28. märts 2013

Lihavõtted ukse ees

Pühad on otsapidi ukse all. Rohelist rohtu küll napib, aga kevadpäikest jagub selle-eest rohkem kui küll. Päikeselaigus nurru lüües võib isegi miinuskraadid unustada. Igal juhul tasub pühademeeleolu tuppa lasta.
Meil juba ettevalmistused käivad.
Ka sel aastal kavatseme mune värvida nii sibulakoortega kuid samas ei raatsi loobuda Vene traditsiooniliste mustritega munarosettidest, mida käin juba mitmendat aastat toomas Keskturult turuhoonest munamüüjate käest. Teadjamad on vihjanud, et ka Balti jaama turult leiab selliseid. Poodides pakutava jänkude-sulgede-tibude taustal tunduvad need tõeliselt stiilsed.






Pasha on kindlasti üks traditsioonilisemaid lihavõttetoite. Marlil nõrguv kohupiimamass, mis võist, pähklitest ja kuivatatud puuviljadest pungil, kuulus juba lapsest saati kevadpühade juurde. Kusjuures mingil kummalisel kombel tegi minu ema pashat hoopis ühe Soome ajakirjast välja lõigatud retsepti järgi. Omamoodi huvitav tõsiasi, sest tol ajal olid kõik kokaraamatud täis Vene köögi klassikuid ja mõjutusi ning mispärast see retsept hoopis ülelahe ringiga pidi meieni jõudma, on siiani veidi arusaamatu.
Sel aastal katsetasin valge šokolaadiga pashat. Maitses ülihää. Seda retsepti võid otsida värskelt müügile jõudnud ajakirjast Mari, kus lisaks nimetatud pashale on veel ohtralt erinevaid retsepte nii kohupiimast, mitmeid mõnusaid salateid, küpsetisi ja hommikusöögisoovitusi.


Martspaniga pasha retsept on aga selline:
700 gr rammusat kohupiima (minul oli Saidafarmi kohupiim)
200 ml vahukoort
2 muna, vahustatuna
200 gr martsipani
1 sidruni riivitud koor ja pressitud mahl
1 tl vaniljesuhkrut
1 dl suhkrut
200 gr kuivatatud jõhvikaid
Pasha tuleks valmis teha  päev enne seda, kui soovid sööma hakata.
Vahustasin eraldi vahukoore ja munad koos suhkruga. Segasin kõik pasha koostisained v.a. martsipani kokku. Martsipanist rullisin tainarulliga kaks ratast, mis umbes sama läbimõõduga, mis sõel, kus pashamassi nõrutama kavatsesin hakata.
Vooderda suurem sõel marliga ning kalla esmalt umbes 1/3 kohupiimamassi sõelale. Pane kohupiimamassile martsipaniratas. Kalla 2/3-ndikku kohupiimamassi martsipaniratta peale ning aseta sinna peale teine martsipaniratas. Kõige peale kalla viimane kolmandik kohupiimamassi. Kata mass pealt marliga ning jäta jahedasse nõrguma. Sõela alla aseta kauss, kuhu valgub kohupiimast vedelik.
Järgmisel päeval haruta pasha marli seest välja, aseta vaagen massi alla ning kalluta pasha vaagnale. Eralda marli. Kaunista vastavalt oma soovile.
Üks vahva idee, mis ideaalselt munadepühadega sobib, on võltsitud munad. Ka see retsepti on pärit värskest ajakirjast Mari ja lisaks vahvale üllatusmomendile, mida need trühvlid tekitavad, maitsevad need ka tõeliselt hästi.


Võltsitud muna trühvlid

Paar safraniriba
Mõned tilgad konjakit

100 g mandlimartsipani

200 g valget šokolaadi

75 ml 35%-list koort

1 tl mett

200 g valget šokolaadi glasuurimiseks
Uhmerda või haki safraniribad hästi peeneks, kalla peale konjak ning jäta veidikeseks seisma. Sega toasoe martsipan safraniseguga ning veereta martsipanimassist väikesed pallid. Aseta need külma. Haki šokolaad peeneks. Kuumuta kastrulis koor koos meega ning kalla tükeldatud šokolaadile peale. Sega kuni šokolaad on sulanud. Aseta mass jahedasse tahenema paariks tunniks. Vormi tahenenud šokolaadimassist kollase martsipani ümber ühtlane kiht. Aseta pallikesed jälle külma. Sulata 200 g valget šokolaadi vesivannil ning glasuuri sulanud šokolaadi sees eelnevalt maha jahutatud pallikesed. Aseta küpsetuspaberile tahenema. Hoia jahedas. Soovi korral kaunista meelepäraste kaunistustega.

