30. juuni 2012

Musta oa lummuses

Hiljutiselt Hiina reisilt sain endale uue lemmiku. Avastasin nimelt enda jaoks soolatud mustad oad (mõnede andmete järgi ka fermenteeritud mustad oad), mis on siis sojaoad ja mida kasutatakse Hiinas üsna palju toidu maitsestamiseks. Tegemist on mõnusa soolaka ja täidlase lisandiga, millega saab maitsestada erinevaid roogi alates mereandidest kuni veiselihani välja. Mustade ubade maitse kirjeldamiseks sobibki ehk kõige paremini sojakaste ehk siis nad maitsevad soolakas-täidlaselt nagu tahkele kujule viidud sojakaste. Lisaks tuli välja, et mul on kodus ka täitsa olemas üks purgitäis täiesti autentseid musti ube, ostetud mõned aastad tagasi Piprapoest, aga need olid seisma jäänud ja aegunud. Ju ei osanud neid enne siis lihtsalt õiges kohas kasutada. Ninapidi toidu sisse torgates on muljed ikka ehedamad, seega naasesin Hiinast täis tugevat tungi ka oma köögis musta oaga katsetada.

Musta oa kastmes nuudlid veiselihaga

Esmalt tegin veidi turu-uuringut ning selle tulemusena selgus, et musta oaga lood väga kehvad siinamail ei olegi. Appi tulevad taaskord eksootiliste toitude armastajate abimehed Piprapood ja Umami.ee.
Leiab nii täieti ainuõiget kuivatatud musta oa varianti kui ka musta oa kastet, kus sama soolatud must uba on pastaks tehtud. Uurides Chinese Cooking raamatut, leiab Hiina kööki tutvustavas peatükis ühe olulise toiduainena kuivatatud mustad oad, täpselt needsamad, mida leiab Piprapoest.

Chinese Cooking raamat viitab täitsa õigetele ubadele

Paremal on musta oa kaste, mis on hästi täidlane ja maitsetihe. Vasakul oleva purgi haarasin Hiinast kaasa
Need ongi need õiged

Ka musta oa pasta oli mul ka olemas kodus juba enne Hiinasõitu (Umami kaup) ning kaasa tõin reisilt mustad oad tšillises kastmes. See on päris korralikult kange kraam, tšillisõprade seas edasijõudndutele. Hästi maitsev, aga paras põrguline.
Hiinas kogetud musta oa muljetest olen veidi lähemalt pajatanud SIIN postituses.
Eelnimetatud varustusega ennast ümbritsenud, olen nüüdseks saanud nii mõnedki musta oaga toidud tehtud ja vaimustus ei taha lahtuda. Esimeses voorus said ära proovitud sealiha musta oa kastmes, värsked oad oakastmes ning veiselihaga vokitud nuudlid musta oa pastaga.

Sealiha musta oa kastmes
Tegemist on üsna lihtsa roaga,milleks sobib nii värske seafilee kui ka eelmisest päevast järele jäänud küpsetatud või keedetud sealiha, milleks võib olla näiteks seakülg. Meil õnnestus sarnast rooga Hiinas saada just üsna rammusa seaküljega valmistatult. Pildil olev versioon valmis seafileega ning paprika lisasin omalt poolt (jäljendades üht Hiinas maitstud toitu).


500 g seafileed (võid asendada näiteks küpsetatud või keedetud seaküljega)
Marinaadi jaoks:
1 spl Shaoxingi riisiveini (võib asendada kuiva šerri või kuiva valge veininga)
1 spl sojakastet
1 tl seesamiõli
1 tl maisitärklist
Vokkimiseks:
2 spl maapähkliõli
2 spl musti kuivatatud ube, eelnevalt mõned minutid vees leotatud, kurnatud ja siis jämedalt hakitud
2 küüslauguküünt
peotäis hakitud rohelist sibulat
1 punane paprika, puhastatud ja tükeldatud
1 roheline paprika, puhastatud ja tükeldatud
2 spl sojakastet
1 tl suhkrut
2 spl kanapuljongit või vett
1 spl seesamiõli
Soovi korral võib lisada veel porrut või siis ka seeni. Need tuleks lisada samal ajal kui paprika.


Lõika seafilee õhukesteks ribadeks. Kui kasutad seakülge, siis keeda liha ca 20-30 minutit ja lõika siis see õhukesteks ribadeks.
Sega riisivein, sojakaste, seesamiõli ja tärklis ning marineeri segus liha vähemalt 20 minutit.
Kuumuta vokkpannil pool õlikogusest. Tõsta liha vokkpannile ning voki paari minuti jooksul, kuni liha on värvi muutnud. Tõsta liha pannilt ära.
Kuumuta ülejäänud õli pannil, lisa pannile mustad oad, küüslauk, sibulad ja paprikatükid ning voki kuumal pannil kiirelt läbi. Lisa ülejäänud ained ja sega läbi. Viimasena tõsta pannile tagasi sealihatükid ning voki kogu rooga veel umbes 5 minutit. Tõsta taldrikule ning serveeri kohe. Serveeri basmati riisiga.

Nuudlivokk veiselihaga musta oa kastmes.
Hästi lihtne ja kiirelt valmiv mõnus vokitud nuudliroog. Musta oa kaste teeb kogu komplekti maitse hästi täidlaseks ja külluslikuks. Nüüdseks olen juba paar korda teinud ja meeldib alati kõigile. Selles toidus annab maitset nüüd musta oa kaste, mitte terved soolatud oad.


