30. september 2012

Meretagune baklažaani-ikra ratatouille meetodil

Esmalt pean taaskord tunnistama, et eriti suvisel hoidistamise ajal on mul kirg osta venekeelseid toiduajakirju. Üldjuhul võib olla üsna kindel, et suur osa ajakirja sisust on pühendatud hoidistamisele ja hoidistada sealpool piiri juba osatakse. Mulle ääretult meeldib Vene köögi komme pista sajal erineval moel purki erinevaid köögivilju ning hoidiste variatiivsus ulatub palju-palju kaugemale kui meil põhiliseks repertuaariks olevad marineeritud kurgid-kõrvits-seened. 


Ühes sellesuvises venekeelses ajakirjas hakkas mulle silma purkitehtud hoidis, mida tituleeriti Zamorskaja baklažannaja ikra'ks ehk siis eestikeeli meretagune baklažaani-ikra
Retsepti süvenedes tundus see kooslus väga ahvatlev ja sisetunne ei vedanud alt. Kõik, kes on proovinud, on andnud sellele hoidisele vaid maksimumpunkte. Tööd ja tegelemist see purkipandud meretagune mögin ju veidi nõuab ehk siis metoodika on sarnane ratatouille'i valimistamisega (ehk siis esmalt tuleb köögiviljad kõik eraldi läbi praadida), aga julgen kinnitada, et purki avades saate kinnitust, et see väike lisaaeg köögis pliidi taga on peenraha selle supermõnusa tulemusega võrreldes.
Töö käigus tegin mõned täiendused algretsepti ning nagu ennegi on juhtunud ei suutnud vastu panna kiusatusele lisada veidi tšillit, vürtsköömneid ning maitsete tasakaalustamiseks ka tiba suhkrut. 




1 kg baklažaane
1 kg paprikat (soovitavalt turul müüdavat varianti, just selliseid kirjusid, nagu pildil näha)
1 kg tomatit (võimalikult küpseid)
500 g sibulat
500 g porgandit (võib ka ära jätta)
2-3 küüslauguküünt
0,5-1 dl õli (mina kasutasin pigem vähem)
Äädikat maitse järgi
Soola ja pipart
1 tl jahvatatud vürtsköömneid 
2 tšillipipra kauna peeneks hakituna
2 spl (või maitse järgi) suhkrut või mett
Balkažaanid tükeldada ning praadida õlis. Tõsta kõrvale. Paprika puhastada seemnetest, tükeldada ning praadida õlis, tõsta baklažaanide juurde kõrvale. Sibul hakkida ja hautada õlis kuldseks, lisada riivitud porgand ning hakitud küüslauk (ja hakitud tšillipipar). Praadida veel paar minutit. Tomatid pista kuuma vette ja eemaldada nahk. Sisu hakkida ning hautada õlis. Tõsta baklažaanide juurde. Suure poti põhja kallata õli, sinna lisada kõik läbipraetud köögiviljad, maitsestada soola ja pipraga (ja soovi korral vürtsköömnete vm meelepärase maitseainega) ning hautada keskmisel kuumusel 30-40 minutit. Lõpus lisada veel äädikas, suhkur ja maitsestada veel lõplikult. Steriliseeritud purgid sulgeda õhukindlalt. 

27. september 2012

Vürtsikas kõrvitsa-kondenspiimakook

Kõik märgid viitavad sellele, et käes on kõrvitsaaeg ja korralike Eesti perede toidulauad kattuvad päikesekollaste kõrvitsatoitudega. Meeldib! Väga meeldib! Popurriid sellesamase blogi kõrvitsatoitudest võib vaadata SIIT ja ilma igasugse pingutuseta oleksin nõus seitse päeva järjest ja kolm korda päeva toituma kõrvitsast. Täiesti ammendamatu inspiratsiooniallikas nii soolasele kui magusale!


Magusa kõrvitsakoogi teemaga ehk siis kõrvitsa-kondenspiimakoogiga sai nüüd Terevisioonis käidud, kus teemaks oligi kõrvits magusas toidus. Paar päeva varem alustasin kõrvits + kondenspiim katsetustega ja antud hetkeks võib tulemustega rahule jääda. Minu toidu suhtes kõige valivam laps teatas, et seda kooki kannatab süüa isegi siis, kui tead, et seal sees kõrvits on. Ja Terevisioonis käies jäi ka mulje, et kõigile maitses, kes proovisid.
Väike lõik minu seletamisest Terevisiooni hommikus vahelduseks teravaks kippunud Juhan Partsi vabaturu elektrihinna tõusu puudutavale intervjuule on vaadatav SIIT.


