30. jaanuar 2014

Head Uut Hiina Hobuse Aastat! Hiina toidust üks lemmik ehk Gong Bao kana ka

Kuna täna on algamas Hiina uus aasta ning hiinlaste jaoks on see üks suuremaid pühasid üldse, siis oleks vahva tulihobuse aasta saabumist tähistada ka meil. Hobuse aasta üldiseks kirjeldamiseks võib välja tuua, et hobune on hiinlaste jaoks lõputu enesetäiustamise, energilisuse, sooja südame, intelligentsuse ja erinevate võimete sümboliks.
Hiina on põnev koht, kus iidne kultuur ja traditsioonid saavad kokku suurlinnastumise, ülerahvastumisest põhjustatud vaesuse, räpakuse ja suurrahvaliku ignorantsusega.
Hiina reisimuljeid võid lugeda SIIT ja SIIT
Valikut blogis olevaid Hiina toite leiad aga SIIT.





Aastaalguse Oma Maitse ajakirjas kirjutasin veidi lahti erinevate Aasia köökide eripära. Nüüd on hea tuua siia lõik Hiina köögist ning jagada taaskord meie pere ühe lemmiku ehk Gong Bao retsepti.



Hiina köök on Euroopas tõenäoliselt kõige paremini tuntud, kuigi samas on Hiina köögi variatiivsus muljetavaldav ning provintsist provitsi liikudes võib ainult imestada, kuidas toidutraditsioonid muutuvad üsna kardinaalselt. Hiina köögi põhiline töövõte on vokkimine ning kiirelt vokkpannil õlis tooraineid töödeldes on võimalikult uskumatult palju erinevaid maitsvaid toite valmistada. Maitseainetest on põhilisemad komponendid tume ja hele sojakaste, Shaoxingi riisiviin, riisiäädikas, fermenteeritud sojaoad, roheline sibul, ingver, küüslauk, tšilli, viie vürtsi maitseaine ja palju muud. Väga levinud on ka Dim Sumi laadsed (täidis kas nisujahust või -tärklisest taina sees) toidud ja ka hotpot ehk kuuma poti toidud, mis valmistatakse sööja poolt toorained keevasse õlisse või puljongisse kastes. Hästi levinud on maapähkliõli, mida kasutatakse väga palju vokkimisel. Hiina köögist leiab ka üsna eripäraseid maitseaineid – näiteks Hiinas on hästi tuntud Shichuani pipar, mis ei ole tegelikult üldse pipraliste sugupuust, vaid tsitruselise puu mari.

Gong Bao ehk kana maapähklitega
Sichuani maakonna üks tuntumaid toite on Gong Bao kana, mis saanud nime ühe Quing dünastia kuberneri järgi. Tänu oma seotusele poliitikaga, oli kultuurirevolutsiooni ajal selle roa nimetus poliitiliselt ebakorrektne. Hiinas lisatakse sellele toidule sageli ka tükeldatud lootost, kuid meil tuleb läbi ajada veidi lihtsustatud versiooniga.


