26. jaanuar 2013

Vana kooli kohupiimapontšikud

Mõned toidud on armsalt turvalised ja tuttavad. Valmistades kohupiimpontšikuid, võid olla kindel, et ikka leidub keegi, kellel tekib äratundmisrõõm. Seesama tuttav lõhn... seesama tuttav maitse.... seesama oht, et natuke saab üle söödud ja pärast on veidi paha olla.
Järgmine kord kordub kõik see sama vääramatu jõuga.
Tegelikult on vahva, et mingid maitsed, lõhnad ja rituaalid on oma sügavad vaod teadvusesse kündnud ja neid on kerge käivitada. Ilma oleks kuidagi....tühi.


Kohupiimapontšikud on selline toit, mis nõukaajal oli üsna kindla peale iga perenaise menüüs. Pea kõikide vanade kokaraamatute vahelt võib leida käsikirjalisi kohupiimapontšikute retsetpe. Ühel heal aastal hakkasid kõik emad köögis äkki jahu ja munaga segatud kohupiima friteerima. Millegipärast oli omal ajal reegliks see, et mingid toidud sattusid enam-vähem ühel ajal kõikidesse paneelmaja korterite köökidesse. Ühel aastal valmistasid kõik pereemad šarlotte ja tarretasid rullbiskviiti želatiinise massi sees, järgmisel aastal tuli kirju koera vaimustus ja ühelgi sünnipäeval ei pääsenud selleta. Ja siis ühel aastal asetati õliga kastrulid tulele ning hakati ühise alateadvuse toel valmistama kohupiimapontšikuid. Kes trendist maha jäi, kribas kiiresti töö juures perfokaardile selle imelise retsepti ja tegi oma mahajäämuse tasa. Seetõttu on pea igaühe meie teadvuses reserveeritud õlis friteeritava kohupiima aroom, mis hetkega vanad mälestuseb elustab. Ja tegelikult, mis seal salata, maitsevad need armsad puhvis pallid ju imehästi ka praegu.


See minu retsept on pärit Tartust minu armsa tädi Aino juurest toodud retseptivihikust. Natuke muutsin seda retsepti ka ja kõik toimis suurepäraselt. Lapsed armsastavad kohupiimapontšikuid ka ilma ühise mäluta. Vähemalt meil jäi järele vaid veidi mahapudenenud tuhksuhkrut ja õlised näpujäljed söömiskoha läheduses.


See lihtne ja toimiv retsept on järgmine:
300 g teralist kohupiima
2 suuremat muna
suhkrut maitse järgi (mina panin 2 kuhjaga spl, kes armastab magusamat, paneb rohkem)
6-7 kuhjaga supilusikatäit jahu
1 tl küpsetuspulbrit
soovi korral sidrunimahla või riivitud sidrunikoort
näpuotsaga soola
Neutraalse maitsega õli friteerimiseks
Vahusta munad suhkruga tihedaks vahuks. Sega jahu soola ja küpsetuspulbriga. Lisa munavahule juurde kohupiim, sega ning lisa siis jahu. Tainas peab olema piisavalt paks (selline, et ei vaju kausis laiali). Vajadusel lisa jahu.
Kuumuta kastrulis õli. Õli peab olema nii kuum, et sinna sisse asetatud tainas hakkab kohe mullitades küpsema. Liiga kuum ei tohiks õli ka olla, siis on oht, et pontšikud jäävad seest tooreks. Mina hoidsin õli pliidil 9/7 jaotusel ja siis küpses pontšik täpselt paraja aja - ei vettinud õlist läbi ja ei kõrvetanud liiga kiirelt väljast ära. Vormi kahe teelusika abil võimalikult ühtlased ja tilkadeta pallid ning küpseta kuuma õli sees mõlemalt poolt.
Valmis pontšikud tõsta vahukulbiga õlist välja, aseta majapidamispaberile nõrguma.
Serveerimisel puista peale ohtralt tuhksuhkrut.


Ehh, Odessa....