Meeleolukat ettevalmistamist ja mõnusaid pühi!

26. märts 2013

Magus ja lihavõtteteemaline, aga seekord üldse mitte pasha

Lihavõtted on vana ja religioosse taustaga püha. Kaks sellist piiriülest väga suurt püha tegelikult ju vaid ongi -jõulud ja lihavõtted.
Lihavõtete tähendus on tänapäeval siiski tahaplaanile jäänud, küll aga kasutatakse nende pühade ajal palju sümboolseid märke. Munad ja munavärvimine. Sümboliseerimas uue elu algust ja uuestisündi. Jänkud. Viimatinimetatud ka uue elu alguse sümboliks, teate isegi, miks ;) Lammas sümboliseerimas Jeesust kui jumala tallekest. Liilia puhtuse sümbolina. Palmilehed, millega lehvitati Jeesusele, kui ta saabus Jeruusalemma. Ja siis ühed kuklikesed, mille inglisekeelne nimetus on hot cross buns.



Tunnistan ausalt, et nende kuklite lihavõttepühade tausta ja religioosse ristimärgistuse hammustasin alles üsna hiljuti läbi. Algselt, ingliskeelseid kokaraamatuid või veebiretsepte sirvides, hakkasid need ristikujutusega saiad mulle silma küll, aga oletasin, et risti moodustab saiakesele näiteks martsipan ning kannab see rist saial puhtalt maitseelamuse eesmärki. Siinkohal on nüüd natuke piinlik. Natuke tutvudes hot cross buns'ide olemusega selgus aga tõsiasi, et tegemist on pika ajalooga ning sümbolväärtust kandva toiduga.


Neid rosinatega ja ristimärgiga kuklikesi süüakse soojana või röstituna alates siis Vaikse Nädala kolmapäevast kuni Suure Reedeni. Rist saiakesel sümboliseerib Jeesuse ristilöömist. Viiteid neist kuklitest leiab sajanditetagusest ajast. Näiteks keelas Elizabeth I aastal 1592 hot cross buns'ide müümise muul ajal, kui Suurel Reedel ja jõulupühade ajal. Kuklikestele on omistatud ka mitmeid uskumusi. Näiteks arvati, et kuklikese andmine haigetele aitab neil paraneda või kuklikese jagamine sõbraga kindlustab sõpruse ka järgnevaks aastaks. Ühe kuklikese kööki riputamine kaitses tulekahjude eest ning kindlustas kõikide selles köögis küpsetatavate leibade õnnestumise. Aasta pärast asendati vana kuklike lihtsalt uuega.Võite kõik proovida, äkki peabki paika :)
Kuklikesed ise on aga üsna klassikalise tegevuskäiguga kohevad pärmitainasaiakesed. Maitsevad hästi nii suurtele kui väikestele. 
300 ml piima
50 g võid
500 g jahu + ca 75 g risti tegemise jaoks
1 tl soola
75 g suhkrut
veidi õli
11 g kuivpärmi
1 muna + 1 munakollane, lahtiklopituna
100 g rosinaid
1 apelsini riivitud koor
kaneeli
soovi korral 1 õun, jämedalt riivituna
Pintseldamiseks aprikoosimoosi


Lase piim kastrulis keema ning tõsta siis pliidilt ja sega sisse või. Jahuta käetemperatuurini. Sega pärm, suhkur ja sool jahuga ning moodusta jahust lauale keskelt süvendiga "kaev" kuhu keskele kalla piima-või segu ja muna ning munakollane. Sega kuni ühtlase taina moodustamiseni. Mina kasutasin köögikombaini ning segasin lihtsalt piima ja jahu kombaini abil. Sõtku kas käte abil või köögikombaini tainakonksu abil kuni moodustub elastne tainas. Aseta tainas kergelt õlisesse kaussi, kata kauss kas niiske köögiräti või kilega ning jäta sooja kohta umbes tunniks ajaks kerkima, kuni tainamass on vähemalt kahekordseks muutunud.
Kerkinud tainasse sega rosinad, kaneel, apelsinikoor ja soovi korral ka riivitud õun. Sõtku kuni kõik koostisained on segunenud ja jäta veekord umbes tunniks ajaks köögiräti või kile alla kerkima.
Kerkinud tainas vormi jahusel pinnal paks vorstike ning lõika umbes 15 võrdseks osaks. Rulli iga tainaosa võimalikult siledapinnaliseks ümmarguseks palliks. Aseta küpsetusplaadile kerkima (kuni 1 tunniks). Samal ajal sega 75 g jahu umbes 5 sl veega, et moodustuks pasta. Kasutades tordipritsi pritsi tainast peenikese joana ristid kerkinud saiadele.
Küpseta saiu 220 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni need on kuldpruunid.



