31. juuli 2012

Küpsetatud ricotta

No see on järjekordselt nüüd üks selline toit, mille puhul termin "retsept" tundub ilmselge liialdusena. Lihtsad koostisosad, lihtne valmistusviis ja samas mõnus ning üllatav lõpptulemus. Ricotta uus elu või varjatud pool :)


Kuna selle küpsetatud ricotta jaoks on vaja vormis püsivat toodet, siis olen kasutanud Itaalias toodetud ricottat, mida müüakse ümmarguses topsis. Tõenäoliselt võiks proovida ka kodumaiste mitte liiga vedelate ricottatega esmalt liivakookide metoodikat kasutades see topsi pressida ja siis välja kummutada. Ise ei ole veel jõudnud proovida, seega ei julge sellele soovitusele oma õnnistust kaasa anda.
Küpsetatud ricottat võib teha nii soolase kui ka magusana. Minu versioon on soolane ja selle jaoks tuleb topsist välja küpsetuspaberile kummutatud ricotta soola ja pipraga maitsestada, hakkida tšillit, tüümiani, punet, küüslauku, segada need oliiviõliga, soovi korral veel sidrunimahla või riivitud sidrunikoort lisada ning siis see segu ricottale peale niristada. Siis ricotta ahju 190 kraadi juurde umbes paarikümneks minutiks, kuni juust hakkab kergelt jumekaks muutuma ning üleliigne vedelik on eraldunud (see vedelik, mis küpsemisel eraldub, ongi tumedaks kõrbenud kiht juustu ümber paberil). Sellisest soolasest küpsetatud ricottast saab lõigata mõnusaid seibe, mida saia või leivaga süüa, kuna ricotta muutub küpsetamisel lõigatavaks ja juustulaadseks. Ja süües ikka ohtralt magusaid tomateid ka lisaks.
Magusa küpsetatud ricotta jaoks tuleks aga küpsetuspaberile kummutatud juust meega üle kallata ning riivitud sidruni- ja apelsinikoort peale puistata. Kõige peale võib veel sättida õhukesi tsitruseliste viile. Siis samamoodi ahju nagu ka soolane versioon ja mõnus ahjuküps magustoit ongi valmis. Värskeid marju või muud meelepärast veel lisandiks.
Lihtne, kas pole?
Idee on väikesed mugandused töö käigus saanud, kuid muidu pärit Jamie ajakirjast.

Jõulujook ja raamatuloos

Üks väike võlg on vaja ära klaarida. Jookide raamatut tutvustades lubasin kõigi kommenteerijate vahel välja loosida kaks raamatut.
Suured tänud kõigile, kes oma rohkem-vähem joogiteemalise kommentaari blogisse jätsid. Oli tõeliselt põnev lugemine ja tuleb välja, et ühelt poolt on joogieelistused kohati väga sarnased ja kohati ka üllatavalt erinevad.


