolkuu. Süüakse Jiaozit kas sojakastme või siis tšillikastmega. Wontoni tainas peaks olema õhem, tainastükk, kuhu täidis sisse vormitakse, on nurkadega ning wontoneid serveeritakse puljongis.
Mina miksisin kaks teemat kokku - täidise võtsin ühest oma lemmikust raamatust "Chinese Cooking. The Food and Lifestyle" Jiaozi retsepti juurest, kui valmistamisel kasutasin Pot Stickersi ehk potikleepsu tehnikat. Õnneks on juba mõnda aega wontonitainast meil juba saada, mis tähendab seda, et toidu tegemine ei ole sugugi liiga aeganõudev tegevus - põhiline ajakulu on seotud täidise kokkusegamisega ning siis potikleepsude valmisvormimisega. Täidise lisamine väikese tainatüki sisse on muuhulgas selline mõnus sotsiaalne tegevus, mille võib vabalt jätta koos külalistega laua taga istudes nokitsemiseks. Pärast on kõigil tunne, et sai kaasa aidata toiduvalmistamisele. Meie külalised on vähemalt küll selle ideega alati rõõmuga kaasa tulnud.



Täidise jaoks läheb vaja:
400 g sea delikatesshakkliha
1 sl sojakastet
1 sl Shaoxingi riisiveini (võid asendada kas kuiva šerri või kuiva valge veiniga)
1 tl seesamiõli
1 dl hästi peeneks hakitud Hiina kapsas või ka näiteks Pak Choid (saadaval Rimis ja Solarises)
2 tl hästi peeneks hakitud või riivitud ingverit (kasutasin 1 tl Gourmet Garden tuubist ingverit)
1-2 küüslauguküünt, hästi peeneks hakituna (kasutasin 1 tl Gourmet Gardeni küüslauku)
paar oks hakitud rohelist sibulat
veidi valget pipart
veidi soola
1 pakk wontonitainast (saadaval Piprapoes nii ruudukujulisena kui ümmargusena, Kaupmehe laos, Sadamaturul)
Sega hakkliha sojakastmega. Lisa veidi vett ning sega kõik hästi ühtlaseks. Millegipärast siin tegevuskäigu puhul veel rõhutatakse, et tuleb segada ainult ühtpidi. Lisa Shaoxingi riisivein ja seesamiõli. Sega kõik läbi ning aseta umbes 20 minutiks jahedasse. Samal ajal haki kapsas ning puista kapsale veidi soola. See aitab üleliigset vett välja ajada. Lisa ingver, roheline sibul, küüslauk ja valge pipar ning sega hästi korralikult läbi, et tekiks ühtlane mass. Kalla see hakkliha juurde.
Aseta igale wontonitainale umbes teelusikatäis täidist. Niisuta kas pintsli või märja näpuga wontoni ääred ning suru näppudega servad kinni.





Kuumuta pannil õli. Soovitavalt maapähkliõli, mis on Hiinas põhiline kasutatav õli. Prae potikleepse ühelt poolt, kuni nad on kuldpruunid. Kalla siis peale veidi kuuma vett, kata pann kaanega ning lase auru sees küpseda potikleepsud valmis (selleks kulub umbes 6-7 minutit).



Serveeri potikleepse koos magusa tšillikastme kui ka Jiaozi dipikastmega. Viimase jaoks sega 1 sl sojakastest, 1 sl riisi- või veiniäädikat, 1/2 tl suhkrut ning 1 tl peeneks hakitud ingverit ning samapalju ka küüslauku. Taaskord kasutasin siin Gourmet Gardeni tuubitooteid nii ingveri kui küüslaugu jaoks.
Serveerimisel puista potikleepsudele peale hakitud rohelist sibulat ja serveeri kohe.