Valmis ja kuumadele saiadele pintselda aprikoosimoosi (võid ka muud moosi kasutada). Kui moos on liiga paks, soojenda seda veidi kas pliidil või mikrolaineahjus.


24. märts 2013

Šokolaadi-avokaadokreem väikese mündiga

Hmm, viimasel ajal on avokaadopostituste osakaal juba muljetavaldavaks muutunud. Mida teha, kui hing ihkab rohelist, aga siinne kevad pakub jätkuvalt lund ja pakast.
Avokaadost olen pajatanud üsna põhjalikult eelnevates avokaadopostitustes. Tegemist on kindlalt ühe superviljaga, mis aitab paljude hädade vastu ja ennetamiseks. Kõige rohkem tuuakse välja avokaados leiduvaid häid rasvu, mis aitavad halba kolesterooli kontrolli alla saada. Ning isegi kui tervislikkuse koefitsent välja arvata, on avokaado üks lõpmata maitsev ja vahva vili.


Sellelaadne magusroog oli mul oma "things-to-do" retseptide kausta juba tükk aega tagasi ootele sätitud. Tõuke ärategemiseks andis aga armas sõber T, kes eelmise avokaado-mooniseemne koogi juures mainis avokaado-šokolaadi vahtu. Kuna kõik vajalikud koostisosad olid ilusti kodus olemas, siis sai see kooslus kiirelt järele proovitud. Tegemise käigus muundus algne retpsept üsna improvisatsiooniliseks katsetuseks, mis lõppkokkuvõttes ka võetud riski õigustas. Tuli välja ja maitses hästi :) Suure tõenäosusega on kõigi poolt, kellele seda magusrooga pakute, üllatusreaktsioon kindel. Avokaado koos šokolaadiga ei ole just kõige igapäevasem kooslus.
Vaja on selle magustoidu jaoks hästi küpseid avokaadosid, siis tuleb toit hästi kreemjas ja mõnus. Mündimaitse lisamise võib igaüks ise otsustada s.t. et vabalt võib ka ilma selleta teha.



2 hästi küpset avokaadot, koorituna ja tükeldatuna
veidi laimi-või sidrunimahla
200-300 g kakao-kondenspiima (vastavalt, kui magusat tulemust keegi soovib)
2 sl kakaod
100 g tumedat šokolaadi, sulatatuna
paar tilka mündisessentsi
seveerimiseks värskeid marju
Püreesta avokaado, sega laimiamahla ja kondenspiimaga. Lisa kakao ning sulatatud šokolaad ja mündiessents. Sega läbi, kalla magustoidu kaussi või -pokaali ning lase jahedas taheneda. Serveerimisel lisa värskeid marju ja suvisel ajal kindlasti ka värskeid mündilehti.


22. märts 2013

Avokaado-mooniseemne kook rohelise avokaadokreemiga

Hetkel olen mässitud lootusetult avokaado võrku. Kui kodus on alla kolme avokaadovilja, on paanika garanteeritud. Kõige suurem väljakutse on vilju õiges järjekorras kasutusele võtta, et ikka kõige küpsemad söögiks, enne kui nad pruuniks tõmbuvad ja järelküpsemist vajavad viljad ootele, kuni küpsusaste kasutuskõlbulik.
Seni, tuleb tunnistada, on suurem osa avokaadosid ikka pigem soolase toiduna kasutamist leidnud. Tegelikult olen üsnagi teadlik, et avokaado on samavõrra magusroa kui soolase toidu komponent. Blogis on seni küll magusaid avokaadotoite napilt. Jäine avokaado-kondenspiimakook tasub kindlasti avastamist. Samuti Juci avokaado-vanillijäätise dessert (mille retsepti leiab SIIT) või siis Marju avokaadojäätis. 
Seekord sai aga katsetatud mooniseemnese avokaadokeeksiga, millel vahel erkroheline avokaadokreem.



Tunnistan kohe, et see koogiidee kummitas juba mõnda aega. Krõmpsuvad mooniseemned, avokaado mahlasus, mandlite pähkline küllus....see kooslus tundus vastupandamatult paljulubav.
Pettuma ei pidanud. Kook tervikuna on veidi teistsugune. Ei saaks öelda, et avokaado oleks liialt äratuntav, samas annab see roheline vili ikkagi ainulaadse maitsenüansi. Kes avokaadoklubisse kuulub, see tõenäoliselt naudib.