15. jaanuar 2013

Jäine avokaado kondenspiimakook

Selle kreemise ja jäise koogi tekkelugu on otsingute ja fantaasia koostööst sündinud mõttesähvatus. Asi sai alguse sellest, et ajakirja Mari jaanuarinumbris kirjutasin pikemalt avokaadost. Avokaado on tõeline supervili ja meie kodus juba mõnda aega sama hädavajalik nagu piim või leib. Avokaado tervislikkusest võib pikemalt lugeda ajakirja Mari köögiosast, kus lisaks üldisele infole on veel mõned lihtsad ja samas toimivad avokaadoga retseptid.


Siintoodud retsept on samast rubriigist. Avokaado oma võise ja kreemise olemisega sobib väga hästi ka magustoidu sisse. Tasub igal juhul järeleproovimist.
Põhi
200 g Digestive küpsiseid
50 g võid
50 g purustatud sarapuupähkleid
Täidis
1-2 laimi
2 täiesti küpset avokaadot
400 g toasooja toorjuustu
300 g magusat kondenspiima
1 tl vanilliekstrakti või vanillisuhkrut
Soovi korral marjakastet serveerimiseks


Purusta köögikombainis küpsised, sega sulatatud võiga ning suru lahtikäiva ja küpsetuspaberiga kaetud koogivormi (24 cm läbimõõduga) põhjale. Küpseta ca 10 minutit 180-200 kraadises ahjus. Jahuta.
Täidiseks koori ja purusta avokaado. Sega toasoe toorjuust pehmemaks, lisa kondenspiim, vanillisuhkur ja avokaadopüree, laimimahl ja –riivitud koor.Ühtlane mass kalla koogivormi eelküpsetatud põhjale. Kata koogivorm kilega ning hoia sügavkülmas 4 tundi kuni üleöö.
Tõsta enne serveerimist kook mõnekümneks minutiks toatemperatuurile. Lõika kooki kuuma vette kastetud noaga. Serveeri koos hapukate marjade või marjakastmega.

Avokaado valimisest ja kasutamisest olen veidi pikemalt kirjutanud SIIN
Avokaadoretsepte leiad lisaks siit blogist veel SELLISE VALIKU

Retsept ilmus 2013. aasta ajakirja Mari jaanuarinumbris

12. jaanuar 2013

Labne(h) ehk jogurtijuust. Isetehtud ja ürdi-tšilli marinaadis

Tahaks alustada õnneliku õhkamisega, et ma ei väsi vaimustumast oma tööst. Armastan toiduteema ümber koondunud tööd seepärast, et tänu töökohustustega seotud uute ideede otsingutele "komistan" ma pidevalt vahvate toitude otsa. Siinne postitus on üks järjekordne näide. Lihtne asi, aga meele teeb rõõmsaks :)


Tegemist on jogurtijuustuga ehk labne või labneh juustuga. Levinud Liibanonis ja Lähis-Idas. Tegelikult olin jogurtijuustu ka eelnevalt teinud ja nautinud seda, kuivõrd lihtsalt saab kodus kreemist ja puhta maitsega määrdejuustu teha. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud see, et sellesama juustuga võib üht-teist veel edasi ette võtta. Näiteks marineerida juustust valmistatud pallikesi meelepärastest maitsetes. Kasu kahekordne - õlis marineeritud juust säilib nii kauem ning lisaks saab katsetada põnevaid maitsekombinatsioone.