Alustada tuleks aga kõrvitsapüree valmistamiseks, mille jaoks oleks vaja kõrvits tükeldada, eemaldada säsi ja seemned ning siis suhteliselt suuri kõrvitsatükke koos koorega lihtsalt ahjus röstida, kuni need on pehmed. Pehmelt kõrvitsalt tuleks koor eemaldada, üleliigne vedelik ära kallata ning siis kõrvits püreestada. Ülejäänud kõrvitsapüreed saab säilitada kas siis külmkapis (ja kiiremalt ära tarvitada) või ka sügavkülmutada.

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid (või kakao- või ingveriküpsiseid)

50 g võid
½ tl jahvatatud ingverit
Täidis:
250 g kõrvitsapüreed
200 g magusat kondenspiima
2 suurt muna
250 g mascarponet, toasoojana
2-3 spl tärklist
2-3 spl suhkrut (kui tahad magusamat kooki)
Näpuotsaga soola
1 tl jahvatatud ingverit
½ tl jahvatatud muskaati
1 tl kaneeli
Kate:
100 g magusat kondenspiima
200 g toorjuustu



Purusta küpsised köögikombainis ning sega sulavõiga. Suru 24 cm läbimõõduga ja küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhjale.
Sega toorjuust (mascarpone), suhkur ja kondenspiim ühtlaseks massiks. Lisa ükshaaval munad, sega kergelt. Viimasena lisa kõrvitsapüree, maitseained ja tärklis. Sega ühtlaseks, kuid ära klopi. Küpseta esmalt 200-210 kraadi juures 15 minutit, alanda siis kuumus 170 kraadini ning küpseta veel ca 40 minutit. Tõsta ahjust ja lase jahtuda.
Katte jaoks sega toorjuust kondenspiimaga ning määri jahtunud koogile. Serveeri jahutatuna.


19. september 2012

Juta õunakook. Lihtsuse võlu aastast 1990

Vahetevahel, kui mul parasjagu on küllalt saanud tänapäevastest värvilistest hoolikalt disainitud ja kauneid pilte pungil meeleolu loovatest kokaraamatutest, haaran kätte vanad ja armsad kokakad. Just needsamad, kust sageli olid pärit minu esimesed katsetused kokkamise-küpsetamise vallas. Raamatud ise on parajalt kapsaks kulunud, kuid üliasjalikku sisu ei kahjusta see tõsisasi küll vähimalgi määral. Ikka kolm kuni kuus retsepti ühel lehel. Ei tulnud keegi selle peale, et kiluleiva valmistamisele topeltlehekülg pühendada koos suure pildi ja meeleolu loova jutukesega. Kui mõnes vanas raamatus ka mõni toidupilt leidub, siis on see nii kehva trükikvaliteediga, et ahvatlemise asemel võib neid vaadates sootuks söögiisu kaduda. Samas, tuleb tunnistada, on need meie oma Julia Child'ide kirjutatud kokaraamatud tõsiselt usaldusväärne kirjandus. Naljalt ühtegi näpukat või ebatäpsust neist ei leia. Seepärast kuuluvad need kergelt kolletunud raamatud minu kuldvara hulka, kust vahel ikka ja jälle mõnd veidi unustatud retsepti või õpetust vaatamas käin. See oli aeg, kui raamatuid kirjutasid vaid asjatundjad. Need, kes lihtsalt oma lõbuks kirjutada armastasid, täitsid oma kladesid käsikirjaliste heietustega ega osanud blogimisest unistadagi :)


Omamoodi huvitav on aastal 1990 välja antud Laine Remmelga raamatuduo "Küpsetame ise". Kaks vihikukest olematu kujundusega ja samas sisuga, mille põhjal võiks praegu välja anda korralikult paksu ja põhjaliku küpsetamisraamatu. Sellest samast küpsetamisteemalisest vihikust on pärit ka Juta õunakook (lisaks sellele on seal veel Marina ja Ilona õunakoogid). See on just selline imelihtne kooslus ja nagu ikka, täiesti toimiv. Isegi minu pidevatest koogitestimistest väsinud pere mehed sõid neid koogitükke ennastunustavalt ja ahnelt. Selline igiomane ja tuttavlik õunakoogiline. Kusjuures need kellegi nimega koogid on tegelikult nii vahvad - ka minu ema retseptiraamatute vahelt leiab Aimede ja Tiiude kooke, mille puhul võib kindel olla, et nutikas perenaine on nõuka-aja kesistele oludele vaatamata suutnud parima võimaliku koosluse välja töötada.