Mooniseemne-avokaadokeeksi jaoks läheb vaja:
2 küpset avokaadot. püreestatuna
50 g võid, toasoojana
2 dl suhkrut
4 muna, valged ja kollased eraldatuna
50 g mandlijahu (või peeneks jahvatatud mandleid)
50 g mooniseemneid
100 g jahu
2 tl soodat
näpuotsaga soola
2 sl sidrunimahla
Vahusta toasoe või suhkruga. Püreesta avokaadod köögikombainis koos sidrunimahlaga. Sega munakollased ükshaaval või-suhkrusegu sisse. Lisa avokaadopüree. Sega omavahel jahu, mooniseemned, mandlijahu, sooda ja sool. Sega omavahel mõlemad segud. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning sega siis ülejäänud ainetega ettevaatlikult tainast alt üles tõstest. Kalla võiga määritud ja/või küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga vormi sisse ning küpseta 160-170 kraadi juures umbes 50 minutit. Küpsust kontrolli tikuga, koogi sisse torgatud puidust tikk peaks jääma puhtaks.
Tõsta ahjust, eemalda vorm ning lase jahutusrestil jahtuda



Avokaadokreemi jaoks läheb vaja:
1 küps avokaado
ca 200 g tuhksuhkrut
2 sl sidrunimahla
Kui tahad kreemisemat varianti, lisa veel 200 g toasooja toorjuustu.
Purusta avokaado sidrunimahlaga. Lisa tuhksuhkur ja sega kõik ühtlaseks. Kui kasutada toorjuustu, siis sega esmalt toasoe toorjuust püreestatud avokaadoga ning lisa siis tuhksuhkur.



Poolita jahtunud kook horisontaalselt ning määri kreem keskele. Aseta keeksi pealmine pool kreemiga määritud poolele peale ning puista koogile tuhksuhkrut.
Retseptiidee leidsin SIIT.

Üks lemmikuid avokaadosalateid on aga hetkel punase sibulaga, suitsulõhega, greibi ja apelsiniga ning avokaadoga salat.



Võrratult värske ja värvikirev. Avokaadole aplaus! See vili aitab isegi lõputuna näivasse talve erkrohelist värskust tuua.

19. märts 2013

Lihtsamast lihtsam. Avokaado-munavõi

Selle geniaalselt kokkusobiva koosluse soovituse sain ühelt toredalt blogilugejalt eelneva avokaadopostituse juures. Taaskord tuleb tunnistada, et vahel on maitseelamus ja toiduvalmistamisse panustatud aeg pöördvõrdeline. Selline lihtne kodune ja väga tervislik võileivakate valmib pea olematu pingutusega. Peamine aeg kulub munade keetmisele.



Kahjuks ei jää avokaado kevadrohelisest värvist munaga segunedes liiga palju alles. Lisaks sellele on avokaado üks neist viljadest, kes õhu käes pruunikaks tõmbab. Selle vastu aitab sidrunimahlaga piserdamine, aga samas ei sobi siia toitu liiga tugev sidrunihapu maitse. Nii et värvuse koha pealt tuleb veidi silmad kinni pigistada ja keskenduda maitsele.
Tegemine on aga lihtne. Keeda munad ja varu koju piisavalt küpseid avokaadosid. Avokaado küpsusest annab tunnistust kergelt vetruv koor. Kui poes pakutavad avokaadod on kõik kivikõva olemisega, pista avokaado koos õuna või banaaniga paberkotti ja jäta paariks päevaks külmkappi. Küpsevad ilusti järgi. Käi ainult piisavalt sageli kompamas, siis ei küpseta avokaadot üle.
Arvestada võiks umbes nii, et 1 muna + keskmine avokaado. Keedetud muna purusta kahvliseljaga, samamoodi vajuta püreeks ka avokaado ning sega avokaado ning muna omavahel. Maitseta soola, pipra ja maitserohelisega. Soovi korral võid särtsu andmiseks veidi sidrunit või ka sidrunipipart lisada. Söö röstitud leiva või saiaga või kasuta näiteks võidena muu võilevakatte alla. Viimistel värskelt jahvatatud must pipraga ja sortsukese pealepiserdatud oliivõliga.



Täna õnnestus pildile saata ka kevadised päikeselaigud. Talvehooajal minu pildistamiskoha peale päike ei paista ja kõrgemalt käima hakkava päikese üheks esimeseks märgiks on toa sellesse osasse langev päikeselaik. Esimese hooga hakkasin juba kukalt kratsima, et kuidas ma nüüd selle päikese kinni katan, aga järele mõeldes tundus see arutu mõte olevat. Las see päike jääb ka pildile ja kuidas ikka kinni matta midagi, mida oled juba kuid oodanud ja igatsenud. Nii jäi pildile ka läbi kardinate sillerdav varakevadine päike. Küll see kevad ka  kunagi meile jõuab ja pakase ning kõleda tuule minema peletab.