Nii, nagu suurema osa vokkpannil valmistatud toitudega, tuleks ka siin ettevalmistused eelnevalt ära teha, et õnnestuks kiirelt hiljem kõik kokku vokkida.
500 g kanafileed
3-4 küüslauguküünt
pöidlasuurune jupp värsket ingverit
peotäis rohelist sibulat
paras sorts maapähkliõli
peotäis kuivatatud tšillisid
1 tl terveid Sichuani pipraid (saadaval nii Piprapoes kui ka Umami.ee lehelt, võib asendada kergelt purustatud rosé või valge pipra teradega)
75 g röstitud maapähkleid
Marinaad:
2 tl light sojakastet
1 tl Shaoxingi riisiveini (sobib asendada ka kuiva šerri või kuiva valge veiniga)
1 tl kartulitärklist
1 spl vett või puljongit
Kaste:
1,5 spl  suhkrut
1 tl kartulitärklist
1 tl tumedat sojakastet
1 tl heledat sojakastet
3 tl riisiäädikat (võib asendada veiniäädikaga)
1 tl seesamiõli
1 spl vett või puljongit
Sega marinaadiained. Tükelda kanafilee ning sega marinaadiga. Jäta ca 20 minutiks marineeruma.
Koori ja lõika viiludeks ingver ja küüslauk. Haki roheline sibul ning tükelda tšilli väiksemateks tükkideks.
Sega kausis kastme komponendid.
Kuumuta pannil 2 spl õli, kuid ära lase liiga kuumaks (suitseda ei tohi). Prae mõned sekundid Sichuani pipraid ja tšillisid, et õli saaks maitsestatud. Liiga kaua ei tohiks praadida, siis kõrbevad maitseained ära.
Lisa kanafilee tükid ning prae läbi pidevalt segades. Kui kanafilee on muutnud värvi, lisa ingver, küüslauk ning roheline sibul.  Prae, kuni kana on läbi küpsenud. Kalla peale kaste ning lase pakseneda.Kui kaste on paksenenud ja läikivaks muutunud, lisa pähklid ja sega.
Serveeri koheselt koos aurutatud riisiga.

Retsept ilmus 2014. aasta jaanuarikuises Oma Maitse ajakirjas
Paleo retsepti puhul kasuta suhkru asemel mett, soolasust lisab sojakastme asemel kalakaste ning maapähkel ja maapähkliõli asenda mõne teise õli ja pähkliga. Ilma tärkliseta jääb toit lihtsalt vedelam. 

29. jaanuar 2014

Hapukurgisupp rassolnik. Teenimatult unustatud klassik

Esmalt pean tunnistama, et rassolniku teemasse süvenemise tõuke andis ajakiri Oma Maitse, mille jaanuarinumbri jaoks rassolniku erinevaid variante veidi põhjalikumalt uurisin. Rassolnik on tegelikult üks lemmiktoite olnud juba ammu, kuid mingil põhjusel ei ole sattunud seda mõnusalt hapukat suppi liiga sageli tegema. Blogiski on vaid üks rassolnik ehk seenerassolnik.
Seekord sai läbi proovitud kaks rassolnikut: Leningradi või siis uuema nimega Peterburi rassolnik ja roheline rassolnik, mis üllatas oma koostisosadega (spinat, hapuoblikas, seller).


Rassolnikute maailm osutus teemat uurides ootamatult vaheldusrikkaks ning selle supi ainuke kohustuslik element ongi soolakurk. Seni arvasin, et ka kruubid peaksid ühes rassolnikus olema. Muus osas varieeruvad rassolnikud seinast seina – alates kala- ja seenerassolnikustest kuni punase ja valge rassolnikuni välja. Punane rassolnik on tehtud siis tomatipastaga ja valge rassolnik koorega. Omal moel maitsvad on nad kõik. Samamoodi võib varieerida muid koostisaineid. Meil on kõige levinum odrakruupidega rassolnik, kuid samal moel võib sinna lisada riisi, tatart või muud meelepärast. Kindlasti tasub aga rassolnik taasavastamist ja toidulaual esiletõstmist, sest isegi Peeter I lemmiksupp olevat olnud rassolnik. Rassolnikut võib teha värske kapsaga või hoopis spinati ja oblikatega. Moskva rassolniku sisse käivad valged juurikad ning lõpuks paksendatakse suppi munarebuga ning lisatakse koort. Rassolniku hapukust saab reguleerida sellega, et supi sisse lisatakse ka sorts hapukurgivedelikku. Kuna hapukurk on happeline ning takistab köögiviljade pehmenemist, tuleb hapukurgid lisada supi sisse üsna lõppjärgus, kui teised supijuurikad on juba pehmeks keenud. Rassolnik on loomulikult kõige parem ise valmis keedetud puljongiga ning selleks sobib nii veise-, sea- kui ka kanapuljong.