Hästi tuttav tuli ette Ilse jõulujook, väga sarnane minu emalt pärit retsept on ka Sahvri raamatus sees, kus suve läbi purki laotud marjad jõuludeks mõnusaks napsiks valmivad. Hästi põnev oli ka Põnnidega kodune veinivalik - kõrvitsa-, aroonia-õuna- ja rabarberi-õunavein kõlavad juba iseenesest nii intrigeerivalt ja kui sinna loetellu veel lisandumas rabarberi-maasika rosé, siis on loetelu küll tõeliselt ahvatlev. Katrini õuna ja piparmünditee kooslus jahutava suvejoogina tasub kindasti järeletegemist just oma lihtsuse pärast ja maitse on ka kindlasti mündiselt jahutav ja õunaselt puuviljane. Ohtra jääga....mmmmm! Raeli rabarberi-ingveri jook oleks raudselt ka minu lemmik. Susliku "valekirsimahl" on üks ajatu klassik ja aroonia on üldse üks alahinnatud sügisene mari, millest saab väga nüansirikkaid hoidiseid. Rebase spritzer valge veini Kellukese limonaadi ja jääga on praeguste palavate päevadega mõnus jahutaja ning veini lahjendamist kas siis veega või limonaadiga olen ka ise kuumal ajal sageli teinud. Ohtralt jääd ja siis võib isegi suurte sõõmudega janu kustutada ;) Katrini mainitud bool on mõnus seltskonnajook, kus boolikausi äärde nõjatudes jätkub juttu kauemaks ja suvisel marja- ja puuviljarikkal ajal on võimalusi magusaid vilju lisada lõputult. Hästi põnev oli Maria mainitud Horchata Ladina-Ameerikast või ka riisipiim - seda tahaks küll ise järele proovida! Dorise nimetatud kuum tšilline šokolaad on ka minu talvine lemmik ning melissi ja piparmündilehtedega maitsestatud vett saab meilgi sageli lauale tõstetud - mõned marjad veel kannu lisaks ja suurepärane suvevesi ongi valmis. Maarja rabarberi-piparmündimahlaga immutatud tordile mõtlemine ajab aga suu vett jooksma ning samas kukalt kratsima, miks ise ei ole taibanud rabarberit piparmündiga kombineerida.
Suur-suur aitäh kõigile, kes kommentaari jätsid!
Kuna seni fortuuna rollis olnud suuremad lapsed on praegu Pärnus puhkamas, kasutasin loosimiseks elektrooniliselt juhuslikke numbreid genereerivat random number generatorit ning selle järgi on raamatu võitjateks Rebane ja Põnnidega, kes olid vastajatest siis numbrite all 5 ja 13. Palju õnne võitjatele ning raamatu kättesaamiseks saatke palun aadressile tuulimathisen@hotmail.com oma aadress või siis Smartposti jaoks telefoninumber ning koht, kuhu raamat saata.
Et aga joogiteemat jätkata, siis siia lõppu veel üks raamatust pärit retsept, mis pärit minu ema käsikirjaliste retseptide seast ning mis on ka Ilse poolt mainitud jõulujoogi meie pere variant. Vaatamata nimes sisalduvale viitele jõuludele, paneb usin joogimeister just nüüd, kui marjad valminud, ilusti purki ja varub siis kannatust nii veidi vähem kui poole aasta jagu :)



Ema jõulujook

1 l piiritust
1 kg suhkrut (võib panna veidi vähem, kui algses retseptis)
1 kg erinevaid marju ehk à 250 gr marju (nt kirsse, maasikaid, musti sõstraid ja vaarikaid)
Puhasta marjad. Kirssidele torka noaga sisse väike auk. Kalla marjad suurde purki, vala peale suhkur ja piiritus (võid kasutada ka rummi või viina) ning jäta jõuludeni jahedasse pimedasse seisma. Aeg-ajalt raputa purki, et suhkur lahustuks.



24. juuli 2012

Toorjuustu ja valge šokolaadi kook. Lihtsamast lihtsam

Suvisel ajal ringi sahmerdades on oluline, et maasikakoogist tehtud pilt jõuaks ikka blogisse enne, kui maasikahooaeg lõplikult otsa saab. Halb uudis on see, et nii täpselt juhtuski. Hea uudis on aga see, et selle imelihtsa ja tõeliselt meela maitsega koogi peale võib sättida kõiki hooajalisi marju alates vaarikatest kuni sõstardeni välja. Nii et ei jäta midagi seda retsepti uut maasikahooaega ootama :)


Koogi täidis ei vaja küpsetamist ja omavahel segunevad veidi imal valge šokolaad koos soolaka toorjuustu ja sidruni kerge hapukusega täiuslikuks kombinatsiooniks, millele värsked suvemarjad (olgu need siis kasvõi sõna otses mõttes kirsid tordid) oma lõppviimistluse lisavad.
Koogi põhja tegin sel pildil oleval versioonil vanast heast klassikalisest muretainast, aga kui tahad eriti mugavat varianti, siis võib koogipõhjaks suruda vormi põhjale 200 g purustatud Digestive küpsiseid (või ka näiteks neid vanu head kandilisi küpsiseid sidruni, kondenspiima vm maitsega) segatuna 50 g võiga. See hästi teada-tuntud koogipõhja variant siis.
Kui aga eelistad muretainast, siis põhja jaoks läheb vaja:
250 g jahu
100 g võid, kuubikutena
100 g tuhksuhrut
näpuotsaga soola
2 muna, toatemperatuuril
Sellest kogusest saab valmistada kaks koogipõhja, kui kasutada 24 cm läbimõõduga koogivormi.
Puista jahu töölauale ning moodusta keskele süvend. Sinna kalla võitükid, tuhksuhkur ja sool ning töötle mass sõrmedega läbi, kuni purutaolise ühtlase massi tekkimiseni. Löö sinna massi sisse lahti munad ning töötle ühtlaseks tainapalliks. Aseta tainas paariks tunniks külma. Laisemad, nagu mina, võivad kasutada ka köögikombani pulse režiimi käsitsi sõtkumise asemel.
Võta tainas külmast ning rulli õhukeseks (paksus peaks olema ca 2-3 mm). Võid lõigata ka tainast seibid ning need lihtsalt küpsetuspaberiga kaetud vormi põhjale ja külgedele suruda. Aseta tainas veel 30 minutiks külmkappi.
Soojenda ahi 180-190 kraadini ning aseta tainale küpsetuspaber koos raskusega (kuivatatud herned, riis vm). Küpseta esmalt raskusega ca 20 minutit, eemalda siis raskus ja küpseta, kuni põhi on läbi küpsenud ja kuldpruun. Jahuta põhi.