Kui aga munavõile vaheldust soovida, siis üks hästi mõnus kooslus on avokaado ja lõhega leib. SELLINE

17. märts 2013

Püha Patrick, roheline värv, Iiri soodaleib ning kartulipuder savoikapsaga

Selle segasevõitu pealkirja tingib tänane Püha Patricku päev ehk siis traditsiooniliselt tähistatakse Iirimaa kaitsepühaku nimelist päeva 17. märtsil. Nimetatud info muutus minu jaoks oluliseks umbes 16 aastat tagasi, kuna meie pere kõige vanem poeg kannab Patriku nime (justnimelt eestipäraselt Patrik, nagu ta ise vaevalt mõneaastasena kõigile seletas, kes teda Patrick´una ehk siis inglise keele hääldusest lähtuvalt kõnetasid).
Püha Patrick on Iiri pühak, kes missiooniks ja elutööks oli viia iirlasteni katoliku usku. Püha kolmainsust lihtrahvale lahti seletades kasutas ta näitliku õppevahendina rohelist ristikulehte. Sealt on pärit ka Püha Patricku päeva kombestik, mis on seotud rohelise värvi kandmisega. Iirimaal on Püha Patricku päev üldrahvalik püha ning vaba päev. Iirlastele omaselt tähistatakse seda tähtpäeva rohelisse riietudes ning muuhulgas Guinnessi õlut ja viskit tarbides :)



Sel päeval sobib hästi kiigata Iiri kööki. Iiri köögi alustaladeks ja sümboliteks on kõikvõimalikud pajahautised, eelkõige lambaga ja sageli õlles hautatuna. Kui päris aus olla, siis varakevadisel ajal ei ihka keha enam eriti tummiseid hautisi ja seetõttu sai Iiri rahvustoitude seast valitud hoopis välja meie ammune lemmik Iiri soodaleib ning koheselt uueks lemmikuks saanud Iiri kartulipuder rohelisega ehk colcannon. Lihtne, geniaalselt toimiv ja väga maitsev kooslus.
Colcannonit tehakse kõige sagedamini lehtkapsaga (i.k. kale), kuid roheliseks lisandiks sobib ka muu - minu variant sai tehtud savoikapsaga, võib teha ka spinatiga, tavalise kapsaga, salatilehtedega vm kraamiga. Savoikapsa puhul on plussiks see, et ta säilitab ka pärast kuumprotseduure väga hästi oma reipalt rohelise värvi ning maitseb ka suurepäraselt



ca 700 g kollaseid pudrukartuleid, koorituna ja tükeldatuna
200 g savoikapsast, tükeldatuna
korralik peotäis rohelist sibulat, hakituna
100 g võid
100 g peekonit
koort
soola ja pipart
Aja kastrulis vesi keema ning keeda soolaga maitsestatud vees saviokapsast umbes paar minutit. Tõsta kapsas välja. Samasse keeduvette võib keema panna kooritud ja tükeldatud kartulid. Keeda kartulid pehmeks ning tambi jämedalt pudruks. Samal ajal prae pannil peekonit, lisa pannile peekoni juurde savoikapsas ning või ning hauta kõik läbi. Sega kartulipuder peekoni-kapsaseguga ning sega juurde roheline sibul. Kui puder jääb liiga kuiv, lisa koort. Maitsesta soola ja pipraga.

Iiri soodaleiva üht versiooni (mis on väga-väga maitsev) võib piiluda SIIT postitusest. Seekordne soodaleib sai veidi lihtsam ja veidi vähemate koostisosadega. Leivale tehtava risti tegemise komme on religioosse tagapõhjaga.


7 dl Graham jahu (täisteranisujahu)
2 sl suhkrut
1 tl soola
1,5 tl söögisoodat
50 g külma võid
4 dl petti või keefirit
1 muna
peotäis linaseemneid
Sega omavahel jahu, sool, suhkur, linaseemned  ja sooda. Haki külm või ning näpi see kuivainete sisse. Kalla juurde pett või keefir ning lahtiklopitud muna. Sega kõik ühtlaseks. Kui tainas jääb liiga kuiv, lisa veel petti või keefilit. Vormi pätsike ning lõika pätsile noaga rist. Küpseta 180 kraadises ahjus umbes 45 minutit. Leiva küpsust võid kontrollida tikumeetodil (leiva sisse torgatud puutikk peab jääma puhtaks) ning küps leib peaks ka õõnsalt kõmisema. Aseta jahutusrestile. Parim soojalt koos soolahelvestega võiga.



