11. november 2013

Indoneesia. Java saar

Reis Indoneesiasse oli üsna spontaanse otsuse tagajärg. Järjekordse lennukipiletite sooduspakkumise ajal sai paari kriteeriumi järgi - et oleks soe, eksootiline ja seni käimata koht - otsus tehtud juba rohkem kui pool aastat varem. Ja sihtkoht õigustas ennast igati. Indoneesia on vaheldusrikas, põnev, ootamatu, tõeliselt soe ja indoneeslased ise on lihtsalt imearmsad.

Väike pildiline mosaiik Indoneesiast ja Indoneesia inimestest on näha allpool fotodel.

























Esmalt tuli muidugi kohale saada, mis tähendas sisuliselt seda, et kõigepealt lendasime Helsingisse, sealt Londonisse, edasi Hongkongi ning sealt siis Jakartasse. Üsna väsitav teekond, aga kõik see tasus end muidugi kuhjaga.
Reisimiseks oleme aja jooksul hakanud kasutama skeemi, et ostame kusagile põnevasse kohta piletid ära ja siis koostame endale ise reisiplaani. Abiks Lonely Planet, TripAdvisor ning teiste samal moel reisijate soovitused ja kogemused. Broneeringuid teeme enne minimaalselt - esimese öö hotell on tavaliselt ainuke, mille broneerime. Sel korral vedas meil väga ka ajastusega. Oktoober on Indoneesias turistide madalhooaeg, mis tähendab seda, et hotellidesse ja restoranidesse pääsemisega probleeme ei ole isegi siis, kui võtad aluseks Lonely Planeti hotellide TOP Choice kategooria. Reeglina on nendesse kohtadesse raske pääseda, kuna LP raamatuga reisijaid on palju. Elu on näidanud, et pelgalt kaudsete muljete kaudu otsustades ja reisiplaane tehes, võid sageli hinnangutega mööda panna. Mõnes kohas tahaks pikemalt olla ja mõnest kohast jälle kiiremini liikuma pääseda. Spontaanne reisikorraldus jätab võimaluse üsna operatiivselt ümber otsustada ja täpselt oma tujude ja meeldimiste järgi reisiplaane korrigeerida. Meie plaanid said küll realiseeritud täielikult. Soovitud lennukipiletid ja esimese valiku hotellid olid meie päralt, sageli isegi kauplemisvõimalusega ehk et soodsama hinnaga, kui arvestanud olime.
Aga tagasi reisi juurde. Lennuk maandus Jakartas, mis on Java saare ja kogu Indoneesia pealinn, ning see linn oli esialgu küll paras šokk. Räpane, lärmakas, tolmune ja äraütlemata inetu linn. Lonely Planet mainib Jakarta kohta diskreetselt, et tegu ei ole just õlimaaliga. Viisakusest mõtlesime küll Jakartas veidi ringi vaadata, enne kui edasi liigume. Avastasime, et isegi nn vanalinn, mida meil vaatama minna soovitati, oli lagunenud, räpane ja määrdunud, koloniaalajast jäänud majade kompleks, millest suurem osa tundus olevat mahajäetud. Teekond vanalinna keskplatsilt sadama poole osutus talumatult tüütuks - kõnniteed praktiliselt puuduvad, liiklus on katkematu ja kõndida tuleb mööda räpaseid rentsleid ja tolmuseid teid. Üsna trööstitu ja täiesti ilutu keskkond. Taksoga hiljem läbi linna sõites, oli aru saada, et puhtam ja kaasaegsem on linna uus osa, kus mõned uusehitised on hirmuäratavalt hiiglaslikud, aga üldiselt tundus, et linn ise vaatamisväärsusena on üsna küsitav.
Muide, taksodega liiklemine on Indoneesias igal pool väga mugav. Soovitaks valida alati BlueBird sinised taksod, millel on olemas korralikud taksomeetrid ja reeglina jäid ka pikemad sõidud (ca 20 km) suurusjärku alla 10 euro ehk siis veidi üle 100 000 kohaliku raha ruupia. Autod on samas puhtad ja korralikud ning teenindus laitmatu.
Eelnevalt saadud soovituse peale veetsime järelejäänud aja Jakartas, mis jäi edasilennuni,  kohas nimega "Little Indonesia", mis tähendab sisuliselt seda, et kogu Indoneesia variatiivsus ja vaheldusrikkus on püütud koguda ühte suurde teemaparki. Seal jalutades võis aimu saada Indoneesia erinevate saarte eripärasest kultuurist ja arhitektuurist. Ja see oli lummav! Teemapark ise oli kohati muidugi üsna tüütu lunapark, kus igasugused köis- ja muidu raudteed ning veepargid jm atraktsioonid. Kohalikud lustisidki peamiselt meelelahutusliku osa poolel. Meie nautisime aga üsna inimtühja arhitektuurilist poolt ja Indoneesiale iseloomulikke mustreid ja kujundeid.