Täidise jaoks läheb vaja:
200 g valget šokolaadi (hästi maitsev jääb Kalevi juustukoogimaitseline valge šokolaad, kus krõbedad küpsisetükid veel täidisele lisatekstuuri andmas)
300 g toasooja toorjuustu
1 väiksema sidruni või laimi koor ja mahl
Maasikaid, vaarikaid vm marju
Sulata tükeldatud šokolaad vesivannil. Sega toorjuustuga ning lisa sidrunikoor ja paar supilusikatäit sidrunimahla. Sega kõik läbi ning kalla eelküpsetatud koogipõhjale. Jahuta tund-paar külmkapis. Enne serveerimist kaunista marjade ja näiteks melissi- või piparmündilehtedega.



18. juuli 2012

Lihtne ja geniaalne limoncello jäätis

See imeliselt lihtne ja samas võluvalt efektne sidrunine jäätis väikese Limoncello lisandiga on üks neist lahendustest, millega on võimalik üsna väikese vaevaga külaliste ees hiilata. "Vauuu" efekt on garanteeritud. Nii et kui on vaja muljet avaldada, siis salvestage see väike kaval serveerimismoodus oma parimate nippide hulka. Olgu muidugi tõe huvides tunnistatud, et ka niisama lusikaga kausist süües on jäätise maitse supermõnus. Lihtne valmistusviis tuleb veel boonusena lisaks - ei ole vaja ei jäätisemasinat ega vahustamist külmumise vahepeal.


Jäätise valmistamiseks läheb vaja:
3 suurema sidruni mahl ja riivitud koor
150 g tuhksuhkrut
500 ml vahukoort
3 spl Limoncellot
Riivi sidrunikoor ja pigista välja mahl. Lisa suhkur ja jäta pooleks tunniks seisma. Vahusta vahukoor koos jääkülma Limoncelloga (selle asemel võid kasutada sama kogus jääkülma vett). Lisa sidrunimahl ja -koor. Aseta segu plastist karpi ning sellega külmkappi. Järgmisel päeval on jäätis valmis. Iseloomulikult kodutehtud jäätistele tuleks seda enne serveerimist veidi aega toatemperatuuril hoida.
Kui tahad mõnusat hapukat jäätis serveerida sidrunikoore sees, poolita sidrunid ning uurista välja sisu (millest võid hiljem teha näiteks sidrunilimonaadi või -kalja). Täida sidrunipoolik jäätiseseguga ning aseta sügavkülma. Serveerimiseks lõika sidrunipoolikud pooleks, et tekiks sektorid. Lase veidi aega toatemperatuuril seista, et jäätis muutus pehmeks ja kreemjaks.
Voila!

Retsept on pärit ajakirja Olive Itaaliateemalisest numbrist.

14. juuli 2012

Salatil on suve nägu

Suvisel ajal toitun ma valdavalt salatitest. Tundub kuidagi mõttetu sel ajal, kui värskusest pakatav kraam hullutab koduaias ja turulettidel, toidu valmistamisele liialt aega raisata. Ei ühelgi muul ajahetkel maitse värske tomat, kurk, till, virsik, maasikas või kasvõi tavaline peakapsas nii mahlaselt ja õrnalt. Keetmisega ei maksa ka kohe üldse mitte üle pingutada, suvised viljad tahavad valdavalt vaid mõned kiired minutid kuuma kümblust ja krõmpsuv oakaun, kapsas või suvikõrvits on kordades mõnusam, kui surnuks keedetud lödid köögiviljad.
Värvikirevus on ka omaette teema, mis muudab suvised söömaaja etenduseks omaette. Kirkad erksad värvid mõjuvad maitsemeeli ergutavalt ja tihti vaatan oma suviseid toidupilte verevaesel talvisel ajal ja muudkui neelatan ja neelatan :)