Gourmet Gardeni tooteid jagati mulle katsetamiseks. Pean tunnistama, et kui muidu olen veidi skeptiline igasuguste konserveeritud toodete osas, siis see sari on küll juba lemmikuks saanud. Maitsed on hästi naturaalsed, koostis selline, et väga nuriseda ei ole vaja ning eriline boonus on just kiirus ja mugavus. Jääb ära koorimine ja hakkimine, mis tavaliselt põhiosa ajast võtab. Nii et julgen küll soojalt soovitada. Eriline lemmik on koriander ja petersell. Neid oleksin nõus otse tuubist lusikaga sööma või leivakattena kasutama. 





13. veebruar 2014

Sõbrapäevaks sobiv. Trühvlid karamellikastme, tumeda šokolaadi ja maapähklivõiga

Kohe-kohe on saabumas sõbrapäeva roosakaslääge magusvahune hooaeg. 14. veebruaril on heaks tooniks mattuda roosakasse uttu, kinkida üksteisele nunnusid mõmmisid ning toituda peamiselt läägetest vahustest toitudest.




Et asi päris käest ei läheks, võib vahelduseks midagi "koredamat" ka kinkida või läägeks kippuvatele olekule tahedamat suutäit peale haugata. Kui nüüd just tahedamaks võib nimetada maapähkliga, tumeda šokolaadiga ja karamellikastmega tehtud trühvleid.
Olgu nagu on, aga see kirjeldatud kooslus on tõsiselt nauditav. Mõru šokolaad, krõmpsuv soolakas maapähkel ja külluslik karamell. Kõik naudingute nüansid ühes trühvlis. Võtad ühe suutäie, suled silmad ja mõmised mõnust. Isegi minusugune kehv magusasõber jäi selle koosluse lõksu.
Selline väike isetehtud üllatus sobib kindlasti ülihästi ka saabuva Sõbrapäeva kingituseks. Valmistamine ei ole ülejõu käiv ettevõtmine, tulemus on samas hõrgumast hõrgumate maiustuste kategooriast.
Kõige rohkem on ehk mässamist karamellikastmega. Selleks on kaks erinevat võimalust. Esimesena võid proovida seda, et laotad pannile 2 dl suhkrut ja veidi vett ning kuumutad. Ilma liigutamata lased suhkrul sulama ja mullitama hakata ning ootad, kuni suhkrumass on tumedam kuldne. Segad juurde 1 dl 35%-list koort, segad kõik ühtlaseks ning lisad lõpuks veel korraliku sortsu Vana Tallinna likööri. Siis segu purki või pudelisse ning külma tahenema. Teine, lihtsam moodus on see, et võtad 1 paki Kalevi Toffee iiriseid, koorid need paberist välja. Kallad poti põhja paar supilusikatäit 35%-list koort, lisad kommid ja lased vaiksel kuumusel sulada. Segad kõik ühtlaseks, lisad veidi Vana Tallinna likööri ja lased taheneda.
Järgmine ettevalmistusprotsess on vesivannil šokolaadi sulatamine. Šokolaad võiks olla vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega. Sulata mitte liiga kuumal veevannil hakitud tume šokolaad, kuni see on ühtlaselt sulanud.
Võta käepärasesse kaugusesse ka maapähklivõi.



Trühvlite valmistamiseks aseta väiksemasse muffinivormi või trühvlivormi veidi tumedat šokolaadi. Sinna sisse poeta esmalt veidi karamellikastet ning tõsta lusikaga ka maapähklivõid. Tõsta kõige peale veel sulatatud šokolaadi nii,et täidis oleks kaetud ning lase trühvlitel taheneda. Jahedas ruumis toimub see kiiremini, kuid samas põhjustab see šokolaadile hallika kihi tekkimist, mis viitab šokolaadi temperatuuride kõikumisele ja ei ole visuaalselt kõige ilusam.
Ja siis ei jää muud üle, kui otsida ilusad karbid, kuhu sõpradele mõeldud trühvlid poetada.