250 g veisefileed, õhukesteks ribadeks lõigatuna
250 g peenikesi riisinuudleid
3 spl maapähkliõli
1 väike sibul, hakituna
1 roheline paprika, õhukeste ribadena
1 punane paprika, õhukeste ribadena
1 spl musta oa kastet
3 spl sojakastet
Marinaad lihale:
1 spl tumedat sojakastet
1 tl Shaoxingi riisiveini (saadaval Tallinna Kaubamajas)
1 tl suhkrut
1/2 tl valget pipart (jahvatatud)
Sega marinaadi ained omavahel ning jäta liha marineerima vähemalt 20 minutiks. Keeda riisinuudleid vastavalt pakendi instruktsioonile. Kurna.
Kuumuta pannil õli ning voki veiseliha, kuni see on värvi muutnud. Tõsta liha pannilt kõrvale. Lisa vajadusel õli ning voki kuumal pannil sibulat ja paprikat umbes minut. Lisa musta oa kaste, sega ning lisa siis sojakaste. Lisa ka riisinuudlid köögiviljade juurde, sega. Viimasena lisa veiseliha ning kuumuta kõik koos veel läbi. Serveeri kohe.

Oad musta oa kastmes :)
Selline väga ubaderohke kombinatsioon, mille algversiooni nimi on Double Happiness Beans ja kui eelmised retseptid olid pärit Chinese Cooking (nuudlid) ja Ken Hom'i Classic Chinese Recipes raamatust (sealiha, milles mitmed muudatused algretsepti sisse viidud) lisa piiludes, siis see ubade retsept on Jill Dupleix raamatust. Hästi lihtne, kiirelt valmiv ja väga mõnus kooslus. Sobib just suvisesse aega, kui oakaunad õrnad ja mahlased. Must uba annab mõnusa maitsevõimenduse mahedatele oakaunadele.


2 spl soolatud musti ube (eelnevalt 10 minutit leotatud ja siis kurnatud)
2 cm jupp ingverit, ribadena
300 g oakaunu, puhastatuna
1 punane magus paprika, ribadena
soola
maapähkliõli
2 küüslauguküünt
1 punane tšillikaun, peeneks hakituna
1 spl Shaoxing riisiveini või kuiva šerrit
2 spl sojakastet
1 tl seesamiõli
1 tl maisitärklist segatuna 1 spl veega


Keeda oakaunu soolaga maitsestatud vees ca 3 minutit. Kurna ja kuivata majapidamispaberiga. Kuumuta vokkpannil õli, lisa pannile ingver ja küüslauk ning tšilli. Voki kiirelt läbi. Lisa oakaunad ning voki umbes 2 minutit kuumal pannil. Lisa riisivein, mustad oad, sojakaste ning seesamiõli ning voki veel veidi.
Viimasena lisa tärklisesegu ning sega, kuni pannitäis on paksenenud ning oad on kaetud läikiva kastmega. Serveeri kuumalt.



Camembert'i juustu ja õunaga pirukas tibakese tüümianiga


Selle piruka sünniloos mängis olulist rolli üks uudistoode ehk siis Sommersby Double Press siider, mille juurde paluti leida sobiv toit.


Siider viib mõtted õunani ja õun on üks äraütlemata tänuväärne pirukamaterjal. Kui reeglina on õunapirukad pigem magusad, siis hästi põneva tulemuse annab nii soolaka-kreemika Camembert juustu kombineerimine tüümiani ja õunaga. Päritolu on nii õunasiidril kui Camembert juustul sama ja jäljed viivad Prantsusmaale Normandiasse. Seega moodustavad õun, Camembert ja siider kokku täiusliku koosluse ja miks mitte pakkuda külma jahutavat siidrit ohtra jääga ja tükikest Camemberti pirukat ühe mõnusa õhtu alustuseks.
Vaja läheb:
300 g pärmi-lehttainast
2 muna
150 ml kohvikoort
150 g toasooja pehmemat Camembert juustu (võid kasutada ka Brie juustu)
Peotäis hakitud värsket tüümiani ja estragoni (või ühte neist)
2 suuremat hapukat rohelist õuna (nt Antoonovka, Granny Smith)
Soola ja pipart maitse järgi
Rulli pärmi-lehttainas õhukeseks ning kata sellega kas kas ümmarguse (24 cm) või pikliku kandilise vormi põhi ja küljed. Torka põhja sisse kahvliga augud, aseta peale küpsetuspaber kuivatatud ubade, herneste, riisi vm raskusega ning küpseta 200-kraadises ahjus ca 10 minutit. Eemalda raskus ning küpseta veel mõned minutid, kuni pirukapõhi on kuldkollase värvusega.
Eemalda õuntelt südamik ja lõika õunad viiludeks.  Lao õunad ühtlase kihina eelküpsetatud pirukapõhjale.
Pudista toasoe Camembert väikesteks tükkideks ning vajuta kahvliga peenemaks,  lisa vähehaaval pidevalt segades koor ja sega (või vispelda) kuni juust on osaliselt koorega segunenud, kuid mõned juustutükid on veel terved. Sega juurde ükshaaval munad. Järgmisena lisa ürdid ning sool ja pipar. 


Kalla segu eelküpsetatud pirukapõhjale asetatud õuntele ning küpseta  180 kraadi juures ca 30 minutit kuni Camemberti kreem on kergelt kuldpruuni värvust omandamas. Lase veidi jahtuda ja serveeri.

25. juuni 2012

Hiina. Algus - Sichuani provints

Hiina reisi algusidee oli meil tegelikult täiesti spontaanne - meie head sõbrad viskasid välja idee minna koos Hiinasse, sättisime siis veidi võimalikke kuupäevi, ühel hetkel saabus meili peale lennuaegade graafik ja nii ta läks. Eelnevalt tuli veel korda ajada Hiina viisa, mis on omamoodi huvitav kogemus - näiteks tuleb esitada Hiina saatkonda tõend selle kohta, et sul on töökoht ka siis alles, kui sa reisilt tagasi tuled ja vaja on ka ette näidata hotelli broneering kogu Hiinas viibimise ajaks. Kukalt kratsima panevad formaalsused läbitud võiski ennast juuni esimeste päevadel Hiina lainele häälestada.