Retsept, nagu lubatud sai, on äärmiselt lihtne. Väikesed parandused sai ka töö käigus tehtud. Toon siin välja algse, raamatus toodud koguse, millest peaks jätkuma tõenäoliselt õhema plaadikoogi küpsetamiseks. Mina tegin poole kogusega ja 26 cm vormis. Sai täpselt parajalt paks ja küpses ilusti läbi ka.
Vaja läheb:
2 muna
3 dl suhkrut (algses retseptis oli 2 klaasi ehk 4 dl, minu maitsele ilmselgelt liiga läila)
2 klaasi jahu (kasutasin Rimi Eco sarja täistera nisu- ja rukkijahu segu)
2 klaasi pannkoogijahu
200 g võid
1 l õunatükke
kaneeli
ca 8 spl hapukoort (seda algses retsepis ei olnud, aga ilma hapukooreta ei moodustunud tainast, vaid jäi puru. Kogust võid sättida täpselt endale parajaks, et tuleks korralikult tihke tainas)


Vahusta munad suhkruga, lisa jahud, kaneel, sulatatud ja veidi jahutatud või ning hapukoor. Sega kõik läbi kuni moodustub ühtane tainas. Sega juurde õunatükid, kalla tainas kas ahjuplaadile või eelnevalt võitatud vormi ning küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit (pealispind peab olema kuldpruun ning tikuga koogi keskelt torgates peaks tikk puhtaks jääma).
Puista peale tuhksuhkrut ning serveeri külma piimaga.
Lihtne, aga toimiv

17. september 2012

Nostalgia eri. Marineeritud paradiisiõunad

Marineeritud paradiisiõunad on küll selline toit, mis meenub eelkõige lapsepõlve kodustelt pidudelt. Kohustusliku kartulisalati, täidetud munade ja hapukoore alla peidetud heeringa vahel leidis ikka neid pisikesi hapusid nupsikuid. Ega neid vist omal ajal liiga väärtuslikuks ei peetud ja pigem oli see jälle selline hädaabi toit, et midagi oleks keldrist võtta, kui poest jälle konservherneid ei õnnestunud saada. Ei mäleta, et ma lapsena ka neid liialt fännanud oleksin, aga mõned õunad pistsin ikka põske, kui pidulauda istutud sai ja sefiiritordist kippus süda juba läikima.


Ajad muutuvad ja nüüd olen paaril korral ennast tabanud nostalgiliselt marineeritud paradiskade (nii meil kodus neid miniõunu kutsuti) järele õhkamas. Seepärast olin üle keskmise õnnelik, kui ühel ilusal päeval ühe toreda turutädi letil kastipõhjale laotunud paradiisiõunad leidsin. Võtsin kohe kõik ära. Tädi rääkis veel juurde, et ega tema neid ise viitsikski korjata, aga mingi imelik inimene käib temalt iga aasta neid tellimas. See sümpaatne veidrik oli siis mõned kilod mullegi jätnud ning praktiliselt olematu raha eest õnnestus mul kiiskavpunaste ja korralikult hapude paradiisiõunte õnnelikuks omanikuks saada.
Ema retseptimärkmeid sirvides paraku tema firmaretsepti ei õnnestunud leida, seega võtsin appi Salme Masso aegmatu "Õunaraamatu" kus vajaminev juhis paradiisiõunte marineerimiseks ilusti sees. Tegin küll mõned omapoolsed muudatused - lisasin veidi oma lemmikut tšillit teravuse lisamiseks ja kange äädika asendasin veidi leebema veiniäädikaga - ja lõppkokkuvõttes jäin tulemiga väga rahule. Ainuke aga oli see, et avastasin alles hiljem, et õunte koortesse oleks tulnud augud torgata, siis ei pidavat katki keema. Aga see nüüd siis tagantjäreletarkus.
Las nüüd tulla need tormised ja tuisused ajad, mõnus hapukas lihakõrvane aitab ka kõige nukramal ajal veidi leevendust leida :)


