1. jaanuar 2013

Mida oodata (toidu)aastalt 2013?


Kaunist uut aastat 2013! 
Palju kordaminekuid ja hulganiselt hetki, mis kunagi väärt meenutamist.

Aastavahetus on see mõtteline osa ajast, kui kiputakse tegema vahekokkuvõtteid. Iseenesest võib ette- ja tahapoole vaadata ju suvalisel ajahetkel, aga aastanumbri vahetusega fikseerituna on pilt veidi konkreetsem ja ajaühik mõõdetavam.

Tegelikult on omamoodi vahva vaheaegu võtta ning pilti veidi laiemas plaanis silmitseda. Toidutrende jälgida on ka päris põnev. Ühest küljest on see, mida ja kuidas sööme, väga argine ja igapäevane teema. Teisalt peegeldab see rohkem kui me arvata oskame meie üleüldiseid elustandardeid ja ühiskondlikke suundumusi. Lugedes erinevate asjatundjate ennustusi ja prognoose alanud 2013.aastaks, otsustasin välja tuua need, mis mulle endale kõige kõnekamad tunduvad.

JOMO ehk Joy of Missing Out. Minu absoluutne lemmik ehk siis eestindatuna ehk midagi sellist: rõõm (või nauding) mittekaasalöömisest. Vastandiks on FOMO ehk Fear of Missing Out ehk hirm mittekaasalöömise ees. Naudingu leidmine sellest, et alati ei pea olema kohal. Igapäevaselt meie taskus, kodus, tööl ja autos olev meedia tekitab võimetuse põgeneda või niisama lihtsalt omaette olla. Pidev pildilolek väsitab, kurnab ning ei lõpe eales. Vastukaaluks sellele keskenduvad inimesed üha enam olulistele inimestele ja hakkavad valima neid sündmusi, milles tasub kaasa lüüa selmet arutult kogu aeg olla seal, kus koguneb rahvahulk. Rahulik õhtusöök oma pere(või sõprade) seltsis ilma teleka, arvuti või telefoni vahelesegamiseta, võib olla rohkem elamusi pakkuv, kui rahvarohke üritus, kus suhtlus small-talk vestluse tasemel ehk tegelikult sisutühi ajaraisk.

Toitu hakatakse vähem ära viskama. Ka see on tegelikult üks väga oodatud muudatus mõtteviisis. Olen ise vägagi seda meelt, et kuivanud leivast võib edukalt teha riivleiba või leivasuppi, kuivanud saiast imemaitsvaid krõbesaiu või vaeseid rüütleid, seismajäänud piimatooted saab sageli pannkookides ära kasutada jne. Esmalt oleks nihe mõtlemises juba see, kui hakataks vähem toitu koju kuhjama ning kui seda tehakse, siis hoitakse varudel silma peal first-in-first-out loogikat silmas pidades. Ehk siis kui mõni toiduaine hakkab aeguma, proovitakse see kiirelt ära tarvitada, mitte aga kergekäeliselt prügikasti poole läkitada. Ümbertöödeldud toidud ei ole vähem väärtuslikud ja proovigem vanaemade säästlik ja nutikas suhtumine toitu taaselustada. Jätkusuutlik mõtteviis peaks laienema väga jõuliselt ka kulinaariasse. Toit ei ole selleks, et seda ära visata. Samamoodi ei ole enam häbiväärne osta poest allahinnatud toitu, mille aegumistähtaeg on lähedal.

Toit kui jagatud rõõm. Kodus tehtud toidu jagamine nagu ka isetegemine on üks trende, mis järjest rohkem järgijaid leiab. Külla minnes võtab igaüks ka midagi isetehtut kaasa. Jagatakse retsepte, ideid ja ka toitu ennast. Näitena ka töö juurde kaasavõetud kook või siis naabritele viidud taldrikutäis sooje pirukaid. Isetegemine on juba aastaid aina rohkem levinud nähtus. Isetegemisest tekkiv rõõm ei jää koduseinte vahele, vaid seda jagatakse enda jaoks oluliste inimestega. Toidust on saanud igati emotsionaalne teema ja see on vahva.

