28. märts 2014

Pastat igale maitsele - klassikaline spaghetti carbonara, kerge brokkoli-tšilli fusilli ja väikese vimkaga vodka penne

Pasta on ilmselgelt mugavustoit. Just selline argipäevaõhtuse lauakatmise mure leevendaja, kui taaskord, murekorts kulmude vahel,  läbi supermarketi toidumaailma lendad ja kõik kiired valikud peas läbi lased. Neli mehepoega, kellest kaks teismelised (loe: üsna täitmatud) vajavad igal õhtul toitu. Kokatädi identiteet kipub vägisi peale end suruma.
Sellistel hetkedel on mure leevendajaks sageli just pasta. Aastate jooksul on mõned lemmikud välja kujunenud, mida saab kiirelt ja väikese vaevaga valmistada ja mille puhul puudub oht, et keegi jälle nina kirtsu tõmbab ja söömise asemel toidu sonkimisele keskendub.

Aegumatu klassik spaghetti carbonara ja täiesti ilma kooreta

Midagi meestele. Penned kergelt vürtsikas ja veidi viinases kastmes
Sisult kerge ja vormilt vürtsikas pasta brokkoli, anšoovise ja tšilliga

Käesolev pastapostitus koondab enda alla aastate jooksul lemmikuteks kujunenud pastad. Tegelikult on nii, et üldistades on siin igaühele oma lemmik: laste jaoks töötab alati vana hea klassik carbonara, mulle endale meeldib brokkoli-anšoovise-tšilli pasta ja no meeste/isade pasta võiks olla siis see vodkane penne. Viimase puhul tasub muidugi mainida, et kuumtöötlemise käigus kaovad promilli põhjustavad kraadid ning vodkast ehk siis viinast jääb alles vaid mõnus spetsiifiline maitse, mis tomatikastmega ülihästi sobib.
Pastapostituse põhjustajaks oli tõsiasi, et Veski Mati saatis testimiseks oma uut pastade sarja, kust leiab durumjahust erinevaid pastasid. Penned ja fusillid on kusjuures veidi väiksemad, kui keskmine poest kättesaadav variant. Tunnistan, et olen seni üsna kindlalt valinud pastatooteid alati selle järgi, et tootjamaaks oleks Itaalia (muud kvaliteedinõuded muidugi ka), siis testimiseks saadetud tooted kannatasid ilusti välja võrdluse pasta enda kodumaalt pärit analoogidega.
Pastade puhul kehtib reegel, et igale pastatüübile vastab oma kastmetüüp. Natuke rohke pastade maailmas seigeldes hakkab taju juba üsna täpselt tööle. Veidi rohkem infot, millist kastet millise pastatüübiga sobitada, saad piiluda SIIT. Ja siis veel paar baasreeglit - esmalt see, et pastat serveeritakse kohe peale valmimist ehk kastmega segamist ja soovitav on pastat ka süüa koheselt. Nii on pasta lihtsalt kõige maitsvam. Pastat võib sööma hakata ka siis, kui ülejäänud lauakaaslaste toidud on lauda veel tulemata. Oodata laskmine solvab pastat. Pasta keetmisel kehtib reegel, et pigem pisut vähem kui rohkem. Öelgu pealgi vanatädi, et näh, makaronid on veidi kõvaks jäänud. Teisisõnu, pigem ikka al dente kui ülekeedetud pasta, millest saab sel juhul koheselt makaron (makaron on meie peres nimelt ebaõnnestunud pastaroogade koondnimetus). Ja siis veel ka see reegel, et alati, kui pastat kurnad, jäta väike kogus pastakeeduvett alles. Sellega saab reguleerida pasta mahlasust ehk siis kui pasta on kogu kastme ootamatult alla "neelanud", saab roale mahlasust lisada just sedasama pasta keeduvett lisades.

Spaghetti Carbonara
Sellel kooslusel pikemalt peatuda ei ole vist vajadust. Tõeliselt hästi toimiv maitsekomplekt, milles on olemas oma seletamtu faktor, mis kõik maitsed hästi nauditavaks tervikuks liidab. Carbonara retsepte on loetamatul hulgal, mina olen alati valmistanud seda klassikut Antonio Carluccio raamatust "100 Pasta Recipes" pärit õpetuste järgi ja mainin kohe ära, et koort selle retsepti järgi ei lisata. Valmistuskäik on ka pigem lihtne ning mingit tükkitõmbunud omleti ohtu ka pole.



