31. mai 2012

Tam-ta-ram, tamarind. Grillihooaja uus lemmik

Tamarind on troopiline taim, mille olemasolust ja võlust sain mina teada Vietnami reisil. Enne olin vaid põgusalt selle viljaga kokku puutunud. Kogedes aga, kuivõrd universaalne hapustaja on tamarind paljudes rahvusköökides, tundus see teema veidi põhjalikumat süvenemist väärt. Tamarindi kasutatakse hästi laialdaselt ja isegi Lääne kultuuriruumi lahti laotades võib teda leida nii HP kui klassikalise Worchestershire kastme koostises. Muidu kõlbab ta aga nii jookide kui toitude maitsestamiseks, lisades omalt poolt mõnusat hapukat magusat maitset.


Vietnami reisi üheks ohkamapanevaks elamuseks oli meie pikema peatuspaiga hotelli restoranis pakutav tiigerkrevettidest valmistatud magus-hapu supp. Hapu nüanss magushapule supile tuligi tamarindist. Kusjuures tamarindi ei lisatud mitte otseselt, vaid köögis oli kauss, kuhu pandud kuivatatud tamarindikaunade känakale kallatud vett kasutati toitude hapustajana. Selles veendusin siis, kui olin endale välja kaubelnud õhtupooliku hotelli köögis koos hotelli omanikuga, kes hotellis kohalviibimise ajal ise alati köögis askeldas. Seesama supp oma vastupandamatu maitsekooslusega mu südame võitiski ning koju tulles haarasin kaasa mõned tamarindikaunad.
Nüüd, avastades, et elu on eriti lihtsaks tehtud ning umami.ee pakub tamarindi kontsentraati lausa purkitehtud kujul, sai minu katsetamiste voor uue hoo. Liites grillhooaja sinna juurde sai esmalt valmistatud üks lihtne ja võrratult maitsev tamarindi marinaad broilerikintsudele - seekord kasutasin kondita ja nahata kintsusid.
Tegemist on täiesti universaalse marinaadiga, mida sobib kasutada nii kanale, kalale, sealihale jne.
Marinaadi jaoks läheb vaja:
paar vart hakitud rohelist sibulat
1 spl tamarindi kontsentraati
paar küüslauguküünt, hakituna
1 tl Hiina 5-vürtsi segu 
1 tl mett
2 spl sojakastet
1 spl veiniäädikat


Kalla kõik marinaadi kompoenendid potti ja lase keema tõusta. Keeda paar minutit marinaadi segades, jahuta, ning tõsta siis marineerimist vajav tooraine marinaadi sisse nii, et see oleks üleni marinaadiga kaetud. Sellest kogusest peaks jätkuma ca 500-700 g liha vm tooraine marineerimiseks ja marineerima peaks paar tunnikest kuni üleöö.

Aga see ei ole veel kõik. Kuna minu jaoks olid Vietnami reisil kustumatu mulje jätnud krevetid koos tamarindi hapuka maitsega, siis tegin lisaks veel avokaado-tiigerkreveti salati tamarindikastmes.


Retsepti leidsin SIIT
Sai tõeliselt maitsev ja hõrk kooslus, mis läheb kindlasti ka kordamisele.
Selle jaoks läheb vaja:
500 gr tiigerkreveti sabasid, tooreid ja koorituna, tume soolikas eemaldatud
2 spl tamarindi kontsentraati
2 spl kalakastet
1 spl mett või suhkrut
poole laimi mahl
1 spl magusat tšillikastet
õli
1 hakitud šalottsibul
paar küüslauguküünt
väike tükk ingverit, hakituna
1 suurem avokaado
peotäis hakitud värsket koriandrit



