26. mai 2013

Kuusevõrsetega focaccia. Peaaegu saviahjust

Esmalt alustaksin sellest, et ma mõneti olen muutunud põhimõtteliseks igasugu mugavus- ja ise-ka-enam-ei-tea-mida-tahta vidinate vastaseks. Munakeetjad ja banaaninagid on minu meelest naeruväärsed. Vabandust, kui kellegi veendumusi riivasin, aga no tegelikult elab inimkond üsna kvaliteetselt ka ilma nende nimetatud vidinateta. Ja ikka leidub keegi tubli turunduaja (sic! ka minu professioon), kes sulle mingi vidina ühel hetkel väljakannatamatult vajalikuks üritab muuta. Kuni reaalsus prioriteedid jälle paika paneb. Üldiselt olen aastate jooksul muutunud pigem skeptikuks, sest kui on olemas pliit, ahi, mikser ja mõned vajalikud nõud, saab suurema osa toite tegelikult üsna edukalt tehtud.


See eelnev pikk monoloog oli sissejuhatus ühe tõsiselt silmi särama paneva ahjunõu ja selles ahjunõus tehtud saia postitusele. Ma tõesti ei teadnudki enne, et just see saviahju efekti tekitav savist vidin on mu köögist veel puudu :)  Kui ise ei oleks katsetada saanud, oleksin esialgu kindla peale sõrad vastu ajanud, et pole mul enam vaja midagi.
Eks ole meile kõigile teada, kuivõrd eriliselt maitseb kivi- või saviahjus valmistatud sai. Just see seletamatu x-faktor, mis eristab elektriahjus küpsetatud saia puuküttega ahjus küpsetatust. Senini on olnud see erinevus selline paratamatuse konstanteerimine. Kui ikka ei ole kodus korralikku saviahju, siis pole midagi teha. Hea leiva pärast ekstra ahju ehitama ka ei hakka.
Täna sõime kogu perega aga ülimõnusat ja tõeliselt maitsvat foccaciat, mis oleks justkui saviahjust värskelt välja tulnud. Uskuge või mitte, aga selle mõnusa saia puhul oli tõesti maitse hoopis teistlaadne, kuigi tegin selle ikkagi oma elektiahjus. Saladus on siinkohal erilises Emile Henry leivaküpsetusnõus, mis koosneb keraamilisest alusest ning sinna peale asetatavast katmata poorse saviga sisepinnaga kaanest. Siin peitubki võti, kuidas spetsiifiline saviahju efekt on võimalik saavutada ka tavalises elektriahjus. Geniaalselt lihtne ja täiesti toimiv idee.



Sellises saviahju efekti tekitavas potis on võimalik küpsetada lugematul hulgal erinevaid küpsetisi. Kavatsen edaspidi kätt proovida nii tavalise koduleiva kui ka põnevate saiadega. Täna sai proovitud kätt vägagi hooajalise saiaga ehk siis klassikalise rosmariini focaccia puhul kasutasin rosmariini asemel hoopis õrnu kuusevõrseid, mis just praegu erkrohelised, vitamiinidest pungil ning mõnusalt mõrkjad-erksad. Toimis küll.

Siin on kuusevõrsed üsna viimase piiri peal. Kõige õigem on pungana ehk avanemata okastega võrsepunne korjata. Õnneks on kuuseliigid erinevad ja kui mõnel on võrsed sel aastal juba lootusetult välja veninud, siis teisel kuusel pungad alles pakatamas.


500 g nisujahu
2 tl soola
1 pakk kuivpärmi
2-2,5 dl käesooja vett
80 ml oliiviõli
1 sl suhkrut
soolahelbeid
kuusevõrseid või rosmariinioksi
jahu rullimiseks
oliiviõli serveerimiseks
Kaalu kaussi jahu, lisa sool, sega juurde kuivpärm ja suhkur. Kalla juurde oliiviõli ja vesi (esialgu ära kogu veekogust taina sisse kalla). Sõtku ühtlaseks tainaks. Kui tainas tundub liiga kuiv ja ei hakka kokku, lisa vett. Sõtku tainast umbes kümme minutit, kuni see on ühtlane ja läikiv. Sama protseduuri puhul aitab ka tainakonksuga köögikombain, mis peaks taina mõnusaks palliks sõtkuma. Pea silmas seda, et liiga suure jahusisaldusega tainas muudab saia liiga kuivaks, nii et tainas peaks olema parajalt pehme.
Rulli või vormi tainas jahusel pinnal ümmarguseks või ovaalseks ühtlaseks lamedaks pätsiks. Tõsta jahusele ahjuplaadile. Kata toidukilega ning jäta umbes üheks tunniks sooja kohta kerikima.