Mõnusat rohelist Püha Patricku päeva kõigile!

14. märts 2013

Riia parimad söögikohad otse koduukse all

Elu on vahel ikka uskumatult lihtsaks tehtud küll!
Kui mõtlema jääda, siis meie lõunanaabri Läti pealinna kuumematest söögikohtadest siinmail liiga sageli juttu ei tehta. Pigem on rõhk põhjapoolsete ülelahe naabrite toidukultuuri seirel. Samas tasub vahel meelde tuletada, et üks üsna metropoli mõõtu linn asub meist vaid nelja autosõidutunni kaugusel ning Riia linna kuumimad söögikohad tasuvad kindla peale avastamist.  
Nüüd on elu veel eriti mugavaks muudetud ehk siis mitu Riia vahvaimat söögikohta tulevad end tutvustama Tallinna. Selle peale võib küll öelda, et rumal on see, kes võimalust ei kasuta ja härjal sarvist ei haara. 
Tullakse nii, et iga Riia restoran laotab ennast ühes Tallinna restoranis üheks õhtuks (!!!) laiali ja siis mõne aja pärast vastupidi ehk Eesti kokad lähevad Riiga. Ettevõtmise esimene pool ehk Riia Tallinnas jaotub nii:
 12. märtsil Tris Pavaris (Kolm Kokka) restoranis MEKK
20. märtsil Priedaine restoranis Leib Resto ja Aed
29. märtsil Biblioteka no 1 restoranis Ribe
5. aprillil Vincents restoranis Ö
11. aprillil Cotton restoranis Bordoo
Üks tulemine on eriti ahvatlev, kuna 20. märtsil pakub oma toitu Riia kõige uuem söökoht Priedaine . Verivärske bistroo, kus tõenäoliselt veel väga palju riialasigi veel pole jõudnud käia, laotab oma parimad palad Leib. Resto ja aed laudadele. 


 

Bistroo Priedainest rääkides tuleb kindlasti viidata  selle värske koha peakokale Heinrihs Erhardsile, kelle persoon on sedavõrd tuntud ja tunnustatud, et koha avamist oodati juba pikisilmi ja ärevusega. Tegemist on noore, innovatiivse, professionaalse ja uuendusliku kokaga, kellel on rikkalik rahvusvaheline kogemus. Muuhulgas on noorel kokal olemas kogemus ka kolme Michelini tärniga pärjatud restoranist "Daniel" USA-s.

Peakokk Heinrihs Erhards

Priedaine interjöör ja peakoka valvas pilk

Peakokk on igal juhul nüüd kodumaal tagasi ja peale laias ilmas kogemuste omandamist valmis oma oskusi ning ideid jagama vastavatud uues söögikohas. Ning meie õnneks ka siinsamas koduses Tallinnas.
Soovitan kindlasti kõigil uudishimulikel varakult kohad broneerida ning ise kaema ja maitsma tulla, kuidas maitseb ühe Läti tipptegija valmistatud menüü. Kohtade broneerimiseks 20.03 tuleks Leib Restosse kas helistada või meilida, sest, nagu headel asjadel kombeks, on kohtade arv piiratud.

Väikeseks isutekitajaks-õrritajaks allpool mõned bistro Priedaine toitude stiilinäited, mis tulevad pakkumisele eelnimetatud kuupäeval Leib restos.
Veinid on toitude juurde valitud Torrese veinimajast ning  valikusse kuuluvad:
Torres Verdeo, Rueda, Verdejo 2011
Torres Coronas, Catalunya, Tempranillo 2010
Torres Sangre de Toro, Catalunya, Garnacha & Carinena, 2011



No ja nii võib ennast õigel ajal õigesse kohta sättides hiljem nentida, et oleme natuke Riia linna näinud küll, ilma Riia linnas tegelikult käimata.

8. märts 2013

Spinat, kikerhernes ja praetud muna

See retsept on pärit märtsikuisest ajakirjast Mari, kus lisaks muudele mõnusatele roogadele - valged kastmed kalale ja kanale, fenkoliga marineeritud räimed, kalkuni-kookospiima karri, datlikook jpm - on luubi alla võetud spinat ning spinatitoidud. Selliseid põhjalikke ülevaateid ühest toiduainest kirjutada on igati mõnus töö. Reeglina taasavastan ka enda jaoks need toiduained uuesti. Erandiks ei olnud ka spinat ning miks peaks kindlasti spinatit sööma, selgub varakevadist ajakirja numbrit sirvides. Märksõnadeks on kehakaal, vähiennetus, vererõhk, immuunsüsteem, silmade tervis, põletikuvastane toime jne.