Sega kokku tamarindipasta, kalakaste, mesi, laimimahl ja tšillikaste ning marineeri koorest puhastatud krevetisabasid ca 5 minutit.
Kuumuta keskmisel kuumusel pannil veidi õli, hauta selles hakitud šalottsibulat ca 5 minutit, lisa küüslauk ja ingver ning hauta veel minuti jagu.
Kalla sisse krevetid ning prae neid 1-3 minutit. Kalla juurde ka marinaad ning kuuuta see läbi.
Tõsta pannilt ning lisa tükeldatud avokaado ning koriander. Mina asetasin salatikausi põhjale veel veidi värsket kraami - salatilehti, tükeldatud redist, kurki ja tomatit. Sinna peale laotasin avokaadoviilud, lisasin krevetid ning kallasin selle üle kastmega. Kokku sai maitsev ja tõeliselt mõnus kooslus.
Tamarindipastaga on veel see hea lugu, et kulub teda üsna vähe ja seetõttu on mul suured kahtlused, et minu selleaastane grillihooaeg võib üsna tamarindimaitseline tulla :)

Nüüd aga, kardetavasti, sigineb minu blogisse paarinädalane paus. Just sel magusal ajal, kui kõik viljad ajavad mühinal ennast nii peenramaal kui kasvuhoonetes kõrgustesse. Tagasi tulles on kõik juba hoopis teine, aga sellegipoolest on ka mõnus minna, et jälle veidi muljeid ja emotsioone koguda. Lõuna-Hiina on plaanis üle vaadata ja luban, et kõike kaunist ja kulinaarset jagan hiljem ka siinse blogi kaudu.
Nautige suve ja hingake kopsud värsket suvist õhku täis. Hetkel veel sirelid õitsevad ja ööbikud laksutavad ennastunustavalt - mis saab olla kaunimat ja nauditavamat, kui see hetk praegu.

30. mai 2012

Umbrohune salat suitsulõhe ja kinoaga

Hetkel, kui kõike värsket kasvab mühinal, on selgelt saabunud salatihooaeg. Rohelisest, värskelt aiast toodud kraamist ei saa niipea veel küllalt. Ju nõuab talvest väsinud keha oma ja ahmib vitamiine nii olnud kui tuleva talve kompenseerimiseks. Imestan ikka vahel, et huvitav, kui kaua aega järjest ma suudan igapäevaselt ja suurekoguseliselt karulauku endale sisse ahmida. Hetkel kire vaibumise märke ei ole märgata ja ülepäeva toon jälle 2 suurt punti karulauku koju ning puistan seda risotosse, pastasse, suppi, pestosse, salatisse jne.



Üks lihtne, toitev, äärmiselt maitsev ja samapalju ka kasulik moodus umbrohulisi tarbida, on vormida kõik see salatiks. Rohe-roheliseks, lisaks veel avokaado, sparglivarred, kinoa ja lõhe. Kevadiste väge täis maitsetega sobitub õhuline mõnusa olemisega pähklimaitseline kinoa väga mõnusalt.
Kinoad nimetatakse ka Tšiili hanemaltsaks ning tegemist on ühe inimkonna vanima toiduks tarvitatava kultuuriga, mille ajalugu ulatub 6 aastatuhande taha. Seda gluteenivaba teravilja on nimetatud ka inkade riisiks ning intrigeeriv on see, et kinoa kuulub ühe perekonda peedi ja spinatiga. Maitse meenutab pähklit ning valkjas-kollased seemned on tugeva ihuga hirsist veidi suuremad ning valmivad ca 15-minutilise keetmise järel. Tasubki ehk suurem kogus korraga valmis keeta ning siis jaokaupa salatile puistata. Krõmpsuv pähkline olek sobib salatitele ideaalselt. Lisaks on kinoa üks kasulikumaid teravilju üldse. Täpsemalt kinoa kohta võib lugeda SIIT.




Salat sai aga selline, et salatipadjaks sättisin erinevaid salatilehti ja umbrohulisi - karulauk, noored naadid, värske rukola, nurmenukulehed jms. Sinna peale laotasin ühe küpse avokaado viilud. Siis kergelt pannil või ahjust läbi käinud ja eelnevalt õliga piserdatud sparglid. Veidi lõhefileed suupäraste tükkidena ja veidi keedetud kinoad.