9. veebruar 2014

Kooslus, mille peale võib alati kindel olla. Kitsejuust ja viigimari. Seekord pirukana

On kooslusi, mis toimivad alati. Aastaajast, meeleolust ja kõikvõimalikest välisteguritest hoolimata. Selle kohta ütleb inglikeelne keeleruum "match made in heaven", millele on raske leida väärilist eestikeelset vastet. Liidud, mis sõlmitud teavas. Taevalikud kombinatsioonid. No ei kõla.... :)
Üks nimetatud tiitlit vääriv kombinatsiooni on minu jaoks juba aastaid olnud juust ja viigimari. Eelkõige armastan viigimarja - kas siis kuivatatuna, värskena ja meega ülekallatuna või ka moosina - kitsejuustutoitude juurde sobitada. Samas suudab viigimari imelisi kombinatsioone moodustada ka brie- ja camembert juustuga ning ka sinihallitusjuustuga. Tegelikult pea iga juustuga. Ei oskagi mõelda välja juustu, mille juurde viigimari EI sobiks.




Inspireerituna kirjeldatud kooslusest tegin täna kitsejuustu-viigimarja pirukaid. Imelihtne. Ja ka siin ei vedanud see kooslus alt. Pirukat tegin kahte sorti - ühe quiche´i-laadse ehk kallasin täidise üle muna-koore seguga. Teine katsetus oli veel lihtsam. Tainapõhjale veidi maitseürte, lisaks kitsejuust ja viigimari ning ahju. Mõlemad pirukad tegin võiga pärmi-lehttaina põhjale (Eesti Pagari tänuväärne tootearendus, saadaval sügavkülmutatuna).
Muuhulgas katsetasin nende pirukate juures ka mulle proovimiseks antud Gourmet Gardeni tuubides ürte. Siia kooslusesse sobib loomulikult imehästi tüümian. Gourmet Gardeni maitseürdid on päris vahva uus tootesari. Ürtide maitsed on üle ootuste autentsed. Minu lemmik sellest sarjast on koriander. Nii suviselt maitsetihe ja väga õige maitsega. Tüümian on ka täiesti sama maitsega, mis värske kesksuvine ürdipõõsas.


Quiche´i laadse piruka jaoks läheb vaja:
200 g võiga pärmi-lehttainast
150 g kitsejuustu (või sinihallitud, brie, camembert vm juustu)
kuivatatud või värskeid viigimarju, viiludena
Värsket hakitud tüümiani või ca teelusikatäis Gourmet Gardeni tüümanipastat
1 muna + 2 munakollast
150 ml 35%-list koort
soola ja pipart
Rulli pärmi-lehttainas jahusel laual parajaks, et ta sobiks küpsetusvormi põhja ja külgi katma. Tõsta tainast küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiv küpsetusvormi sisse. Võid taina koos raskusega (fooliumi või küpsetuspaberi peale asetatud kuivatatud herned, oda, riis vms) eelküpsetada, kuid võib ka ilma selleta teha. Minu pirukas oli eelküpsetamata tainast. Puista tainapõhjale hakitud tüümiani või määri lusikatäis Gourmet Gardeni tüümianipastat. Sinna peale lao juustuviilud, millele aseta viilutatud viigimari. Mina kasutasin Prismas müüdavat pehmeid kuivatatud viigimarju. Kui õnnestub kätte saada värskeid viigimarju, siis need on kindlasti parim valik. Klopi muna ja munakollsed lahti. lisa koor ning kalla koore-muna segu tainapõhjale. Küpseta 180-200 kraadi juures, kuni pirukas on mõnusalt kuldseks küpsenud. Serveeri soojalt, pirukale võid lisada ka värsket tüümiani (ega küll küllale liiga tee :) )

Piruka puhul kasutasin maitseürdina tüümiani ning viigimarjadeks sobivad hästi pehmed kuivatatud viigimarjad 

Teise, veel lihtsama piruka puhul kasutasin sama tainast. Lõika tainast ühe portsu jaoks sobiva suurusega ruudud ning tõmba terava noaga ca 1 cm kauguselt äärest taina ülemised kihid läbi (nii kerkib tainas äärest kohevamaks).