Vaja läheb:
1 kg paradiisiõunu, puhastatuna ning koor tiku või kahvliga paarist kohast läbi torgatuna
6 dl vett
3-4 spl valge veini äädikat
1-1,5 dl suhkrut
6 nelgitera
6 vürtsitera
1-2 kaneelikoort
1 tšilli tükeldatuna (soovi korral).
Marinaadi valmistamiseks keeda vesi suhkruga kuni suhkur on lahustunud. Kergelt keevale veele lisa vürtsid (võid kasutada marlikotikest või teesõela, et hiljem oleks vürtse kergem kätte saada). Vürtse hoia kuuma veel sees umbes 10 minutit. Tšillipipra võib marinaadi sisse jätta. Lõpuks lisa äädikas.
Nüüd võib toimida kahte moodi.
Variant 1: kalla puhastatud õunad potti marinaadi sisse ja lase tasasel tulel korraks kiirelt keema tõusta. Tõsta õunad steriliseeritud purkidesse, kalla peale kuum marinaad ning kaaneta. Selle mooduse viga on see, et hapumad õunad kipuvad puruks minema.
Variant 2: lao õunad eelnevalt steriliseeritud purkidesse. Kalla peale veidi jahutatud marinaad (kuuma marinaadi kallates on oht, et purgid võivad praguneda). Aseta purgid suurde potti, kus on kuum vesi, mis peaks ulatuma purkide kaeladeni. Poti põhjale aseta köögirätik. Kuumata keemiseelsel temperatuuril (80-90 kraadi) umbes 20-30 minutit. Vesi peab hästi kergelt võbelema. Sule purgid õhukindlalt. Selle meetodiga peaks õunad paremini terveks jääma, kuigi iseenesest on see veidi tülikam ja töömahukam.



Nüüd aga veidi kannatust, kuni on piisavalt põhjust üks mõnus purgitäis paradiisiõunu avada.
Ehh, Odessa!

15. september 2012

Ploominaps rummiga. Rummikuivatatud ploomid kauba peale

Hoidistamise hooaeg on täistuurid võtnud. Rumal rahutus, mis hakkab juba kesksuvest peale vaevama, võtab lisa öödest ja sunnib igalt poolt otsiva pilguga uusi ideid, hoidistamist väärt algaineid ja tühje purke-pudeleid otsima.
Tundub, et neid, keda sama tõbi vaevamas, on teisigi. Tüüpiline on ka mõistmatu pilk ülejäänud pere või siis taudist puutumata jäänud inimeste silmis, kel ei õnnestu ka parima tahtmise juures aru saada, miks seda kõike ikka sel määral on vaja.


Minu viimaste aastate üks mõnusamaid avastusi, mis õnneks ka liiga palju vaeva ei võta, on koduste napside valmistamine. Aluseks on ikka klassikaline vanaemade napsuretsept ehk 1:1:1, kus siis üks osa marju või puuvilju, üks osa suhkrut ja üks osa alkoholi. Seda võin küll öelda, et suhkrut olen alati vähem pannud, sest liiga lääged joogid mulle kohe üldse ei meeldi. Lisatava alkoholi puhul annab mängida nii viina, valge rummi, brändi vm kangemaga. Kes eriti äkilist varianti tahab, võib ka kangemat kraami marjadele kallata (omal ajal tehti need marjajoogid sageli piiritusega). Ja siis lisamaitseid annab lisada vanillikauna, kaneeli, mustsõstra- või kirsilehti, ürte vm lisades. Mängimisruumi kuipalju.
Esimestel kordadel tegin ka seda viga, et ei kirjutanud üles täpseid vahekordi, mida purki seisma panin. Kuna selgus saabub alles mitme kuu pärast, siis eeldus, et küll mul ikka meeles on, ei ole paraku paika pidanud.


Üldiselt tasub mängida nii, et kui marjad-puuviljad on hapumad või ise vähese suhkruga, siis pigem veidi rohkem suhkrut ja kui suhkruid on ka marjades piisavalt, siis pigem vähe. Paar erilist lemmikut on ka tekkinud: kirsi ja vanilli rummiga tehtud jook on tõeliselt mõnus oma kirsikivi mõrkjuses, ilusa happesuse ja vaniljese täidlusega. Alõtšast ja viinast valminud jook on väga mõnus ning paljude lemmikuks saanud. Põldmarjad andsid väga hea tulemuse ja tegelikult ei olnud kogu valikus ühtegi jooki, mis üldse ei meeldinud. Sel aastal kavatsen katsetada just sügismarjadega - aroonia on juba purgis, pihlakas, pohl, astelpaju ja jõhvikas veel oma järge ootamas.
Eelmise aasta üks kindel lemmik oli ka ploomi ja rummiga valminud naps, kus veidi kirsilehti ka maitsesügavust lisamas. Selle joogi puhul taipasin õnneks ka märkmeid teha ning purki sai pandud:
700 g ploome
500 g suhkrut
700 g valget rummi
pisike peotäis kirsilehti
Kõige alla marjad, marjadele suhkur, kirsilehed ja siis see kõik rummiga üle loputada. Jahedasse ja pimedasse seisma, aeg-ajalt raputada ja nii see jook valmib. Maistma võib hakata paari kuu pärast, aga minul juhtus nii, et paar korda olin küll pealt saadud nestet vähemaks kallanud, aga põhiosa sellest eelmisel sügisel "käima" lükatud napsust seisis aasta aega ploomidel. Ja tuleb tunnistada, et iga järgmine kord oli jook järjest ja järjest parem ning praeguseks hetkeks on tõeline maitsepomm valminud.