Alustuseks siis sellest, kuidas teha jogurtijuustu. Retsepti tuleb kirja panna täpselt kaks komponenti - paks jogurt (näiteks Kreeka või Türgi jogurt) ja sool. Vahekord umbes selline, et 500 g jogurti peale 0,5 tl soola. Jogurt ja sool tuleks segada. Järgmiseks kata kahekordse marliga suurem sõel. Marli peab jääma parajalt üle sõela äärte rippuma nii, et pärast õnnestub otsad nõrutatava jogurti peale keerata. Aseta sõel suurema kausi peale, kuhu hakkab nõrguma vedelik. Kontrolli, et sõel liiga sügavale ei ulatu ja väljanõrguv vedelik sõela põhjani ei ulatuks. Tõsta marli servad üles ning seo jogurt tihedalt marli sisse. Aseta sõelal olev jogurtipall vajutuse alla ning jäta jahedasse nõrguma. Nõrutamise aeg võib olla alates 15 tunnist kuni paari päevani. Mida kauem hoiad, seda tugevama ja tihedama juustu saad. Protsessi kiirendamiseks võid vahepeal ka pallikest pigistada seni, kuni hakkab eralduma piimjas vedelik. Nõrgunud juustupall ei tohiks olla enam vesimärg, vaid lihtsalt niiske. Siis on piisav hulk vett välja nõrgunud. Valmis juust haruta marli seest välja ning säilita külmas ja õhukindlalt suletud anumas.
Valmis juustu võid segada meelepäraste lisanditega või süüa niiasama määrdejuustuna. Sellisel kujul säilib juust mõned päevad. Kui tahad aga edasi mängida, siis otsusta esmalt, milliste maitsetega juustu sooviksid valmistada. Veereta juustust väikesed Kreeka pähkli suurused pallid. Soovi korral veereta juustupalle maitseainetes ning aseta siis purki, kuhu kalla peale oliiviõli nii, et juustupallid oleksid kaetud. Veidikene võid juustupallidele peale saputada ka soolahelbeid ja värskelt jahvatatud pipart. 


Need marineeritud juustupallid sobivad hästi nii määrdejuustuks, salatisse, suupistete valmistamiseks või muuks meelepäraseks. Juustu sobib hästi ka sidrunimahlaga maitsestada.


Maitsestamiseks võid kasutada aga mitmeid erinevaid lisandeid:
Hakitud värsked või kuivatatud ürdid
Küüslauk
Jahvatatud vürtsid (nt koriander, pipar, vürtsköömned)
Hmeli-suneli maitseainesegu
Köömned
Sidrunikoor
Värske või kuivatatud tšilli
Vanillikauna seemned või kaneel (siis jäta sool juustu sisse panemata)
Kuivatatud puuviljad
jpm.   

9. jaanuar 2013

Lihtne taipärane lõhefilee kurgi-sibula salsaga



Tõenäoliselt on paljusid tabanud peale aastavahetuse pidustusi igatsus millegi kergema järele kui seakülg või sült. Või tundub mulle lihtsalt nii, sest jaanuari perioodika toiduosad on ühtlaselt kaetud suppide ja pigem kergemat laadi roogadega. Tegelikult on ju tore, et kõik alati tasapaksus graafikus ei kulge ja et meie isud ei lase toidulaual liig ühekülgseks minna. 12 kuud aastas seapraadi ja kapsast süüa oleks puhas piin, sellevõrra mõnusam on kord aastas vanade eestlaste moel korralikku ja toitvat rooga lauale kanda. Aga praegu on need isud mõneks ajaks jälle ära söödud.


Tahtsin oma jutuga välja jõuda selleni, et kala on jätkuvalt tore vaheldus lihastele toitudele. Enne soojade tulekut liiga taimekeskseks ei tohiks veel oma menüüd sättida ja kaladest tasub ka eelistada ikka neid rasvasemaid. Oomega rasvhapped teevad ainult head ja aitavad veel mõnedki kuud kestvat talve üle elada. 
Kala valmistamine on mõnusalt kiire tegemine. Argiõhtul võib kala eelmisel päeval marinaadi panna ja siis kulub aega täpselt niipalju, kui ahi soojeneb ning kala küpseb. Riideidki ei jõua selle aja sees ära vahetada. Kala saab aga särtsakas, kerge, aasiapäraselt terav-magus-soolane üheaegselt. Juurde sobib pakkuda aurutatud basmati riisi.