Chengdu's ehk Hiina Sichuani provintsi pealinnas avastasin enda jaoks fermenteeritud mustad oad,  millest valmistatud erinevaid kastmeid müüd otse meie hotelli kõrval. KÕIK olid erakordselt head.

Meie reisimarsruut oli üsna kohmakas - esmalt autoga Riiga, sealt lennuk Brüsselisse (mulle sobis see hästi, kuna Belgiasse ei olnud seni veel sattunud ning nii minnes kui tulles sai veidi ka Brüsseli peal hulgutud ning pissiv poiss ka üle vaadatatud), siis Peking ning edasi siis juba sihtkoht ehk Chengdu, mis on Hiina suuruselt viies linn. Lendasime Hainan Airlines'iga, mis on väga korralik Hiina lennufirma. Lennukis jagati lisaks tavapärasele varustusele isegi sokke :)
Esimene mulje Chengdu'st oli loomulikult lennuväli - kaasaegne, puhas, läikiv. Edasi algas koheselt olelusvõitlus. Esimesteks päevadeks oli meil Buddha Zen nimelises spa-hotellis broneering olemas. Koheselt leidus keegi "abivalmis" tüüp, kes meile pakkus erataksot meie hotelli 120 kohaliku raha eest, väites, et muidu maksab see teekond 150 raha (EUR-ides tuleks siis ca 8-ga jagada). Võtsime riski ja istusime ametlikku taksosse - kokkuvõttes maksime teekonna eest 50 jüaani. Edaspidi, arusaadavalt, olime üsna riikliku takso usku, mida on palju, mis on väga odava hinnaga ja kui taksojuht parasjagu ei pirtsuta (mida paraku ka ette tuli, kui ta valgest rassist klienti märkas), siis ka igati usaldusväärne.
Esimesed paar päeva veetsime Chengdu's. Vastuoluline linn. Linna keskmes on tõeline city - pilvelõhkujad, kaubanduskeskused, laiad mitmerealised teed, mitmetasandilised ristmikud. Ja siis, põhimõtteliselt sealsamas city kõrval, pargid ja templid, mis oma kõrgete müüridega lõikavad suurlinna neurootilise kära ja tempo kui võluväel läbi. Sedasama keskkonna teisenemisvõimet imetlesin veel mitmelgi korral. Meil õnnestus näha ja osa saada samal ajal linnas toimunud nukuteatrite festivali pidulikust lõpetamisest. See üritus oli veider ja naljakas ühttaegu. Meenutas kõige rohkem nõukaaegseid kontserte, kus pidulik ja pateetiline püüti põimida pidutsemise ja ülevoolava rõõmu elementidega. Alustuseks muidugi lõputud funktsionäride kõned, igavad nagu öö ja pikad nagu meie talv.

Selline liblikolevus on Hiina naiselikkuse idaal. See selgus hilisemate vaatluste käigus, kui noorte Hiina naiste kõige levinum riietusese tundus olevat roosast kardinapitsist kleidike. Episood festivali lõpugalast 
Nukuteatrite festivali grande finale. Kõik laval ja kõik õnnelikud
Minu jaoks kõige lummavam oli filigraanne Hiina traditsiooniline varjuteater

Peale kõnesid kui paisu tagant valla pääsenud tilu-lilu. Roosad-rõõsad libliknaised põimituna rahvuslikke teatrisuundasid tutvustatavate lavashow'dega. Piisavalt veider ja parajalt vaatemänguline. Veidike eurovisiooni meenutav.
Sichuanis olles ei tohiks jätta kasutamata võimalust pandadega kohtumiseks. Chengdu linna lähedal asus hiidpandade baas, kus elavad hoolsate silmade jälgides rohkem kui 50 hiid- ja punast pandat. Pandabaasi tuli külastada üsna vara hommikul, sest peale 9.30-st söötmist tüübid lihtsalt magavad tuimalt, esi- ja tagakäpad laiali. Punaste pandade olemasolust, piinlik tunnistada, ei olnud mul seni üldse aimu.

Hiidpanda bambusega maiustamas
Ka nii võib magama jääda
Punased pandad. Pisikesed ja nagu kährikud

Igal juhul on pandad just sellised nunnumeetrit põhja lükkavad olevused, kelle puhul evolutsioonis on väike viga sisse tulnud ja iseendaga nad enam eriti hästi hakkama ei saa. 40 kg söövad nad päeva jooksul bambusvõrseid ja siis puhkavad sellest matsutamisest pikalt ja põhjalikult. Terve bambusmets oli nende söögiaja jooksul reibast matsutamist täis.
Chengdu linn ise on moodne ja väga noor. Tänavapildis domineerivad meie mõistes väga noored inimesed ja neid on palju-palju. Linn tundub olevat, nagu suurem osa Hiina linnu, väga intensiivse arengu faasis ja kuigi Lonely Planeti andmetel elab linnas 4,1 miljonit inimest, siis jätab linn ise küll mulje, et mõni miljonit peaks neid elanikke küll rohkem olema.
Ja vaatamata tõelisele city'le, leidis Chengdu'st nii imearmsaid parke, templeid (Hiina suurim ja paremini säilinud budistlik tempel ning taoistlik tempel) kui ka armsaid ja rahulikke teemajasid.
Üks vahva teemaja ja teetseremoonia kogemus sai meile osaks üsna ootamatult. Kõndisime üht räämas ja üsna masendavat tänavat mööda, kus ümberringi getona näivad paneelmajad, kui meie reisiseltsiline märkas üht paokil ust, mille taga avanes kui võluväel vaikne, puhas, idülliline ja tõelisel armas teemaja. Peremees võttis meid esmalt üsna ebalevalt vastu, aga mõistes, et me soovimegi teed nautida, mitte ei ole eksinud, juhatas lahkelt sisse. Märkides diskreetselt, et kingad võiks jalast võtta. See keskkonna 100%-line vahetus oli muljetavaldav.