Tegelikult on spinat meie kodus üsna sage külaline niikuinii. Spinatisupp või siis spinatipirukas on need toidud, mida ikka ja jälle teeme. Lisaks on noored väikesed spinatilehed mõnus salatipõhi. Just selliseid salatisse sobivaid spinatilehti müüd juba mõnda aega Prisma kett, kus korralik kotitäis ehk 250 g on väga mõistliku hinnaga saadaval. Kui toit just püreestamisprotsessi ei läbi, on selline kuju säitanud spinat minu meelest tunduvalt apetiitsem, kui sügavkülmutatud püree (mis on spinatisupi jaoks samas väga ok).


See kikerhernestega spinatine roog oli aga meie endi jaoks ka meeldiv avastus. Selline veidi vahemereline kooslus ja muna on kui kirss tordil. Hästi lihtne valmistada, tervislik ja maitsev ning igati paastuaega sobiv ka.
Toodud kogusest peaks jätkuma 4-le
4 küüslauguküünt, hakituna
500 g spinatit, jämedalt hakituna
2 sibulat, hakituna
1 tl köömneid
½ tl tavalist või suitsutatud paprika pulbrit
½ tl jahvatatud vürtsköömneid
400 g purk kikerherneid
400 g purk purustatud tomateid
0,5 l kanapuljongit
4 muna
Soola  ja pipart
Suhkrut maitse järgi
Õli praadimiseks


Esmalt alusta sellest, et kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli. Lisa kuuma õli sisse 1 küüslauguküüs hakituna ning lase kergelt pruunistuda. Lisa spinat ning kuumuta, kuni spinat vajub kokku, kuid on veel erkroheline. Tõsta spinat pannilt kõrvale.
Samal pannil kuumuta taas õli, lisa hakitud sibul ja ülejäänud küüslauk. Kuumuta mõned minutid ja lisa siis köömned, paprika ja vürtsköömned. Prae paari minuti jooksul kõik läbi ning lisa siis nõrutatud kikerherned ja tomatikonserv. Kuumuta pannil keskmisel kuumusel, kuni vedelik on aurustunud ning tomatikaste hakkab kergelt pruunistuma. Lisa kuum puljong, lase keema tõusta, alanda siis kuumust ning hauta umbes 20 minutit. Võid mõned kikerherned kahvliga vm abivahendiga puruks litsuda. Sega juurde spinat.
Teisel pannil kuumuta õli ning prae mune, kuni munavalge on kalgendunud, kuid munakollane veel seest vedel. Maitsesta soola ja pipraga. Serveerimiseks tõsta igale taldrikule kikreherneid spinatiga ning selle peale aseta praemuna.

Retsept ilmus 2013. aasta märtsikuises ajakirjas Mari



5. märts 2013

Musta ja valge kaunis kooslus ehk kakaoküpsis, kes sai jäätiseks

Mõned ideed on vahel nii piinlikult lihtsad, et neile otsa komistades ei suuda õhku ära ahmida, miks ise seni selle peale ei ole tulnud. See, siintoodud vanillijäätis kakaoküpsiste vahel, on üks neist geniaalselt lihtsatest ning lihtsalt geniaalsetest ideedest. Vähemalt minu jaoks küll.



Omal ajal nimetati selliseid jäätiseid, kus vahvli vahel oli plombiir või koorejäätis brikettideks. Ei kõla just liiga ahvatlevalt :) Ahmisin neid lapsena sisse, kui sattusime vennasvabariikidesse, sest millegipärast Eesti jäätisetoodangu nimekirjas brikettjäätist ei esinenud. Uuemal ajal esindab brikettjäätise kategooriat Raks nimeline jäätis ja mu lastele see väga meeldib. Lisaks on seda jäätis üsna mugav süüa, sest küpsisest kinni haarates jäävad käes üsna puhtaks, samas ei ole ohtu, et jäätis pulga otsast ära murdub. Vahe valmiskujul ostetud poejäätise ja ise värskelt kakaoküpsiste vahele sätitud vanillijäätise vahel on umbes sama, nagu vahetult enne serveerimist krõbedasse vahvlitopsi pandud jäätise ja poest ostetud läbivettinud vahvlitopsi vahel. Te ju mõistate, mida ma öelda tahan :)