4 lõhefilee tükki (à 150-200 g)
Tšillipipart, hakituna
Värsket ingverit, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
1-2 sl kalakastet
1 sl seesamiõli
2 sl mett
Kurki, punast sibulat
magusat tšillikastet, laimimahla
Värsket hakitud koriandrit
soola ja pipart
Sega tšillipipar, ingver, küüslauk, koriander, kalakaste, seesamiõli ja mesi. Maitsesta soola ja pipraga, aseta kala marinaadi ja marineeri 4 tundi kuni üleöö.
Küpseta ahjus kõrgel kuumusel grillelemendi all umbes 10-15 minutit. Kala peaks seest olema veel kergelt vetruv, seega ära üle küpseta.
Haki värske kurk ja punane sibul. Kalla üle tšillikastme ja laimimahla seguga, maitsesta ning serveeri kala kõrvale salatina. Kala juurde serveeri värsket laimi, mida saab igaüks oma maitse järgi kalale peale pigistada.

Retsept ilmus detsembrikuus 2012 EPL  lisas Veinileht

4. jaanuar 2013

Apelsinikook. Kleepuv, patune, tšilline ja ... veidi viinane

See Sybili kleepuv apelsinikook kleepus minu mõtetesse täpselt sel hetkel, kui teda esimest korda nägin. Lõpuks sai hingel pakitsev kihelus väljundi ja täna rändas minu ahju (ning loomulikult hiljem ahjust välja) seesama Kašmiiri tšilli ja viinaga patuselt kleepuv hõrk apelsinikook. Pean küll tõe huvides märkima, et kohalikust kaubandusest, täpsemalt Piprapoest, sai Kašmiiri tšilli asenduseks võetud küll Tai tšilli. Ei usu mina, et kook sellest kehvem sai :)



Pärit on see retsept taaskord ümbermaailma retseptide raamatust ehk siis fotograaf David Loftuse ja tema ümber koondunud kokkade koostööst sündinud "80 toiduga ümber maailma". See kook on paigutunud India jaotuse alla, aga samas on retsept tõenäoliselt pigem India-aineliseks töötluseks saanud, sest viin ei ole kohe kindlasti India algupärand. Pigem on see sealkandis üsna tundmatu märjuke. Kangematest alkoholidest oli võimalik Indiast leida väga nigela kvaliteediga brändisid ja rumme, aga teadupärast hindud ise alkoholi ei tarbi. Selle koogi viimistlemiseks sobis samas viin, mis seal salata, ülihästi.


Natuke patune sai see kook küll, samas annab keeksi meenutavale koogipõhjale tsitruseliste, viina ja tšilliga valmistatud siirupikaste hoopis teise meki. Just sellise mahlase, vürtsise, rikkaliku ja sõltuvust tekitava.
Väikesed mugandused tegin töö käigus retsepti ja minu kook sai selline:
150 g võid, toasoojana
150 g suhkrut
1,5 keskmise suurusega apelsini
3 suuremat muna
80 g jahu
75 g mandlijahu või jahvatatud mandleid
1 tl küpsetuspulbrit
75 ml dessertveini (nt Põltsamaa Kuldne või Tõmmu, mina kasutasin hoopis Vana Tallinna glögi, mis oli käepärast)
1 sidrun
2 tl suhkrut
2 kuivatatud tšillipipra kauna
3 sl viina



Riivi ühe keskmise apelsini koor peene riiviga. Vahusta toasoe või suhkruga, sega juurde apelsinikoor ning ühekaupa ka munakollased. Sega jahu küpsetuspulbriga ning sõelu tainasse esialgu paar supilusikatäit jahu ning dessertvein. Sega.
Hakka lisama vaheldumisi ja pidevalt segades mandlijahu ning sõelutud jahu kuni kõik on taina sisse segatud. Vahusta munavalged ning sega õrnalt ka munavalgevaht tainasse. Kalla tainas 20 cm läbimõõduga ning küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse koogivormi. Küpseta 170 kraadi juures umbes 50 minutit. Küpsust kontrolli tikuga. Valmis kook jäta restile jahtuma.
Koogi küpsemise ajal valmista ette siirup. Selleks koori kartulikoorimisnoaga poole apelsini ja ühe sidruni koor. Eelnevalt pese hästi korralikult viljade koor kuuma vee all puhtaks. Asega 1 dl vett, 2 spl suhkrut, peenemaks purustatud tšillipiprad ning sidruni- ja apelsinikoor potti ning lase keema tõusta. Sega kuni suhkur on lahustunud ning lase vaiksel tulel keeda umbes 10 minutit. Tõsta kaas potile peale ning lase kümmekond minutit tõmmata. Pressi poole apelsini ja ühe sidruni mahl. Enne koogile valamist lase siirup veel keema tõusta, lisa tsitruseliste mahl ning viin ning kurna siirup läbi sõela. Veel soojale koogile torka sisse mõned augud ning nirista siirup koogile peale. Jahuta

Samast raamatust on pärit ka nasi goreng ja kedgeree.