Teemaja oli ka kunstnike töötamise koht. Meie taga on üks (pooleliolev?) taies
Liigutuste läbikaalutud graatsia ja ilu

Teelaud. Ilus, kas pole?
Tee juurde pakutud maiustused. Asusime siis neid, peamiselt ubadest valmistatud maiustusi kohe maitsma. Järgnes peremehe mõistukõne, kuidas valged mehed suured ja tugevad. Liiga palju suhkrut aga ei ole hea :)
Peremees oli väga tähelepanelik. Kirjutas meie kõigi nimed üles ja siis pöördus alati meie poole nimepidi
Kui muidu oli meie kogetud Hiina lärmakas, olelusvõitluslik, väga intensiivne ja parajalt pealiskaudne, siis see rahu ja tasakaal ning ka viisakas tähelepanu, mis meile nüüd osaks sai, oli relvituks tegev. Teemaja peremees rääkis veidi ka inglise keelt ning kogu vestlus oli vägagi kaalutletud fraasidega, mõistujuttu sisaldav, äärmiselt tähelepanelik. Samasuguse põhjalikkusega sooritati ka teerituaal. Kaunis, maagiline ja täiesti teine reaalsus, mis jäi selle ukse taha, kust me poolkogemata sisenesime. Hiina üks imesid on kindlasti nende oskus keskkonda kujundada. Keset räpast ja lärmakat linna võid leida täiesti ootamatult täiesti idüllilise vaikse pargikese või väikese nurgakese ja lõpuni jääb arusaamatuks, kuidas nad seda teevad.
Chengdu linnas külastasime veel templeid. Keeruline kirjeldada, aga templite puhul kehtib sama reegel, et mingi keskkonna hetkeline muutus toimub sellest momendist alates, kui suurlinna lärmakatalt tänavalt oma jala templiaeda tõstad. Väga tugeva energeetikaga laetud keskkonnad ja tõeliselt kaunid ehitised nii tervikuna kui detailidelt.

Meie hotelli lähedalt vaade Chengdu linna keskel asuvale vanale osale öisel ajal

Taoistliku templi park
Motiivid taoistlikust templist
Taoistliku templi aed
Budistlik tempel
Budistlik tempel. Nagu näha, käis seal päris agar askeldamine

Munkadel olid templis omad mängud mängida
Selline armas lõvimotiiv on üsna levinud. Tõenäoliselt kaitseb sissepääsu väga hästi soovimatute külaliste eest
See on aga uus linnaosa Chengdus, kus oli palju kalleid poode. Ostlemistänav siis vist :)

Uus-vana linnaosa, kus palju keskmiselt kallimaid autosid majade ette pargitud, et kallites poodides sisseoste teha
Chengdu'st ja Sichuani provintsist laiemalt rääkides ei saa üle ega ümber kulinaariast. Öeldakse, et kui Hiina toidu puhul tuleb rääkida maitsetest, siis Sichuani köögi puhul tuleb rääkida vürtsidest. Ja vürtsikas on selle kandi toit korralikult. Sichuani (kasutatakse ka Szechuani varianti) pipar on kindlasti üks neist maitseainetest, millel tasuks pikemalt peatuda. Sichuani maakonnas kasutati seda vürtsi küll väga palju ja leidus seda isegi pähklimaiusest. Sichuani pipar ei ole tegelikult üldse mitte pipraline, vaid on tsitruseliste perekonda kuuluva taime mari. Originaalis veidi punaka varjundiga ümmargune mari, mis hamba alla sattudes vallandab üsna intensiivse maitsepuhangu ning mille toimel muutub suu ja huuled ka "paksuks" ehk siis tekitab hambaarsti tuimestusele veidi sarnaneva tunde. Sichuani pipar jahvatatud kujul on ka Hiina viievürtsisegu (Five spice powder) üks komponente. Sichuani toitudes leidus ikka päris ohtralt terveid Sichuani pipraid ja kuna toit on reeglina ka väga tšilline, siis iga toidukorra järel oli tavaline see, et suu nii õhetas ja tulitas ning oli samal ajal ka tuim. Väga omapärane kogemus :) Ülejäänud Hiina pidavat Sichuani provintsi ka tögama, et nad tuimestavad esmalt suu Sichuani pipraga ära, et saaks hästi teravat toitu siis süüa.
Hästi levinud on sealkandis hotpot. Kui söögikoha laudade keskel on kas avaus või suur pott, võib kindel olla, et tegemist on järjekordse hotpoti kohaga. Lahtiseletatuna tähendab see järgmist: suure laua keskel asuva poti laiemasse ossa kombineeritakse ohtralt kuivatatud tšillisid, Sichuani pipart, õli ja puljongit ning sama poti keskel asuvasse ossa puljongit, ürte, terve kala, vahel ka seeni vms. Kogu see duubel-potitäis aetakse laua all oleva gaasiga keema ning toidukorra jaoks tuleb lihtsalt erinevaid tooraineid tellida, mida selles hotpotis küpsetama,õigupoolest keetma, hakata.