Leningradi rassolnik
Vana hea klassik, mille puhul tuleks kruubid eelnevalt ära keeta. Mõnus tummine supp, kus hapukat maitset tuleks vähese hulga suhkruga tasakaalustada.
1 l veiseliha vm puljongit (soovitavalt ise keedetud)
4 kartulit, koorituna ja tükeldatuna
2 porgandit, koorituna ja tükeldatuna
1 sibul, koorituna ja peeneks hakituna
Porrulauku ca 10 cm, hakituna
150 g soola- või hapukurki, tükeldatuna, vajadusel seemned eraldatud
50 g tomatipüreed
50 g kruupe, eelnevalt keedetuna
Õli praadimiseks
Soovi korral tükeldatud liha (võid ära kasutada puljongikeetmiseks ülejäänud liha)
Soola ja pipart
Suhkrut maitse järgi
Värskelt peterselli, hakituna
Serveerimiseks hapukoort
Kuumuta pannik keskmisel kuumusel õli ning prae sibul ja porrulauk klaasjaks. Lisa porgand  ning lase läbi haududa. Lisa tomatipüree ning kuumuta ka see läbi. Lisa pannil olev segu kuuma puljongi sisse. Lase keema tõusta ning lisa siis eelnevalt keedetud kruubid ning kartulid. Viimasena lisa tükeldatud soola- või hapukurgid. Maitseta supp soola ja suhkruga, serveerimisel lisa hapukoort ning värsket hakitud peterselli.



Roheline rassolnik
Erksalt roheline ja hästi tervislik rassolnik, mis sobib hästi kevadisse aega ja turgutab samas ka vitamiinivaeses talvises ajas. Hästi põnev lisand on värske oblikas, mis aitab supi hapukust veel tõsta. Liha võib lisada vastavalt oma soovidele ja eelistustele – ilma lihata saab kerge variandi rassolnikust ning liha lisades saab supile toekust juurde anda.
1 l veise vm puljongit (soovitavalt ise keedetud)
3-4 kartulit, koorituna ja tükeldatuna
1 sellerivars, tükeldatuna
1 suurem sibul, peeneks hakituna
100 g porrulauku, tükeldatuna
150 g soola- või hapukurki, tükeldatuna, vajadusel seemned eemaldatud
Suur peotäis värskeid oblikaid
Suur peotäis värskeid spinatilehti
Õli või võid praadimiseks
Hapukoort ja maitserohelist serveerimiseks.
Tükelda köögiviljad. Kuumuta pannil õli või või ning prae keskmisel kuumusel köögiviljad läbi. Kuumuta puljong ning lisa köögiviljad puljongisse. Lisa ka tükeldatud kartul ning keeda, kuni kartul on pehme. Järgmisena tõsta juurde soola- või hapukurk ning veidi väiksemaks tükeldatud spinat ja oblikas. Lase keema tõusta ning serveeri kohe. Serveerimisel lisa hapukoort ning meelepärast maitserohelist.

Retseptid ilmusid 2014. aasta jaanuarikuises ajakirjas Oma Maitse.
Paleoretsepti puhul jäta supi sisse kruubid lisamata. 

24. jaanuar 2014

Kõrvitsarisoto. Mõned on tulnud, et jääda

Kõrvitsarisoto kiitmiseks tuleb sõnadest puudus. Päikesekollane rikkalik taldrikutäis soojendab südant ja täidab kõhtu. Kui tavapäraselt kaasneb noa kõrvitsasse löömisega sügav ohe ja mõttekriis (sest meie näiteks kõrvitsasalati sõbrad ei ole), siis risoto ja kõrvitsasupp aitavad muidu peavalu tekitanud probleemist tõeliselt nauditavad söömaaajad teha. Olgu kõrvitsasupp siis SELLINE klassikaline ja minu jaoks täiesti kohustusliku ingveriga või SELLINE imemaitsev kookospiimaga variant.  
Aga risoto on klass omaette. Kõrvitsa eest pean tegema sügava kummarduse ja ütlema tänusõnad Siljale, kelle kaudu minu juurde kaks eriti armast kuldkollast sügisandi jõudsid. 