2. jaanuar 2013

Nasi goreng ja kedgeree ümbermaailma kokaraamatust

Eelmise aasta lõpupoole troonib minu kokaraamatute riiulil täiesti eestikeelne ja hästi põnevaist toitudest pungil kokaraamat "80 toiduga ümber maailma". Väljaandjaks on kirjastus Pegasus ja tegemist on tõlkeraamatuga. Seekordse raamatu koostamise põhjuseks on olnud toidufotograaf David Loftus ning tema toidufotod koos erinevate tuntud ja vähemtuntud tegijate retseptidega. See kõik ongi koondatud ühtede kaante vahele. Retsepte jagavad Jamie Oliver, Nigella Lawson, Gennardo Gontaldo, Heston Blumenthal ja veel paljud. Ilus ja eksootiline on see raamat ja kulinaarses mõttes saab tõesti tiiru maailmale peale teha. Raamat on jagatud maailmajagude kaupa peatükkidesse, nii et leiab toite igale maitsele.


Minu ühes esimeseks katsetuseks sealt raamatutst oli nasi goreng, mille jäljed viivad Sumatra saareni Indoneesias. See siintoodud retsept on toodud Sumatra saarelt otse Šotimaale 1920.aastatel. Silma on see toit juba eelnevaltki jäänud, sest päris mitmes Briti kokaraamatus on koos kedgeree'ga see toit kordunud. Nüüd, veidi asja uurinud, tulebki välja, et tegelikult on nasi goreng ja kedgeree omavahel üsna lähedas sugulussuhtes ja tegemist on sellise teise päeva toiduga, kus järelejäänud riisile ning erinevale lihakraamile antakse ilus ja vürtsikas uus elu. Sellesamas ümber maailma toitude raamatus on ka mõlemad road ilusti olemas. Raamat ise näeb siis välja selline nagu allpool näha.


Minu katsetus nasi gorengi teemal läheb koheselt kordamisele, sest kuigi tegin seda toitu enda arust paraja suure kausitäie, kadus see teismeliste poegade kõhtu enne, kui ise jaole jõudsin. Kindlamat märki sellest, et toit maitses, vist pole vajagi.
Kasutasin selles toidud eelmisest päevast järelejäänud kanakintsu tükke ning basmati riisi. Seega ei olnud vaja muud, kui eelmise päeva toidule pannil ja ohtrate vürtside toel uus elu anda.


Nasi goreng
2 muna
maapähkli- või seesamiõli
2 sibulat, hakituna
2 küüslauguküünt, hakituna
pöidlasuurune jupp ingverit, hakituna
1 tšillipipar, hakituna ja seemned eemaldatud
1/2 tl kurkumit
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
ca 200 g küpsetatud või grillitud kana, peente ribadena
5-6 dl aurutatud riisi (keeda eelnevalt basmati riis vastavalt pakendi juhisele)
sojakastet maitsestamiseks
röstitud maapähkleid (kuival pannil kergelt pruunikaks röstitud)
Esmalt valmista omlett. Klopi munad lahti ning väheses õlis küpseta paksemapoolne omlett. Lõika see veidi jahtununa ribadeks ning tõsta kõrvale.
Kalla pannile õli ning hauta keskmisel kuumusel õlis sibulat, küüslauku, ingverit ja tšillipipart umbes 5 minutit. Lisa vürtsid, kuumuta õlis läbi ning kalla siis juurde kanatükid. Sega ja prae läbi. Järgmisena lisa riis. Kuumuta kõiki aineid koos umbes 5 minutit. Maitsesta sojakastmega.
Kalla toit kaussi, aseta peale omletiribad ning pähklid. Serveeri kohe.