Salatikastmeks segasin klassikalise kombinatsiooni - esmalt lusikatäis mett, sinepit, sidrunimahla või veiniäädikat paras sorts ja parasjagu soola omavahel segamini ja siis vaikselt jaokaupa niristades oliiviõli lisaks. Ikka täpselt selles järjekorras, et õli viimasena ja hoolikalt kogu aeg segades ning mitte kogu õlikogust korraga läigatades, et tulemuseks oleks mõnusalt ühtlaselt kreemjaks emulgeerunud salatikaste. Õlikogus peaks olema umbes kolmekordselt nii suur, kui on kas sidrunimahla või veiniäädika kogus.
Salatikaste kõikidele komponentidele peale niristada, soola ja pipart maitseks peale puistata ja üks hästi mõnus kerge ning vitamiinidest pungil suutäis ongi valmis.
Selles toidus kasutatud kinoa oli pärit Piprapoest.

27. mai 2012

Kes saab endale "Söögimosaiigi" raamatu ja jälle veidi nostalgitsemist

Kullakesed, nii armas oli teie meenutusi-kommenaare, mis seotud "Söögimosaiigi" raamatu ja tibakese nostalgitsemisega lugeda. Tore oli mõneks hetkeks jälle sellesse veidrasse ajajärku takerduda, kus ka minu lapsepõlv möödus. Kümnendid siis needsamad, mis jäid 70. ja 80.-ndatesse.
Teie meenutusi lugedes tuli ka endal veel mitu mälupilti ette:
- lasteaias olin ka mina võbelevate keedupeki tükkidega hädas, aga teine õudusunenägu oli sinikad limased keedukartulid, millele seltsiks pandud maitsestamata teraline kohupiimalärakas. Näidake mulle palun last, kes sellist kooslust suudaks süüa. Mitte et ma kohupiimast külma kastet rohelise sibula, tilli ja muude heade asjadega ei oleks armastanud ega armastaks, aga maitsestama kohupiim jätab ka praegusel eluhetkel mind ikka väga külmaks. Mäletan selgeks oma ahastust, kui nägin jälle neid neetud taldrikutäisi laudadele sätitavat
- vastukaaluks mälupilt võitegemisest vanaema juures maal. Vändaga anum, mida ka lapsel ehk minul lasti liigutada. Rasvased kollased võikänkrad, mis hiljem välja õngitseti ning kui juhtumisi oli Mamma oma kohevat krõbeda koorikuga sepikut lisaks küpsetanud, siis soe sepik või ja soolaga oli üks neid hetki, mida meenutades senini silm märjaks läheb
- kasvuhoonest toodud veidi üleküpsenud Härjasüda sordist tomatiga võisai. Viil saia, võid, paks veidi üleküpsenud tomativiil ja siis soola peale. Kuidas on võimalik, et nii lihtne kooslus on nii täiuslik
- kord kutsus minu pinginaaber mind endale külla ning ühel hetkel muutus kuidagi salapäraseks ja pühalikuks. Lubas mulle midagi näidata. Läksime tema pisikesse hruštšovka kööki, ta pani plekk-kausi õliga pliidile, kooris kartuli, lõikas selle ribadeks ja friteeris õli sees ära. Õli seest välja õngitsedes sai veel soola peale saputatud ja .... minu elu esimesed friikartulid. Jubbbe head! Selliseid kartuleid, mis seal salata, ampsan senini mõnuga. Väljast kuldkollane ja krõbe, seest pehme ja mõnusalt jahune. Sel korral olime mõlemad pinginaabriga kui veidi patuse ja samas vastupandamatu tungi ohvrid natuke õnnelikud ja natuke ärevil
- Pärnus oli väga harva saada viinerit ja kui sattusin kusagile, kus sai viinerit, siis tundus see ikka üle mõistuse hea. Konservhernestega kartulisalat, kuumas vees soojendaud viiner ja Globuse ketšup oli  minu jaoks gurmeenduse tipp
- Kungla kohvikus Pärnu peatänaval (praegune Rüütli, tolleaegne Kalevi) küpsetati kohapeal rosinakukleid. Selline lihtne ümmargune saiake, maksis vist 9 kopikat ja oli minu pretsedenditu lemmik. Kord ootasime külalisi ja tõin neid rosinakukleid kümme tükki. Külalised jäid tulemata, ema oli korraks mures, mida nende saiadega nüüd pihta hakata, aga samal õhtul olid need lahendatud. Kardetavasti langes minu õlule tunduvalt rohkem kukleid kui mu vennale. Samas kohvikus oli aga üks toit, mida korduvalt kulm kortsus ja nõutu näoga silmitsesin - siniseks keedetud rebuga muna oli pooleks lõigatud ja sinna peale oli kallatud omaaegset majoneesi, mis oli vedel ja sinaka tooniga. Vaatasin alati seda kooslust seal klaasi taga letil ja mõtlesin, et kas tõesti keegi tuleb kohvikusse seda sööma. Samasugust nõutust tekitas minus ka sööklates ja kohvikutes pakutud hapukoor klaasis. Et ostad aga klaasitäie hapukoort ja siis lihtsalt sööd selle ära. Ma oleksin aru saanud, et kodus puistad peale kakaod ja suhkrut hapukoorele, aga et lihtsalt lusikaga klaasitäis hapukoort ära süüa. Kuulge, kas keegi ikka päriselt ka sõi seda?
- Leivapoes olid keerlevad riiulid ja kui sattusid sellele hetkele, kus tagumine riiulipool värskete soojade saiadega parasjagu välja keerati, siis olid ikka õnnega koos kül. Katsuda sai saia pehmust paberitükikesega, asetada võis selle saia vägagi kasutatud ilmega metallist korvi põhja (mida Tervisekaitse küll praegu selle peale kostaks). Leibade variandid olid ka tume või hele või siis  põranda- või vormileib. Eriline lemmik oli saiadest aga suur magus Orissaare sai. Maksis terve päts 36 kopikat, koolist tulles ostsin sageli veerand saia ja eriti meeldis seda pehmet sisu välja uuristada. Pahatihti sai kõht enne täis, kui sai otsa sai ja mäletan, et asitõenditest vabanemiseks matsin sageli saiakooriku lume alla. Häid mõtteid oli teisigi - kuna ema ei lubanud uisud jalas liukale minna, siis koduhoovis ja -tänaval liiklesin käpuli, et uisujälgi mitte maha jätta ja emale mitte vahele jääda.
Ehh, hakkad otsast kirjutama ja mälestuspilte muudkui kaevub üles. Need tagurpidi kolmnurksed mahlaagregaadid, kus sai imemaitsvat ploomi-või virsikumehu. Vahvliga jäätisetopsid, millel oli ümmargune silt peal, mida said kõik näperdada-katsuda. Jäid kõik ellu ja keegi ei minestanud ebahügieenilisuse peale. Jahused ja suus lagunevad Kalevi nätsud, millel kadus maitse esimese poole minutiga ja mida vahel toppisin suhkru sisse, et maitset lisada. Hernekommid, Kosmose marmelaad, kõrsikud, pontšikubaari tuhksuhrust valendavad pontšikud, esimene kogemus Pepsit maitstes (täiesti selgelt on meeles see esmakordne kokkupuude koolalistega, see oli ühtaegu kange, väga harjumatu ja samas ikkagi väga maitsev) jne jne.
Tähenduse on saanud paljud mälestused alles hiljem.

