29. detsember 2013

Kodutehtud majoneesi lugu

Kes kunagi proovinud kodutehtud majoneesi teha ja süüa, on jäädavalt oma kolm tilka verd loovutanud. Isetehtud kreemjas ja läikiv kuldkollane majonees ei saa ühelegi poes pakutavale versioonile lähedalegi ja teisalt võimaldab kodus valmistamine majoneesi maitse täpselt enda järgi paika sättida.



Majoneesi valmistamine on mõnusalt müstiline tegevus. Vedelat ainet teise vedelasse ainesse lisades hakkab toimima puhas maagia ja moodustub korralik paks ja läikiv kaste. Kogu toimingu õnnestumiseks on vaja ainult tsipa tähelepanu ja keskendumist ning korralikke kvaliteetseid tooraineid. Tulemuses pettuma ei pea. Heaks abimeheks on majoneesi valmistamisel HomeDecori poest pärit WMF-i vispel, millega usinalt segades saab tulemuseks korralikult segunenud kreemja kastme. Selle vispli plussiks lisaks käepärasusele on ka silikoonpallikestega otsad, mis võimaldavad kasutada visplit muuhulgas ka teflonnõude puhul (näiteks siis, kui valmistada pidevat segamist vajav kaste teflonpannil). Majoneesi segamiseks sobib see kelmikas mummuline vispel ka ideaalselt.


Majoneesi jaoks on koostisainete loetelu üsna lühike. Loomulikult võib igaüks oma meelepäraseid maitseid lisada.
Vaja läheb:
1 munakollane
1 tl sinepit
2,5 dl õli (kõige paremini sobib suhteliselt neutraalse maitsega õli või siis ka õlide segu)
veidi veiniäädikat ja/või sidrunimahla
soola
Alusta sellest, et eralda munakollane munavalgest ja aseta munakollane kaussi. Lisa sinep ja sool ning sega mass ühtlaseks. Kui soovid veidi hapukat maitset lisada, kalla juurde veidi ka veiniäädikat (või sidrunimahla). Sega kõik korralikult läbi.



Järgmisena hakka lisama õli. Õli lisades on oluline teha seda esmalt tilk-tilga haaval ning pidevalt segades. Sel moel hakkab toimuma protsess, mida nimetatakse emulgeerimiseks ehk siis kaste ühendub ning muutub paksemaks. Lihtsalt korraga õli lisades võib kogu mass tükiliseks muutuda.
Kui siiski juhtub, et majonees tõmbub tükki, ei ole vaja kogu tegu veel ära visata, vaid majoneesi on võimalik veel päästa. Klopi üks munakollane veel lahti ning hakka hästi ettevaatlikult ja algul väikeste kogustena lisama tükkitõmbunud majoneesi. Ikka pidevalt segades. Sel moel peaks majonees jälle ilusti kreemjaks muutuma. Sama efekti saab ka siis, kui ettevaatlikult tilgutada tükkitõmbunud majoneesi sisse ca 1 sl keevat vett.



Kui esimesed tilgad õli on ilusti segunenud, võib hakata õli (ikka kogu aeg segades) lisama peene joana. Sõltuvalt munakollasest ja sinepi kollasusest võib lõpptulemus olla majoneesi jaoks ootamatult kirgas kollane. Tegemist on tõeliselt rikkaliku ja kreemise kastmega, mida sobib sättida nii oma lemmikvõileibadele kui salatile. Või maiustada hoopis keedetud munaga majoneesikastmes.



Selle viimase roaga ehk munaga majoneesis on mul üsna omapärane suhe. Omal ajal lapsena Pärnus elades käisin sageli Kalevi (nüüdsel ajal Rüütli) tänaval asuvas Kungla kohvikus. Minu lemmikuks olid seal kohvikus rosinasaiad. Tihti silmitsesin rosinasaiakeste ootel järjekorras seistes külmletis väljapandud toitu nimega "Muna majoneesiga". Minu jaoks oli tol ajal see hirmuäratava toidu võrdkujuks - siniseks keedetud munad hallika vedela majoneesiga....prrrr..... Mõtlesin sageli, et kes ometi selliseid jubedaid asju sööb.
Nüüd olen täiesti vabatahtlikult ja, mis seal salata, isukalt nõus sööma ka üht head muna koos ühe hea majoneesiga. Tegelikult ju täiesti toimiv kooslus. Eriti kui muna on Sadamaturult toodud tummine pardimuna, mis ka siia pildile sätitud sai.



23. detsember 2013

Punane jõuluvürtsidega kapsas ja pidulik kartuli-köögiviljavorm. Mõnusad lisandid jõuluprae juurde

Need kaks lihtsat ja väga maitsvat retsepti pärinevad ajakirja Mari detsembrinumbrist, kus jagasin veidi teistmoodi jõululaua retsepte. Süldi asemel terriin pistaatsiapähklite ja jõhvikatega, seaprae asemel hoopis ingveriga lõhe ning hapukapsa asemel punane jõuluvürtsidega kapsas. Ahjukartuli koha täitis aga imeõhukestest viiludest laotud ja ahjus pealt krõbedaks küpsenud kartuli-köögiviljavorm. Väga mõnusad toidud kõik.



Kuna jõuludeni on ainult üks päev jäänud, siis täna oleks tagumine aeg ettevalmistustega juba pihta hakata. Või siis vähemalt poeskäigud ära teha, et homme juba köögis toimetamisele keskenduda. Mõlemad lisandid on sümpaatselt lihtsad, seega liiga palju pingutama õnneks ei pea.

Punane jõuluvürtsidega kapsas

Õunte ja sibulate ning jõluluvürtsidega hautatud punane kapsas on vägagi jõulune toit. Vürtsikas, magushapu ja täpselt selline, et maitseb eriti hästi veel järgnevatel päevadel, kui maitsed on jõudnud ühtlustada ja seguneda. Nii et sobib hästi maiustamiseks ka jõulu esimesel ja teisel pühal.