Kedgeree
Kuna sai mainitud, et nasi goreng on sugulane kedgeree'ga. Kedgeree'l arvatakse olevat küll India juured, kuid koloniaalajal jõudis see retsept Šoti sõdurite kätte, oli Victoria ajal populaarne hommikusöök ja on Briti köögis nüüd põhjalikult kanda kinnitanud. Eripäraks on selle toidu juures kergelt suitsune kala - kõige sagedamini tursk - mida siis toidu sisse pudistatakse. Ja taaskord on põhitegija eelmisest toidukorrast järele jäänud riis, mida saab vürtside toel jälle uuele elule aidatud.


2 muna keedetuna
700 g tursafileed, suitsutatuna, luudest puhastatud
2 loorberilehte
150 g basmati riisi, aurutatuna
soola
100 g võid
pöidlasuurune jupp värsket ingverit, hakituna
1 sibul
1-2 küüslauguküünt, hakituna
2 kuhjaga teelusikatäit karripulbrit
1 sl sinepiseemneid
2 tomatit (kasutasin kirsstomateid ja purgist purustatud tomateid, kuna praegu värsked tomatid on maitsetud)
1-2 sidruni mahl
hakitud värsket koriandrit
maitsestamata jogurtit
soovi korral hakitud tšillipipart
Raamatus soovitatakse kala loorberiga maitsestatud vees vaiksel tulel umbes 5 minutit keeta. Mina jätsin selle osa vahele ja maitsev sai toit sellegipoolest.
Näpi kala väiksemateks tükkideks ja jäta ootama. Sulata pannil vaiksel kuumusel või, lisa ingver, sibul ja küüslauk. Hauta ca 5 minutit. Lisa karripulber ning sinepiseemned ning hauta veel paar minutit. Järgmisena lisa hakitud tomat (või purustatud tomat) ja sidrunimahl. Kalla pannile riis, sega läbi. Viimasena lisa kooritud ja sektoriteks lõigatud munad. Sega suurem osa koriandrist ka toidu sisse. Serveerimiseks tõsta kedgeree kaussi, kaunista ülejäänud koriandriga, paku juurde maitsestamata paksu jogurtit ning soovi korral puista peale hästi peeneks hakitud tšillipipart.

1. jaanuar 2013

Mida oodata (toidu)aastalt 2013?


Kaunist uut aastat 2013! 
Palju kordaminekuid ja hulganiselt hetki, mis kunagi väärt meenutamist.

Aastavahetus on see mõtteline osa ajast, kui kiputakse tegema vahekokkuvõtteid. Iseenesest võib ette- ja tahapoole vaadata ju suvalisel ajahetkel, aga aastanumbri vahetusega fikseerituna on pilt veidi konkreetsem ja ajaühik mõõdetavam.

Tegelikult on omamoodi vahva vaheaegu võtta ning pilti veidi laiemas plaanis silmitseda. Toidutrende jälgida on ka päris põnev. Ühest küljest on see, mida ja kuidas sööme, väga argine ja igapäevane teema. Teisalt peegeldab see rohkem kui me arvata oskame meie üleüldiseid elustandardeid ja ühiskondlikke suundumusi. Lugedes erinevate asjatundjate ennustusi ja prognoose alanud 2013.aastaks, otsustasin välja tuua need, mis mulle endale kõige kõnekamad tunduvad.

JOMO ehk Joy of Missing Out. Minu absoluutne lemmik ehk siis eestindatuna ehk midagi sellist: rõõm (või nauding) mittekaasalöömisest. Vastandiks on FOMO ehk Fear of Missing Out ehk hirm mittekaasalöömise ees. Naudingu leidmine sellest, et alati ei pea olema kohal. Igapäevaselt meie taskus, kodus, tööl ja autos olev meedia tekitab võimetuse põgeneda või niisama lihtsalt omaette olla. Pidev pildilolek väsitab, kurnab ning ei lõpe eales. Vastukaaluks sellele keskenduvad inimesed üha enam olulistele inimestele ja hakkavad valima neid sündmusi, milles tasub kaasa lüüa selmet arutult kogu aeg olla seal, kus koguneb rahvahulk. Rahulik õhtusöök oma pere(või sõprade) seltsis ilma teleka, arvuti või telefoni vahelesegamiseta, võib olla rohkem elamusi pakkuv, kui rahvarohke üritus, kus suhtlus small-talk vestluse tasemel ehk tegelikult sisutühi ajaraisk.