Hotpoti läheb midagi, mille olemust me ei tuvastanudki. Oli see nüüd mingi siseelund või kalaline. Vintske ja sooneline algaine. Punane vedelik on tihedalt tšillisid ja Sichuani pipraid täis
Valikuid on tore teha, tavaliselt on menüü hiinakeelne ja piisab lihtsalt suvalisele reale näpu asetamisest. Teine võimalus on kõrvallauadel ringi vaadata ja siis proovida välja viibelda, et tahaks samasugust
Järjekordne hotpot. Seekord kaheksanurkne ning keskmine puljong sisaldas nii datleid kui seeni. Kala muidugi ka.
Lihapallid lähevad küpsema
Valik, mida hotpotis valmistada, on piisavalt lai. Alates veiselihast, kalast, lihapallidest kuni seente, roheliste varte või ka meile hästi tuttava kartulini välja. Kalad on sageli ülimas värskuses, meile toodud väikesed angerjad olid küll peata, kuid proovisid sellegipoolest pulkade vahel enne kuumprotseduure ära vingerdada. Päris omamoodi kogemus. Valmis keedetud valik tuleb siis pulkadega suurest potist välja õngitseda ning sageli pakutakse viimistlemiseks nii soola kui ka meie head tuttavat E621-te ehk naatriumglutamaati. See maitsetugevdaja kultus näib olevat Aasia riikide puhul vältimatu. Elegantselt suudavad nad ka Hiinas seda pea igasse toitu lisada või kui ei ole toitu juba eelnevalt lisatud, siis pakutakse rõõmsalt seda sulle kausikesega lauale, et saaks ikka piisava laksu kätte. Poodides müüakse ka loomulikult glutat ikka poole- ja terve kilo kaupa.
Minu üks lemmikumaid avastusi Hiinas oli fermenteeritud ehk soolatud mustad oad, mis on tegelikult sojaoad. Nende lisamine erinevatesse toitudesse andis tulemuseks nii mõnusa täidlase lisamaitse ja tavaliselt kippusin söögikorra lõppedes meeleheitlikult pulkadega ka neid pisikesi ubasid kätte saama.

Siin on sealiha paprikaga ja mustade ubadega. Väga maitsev!

Olen nüüd kodus ka veidi katsetanud samade ubadega ning plaanis on oma kogemusi ka blogi vahendusel jagada. Väga maitsev lisand, millega saab hästi kerge vaevaga võrratu nüansi Hiina toitudele.
Et aga postitus liiga pikaks ei läheks, teen siinkohal väikese pausi ja järgmise Hiina muljete postitusega jätkan juba sealt, kus Chengdu linnast jalga lasksime ja Tiibeti poole liikusime. Teravaid elamusi jätkuks kuhjaga ning jakiliha ja jakivõi tee (Tiibetis mägedes väga tavaline) sai ka ära proovitud.

19. juuni 2012

Hiinast. Üldisemalt

Millest alustada Hiina reisimuljete kirjeldamist, kui ühtaegu on peas virvarr erinevatest ja vastuolulistest mälupiltidest?
Hiina, meie reisil küll peamiselt Lõuna-Hiina ehk Sichuani ja Yunnani provintside läbi kirjeldatuna, oli kõike muud kui ootuspärane. Võib-olla muudab selle gigantriigi tabamatuks ka see, et ükskõik, kus ka liikuda, on tajuda meeletut arengutempot. Eelmisel aastal välja antud Lonely Planet eksis juba päris mitmes kohas ja seda mitte lohakuse tõttu, vaid Hiina ongi hetkel pidevalt muutuv ja arenev.

Vana tänavapilt Chengdu's
Vana tänav Chengdu's eemalt aimuvate kõrghoonete taustal. Kõrval on tegelikult suurlinn
Sellist Hiinat näeb ka väga palju. Räpased ja masendavad hooned 70.-ndatest. Täilelik kontrast idullilise vana arhitektuuri ja tänavapildiga. Pilt on tehtud Kunmingis, mis Hiina mastaabis on pigem väikelinn. Taamal tungib peale pilvelõhkujate linn ja sageli tõmmatakse maha nii vanad agulid kui ka esiplaanil näha olevate amortiseerunud majadega mõnekümne aasta vanused linnaosad. Kvartalite kaupa auke on täiesti tavaline nähtus.
Siin on siis moodne Hiina. Pilvelõhkujad, laiad tänavad, mitmerealised autoteed. Selleks võetakse maha terveid vanu kvartaleid ja kõrguv kraanademeri on kindlasti üheks Hiina sümboliks hetkel.
Üldmulje. Hiina on minu jaoks kummaline segu väga väärikast ja vanast ning hirmuäratavast tajumatu tempoga moderniseerumisest. Traditsioonilise arhitektuuriga iidsed tänavad, pargid ja templid, kus vanaisad jalutavad oma lastelastega ja eakad inimesed teevad müstilist aeg-luubis kulgevat Tai Chi'd kõrvuti lärmaka, moodsa, noore, pilvelõhkujatest ja kaubanduskeskusest tiinete uute linnaosadega, kus lõputult ostlevad ja kogunevad Hiina noored - tüdrukud roosades pitsist minikleitides ülikõrgetel platvormidel tippimas saatjaks blondeeritud ja tupeeritud juustega poissolevused, kes näevad välja piisavalt grotesksed, aga Hiina noorte ilustandarditele igati vastavad. Autode park linnades on uus ja läikiv ning autosid on ilmselgelt rohkem kui Aasiamaades tavapäraseid kaherattalisi liikuvvahendeid. Pekingis pidavat aastaga juurde tekkima keskmiselt 1 miljon autot!
Samasugune turbotempol areng jätkub ka linnadest välja sõites. Meie retk Tiibeti küladesse oli lubatud 3-tunnise bussisõidu (LP info) 5-tunnine taksosõit, sest bussid hetkel seda vahet ei käinud. Põhjuseks oli see, et kogu kaunis rohelusest lokkav mäestikupiirkond koos orgudes voolavate kärestikulistega jõgedega, oli muudetud rasketööstuspiirkonnaks ja toimus intensiivne ehitus sh teedeehitus. Järjest ja järjest pooleliolevaid hüdroelektrijaamu, kaevandusi, tunneleid, tee-ehitust, sildu.... Keset mäge kopaga traktor ja sind jääbki painama küsimus, kuidas see küll sinna saadi, sest isegi väikest teekest pisikesele autole ei vii sinna. Hiigelehitiste vahel on masendavate ühetaoliste kasarmutega linnaosad tekitatud, kuhu on kogu see ehitajate armee paigutatud. Kontrast on ängistav ja hirmuäratav - kaunis lopsakas roheline loodus ja siis rasketööstuse õlist ja betoonist läbiimbunud rohmakas jalajälg lömastamas seda kõike, mis loodusel pakkuda. Kui sealkandis oli ka kunagi väikeseid külakesi, siis on need kõik maha kistud ja alles on jäänud ainult tööstus. Mäed on augulisteks kaevatud ja kiirteede rajamise eesmärgil. Vaatepilt on võimas ja õudne samal ajal. 