Noaga "joonistatud" ruudu sisse puista jällegi värsket hakitud tüümiani või määri tüümianipastat. Aseta pirukale juustuviilud, tõsta nendele viigimarjad, nirista peale veidi oliiviõli, puista soola ja pipart ning küpsteta eelkuumutatud ahjus kuldseks. Valmis pirukatele võid niristada veel veidi kreemist balsamico kastet või siis vedelat mett. Serveeri soojalt, nii on pirukas kõige mõnusam.
Mõnus vein selle piruka juurde on ka pigem kohustuslik :)


8. veebruar 2014

40 küüslauguküünt, 4 sibulat ja üks imeline siidine supp

Talv on kahtlemata soojade ja tummiste suppide aeg. Ei ole midagi mõnusamat, kui veidi läbikülmununa õuest tulles süüa üks tubli taldrikutäis mõnusalt soojendavat suppi. Pärast on kohe tummine ja tugev tunne.
Viimase aja üks lemmiksuppe on meil kodus olnud püreesupp, mille selgroo moodustavad korralik kogus ehk 40 küüslauguküünt, millele sekundeerib sibul. Kreemisust lisab koor ja juust, maitsenüansse võimendavad ürtidest tüümian ja rosmariin. Tulemuseks on supermaitsev supp. Veidi magus, kreemine ja tõenäoliselt ka tõsine tervisesõber.


Nagu mainitud, on selle supi juures põhitegijateks küüslaugud. Pool küüslaugukogusest tuleb ahjus eelnevalt röstida. Kes kunagi mekkinud ahjus magusaks küpsenud küüslauku, see teab, millisest hõrgutisest jutt. Teine osa küüslaku tuleb koorida ja hakkida ning tavapärasel moel pannil hautada. Seega kombineeruvad supis nii röstitud magus-mahe küüslauk kui ka oluliselt erksam värske küüslauk. Kaunis kombinatsioon!


Supi tegemise valem on üldjoontes järgmine:
20 küüslauguküünt (koorimata)
20 küüslauguküünt (koorituna ja hakituna)
4 sibulat (koorituna ja hakituna)
500 ml kanapuljongit
200 ml 35%-list koort
50 g võid
100 g kitsejuustu (võid kasutada ka toorjuustu, sinihallitusjuustu või muud oma lemmikjuustu)
parmesani
õli
värsket hakitud tüümiani (kasutasin Gourmet Garden tüümiani)
värsket hakitud rosmariini (kasutasin Gourmet Garden rosmariini)
paar loorberilehte
soola ja pipart
veidi suhkrut
2 sl maisitärklist, kui soovid paksemat suppi
Sidrunimahla


Esmalt rösti küüslaugud. Selleks tõsta koorimata küüslauguküüned pannile, lisa paar supilusikatäit õli, soola ja pipart ning rösti ca 180 kraadi juures umbes 40 minutit. Jahuta. Vajuta küüslaugu sisu välja või koori jahtunud küüslauguküüned.
Haki sibulad. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ja või. Hauta sibulaid umbes viis minutit. Lisa pannile ka tüümian ja rosmariin ning loorberilehed. Lase haududa umbes 5 minutit ja lisa siis hakitud toores küüslauk. Hauta veel mõned minutid. Lisa kuum kanapuljong ning röstitud küüslauguküüned, kata pott või pann kaanega ning lase vaiksel tulel haududa paarkümmend minutit. Järgmiseks eemalda loorberilehed ning püreeri supp saumikseriga ühtlaseks. Eriti siidise tulemuse jaoks võid supi veel läbi sõela ajada. Lisa koor ning riivitud juust ning lase juustul sulada. Kuumuta supp veelkord keemiseni. Maitsesta supp soola, pipra ja suhkruga. Soovi korral lisa veel sidrunimahla. Serveerimisel võid lisada supile veel veidi riivitud juustu. Kui soovid paksemat suppi, siis lisa supile vähese veega segatud tärklis ja lase supil keema tõusta.
Supp on väga maitsev nii kohe süües kui ka järgmisel päeval, kui maitsed on ühtlustunud.