Nii juhtubki sageli, et piisava värske kraami olemasolu korral ei jõua mõte kaugemale salatist. Salatilehti ja rukolametsa leiab oma maja tagant ja ajakulu ühe isuäratava salatitaldriku kokku keeramiseks ei ole ka märkimisväärne.
Selles salatipostituses koondan kokku oma suvised lemmikud - mõned tavapärased ja mõned veidi teistmoodi. Need salatid on kõik sellised, mida kahjuks talvel väga nautida ei õnnestu ehk siis eelduseks on küpsete ja maitsetihedate toorainete kasutamine.
Minu üheks suviseks kiiksuks on marjade ja puuviljade lisamine salatile. Talvisel ajal seda liiga sageli ei juhtu ning vahel eksib vaid mõni verigreip või apelsin näiteks pardiliha salatisse. Maasikad on ühed võrratuimad salatikompoendid ja kes enda jaoks ei ole veel maasikaga salatit avastanud, tasub see viga koheselt parandada.
Maasikas +  balsamico + juust = salat. Maasikas salatis osutab minu jaoks alati kahele kohustuslikule komponendile - balsamico ja must pipar. Nende kahe koosluses muutub maasikas lihtsalt vastupandamatuks.


Üks ajatu klassika ja hullutavalt hästi toimiv kooslus on maasikas, kitsejuust, rukola, balsamico kreem ja siis must jahvatatud pipar. Vahel ei tahagi kohe lisada midagi muud. Samahästi sobib kitsejuustu asendama ka grillitud halloumi või ka näiteks brie- või camembert juust. Selle salati retsepti oleks justkui veider anda, nii et mõõta ja kaaluda pole kohe kindlasti vaja. Kõik need eelpool mainitet koostisained tuleb lihtsalt taldrikule sättida, siis meelepäraselt maitsestada (oliiviõli võib ka peale niristada) ja lihtsalt nautida. Võtmesõnaks on siinkohal balsamico ja sellesse kooslusesse sobib kõige paremini just palsamiäädika paksendatud kreemjas variant. Ahvatleva valiku erineva maitsega balsamico kreeme leiab Frizza valikust (Sadamaturul on need tooted ka ilusti olemas).


Minu lemmikud maasikasalatiga on viigimarja-, mustika- või datlimaitseline balsamico. Ja kui reeglina ma väga suur maitsestatud balsamicokreemide sõber ei ole (meeldib baasvariant ehk lihtsalt balsamico kreem), siis need Leonardi kreemjad ja täidlased kreemid on küll salatimeistrile pea asendamatud.
Virsik + prociutto + parmesan = salat. Virsik (aprikoos või nektariin) on samuti üks tänuväärne salatikomponent.



Olles ühtaegu nii mahlane, magus kui hapukas ühtaegu, annab selle puuvilja lisamine salatile mõnusa särtsu ja värvi. Mulle väga meeldib magusa virsiku sobitame Itaalia klassikutega ehk siis õhukese prociutto-loori virsikusalatile peale laotamine ning maitseks veel parmesanilaastude peale hööveldamine. Siis roheline salatipadi alla ja kas salatikaste või ka balsamico-kreem ja oliiviõli peale niristada. Sättisin salatile veel mõned maasikaviilud ka, praegu ju hooaja lõpp ja tuleb veel võimalust kasutada.
Arbuus + feta + must pipar = salat. See on selline vahva salat, mida oma kokaraamatutest olen leidnud vähemalt viielt autorilt (erinevate variatsioonidega) ja sellegipoolest suutis eelmisel aastal keegi ikkagi kusagil toidublogis pahandada, et, näh, see ju selle autori salat ja miks siis pole korralikult viidatud. Olen näinud sarnast kooslust nii tomati, maasikate, sibula, erinevate ürtide ja erinevate vürtsidega viimistletult.


Kui nüüd paar tundi oma kokaraamatuid lappaksin, siis ehk suudaksin ka selle, siin toodud koosluse üles leida (eeldusel, et ma nüüd oma peast tehes erinevaid variante omavahel seganud ei ole), aga olgu siis mainitud, et tegemist on suhteliselt levinud kooslusega, sest arbuus ja feta sobivad salatiks i-d-e-a-a-l-s-e-l-t.