1 kg punast kapsast, tugevama rootsuga välimised lehed eemaldatud, tükeldatuna
400 g rohelisi õunu (nt Antoonovka vm), koorituna ja tükeldatuna
400 g sibulat, hakituna
Paar küüslauguküünt, hakituna
Näpuotsaga jahvatatud muskaatpähklit, kaneeli ja nelki
3-4 sl pruuni suhkrut
3 sl punase veini äädikat
2 sl võid
Soola ja värsket jahvatatud pipart
Eemalda kapsalt välimised lehed, lõika kapsas sektoriteks, eemalda jämedad rootsud ning lõika kapsas ribadeks. Laota osa tükeldatud kapsast ahjupoti põhjale ja puista peale soola ja pipart. Lisa hakitud sibul ja õunad ning küüslauk koos vürtside ja suhkruga. Korda sama valemi järgi jaotust, kuni kõik ained on kihit potti laotud.  Kalla kapsapott üle veiniäädikaga ning aseta võitükid kõige peale. Kata ahjupotile kaas peale ning lase küpseda eelkuumutatud ahjus 150 kraadi juures 2-2,5 tundi. Sega paar korda kapsast küpsemise ajal.
Kapsast võid serveerida kohe peale valmimist, kuid maitse muutub järgmistel päevadel veel paremaks.

Pidulik köögiviljavorm 

Vahelduseks ahjukartulitele võib teha imemaitsvat ja pidulikku köögiviljavormi, milles koos magusad köögiviljad bataat, pastinaak ja meie hea tuttav kartul. Õhukesed köögiviljaviilud küpsevad meeldivalt krõbedaks ja pastinaak ning bataat muutuvad küpsedes tõeliselt nauditavalt magusaks.


2 väiksemat bataati
3 suuremat kartulit
2 väiksemat pastinaaki
Oliiviõli
Hakitud värsket peterselli
Soola ja värskelt jahvatatud pipart
Koori köögiviljad ning viiluta need hästi õhukesteks. Kui Sul on käepärast mandolin, siis kasuta seda või kasuta köögikombaini viilutaja funktsiooni.
Blanšeeri viilutatud köögiviljad paari minuti jooksul kuumas vees ehk siis lase vesi keema tõusta ja pane paariks minutiks köögiviljad vette. Kurna ning jahuta külma vee all. Jäta veidi keeduvett alles.
Määri kas üks suurem või väikesed portsjon-ahjuvormid õliga. Lao köögiviljad kihiti köögivormi ja piserda kihtide vahele oliiviõli, soola ja pipart ning hakitud peterselli. Ka pealmise kihi peale piserda õli ja maitsesta soola ja pipraga. Võid veidi keeduvett veel vormidele ka kallata. Kata vormid fooliumiga. Aseta vormid ahju, küpseta 200 kraadi juures 30 minutit kaetuna ning eemalda siis fooliumid ning küpseta veel 30 minutit.

Paleoretsepti puhul asenda kapsa puhul suhkur meega ning või asemel kasuta kas õli või selitatud võid. 


22. detsember 2013

Kartulivorstid

Kartulivorstid on minu jaoks olnud suhteliselt uus asi. Vaid mõned aastad tagasi sain aimu sellest, et ka kartulist on võimalik vorsti teha ning et mõnes maakonnas Eestis on see olnud vana ja traditsiooniline toit. Kartulivorsti maitsta saades tuli tunnistada, et tegemist on lihtsalt suurepärase toiduga. Esmalt leidsin Kesturult lihaosakonnast hooajati müüdavaid kartulivorste ning neid olen nii mõnelgi korral valmistanud. Valmis kartulivorste leiab ka Sadamaturult ja viimasel ajal täiesti hooajavabalt ehk siis olen neid seal aastaajast ja pühadest sõltumata näinud.
Ja siis tuli mõte, et tegelikult oleks tore ju ise ka kartulivorste teha. Pühade ajal võib ju midagi erilist ja veidi rohkem panustamist nõudvat teha.


Tuleb tunnistada, et kartulivorsti tegu ei ole tegelikult üldse raketiteadus. Vaja on paari lihtsat komponenti ja seasoolikaid, kuhu sisse vorstid toppida. Õnneks on seasoolikaid üsna hästi saada, näiteks Keskturu lihaosakonnas on pühade ajal olemas erineva pikkusega (2m, 3 m ja 6 m) soolikaid. Kartuli leidmisega tõenäoliselt probleeme ei ole.
Nutikas abivahend vorstide tegemiseks on KitchenAidi külge kinnitatavale hakklihamasinale lisatav vorstitoru. Toru on kahes suuruses - lamba ja seasoolikate jaoks. Selle abivahendiga on kõige aeganõudvam etapp ehk vorsti toppimine ka käkitegu peaaegu sõna otsest mõttes.

Sellisel moel vorstide tegemine kulgeb üsna kiirelt

Seega, kui keegi soovib ka midagi tõeliselt elamuslikku teha, siis kartulivorstide tegemine on kindlasti põnev ja väga maitsvat lõpptulemust andev tegevus.
1,5 kg kartuleid, kooritud ja tükeldatud
ca 700 g pekisemat sea suitsuliha (peekon, põsk), tükeldatuna
3-4 sibulat, hakituna
100 g võid
punet või muud ürti
soola ja pipart maitsestamiseks
soovi korral köömneid
õli praadimiseks
Keeda kooritud ja tükeldatud kartulid poolpehmeks ning tambi kartul veidi peenemaks (hoia kartulikeeduvesi osaliselt alles, seda võib minna vaja vorsti täidise massi parajaks reguleerimisel). Koori ja haki sibul ning prae koos suitsulihaga läbi. Sulata või. Lisa kõik ained kartulimassi juurde, maitsesta ja sega läbi.