Kaardimängijaid on täis kõik teemajad ja teemajasid on täis kõik aiad
Tai Chi tundub olevat eakamate jaoks kohustuslik tegevus. Imeline on vaadata nende vanaemade-isade painduvust ja tasakaalu
Tai Chi hommikuses uduvihmas
Mehed musitseerivad, naised laulavad

Uus ja vana. Noor ja vana. Iidset ja vana leiab vaatamata kõigele ka igast suurlinnast - hiinlastel on imeline oskus keset mitmerealiste teede ja kõrghoonetega pikitud linnaruumi tekitada vaikne õdus oaas. Ise nimetavad nad neid aiakesi rekreatsioonikeskusteks. Need on vahel üsna suurel pinnal laiuvad pargid koos järvekeste, pagoodide, aedade, sildade ja teemajadega. Imeliselt hooldatud ja haljastatud. Põigates linnakärast sinna rekreatsioonikeskusesse, leiad eest teemajades kaarte mängivad seltskonnad või siis harrastatakse parajasti Tai Chi'd, mõni vanem härrasmees on välja võtnud pilli ja musitseerib koos kaasalaulvate vanemate daamidega. Keegi võimleb omaette mediteerides.
Hakkas silma see, et sellistes rekreatsioonikeskustes liiguvad peamiselt vanemad inimesed ning noori kohtab seal väga harva. Noored ei tee Tai Chi'd, ei mängi kaarte ega veereta päeva teemajas koos lauldes või mängides õhtu poole. Kui astuda linna keskel asuvate läikivate kõrghoonete poole, leiab sealt Hiina noorema generatsiooni esindajad, kelle meelelahuseks on meilegi hästi tuttavad kiirsöögiketid, lõputud poed, enese eksponeerimine ning disainimine.
Kogu see maa tundub olevat jõhkralt kaheks lõhestunud - uus ja vana nii elustiilis kui inimestes. Tundub, et generatsioonidevaheline konflikt saab olema päris keeruline küsimus, mis Hiinal ees seisab. Noored tunduvad olevat lõbujanulised ja läänemeelsed, vanad jälle hästi traditsioonilised nii oma käitumises kui riietuses.
Samas näeb oluliselt sagedamini kui meil ka sellist vaatepilti, kus noor tüdruk talutab vanaema või siis seda, kuidas vanaisa või -ema tegeleb titega.
Hiina puhul on tegemist hetkel maailma ajaloo kõige järsemalt urbaniseeruvama riigiga. Teadagi toob linnastume kaasa muutumise ka käitumismustrites ja kui selline järsutempoline elustiili muutus leiab aset riigis, milles elab iga kuues maailma inimene ja mille territoorium on sama suur kui USA-l - prognoose teha ei oska vist keegi. Elame-näeme.
Ja samas, bussiga sõites, silmad kogu selle tööstusralli keskel piirkonda, kus kümnete kilomeetrite kaupa on pisikesi hästihooldatud aialapikesi, kus liigavad ringi põlluharijad kõblad õlal ning kus kogu väikelinna peamine sissetulek näib sõltuvad kapsa saagikusest. Ringi sõidava veoautod kapsakoormatega ning tee ääres on järjest kapsa kokkuostu punkte. Mõnedkümned kilomeetrid täielikku kapsamaad. Müstika!

Hiina eakamad
Noored ja edevad
Noorem talutamas vanemat
Vanaisa lapselapsega

Vana ja väsinud
Hiina emad lastega
Vanad...
... ja noored.


See ei ole mitte laste mänguväljak, vaid siin võib võimlemas näha vanaemade-vanaisade meeskonda. Väga tüüpiline vaatepilt parkides
Arvestades seda, et Hiina kultuuris on peresidemed väga olulised, siis ei oskagi midagi prognoosida, aga massiliselt maalt linna kolitud rahvas ühetaolistesse kõrghoonetesse pakituna ning diametraalselt erineva ellusuhtumisega noored ja vanad võivad teatava kriisi ühiskonnas tekitada küll. Igal juhul on Hiina väga suurte muutuste sees.
Kui su silmakuju on teine. Hiinas reisides tuleks arvestada seda, et valge rassi esindajatest hiinlased liialt ei pea. Heal juhul suhtutakse sinusse jaheda viisakusega, vahel tuleb aga kokku puutuda kivistunud nägudega, kes demonstratiivselt keelduvad sinuga suhtlemast või sinu meeleheitlikke viipeid mõistmast. Kardetavasti on tegemist paljuski ka meedia kujundatud pildiga, mis asetab maailma keskpunkti Hiina (ja tegelikult ju põhjendatult) ja siis tulevad riburada pidi kõik ülejäänud riigid ja rahvad või maailmajaod. Teisalt võib nende ignorantsust ja teatavat võõraviha ka mõista. Hiina on senini osaliselt suletud riik - tavakodanikud välismaal naljalt ei käi. Reeglina pole hiinlasel ka passi. Passi saab vaid siis, kui on vaja reisima minna ja riigist väljasaamiseks peab olema piisav põhjus. Üks põhjustest, mida Hiina riik aktsepteerib, on õpingud. Turism ei ole samas mingi põhjus. Seetõttu vohab ja lokkab siseturism ning hotellides-siselendudel-rongides jne näeb valget seljakotiga inimest ikka üliharva. Samas on hotellid täis hiinlasi ning miks peaks üks teenindaja end üldse vaevama mingi inglise keele äraõppimisega.
Juhtus nii, et pikkadel sõitudel (ja Hiinas kipuvad kõik sõidud väga pikad olema), sattusime mitmeid kordi vaatama filme, mida reisijatele näidatakse. Need olid 100% võitlusfilmid. Vaenlased varieerusid - jaapanlased, natsid, niisama kurjamid - aga pidev võitlus oli pakutava meelelahutuse ainusõnum. Paksudes toonides räigelt ülemängitud lihtsakoelised filmid, kus hea rollis on hiinlane, kes peab lakkamatut võitlust välisvaenlasega. Kõige puhtakujulisem propaganda. Rahvas elas reeglina elavalt kaasa ja paha sai alati teenitud palga.