Salati jaoks läheb vaja hästi küpset arbuusi tükeldatuna, punast sibulat õhukeste viiludena, tükkideks murendatud fetajuustu, basiilikut, värskelt jahvatatud musta pipart ning oliiviõli. Kes on usin, võib ka salatikastme valmis segada (toon baasretsepti ka postituse lõpul), aga lihtsama elu armastajatel piisab sellest, kui meelepärast maitset otse pudelist lihtsalt veidi juurde piserdada. Siin salatis minule isiklikult äädikalised ei meeldi, aga kes soovib, võib ka nendega katsetada. Muide, ka tomat sobitub siia arbuusi juurde väga suurepäraselt. Soovitan igal juhul ka see salat neil, kes seda veel avastanud ei ole, järele proovida.
Mozzarella + tomat + apteegitilli seemned = salat. See on nüüd minu üks lemmikuid salateid, mille postitus on juba paari aasta eest blogisse jäetud ja mille juurde pöördun ikka ja jälle tagasi, kui tomatid on tomati maitse saanud.


Nii teistmood ja nii hea on see ürtide ja röstitud fenkoliseemnetega marineeritud mozzarella võrreldes näiteks klassikalise Caprese salatiga. Ka siin on hästi oluline, et koostisosad oleks need kõige õigemad - mozzarella soovitavalt kreemja pehme sisuga pühvlipiimast toode ja tomat ikka selline, millel lõhna peale kergelt hulluda on võimalik. Retsepti leiab SIIT.


Olgu siis igaks juhuks veel seletuseks öeldud, et apteegitill on teisisõnu fenkol ja siin salatis kasutatakse fenkoliseemneid, mis on nagu suured köömned ning mida tuleks enne uhmerdamist kergelt pannil röstida. Olles ise selle salati sõltlane, röstin tavaliselt veidi suurema portsu korraga ning kasutan siis mõne nädala jooksul ära. Uhhh, kui hea!
Salatikastmed, need kõige lihtsamad. Iga salat vajab ellu äratamiseks salatikastet ning suvisel salatihooajal tasub kõik kastme komponendid enda läheduses hoida. Kõige klassikalisem salatikaste koondab endasse magusa, soolase, hapu maitse koos täidlust ja mahlasust andva tekstuuriga. Koguseid võib alustuseks mõõta, aga üldiselt käib salatikastme tegemine ikka tunde järgi. Paar kuldreeglit - äädika ja õli kogus on klassikalises salatikastmes 1:3 ehk siis ühe osa äädika kohta oleks vaja lisada 3 osa õli.

Pardifilee, tsitruselised, röstitud Kreeka pähklid ja granaatõunaseemned. Puhas ilu ja maitsenauding!

Teine oluline reegel on ainete lisamise järjekord. Esmalt sega äädikas ja muud ained ning viimasena hakka vaikselt lisama õli. Siis õli emulgeerub ehk moodustub ühtlane ja mõnusalt kreemjaks muutuv kaste. Õli sisse muid aineid lisama asudes saad lihtsalt kokkusegatud ja mitte liiga hästi segunenud õli ja äädika.
Nii, esmalt siis kõige lihtsam vinegrettkaste, mille jaoks läheb vaja 2,5 spl valge veini äädikat ja 125 ml õli, musta pipart ja soola. Sega sool ja pipar äädikaga ning nirista õli pidevalt segades äädika sisse. Või siis minu lemmik lihtne sinepikaste. Tegevuskäik on mõlemil sama. Võta esmalt 2 spl valge veini äädikat (sobib ka sidrunimahl), sega sinna sisse 0,5 tl sinepit, 1 tl mett, soola ja värskelt jahvatatud pipart. Sega. Hakka vaikselt kogu aeg segades lisama õli, mida selle koguse jaoks kulub 6 spl. Sega hoolikalt läbi ning kalla salatile. Sellistele salatikastmetele sobib väga hästi lisada ka peeneks hakitud šalottsibulat või ka küüslauku. Hakitud värsked ürdid teevad maitse võrratuks. Pestot võib kastmesse lisada ja pikantse maitse annab näiteks hästi peeneks hakitud anšoovis. Katsetada võib ka erinevate õlide ja äädikatega ning üldiselt on nii, et kui põhiloogika selge, siis annab salatile kastme valmistamine parajalt mänguruumi.
Samamoodi saab salatit tehes lõpptulemusega mängida lisades sinna erinevaid röstitud seemneid või pähkleid, värskeid või kuivatatud marju või puuvilju (kuivatatud jõhvikad on näiteks supermõnus salatilisand talvisel ajal), bulgur-kinoa-kuskus-oder-riis sobivad hästi toitvamasse salatisse, värskest kartulist rääkimata jne-jne.
Naudinguküllast suvist salatihooega!