Topi kartulimass soolikatesse. Kui teed seda KithcenAidi kannmikseri abil, siis lase mass lihtsalt läbi hakklihamasina, mille ette on kinnitatud paraja jämedusega toru. Soolikas tuleb lihtsalt torule otsa tõmmata ja käega reguleerides kartulimassi mööda soolikat ühtlaselt edasi lükata.


Kui aga seda abivahendit ei ole, siis tuleks lehtrina kasutada näiteks plastpudelit, mis on pooleks lõigatud ning sobiva suurusega pulka massi  pudelisuu otsa tõmmatud soolikasse toppimiseks. Vorste ei tohi liiga tihkelt täis massi suruda, vaid pigem peaks vorst jääma parajalt pehme. Muidu on oht, et vorstid lähevad kuumtöödeldes lõhki. Võid teha pikemaid või lühemaid vorste ning vorstide vahekohta lihtsalt mitu keerdu teha.



Aseta vorstid keevasse vette ja keeda hästi vaiksel tulel umbes pool tundi. Tõsta keedetud vorstid välja lase neil kuivada. Sellisel kujul võib neid vorste umbes nädal säilitada.

Enne küpsetamist tõsta vorstid vähemat tund aega varem toatemperatuurile. Küpseta 180-200 kraadises ahjus, kuni vorstid on kaunilt kuldpruunid ja krõbedad.

Ja kui soovid kartulivorsti juurde verivorsti pakkuda, võid otsida Keskturult mõnusalt rustikaalseid verivorstirulle. Turumüüja väitel käib isegi turu juht temalt neid ostmas.


Turuhoonesse minnes asub verivorstimüüja ühe keskele ja paremat kätt jääva leti taga (peamiselt müüb ta suitsutatud liha, näiteks õunapuusuitsu sink on imemaitsev)

Paleoretsepti puhul asenda või selitatud võiga.


21. detsember 2013

Veidi jõulujuttu, kingisoovitusi ja imemaitsva seakülje retsept

Veel loetud päevad, et mitte öelda tunnid ja taas on käes jõulud. Kummaline on see, et jõulurahu termin on muutunud kohati küll äraspidiseks. Viimased päevad enne pühi on linnaliiklus umbes ja kaubanduskeskused sedavõrd ülerahvastatud, et kohati muutub katsumuseks ka tavaline poest piima toomine. Samas on painav kingimure pea kõigil kuklasse hingamas. Alati on tore midagi ise meisterdada ja siis kingiga koos ka veidi oma näppude osavust ja südamesoojust pakkuda. Ja samamoodi on tore inimesele, kelle soove ja eelistusi sa tunned, kinkida midagi sellist, millest ta võib-olla mõnda aega juba unistanud on.
Üks pood, kust ma olen aastate jooksul väga palju oma lemmiknõusid ja köögiriistu toonud, on Home Decor. Emile Henry, KitchenAid, Le Creuset, WMF jt on sellised märgid, mille tooteid ei olegi kunagi piinlik kinkida ja kes vähegi köögisõltuvuse all kannatab, teab hästi, milline kvaliteet seal taga on. Nüüd juba mõnda aega olen selle firmaga ka koostööd teinud, kuigi nende tooteid oli ka enne minu köögis väga palju - Emile Henry rõõmsad punased keraamilised potid ja muuhulgas ka fondüüpott ja tagine´i pott, koogivormid, KitchenAidi kannmikser, sinna külge kinnitatav hakklihamasin ja palju-palju muud. Seepärast sobis mulle väga hästi ka koostöö selle firmaga, sest olen eelnevalt ise ja täiesti omal algatusel päris palju soovitusi ja kiidusõnu nende kohta levitanud ning sageli just sinna poodi kingitusi ostma läinud.

Emile Herny ahjupotid on ühtaegu nii praktilised kui ka esteetiliselt nauditavad

Kui mõelda kingituste peale, mida võiks sinna otsima minna, siis kindlasti on üks ajatu klassik Emile Herny keraamiliste ahjunõude sari. Tasub otsida neid variante, millel on põhja all leegi märk, siis on tegemist nõudega, mida võib ka pliidil kasutada. Muide, kogu keraamiline sari on puhas käsitöö ja põhja alla pressitud väike number tähendab seda, et selle järgi on võimalik poti meister hiljem tuvastada (iga meister vajutab oma numbri poti põhjale). Flame märgistusega ehk siis leegimärgiga potid sobivad kasutamiseks nii pliidil kui ahjus, mis tähendab seda, et esmalt võib toiduvalmistamisega alustada pliidil (näiteks sibul praadida või liha pruunistada) ning siis kogu kupatus hiljem ka ahju pista. Ja pott ise on täpselt nii ilus, et sellega kannatab toidu ka lauale tõsta. Home Decori poes (ja veebipoes) on paljud kaubad Emile Henry teisest kategooriast ehk siis poole odavamad, kui täishinnaga tooted. Julgen kinnitada, et firma kvaliteedinõuded on sedavõrd heal tasemel, et teise kategooria alla hinnatakse kõik imepisikeste iluvigadega tooted, mis pottide ja vormide kasutuskvaliteeti küll ei mõjuta. Vahel on tõesti nii, et isegi hoolika otsimise korral ei leia tootelt mingitki defekti. Seega, hinnavõit on tuntav, kuid korraliku toote saab kindla peale.
Mina tegin EH potis seakülge. Seakülge võib samas potis teha ka SELLE suurepärase retsetpi järgi, mis on mõnusalt kodumaine variant. Minu katsetus oli insprireeritud Donna Hay ajakirjast ja pean tunnistama, et tegemist oli ühe parima seaküljega, mida kunagi saanud olend. Maitsekomplekt tuleb Aasiast, aga rikkaliku sealihaga sobitub see imehästi.