Rummkuivatatud ploomid või kuidas iganes neid nimetada
Kusjuures ilusad prisked suured mahlased ploomid on muutunud täiesti kuivatatud ploomide sarnaseks. Suhkrust ja rummist läbi imbunud ja hullult head :)
Igal juhul julgustaksin kõiki, kes mõnusast heast kodumaisest napsist lugu peavad, katsetama. Tulemust peab küll kannatlikult ootama, kuid samas võib olla kindel, et kui külalistele piduroa lõpetuseks ühe omatehtud napsu pakud, on vaimustunud ja rahulolev publik garanteeritud.

12. september 2012

Viigimari. Veidike tuunitud

Olen paar korda jäänud juurdlema, miks ja millest tuleb see, et minu alateadvus käsitleb viigimarja pisut patuse marjana. Tõenäoliselt on see seos tekkinud tõsiasjast, et Paradiisist välja aetuna kaeti oma häbi viigimarjalehtedega. Oma osa on siin ka viigimarja veidi meelal maitsel ja hamba alla krõmpsuvatel seemnetel. Küpseid ja kergelt läägeid viigimarju saab meil siin haruharva, kuna korralikult küps viigimari on väga kiirelt riknev. Samas sain just vähem kui kuu aega tagasi Horvaatias maitsta ja oma käega puu otsast korjata selliseid viimase vindi peal küpseid ja mesist mahla välja ajavaid marju. Taevalik! Muul ajal tuleb siin leppida kuivatatud viigimarjadega, mis on saanud üheks lemmikmaiuseks. Või siis ka viigimarjamoosidega, mis on heade juustudega koos tarbides asendamatu.



Praegu siiski liigub õnneks üsna korralikke viigimarju ka meil. Olen neid paari nädala jooksul kohanud Keskturul ja luureandmed räägivad, et ka Sadamaturul on viigimarju liikvel. Sellised sügavlillakad ja parajalt pehmed.
Viigimarjast magusrooga tehes ei ole liiga keeruliselt mõtet asja ajada. Kuna mari ise on üsna lääge ja sama ka mage (puudub nii hapu kui ka mõrkjas maitse), siis tuleb maitset lihtsalt veidi tuunida.
Nendes maades, kus viigimarjad kasvavad, on väga sagedane viigimarja lisand roosivesi. Tuleb tunnistada, et roosiveega ma väga sõbraks ei ole seni veel saanud ja selle vänge ning pealetükkiv aroom/maitse toovad alati meelde ohvitseriprouadele omased lääged lõhnaõlid ja tahes-tahtmata tekib tunne, et keegi on seda sama lõhnaõli ka toidule piserdanud. Aga see on minu probleem :)
Küll aga meeldib mulle väga viigimari koos magusa siirupi, hakitud mandlite ja vahel ka kitsejuustu lisandiga. Siirupiks kasutasin agaavisiirupit, aga sobib nii vahtrasiirup, vedel mesi, karamelline mõrkjas siirup jne.


Samamoodi moodustab mõnusa kombinatsiooni balsamico kreem, mida võib siis siirupi asemel kasutada. Pähklid oleks hea enne ära röstida ja siis kergelt hakkida. Kitsejuustu natukene peale pudistada ja täius taldrikul ongi loodud.
Sama lihtne ja ka väga maitsev on näiteks viigimari + balsamico kreem + prociutto kooslus. Parmesani täidlus sobitud ka viigimarjaga ilusti.
Tasub igal juhul katsetada ja järele proovida, kui sõprus viigimarjadega seni veel mingil põhjusel sõlmimata.

11. september 2012

Mahlane õunakook kuivatatud aprikooside ja kaerahelbe purukattega

Seda kooki jäin ma alati silmitsema kui sattusin lappama "101 Cakes and Bakes" raamatut. Tundus kuidagi mahlane ja ahvatlev. Nii oligi, kui nüüd lõpuks ja südamerahustuseks järele proovisin. Oli tõesti mõnus. Õuna magusmahlane maitse sobis kuivatatud aprikoosi ja apelsinikoore magusa mõrkjusega imehästi.