Vaata veel:
Värske kartuli salat kilu ja vutimunadega
Salat grillitud suvikõrvitsa ja parmesaniga
Suvikõrvitsa carpaccio 
Ahjupeedi kitsejuustu salat
Pardifilee salat
Fenkoli apelsini salat
Caesari salat :)  (kuidas siis ilma selleta saaks?)
Vahemereline salat aedoa kaunadega
 
Paleoretseptide puhul jäta lihtsalt salatitele juust lisamata

9. juuli 2012

Uus raamat "Joogid. Sahver". Isetehtud kali ja natuke loosimist ka

Sel suvel tundub, et sahvririiulid saavad olema siirupitest-kaljadest-peenematest napsudest lookas. "Süüdi" on selles taaskord vahva juhus, tänu millele õnnestus mul päris aktiivselt kaasa lüüa raamatu "Sahver. Joogid" valmimisel nii retseptide kui ka fotode poole pealt ehk siis raamatu visuaalne pool oli minu kanda. Ülesanne (kogu raamat üles pildistada) tundus muidugi paraja väljakutsena ja samas piisavalt põnevama, et see võimalus rõõmuga vastu võtta.

Selline näeb see raamat siis välja
Kõnealune raamat on järjeks väga sooja vastuvõtu saanud raamatule "Sahver. Lihtsad hoidised" Värskelt ilmunud raamat sai nimeks "Joogid. Sahver". Retseptide poole pealt on see kahasse tehtud Martin Hansoniga, kelle udupeeneid ja intrigeerivaid joogiretsepte plaanin ka ise sel suvel mõnuga katsetada. Või kuidas saaks proovimata jätta, kui raamatus pea puust ette ja punaseks tehtud nii koduste veiniäädikate,  kangemata napside ja ka põnevate siirupite valmistamine.

Esialgu olid pudelid ja kastid tühjad ja pea ideedest paks

Natuke kahju oli sellest, et raamatu piltide tegemine sattus verevaesesse talvisesse aega. Küll oleks tahtnud pildistada kõike purki ja pudelisse talletatavaid rüüpeid praegusel ajal, mil rohelise ja valgusega pillavalt ümber käidud. Samas oli eesmärgiks, et raamat jõuaks lugejani just sel ajal, kui kõike hoidistatavat küllaga jagub ehk suvesse ja seetõttu said pildid ka ehk veidi vähem lopsakamad, kui ise ihaldanud oleks.

Granaatõuna-balsamico siirup on üks neid Martin Hansoni retsepte, mida kindlasti ka ise teha proovida tahaks

 Minu poolt said raamatusse lisatud jookide valikusse:
- siirupite kleepuvast maailmast magusat nii jookide valmistamiseks kui ka toitude tuunimiseks;
- turgutavaid toonikuid ehk lihtsaid nippe, kuidas keha väsimusest turgutada;
- soojendavaid jooke, millega talvel keha kütta;
- minu ema lemmikud joogiretseptid, mis minu jaoks kulla väärtusega (ja mille tarbimisel mäletan ema ja tema sõbrannade mõnusat siristamst);
- toitvaid jooke, mis väiksemat sorti kõhutäiteks;
- jahutavaid rüüpeid, millega palaval suvepäeval ennast jahutada.
Raamatu tegemise üheks suureks boonuseks oli see, et erinevaid jooke läbi tehes õnnestus leida endale nii uusi lemmikuid kui ka taasavastada vanu ja unustusse vajunud mõnusaid rüüpeid.

Odrakruubi jook peaks olema üks iidne jook, millel nii rammu kui ka hapuka mahlaga segades mõnusat maitset. Igal juhul õhatakse kodus nüüd sageli just selle joogi järele
Tomatisiirup on siirup nii patuga pooleks ehk siis tegelikult on selline mõnus magusa alatooniga tomatine kaste, millega saab mitmeid roogi erksamaks muuta

Üheks mõnusaimaks avastuseks, mis raamatut tehes ennast tabas, oli kaljaliste taasavastamine. Peale seda avastust on meil kodus igal juhul nüüd kogu aeg pärmipulk varuks, et kaljaisu peale tulles jälle erinevaid loodusliku vurtsuga jahutavaid jooke valmistada. Üheks hästi maitsvaks rüüpeks on hapukas sidrunikali, mis sobib hästi palavate päevadega ja mille retsepti ka blogi vahendusel jagan. See retsept on pärit, muide, rohkem kui saja aasta tagant.