Parmesani juustuga ei maksa risotot valmistades koonerdada. Mida kreemisem risoto jääb, seda mõnusam ta on. Samas võib kitsejuustusõber parmesani sujuvalt kitsejuustuga asendada, sest teadagi: kitsejuust ja kõrvits on taevalik kooslus. 
Ühe mõnusa risoto jaoks läheb aga vaja:
500 g muskaatkõrvitsat (puhaskaal, tükeldatuna)
300 g risotoriisi
1 l kanapuljongit
1 sibul, hakituna
1 dl valget veini
Paar küüslauguküünt, koorimata
Paar oksa rosmariini
Oliiviõli
75 g võid
50 g parmesani
Soola ja pipart
Kuumuta pannil õli ja kolmandik võist. Lisa rosmariinioksad, küüslauk ja kõrvits. Küpseta keskmisel kuumusel ca 20 minutit, kuni kõrvits muutub pehmeks. Eemalda rosmariinioksad ja küüslauk. Võid kõrvitsa jätta tükkidena või siis soovi korral ka püreestada. 
Teisel pannil kuumuta teine kolmandik võist ning hauta keskmisel kuumusel sibul klaasjaks. Lisa riis ning kuumuta segades mõned minutid. Kalla juurde valge vein ning lase alkoholil aurustuda. Hakka lisama kuuma puljongit osade kaupa. Esialgu kalla puljongit niipalju, et riis oleks kaetud ning lase siis vaiksel kuumusel vedelikul riisi sisse absorbeeruda. Lisa uus ports puljongit ning jätka tegevust, riisi aeg-ajalt segades, kuni kogu puljong on lisatud. 

Tõsta pott tulelt, lisa ülejäänud kolmandik võid, kõrvits ning parmesan, sega risoto läbi ning serveeri kohe. 

Retsept ilmus 2013. aasta ajakirja Toit ja Trend sügisnumbris. 

18. jaanuar 2014

Heeringamarja suupisted wakame vetikaga

Suupisted on üks mõnus toiduliik. Vahel on nii mõnus nokitseda värvilisi ampsusid ühte, teist ja kolmandat sorti. Hea õhtu käivitaja enne, kui põhiroogadega välja tulla.
Üheks viimase aja lemmikuks on saanud heeringamarja suupisted wakame vetikaga. Imelihtne, taskukohane ja samas pea 100%-liselt vauu-efekti põhjustav. Seda siis nende seas, kes sellist suupistet ja kooslust enne ei ole saanud. Lühidalt, heeringamarja usku olen ma levitanud nüüd juba kümnete inimeste seas ja loodan, et meie ühisel toel see mõnus toode nüüd ja alati meil ka müügis oleks.


Selle suupiste valmistamiseks ei ole vaja üldse mingit märkimisväärset pingutust. Heeringamarja on üldiselt väga hästi juba saada - otsi seda lahtise kala letist. Olen seda vahelduva eduga näinud nii Rimis, Prismas, Stockmannist, Kaubamaja toiduosakonnas jm. Heeringamari tuleks segada hästi peeneks hakitud sibulaga, hakitud tilliga ja paksema hapukoorega. Saare Smetana on minu lemmik selleks puhuks. Saadud seguga kata siis kas sai või leib ning krooniks säti peale wakame-tutsakas ja viimistle värskelt jahvatatud musta pipraga. Wakame vetikas on üks mu viimase aja lemmikuid. Kaunis erkroheline värv ja mõnus merene maitse. Wakame vetikat leiab Stockmannist kas lahtiselt või siis ka sügavkülmast (seal kus on mereannid) kiloste pakkidena. Heeringamarja suupistega sobitub wakame imehästi.
Lihtne, maitsev ja toimiv!