Aga tegelikult tahtsin välja hõigata, et minu üleskutse heietustele ja raamatu väljaloosimisele on jõudnud finaalini ning rakendades oma kaht vanemat poega fortuunana valimaks numbrite 1-33 vahel, on võitjateks vastused nr 17 (fortuuna Emil-Joosep) ja number 3 (fortuuna Patrik). Lahtiseletatuna oleksid "Söögimosaiigi" raamatu võitjateks vastaja nr 3 Anu, kelle südames senini heliseb Tarhun ning kelle vastuolu köögivilja-piimasupiga pole senini lahendust leidnud. Teiseks võitjaks on vastaja nr 17 Janet, kelle jaoks on nii tursamaks kui Tallinna kilu senini gurmeetoitude kategooriast, kes armastab loomamaksa ning kelle jaoks karamellkissell on jäänud senini leebelt öeldes lepitamatuks magusroaks.
Suured-suured tänud kõigile vastajatele. Oli tõeliselt põnev lugeda kõigi teie meenutusi ja mälupilte. Palju õnne ka võitjatele ja raamatu kättetoimetamiseks saatke palun oma kontaktid kas tuulimathisen@hotmail.com või siis FB-sse sõnumina. Siis saame kokku leppida juba raamatu kohaletoimetamise üksikasjades.
Tänud veelkord kõigile, kes mälestustelainel end kanda lasid. Tegelikult on tõesti nii, et pole ei häid ega halvemaid aega, vaid hetk, kus elame praegu. Ja need hetked on nautmist väärt :)