Sidrunikali
3 sidrunit
4 dl suhkrut
100-200 gr pestud rosinaid
5 liitrit keeva vett
20 gr pärmi
Veidi mett
Keevasse vette pane õhukesteks viiludeks lõigatud sidrun. Pruunista pannil vähese veega 2 dl suhkrut. Suhkur peab jääma helepruuni värvusega. Lisa suhkur sidruniveele. 
Vedelda pärm meega ja lisa jahutatud vedelikule (vedeliku temperatuur ei tohiks olla kõrgem kui 30 kraadi). Samasse lisa ka ülejäänud suhkur. Lase soojas kohas seista mõned tunnid, kuni mahl käärima hakkab. Kurna sidrun välja. Aseta nüüd jook jahedasse, lisa rosinad ning lase 1-2 päeva käärida. Valmis sidrunikali kalla pudelitesse, igasse pudelisse lisa ka mõned rosinad, sulge pudelid õhukindlalt ning hoia jahedas.

Meie kodutehtud kali. Vurtsu ikka korralikult täis täiesti lapsepõlve maitsega

Kaljaliste maailm on aga avastamist väärt. Raamatut tehes ja läbi leivaõlle pildistamise sattusin peale spetsiaalsele Õllemeistri leivale, mille olemasolust mul seni aimugi ei olnud. 

Siin on siis see leivaõlu ja Õllemeistri leib, millest saab edukalt ka naturaalset leivakalja valmistada

Nagu nimigi ütleb, saab sellest leivast teha valmis leivaõlu, aga meie oleme hakanud leival olevate juhiste järgi valmistama hoopis kalja ja, uskuge, see on ikka selline kali, mida mäletad omast ajast. Suhkrukogusega tasub ka katsetada, meile meeldib ca 450 g pakendil soovitatud 500 g asemel, aga see puhas ja õige leivakalja maitse.... Nagu retk lapsepõlve 3- ja 5-kopikaliste kaljavaatide manu. Valmistamine ei ole sugugi keeruline ja vaja läheb 1 ümmargune Euroleiva Õllemeistri leib, mida tuleks murendada marlist kotti, millele tuleks peale valada keev vesi. Tervele leivale kulub seda 10 l. Katta kaanega ning lasta seista mõned tunnid. Siis tuleks leib välja tõsta, lisada suhkur (450-500 g) ja pärm (10 g). Pärmi lisades tuleks jälgida, et vesi oleks käesoe ehk temperatuur ei oleks rohkem kui 37 kraadi. Kalja tuleks hoida 6-10 tundi soojas, siis villime meie kalja pudelitesse ja edasi tuleks jooki juba külmas säilitada. Kui korraga 10 liitrit tundub liialt suur kogus, siis võib teha kalja poolest leivast ja mõne aja pärast teisest poolest leivast. 

Tundub huvitav :)
Lapsed on meil igal juhul selle päris kalja fännid ja iga kell eelistan sellist jooki lastele pakkuda, kui kunstlike värv- ja maitseainetega ning süsihappegaasi lisamisest vurtsu saanud lääget jooki.
Avastamist joogimaailmast jätkub kauemakski. Raamatut tehes on taas ausse tõusnud kuumad šokolaadid (mündiga või tšilliga kuum šokolaad...mmmmm), meelde said tuletatud mitmed mõnusad siirupid (rabarberisiirup on juba sahvris riiulil, mündist ja suveviljadest siirupid ootavad veel keetmist) ja hõrgutavaid napse alates advokaadist, tiigripiimast, kooreliköörist kuni limoncello ja calvadoseni välja leiab ka sellest raamatust kuhjaga. Õllesõpradele veel mitu erineva valmistuskäiguga õlut, kõhutäiteks smuutisid nii talviseks kui suviseks hooajaks.

Natuke aimu raamatu sisust saab ehk selle pildi abil :)
Kogu sisukorra ümberjutustamine läheks veidi pikale, seetõttu viskaksingi palli blogi lugejatele ning kui teil juhtub olema lemmikjooke või mõnusaid ja jagamist väärt avastusi jookide maailmast, siis võite neid selle postituse kommentaarides jagada. Kõigi kommentaari jätnute vahel läheb loosimisele kaks kõnealust raamatut, mille toimetan oma kulu ja kirjadega võitjateni. 