Kontrollitud toiduahel. Üha enam muutub tähtsamaks see, kust on toit pärit ning milline on toidu liikumise ahel meie toidulauani. Klausel "Made in EU" ei ole enam piisav. Väiketootjatele peaks see tähendama seda, et nende tooted on järjest rohkem hinnas ning kõige suurem probleem näib siin jätkuvalt olevat see, et kuidas kaupmees ja kauba (potentsiaalne) ostja omavahel kokku viia. Viimaste aastate jooksul on väiketootjate toidu kättesaadavus oluliselt paremuse poole liikunud. Kui nüüd ükspäev saaks ametlikult veel vabakasvatatud kodumaiseid kanu ka osta, siis oleks meel kohe tükk maad rõõmsam.

Nahk on uus filee. Ninast sabani filosoofia kaasproduktina hakatakse ära sööma kõike, mis vähegi kannatab ning suure tõenäosusega õpitakse igast looma või linnu osast midagi maitsvat valmistama. Pardi-, kana-, kala-, sea- või mõni muu nahk krõbedaks küpsetatuna ning erinevate toitude lisandina on üha enam levinud nähtus restoranides.Kondiüdi, rupsid ja kalapõsed on juba mõnda aega tegijad.

Õlu. Eriti väiketootjate ja selle piirkonna õlu. Toidukõrvaseks on üha enam trendikas juua head ning põnevat õlut. Õluga on hea see, et kliimast sõltumatult on võimalik seda pea igas maailma nurgas pruulida. Ja kindlasti ei ole siin silmas peetud plastpudelitesse villitud või suurtootjate massimaitsele sobivaks timmitud iseloomutuid õllesid, vaid põnevaid, maitseelamusi ja avastamisrõõmu pakkuvaid märjukesi ning mida rohkem isetehtud, seda uhkem. Õlu joomiseks ei pea enam õllekasse minema, ka restoranide menüüs on järjest suurem rõhk õllemenüül.

Menüüvabad restoranid. Või no mitte päris menüüvabad, aga mitte ka kümneleheküljelise fikseeritud muutumatu menüüga. Restoranid, mille toit valmib sellest, mis sel päeval kättesaadavatest toorainetest värskeim. Selmet nõuda restoranis veise sisefileed veinikastmes või grillitud lõhe rosé-pipraga, küsib tark klient restoraniteenindajalt, mis teil täna on värskeim ja mida te soovitate proovida. Eeldab muidugi ka mõnede klientide mõttemaailma muutumist avatumaks. Tuntud ja turvaline võib olla märkimisväärselt igavam, kui ennast professionaalide kätte usaldamine ning maitseüllatusteks valmisolek.

Talveköögiviljad on uued tegijad. Peet, kaalikas, naeris, kapsas, kartul jm meile ülihästi tuntud ületalve tarvitatavad juurikad astuvad tipprestoranide menüüsse, andes ainest katsetamiseks, mängimiseks ning improviseerimiseks. Spargel ja artišokk saavad vahepeal veidi puhkust.

Lastemenüü normaalseks. Tore, et restoranid pakuvad lastele vahel eraldi menüüd, aga kindlasti ei ole enam vastuvõetav see, et lastemenüü tähendab automaatselt friikartuleid ning kuumast õlist läbilastud sügavkülmutatud pihve. Laste nõudmised on vahel lihtsalt veidi erinevad, kui täiskasvanute ootused restoranitoidule. Trenditeadlik söögikoht pakub lastele pigem korralikku isekeedetud kanasuppi, ise valmis veeretatud lihapalle, isetehtud pastat või miks mitte ka isetehtud hakklihast kastet. Kallid söögikohad ja kõik, kes te muuhulgas lastemenüüsid paika panete! Palun kustutage igaveseks see võrdusmärk lastetoit = rämpstoit valemist ning mõistke, et justnimelt lastele tuleb teha kõige paremast toorainest toitu. Las see toit olla lihtsalt veidi lihtsam ja kodusem.

Hüperlokaalsus. Mitte ainult loetud kilomeetrite raadiuses kasvatatud toit ei ole tegija, vaid järjest levinum on oma aias köögiviljade ja ürtide kasvatamine. Miks mitte ka tagaaeda väike kanaaedik rajada. Värsked munad on siis igapäevaselt võtta. Kehtib nii üksikisikute kui restoranide puhul. Põhjaka on siin suunanäitaja oma järjest laieneva majapidamisega, kus kanad juba olemas ja põrssakari oma aega ootamas.