Kook ise on aga üsna lihtne vaatamata sellele, et valmistada tuleb kolm kihti.
Põhi:
100 g võid, toasoojana
1 dl heledat muscovado suhkrut
175 g jahu (mina kasutasin Rimi Eco sarja täistera nisujahu ja rukkijahu segu)
Sega toasoe või suhkruga, vahusta kergeks vahuks ning lisa siis jahu. Näpi tainas ühtlaseks ning suru siis 24 cm koogivormi põhjale ja külgedele. Torka kahvliga augud sisse, küpseta 160 kraadises ahjus umbes veerand tundi. Jäta jahtuma.


Täidis:
ca 400-500 g õunu, koorituna, puhastatuna ja tükeldatuna
0,5 dl muscovado suhkrut
150 g kuivatatud aprikoose
Kalla õunatükid kastrulisse koos suhkruga ning hauta vaiksel tulel kaane all kuni õunatükid on pehmed (umbes 10 minutit), lisa tükeldatud aprikoosid ja hauta umbes sama kaua veel. Püreeri mass. Kalla jahtunud koogipõhjale.
Kate:
1 apelsini riivitud koor ja paar spl apelsinimahla
2 dl suhkrusiirupit
8 spl kaerahelbeid
Sega katteained ja kalla õuna-aprikoosi püreele. Tõsta ahju kuumus ca 190 kraadini ning küpseta kooki umbes 20-30 minutit veel.


Jahuta veidi enne serveerimist ning paku juurde kas vanillikastet või -jäätist.

6. september 2012

Peperoni alla Piemontese ehk tomati ja anšoovise täidisega paprikad

See Piemonte piirkonnast pärit ülilihtne ja samas uskumatult maitsev moodus paprikaid ahjus valmistada on olnud meil ammune lemmik.


Huvitav on see, et kunagi ei söönud ma üldse paprikat ning nüüd oskan vaevu ette kujutada midagi maitsvamat üldse, kui ahjus röstitud suvine maitsetest tulvil paprika. Tegelikult tean küll, kust mu paprikapõlgus lapsena tuli: omal ajal oli suveti saada Bulgaaria pipra (vk bolgarskii perets) nimelist paprikat. See oli see roheline ja üsna murumaitseline. Ema tegi vahel kodus täidetud paprikaid nendest samadest rohelistest paprikatest ja minu meelest muutus igasugune täidis ka lootusetult mõruks ja murumaitseliseks. Ei armastanud ma neid paprikaid.
Kui aastate möödudes tulid müügile punased, kollased ja oranžid mahedama maitsema paprikad, siis hindasin oma paprikapõlguse ümber ja õppisin, esmalt vähehaaval ja hiljem juba koguseid suurendades paprikat uuesti sööma. Tegelikult mõnus vili ju! Nüüd on asjalood nii, et eelistan iga kell suheliselt tuimadele aasta läbi müüdavatele poepaprikatele just neid suve lõpus turule ilmuvaid vikerkaarevärvilisi ja ebastandardse kujuga paprikaid. Olgu või rohelised ja murumaitselised :)
Selle pika sissejuhatusega tahtsin jõuda välja selleni, et Piemonte paprikaid tasub eelkõige teha just hilissuvel turul müüdavatest paprikatest. Maitsevahe võrreldes tavalise supermarketi paprikaga jääb selgelt tuntav ja tugevalt turu paprika poole kaldu. No ja täidiseks minev tomat võiks olla ka päikesemaitseline, mitte verevaene talvine tomat. Lühidalt, just nüüd on hooaeg, kui võiks teha Piemonte paprikaid.
Muidu on tegemist aga tõelise mugavustoiduga, mille valmistamine on naeruväärselt lihtne.


Vaja läheb:
paprikaid, pooleks lõigatuna ning seemetest puhastatuna
väiksemaid tomateid
küüslauku
oliiviõli
anšoovisefileed
soola ja pipart
basiilikut
soovi korral mozzarella juustu
Tegevuskäik võibki alata sellest, et keera esmalt ahi 200 kraadi peale. Kalla tomatitele peale keev vesi ning lase veidi aega seista. Siis eemalda tomatitelt koor. Küüslauk koori ja lõika õhukesteks viiludeks. Anšoovisefileed võid veidi väiksemaks hakkida või peenemateks viiludeks lõigata.