26. mai 2012

Rabarberitäidise ja beseekattega kook, kõrvalrollis kookos

Korduvaks motiiviks kõikides toiturubriikides on hetkel rabarber. Ei ole ka minul iseloomu peavoolule vastu ujuda või, noh, mis sa siin ujud, kui maja taga erkroosad rabarberivarred aina mühinal kasvavad ja rabarberimaitset oled pika talve oodanud ja ihanud. Ikka rabarber ja täie rauaga! Kuniks kevadisel ajal veel rabarberi varred mahlased ja maitse erk, siis koogid-joogid-kissellid-magustoidud kõik kaunisroosaks ja rabarberihapuks.



Beseekihi alla hapuka rabarberitäidise peitmine ei ole mitte esmakordne tegevus. Eelmise hooaja üheks suureks lemmikuks kujunes kondenspiima-rabarberi vahekihiga kook, kus koogil beseekroon uhkelt peas.
Sel hooajal siis ajendatuna ajakirjast Delicious leitud retseptist leidsid aset katsetused kookoshelvestega ja tuleb tunnistada, et katsetused olid igati mõnusa tulemusega. Kookoshelbed paigutuvad nii koogipõhja taina sisse kui ka beseekihile ja rabarberi hapukus ning kookoshelbe täidlus sobituvad omavahel kauniks koosluseks. Nüüdseks olen juba paaril korral sama kooki teinud.


Põhja jaoks läheb vaja:
50 g kookoshelbeid
200 g jahu
2 spl suhkrut
100 g võid
paar spl jääkülma vett
Sega kookoshelbed jahu ja suhkruga. Köögikombaini pulse režiimi kasutades sega sisse tükeldatud või. Lisa vett niipalju, et tekkiks ühtlane tainapall. Keera tainas kile sisse ja aseta külma ca 30 minutiks.Võta tainas külmast ning suru lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele. Pane veel umbes veerand tunniks külma. Torka koogitaina põhjale kahvliga mõned augud ja küpseta raskusega (küpsetuspaberiel või fooliumile laotatud herned, riis, oad vms) 180-200 kraadises ahjus ca 10 minutit ning siis ilma raskuseta ca 5 minutit.
Täidise jaoks läheb vaja:
500 g rabarberit, tükeldatuna (noori rabarbereid ei ole vaja koorida)
150 g suhkrut
riivitud apelsinikoort
3 spl maisitärklist
4 munakollast
50 g võid
Tükeldatud rabarber sega suhkruga (jäta paar lusikatäit suhkrut alles) ning apelsinikoorega ning keeda, kuni rabarber on pehme. Soovi korral võid segu püreestada ja läbi sõela suruda. Sega väike kogus potist võetud rabarberivedelikku maisitärklisega ja ülejäänud suhkruga ning lisa see segu potti. Kuumuta kuni täidis pakseneb (lase ca 1 minut mullitades keeda). Sega pehme või munakollastega ning lisa rabarberitäidisele. Sega läbi ja jahuta. Kalla täidis eelküpsetatud tainale ja küpseta 180 kraadi juures ca 30 minutit.
Beseekatte jaoks läheb vaja:
4 munavalget
100 g suhkrut
50 g kookoshelbeid


Vahusta munavalged vahuks, lisa jaokaupa suhkur kuni ühtlase läikiva vahu moodustumiseni. Viimasena sega ettevaatlikult sisse kookoshelbed ning laota segu täidisele. Küpseta 180 kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni besee on kaunilt pruunika pealispinnaga.
Mina kasutasin selle koguse jaoks 28 cm läbimõõduga vormi ja siis jäi kook suhteliselt madal. Hästi rikkaliku ja kõrge koogi peaks andma 24 cm või väiksemas vormis küpsetamine.