Muster ei ole mitte ainult värvitud vaid esmalt nikerdatud ja siis värvitud

See peaks olema Sumatra saare traditsiooniline riisihoidla

Sumatra saare arhitektuur

Sulawesi saare majakesed olid kõige "segasemad".  Pisikesed jalgadel majakesed hiiglasliku kaarja katusega. Esmapilgul tundub täiesti ebapraktilisena. Nagu multifilmimajad

Indoneesia saarte eripalgeline arhitektuur on midagi seninägematut. Värviline, täiesti omalaadsete vormidega, ootamatu ja võrratult ilus. Kusjuures sellise kultuurilise kontsentraadi kiirelt kättesaamine oli omal moel hästi hea nipp, sest selliselt kättesaadud kiirkokkuvõte Indoneesiast andis kätte võtmed aru saamaks märkidest ja värvidest, mis edaspidi Indoneesia kultuuri ja traditsioone aitasid lahti mõtestada.
Selle pargiga meie Jakarta ka lõppes ja järgmiseks lendasime Yogyakartasse. Eesmärgiks külastada Borobuduri ja Prambanani templeid. Esmalt muidugi jälle täielik valearvestus. Kaardil tundus Jakarta ja Yogyakarta olevat praktiliselt kõrvuti. Teemasse täpsemalt süvenemata arvasime, et tegu on umbes nagu Tartu-Tallinn sõiduga. Paar tundi ja kohal. Natuke teemat uurides selgus siiski, et see pisike vahemaa, mis kaht linna ühedab, tähendab 12 tundi bussiga või 10 tundi rongiga sõitu. Aja kokkuhoiu mõttes otsutasime kasutada siselendu. Siselennud on Indoneesias meie mõistes väga odavad. Lendusid väljub palju ja lennujaama graafik umbes sarnane, nagu meil busside sõidugraafik. Iga tunni sees väljub mitme lennufirma lennukeid ning tunni-paariga oled kohal. Meie maksime keskmiselt 30 eurot iga lennu eest (ca 1-2 tunnised lennud).
Yogyakarta on keskmise suurusega linn Java saarel (sama saar, kus asub ka Jakarta). Borobuduri templi juurde sõit tähendab umbes tunniajast sõitu Yogyakartast Borobuduri linnakesse kohaliku maaliini bussiga, mis on päris lõbus kogemus. Sõbralike kohalikega koos väikeses mikrobussis loksudes ja ilmselgelt tähelepanu keskpunktis olles. Vahepeal astub bussi kitarriga rändmoosekant, kes esitab sütitava laululoo, korjab kokku raha ja astub siis jälle bussist maha. Hiljem saime aru, et selline muusikaline vahepala kuulubki sageli bussisõidu juurde. Tähelepanelik vaatlus näitas, et kitarriga moosekante jalutas suurematel maanteedel päris palju. Astuvad aga möödasõitvasse bussi ja hiljem tulevad tagasisõitva bussiga jälle oma kohta tagasi.
Borobudur on väike linnake. Esmapilgul tundus üsna turistivaba koht olema. Pesitsema jäime kodumajutusse, mis oli imearmas väike majakene hästi eksootiliselt sisustatud toakestega. Otse akna all riisipõllud ja konnade öine koor. Omapära lisas veel see, et üsna meie lähedal asus mošee ning kuna Indoneesias on levinuim religioon Islam (87%), siis tuli leppida sellega, et ka öösel kella 4 paiku ehk enne päikesetõusu lülitati valjuhääldid sisse ning magus uni sai häiritud pika ja põhjaliku palvusega. Hiljem lugesin kuskilt, et mõnede hotellide hinnad sõltuvadki sellest, kas läheduses on mošee või mitte. Kohustusliku öise äratusega hotellid on siis odavamad.
Borobuduri linnakesse sõidu eesmärk oli loomulikult Borobuduri templi külastamine. Borobuduri budistlikku templit loetakse Indoneesia üheks suuremaks vaatamisväärsuseks. Tegemist on 9. sajandil ehitatud templiga, mis pärit sellest ajast, kui Indoneesia oli India religioosse mõju all. Tempel on ehituslikult hästi põnev ning õige kulgemine templisse toimub nii, et sa ei astu mitte järjest trepist üles, vaid igal tasapinnal tuleb teha ära ring ümber templi ning alles siis tohib järgmisele tasapinnale astuda. Templi külastus algas varahommikul, kui meil oli võimalus jälgida päikesetõusu ning eemal asuvat templit päikesetõusu ajal. Mäed olid võimsad ja päikesetõus mägedes lummav, kuigi vaade templile mattus õigel hetkel udu sisse. Kui algselt Borobuduri linnas liikudes jäi tunne, et turiste linnas eriti ei olegi, siis hommikune fotoseanss mägedes kummutas selle arvamuse kiiresti. Seal toimus väiksemat sorti laulupidu - erinevaid rasse ja rahvuseid koos lõputu hulga fotoaparaatidega vooris sinna mäkke hordide kaupa. Hiljem selgus, et tegemist oli osaliselt mingi fotoringiga, kes siis üritas parimat pilti templist ja päikesetõusust saada. Aga vaade oli siiski lummav!