Komplekteeri paprikad - selleks aseta paprika kausikujuliselt ahjuvormi, igasse paprikapoolikusse aseta mõned küüslaugud, mõned ribad anžoovist, sinna peale aseta tomat, rebi juurde veel mõned basiilikuribad. Maitsesta soola ja pipraga, kusjuures soolaga ole ettevaatlik, sest anšoovis on üsna soolane.
Nirista peale ohtralt oliiviõli. Soovi korral säti paprika sisse veel veidi mozzarellapallist rebitud tükke.
Nüüd paprikad ahju umbes 15 minutiks. Mulle endale meeldib veel küpsemise lõpus ahjus grillelemendi all veidi tumedamat jumet ka paprikatele tekitada.
Süüa võib neid paprikaid nii soojalt kui külmalt ning iga kord saab jälle imestada, kuivõrd lihtsa vaevaga nii maitsev toit valmib.

4. september 2012

Ürtide ja küüslauguga marineeritud paprika

Nom-nom-nom! Selline purkitehtud paprika on lihtsalt keelt alla ja meelt peast viiv. Loodetavasti jagate minu arvamust.
Võrratuid kooslusi saab sellise paprikaga moodustada nii salatites kui ka ahjus küüslauguga röstitud krõbesaiade (tuntud kui crostinid või bruschettad) kattel. Seltsiks kitsejuust (täiuslik kooslus) või muu meelepärane.
Hetkel on selle hoidise valmistamiseks parim aeg, sest turul müüdavad veidi ebastandardse kujuga värvilised paprikad annavad oluliselt parema tulemuse kui talvel supermarketis müüdavad suured punased ja pahatihti üsna vesised paprikad.


Kogused on kõik umbkaudsed ning marinaadi valmistades võib vabalt lasta oma maitsemeeltel kätt juhtida.
Alustada tuleb seemnetest vabastatud paprikate röstimisest, mida võib teha grillil (ideaalne variant, sest grilliga kaasnev suitsumaitse on lihtsalt võrratu!) või siis ka kuumas ahjus grillielemendi all.


Paprikad tuleb röstida korralikult mustaks. Minu pere andis koheselt omapoolse hinnangu, kui neid mustakirjusid köögivilju silmas, et: "Noh, läks kõrbema või?" :)
Mustaks grillitud paprikad tuleks nii kuumalt kui võimalik kas kilekotti või siis õhukindlalt säilituskarpi sulgeda. Ja natukeseks ajaks unustada. See kilekoti-säilituskarbi protseduur on vajalik selleks, et kõrbenud nahk lahti lööks ehk siis järgmiseks tuleks paprikatelt koor eemaldada. Reeglina tuleb see nüüd väga kergelt lahti. Kooritud paprikad tuleks veidi väiksemaks hakkida, kusjuures hoia alles kogu paprikatest välja küpsenud mahl.



Marinaadi jaoks läheb vaja (arvestuslikult ca 6 keskmise paprika jaoks):
3 spl oliiviõli
1-2 spl palsamiveiniäädikat
1 spl vedelat mett
paar küüslauguküünt, õhukeste viiludena
hakitud tüümiani
hakitud punet
hakitud basiilikut (võid kõiki ürte oma äranägemise järgi ise kokku kombineerida)
paprikate küpsemisel eraldunud mahla
soola ja pipart
veidi sidrunimahla soovi korral



Sega marinaadiained omavahel ning siis tükeldatud paprikatega. Aseta purki ning jäta marineeruma paariks tunniks kuni üleöö. Paprikad peaksid olema marinaadiga üleni kaetud.
NB! Kasuta purgitäis ära lähipäevade jooksul. See purgitäis ei säili paraku väga kaua, seega ületalve hoidistamiseks selline paprikate marineerimise moodus ei sobi. Reeglina ei ole ka vaja, sest purgitäis kipub niikuinii kiirelt tühjenema :)


1. september 2012

Kaerahelbe purukook õunte ja pohladega. Emade kättemaks*

Kaunist kooliaasta algust kõigile Juhanitele ja Jukudele. Jõudu ja jaksu emadele, kes nüüd kuni kevadeni malbe ema rolli peavad minetama ja kehastuma papagoiks, kelle põhitekst on: "Kas sul õpitud on?", "Kus su kehalise asjad on?" jms kooliskäivate laste emadele liigagi hästi tuntud standardlaused.
Ei ole erandiks siin ka mina ning jälle tuleb oma kaks vanemat poega uksel lehvitades kooli poole saata. Üks neist põhikooli viimasesse klassi, teine täpselt kaks aastat allapoole ehk seitsmendasse. Suured mehed juba ja isegi ei ole veel oma imestamist mehehäälsete ja peajagu minust pikemate (okei-okei, minust pikem olemine ei ole nüüd eriline näitaja) poegade üle lõpuni ära imestanud.