Seakülje jaoks on vaja:
1,5 kg läbikasvanud seakülge (tasub otsida turgudelt)
2 sl tamarindi püreed (nt pipar.ee SEE KASTE või siis asenda paari laimi mahla ja riivitud koorega)
0,5 dl kecap manis kastet (nt Umami.ee SEE KASTE või asenda 1 dl sojakastmega, millele on lisatud veidi suhkrut või mett)
100 g fariinisuhkrut või mett
1 dl kalakastet (päris hästi saadaval suuremates poodides)
5 dl vett
2 sidrunheina vart, peeneks hakituna (või riivitud sidrunikoort)
6 küüslauguküünt, hakituna
50 g värsket ingverit, peeneks hakituna
2 punast tšillit, hakituna
Kuumuta ahi ca 110-130 kraadini (võid veel madalamat temperatuuri kasutada kuid sel juhul pikenda küpsetamisaega). Sega omavahel tamarindi pasta, kecap manis, kalakaste, fariinisuhkur, vesi, sidrunhein, küüslauk, ingver ja tšilli. Kalla segu küpsetuspotti ning aseta sinna sisse seakülg, nahk allapoole. Kata kaanega ning küpseta paar-kolm tundi. Keera nahaga pool ülespoole, kasta liha vedelikuga ning lase veel tund-paar küpseda. Mida madalam temperatuur on, seda pikem võib olla küpsetusaeg. Madalal temperatuuril küpsetades pole samas ohtu, et liha liiga kuivaks küpseb või ära kõrbeb. Kui liha on piisavalt pehme, tõsta ta välja. Ülejäänud kastet võid vaiksel tulel veidi kokku keeta. Juurde sobib pakkuda aurutatud riisi.

Rääkides aga veel kingiideedest, siis kindlasti on üks hästi toimiv teema Yoyo teetass kas siis plastikust või metallist sõelaga.


See tass, originaalis küll loodud tee jaoks, sobib pühade ajal imehästi ka personaalse hõõgveiniportsu valmistamiseks. Selleks ei olegi vaja midagi muud, kui sobiva suhkrukogusega kuumutatud veini ja hõõgveinimaitseainet. Hõõgveinimaitseaine tuleks siis poetada sõela sisse, sinna peale kallata kuumutatud vein ja lasta veidi tõmmata. Enne jooma hakkamist võib soovi korral sisse puistata mandleid ja rosinaid ning sõel välja tõsta. Sõela hoidmise jaoks sobib sõela kaas, millele saab sõela asetada ja mis aitab laua puhtana hoida.



Lusika asemel võib aga hõõgveini puhul kasutada kaneelipulka. Mõnus personaalne jõulujook ongi valmis. Muul ajal võib loomulikult tass olla ikka teetassi rollis, kuigi kusagil ei ole kirjas, et hõõgveini ainult jõulude ajal peaks pruukima.

Lastega koos meisterdamise rõõmust jõulude ajal võiks palju rääkida. Ühe vahva ideena pakub Home Decor silikoonist tordi- ja glasuuripritse. Sellest, kuidas väikesed kokad saavad tänu mugavatele abimeestele köögis kaasa lüüa, kirjutasin SIIN. Üks nutikas samalaadne abivahend on veel väiksemas formaadis ja peenema otsikuga, mis sobib hästi just piparkookide kaunistamiseks.



Reeglina on laste jaoks veidi keeruline pritskotti kasutada. Üheaegselt nii pigistada, kätt õigesti liikutada ja siis ka glasuuri allapoole suruda on ikka päris keeruline koordineerimine. Lekue SELLE tordipritsiga saavad hästi hakkama ka pere noorimad. Põhimõtteliselt on vaja ainult pigistada.
Seega, lastega peredesse sobiks selline glasuurimise abivahend ilusti.


Ja kui juba meisterdamiseks läks, siis ühe šokolaadikuuse meisterdamine ja kaunistamine on ka päris vahva tegevust. Šokolaadikuuse valmistamiseks on abiks SELLINE silikoonvorm.


Sinna tuleb valada kokku ca 180-200 g sulatatud šokolaadi ja lasta sel taheneda. Vedelat šokolaadi oleks tark veidi vormi sees ühtlaseks koputada, et paksus ühtlane jääks. Siis tahenenud kujundid vormist eraldada, kuusk kokku panna ja kaunistada. Kaunistamiseks kasutasime sama glasuurimise abivahendit, ehk siis valge glasuuriga tegime väikese täpi kuusele ja sinna surusime ühe värvilise nonparelli. Nonparelle leiab paremini varustatud poodidest.


Selline tegevus sobib hästi veidi suurematele lastele. Tükk aega võib neid nokitsemas kohata, keel suunurgast väljas ja asjalik nohin teise tuppagi kuulda. Ja see, et kuusepuu üldvälimus on kohati veidi ....eeee....harjutamist nõudev, ei ole siinkohal üldsegi oluline. Tegemislusti jagus kuhjaga.

Seega, kes nokitsemissoovi või  mõni kingimure veel ööund segamas, siis ehk õnnestus mõni tore idee siitkaudu jagada ja veidi ka lihtsalt teavitustööd toredate ideede kohta jagada.
Ja endiselt kehtib pakkumine, et kui mõni toode Home Decori poest tellida ja voucheri koodiks "isetehtud" sisestada, saab kauba 15% soodsamalt.

Postitus on sündinud koostöös Home Decor´i poega. 

16. detsember 2013

Karamelline-jäätisekook jõulumaitsetega

Nädalavahetusel katsetasin üht ideed, mis juba mõnda aega meeles mõlkus. Nimelt tahtsin teha külmutatud kooki jõulude võtmes. Vahelduseks tavapärastele pehmetele piparkookidele, jõulukeeksidele ja tarretatud pohlakookidele, mis kõik on väga vahvad koogiperekonna esindajad, kuid saavad paraku igal aastal jõulude ajal veidi üleekspluateeritud.
Väike inventuur köögikappides andis tulemuseks keedetud karamellise kondenspiima, Treppoja Sahvri särtsaka marjamaikus, M&S ingveriküpsised ja piparkoogimaitseaine.
See oli täiesti piisav, et jäätisekoogi tegu võiks alata.


Tegemist on valmistuskäigult lihtsa kihilise koogiga, kus küpsisepurust põhja peale tuleb moosine vahekiht, et anda veidi värskust ja marjade haput maitset, järgmine kiht on nn jäätisekiht, mis moodustub kondenspiimast ja vahukoorest ning soovi korral võib enne serveerimist koogile lisada veel värsket vahukoort, et välimus ikka korralikult pidulik oleks.
Põhi (retsept sobib ca 24-26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi)
200 g ingveriküpsiseid, purustatuna (sobib ka nt Digestive küpsis, kuhu lisatud veidi jahvatatud ingverit)
0,5 tl piparkoogimaitseainet
50 g võid.
Purusta küpsised ning sega piparkoogimaitseaine ja sulatatud võiga. Suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva küpsetusvormi põhjale ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 8-10 minutit.


Eelküpsetatud vahekihi peale laota Treppoja Sahvri särtsakas marjamaius, mis tehtud vaarikast ja mustsõstrast ning kuhu lisatud ka veidi tšillit. See lisand annab koogile nii hapukust kui ka veidi teravust. Ühe koogi jaoks kulub ära ca 200 g seda marjamaiust. Treppoja Sahvri teisi toredaid tooteid saad vaadata SIIT.
Jäätisekiht:
5 dl vahukoort, vahustatuna
2x190 g keedetud kondenspiima (see pruunikas pakend)
veidi riivitud sidruni- või laimikoort, soovi korral
Vahusta vahukoor pehmeks vahuks ning lisa siis kondenspiim. Sega kõik ühtlaseks, soovi korral lisa veel sidruni- või laimikoort. Kalla segu koogivormi moosikihi peale.
Kata kook pealt toidukilega ning külmuta ca 5 tundi kuni üleöö sügavkülmas.


Enne lahtilõikamist lase koogil veidi aega toatemperatuuril seista. Libista siis kuuma vette kastetud noaga ettevaatlikult küljed vormi äärte küljest lahti ja libista laiema labida või spaatli abil kook alusele. Serveeri kohe.
Soovi korral kaunista kook värske vahukoorega.

14. detsember 2013

Šokolaadi-toorjuustu kook espresso, koorelikööri ja hapu pohlakattega

See šokolaadine ja toorjuustune rikkalik kook sobib hästi pidulauale. Kuna šokolaadile ja kohvile pakub siin seltsi pohlakaste, siis võib sellist külluslikku kooki pakkuda ka Eesti Vabariigi sünnipäeval. Pohl ju meie rahvuslik aare, mis sobitub rikkaliku šokolaadi- ja tugeva espresso kohvi maitsega imehästi. 



Kook moodustub kolmest kihist, küpsistest põhi, toorjuustune šokolaadine vahekiht ja hapuka pohlakattega viimistletud pealispind.
1 pakk Kalevi kakaoküpsiseid
50 g võid
250 g tumedat 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
400 g toorjuustu
2 dl suhkrut
3 sl naturaalset kakaopulbrit
4 suuremat muna
0,5 dl koorelikööri
0,4 dl hästi kanget kvaliteetset espresso kohvi (nt KAFO valikust Lavazza ubadest, mis on meie pere lemmikud)
150 g pohlamoosi (nt Felixi pohlamoos)



Purusta köögikombainis kakaoküpsised. Sulata või. Sega või ja küpsisepuru ning vajuta 24-26 cm läbimõõduga lahtikäikva koogivormi põhjale. Küpseta 180 kraadi juures ca 5 minutit. Jahuta.
Haki šokolaad väikesteks tükkideks ning sulata veevannil. Sega omavahel toorjuust, suhkur, kakaopulber kuni ühtlase massi moodustumiseni. Sega ükshaaval sisse munad, lisa sulatatud šokolaad ning kohv ja liköör. Kalla eelküpsetatud põhjale ning küpseta 150-170 kraadi juures ca 1 tund. Jahuta täielikult (vähemalt paar tundi kuni üleöö).
Katte jaoks määri pohlakaste ühtlase kihina jahtunud koogile. Lase koogil külmas korralikult taheneda.

Tõmba koogi ääred vormi serva küljest lahti ning libista suurema noa või spaatli abil kook koogialusele.

5. detsember 2013

Indoneesia. Bali saar

Eelmise Indoneesia reisikirja lõpus jõudsin selle magusa hetkeni, kui me istusime Java saarel Yogyakartas lennukisse, et lennata Denpasari, mis teisisõnu tähendab Bali saart.
Meie algsed ambitsioonikad plaanid, et reisime pigem turistipiirkondadest eemal ja külastame vähemtuntud kohti, olid selleks ajaks juba oluliselt kokku tõmbunud. Indoneesia on tegelikult hiiglaslik ning kõik vähem turistikohad tähendavad ka muuhulgas seda, et liikumine on oluliselt vaevalisem ja aeganõudvam. Arvestada tuleb kord päevas sõitvate liinibusside ja vahel olematute teedega jne, mis kõik nõuavad ühest kohast teise jõudmisel päris hulganiselt aega. Esmalt eelkõige ajakriitilisuse tõttu, sai siis Indoneesia kõige turistirohkem paik ehk Bali saar ka reisisihtkohana sisse arvatud ja kohe sinna saabudes jõutud ka tõdemuseni, et see koht on üks nendest, kus tuleb kindlasti ära käia.

Meie elukoha aiake. Imeline koht www.ketutsplace.com

Bali arhitektuur on täiesti omanäoline


Bali tänavad - kõik sissepääsud on tähistatud "draakonisabadega"

Maalilised maastikud igal pool 

See on balilaste kodu


Annestuste viimine

Riisipõllud. Imelised vormis

Tõepoolest, turiste on Balil palju ja isegi oktoobrikuisel madalperioodil. Teisalt on Bali nii võrratu koht imelise ja eripärase kultuuriga, maalilise arhitektuuri, ülisõbralike inimeste ning kaunite randadega, et oleks ime, kui see turistidevoolu ei põhjustaks. Nagu vist tuhanded ja tuhanded enne mind, armusin ma Balisse pea esimesest silmapilgust.
Bali saar ei ole väga suur, õigemini on ta üks Indoneesia tuntumatest saartest väiksemaid saari. Elanikke on saarel 3,5 miljonit ning 90% neist on indoneeslased ja valdavat Bali põlisasukad või nende järeltulijad. Bali on taibanud oma saart kaitsta ning väljast tulnud inimesel on üsna keeruline seal maad osta. Abiellumine balilasega ei aita. Tõenäoliselt on see olnud nutikas otsus, sest tegemist on imelise maakohaga, mis oleks praeguseks arvatavasti jagatud paljude rahakate sisserändajate või puhkusekohtade ostjate vahel.
Bali on oma kultuurilt üsna erinev võrreldes muu Indoneesiaga. Kui mujal on valdavaks religiooniks islam, siis balilased toimetavad siiamaani oma traditsiooniliste ja Hinduismist pärit uskumuste järgi, mille kohaselt tuleb näiteks umbes 15 korda päeva jooksul viia altaritele lilli ja suupisteid ning iga majapidamise sissekäigu juures peab lehvima kõrge ja värviline bambuskaunistus, mis sümboliseerib draakoni saba. Draakoni "suu" ehk väike avausega karbike on veidi allpool ja sinna on tark ka mitu korda päevas annetusi viia. Siis kaitseb draakon sind ja sinu peret. See annetustega toimetamine on imearmas komme ja kuna päeva jooksul tuleb muljetavaldav kogus lilli mööda pühasid kohti laiali jagada, on turgudel samaväärselt söödava kraamiga ka lillede müük, muljetavaldavalt kirev ja liigirohke. Värvilised lilled ongi kui üheks Bali sümboliks ja isegi mehed kannavad seal apelsiniõisi kõrva taga. Kui Java saarel oli naisterahvas reeglina pearätti mässitud, siis Bali naised kannavad pitsist pluuse (ja vahel selle all mitte midagi), juustes lilli ja on lihtsalt imekaunid.

Bali mehed oma traditisioonilises rõivastuses

Bali naised, lilled juustes
Turukaup. Palju-palju õisi

Omaette teema on Bali arhitektuur. See on midagi täiesti omalaadset. Esialgu olime täiesti nõutud, sest tundus, et kõik kohad on templeid täis. Hiljem saime aru, et jõukama balilase elamu sarnanebki templiga. Suur müür ümber ja sissekäik on läbi kõrgenduse kitsast uksest ja trepist minnes. Sees on aga mitte üks maja, vaid traditsiooniliselt vähemalt 4 erinevat hoonet, mis on suurelt jaolt lahtised ehk siis katus on sammastel ja väike kambrike on ka lisaks, kus siis magada saab. Kogu elu on tegelikult lahtises varjualuses ehk siis oma tuppa, mis on üsna tillukesed, minnaksegi ainult magama. Fantastiline oli vaadata katusealuseid, kus rikkalikult kaunistusi ja nikerdusi. Lahtise ilma seinteta "maja" keskel on siis suured massiivsed diivanid ja tugitoolid, telekad jne. Väga eriline ja imekaunis.

Väike basseinikene tagaaias


See on ühe balilase elutuba


Tüüpiline sissepääs Bali majja

Pildikesi balilaste kodudest

Elutuba


Bali saarele maandusime Denpasaris. Denpasarist soovitas Lonely Planet eemale hoida - tegemist on tööstuslinnaga, kus midagi kaunist ees ei oota. Taksoga sai lennujaamast sõidetud Seminyaki, mis oli üks kolmest valikust. Teisisõnu, Denpasari maandudes võib otse põigata enam vähem ühel kaugusel asuvatesse väikestesse linnadesse: kas Kutasse, mis on hästi kuulus ja üks tuntumaid rannapuhkuse kohti, Seminyaki, mis pärast selgus, on selline ostlejate ja ilusate inimeste kogunemiskoht koos surfamiseks sobiva rannaga ning Sanuri, mida nägime küll ainult ühel õhtul, aga mis tundus kolmest valikust kõige sümpaatsem olevat. Meie pesitsesime paar päeva Seminyakis imearmsas hotellis Sarinande Beach Inn.

Väike armas hotellike Sarinande kõrvaltänaval
Linna peatänavad on tihedalt täis erinevaid kaubamärke müüvad poode ja rohkem või vähem edevaid söögikohti ja kohvikuid. Linnakeses on ka palju spaasid. Mereääres rulluvad rannale just surfaritele sobivad lained ning surfiharrastajaid on seal hulganiselt. 
Meie rentisime motika ja sõitsime veidi ümberkaudsetes kohtades ringi. Ise liigelda ei ole seal liiga keeruline ja kui kohe õiget teeotsa ei leia, on iga kohalik valmis sulle pikemalt mõtlemata appi tulema. 
Paar valet teeotsa, natuke seiklemist, aga Tanah Lot templisse me lõpuks jõudsime. Imeilus koht nii looduse kui ka arhitektuuri poolest. Tegemist on palverändurite sihtkohaga ning pärit on see 15. sajandist. Imeline paik!

Saar, millele pääseb vaid mõõna ajal


Sellisel piireteta kõrgel kaljul, kus all möllasid hiigellained, oli päris võimas tunne olla







Läheduses asusid ka golfiväljakud, mis on siin pildil näha



Seminyakis käisime söömas ka ühes tõeliselt nauditavas söögikohas Sate Bali, kus peremees, kogenud kokk ning ka kokakoolituste läbiviija, valmistab erinevaid bali-päraseid grillitud toite. Toidu tellimine käib nii, et valid endale sobivad mereannid, liha, sate-vardad või ka köögiviljavardad välja ning need grillitakse sulle siis koheselt ära. Salatid, riis, kastmed ja muu on kõik niisama laualt lisandiks võetav. Kõik, mida maitsesime, oli tõeliselt maitsev ning hästi valmistatud. Eriliseks lemmikuks sai banaanilehes valmistatud part. Ümberringi asuvad toidukohad vaatasid kadedalt pealt, kuidas seal lauad õhtu jooksul kui võluväel täitusid ja kuidas inimesed kannatlikult ootasid, et mõni koht vabaneks. Ümberkaudsed kohad, nimelt, olid otsustanud pakkuda pasta bologneset, pizzat ja hamburgerit. 

Kokk ise toimetamas. Hiljem tõmbas ta kokariided ka selga. Käisin pildistamas varem, kui restoran veel avatud ei olnud, sest avamise ajal oli juba pime

Grilled squid with lemon grass ehk siis sidrunheina varte otsas grillitud kalmaar

Sate vardad (tuntud ka kui satay)

Part banaanilehes

Köögiviljavardad

Need olid vist searibid

Riisi aurutamine toimub nii

Valikut jagus

Kui Seminyaki satute, soovitan kindlasti seal toidukohas ära käia. 
Seminyakist liikusime edasi Ubudi, mis on kindlasit üks "must see" kohtadest Balil. Ubud on ka kunstnike paradiis ning lisaks sellele laotub üle linna mingi sõnulseletamatu aura, mida on keeruline seletada, aga mida olen tundnud veel paaris kohas oma reiside jooksul. Sarnast tunnet olen tajunud India pühas linnas Pushkaris ning Vietnami väikese armsas Hoi Ani linnakeses. Mingi seletamatu puhas ja kerge hingamine saabub neis kohtades. On see mingi kollektiivselt puhastunud aura või hea energia kohaloleku tunnetamine... mine sa võta kinni. Ubud, muide, on see koht, kus pesitses ka "Söö. Palveta. Armasta" raamatu peategelane. 
Esmalt võttis meid kohe hingetuks ööbimiskoht, kuhu oma seljakotid maha panime. Suuremat sorti, kuid siiski kodumajutuseks kvalifitseeruv Ketut´s Place oli üks imelisemaid kodusid, mida ma eales näinud olen. Esmalt roheline aiake erinevate ornamentide, jõekeste, sillakeste, purskkaevude ja basseiniga. Ning siis tuba, mis piltlikult rippus mäeküljel all sügaval voolava jõe kohal. Kõrged palmid koos kookostega olid meie akna all, uinutav veekohin ja vihmametsa hääled mõjusid tõeliselt rahustava ja muinasjutulisena. Peremees ise ehk siis Ketut (mis tähendab "neljas" bali keeles ja mis tähistab sünnijärjekorda, kusjuures ka kaheksas laps saab nimeks Ketut) oli väärikas härrasmees, kes mõnel õhtul ka oma majas kokakursuseid korraldab ning kes kutsus meid Bali traditsioonilist tuletantsu etendust vaatama. Kutsus seepärast, et õhtuti käib ta sama tantsuetenduse meeskooriks. 

Ketuti juures meie imelise vaatega toas

Bali traditsioonilne tuletants ja meeskoor. Üks neis meeskooris lauljatest oi meie hotelli peremees Ketut

Tuletantsu etendus

Tantsuetendus, küll puhtalt turistidele suunatud, oli päris põnev ja meeleolukas. Eelkõige just seepärast, et tegemist oli üsna omapärase seguga erinevatest kultuuridest pärit fragmentidest. Mitmehäälselt mõmisev meeste taustalaul ja vahel ka veidi liikumist ning lauljate keskel liigutuste ja miimikate abil lugu jutustavad tantsijad. Kulminatsiooniks oli tuleskäija väljakargamine, kes korduvalt ja korduvalt kõndis läbi põlevate kookospähkli koorte. Hiljem, kui tuleskõndija eemale talutati, oli näha, et tegemist on korralikult ennast transsi viinud vanaga. Sinna, pilk fookusest väljas, ta meist istuma jäigi. 

Korduvalt ja korduvalt läbi tule

Hiljem oli tuleskäija üsna kontaktivõimetu

Ubudis on hulganiselt hästi põnevaid kohvikuid ja söögikohti. Puhas ja orgaaniline toit on sealkandis väga teema. Üheks absoluutseks lemmikuks sai Clear Cafe. Hästi mõnusalt paigas ja väga selge kontseptsiooniga koht. Viimanegi detail oli suurepäraselt paigas ja kogu tervik oli nauditav. Oleksin kindlasti samalaadse koha lojaalne püsiklient, kui meil vaid selline kohvik oleks. Nautisin seal näiteks iidse retsepti järgi valmistatud Ayurveda jooki. Oli pärast ikka puhas tunne küll :) Kui vähegi kohviku- ja restoraniusku olete, siis vaadake selle koha menüüd. Täielik lemmik!
Ubudis olles käisime ka riisipõldudel. Taaskord motikaga. Kahjuks on küll nii, et kõik ümberkaudsed vaatamisväärsused on seal pehmelt öeldes ülerahvastatud. Tegelikult kipub see pigem väiksemat sorti laulupeo moodi välja nägema. Leidub nii veidraid Jaapani turiste, kes käivad ka riisiterrassidel laiade kübarate ning ülikõrgete platvormidega ning seisavad siis käsi laiutades ja kiljudes riisiterrassi äärtel. Balil liigub ka päris palju vene rahvusest turiste ning hästi sagedasti kohtab nii austraallasi kui ameeriklasi. Riisipõllud ise on muidugi imelised ja kui natuke sihtida, siis leiab ka kaadreid, kus mõni pikalikukkuma hakkav jaapanlanna pildile ei jää. 