11. jaanuar 2014

Kihnu saiast, nostalgiast ja leidmisrõõmust

Seda postitust kirjutama hakates hoiatan kohe ette, et asjalikult ja erapooletult ma selle postitusega kardetavasti maha ei saa. Tegemist on Kihnu saiaga, mis oma kohevuselt ja krõbeduselt on klass omaette ja mis meenutab mulle kõige enam seda saia, mida omal ajal küpsetas minu vanaema Mamma. Mamma juurde sai mindud tavaliselt reede õhtul poole neljase bussiga, siis tuli poolteist kilomeetrit metsa äärt mööda sammuda ja olidki kohal. Üsna kindel võis olla selle peale, et laual olid nii Mamma sepik (vanaema kasutas mitte valget, vaid sepikujahu) ja Mamma võirullid. Need on hetked ja toidud, mis on tagantjärele omandanud minu jaoks tähenduse, mida alles hiljem olen vääriliselt hindama õppinud. Mamma sai oli selline seest hästi kohevaks kerkinud ja krõbeda koorikuga, mis maitses kõige paremini või ja soolaga või siis tomatihooajal koos äsja kasvuhoonest toodud peaaegu üleküpsenud paksude tomativiiludega. Tavaliselt sai Mamma sai kohe samal päeval otsa ja seda ei tehtudki ülenädala söömiseks. Argipäeval kõlbas ka poesai. Värskel Mamma saial oli nädalavahetuse mekk ja nägu.




Põhjus, miks selle heietuse ette võtsin on selles, et olen hetkel seotud hästi põneva ja toreda projektiga, mille koondnimetus on koolitoit. Nimelt olen tegelemas raamatuga, millesse koondatakse üle Eesti tublide koolikokkade retsepte. Tegemist on põneva materjaliga. Pea olematu eelarve, armastus toidu ja toiduvalmistamise vastu ja hästi palju entusiasmi ning idealismi koondub neisse retseptidesse. Samast komplektist, Kihnu kooli retseptide seast leidsin ka Kihnu saia retsepti. Pean tunnistama, et kibelesin seda saia läbi proovima - Kihnu saiast olen kuulnud ka legende ja tegemist on millegi sellisega, millelaadset supermarketist otsima ei ole mõtet minna.



Saiategu läbi tehes ja esimest tegu maitsedes saabus üllatav äratundmine. See on samalaadne sai, mida tegi minu armas Mamma ja mille uskusin olevat ajalukku läinud koos juba aastaid meie seast lahkunud Mammaga. Mu ema oli kunagi isegi proovinud seda retsetpi Mammalt kätte saada ent lõppes kõik sellega, et saiaküpsetaja rehmas käega, ütles, et ei tema tea, palju ta midagi paneb või mis temperatuuril küpsetab, tule lihtsalt vaata, kuidas seda teha. Vanaema tegi saia täiesti tunde järgi, üsna vedelast tainast ja küpstas seda puuahjus. Ema tegi küll märkmeid, kuid nende järgi tema saiategu ei õnnestunud ja sinnapaika see üritus jäigi.
Nüüd, tänu Kihnu kooli kokkadele, on siis midagi samalaadset siiski õnnestunud leida ja sellevõrra suurem oli liigutus, kui soojale saiale võid sai määritud ja esimene suutäis haugatud. Otseühendus sellesse aega, kui majad ja puud olid hirmus kõrged ja meel oli lapselikult lihtne.
Sellisele saiale on kõige sobivam lisand kindlasti lihtsalt toasoe või, mis sulab juba määrides. Teen saia juba mitmendat korda ja ikka kipub olema samamood nagu Mamma saiagagi, et vähemalt pool saia saab kohe otsa. Aga sel moel on see sai lihtsalt kõige parem, kui või lihtsalt kuuma saia sisse sulab enne kui hammustadagi jõuad!