Hiina traditsiooniline teater. Ka seal on väga olulisel kohal võitlus vaenlasega
Mehed muudkui võitlevad, samas kui naised on roosad ja õrnad liblikolevused
Kui nüüd kokku panna need kaks poolust - vähene võimalus riigist väljas käia + pideva välisohu tekitamine ning kõikide väljaspool Hiinat olevate eluvormide ja -stiilide naeruvääristamine ning ohuks tembeldamine - siis saab ehk veidi rohkem aru, miks ükski hiinlane valget inimest nähes liialt innukaks ei muutu. Kui keskmise hiinlase kogu maailmapilt kujuneb ettesöödetud infot töödeldes, ei ole ole ime, et igat veidi teistmoodi inimest peetakse potentsiaalseks ründajaks. Filmides võõrad valdavalt ründavad, lõhuvad, vägistavad ja tapavad rahulikku ja rõõmsat Hiina rahvast. Ja kui filmis juba näidatakse, siis ju see nii ongi.Ise pole kohapeal vaatamas saanud käia ka.
Lisaks, ärgem unustagem, et Hiina ei ole siiski meie mõistes vaba riik. Keelatud on nii FB kui Twitter ning ka oma blogi ei saanud ma vahepeal vaadata. Tundub, et keelatud on kõik avalikku teavitamist võimaldavad vaba ligipääsuga keskkonnad ja tõenäoliselt seda ikka seepärast, et kogu levival ja levitataval inforuumil mingil määral silma peal hoida. Tänapäevases võrgustunud maailmas on see muidugi neetult raske ülesanne.
Tavapärane, eriti väiksemates kohtades, on ka see, et sind ja sinu toimetamisi vaadatakse varjamatu uudishimuga vahepeal omavahel veel kommenteerides ja näpuga näidates. Astud hommikul hotelli uksest välja tänavale ja maalt linna tulnud vanem mees tardub soolasambaks. Taganeb paar sammu. Jõllitab sind üksisilmi ja pealaest jalatallani. Naeratad kohmetult ja püüad kuidagi tähelepanu keskpuntist taanduda. Tihti tulevad su juurde inimesed, kes paluvad end koos sinuga pildistada. Nii harjudki lõpuks olema tsirkuseahvi staatuses, vaadeldav, kommenteeritav ja näpuga näidatav.
Omamoodi arusaamatu grupi moodustavad taksojuhid. Päris mitmel korral (Pekingis ja Kunmingis) saime aru, et taksojuhid valivad kliente rassi järgi ehk siis kui ikka ei ole õige silmakujuga, siis takso peatuda ei suvatse, kuigi on silmnähtavalt tühi. Kliente oli meietagi piisavalt. Ja kui juhtumisi takso ka peatub, siis paaril korral juhtus nii, et taksojuht vaatab küll kaarti või meie soovitavat sihtkohta, kuid raputab pead ja annab märku, et me võiksime taksost väljuda. Raske on uskuda, et taksojuht ei tea näiteks paari peatuse kaugusel asuvat metroojaama, mille nimetust me talle Hiina keeles näitame. Asi on lihtsalt suhtumises ja ju nad näitavad oma üleolekut viiplevatest ja veidratest valgetest inimesetest lihtsalt keeldudes meid teenindamast. Veider kogemus. 
Hiina keel ja arusaamine. Keelega on Hiinas keeruline. Kui Peking ja teised suurlinnad välja arvata, siis üldistatuna võib öelda, et inglise keelega suurt midagi ära ei tee. See kehtib ka hotellide, rongijaamade, lennuki stjuuardesside jne kohta. Hiina reisides tasub teha väikest eeltööd ja kindlasti peaks olema kaasa mingi reisiraamat, kus on olemas suuremate kohtade nimetused ka Hiina märkidega. Meie kogemus näitab, et see annab kõige kindlama tulemi. Veel parem, kui teil on isiklik hiinlane kasvõi telefonikõne kaugusel. Kui keegi suudab piisavalt inglise keelest aru saada või, veel uhkem, rääkida, siis tundub see kohati tõelise Jackpotina, sest ajapikku muutub lihtsalt mõttetult väsitavaks ja ajakulukaks pidev kehakeel ja viiplemine iga väiksemagi soovi selgeks tegemisel.
Bussijaamas piletit ostes näitad näpuga raamatus selle märgikombinatsiooni peale, mis on sind huvitava sihtpunkti hiinakeelne nimetus. Hääldama ei ole mõtet hakata, kuna Hiina keele intonatsioonil on nii palju varjundeid, et lamedalt häälikuid kombineerides ei saada sinust aru niikuinii. Kui pilet, millel puudub igasugune sulle arusaadav märgitus v.a. kuupäev ja kellaaeg, käes, tuleb üles otsida busside väljumise koht. Seal seisab mitukümmend bussi, kõigil märgid ees armatuuril. Võid muidugi hakata võrdlema sinu piletil ja bussi armatuuril olevaid märke - seda siis eeldusel, et tead, millistesse märkidesse on kodeeritud sihtpunkti nimi - aga oluliselt lihtsam on torgata oma pilet kellelegi kohalikule nina alla ja reeglina talutavad nad sind õigesse bussi.
Religioon. Hiina on jätkuvalt, vahepealsetele piirangutele vaatamata, väga religioosne. Kuigi Kommunistlik Partei üritas igati religioonist jagu saada, on hinnanguliselt 400 miljonit hiinlast siiski ennast usuliselt määratlenud. Templeid on palju ja rahvast sagib seal ka piisavalt, kuigi vahepeal oli religioon tabu ja palju väärtuslikku on ka lähiminevikus hävitatud.