8. juuli 2012

Värske kartuli salat kilu, vutimunade ja fenkoliga


Ja seegi retsept on päris suvisest Toit ja Trendi numbris. Nii lihtne ja samas nii toimiv kooslus, et patt oleks jagamata jätta. Sellest, kui ilusti omavahel kartul ja fenkol sobituvad sain aimu Leib restos. Nüüd kohtuvad sageli minu taldrikus need kaks maitsvat tegelast. 


Värske suvine kartul on tõeliselt hõrk pala niisamagi süües, kuid võrratuks salatiks vormub ta ka üsna lihtsa vaevaga. Värskele kartulile tuleb lisada vaid mõned salatikomponendid, mis moodustavad kokku üllatavalt hästi toimiva koosluse. Fenkol ehk apteegitill on muide kartulisalatisse kui loodud.
Vaja läheb:
300 g värskeid koorega keedetud kartuleid
100 g vürtsikilu fileed
6 keedetud vutimuna (keetmisaeg 2-3 minuit)
1 keskmine fenkol
1-2 värsket soolakurki
Rohelist sibulat
Majoneesi*
Hapukoort
Soola ja pipart
Soovi korral värsket redist, kappareid, tilli vms
Lõika kartul umbes poole sentimeetristeks poolratasteks. Vutimunad koori ja lõika pooleks. Fenkol lõika neljaks ning igast veerandist lõika ristipidi õhukesed ribad. Soolakurk lõika seibideks. Aseta kõik salatikomponendid kaussi. Sega salatikastme jaoks majonees ja hapukoor endale soovipärases vahekorras. Maitsesta kaste soola ja pipraga.
Sega salatikaste ülejäänud ainetega. Serveerimiseks puista peale hakitud rohelist sibulat.
*Väga maitsva tulemuse saab omatehtud majoneesiga. Selleks sega 1 munakollane, 1 tl sinepit, 1 tl veiniäädikat, sool ja pipar ühtlaseks massiks ning hakka pidevalt segades tilkhaaval lisama õli, mida selle koguse jaoks kulub 150 ml. Sobib nii oliivi-, päevalille kui ka rapsi- vm õli. Õli tuleb majoneesi sisse niristada peenikese joana ning kogu aeg kontrollides, kas mass ühtlaselt emulgeerub. 

Retsept ilmus 2012. aasta suvises (juuli/august) Toit ja Trend ajakirja numbris.

7. juuli 2012

Praetud kala suvikõrvitsa-kappari lisandiga


Veel üks toit värskelt ilmunud suvisest ajakirjast Toit ja Trend, millel argiõhtu kiirelt ja lihtsalt tiitel lisatud. See on tõepoolest toit, mille puhul kõige rohkem aega kulub pliidi soojendamisele :)


Kala suvikõrvitsa-kapparipadjal on tõeliselt lihtne ja kiirelt valmiv suvine toit, mis annab igati välja koduse gurmee mõõtmed. Võis praetud värske kala puhtast võrratust maitsest võib rääkima jäädagi. Üllatajaks on siin aga suvikõrvits, mis saanud kergelt mündise nüansi ning toitu on kroonimas mõnusalt hapukas kapparikaste. Tasub proovimist.
4 valge kala fileetükki  à ca 200 g (nt koha, tilaapia, ahven vm)
4 keskmise suurusega suvikõrvitsat (kokku ca 800 g)
Suuremaid kappareid
Oliiviõli
Soola ja pipart
Kaste suvikõrvitsale:
50 ml oliiviõli
Hakitud värsket münti
Soola ja pipart
2 spl nõrutatud ja hakitud kappareid
Veidi sidrunimahla
Veidi mett


Lõika suvikõrvitsal otsad maha ning riivi jämeda riiviga. Kuumuta pannil õli ning prae suvikõrvits mõne minuti jooksul läbi kuni ta muutub läbipaistvaks. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta pannilt ning hoia soojas (võid katta fooliumiga).
Kuumuta pannil õli. Maitsesta kala soola ja pipraga. Prae kala mõlemalt poolt paar minutit, kuni pealispind on kuldne.
Kastme jaoks sega sidrunimahl,  oliiviõli, mesi ja sool. Sega sisse hakitud ürdid ja kapparid (suuremad kapparid haki väiksemaks).  

Serveerimisel aseta taldrikule suvikõrvits, kalla sinna peale kastet ja kõige peale tõsta praetud koha. Kaunista paari suurema kappariga ning serveeri koheselt. 

Retsept ilmus ajakirja Toit ja Trend 2012 aasta suvises (juuli-august) numbris.