Täpselt seal pildi keskosas on näha Borobuduri tempel


Kõik püüavad päikesetõusu

Ja siis tuli udu....

Päikesetõus mägedest jälgitud, liikusime siis lõpuks Borobuduri templi juurde. UNESCO maailmapärandisse arvatud ning kohati ka üheks maailmaimeks peetav Borobuduri tempel on kindlasti külastust väärt. Omapärane, kaunis, võimas ja mällu sööbiv. Ümberkaudu imeline loodus. Muinasjutuline.

Borobudur.Võimas!

See pilt on internetist leitud aerofoto, mis näitab pealtvaates templi ehitust.  Liikuda tuleb ringiratast igal tasapinnal ümber templi enne kui järgmisele tasandile minna. 
Rütmiline ja arhitektuuriselt väga põneva ülesehitusega

Vaated olid muidugi hingematvad







Päev, mil templit külastasime, oli laupäev. See tähendas seda, et ühel hetkel saabus vaatamisväärsuse juurde muljetavaldav hulk kooliõpilasi. Klasside kaupa lapsi ja noori. Kusjuures hetkega oli fookus valgetel turistidel ja suurema osa ajast tuli mul vahvate kooliõpilaste palvele vastu tulla ning maailmaime imetlemise asemel olla superstaari rollis ning sättida end pildile koos poiste ja tüdrukutega, kelle jaoks tundus sündmus olevat mitte Borobudur, vaid valge inimene. Mis seal ikka. Tegelikult olid nad ju armsad.


Ootamatu võimalus end korraks superstaarina tunda :)

Koolivormid on meie jaoks muidugi üsna omapärased


Päeval sõitsime veel Borobuduri ümbruses ringi ja sattusime peale tubakatööstuse tagatoale. Teisisõnu, tegemist oli tubaka kuivatamisega, mis on päris omapärane protsess. Tubakas laotatakse päeval restidele, kuivatatakse mõned tunnid ja siis korjatakse jälle kokku. Nendest paikadest mööda sõites on õhus päris korralik kogus puhast tubakaaroomi. Ei saaks öelda, et see ebameeldiv oleks olnud. See oli ühtlasi esimene kord, kui tubakatööstuse ilu ja samas ka viletsust nii lähedalt nägin.

Tubakas kuivab restidel

Suured väljad on täis päevaks välja kuivama tõstetud tubakat. Paari tunni pärast oli see kõik juba kokku korjatud


Naised sorteerivad tubakalehti enne lõikamist ja kuivatamist

Borobuduri linnakeses luusisime ka turul ringi. Turgudel käimine on alati parajalt elamusrikas: selline mahlakas kontsentraat kohalikust elust. Nagu ikka käis seal vilgas askeldamine ja pakuti kõike, mida indoneeslase igapäevaelus võib vaja minna.