Enne....

... ja pärast ahjuminekut
 
 

Kerkinud tainasse vajuta jahuse näpuga augud ning "istuta" igasse auku kas väike kuusevõrse- või siis rosmariinioks. Puista peale soolahelbeid. Aseta eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde küpsema. Kui kasutad pildil näha olevat Emile Henry savivormi, siis kuumuta ahi maksimumkuumuseni (ca 240 kraadi) ning küpseta saia kaanega kaetult. Kuuma ahju asetatud savivorm tekitabki saviahjus küpsemise efekti. Küpseta saia ca 30 minutit, kuni see on mõnusalt kuldpruuniks küpsenud. Valmis saiale võid piserdada veel täiendavalt oliiviõli ning serveerida oliiviõli koos kuuma saiaga, kuhu saab siis saia dippida. Tõeliselt maitsev rustikaalne sai, kus maitseelamusi tekitamas nii mõrkjas-hapukad kuusevõrsed kui ka hamba all krõbisevad soolahelbed. Üldiselt kipub olema nii, et kui selline sai lauale tõsta, siis ülejäänud toidud kipuvad alles jääma ning seesama sai saab otsa ootamatult kiiresti.


Nii juhtus vähemalt meie juures. Sai sai otsa kuidagi kahtlaselt kiiresti :) Eks tuleb peatselt jälle uus teha.

Kel huvi saviahju potti ise katsetada, siis Emile Henry tooteid tasub otsida Home Decori poodidest või siis ka veebist homedecor.ee lehelt, kust tellides peaks kaup juba järgmisel päeval sinuni jõudma. Nimetatud savivorm on täiesti värske uudistoode, mida on juba aastaid katsetatud. Nüüd on lahendus siis avalikuks väljatulekuks piisavalt küpseks ja toimivaks tunnistatud.
Tellides sisestada voucheri koodiks "isetehtud", siis on kaup sulle tervelt 15% soodsam.


20. mai 2013

Rabarberikook kookoskatte all

Möödunud nädalavahetusel oli käes SEE magusvalus aeg, kui kuude kaupa varjusurmas püsinud loodus on justkui tärkamise, ärkamise, õitsemise ja puhkemise joovastuses veidi hullunud. Kõike on nii palju, kõik on nii lõhnav, roheline, õitsev ja külluslik, et kohati hakkab veidi valus. See on ju vaid korraks. Pikad pimedad ja külmad kuud lõputut ootamist, et siis kiirendatud korras kõigest ootamisväärsest läbi joosta. Kohe varsti muutuvad valges pitsivahus toomingad pruune närbunud kroonlehti mahapuistavaks põõsaks, et siis hillitsetult kogu ülejäänud suve lihtsalt ühe rohelise puhmana aasadel troonida. Ei imesta, kui hetkel on just see aeg, kus valgetel öödel ennastunustavalt laksutava ööbiku saatel nii mõnedki armuvalust läbiimbunud värsiread saavad jälle kellegi poolt paberile kribatud. Hinge kriipiv rahutus koos magusvalusa, igat sõõmu ahmiva naudinguga on igakevadine nähtus. Sirelite õitsemise aeg on veel õnneks ees.


Veidi maisemate teemade juurde. Kevad ja rabarber - kes neid jõuaks lahuta! Ka minu aia reipalt roosad rabarberivarred on vaatamata ümberistutamisele rõõmsalt kosunud ja lokkavad üsna enesekindlalt naatide, piparmündi ja teiste aialaiutajate vahel. Kevadel on keeruline rohimisega tegeleda, mõnda aega on iga tärganud roheline vars lihtsalt niii armas pelgalt seepärast, et ta oli üks esimesi rohelisi. Rabarber ei lase lokkaval umbrohul end õnneks segada. Rohenäpust armas naabrinaine on mind ka juba mõnda aega lopsakate rabarberivartega varustanud, nii et kokkuvõtvalt saab öelda küll, et saabunud on roosa rabarberiajastu.
See kookoskattega rabarberikook jõudis minuni väikese taganttõuke tõttu. Nimelt tõid külalised seda kooki meile tulles kaasa ja see maitses lihtsalt nii hästi, et kiiresti tuli ka endal järgmine kook valmis teha. Pärit on retsept 100 Rooga raamatusarja Rabarberikookide ja -magustoitude raamatust ning nimetatud raamatust on päris mitu rabarberikoogi retsepti meil laual olnud.



Kookoskattega rabarberikook on pigem lihtsate kookide kategooriasse paigutuv küpsetis, samas üllatab suurepäraselt toimiv kookose ja rabarberi maitsekooslus. Igal juhul järeleproovimist väärt kook.
Põhi:
3 dl jahu
2 sl tuhksuhkrut
75 g võid
1 muna
näpuotsaga soola
Sega omavahel kuivained. Lisa või ning töötle kas näppude vahel või köögikombanis ühtlaseks puruks. Lisa muna sega ühtlaseks tainapalliks. Aseta toidukilesse ning külmkappi 30-60 minutiks. Jahtunud tainas rulli jahusel pinnal ümmarguseks, koogivormi põhjast ca 8-10 cm suuremaks kettaks ning aseta lahtikäiva ja küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhjale ja külgedele. Tee põhja sisse kahvliga mõned täkked, aseta põhja peale foolium, sinna peale kuivatatud herned, oad, riis vm raskus ning küpseta esmalt raskusega 200 kraadi juures ca 10 minutit. Eemalda raskus ning küpseta veel mõned minutid, kuni taina pind on kuiv, kuid mitte pruunistunud.


Täidis:
75 g võid, toasoojana
2 dl suhkrut
250 g paksemat jogurtit või hapukoort
2 muna
200 g kookoshelbeid
2 sl jahu
1 tl vanillisuhkrut
500 g rabarbereid, hakituna (noori rabarbereid ei ole vaja koorida)
Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa jogurt või hapukoor, munad, kookoshelbed ja jahu. Laota eelküpsetatud põhjale tükeldatud rabarber, vala peale kookostäidis ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 30-40 minutit, kuni täidis on kergelt kuldpruun.
Jahuta ning serveeri kas vanillikastmega, jäätisega, hooaja marjadega vm meelepärasega.

15. mai 2013

Poulet a l’estragon ehk kana estragonikastmes

Prantsuse köögi klassika veidi lihtsustatud võtmes. Praegusel ürtide istutamise ajal ka piisavalt mõjuv põhjendus, miks oma ürdiaeda üks estragonipuhmas istudada, sest kooslus on elegantselt võluv. Mõelge Jacqueline Kennedy peale. Stiil, väljapeetus ja klassika kombineeritud uudsuse elegentse võluga. See toit oli üheks tema lemmikuks. Pikemalt seletama vist ei pea.

Estragonikana on väga maitsev ja hästi lihtsalt valmiv. Peamiseks maitseüllatajaks ongi maitseürt estragon. Estragon, muide, on ka legendaarse rohejoogi Tarhuni üks põhikomponent ja mingi maitsenüanss selles toidus on täiesti sarnane ja äratuntav.  Koorene veinikaste, mis estragonist maitset saanud, sobib kana juurde võrratult. Kuigi tegemist on pigem lihtsa toiduga, sobib seda kindlasti ka pidulikel puhkudel serveerida.
4 kana rinnafileed
1 tl vedelamat mett
Õli
Soola ja musta pipart
75 ml valget veini
150 ml kanapuljongit
Paar oksa estragoni
150 ml 35%-list koort
Hakitud värsket estragoni
Kuumuta pannil õli ning prae kanafileed kuni kuldse kooriku tekkimiseni. Maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale veidi mett. Aseta kanafileed eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde ning küpseta kanafileesid umbes 15-20 minutit. Tõsta kanaliha pannilt ning hoia soojas.
Tõsta sama pann pliidile ning kalla peale valge vein. Lase keema tõusta ja alanda siis kuumust. Kraabi kanaküpsemise mahlad panni küljest lahti, et nad vedelikuga seguneksid. Keeda, kuni vedelik on umbes poole võrra kokku keenud. Lisa kuum kanapuljong ning mõned estragonioksad, lase keema tõusta ning keeda taas umbes kolmandiku kuni poole võrra kokku. Sega juurde koor, lase keema tõusta ning veidi kokku keeda. Eemalda kastme seest estragonioksad, lisa värsket hakitud estragoni. Kui tahad eriti siidist ja ühtlast tulemust, võid kastme läbi sõela kallata.
Serveerimiseks tõsta vaagnale eelnevalt küpsetatud kanaliha ning kalla peale estragonikaste. Serveeri kartuli, riisi või muu meelepärase lisandiga.
Retsept ilmus 2013. aasta märtsi-aprillinumbri Toit ja Trend ajakirjas.
Paleoretsepti puhul asenda koor kookospiima või -koorega.


10. mai 2013

Üks mõnus kevadine pirukas spargli ja umbrohuga

Ei väsi ülistamast seda kevadist aega, kus esimene värske oma võimsa tulemisega meie toidulaua rohe-roheliseks ja tervislikkusest pakatavaks muudab. Spargel on kindla peale üks selline tulija, mida kevadel ei tohiks toidulauale sättimata jätta. Delikaatne, värske, tervislik ja elegantne nagu see roheline krõmpsuv mahlane vars just on.
Sparglivalmistamise lihtsatest moodustest kirjutasin SIIN posituses ning ka maikuine ajakirja Mari number keskendub sparglile.



Üks minu lemmikuid kevadisi pirukaid on olnud delikatessjuustudega (sobib hästi nii Camembert, Brie, pehme kitsejuust või tugevamate elamuste hindajatele ka sinihallitusjuust), ürtidega ja spargliga pirukas. Imelihtne valmistada ja samas kevadistest maitsetest pungil.

250 g pärmi lehttainast

Peotäis hakitud värskeid ürte (karulauku, petersell, võilillelehti vm)

200 g sparglit

300 ml kohvi-või vahukoort

200 g Brie-, Camembert-, kitse- vm juustu

2 muna

Rulli tainas õhukeseks ning tõsta ahjuvormi nii, et tainas kataks nii põhja kui küljed. Puista tainale hakitud ürte ning laota nende peale tükeldatud juust. Klopi munad lahti, sega koorega, maitsesta soola ja pipraga ning kalla tainale. Kõige peale aseta spargel, piserda sparglitele oliiviõli. Küpseta 200 kraadi juures ca 20-30 minutit, kuni tainas on kuldseks küpsenud ning piruka täidis kalgendunud

9. mai 2013

Raamatuloosi võitjad

Kolm-kaks-üks! Nüüd siis hõikan välja "Koduköögi kuldvara" raamatu võitjad. Fortuunadena rakendasin oma lapsi, kes taustainfot teadmata nimetasid kõigi vastanute seast kaks numbrit.
Juhuse tahtel saavad kommentaari jätnud blogikülastajatest raamatu endale Maarja (kommentaar jäetud 29.04 kell 0.35) ja Piret L (kommentaar jäetud 4.05 kell 23.41). Palju õnne võitjatele ning saatke palun aadressile tuulimathisen@hotmail.com oma aadress või viide, kuidas saaksid raamatu teieni toimetada. SmartPosti või Eesti Posti teel võib ka saata, siis oleks vaja telefoninumbrit ja kohta, kuhu raamatuga pakk suunata.
Mõned stiilinäited veel raamatust, mis kõiki neid, kellele seekord loosiõnn ei naeratanud, ootab raamatupoodides. Marju kaunid pildid räägivad enda eest!





Suur-suur tänu kõikidele vastanutele ja kommentaari jätnutele!
Hästi põnev oli lugeda teie kõigi koduköökide raudvaradest ja vahva oli see, et lemmikuid oli seinast seina. Mis seal salata, teiste köökidesse piilumine on mulle alati hiiglama põnev tundunud.
Hea meelega kingiksin teile kõigile oma raamatu, aga paraku jäävad käed ja raamatuvarud napiks. Samas luban, et oma blogi vahendusel jagan ka edaspidi häid mõtteid, retsepte ning uusi avastusi ja loodan jätkuvalt, et kokkamispisikust nakatumine epideemia mõõtmed võtab. Kui see raamat teile ideid ja inspiratsiooni annab, siis on minu missioon õnnestunud.
Isetegemine on ju niiii vahva!


7. mai 2013

Šokolaadised muffinid vaarikase vahuga emadepäevaks

Sel pühapäeval ees ootav emadepäev on selline päev, kus sobiks lauale panna midagi isevalmistatut. Eriti armas, kui meistri käed on olnud pisikesed, ümmargused, veidi kohmakad, aga tegemisrõõmust tegusad.
Olen ikka jõudumöödi oma lapsi proovinud kööki tegustema ahvatleda. Ilmselgelt tuleb välja, kes lastest ise ka kokkamispisikust veidi nakatunud on ja kes esimesel võimalusel jalga laseb. Ja tegelikult jääb ka leige huviga lapse puhul alati alles lootus, et kui ta kunagi saab köögis ise toimetada ilma ema pideva õpetamiseta, siis ehk tekib ka elavam huvi. Mina esindan ise, muide, just seda koolkonda, kes tahtis juba lapsena ise ja üksinda katsetada ja kööki ründasin tavaliselt siis, kui ema kodus ei olnud.



Igal juhul on meie pere noorim üsna entusiastlik köögiabiline. Sageli tuleb kööki ka ilma kutsumata, lohistab aga oma tooli jälle pliidi juurde ja siis tahab toimetada. Pastakeeduveele soola ja pastaroale Parmesani peab alati ise lisama ja igasugused nupulevajutused on ka tema pärusmaa. Hästi armas on tema tõsiasjalikke toimetusi jälgida.
Sama väikese entusiastliku abilisega koos ja emadepäeva eel sai tehtud mõnusaid šokolaadiseid muffineid. Muffinitele vaarikavahuse mütsikese tegemine oli täies mahus nelja-aastase abilise töö ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Muus osas aitas ilusti kuivaineid segada ja mune suhkruga vahustada. Mul oli kohe tükk maad kergem :)



Muffinite jaoks on vaja:
2 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
2 kuhjaga sl kakaopulbrit
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
1/2 tl vanillisuhkrut
150 ml piima
150 g võid
100 g  tumedat šokolaadi hakituna (hea oleks vähemalt 70%-lise kakaosisaldusega)
Katte jaoks:
200 ml vahukoort
100 g kohupiimapastat
maitse järgi suhkrut
kuivatatud vaarika pulbrit roosa värvi jaoks
Kuumuta ahi 180 kraadini. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega teises kausis kokku jahu, kakaopulber, sool ja küpsetuspulber. Sulata kastrulis või ja tükeldatud šokolaad. Sega omavahel kokku piim ja kuivainesegu ning lisa siis sulanud või-šokolaadisegu. Viimasena lisa vahustatud munad. Sega ettevaatlikult alt üles tõstes kuni ühtlase massi tekkimiseni. Jaota tainas muffinivormidesse (täida tainaga 2/3 vormist) ning küpseta ahjus 25-35 minutit. Küpsust kontrolli puidust tikuga. Küpsenud muffinid oleks hea asetada jahtuma jahutusrestile.
Katte jaoks vahusta vahukoor paari supilusikatäie suhkruga ning lisa siis kohupiimapasta ning vaarikapulber. Sega kõik ühtlaseks.
See muffinite viimistlemise protseduur on midagi sellist, mille võib täielikult lastele usaldada. Ise olen vahel pritskotti kasutanud, aga minu kogemus näitab, et väikestele inimestele on keeruline üheagselt kreemi täis torus massi ühtlaselt alla suruda ja samas mustreid joonistada. Iga-aastane piparkookide kaunistamine on üks paras jauramine pritskottidega, mille ülemisest servast hakkab glasuuri välja litsuma.


Sel korral oli meil tööriistaks kaval Lékué tordiprits Home Decorist, mille kasutusmugavus on just lastele jõukohane ja sobiv. Nagu ka piltidelt näha, sai nelja-aastane abiline hakkama nii tordipritsi täitmisega kui ka hiljem kreemi pritsimisega. Nüüd tuleb mul ainult pea iga päev pikki vaidlusi pidada, et iga toitu me selle pritsi sisse küll ei topi ja mõned söögid võib kohe taldrikule tõsta :)
Kui eelmises postituses oli hea uudis see, et selle blogi lugejatele on Home Decori veebipoes (homedecor.ee) kogu kaup märksõnaga "isetehtud" sisestamisel 15% soodsama hinnaga, siis nüüd on veelgi parem uudis see, et kõik Lékué silikoonist nõud ja tarvikud sh ka sama tordiprits  on emadepäevani veebipoest tellides 20% soodsama hinnaga. Selleks tuleb tellides voucheri koodiks sisestada "ema". Kaup peaks tellimuse eest internetipangas makstes kohale jõudma juba järgmisel päeval. Nii et kui emadepäevaks  kingiideid napib, siis sellised nutikad lahendused sobivad hästi kingimuret lahendama. Sama soodushind kehtib ka terriini- ja keeksivormile, millest kirjutasin lähemalt SIIN.

Nüüd jääb üle vaid loota, et emadepäevaks mõned nurmenukud leiab. Meil iga-aastane traditsioon, et lilled tuleb igal lapsel ise noppida ja tavaliselt käime nurmenukke korjamas. Selle aasta hiline kevad sunnib tradistioone rikkuma, aga eks otsime sel aastal hoopis sinililli :)

5. mai 2013

Umbrohu ja heade uudiste lainel. Pestot, pastat ja võileiba uputatud munaga ka

Lõpuks ometi on kevad võimust võtnud ja kuigi esialgu on lehekuu veel üsna kiilaka olemisega ning kodus maja juures varjulises kohas lumikellukesed veel täies ilus, on siiski võimalik juba üht-teist oma toidulauale maapinnalt kokku kraapida. Kevadisse värskesse tasub suhtuda täie tähelepanuga, talv läbi tärkamist ootavad taimed on väge ja vurtsu täis. Kevadised esimesed tulijad on sellised vihased tegijad, kes toidu sisse ka oma väge jagavad. Kust mujalt meil seda värsket jõudu ikka ammutada, kui selle maa pinnasest, kuhu oleme juhuse tahtel elama sattunud, ja seal kasvavast.



Värske umbrohi annab ilusti toidu sees ära kasutada kusjuures kohe kindlasti ei pea umbrohune ja tervislik toit olema vähem maitsev kui mis iganes teine toit. Selle tõestuseks tuli mul pildistatavatest toitudest noori mehepoegi jõuga eemal hoida. Nii kui korraks fotoaparaadi juurest eemaldusin, olid noored ja näljased taldrikule näppe taha ajamas. Ja nad mul muidu päris pirtsakad vahel ehk siis ei sobi alati mitte kõik toidud.
Umbrohuse aktsiooni alguspunkt on loomulikult ringkäik õues. Kaasa tasub kaksata naati, nõgest, võilillelehti, nurmenukulehti ja siis karulauku, murulauku ja muid laugulisi. Naadile ja nõgesele kallan mina korraks kuuma vee peale - nõgesele tema karuse loomu taltsutamiseks ja naadi maitse muutub kuumas vees veidi mahedamaks.
Umbrohupesto valmib üsna tavapärasel moel. Retsepti on keeruline anda, ise puistan kõiki ained tunde järgi. Umbkaudu sellistest vahekordadest võib lähtuda:
100 g karulauku ja muud umbrohtu
50 ml oliiviõli
näpuotsaga soola
50 gr Pecorino- või Parmesani juustu (selle rustikaalse muruse pesto puhul meeldib mulle rohkem teravamaitseline Pecorino)
2 küüslauguküünt
peotäis röstitud kõrvitsaseemneid (neid võid ise kiirelt kuival pannil röstida) või ka muid seemneid/pähkleid
maitse järgi soola ja soovi korral veidi sidrunimahla
Purusta kõik koostisained köögikombainis või purustajas. Umbrohupesto puhul peaks hoiatama, et tegemist on üsna korralikult vurtsu ja väge täis purgitäiega. Tavaline basiilikupesto on selle puraka kõrval leebe poisike, nii et toitudesse umbrohumääret doseerides tutvu esmalt pesto maitse tugevusega. Üks lihtne võimalus on segada pestot toorjuustuga - saab kreemise ja mõnusalt ürdise leivakatte.

 
 
Siinkohal tutvustaksin teile ka oma uut sõpra ja abilist, kes nüüd juba mitmed pestod on aidanud valmis suristada. Nimelt on Kitchen Aid köögimasinate hulka lisandunud KA chopper ehk hakkija. Seni oli mu heaks abimeheks saumikseriga komplektis olev umbes samalaadne seadeldis. Kuivõrd sageli konkreetset köögividinat tarvis läheb, selgub tavaliselt nõudepesumasina sisu tudeerides. Harva saan masina tööle panna nii, et see köögiabiline masinas ei oleks. Seega pea koguaeg käigus, olgu see siis pestode või hummuste valmistamine, sibula hakkimine, pähklite purustamine vms. Kithen Aidi puhul meeldib mulle eriti see, et anuma suurus on 3 cup'i ehk teisaldatuna 7,5 dl. Nüüd saab sellesama abilisega valmis teha näiteks küpsisepuru koogi põhjad või siis ka terve taina valmis teha. Eile näiteks tegin SELLE koogi taina just KA chopperis valmis. Koostisained kokku, nupulevajutus ja valmis ta oligi ning kogu tainas mahtus chopperisse ilusti ära. Teine oluline pluss on sel köögiabilisel väikese põhjas oleva augukesega kausikujuline õõnsus kaanes. Viktoriiniküsimus - milleks see hea võiks olla? Vastus: sel moel on majoneesi erakordselt lihtne teha. Majoneesi puhul tuleb oliiviõli järk-järgult munakollase ja sinepi sisse niristada. Kes kunagi ühe käega vispeldades ja teise käega oliiviõli lisades (pudel kael allapoole kaenla all) on proovinud majoneesi teha, mõistab, kuivõrd nutikas lahendus siinkirjeldatu on. Nii et kodune majoneesitegu on KA abil nüüd ka käkitegu.
Hea uudis on aga see, et Home Decori kauplus on endale ka veebiavarustes pesa teinud (www.homedecor.ee)  ning veel parem uudis on see, et siinse blogi lugejatele on veebipoes soodushind 15%. Selleks ei ole vaja muud teha, kui tellides voucheri koodiks kirjutada "isetehtud" ning automaatselt ongi soodushind sisse arvestatud.
Home Decor on üks tore pood ning asjalikke köögitarbeid on seal suurel hulgal. Olen ise juba mõnda aega nii Emile Henry keraamiliste toodete lõksus (köögikapipealsed on punaseid keraamilisi vorme täis),  Kitchen Aidi kannmikser on mul asendamatu abiline nii leivategemisel kui ka tujukate tainaste sõtkumisel või siis kohevate vahtude mikserdamisel. Hästi vahvad ja praktilised on erinevad Lékué silikoonist nõud, ühest nutikast vormist kirjutasin SIIN jäätisepostituses.
Asjalikke abimehi ja edevaid köögividinaid leiab Home Decori poest kindla peale. Ja kui keegi veel ütleb, et ilu ei sünni patta panna, siis vaidlen vastu ja väidan, et pada peab ka ikka ilus olema!Arvestades lähenevat emadepäeva, võib endale ehk mõne ammuse unistuse või edeva vidina lubada :)
Aga naaseks selle umbrohuse pesto juurde.


Kui pesto valmis suristatud, siis võib seda loomulikult niisama võileibadele või salatitele seltsiliseks sättida.
Samas on paar hästi lihtsat ideed, mida pestoga edasi teha.


Hommikune suutäis prociutto, uputatud muna ja umbrohupestoga
Mõnus hommikune ärataja neiks kordadeks, kui aega nautida nii hommikust kohvi kui ka veidi pikemat hommikusööki. Selleks on vaja head, soovitavalt kodust rukkileiba või siis kergelt oliiviõliga krõbedaks röstitud rustikaalsemat saia-sepikut, näiteks ciabattat.


Leivale määri või, õliga röstitud saiale võid enam lisada ei ole vaja. Leivale või saiale tuleks siis laotada lahke käega prociuttot või muud (toorsuitsu)sinki. Uputatud muna jaoks nõruta esmalt koorest välja löödud muna tihedal sõelal, et eralduks vedelam munavalgeosa, mis kipub pošeerimisel vee sees helvestena laiali keema. Aja potis keema paras kogus vett koos soola ja lusikatäie veiniäädikaga. Kui vesi keeb, alanda kuumust, et keemine jätkuks vaikselt mullitades. Tõmba lusikaga vee sisse ringja liigutusega keeris ning aseta lusikaga muna keerise sisse. Keeda 3-4 minutit ning tõsta muna siis välja. Aseta muna leivale tõstetud singile, maitsesta soola ja pipraga ning laota kõige peale ohtralt umbrohust pestot.



Inglijuuksed umbrohupestoga
Inglijuuksed ehk capellini on pastatüüp, mis on peenem kui tavapärased spagetid. Hästi mõnus pastaliik, muide. Pastaroa valmistamine on aga lihtsamast lihtsam. Keeda pastat soolaga maitsestatud vees vastavalt pakendi juhendile (soovitavalt ca 1 minut vähem, siis jääb tulemus al dente). Kurna pasta ning jäta veidi pastakeeduvett alles. Sega pasta pestoga, lisa vajadusel oliiviõli, soovi korral veidi sidrunimahla ja/või riivitud sidrunikoort ning üsna ohtralt Parmesani (või Valio Forte) või Pecorino juustu. Kui pasta jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvedelikku. Serveeri kohe.