Aed templi kõrval
 Väike puhkehetk templiaias

Imelised on templite aiad. Kõrval, mõne meetri kaugusel võib müüri taga olla suurlinna tüütu ja räpane sagin, kuid aias istudes ja sillalt kalu vaadates võid unustada, et kusagil kunagi üldse linn oli. Meil õnnestus käia nii Budistlikus, Taoistlikus kui ka Konfutsionistlikus templis. Hiinas ongi need kolm usundit üsna segunenud ja kohati on raske öelda, kust lõpeb üks ja algab teine. Huvitav fakt on see, et kuna nimetatud religioonid ei seleta ära maailma loomist ega pea oma jumalaid ka ainujumalateks (seni kehtib arusaam, et keegi uus jumalus võib kusagil iga päev sündida), siis meie traditsioonilise religiooni mõttes on tegemist ateistidega :)
Raha. Jutud Hiina odavusest hakkavad vaikselt raugema. Hetkel võib küll mitu nimetust meie mõistes väga odavaid hindu välja tuua (takso, tänavatoit), aga keskmiselt on viimaste aastate jooksul Hiinas hinnad ikkagi korralikult tõusnud. Sellest saab aimu kasvõi eelmisel aastal välja antud Lonely Planetis toodud hindu praeguse hetke hindadega võrreldes, mis on vahepeal päris mitu protsendipunkti tõusnud. Sama hinnatõusu kinnitasid ka meie reisiseltsilised, kes on mõni aasta tagasi Hiinas käinud.
Hügieen. Kanna alati WC paberit endaga kaasas! See reegel sai kiirelt selgeks, sest vetsupaberit avalikes tualettides naljalt ei leidu. Positiivne on see, et juba mõne aastaga on tekkinud arvestatav hulk potiga tualette. Veel veidi aega tagasi olevat isegi 5* hotellides olnud võimalik leida küll ülimalt luksuslikke, kuid siiski auk maas põhimõttel tualette. Sageli on avalike käimlate kabiinide ustel märk, kas tegemist on auguga või potiga. Ja tuleb tunnistada, et kui on järjekord, siis seda ikka potiga kabiini ukse taha. Tundub, et hiinlased on oma tradisioonile truudust murdmas. Eraldi teema on muidugi pikamaabusside peatuskohtade tualetid - potist rääkimata, seal ei ole ka uksi ja, nagu juba eelnevalt mainitud, on hiinlased kohati täiesti varjamatult uudishimulikud valge inimese toimetamiste jälgimisel :)
Üks talumatu komme on hiinlaste rögistamine ja sülitamine. Seda üritatakse juba üleriigilisel tasandil välja juurida - olümpiamängude ajal lausa keelustati maha sülitamine. Sellele vaatamata on vana harjumus visa taanduma ja kui bussi satub kasvõi üks rögistav koll, on see ikka päris jube. Supi luristamine on ka teema, mille suhtes tuleks tolerantsikool läbi teha sinnakanti reisijatel.
Transport. Hiinas võib transporti usaldada. Seda on piisavalt, see on mõistliku hinnaga (odavam kui meil, kuid mitte ka liiga odav) ja meie kogemuse põhjal ka igati usaldusväärne.

17-tunnine sõit sleeper-vagunis rongiga oli täiesti talutav. Öö sai puhaste linade vahel ilusti ära magatud ja hommikuks olid juba uues sihtkohas. Restoranvagunis meid millegipärast ei armastatud ja väideti, et söök on otsa saanud.

Reisitud sai nii bussidega, rongidega, taksoga ja kaks siselendu sai ka tehtud. Kui välja arvata viimase siselennu hilinemine, mis meid Brüsseli lennust maha jättis, siis muu toimis kõik tõrgeteta. Eriti efektne oli 8 tundi kestnud bussisõidu punktuaalne finaal ehk minutipealt täpne sisenemine sihtkohta. Piletitega väga suurt muret ka ei olnud. Vahel ei saanud kohe esimesele väljuvale bussile piletit ja rongile saime eelmisel õhtul viimased sleeper-vaguni piletid, aga üldiselt tundub transport olevat piisav, et mitte liialt ette muretseda.
Taksode puhul tundub, et tegemist on riigi poolt doteeritava haruga, sest ametlikke taksosid on palju, nad on väga odavad ning paljud kohalikud kasutavad ka taksosid linnades liiklemiseks. Oletatavasti aitab see selline lahendus massilist autostumist vältida.
Nii. Üldisemad muljed heietatud ja nüüd proovin järgmise postitusega veidi konkreetsemaks muutuda ning rääkida sellest, kus täpsemalt käisime, mida täpsemalt nägime ja mida huvitavat sõime ja maitsesime.

Rohkem fotosid Hiina reisist leiad SIIT