17. mai 2012

Mälestuskilde 70.-80. aastatest. Üks raamat ja natuke loosimist ka.

Maksakaste ja kalakotlet, kiluvõi ja karamellkissell, kartulisalat ja klimbisupp, rosinakissell ja rasvane povidlopirukas - milline ajajärk teile meenub? 
Umbes aasta tagasi tegi ajakiri Oma Maitse mulle hästi vahva ettepaneku osaleda ühe raamatu koostamisel. Raamat keskendus 1970.- 80. aastate toitudele ja olustikule laiemalt ja välja tuli sellest üks vahva "Söögimosaiik"
Lappasime esimesel koosolekul koos raamatu idee autori Margiti, retseptide koostaja Raili, fotograaf Meeli ja kujundaja Maiga koos tikutopsi etikette, kaarte ja silte tollest ajas ja äratundmisrõõm segatuna isiklike mälestuskildudega ei tahtnud vaibuda. 


Hakates meenutama, mida ja kuidas omal ajal tegime ja sõime, kaevus mälu sügavusest hulganiselt vahvaid, naljakaid, nostalgilisi, härdaid, totakaid jne mälupilte. Ja süvenes ka teadmine, et oleme vaikselt jõudnud ikka päris kaugele sellest klimbisupi ja kalakotleti ajastust. Mis on ühest küljest ju tore, sest defitsiiti ega piiratuid valikuid taga nutta oleks küll ülim lollus. Teisalt on midagi olulist ja väärtuslikku samuti kaduma läinud koos turumajanduse pealetungiga ning vahel on tõeliselt kahju, et meie lapsed ei hakka enam kodus ema oodates igavusest vahvleid küpsetama, vaid istuvad suurema tõenäosusega hoopis arvutis.
Selgeks sai ka see, et kuigi igaühe mälestuskillud on kõik veidi erinevad (kasvõi vanaema firmatoitude osas), on suurem osa mälestusi justkui standardiseerimisprotsessi läbinud ning kohati ei ole vahet, kas koolis käidi Võsul või Kärdlas, kas süldipidu peeti Viimsis või Türil, kas seenel käidi Pärnus või Elvas - mingid motiivid tunduvat korduvat üllatava järjekindlusega. 
Mõned mälestused on traumeerivad – tean inimesi, kes senini lähevad endast välja köögivilja-piimasupi nimetamise peale.

Vihatud ja armastatud piimasupp. Foto: Meeli Küttim

Teised mälestused jälle soojendavad südant – vana head biskviitkattega rabarberikooki armastavad vist küll kõik ja alati. Selle ajatu hõrgutise retsepti leiad SIIT.

Ajatu klassik, biskviitkattega rabarberikook. Foto: Meeli Küttim
Omamoodi elevust tekitas raamatu meeskonnas erinevate ajastutruude nõude ja atribuutide otsing. Uskumatult palju tuli päevavalgele täiesti autentseid söögiriistu, Uku linikuid, alumiiniukahvleid ja Vigriga klaase. Puhas omaaegne disainiklassika. Raamatu piltide puhul oli üks idee hoida võimalikult ajastutruud pildikeelt ja mulle tundub, et see paljuski õnnestus, sest raamatut lehitsenud inimesed on silmnähtavalt elevile läinud tuttavate sümbolite nägemisest-äratundmisest.
Kui aga veel toitudest rääkida, siis oli kindlasti meie toidulaud tol ajal vähem vaheldusrikas, aga samas, tänu defitsiidile, tarvitati palju rohkem isekasvatatud-hoidistatud toitu ja toit oli puhtam ning looduslähedasem.  Toidud on maitsvad, lihtsad, ausad ja tervislikud. Kui kunagi võis igale lapsele hirmuäratav tunduda nii piimasupile tekkinud piimanahk, vasakule läinud toiduainetest tingitud verevaene sinakas klimp koolisöökla piimasupis, ohtralt võbelevat pekki sisaldav maitsetu supp või kõrbema läinud piima maitsega karamellkissell, siis oleks nüüd ehk õige aega anda neile toitudele teine võimalus. Olles valmistatud ausast toiduainest ja põhimaitseainena armastust lisades on igal toidul hoopis teine mekk kui suurköögi metalltünnist sadade portsude kaupa valmistatud toidul. 