Eemalt rahulikult lähenenud tädi oli valmis koheselt kõigile poseerima. Mõõduka tasu eest, loomulikult :)

Kohalikud on veendunud, et kui pildistatakse, siis tuleb näpud harali ajada

Tüüpiline Bali tädi. Pitspluus otse paljale ihule


Ubudi söögikohtadest oskan soovitada Cafe Wayani. See on koht, kus õhtuti pakutakse buffet-lauda ja sel moel saab hästi kiire ülevaate Bali rahvusköögist. Teenindus on täiuslik ning soovi korral saab samas kohas ka kokakoolitusel käia. 
Telefoniga sain teha sellest kohas ka pildi. Kvaliteedi eest vabandused!

Kohviku sisemus on väga tüüpiliselt balilik

Buffet-laud on tõsiselt rikkalik

Ubudis olime ühe öö ka kesklinnas asuvad hotellis Sanias House. Selle koha näol oli tegemist hästi uue (ehitus teises nurgas alles käis) ja vägagi hinnasõbraliku kohaga - kahene tuba oli alla 30 euro. Toad olid värsked ja armsad, bassein oli olemas ning esmapilgul tundus see koht hästi tore. Soovitadades tasuks siiski veidi ettevaatlik olla, sest näiteks varastele lahkujatele hommikusööki nad ei suutnud pakkuda, kuigi seda küsisime. Perenaine oli lihtsalt veel turul. Samas tuba ja kogu majutuskoht olid hästi armsad. Vannituba näiteks selline.

See pilt telefoniga tehtud, seepärast veidi kehv kvaliteet
Ubudi sattusime ajal, kui Balil olid üldrahvalikud pidustused. Päris täpselt ei saanudki aru, mida nad tähistasid, aga tegemist oli kohaliku kultuuriga seotud pühadega. Reaalsuses tähendas see siis seda, et paljud kohalike poolt peetavad söögikohad ja poed pandi üsna varakult kinni ja päevade kaupa jooksid linnas ringi poistekambad, kes kolistades erinevaid pille kokku tagusid ja kellest mõned oli draakonikostüümi topitud. Selliseid poistekampasid liikus ringi päris palju, nii et lõpuks ei viitsinud neid enam pildistadagi.Hiljem avastasime, et näiteks ühe hotelliomaniku "elutoas" oligi ühe sellise rituaali jaoks vajaliku draakonikostüümi hoiukoht. 






Sellelt telefoniga tehtud pildilt on näha, kuidas toa tagaseinas on  kahe draakoni hoiukoht

Ubudi ühe peatänava nimi on Monkey Forest road ja see ei ole mitte moepärast, vaid linnakeses on tõeline ahvide mets või õigemini park. Seal käies pead olema valmis selleks, et üsna pealetükkivad ahvid jälgivad sind igal hetkel ning kui sul midagi söödavat või ka paljulubav kott läheduses on, üritavad nad seda sinust eemaldada. Ahve jälgides on hästi selgelt näha nende hierarhia - kui anda banaan väiksemale pärdikule, jookseb üsna pea suurem isasahv ligi ning väike ahv viskab koheselt kiljudes banaani maha ja jookseb eemale. Hiljem, kui banaan on söödud, naaseb väike pärdik ning üritab siis banaanikoortest veel midagi söödavat lutsutada. Tegelikult on nende jälgimine täiesti haarav tegevus ja eelkõige on seda tore teha seepärast, et võrreldes loomaaiaga elavad need ahvid ikkagi üsna vabalt, kuigi inimestega on nad ka ülihästi kohanenud. 






Ahviornamendid

Jah, Ubudist ja Balist võibki rääkima jääda. Eriti tagasivaateliselt on tegemist ikka ühe müstilise paigaga. Koha ja kultuuri erilisusest annab tunnistust kasvõi see, et meie sealoleku ajal oli üks linna jõukama perekonna auväärseid naisi siitilmast lahkunud ja nägime matusetseremoonia ettevalmistusi. See oli tõeliselt muljetavaldav. Bambusest ehitati suurt torni, torni ligipääsuks kaldteed, templi sisemusse ehitati penoplastist draakoneid ja erinevaid vidinaid. Matuste ettevalmistamiseks oli kohale toodud kümnete kaupa ehitusmehi. Kui millestki tõeliselt kahju oli, siis sellest, et meie ärasõidupäev oli just samal päeval, kui kogu tseremoonia aset leidma pidi. 

Sinna torni otsa vinnatakse kirst lahkunuga

Bambus on peamine ehitusmaterjal

Ehitusmehed puhkamas

Kujud tuli kaunistada ja kangastesse mässida

Penoplastist draakonivormimise meistrid
Ubudis olemise ajal käisin veel kokakoolis ning ühtlasi maitsesime ära legendaarse babi gulingi ehk siis tervelt lõkkel küpsetatud sea, mille parim variant oli saadaval just sellesama templi lähedal, mida matusetseremooniaks ette valmistati. Aga sellest juba järgmises postituses pikemalt nagu ka Indoneesia toidust. Ja ootele jäävad veel Lomboki saad ning Gili paradiisisaared.