500 g spagette (nt Veski Mati spagetid)
50 g võid
2 sl oliiviõli
3 küüslauguküünt, hakituna
100 g prociuttot või toorsuitsusinki
5 sl kuiva valget veini
5 muna
100 g riivitud parmesani
hakitud peterselli


Keeda spagette soolaga maitsestatud vees kuni nad on al dente ehk hamba all veel kergelt vastupanu osutavad. Samal ajal kuumuta pannil või ja oliiviõli. Lisa küüslauk ning tükeldatud sink ning prae, kuni sink on krõbe. Kalla juurde valge vein ja lase sellel veidi kokku keeda.
Klopi suuremas kausis munad lahti. Lisa munadele riivitud juust ning hakitud petersell. Maitsesta soola ja pipraga. Sega keedetud ja kurnatud pasta munasegule ning sega läbi. Pasta soojuse mõjul kalgendub ka muna parasjagu. Lisa ülejäänud segule ka singi ja küüslaugu segu. Sega kõik läbi ja serveeri kohe.

Vürtsikad vodka-tomatikastmega penned
Mõnusalt vürtsikas ja tõeliselt nauditava maitsekooslusega pasta. Üks lemmikuid, mis ajaproovile hästi vastu pidanud. Vahel ununeb päris pikaks ajaks ja samas seda paremini ta jälle üle pika aja maitseb. Soovi korral võib lisada sellele pastale ka singiribasid. Need tuleksl lisada siis koos küüslauguga ning mõnusalt krõbedaka praadida.


300 g penne pastat (nt Veski Mati penned)
2 küüslauguküünt hakituna
1 tšillipipar hakituna
oliiviõli
400 g purustatud tomateid või tomatikastet
3 sl viina
100 riivitud parmesani + lisaks veel serveerimiseks.
peotäis hakitud värsket peterselli
50 ml 35%-list koort
soola ja pipart



Keeda pasta vastavalt pakendil olevatele juhistele. Samal ajal kuumuta pannil õli sees ja keskmisel kuumusel küüslauk. Lisa tšilli ning kuumuta läbi. Kalla juurde purustatud tomatid ning viin ning lase keema tõusta. Alanda kuumust ning lase vaiksel kuumusel kaane all haududa kümmekond minutit. Lisa riivitud parmesan, petersell ning maitsesta soola ja pipraga. Lase taas keema tõusta ning hauta veel mõned minutid, et maitsed seguneksid. Lisa koor ja sega kaste läbi. Sega kaste keedetud pennedega ning kuumuta kõik koos korra läbi. Serveeri kohe ja serveerides lisa veel riivitud parmesani.

Brokkoli, anšoovise ja tšilliga fusilli
Tunnistan kohe, et siinkohal on tegemist ühe minu lemmikpastaga. Ma ei ole just liiga suur pastasõber (erinevalt minu teistest pereliikmetest), aga see kombinatsioon ei jäta mind külmaks. Kusjuures kooslus toimib imehästi ka siis, kui pasta lisamata "unustada" ehk siis võti peitub pastakastet moodustavates koostisosades ja nende omavahelises koosluses. Siin võib ka veidi varieerida. Korra olen proovinud anšoovise puudumisel seda pastat ka meie oma koduse kiluga teha ja tuleb nentida, et toimis väga hästi. Samamoodi võivad need, kes sellist kontsentreeritud kalamaitset niiväga ei armasta, asendada anšoovise singiga. Järele proovitud ja ka igati mõnusaks kombinatsiooniks osutunud.
Pasta valmistamine on aga üsna lihtne ja mõnus on see, et soovi korral võib koguseliselt brokkoli osakaalu julgelt suurendada. Saab sellise kevadise ja kerge pasta, mis kannatab isegi läheneva rannahooaja valguses süüa.


300 fusilli pastat
ca 500 g brokkolit. Õisikud eraldatud, keskmine osa kooritud ja hakitud
1 tšillipipra kaun
paar küüslauguküünt, koorituna ja hakituna
ca 50 g anšooviseid või kilu või 100 g sinki
100 g riivitud parmesani või ka pecorinot
soola ja pipart
oliiviõli
kirsstomateid
Tükelda brokkoli. Eralda õisikud, vajadusel lõika need väiksemaks. Keeda pasta vastavalt pakendi juhistele. Umbes 3 minutit enne pasta valmimist lisa pasta juurde ka brokkoli ning lase läbi kuumeneda. Brokkoli vars koori puitunud koorest ning tükelda väikesteks tükkideks. Haki tšillipipar ja küüslauk. Tükelda anšoovis või kilu (või sink). Kuumuta pannil keskmisel kuumusel paras kogus oliiviõli, lisa tšillipipar, küüslauk, tükeldatud brokkolivars ja anšoovis. Kuumuta kergelt läbi ning maitsesta soola ja pipraga. Lisa ka tükeldatud kirsstomatid ning lase korraks kuum läbi.
Kurna pasta koos brokkoliga ning sega pannil oleva tšilli ja anšooviseseguga läbi. Serveeri kohe ning serveerides puista peale parmesani.

Postituse jaoks jagas oma tooteid testimiseks Veski Mati.

Kommentaare ei ole: