28. aprill 2013

Uus raamat "Koduköögi kuldvara". Natuke loosimist ka

Üks uus raamat, kauatehtud ja õhinal oodatud, on nüüd trükipresside vahelt välja tulnud ja kenasti poeriiulitele jõudnud. Raamatu sisulise ja sõnalise poole eest vastutas siinkirjutaja, visuaalne pool on Marju (ikka seesama armas tassike.ee) nägemuse ja fotosilma järgi sätitud. Minu meelest on raamat imeilus. Olen kohe uhke ja rõõmus, et pildiline keel sel raamatul nii armas välja tuli. Suur-suur tänu Sulle, Marju! Oli väga mõnus ja innustav koos töötada. Tänud ka Tiinale, kelle toetuse ja idee najal see raamatu idee üldse arenema hakkas ning ka Janile, kes kaunid fotod aitas ühtseks tervikuks kujundada.



Kogu raamatu valmimise protsess oli minu jaoks tõeliselt nauditav, innustav ja hariv. Isetegemise teema on olnud juba ammu südamelähedane ja seetõttu oli koduköögi kuldvalemite läbitöötamine, väljavalimine ja kirjapanemine, hiljem ka pildistamise jaoks läbikokkamine, igati vahva ja avastamisrõõmu pakkuv kogemus.
Proovisin anda võimalikult palju nõuaneid ja soovitusi, et ka algaja kodukokk või siis esimest korda katsetaja saaks piisavalt toetust, et järjekordse roa alistamine õnnestuks. Koostisainete ning valmistamistingimuste põhjal on tegemist pigem lihtsa raamatuga - kodune jäätisetegu ei nõua jäätisemasinat, leivategu leivamasinat ning kommid valmivad ilma siinkandis vähelevinud maisisiirupita.



Raamatu sisu keskendub üsna laiale teemadevalikule ja nagu pealkirja laienduski  lubab, on kaante vahele koondunud retsepte leivast kuni jäätiseni. Nii tõepoolest ongi.
Raamat jaotub kümneks erinevaks alajaotuseks ning läbi saab võetud nii leibade-saiade, kookide-pirukate, piima ja piimatoodete, liha ja kala, kastmete, sinepite, majoneeside, pasteetide ja leivamäärete, hoidiste, õlide, äädikate, purkitehtud salatite, maitsesoolade ja -suhkrute ning maitsesegude, kommide, glasuuride ja jäätiste teema.
Raamatus toodud retseptid, kuldlõiked ja õpetused-soovitused võiksid olla iga koduköögi jaoks vundamendiks ja samas ka innustajaks. Alati võib erinevaid lisandeid ja täiendusi ise katsetada, et oma isikliku koduköögi kuldvara täpselt omanäolisena välja arendada. Raamatu loogika seisneb selle, et esmalt on toodud toimiv ja läbiproovitud valem (näiteks magus pärmitainas) ja siis mõned ideed, mida selle üsna universaalse tainaga edasi teha. Mõned valemid lihtsalt on üldkehtivad ja kuldlõikelised ja neid piiluvad aeg-ajalt ka kõige vilunumad meist. Siia raamatusse sai suur hulk kuldlõikeid kirja pandud. Sellest moodustub vundament, millele on hiljem lihtne täpselt endale sobivat pealisehitist tekitama hakata, et siis oma koduköögi kuldvara välja arendada.





Kindlasti on igaühel meist oma ajaproovile vastupidanud koduköögi kuldvara olemas ja talletatud. Mind on alati paelunud käsikirjalised ja kulunud äärtega retsetpilehed, mis kokaraamatute vahele peidetud. Või siis veidi kapsaks kulunud kokaraamatutest need retseptid, kuhu on aegade jooksul käsikirjalisi märkusi ja täiendusi lisatud. See annab tunnistust sellest, et nii nagu me ise oleme kõik erinevad, on ka igaühe koduköögi kuldvalemid erinevad. Ja see teebki kogu elu vaheldusrikkaks ja nauditavaks ja kõigi meie koduköögid unikaalseks ning omanäoliseks.
Et aga see raamatujutt aga liiga tüütuks ei läheks, siis plaaniksin kõigi blogikülastajate vahel välja loosida kaks "Koduköögi kuldvara" raamatut. Selleks ei pea muud tegema, kui siiasamasse selle postituse alla jätma väikese vihje selle kohta, mis on Sinu koduköögis aukohale tõusnud toit või retsept. Kui raatsid, võid ka retsepti jagada. Kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi 2 raamatut ja võitjad hõikan välja emadepäeva eelsel nädalalõpul ehk siis veidi rohkem kui nädala pärast.
Ja kui raamatut sirvima satute, siis oleksin hästi tänulik ka igasuguse tagasiside eest. Enda tehtud asjade puhul on alati ärevus ja värin hinges. Soovid alati teha parimat ja panustad niipalju kui suudad ja oskad. Ja üsna kohe, kui töö üle antud, tead täpselt, mida järgmine kord veel paremini teeksid. Sama kehtib sageli ka toidu puhul :)

Loodan väga, et see raamat lugejaid innustab sel määral, et vähemalt mõnd toitu proovite ise oma koduköögis katsetada. Veel toredam oleks see, kui tänu raamatule avastaksite isevalmistamise kire, rõõmu ja naudingu. Poetoidul pole ju viga midagi, aga see emotsioon, mis kõrgeks kerkinud pärmitaina, külalisi ahhetama paneva koogi või isevalmistatud kreemja jäätisega kaasneb, jääb olemata. Toiduvalmistamisega kaasnev kirg, rõõm õnnestumisest ning maitseelamused on avastamist väärt!
Vahvat isetegemist kõigile!



21. aprill 2013

Risi e bisi ehk maakeeli riis ja herned

Reipalt rohelisetäpiline Itaalia Veneto piirkonna klassikaline riisiroog risi e bisi  sobib hästi kevadisse aega. Värskeid herneid tuleb veel veidi oodata, aga sügavkülmutatud  herned maitsevad pea niisama hästi ning erkrohelised täpid mõnusa kreemise riisiroa sees tekitavad tõeliselt kevadise meeleolu. Erinevalt klassikalistest risotodest ei lisata siia veini, küll aga ohtralt kanapuljongit ning selle risoto konsistents võib olla vedelam kui tavaliselt harjutud.


400 g värskeid külmutatud herneid, sulatatuna
3 dl risotoriisi
1 sibul, hakituna

150 g toorsuitsupeekonit, tükeldatuna

5-6 dl kanapuljongit

4 sl võid

Oliiviõli

1 dl värskelt riivitud parmesani + peale puistamiseks

Soola ja pipart

Värsket hakitud peterselli



Sulata pannil pool võikogusest. Hauta keskmisel kuumusel sinki ja sibulat, kuni sibul on kuldne (umbes 10 minutit). Tõsta kuumust, lisa õli ning lase kuumeneda. Kalla potti riis ja prae, kuni riisiterad muutuvad klaasjaks. Kalla juurde umbes 2 dl kuuma puljongit ning herned. Lase keskmisel kuumusel puljongil riisi sisse absorbeeruda. Lisa järgmine ports kuuma puljongit ning lase ka sellel absorbeeruda. Keeda, kuni riis on pehme. Selleks peaks kokku kuluma umbes 20 minutit. Viimase puljongikogusega reguleeri risoto paksus parajaks. Risoto peaks jääma kreemjas, mitte paks. Tõsta pott tulelt, sega risoto sisse ülejäänud või ning parmesan. Lase paar minutit maitsetel seguneda ning serveeri. Puista peale hakitud peterselli ning täiendavalt parmesani.

Retsept ilmus 2013. aasta Toit ja Trend ajakirja märtsi-aprillinumbris.

17. aprill 2013

Mascarpone-sidruni jäätisetort jõhvika-pistaatsiakattega

Jäätiste hooaeg ei ole enam loodetavasti kaugel. Tark kraamib oma sügavkülma asustustiheduse veidi hõredamaks, et vajadusel kodutehtud jäätist valmistada-külmutada saaks. Loomulikult võib jäätiste valmistamiseks kasutada ka jäätisemasinat, aga samas on terve hulk mõnusaid külmutatud maiuseid, mis valmivad ilma lisavarustusega niisama sügavkülma teenuseid kasutades.




Üks selline ilma masinata valmiv jäätis on mascarpone-sidrunijäätis, millele kirsina tordil on peale puistatud pistaatsiapähkleid ja kuivatatud jõhvikaid. Minu versioonis on jäätis tehtud jäätisetordina, ehk kõige all on šokolaadiküpsistest põhi, aga tegelikult võib täitsa vabalt teha jäätise ka ilma põhjata. Maitsev jääb see igal juhul.



Põhi
100 g šokolaadi- või kakaoküpsiseid
2 sl võid, sulatatuna
Purusta šokolaadiküpsised köögikombainis ning sega sulavõiga. Suru jäätisevormi põhjale ühtlase kihina.
Mascarponejäätis
400 ml 35%-list koort, vahustatuna
100 g tuhksuhkrut
250 g mascarponet, toasoojana
1 sidruni koor ja mahl
2 sl limoncello likööri
Vahusta vahukoor koos suhkruga pehmete tippudega staadiumini. Sega toasoe mascarpone ühtlaseks ja pehmeks. Sega sisse sidrunimahl ja -koor ning limoncello. Ühenda omavahel vahukoore ja mascarponesegu ning kalla küpisepõhjale.
Puista peale peeneks hakitud pistaatsiapähkleid ja kuivatatud jõhvikaid, suru need kergelt jäätise pinna sisse. Aseta sügavkülma, soovitavalt üleöö. Enne serveerimist tõsta jäätisetort toatemperatuurile, et ta veidi pehmeneks. Lõika kuuma vette kastetud noaga. 



Jäätisetegu sai kallatud nutikasse vormi, mille saab külmunud jäätiselt ilusti ümbert ära "koorida" selle asemel, et hakata jäätist vormist välja õngitsema, kummuli ja tagasi keerama vm tavapärane tegevus, kui vedelalt vormi läinud ollust on vaja tahkena kätte saada. Vorm on pärit Home Decor poest ning näeb ise välja SELLINE. Hea uudis kõigile köögihuvilistele on see, et kogu Home Decori tootevalik on nüüd saadaval ka veebipoes aadressil homedecor.ee.

Algselt on sellise silikoonist vormi kasutuseesmärk terriinide tegemine, mida saab samamoodi ilma kummuli keeramata puhtalt ja esteetiliselt vormist kätte ja kohe ka serveerida. Samas on selline nutikas lahendus mõnus ka nii tarrendite, jäätiste, vormide, keekside jpm valmistamiseks. Lisaboonus on see, et vormil on ilus keraamiline valge alus, millega saab toitu serveerida. Piltidelt on näha, kuidas silikoonist pehmed küljed on võimalik eraldi ära võtta ja seesama valge alus ongi komplekti enda alus. Ilus ja tõeliselt mugav lahendus!

15. aprill 2013

Hiinapärane sidrunilõhe. Täitsa piinlik, kui lihtne

Seda retsepti kirja pannes on tõepoolest veidi piinlik, sest tegevuskäiku kui sellist eriti nagu ei olegi. Rohkem nii, et sega õiged asjad kokku ja kuumuta pannil. Tulemus on samas pöördvõrdeline panustatud aja ja energiaga ehk siis tõsiselt maitsev. Järele proovitud, korduvalt katsetatud ja iga kord rahule jäädud. Mõnus toit!


Pärit on see idee Ken Homi "Quick stir-fry recipes" raamatust. Ken Hom on üks hinnatumaid Hiina toidu kokki ja raamatukirjutajaid ning tema retseptide peale võib alati kindel olla.
500 g lõhefileed, luudest puhastatuna
4 sl maapähkliõli
pöidlasuurune jupp värsket ingverit, koorituna ja riivituna
1 tl suhkrut
ca poole sidruni riivitud koor
1 sidrun, koorituna ja sektoriteks lõigatuna
2 tl seesamiõli
soola ja pipart
Esmalt tükelda lõhe ca 2,5x1cm ribadeks, lao kaussi või taldrikule ning piserda peale 2 tl soola. Jäta seisma umbes 20 minutiks.



Kuumuta vokkpannil või suuremal pannil 3 sl maapähkliõli. Kui õli on pannil korralikult kuum, alanda veidi kuumust ning aseta pannile lõhetükid. Voki ühelt poolt paar minutit, keera siis ettevaatlikult ümber ning küpseta ka teiselt poolt. Tõsta lõhetükid majapidamispaberile.
Kuumuta pannil ülejäänud õli ning voki ingverit paarkümmend sekundit. Lisa suhkur, sidrunikoor, sidrunisektorid ning veidi soola ja pipart. Voki kõik minuti-paari jooksul läbi. Tõsta lõhe pannile tagasi, sega kõik omavahel läbi, kuumuta pannil umbes minutijagu ning lisa siis seesamiõli.



Tõsta pannitäis taldrikule, lisa värskelt hakitud murulauku või rohelist sibulat ning serveeri koos aurutatud riisiga. Sidrun, lõhe ja ingver koos tibakese suitsuse seesamiõliga - kõik toimib suurepäraselt!

Paleoretsepti puhul asenda maapähkliõli näiteks oliiviõliga.

12. aprill 2013

Šokolaadi-pähklibrownie. Täiesti ilma jahuta

Brownie´d on ühed mõnusad suutäied. Kleepuvad, nätsked, rikkalikud ja natuke patuse alatooniga. Mõnusad. Veidike sõltuvust tekitavad, aga heas mõttes. See pähklijahuga ja tumeda šokolaadiga brownie on küll pisut patune, kuid oluliselt vähem, kui suvaline valge jahuga saiake või keemialaborit meenutava koostisega poest ostetud kõlava nimega koogitükike.



Seda retsepti ärgitas mind proovima just jahu puudumine või õigemini jahu asemel pähklijahu kasutamine. Tänu sellele on kook sobiv ka gluteenitalumatuse käes vaevlevatele inimestele.
Meie neljaliikmeline testgrupp kiitis selle jahuta koogi ühehäälselt heaks. Tegelikult pidin isegi tarbimist veidi reguleerima ehk siis meelde tuletama, et kogu kooki ei pea kohe ära sööma vaid mõni tükk võiks ehk hommikuks ka jääda.




Retsept järgmine:
200 g röstitud, kooritud ja peeneks jahvatatud sarapuupähkleid (sobivad ka teised pähklid)
1 dl naturaalset kakaopulbrit
0,5 tl soola
2 dl pruuni suhkrut
200 g võid
200 g tumedat 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi (nt Vilma küpsetusšokolaad)
3 suuremat või 4 keskmist muna


Pähklite röstimiseks laota need ahjuplaadile või pannile ning rösti madalal kuni keskmisel kuumusel umbes 15 minutit. Koori näppude vahel pähklitelt koor, jahuta ning jahvata koos kakao, 1 dl suhkru ja soolaga purustajas peeneks.
Sulata kastrulis või koos tükeldatud šokolaadiga. Jahuta veidi.
Vahusta munad 1 dl suhkruga korralikuks tugevaks vahuks. Sega munavahu sisse või-šokolaadi jahutatud segu ning järgmisena lisa kakao-pähklisegu. Sega kõik läbi ning kalla küpsetuspaberiga vooderdatud ahjupannile. Panni suurus peaks olema orienteeruvalt ca 1/2 ahjuplaadi suurusest. Kui soovid tervet ahjuplaaditäit teha, võta kahekordne kogus aineid.  Küpseta 160 kraadi juures umbes 50 minutit. Jahuta veidi ning lõika tükkideks.

Paleoretsepti puhul asenda suhkur meega ja või asenda selitatud või või õliga. 

10. aprill 2013

Jõhvika-mädarõika kaste. Rege rauta suvel....

Esmalt olgu seletuseks öeldud, et ma ei ole meeltesegaduse käigus aastaaegu segamini ajanud või muul moel ajas orientatsiooni kaotanud. Jõhvikas on sügisemari ja palju parema meelega kirjutaksin praegu rabarberist ja karulaugust, aga valge lumekate jõllitab halastamatult sirades akna tagant vastu ja ei lase unustada, et kevad on meil sel aastal ikka vääääga hiline. Kui nüüd järele mõelda, siis kodumaine peaaegu viimane värske, mida hetkel veel turult saada, ongi seesama jõhvikas. Imelise isesäiluva väega ja võrratult vitamiine ning elujõudu täis.


Enda õigustuseks võin öelda, et sirvisin üht hästi vahvat raamatut Diana Henry "Salt. Sugar. Smoke. How to preserve fruit, vegetables, meat and fish" ning silma jäigi see jõhvika-mädarõika kaste. Hmmm, esmapilgul kõlas umbes nii nagu "maasika-sinepi kaste" ja tundus tõeliselt veider kooslus olevat. Veidi järele mõeldes sain loogikale pihta küll. Tegemist on Venemaalt pärit retseptiga ja algselt tehti seda hoopis toorestest pohladest, mis siis suhkruga purustati ning kuhu ka mädarõigast lisati. Igati vahva mõte! Kaste sobib hästi lihatoitude - siga, part, veis, lammas, metsloom - juurde. Hapukas maitse jõhvikast ja veiniäädikast, magus maitse suhkrust ning särtsu mädarõikast. Toimib igati. Omapoolse lisandina soovitaksin veel juurde veidi tšillit, aga see on juba igaühe enda otsustada.



Retsept ise on järgmine:
300 g jõhvikaid
100 g moosisuhkrut (võib kasutada ka 1+3 suhkrut, saab eriti tugeva tarretise)
3 sl mädarõigast (kas värsket riivituna või purgist võetud)
näpuotsaga soola
3 sl palsamiveini äädikat


Aseta jõhvikad ja veiniäädikas kastrulisse ning kuumuta vaiksel kuumusel, kuni jõhvikatest hakkab mahl eralduma. Võid lisada ka veidi vett põhja peale. Keeda vaiksel tulel umbes 10 minutit ja püreeri siis kogu mass. Lisa potti suhkur ja mädarõigas ning keeda veel umbes 5 minutit või veidi rohkem. Valmis kaste tõsta steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Sobib ideaalselt erinevate lihade kastmeks ning läheneva grillihooaja valguses kavatseme meie küll selle mõnusa kastme koosluse nii mitmegi lihaga ära proovida.
 

8. aprill 2013

Šokolaadi-linnasemüsli seemnetega. Niiii hea!

Tunnistan, et kulm kerkis küll veidi, kui esimest korda nägin Donna Hay ajakirja (minu absoluutne lemmik toiduajakirjade seas) sirvides kooslust linnas ja müsli. Linnasejahu on meil igapäevane toiduaine, kuid valdavalt ikka koduse rukkileiva sees. Seetõttu oligi minu hämmeldus parajalt suur, sest müsli sisse ei olnud ma tõesti seni taibanud linnast lisada.


Kuna kõik intrigeerivad kooslused ärgitavad katsetama, siis loomulikult sai ka esimesel võimalusel ära proovitud šokolaadi-linnase-seemnetega müsli. Ja see on lihtsalt niiiii hea. Linnase ja šokolaadi kooslus teeb müsli mõnusalt mõrkjaks ja sügavaks. Kõrvitsa- ja päevalilleseemned on niikuinii juba lemmikud. Tõeliselt mõnus avastus.
Vaja läheb selle müsli jaoks:
10 dl jämedaid kaerahelbeid
2 dl kookoshelbeid (nt Germundi tootevalikust leiad suure valiku erinevaid müslitegemiseks vajalikke seemeneid, pähkleid ja muuhulgas ka kookoshelbeid=)
1 dl pepitasid ehk kõrvitsaseemneid (kõrvitsaseemneid kutsutakse Mehhikos pepitadeks ja see on nii vahva nimetus, et olen märkamatult ka ise seda terminit kasutama hakanud :) )
1 dl päevalilleseemneid
1 dl linnasejahu (saadavatel öko- ja talupoodides ning nt Prismas leivaküpsetamise ainete juures)
2 sl kakaopulbrit
2 dl pruuni suhkrut
150 g tumedat šokolaadi, hakituna
0,5 tl soola
2 sl toiduõli
1 dl vett
*kõrvitsa- ja päevalilleseemned võid julgelt sama koguse hakitud pähklitega asendada (nt mandlite, Kreeka-, sarapuu- vm pähklitega)


Kuumuta ahi 160 kraadini. Sega suures kausis kaerahelbed, kookoshelbed, seemned, linnasejahu ja kakao. Sega suhkur sooja veega ning sega, kuni suhkur on lahustunud. Kuumuta ning lase korra keema tõusta, sega siis sisse õli, hakitud tume šokolaad ja sool. Sega kuni šokolaad on lahustunud. Kalla šokolaadisegu kaerahelbesegu sisse, sega ning laota müsli küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ühtlaselt laiali. Küpseta ahjus aeg-ajalt segades ca 40 minutit, kuni müsli on krõbe. Jahuta ning säilita õhukindlas purgis.



Serveeri jogurtiga, marjadega, puuviljadega või muu meelepärase lisandiga. Minu lemmikud selle müsliga on vaarikad. Kas ma juba mainisin, et niiii hea! :)

Kui tahad proovida sarapuupähkli ja kuivatatud jõhvikatega müslit, siis selle retsepti leiad SIIT.

5. aprill 2013

Grillihooaja ootuses ja veine mekkides. Grillitud petite tender ja lambasadul vürtsmoosidega

Mõnel aastal on sel ajal juba grill paar korda huugama jõutud panna. Sel aastal tuleb senini grillile lumelabidaga läheneda. Mitte et vaim valmis ei oleks, aga ilmastikuolud on...teate isegi....jääaeg või tuumatalv, mis meid tabanud on....


Trotsides külma (õnneks siiski päikeseküllast) kevadilma, kaevasime tee grillini lagedaks ning tegime siiski ära selle hooaja esimesed grillimised. Nagu arvata oli, maitseb see esimene alati eriti hõrgult. Seekord sai grillitud kahte sorti punast liha, erinevaid köögivilju ning juurde pakutud kahte sorti mõnusalt marjast kastet. Eesmärgiks oli leida kahele toredale veinile - Torrese klassikutele Sangre de Torole ja Coronasele - väärikad toidupartnerid. Mis ka päris hästi õnnestus.
Lihadest said grillile sätitud veiselt pärit tükk nimega petite tender. Liivimaa Lihaveis on nimelt juba mõnda aega proovinud inimesi harida sel teemal, et korralikul lihaveisel on väga väärtuslikke lihatükke märimisväärselt rohkem kui sise- ja välisfilee. Petite tender on üks selline tükk, mille omadusi kõige rohkem võrreldakse sisefileega. Liha on hõrk, mahlane, õrn ja väga maitsev. Hinnalt samas palju sõbralikum. Seda, kust täpselt veisel tükk nimega petite tender asub, saab vaadata SIIT skeemilt. Numer 9 tähistab siis seda suhteliselt väikest (umbes 350-400 grammi) lihatükki, mis peaks ka kõige nõudlikuma lihasõbra ootustele vastama. Muide, samalt Liivima Lihaveise kodulehelt leiad lisaks veise lõikusskeemile veel palju ideid erinevate lihatükkide valmistamiseks ja igati toimivaid retseptiideid. Liivimaa Lihaveise poolt pakutav veiseliha on reeglina eelnevalt laagerdunud, mistõttu on tulemus eriti hõrk.
Meie petite tender tükike valmis aga nii, et esmalt tõstsin liha umbes tunnikeseks toatemperatuurile. Seda protseduuri ei tohiks unustada, eriti kui soovid võimalikult mahlast lõpptulemust. Lihalt tuleks eemaldada kelmed ning köögipaberiga liha pind veidi kuivemaks patsutada. Seekord liha eelnevalt ei maitsestanudki. Veeretasin oliiviõlis ja nii ta kuuma grilli peale läks. Lihatükki tuleks grillida igalt küljelt mõni minut (3-5) vastavalt sellele, kui küpset lõpptulemust soovid. Grillilt tulnud liha veeretasin suitsusoola helvestes, värskelt jahvatatud mustas pipras ja värskes hakitud tüümianis. Kui lihale "rüü" külge veeretatud, läks lihatükk veel ca 10-15 minutiks puhkama, et mahlad rahuneksid ning lahti lõigates välja ei voolaks. Peale seda tuleks lihatükk lihtsalt terava noaga viiludeks lõigata ja serveerida.
Veiseliha kastmeks serveerisin punasesõstra-tšilli vürtsmoosi, mille retsepti leiad SIIT. Komplekti muutis veel eriti mõnusaks Torrese klassik Sangre de Toro punavein, mis valmistatud Garnacha ja Garińena marjadest (mõlemad hästi iseloomulikud Kataloonia marjad) ning veini loomisel on eesmärgiks olnud Kataloonia piirkonna iseloomu ja olemuse edasiandmine. Vein on tugeva iseloomuga, vürtsine, maitses ja aroomis on tunda nii mustsõstart, põldmarja kui ka liköörset täidlast iseloomu. Sangre de Toro sobib hästi erinevate hautiste, tumedama lihaga loomade sh metsloomade, lihapaella ning ka näiteks röstitud paprika või siis ka magushapude ja vürtsiste kastmetega sobitamiseks. Kõik need viimatimainitud komponendid olid ka meil olemas ning tuleb tunnistada, et komplekt sai suurepärane ja nauditav!


Teiseks tegijaks esimesel grillimisüritusel AD 2013 sai lambasadul. Taaskord on tegemist lihatükiga, mis liiga tuntud ja teatud ei ole, kuid mis väärib kindalsti avastamist. Nimelt on lambasadula näol tegemist lamba seljalt lõigatud kondiga lihatükiga, millele jääb külge nii sise- kui välifilee koos selgrooga. Võite ise arvata, et selline fileesid sisaldav lihatükk kuulub eriti maitsvate lihade kategooriasse. Meie grillile läinud lambasadul oli pärit Sadamaturult. Lambasadul sobib hästi nii grillimiseks, praadimiseks, küpsetamiseks, hautamiseks. Eelkõige soovitaksin grillida - efekt on umbes sama nagu lambakarreel ehk parim on ta siis kui liha üle ei küpseta ja seest kergelt roosakaks jäänud sisu on oluliselt maitsvam. Hautamiseks oleks ehk nii hõrgu lihaga tükk isegi liiga hea. Meie lambasadul läks enne grillimist marinaadi, kuhu sai kokku segatud oliiviõli, küüslauku, rosmariini, musta pipart ja sidrunimahla. Tunnike-paar liha marinaadis hoida (toatemperatuuril) ja siis grillile. Kuna lambasadula tükid on suhteliselt väikesed, siis küpsevad nad ka üsna kiirelt, mõne minutiga, ning pigem peab olema valvel, et liha üle ei küpseta.


Grillitud lambalihale pakkusime juurde mustasõstra kastet, mille keetsin valmis eelmisel suvel valmistatud mustsõstramoosist. Selleks kulus 2 dl Torres Coronas veini, 200 g mustsõstramoosi, 1 dl puljongit, veidi hakitud tšillit, näpuotsaga soola ja värkselt jahvatatud musta pipart. Esmalt keetsin vaiksel tulel veidi veini kokku, segasin ülejäänud koostisained juurde ning lasin vaiksel tulel keeda kuni soovitud paksuse saavutamiseni.Maitseks sobib lisada veel sidrunimahla või veiniäädikat, sest lambalihale hapukas lisand teeb ka alati ainult head.


Lambaliha juurde sai joogiks pakutud sedasama kastme sisse läinud Torres Coronas veini, mis valminud valdavalt Tempranillo marjast (kohalik nimi Kataloonias on sellel marjal muide Ull de Llebre). Natuke on mahlasuse lisamiseks veinile lisatud ka Bordeaux piirkonna sümbolmarja Cabernet Sauvignoni. Tegemist on intensiivse värvi, pehmete tammevaadis sametiseks muutunud tanniinidega mahlase veiniga. Aroomis võib leida nii lillelisi noote kui ka küpse maasika ja põldmarja. Puuviljasus kombineerub suitsuste ja vürtsiste tugevamate nüanssidega ning antud koosluse juurde - grillitud lambasadul ja mustsõstrakaste - sobitud vein väga harmooniliselt.
Juurde sobivad lisandiks grillilt üle käinud paprika, suvikõrvits, kobartomatid või muud köögiviljad.
Tegelikult proovisime nii lihasid kui kastmeid kui veine ka erinevalt kombineerida ning tuleb tunnistada, et täiesti korralikud olid kõik kooslused - Sangre de Toro lambaga või Coronas veiselihaga. Kastmed sobivad ka mõlemad ühtviisi hästi nii lambale kui veisele. Nii et katsetamise- ja sobitamise rõõmu peaks jätkuma päris tükiks ajaks.
Ükskord me grillime nii-kui-nii!

Veine jagas mekkimiseks ja toiduga sobitamiseks Dunker