Paleoretsepti puhul asenda koor kookoskoore või -piimaga, või asenda selitatud või ehk gheega ning jäta tärklis ning juust lisamata. 


2. veebruar 2014

Vitamiinilaks ehk salat värsketest tsitruselistest, granaatõunaseemnetest ja pistaatsiapähklitest

Kärekülm ilm sai jaanuarikuuga otsa, asemele astus tuisune veebruar ning tänase päeva ilmaprognoos rääkis hoopis kergest külmast vihmast. Mingi uus jäle tegija! Brrrr.... Õues käies kogunes see kerge külm vihm jopele ning külmus seal, nii et tuppa tulles olin kui klaaspärlitega kaetud mütakas. Kõlab ehk veel ilusalt, aga tegelikkuses oli see märg, külm ja ebamäärane vihma-lume-rahe segu krae vahel kõike muud kui romantiline. Ei tea, kuidas teistel, aga minu jaoks on pikk talv ikkagi ellujäämiskursus. Ei ole ei energiat ega ka jõudu lõputult külma aega endale meelepäraseks mõelda. Suurema osa ajast on mul lihtsalt kohutavalt külm (tõenäoseliselt olen Liivimaa suurim külmavares) ja põhiline impulss on koju, diivaninurka ja sooja pleedi alla. Siis natuke isegi kannatab olla. Vahel on rakse end kokku võtta ka selleks, et inimestega suhelda. Energiasalved on lihtsalt tilgatumad.



Tegelikult ei tahtnud üldse ilma üle viriseda, vaid hoopis ühe mõnusalt värvilise, maitsva ja vitamiinidest pungil tsitrusesalati retsepti jagada. Veebruarikuuks on suvised vitamiini ja päikesevarud ka paraku üsna olematuks kulunud nii et iga kogus vähegi toniseerivat toitu eriliselt hästi.
Selline värvikirev salat peaks hetkega päeva-paari vitamiininormi andma ja seda salatit süües hakkab taas tekkima usk, et kusagil kunagi peaks jälle kevad ka paistma.


Pärit on see retsept Bethan Kehdy raamatust "The Jewelled Kitchen", kus on hulganiselt väga mõnusaid Liibanoni, Maroko ja Pärsia köögi retsepte. See konkreetne salat on Maroko päritolu.
Salati jaoks läheb vaja:
1 laim
1 greip
1 apelsin
1 veriapelsin
1 granaatõuna seemned
peotäis ilma soolata pistaatsiapähkleid (saadaval näiteks Piprapoes)
veidi mündilehti
2 sl vedelat mett
näpuotsaga kaneeli
Soovi korral võib salatit serveerida ingverijogurtiga (sega riivitud ingver maitsestamata jogurtiga).
Eemalda terava noaga tsitruseliste koored ning lõika kõik viljad viiludeks. Laota tsitrusviljad taldrikule, puista peale granaatõunaseemneid ja hakitud pistaatsiapähkleid. Nirista salat meega üle, puista veidi kaneeli peale ning lisa mõned mündilehed. Kui soovid salatit süüa ingverijogurtiga, riivi ingver ning sega maitsestamata jogurtiga.


1. veebruar 2014

India kanakarri ehk Murgh kari. Mõnus tuisutusa peletaja. Natuke üldisemat juttu India köögist lisaks.

Jaanuarikuises Oma Maitse ajakirjas kirjutasin veidi põhjalikumalt Aasia erinevate köökide eripäradest. Lugejate tagasiside põhjal tundus, et üheks lemmikuks Aasia toitude valikus sai seesama India kanakarri ehk Murgh kari. India köögiga kipub olema see, et kes seda armastab, see armastab jäägitult ning samas tean inimesi, kellele sellised pealtnäha sarnased "soustid" ehk karrid ei meeldi kohe üldse. Mina kuulun küll selgelt esimesse gruppi, kusjuures eriti mõnusad on soojade vürtsidega karrid just tänasele sarnastel tuisustel talvepäevadel.