Saiategu ise aga ei ole midagi keerulist. Kehtivad kõik samad reeglid, nagu klassikalise eelkergitusega pärmitaina puhul - toiduained peaksid olema soojad, liiga kuumaks ei tohi taina komponente ajada (käesoojus las olla mõõdikuks), sai vajab kerkmiseks aega ja natuke hellust (pärmitainast ei tasu väga järsult kohelda, pigem ikka vaikselt). Kihnu saia tainas on võib-olla esmapilgul harjumatult vedel, mistõttu teda väga vormida ei anna. Tainast tuleb ühest nõust teisse kallata. Samamoodi veidi harjumatu on pikka küpsemisaeg ehk siis tervelt tund aega. See annab tulemuseks mõnsalt krõbeda kooriku, mis saiaviilu haugates ootamatult häälekalt murdub. Mõnus!
Vaja läheb:
400 g jahu
20 g värsket pärmi (siinkohal soovitaksin küll värsket pärmi kuivpärmile eelistada)
3 dl piima
100 g võid
1 muna
2 sl suhkrut
1 tl soola
Lahusta pärm väheses koguses käesoojas vees. Kuumuta piim peaaegu keemiseni ning lisa siis piima sisse suhkur, sool ja või. Lase piimasegul jahtuda kuni käesoojani ning lisa siis lahtiklopitud muna. Sega omavahel kokku pärm ja piimasegu ning sõelu siis vedeliku sisse jahu.



Soovitan kindlasti jahu läbi sõeluda. Ka see on üks koheva ja ühtlase saia võtmetingimusi. Sõtku tainas läbi. Siinkohal tuleb mulle alati appi asendamatu sõber KitchenAid, kes muidu üsna kleepuva ja vedela pärmitaina asjalikult urisedes ilusaks läikivaks tainaks aitab vormida. Hoiatan kohe ette: tainas peabki jääma üsna vedel. Umbes selline nagu pildilt näha.



Järgmisena jäta tainas sooja kohta köögirätiku või toidukilega kaetud kausis kerkima. Tainas peaks kerkima vähemalt kahekordseks või siis umbes tund aega. Mina pidin vahepeal ära käima ja tainas kerkis kokku umbes 1,5 tundi ning tulemus oli selline ülekerkinud, nagu pildilt näha.


Tegelikult võiks järgmise etapiga tegelema hakata juba veidi varem. Kerkinud tainal on küll näha ilusad suured kerkmisaugud, aga samas on tainas hakanud juba alla kukkuma. Õnneks saia enda kvaliteet selle all küll vähimalgi määral ei kannatanud.
Järgmiseks tõsta tainas võiga määritud vormi. Soovitan kasutada kindlasti võid, sest õliga määritud vormi puhul kipub juhtuma see, et kerkiv tainas lükkab õli vormi pinnalt ära ning küpsetis jääb ikkagi vormi seinte külge kinni.
Lase ka vormis veidi aega (ca 20 minutit) soojas kohas tainal kerkida. Samal ajal kuumuta ahi 200 kraadini.
Küpseta eelkuumutatud ahjus saia umbes tund aega. Mina olen poole küpsetamise pealt ahju temperatuur ca 180 kraadini alandanud.




Kummuta sai vormist välja ja soovitav oleks sai asetada restile, et see ka altpoolt krõbeduse säilitaks. Vormis hoides tekib saia pinnale kondensvesi, mis muudab kooriku nätskeks.
Valmis saia pinnale võib määrida võid, et koorik veel krõbedam ja maitsvam oleks.
Serveeri sooja saia külma piima, või ja moosiga.


7. jaanuar 2014

Valge kala tomatikastmes. Lihtne, kiire, maitsev. Figuurisõber ka.