Kurikuulus durian

Kaneelipulgad

Durian ehk haisuvili

Vürtside valik

Turu ees on hobutaksod ootel

Rohelist kraami igale maitsele

Tšillidega ei koonerdata

Vajadusel saab turul ka lõunaune ära magada

Väga muhe tädi oli. Kui nägi, et teda pildistada tahan, ajas kohe käe pikale. Kui siis talle mingi väikese rahatähe kätte surusin, jäi ta lustakalt sõbrannadega oma muljeid jagama ja kõkutama. 

(Põllu)tööriistade valik

Mida iganes nende vaeste tibudega tehtud on, aga tulemuseks olid neoonvärvides väikesed tibud

Mõni vili jäigi määratlemata

5 erinevat sorti tšillit

Troopilised puuviljad. Selle kandi eripära snake skin fruit, passion fruit ja mango ning muidugi banaanid. Magusad-magusad

Banaanilehtede sees küpsetamine on hästi levinud. Toit jääb mõnusalt mahlane

Hästi pikad oad on iga teise toidu sees

Kaffirlaimi lehed


Kuivatatud kala on eelkõige maitseaine rollis
Borobudusis oli ka üks väiksem tempel, kus ära käisime. Rohkem kui tempel ise, lummas templi aias olev võimas puu, kuigi kaunis oli nii tempel ise kui ka seda ümbritsev väga hoolega korras hoitud aed.

Templiaed oli imearmas

Templi sisemus

Instagramis vaja ka uus pilt postitada

See puu oli tõeliselt võimas vaatepilt

Borobudurist liikusime jälle tagasi Yogyakartasse, et enne edasilendu ära käia veel Prambanani templis. Sõit Borobudurist Yogyakartasse kulges üsna sujuvalt ja suhteliselt kiirelt. Loomulikult astus jälle sisse kitarriga moosekant, kes meile laulis. Bussi astunud kohalikud silmitsesid meid varjamatu uudishimuga ja noogutasid vahepeal meile julgustavalt. Üldiselt tundub, et indoneeslaste suhtumine teistesse inimestesse - rassist ja religioonist sõltumata - on ääretult sõbralik ja vastutulelik. Ka seda oli tore jälgida, kuidas nad üksteist aitavad ja toetavad. Olgu selleks siis lapsega noor naine, vaevaliselt liikuv vanainimene või ka veidi eksinud turist - iga indoneeslane võtab vaevaks kaasinimest aidata ja toetada. Äärmiselt armsad inimesed.
Prambanani templisse minekuks tuli meil liikuda Yogyakartast vaid 17 kilomeetri kaugusele. Maaliinide bussijaamast, kuhu buss meid Borobudurist tulles maha pani, väljus kohe ka buss Prambanani. Ise hindasime, et vähem kui poole tunniga oleme kohal. Tegelikkuses pakiti meid tõenäoliselt umbes seitsmekümnendatel toodetud mikrobussi, mis mingi ime läbi veel laiali kukkunud ei olnud ning mille istmetest olid alles vaid üksikud katteribad. Juhiks oli entusiastlik muldvana ja ülisõbralik vana, kes esmalt tükk aega bussijaamas ootas (tõenäoliselt oli eesmärk mingi reisijate hulk kokku koguda) ja siis teekonnale asus. Teekond loksutas meid kõigepealt läbi linna, kus täiesti suvaliste kohtade peal keegi jälle bussi astus. Ühel naisterahval oli kaasas näiteks räti sisse pakitud kolm elus kana. Vahepeal tehti tankimise peatus ja siis jälle söögipeatus. Aja kuludes jõudsime lõpuks ikkagi linnast välja ja lõpuks ka Prambanani templisse, kuigi kokku kulus selleks umbes kaks tundi.
Prambanani tempel on 9. sajandil ehitatud Hindu templite kompleks, mis peaks väljendama jumal Trimurti kolme poolust - Brahma kui looja, Vishnu kui hoidja ja Shiva kui hävitaja. Tempel kuulub ka UNESCO Maailmapärandi alla. Keskmine suurim tempel on 47 meetri kõrgune. Tegelikkuses on templid ka praegu veel osaliselt lagunenud ning taastamine toimub jätkuvalt. Üldmulje on jällegi võimas.Tasub kindlasti ärakäimist, isegi kui sellega kaasneb üsna omapärane bussisõit :)