India märksõnadeks  on karrid. Karri siis just selles mõistes, et kokku on keedetud erinevate vürtsidega kaste, mis võib olla nii köögiviljadest, munast, kalast või lihast. Pealtnäha koosneb suurem osa India toite sarnastest vürtsidest ja koostisosadest, kuid neid erinevalt kombineerides on tulemuseks väga suur variatiivsus nii maitses kui kooslustes.
India köök on kindlasti väga maitseküllane ja pealtnäha sarnased karrikastmed koondavad enda alla maitsete paraadi, kus iga kooslus on omamoodi ja kordumatu. Indias on tänu religioonile väga levinud taimetoitlus,kuid loomulikult leiab ka palju väga maitsvaid lihatoite. India köögi alustaladeks on riis, täisteranisujahu, läätsed, oad, kikerherned jpm. Kaunviljadest valmistatakse ka jahusid, mis on algaineks paljudele toitudele. Õlidest on kõige levinud maapähkliõli ja ka sinepiõli, päevalille ja sojaõli. Palju kasutatakse ka selitatud võid ehk gheed. Vürtsidest on levinumaid kardemon, vürtsköömned, kurkum, asaföödia, ingver, koriander, küüslauk ja paljud teised. Tasuks teada ka seda, et näiteks tuntud vürtsisegu Garam Masala on kokku segatud levinumatest vürtsidest, näiteks kardemonist, kaneelist, nelgist, koriandrist jt. Garam Masala maitseainesegu retsept varieerub regioonide kaupa. Magusate toitude puhul kasutatakse kõige sagedamini kardemoni, safranit, muskaatpähklit, roosiõli jpm

India kanakarri ehk Murgh kari
1 kg broilerifileed või broileri kintsufileed
2 keskmist sibulat, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
Pöidlasuurune jupp ingverit
1 tl karripulbrit
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud kurkumit
1 tl jahvatatud jahvatatud koriandrit
1 tl cayenne´i pipart
400 g purk purustatud tomateid
200 g paksemat maitsestamata jogurtit
2+1 tl soola
1 dl õli
Veidi vett
Pipart ja suhkrut maitsetamiseks
Hakitud värsket koriandrit
1 tl garam masala maitseainet
Sidrunimahla
Tükelda kanafileed ja puista üle ca 2 tl soolaga. Kuumuta pannil õli ning prae kanatükke, kuni need pruunistunud. Tõsta kanatükid pannilt ning aseta kõrvale. Kuumuta pann keskmisel kuumusel ning kuumuta pannil sibul, küüslauk ja ingver. Hauta vaiksel kuumusel umbes kümmenkond minutit . Lisa pannile karripulber, vürtsköömned, kurkum, koriander, cayenne´i pipar ning veidi vett ning kuumuta minuti-paari jooksul läbi. Lisa purustatud tomatid ning pool värske koriandri kogusest. Sega. Lisa maitse järgi soola ja veidi suhkrut. Lisa kastmesse eelneval läbipraetud kanafilee tükid ning kalla pannile ka kõik lihamahlad. Lisa ca 1 dl vett ning lase keema tõusta nii, et kanatükid on kastmega kaetud. Puista peale veel garam masala maitseaine ning ülejäänud koriander ning lase kaanega kaetult haududa seni, kuni kanatükid on läbiküpsenud. Enne serveerimist lisa veel jogurt, sega veidi ning piserda karri üle sidrunimahlaga. Serveeri koos aurutatud riisiga.

Retsept ilmus 2014. aasta jaanuarikuises ajakirjas Oma Maitse.
Paleoretsepti puhul jäta jogurt lisamata või lisa kookospiima.