Selle nädalaga on nüüd pühad ametlikult ühel pool. Rasvased seapraed, hapukapsad ja muud pühadetoidud on tõenäoliselt end selleks hooajaks lõplikult ammendanud. Täname neid toredaid klassikuid ja edasi prooviks veidi kergemal lainel püsida.
Üks imehästi argipäeva (tegelikult siiski ka pühapäeva) sobiv toit on valge kala tomatikastmes. Kala valmib nii kiirelt, et targem on enne toiduvalmistamist laud juba ära katta. Toidu valmistamise vahepeal selleks aega enam ei jagu. Hästi lihtne ja kiire valmistuskäik, kalorivaene, aga väga maitsev tulemus... sobib ju hästi uue aasta lubaduste vähemalt osaliseks täitmiseks :)


Seda kala on tõeliselt lihtne valmistada ning tulemus jääb mahlane ja kerge. Kala puhul sobivad kõik valged kalad ja tegelikult võib kasutada ka täiesti tavalist räimefileed. Kui värsket kala käepärast ei ole, sobib ka sügavkülmast võetud ja aeglaselt külmkapis sulatatud kala. Siis võid olla kindel, et taldrikult riisutakse saiatükiga ka viimanegi kastmepiisk.
300-400 g valge kala fileed (tursk, ahven, tilaapia, paltus vm)
50 ml oliiviõli
2 sibulat, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
700 g tomatikastet (kas ise keedetud või purgist)
Peotäis värsket basiilikut
Soola ja värkselt jahvatatud musta pipart
Soovi korral maitsestamiseks suhkrut või mett
Sidrunit
Kuumuta pannil keskmises kuumuses õli. Lisa sibul ja küüslauk ning hauta kergelt läbi. Lisa tomatikaste, väiksemaks rebitud basiilikulehed, soola, suhkrut ja värskelt jahvatatud musta pipart. Lase keema tõusta, alanda kuumust ning tõsta tomatikastme sisse kalatükid. Hauta tomatikastme sees mõlemalt küljelt umbes 5-6  minutit. Serveeri värske Itaalia tüüpi saia ja sidruniga. Juurde sobib pakkuda näiteks metsikut riisi.

Retsept ilmus 2013. aasta suvises Toit ja Trend ajakirjas. 



5. jaanuar 2014

Uued algused ja esikaane staari lugu nr 2 ehk Vietnami kanasupp Phở Gà

Kaunist alanud aastat kõigile ja palju elamusi nii gastronoomia kui ka muus valdkonnas!

Uuel aastal saan alustada vahvate uudistega.
Esmalt muidugi natuke kurb uudis ka - alates jaanuarist ei tee ma enam Mari ajakirja toiduosa. Samas võttis minu töö üle Andra Kalda, kelle käe alt hakkab kindlasti tulema palju-palju põnevaid retsepte koos kaunite toidufotodega. Jõudu ja inspiratsiooni Andrale! Kaalusin kaua seda otsust ja kindlasti ei tulnud see kerge südamega, aga töömaht hakkas lihtsalt üle pea kasvama ja kui olin kuude kaupa töötanud ilma nädalavahetusteta ehk võimaluseta oma lastele ja perele pühenduda, tegin otsuse ära.
Samas avanes võimalus teha kaastööd tsipake väiksemas mahus ajakirjale Oma Maitse ja see oli taaskord pakkumine, millele ei suutnud ei öelda. Seda enam, et esimese ehk jaanuari 2014 ajakirjanumbri teemad olid sedavõrd põnevad. Aasta esimene number keskendub Aasia toitudele ja minu ülesandeks jäi kirjeldada erinevate Aasia köökide eripärasid. Seekord jäid luubi alla India, Indoneesia, Vietnami ja Hiina köök ning võttes sarnased lähteained - kana ja riis - sain näidatud, kuivõrd eriliste toitudeni need kaks pealtnäha lihtsat algainet viia võivad. Vietnami kööki iseloomustavast kanasupist ehk Phở Gà´st sai ka jaanuarinumbri esikaanestaar.