Hea toit ei hakka kunagi olema odav. Kahjuks ei ole meil mõtet hellitada lootust, et toit edaspidi muutuks odavamaks. Odavama toidu poole liikumine on oma tulemust meile näidanud – pildile tekivad tootjad, kes hinnavõistluses värvivad kondimassi roosakaks ja müüvad meile vorsti pähe. Paraku on kvaliteetne puhas toit alati kallim kui maitsetu odav keemiast pungil masstoodang. Siinkohal tasub teadlikult vastu astuda erinevate tootjate kehva kvaliteediga toodetele ning eelistada (kui vähegi võimalik) kvaliteeti kvantiteedile. See on paratamatu, et korralik tooraine maksab ning söögem siis pigem vähem, aga hästi. Kondijahust poolfabrikaadi asemel võiks eelistada kasvõi supikonte, mis ei maksa suurt midagi, aga supileeme saab sellest keeta ausa ja maitsva. Me ei ole väärt seda, et endale suhu toppida kahtlase kvaliteediga odavat jama. Õnneks on meil olemas alati meie kodumaised köögiviljad ja nende hind on küll jätkuvalt vägagi rahakotisõbralik. Väärtustagem läbi tarbitava toidu iseennast ja oma lähedasi.

Palju vahvaid söögielamusi teile kõigile alanud aastal! 

9 kommentaari:

Pille ütles ...

Väga tore ja asjalik lugemine, Tuuli. Olen väga sarnaseid mõtteid mõlgutanud, aga ma poleks osanud neid nii kenasti kirja panna.
Ilusat uut aastat!

Piret ütles ...

Tõepoolest, Tuuli, iga rida vääriks allakriipsutamist. Noogutasin lugedes kaasa:) Väga ilus kokkuvõte ja hästi kirjutatud!
Põnevat aastat!

Juc ütles ...

Tõesti superlahe kogu väärt mõtteid! Pean nõustuma Marjuga, kes FBs ütles, et ta eriti JOMO osas ühte meelt on! Suur aitäh Sulle ja Ilusat uut aastat!

Põnnidega ütles ...

Mis siin ikka pikalt seletada - ikka JAH!

ilse ütles ...

Mulle ka sobivad kõik need suunad ja viimase osas jäin mõtlema, et meie oma suuremad toiduainetööstused on ka juba kvaliteedile rohkem rõhku panemas. Transrasvadeta kommid ja lihast keeduvorst. Piimatooted on minu arvates ka ju vägagi kvaliteetsed. Kindlasti olen väiketootjate poolt ja hoian neile pöialt aga ilma suurte farmideta ei saa me siiski söönuks ja seega toatan igati ka neid, kes julgevad ja tahavad tegeleda meie maal suurtootmisega ja julgen väita , et seegi on täna juba vägagi loomasõbralik.
Niiet ilusat ja õnneliku aastat Sulle Tuuli ja kõigile põllumeestele meie maal :)

Tuuli ütles ...

Ilse - väljendusin tõenäoliselt veidi ebatäpselt. See suurtööstuste lõik oli pigem rõhuga "suurtööstuste KEHVA KVALITEEDIGA tooted". Ehk siis olen ka ise rõõmustanud selle üle, et juba mõnda aega on valikus ka korralikud liha sisaldavad vorstid ning viinerid :) Proovin ehk veidi sõnastust parandada, et mitte asjatult suurematele tegijatele liiga teha. Aga samas ei taandu sellest mõttest, et kohati on toidu kvaliteet ikkagi meie kui tarbijate mõjutada veidi. KAsvõi seesama maisisiirup, mis praegu teemaks võetud, satub toodetesse sageli just seepärast, et ta on muudest suhkrutest odavam. Kas saab siis tootjale pahaks panna, et talle on antud ülesanne hinnavõitluses pildile jääda. Kui aga tarbijad hääletaksid jalgadega ning jätaksid lihtsalt need tooted ostmata, oleks ka tootjatele see selge märk, et tuleb leida teisi vahendeid konkurentsis püsimiseks.

Suslik ütles ...

Kaunist ja säravat uut aastat, Tuuli!

See artikkel on lihtsalt suurepärane! Eriti meeldib mulle toidu mitte ära viskamise osa :)

Aet ütles ...

Head uut aastat, Tuuli. Väga asjalik kirjatükk, oli nauditav lugemine. Sinu tutvustatud uue aasta toidutrendid tekitavad heameelt ning panevad nõustuma. Väga palju on äratundmisrõõmu, kui mõtlen oma valikutele. Tundub, et olen trendikas inimene :)

IVI ütles ...

Tuuli, Sinu postitusega oled mind küll enda jüngriks teinud :)

ja JOMO-usk on ka mulle meele järele.