Umbrohurikkaid toiduelamusi ning kevadist värskust kõigi toidulauale!

NB! Veel mõned päevad võid jätta oma koduköögi kuldvaraks oleva toidu kohta kommentaari SELLE postituse juurde. Nädala teisel poolel leiavad raamatud loosi tahtel juba uued omanikud.

4. mai 2013

Sparglist ühel ja teisel moel. Kevadiselt

Esmalt meeldetuletus, et jätkuvalt on veel välja loosimata kaks "Koduköögi kuldvara" raamatut ja kõik, kes loosimises osaleda soovivad, võivad jätta oma koduköögi kuldvara kohta märke SIIA postituse kommentaaridesse.
Vahepeal on aga ilmunud ajakirja Mari maikuu number. Kevadiselt roosa ja rõõmus. Selle numbri köögiossa olen koondanud ideid emadepäevakookide teemal, kepsakaid kevadisi kalaretsepte, luubi alla on võetud tervisesõbrad linaseemned koos paari retseptiga, kuidas linaseemneid kasutada. Suures plaanis on ajakirjas aga spargel. Kevadiselt roheline ja imeliselt maitsev.





Miks ja kuidas sparglit süüa ning kuidas sparglit valida - selle kohta on pikemalt kirjas värskes ajakirjanumbris ning kui ausalt üles tunnistada, siis peale teema läbikirjutamist on meil nüüd värske spargel kogu aeg menüüs. Nii maitsev ja samas niiii kasulik! Ideid spargli kasutamiseks leiab ka SIITSAMAST blogist.
Kaks lihtsamaimast lihtsamat spargliretsepti on aga üks munaga ja teine singiga.


Spargel uputatud muna ja Parmesani juustuga
Üks toimivamaid klassikalisi kooslusi on spargel ja muna. Kergelt grillilt läbi käinud mahlasele sparglile assisteerib pehme mahlase munakollasega muna, särtsakust lisab sidrunimahl ning täidlust lisab oliiviõli.
Ca 500 g värskeid spargleid (vajadusel puitunud osa kooritud)
2 muna (pošeeritud ehk kooreta vees keedetud)
Veidi riivitud parmesani
sidrunimahla
Oliiviõli
soola ja pipart
Piserda sparglitele oliiviõli, soola ja pipart ning grilli neid paari minutit. Võid kasutada ka ahju grillrežiimi, aseta siis sparglid otse kuuma grillelemendi alal. Nõruta munad tihedal sõelal, et eralduks vedel munavalge ja alles jääks tihedam mass. Keeda munad tilgakese äädikaga maitsestatud vees. Selleks aja kastrulis keema vesi. Puista sisse veidi soola ja teelusikatäis veiniäädikat. Löö muna lahti väikesse kaussi või anumasse. Vesi peab keema mitte suure mulliga (see peksab muna laiali) vaid kergelt mullitades. Lükka kastrulis vesi ringjalt liikuma nii, et keskossa tekib keeris. Sinna tsentrifugaaljõu toimel keerleva vee keskele libista kiirelt muna. Keerlev vesi peaks hõljuva munavalge nüüd ringjalt munakollase ümber "mässima". Keeda 2-4 minutit, et saada mõnusalt vedele munakollasega uputatud muna. Tõsta taldrikule sparglit, piserda üle sidrunimahlaga, aseta peale muna, veidi riivitud parmesani ning viimistle värkselt jahvatatud soola ja pipraga.
Spargli-toorsuitsusingi suupisted
Üks lihtsamaid variante, kuidas sparglit valmistada. Ettevalmistatud (vajadusel puitunud osa eemaldatud) oliivõliga piserdatud spargel grilli kiirelt kuumal grillil või ahjus grillelemendi all, sparglile piserdada peale soolahelbeid, värskelt jahvatatud musta pipart ning sidrunimahla. Grillitud spargel keera õhukese toosuitsusingi viilu sisse ning mõnus suupiste ongi valmis.

Retseptid ilmusid 2013. aasta maikuises ajakirjas Mari.
Paleoretsepti puhul jäta juust lisamata