Lummav juba eemalt


Need detalilid on kõik veel oma kohta ja aega ootamas

See kivide hulk on kõik vaja templiks tagasi laduda. Tõeline puzzle, sest igal kivil on täpselt oma koht. Ühes kivis süvend ja teisel kõrgendus, mis omavahel ideaalselt haakuvad. Leia ainult see õige järjestus



Mõnesse templisse sisenemine on varinguohu tõttu lubatud ainult kiivriga




Loomulikult saime ka selle templi juures sättida end pildile koos kohalikega. Pikapeale hakkad harjuma sellega, et oled kohalike jaoks paras atraktsioon, kellega soovitakse ennast pildistada lasta. Ma küll ei kujuta hästi ette, kui hakkaksime mõnele tumedanahalisele Tallinna külastavale turistile endaga koos pildistamist pakkuma, aga no igal maal oma kombed ja tegelikult sama motiiv Aasias reisides pigem reegel kui erand.
Prambanani templist liikusime tagasi Yogyakarta lennujaama, kusjuures mingi etapi läbisime hobutaksoga. Hetketi tundus küll päris omapärane liikuda lennujaama hobusega, aga sellised vahvad vastuolud muudavadki reisid meeldejäävaks.
Lennuk viis meid Denpasari, mis tähendas, et olime saabunud Balile. Aga sellest juba järgmises postituses. 

7 kommentaari:

Liisu ütles ...

Väga super pildid :)
Ootan Bali postitust väga :)

mercredi ütles ...

Aitäh! Väga huvitav lugeda ja ilusad fotod.

Juc ütles ...

Imeilusad pildid, Tuuli. Indoneesia oli minu selle aasta plaan, aga lükkus edasi - lähme seekord hoopis Araabiat vallutama :). Vesistan siis Su fotosid vaadates ja kui plaan uuesti ellu hakkab ärkama, siis tulen siia ideid koguma :). See pole küll üldse oluline, aga need ei tohiks fotol olla kaffirlaimi lehed mu meelest (need peaks olema tumerohelised ühelt poolt, väiksed ja kahekaupa liivakellana koos), äkki sidrunilehed?

Tuuli ütles ...

Juc, väga vahva! Araabia on ka kindlasti äge ja kui Indoneesia plaanid konkreetsemaks muutuvad, jagame kindlasti muljeid ja soovitusi nii vähe/palju kui meil neid on. Kaffirlaimi osas ei oska muidugi midagi kosta. Mäletamist mööda meie kohalik kokk, kellega koos turul käisime, kaffirlaimi nimetas ja siin pildil olid tema sõnade järgi kohe kindlasti imetillukesed kaffirlaimid koos lehtega (tõstis veel kokku, et oleks vili ja leht koos)
https://picasaweb.google.com/101405698308451905488/Indoneesia2013#5944559778845480146

Juc ütles ...

Väga huvitav. ma tahaks jubedalt seda fotot näha, just huvist, äkki on mingi kohalik vorm. aga picasa ei näita mulle pilti :(

Juc ütles ...

Väga naljakas, aga ma süvenesin laimilehtedesse nüüd kohe pikemalt :). Ainus asi, mis ma leidsin oli jeruk sambal: http://indonesiaeats.com/kaffir-lime-is-not-jeruk-limo-nor-jeruk-sambal/ Äkki oli see? Ma saan aru, et tegelt suurt vahet polegi, aga lehed on küll erineva välimusega.

Tuuli ütles ...

Juc, täitsa vabalt võis olla see vili ka jeruk sambal. Postitasin Sulle foto viljadest ja lehtedest FB-sse. Lehed oli helerohelised igal juhul. Kuna auväärne kokakooli õpetaja neid kõiki kaffirlaimiks nimetas, siis ei hakanud tema sõnades kahtlema, aga võib-olla ei viitsinud ta asja keeruliseks ajada ja kasutas nimetust, mis on laiemalt tuntud. Mine sa võta nüüd tagantjärgi kinni. Aga tänud, et teema süvitsi ette võtsid, mina ei taibanud midagi küsida ega kahelda :)