Alustada tuleks selle koduse komplekti tegemisel esmalt sellest, et poest tuleks tuua ilus neljakandilisse pakendisse pakitud vanillijäätis. Mida naturaalsem ja kooresem, seda parem.
Järgmisena tuleb kakaoküpsiste kord. Neid valmistasin järgmise retsepti põhjal:
2,5 dl jahu
1 dl ekstra peent suhkrut või tuhksuhkrut
4 kuhjaga spl naturaalset kakaopulbrit
näpuotsaga soola
100 g võid
1 tl vanillisuhkrut
paar spl 35%-list koort.
Sega omavahel suhkur, vanillisuhkur, kakao, sool ja jahu. Aseta kuivained köögikombaini ning lisa külm hakitud või. Kasutades "pulse" režiimi lase tainakomponendid segamini, kuni moodustub ühlane puru. Lisa vähehaaval külma koort vahepeal tainast jälle "pulse" režiimil segades, kuni tainas kokku hakkab ja moodustub ühtlane tainapall. Veereta tainapall kokku, keera toidukile sisse ning aseta ca 1 tunniks külmkappi.


Rulli jahutatud tainas jahusel pinnal lahti ning lõika ümmarguse vormiga (või muu soovipärase vormiga ehk siis miks mitte ka näiteks südame- või lillekujulised) küpsised. Aseta need ahjuplaadile ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 10 minutit.
Arvestades jäätisepaki suurust, siis on optimaalne 5-6 cm läbimõõduga ümmargune vorm.
Võta jäätis külmkapist ning lõika ca 1 cm paksused viilud. Igast viilust lõika sama vormiga, millega küpsiseid tegid, jäätiseratas (vm kujund) välja ning aseta kahe küpsise vahele.
Säilita sügavkülmas, kui neid just koheselt ära ei sööda.
Toimivad, muide, päris tugeva valuutana, kui lapsi on vaja millekski motiveerida :)



Mõnusat maiustamist!

1. märts 2013

Kodune sarapuupähkline müsli

Müsli asjaga on selline lugu, et millegipärast ei olnud ma taibanud enam tükk-tükk aega müslit teha. Kuidagi ei tulnud pähegi. Lapsed on vahelduva nõudlusega hommikukrõbinaid söönud ja puudus kuidagi otsene vajadus. Krõbinate puhul tekitab muidugi meelehärmi see, et pakendeid tuleb ikka väga hoolega lugeda, sest glükoosi-fruktoosisiirupi koll on sageli just neisse lastele määratud pakkidesse ennast peitnud.


Oma tööga seotult tegin ükspäev suure purgitäie pähklitega müslit valmis, pakkusin kiirsöögiks ühele koolist koju jõudnud poegadest ja siis järgnes see, et pidin purki müsliga järgmisele päevale planeeritud pildistamise tarbeks juba peitma. Nõudlus osutus nii suureks. Hetkel on olukord selline, et teen juba mitmendat ahjutäit müslit ja lapsed kipuvad seda sööma nii hommiku-, lõuna-, kui õhtusöögiks. Ja siis natukene veel enne magamaminekut ka. Arvestades seda, et kõik müsli sisse pandud koostisained on igati täisväärtuslikud, tervislikud ja kontrollitud, siis võib ema süda vist igati rahul olla. Kasvavale organismile on üks korralik müsli igati vahva toit.
Erinevatest versioonidest on kõige soojema vastuvõtu meie peres saanud ohtrate sarapuupähklitega, meega ja rosinatega müsli. Samas on see retsept küll pigem ainult markeerimiseks, sest pähkleid, kuivatatud puuvilju, šokolaadi, marju ja teralisi võib igaüks küll täpselt oma eelistuste järgi lisada. Kel ainevahetus aeglane, lisagu viigimarju, kuivatatud ploome ja kliisid jne.



Meie lemmikmüsli on aga selline:
7 dl jämedaid täistera kaerahelbeid (mitte kiirkeedu omasid)
200 g sarapuupähkleid, hakituna (hea valiku erinevaid pähkleid ja seemneid leiad nt Germundi tootevalikust)
1,5 dl kookoshelbeid
0,5 dl tumedat suhkrut
0,5 dl vedelat mett või vahtrasiirupit
0,5 dl õli
200 g rosinaid (minu lemmikud on Germundi Premium sarja pirakad mahlased rosinad)
lusikaotsatäis soola


Kuumuta ahi 120-130 kraadini. Sega kausis kaerahelbed pähklid, kookoshelbed ning suhkur. Teises kausis sega mesi või vahtrasiirup, õli ja sool. Sega kausitäied omavahel ning puista küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta iga veerandtunni tagant segades umbes 1 tund 15 minutit. Sega juurde rosinad ning kalla säilituspurki.
Serveeri piima või maitsestamata jogurtiga, juurde võid pakkuda värskeid marju, puuvilju vm meelepärast.