Toitu hakatakse vähem ära viskama. Ka see on tegelikult üks väga oodatud muudatus mõtteviisis. Olen ise vägagi seda meelt, et kuivanud leivast võib edukalt teha riivleiba või leivasuppi, kuivanud saiast imemaitsvaid krõbesaiu või vaeseid rüütleid, seismajäänud piimatooted saab sageli pannkookides ära kasutada jne. Esmalt oleks nihe mõtlemises juba see, kui hakataks vähem toitu koju kuhjama ning kui seda tehakse, siis hoitakse varudel silma peal first-in-first-out loogikat silmas pidades. Ehk siis kui mõni toiduaine hakkab aeguma, proovitakse see kiirelt ära tarvitada, mitte aga kergekäeliselt prügikasti poole läkitada. Ümbertöödeldud toidud ei ole vähem väärtuslikud ja proovigem vanaemade säästlik ja nutikas suhtumine toitu taaselustada. Jätkusuutlik mõtteviis peaks laienema väga jõuliselt ka kulinaariasse. Toit ei ole selleks, et seda ära visata. Samamoodi ei ole enam häbiväärne osta poest allahinnatud toitu, mille aegumistähtaeg on lähedal.

Toit kui jagatud rõõm. Kodus tehtud toidu jagamine nagu ka isetegemine on üks trende, mis järjest rohkem järgijaid leiab. Külla minnes võtab igaüks ka midagi isetehtut kaasa. Jagatakse retsepte, ideid ja ka toitu ennast. Näitena ka töö juurde kaasavõetud kook või siis naabritele viidud taldrikutäis sooje pirukaid. Isetegemine on juba aastaid aina rohkem levinud nähtus. Isetegemisest tekkiv rõõm ei jää koduseinte vahele, vaid seda jagatakse enda jaoks oluliste inimestega. Toidust on saanud igati emotsionaalne teema ja see on vahva.

Kontrollitud toiduahel. Üha enam muutub tähtsamaks see, kust on toit pärit ning milline on toidu liikumise ahel meie toidulauani. Klausel "Made in EU" ei ole enam piisav. Väiketootjatele peaks see tähendama seda, et nende tooted on järjest rohkem hinnas ning kõige suurem probleem näib siin jätkuvalt olevat see, et kuidas kaupmees ja kauba (potentsiaalne) ostja omavahel kokku viia. Viimaste aastate jooksul on väiketootjate toidu kättesaadavus oluliselt paremuse poole liikunud. Kui nüüd ükspäev saaks ametlikult veel vabakasvatatud kodumaiseid kanu ka osta, siis oleks meel kohe tükk maad rõõmsam.

Nahk on uus filee. Ninast sabani filosoofia kaasproduktina hakatakse ära sööma kõike, mis vähegi kannatab ning suure tõenäosusega õpitakse igast looma või linnu osast midagi maitsvat valmistama. Pardi-, kana-, kala-, sea- või mõni muu nahk krõbedaks küpsetatuna ning erinevate toitude lisandina on üha enam levinud nähtus restoranides.Kondiüdi, rupsid ja kalapõsed on juba mõnda aega tegijad.

Õlu. Eriti väiketootjate ja selle piirkonna õlu. Toidukõrvaseks on üha enam trendikas juua head ning põnevat õlut. Õluga on hea see, et kliimast sõltumatult on võimalik seda pea igas maailma nurgas pruulida. Ja kindlasti ei ole siin silmas peetud plastpudelitesse villitud või suurtootjate massimaitsele sobivaks timmitud iseloomutuid õllesid, vaid põnevaid, maitseelamusi ja avastamisrõõmu pakkuvaid märjukesi ning mida rohkem isetehtud, seda uhkem. Õlu joomiseks ei pea enam õllekasse minema, ka restoranide menüüs on järjest suurem rõhk õllemenüül.