Aasia köökidest väikese ülevaate kokkupanemine oli tõeliselt mõnus töö. Viimasel ajal tajun järjest rohkem, et sealt maailmajaost tulenev maitsete tasakaal, toorainete värskus ja valmistusviiside lihtsus ja loogika imbuvad ka minu igapäevasesse toidutegemisse.Vietnami köök on jätkuvalt üks minu lemmikuid Aasia köökide seas oma kerguse, värskuse ja lihtsusega. Kes soovib põhjalikumalt teemast lugeda, võib haarata värske ajakirjanumbri järele. Samas numbris on palju põnevaid teemasid, kokkuvõtet nendest saab lugeda Oma Maitse ajakirja FB lehelt.
Minu sulest ja fotosilmast on samasse numbrisse veel väike nostalgiarubriik rassiolnikutest ning lindude toidulaualt laenud ehk siis seemnete ja pähklitega maiused griljaažid või kozinakid (kuidas neid valmistada ja mil moel kasutada).
Aga tagasi esikaanestaari juurde.


Phở on Vietnamis suppide nimetus üldisemalt. Ühes võrratult maitsvast supist veiseliha ja nuudlitega ehk Phở bò tái nạm´ist vietnamipäraselt kirjutasin ja jagasin retsepti SIIN
Ajakirjas ilmunud kanasupp Phở Gà on lihtne ja väga maitsev. Selle valmistamine ei ole ei aega- ega erilisi kokaoskusi nõudev protseduur. Maisteelamused võib aga garanteerida ja reeglina on see ka laste lemmik. Vähemalt meie koduste katsetuste tulemusena meeldib lastele väga selge ja maitsev puljong, kuhu lisatud riisinuudleid ning kuhu igaüks vastavalt oma soovile saab lisandeid lisada. 

Ca 1,5 -2 kg kanatiibu, koibi vm puljongikeetmiseks sobivaid kanaosasid või terve kana
1 suurem sibul
1 terve küüslaugupea või ca 5-7 küüslauguküünt
Ca 50 g ingverit
2 tervet tähtaniisi
12 nelgitera
Paar näpuotsatõit kergelt purustatud valge pipra terasid
Koriandrivarsi
60 g pruuni suhkrut
2 sl kalakastet
Vajadusel soola
Ca 400 g riisinuudleid
Rohelist sibulat, münti, Tai basiilikut, koriandrit, tšillit, idusid jm, mida saab vastavalt igaühe maitsele supile lisada
Pruunista kas gaasileegil või grillpannil pooleks lõigatud sibula lõikepind, küüslauk ja ingver kuni kergelt mustja pinna tekkimiseni. See annab supile meeldiva suitsuse maitse. Pese kana külma vee all ja kuivata korralikult. Aseta kana, sibul, ingver, küüslauk ja vürtsid ning koriandrivarred potti, kata veega, nii, et kana oleks kaetud ja lase keema tõusta. Lisa kalakaste ja suhkur. Kui puljong on keema hakanud, alanda kuumust ning lase hästi vaiksel tulel  keeda ca 40 minutit. Tõsta kana puljongist välja ning lase jahtuda ja eemalda siis liha kontidelt. Tõsta kondid uuest potti tagasi ning lase vaiksel tulel keeda ca 1 tund veel. Tükelda kanaliha. 

Leota riisinuudleid soojas vees mõnikümmend minutit ning kurna siis. Haki kõik lisandid peeneks. Valmis puljong kurna läbi sõela. Maitsesta lõplikult. Lase uuest keema tõusta, tõsta potti riisinuudlid ja jaota siis puljong koos nuudlitega kausside vahel laiali. Lisa kanaliha tükid ning meelepärased lisandid ning söö kohe. 

Retsept ilmus 2014. aasta jaanuarikuises ajakirjas Oma Maitse. 
Vajalikke maitseaineid leiad nii paremini varustatud toidupoodidest kui ka www.umami.ee ja www.pipar.ee poodidest. 
Paleoretsepti puhul asenda suhkur meega ning riisinuudlid jäta lisamata.