Vedanud on neil emadel, kelle lapsed on nõus sööma pikka nimekirja erinevatest toitudest. Käsi südamel, olen oma lastele võrdväärselt kõiki toite, mida kodus teeme, alati pakkunud. Lapsed on lihtsalt sedavõrd erinevad, et mingit reeglit (nagu mind sageli õpetatud on, et paku ikka lapsele sama toitu, mis endale või et hoia lihtsalt näljas) ei julge mina küll kellelegi soovitada. Katse ja eksitus ning palju-palju kannatlikkust on minu kogemus. Ja siis olen ka seda täheldanud, et umbes 1,5-aastasele ei ole mingi kunst lambaliha, mereande, koriandrit jm toiduaineid pakkuda. Ajab aga suukese lahti, nagu linnuke. Umbes kaheaastasena käib aga mingi totaalne klõps ja oma toiduvalikul muutub laps neetult konservatiivseks. Olge õnnelikud need emad, kelle lapsel seda klõpsu ei käigi. Minu kolmest lapsest kõige raskem juhtum oli keskmise pojaga, kelle söödavate toitude ja toiduainete loetelu võis kõige hullematel aegadel olla nii veidi rohkem kui  kümnekonna nimetuse pikkune. Väga karm! Proovi siis tagada mitmekülgne ja täisväärtuslik toitumine. Laste lollitamine sai minu jaoks lemmik-spordialaks. Õnneks, teismeliseea saabudes, on meil olnud hulganiselt läbimurdeid ja, uskuge või mitte, nüüd saame lülitada menüüsse juba muna, riisi, lammast, kala, värsket kurki jne (nii jabur, kui see ka ei näi, olid kõik nimetatud toiduained meil mittesöödavate toitude nimekirjas ja see nimekiri on jätkuvalt vääääga pikk).
See pikk jutt sissejuhatuseks oli tingitud sellest, et kaerahelbe-õunakook on minu kui ema kättemaks sellele samale lapsele, kes kaerahelbeputru lihtsalt ei söö. Ega ka teisi putrusid. Pudru konsistents on tema jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. Oleme proovinud nii ja naa, aga seni läbimurret ei ole toimunud. Mis seal's ikka, kombineerime kaerahelbed ümber koogiks, värsked sügisannid ka sisse ja arvake ära, kas kooki sõid kõik kolm mehepoega kahe suupoolega poegade issist rääkimata :D


Koogist endast nüüd ka. Tegemist on üsna lihtsa ja samas hästi tervisliku koogiga, mis sobib hästi lastega perede toidulauale. Koogitainas moodustub valdavalt kaerahelvestest ning valget jahu tuleb ainult naatukene lisaks, et mass paremini seoks. Kook on üsna vähe magus ja kogu magusus tuleb ka pruunist ehk rafineerimata suhkrust. Õunad ja pohlad niikunii tervislikud sügisannid. Nii et kook, mida iga ema võib igasuguse südametunnistuspiinata lastele pakkuda ja isegi maiustada.


Vaja läheb põhja ja purukatte jaoks:
7 dl kaerahelbeid (võid kasutada neid "vana kooli" jämedaid kaerahelbeid, mis on kõige kasulikumad)
1 dl jahu
2 dl pruuni suhkrut
150 g võid
1/2 tl soola
1 tl kaneeli
1 tl vaniljesuhkrut
Sega kuivained omavahel ning kalla juurde sulatatud või. Sega. Suru puru 26-28 cm läbimõõdu ja kõrgete servadega vormi põhjale ja külgedele. Jäta umbes 1-1,5 dl tainapuru peale riputamiseks.
Täidis:
ca 700 g õunu tükeldatuna
ca 200 g pohli
poole sidruni mahl ja koor
1,5 tl kaneeli
1 tl jahvatatud muskaatpählit
1 dl pruuni suhkrut
3 spl jahu või tärklist
1, 5 dl hapukoort
Sega täidise ained omavahel ning kalla tainapõhjale peale. Puista üle ülejäänud tainapuruga ning küpseta 170-180 kraadi juures 50-60 minutit.
Serveeri kas vaniljejäätisega, vaniljekohupiima või ka vahukoorega.

* See emade kättemaks koogi nimena toob tahes-tahtmata meelde pere vanima, nüüd juba viieteistaastase noormehe varase lapsepõlve, kui kunagi tema käest küsisin, et mis on elus tema arvates kõige tähtsam. Vastus tuli kiirelt ja pikemalt kaalutlemata: "Presidendi kättemaks".
Senini pakub parajalt mõtlemisainet, mida täpsemalt poja silmas pidas :)