Menüüvabad restoranid. Või no mitte päris menüüvabad, aga mitte ka kümneleheküljelise fikseeritud muutumatu menüüga. Restoranid, mille toit valmib sellest, mis sel päeval kättesaadavatest toorainetest värskeim. Selmet nõuda restoranis veise sisefileed veinikastmes või grillitud lõhe rosé-pipraga, küsib tark klient restoraniteenindajalt, mis teil täna on värskeim ja mida te soovitate proovida. Eeldab muidugi ka mõnede klientide mõttemaailma muutumist avatumaks. Tuntud ja turvaline võib olla märkimisväärselt igavam, kui ennast professionaalide kätte usaldamine ning maitseüllatusteks valmisolek.

Talveköögiviljad on uued tegijad. Peet, kaalikas, naeris, kapsas, kartul jm meile ülihästi tuntud ületalve tarvitatavad juurikad astuvad tipprestoranide menüüsse, andes ainest katsetamiseks, mängimiseks ning improviseerimiseks. Spargel ja artišokk saavad vahepeal veidi puhkust.

Lastemenüü normaalseks. Tore, et restoranid pakuvad lastele vahel eraldi menüüd, aga kindlasti ei ole enam vastuvõetav see, et lastemenüü tähendab automaatselt friikartuleid ning kuumast õlist läbilastud sügavkülmutatud pihve. Laste nõudmised on vahel lihtsalt veidi erinevad, kui täiskasvanute ootused restoranitoidule. Trenditeadlik söögikoht pakub lastele pigem korralikku isekeedetud kanasuppi, ise valmis veeretatud lihapalle, isetehtud pastat või miks mitte ka isetehtud hakklihast kastet. Kallid söögikohad ja kõik, kes te muuhulgas lastemenüüsid paika panete! Palun kustutage igaveseks see võrdusmärk lastetoit = rämpstoit valemist ning mõistke, et justnimelt lastele tuleb teha kõige paremast toorainest toitu. Las see toit olla lihtsalt veidi lihtsam ja kodusem.

Hüperlokaalsus. Mitte ainult loetud kilomeetrite raadiuses kasvatatud toit ei ole tegija, vaid järjest levinum on oma aias köögiviljade ja ürtide kasvatamine. Miks mitte ka tagaaeda väike kanaaedik rajada. Värsked munad on siis igapäevaselt võtta. Kehtib nii üksikisikute kui restoranide puhul. Põhjaka on siin suunanäitaja oma järjest laieneva majapidamisega, kus kanad juba olemas ja põrssakari oma aega ootamas.

Hea toit ei hakka kunagi olema odav. Kahjuks ei ole meil mõtet hellitada lootust, et toit edaspidi muutuks odavamaks. Odavama toidu poole liikumine on oma tulemust meile näidanud – pildile tekivad tootjad, kes hinnavõistluses värvivad kondimassi roosakaks ja müüvad meile vorsti pähe. Paraku on kvaliteetne puhas toit alati kallim kui maitsetu odav keemiast pungil masstoodang. Siinkohal tasub teadlikult vastu astuda erinevate tootjate kehva kvaliteediga toodetele ning eelistada (kui vähegi võimalik) kvaliteeti kvantiteedile. See on paratamatu, et korralik tooraine maksab ning söögem siis pigem vähem, aga hästi. Kondijahust poolfabrikaadi asemel võiks eelistada kasvõi supikonte, mis ei maksa suurt midagi, aga supileeme saab sellest keeta ausa ja maitsva. Me ei ole väärt seda, et endale suhu toppida kahtlase kvaliteediga odavat jama. Õnneks on meil olemas alati meie kodumaised köögiviljad ja nende hind on küll jätkuvalt vägagi rahakotisõbralik. Väärtustagem läbi tarbitava toidu iseennast ja oma lähedasi.

Palju vahvaid söögielamusi teile kõigile alanud aastal!