Karamellkisell. Tegelikult jube hea, kui isekõrvetatud suhkrust teha. Foto: Meeli Küttim

Proovige, meenutage ja taasavastage – mina leidsin küll, et isekõrvetatud suhkrust valmistatud karamellkissell ei pääse poe karamellinimeliste toitude lähedalegi või et kiluvõi koos värske tilliga krõbeda koorikuga leival on üks paremaid asju maailmas. Ja loomulikult olin ka mina üks neist lastest, kes ei sallinud kiluvõid silmaotsaski.
Tursamaksast saiamääre on samas alati lemmikute nimistus olnud, kuigi suurem osa lapsi seda põlastas. 

Tursamaksa-muna määre. Foto: Meeli Küttim
Borši armastavad eestlased nüüd ka riigikorrast sõltumata. Omal ajal olid borš ja seljanka kaks suppi, mis alati iga toidukoha menüüs figureerisid ja mille järgi võis hinnata söögikoha taset.

Sõduripoisi borš. Foto: Meeli Küttim
Omal ajal tundus, et eksisteeris kaks paralleelset toidumaailma: pidevalt vasakule liikunud tooraine tõttu verevaene kohati kahtlase väärtusega toitu väljastanud ühiskondlik toitlustamine ning teisalt defitsiidile vapralt vastu seisnud kodune küllusesalv, mis oma kogu ilu ja hiilgust näitas süldipidudel. Küll ikka olid lauad lookas, kogu parem kraam räägiti Kaubandusvalitsuse ema sõbranna onupoja naiselt väikeste vastuteenete vastu välja ning tariti ka keldritest sinna talletatud hõrgutised välja. Nii need pasteedisiilid, keeletarrendid, vasikarullid jm šedöövrid lauale sätiti ja pidulaud oli toitudest lookas ikka viimaste pidulisteni välja. Pika laua toidud on selles "Söögimosaiigi" raamatus kohe kahes erinevas peatükis käsitlemist leidnud ehk siis nii esimese kui teise päeva pikk laud on täpsemalt retseptindamist leidnud. 
Söögimosaiigi raamat ei ole kindlasti ainult retseptiraamat, vaid meeleolukas ja positiivne tagasivaade sellesse veidrasse aega, kus möödus paljudel meist ka lapsepõlv. Luubi alla on võetud üheksa teemat, mis lahutamatu osana sisustasid nõukaaja inimese päevi erinevatel eluetappidel. Meenutusi ja toite leiab nii suviselt aiapeolt, külaskäigult vanaema juurde, rannarahva juurest, pikalauapeo esimeselt ja teiselt päevalt, seenemetsast, Mustamäe kahetoalise kõigi mugavustega korteri köögist, kooli söögivahetunnist kui ka sõduripoisi toidulaualt.
Erinevadele teemadele annavad meeleoluka sissejuhatuse veel tuntud inimeste meenutused, mis kohati on vägagi lustlikud. Nii näiteks meenutab Ave Nahkur, kuidas järgmise päeva pidudel naabrimees hapuks läinud kartulisalatit praadis, või siis helgema poole pealt on teatrikunstnik Iir Hermeliini mälestused vanaemast, kes tegi pirukaid ikka nii, et jagus kogu küla lastele. Lisaks vestavad mälestuspilte veel poliitik Mart Nutt, kirjamees Jüri Pino, kirjanik Peeter Sauter, maalikunstnik ja muusik Jaak Arro, filmirežissöör ja karikaturist Heiki Ernits, näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk ja klaasikunstnik Eeva Käsper. 
Sekka palju väga tuttavlikke ja rohkem-vähem unustusehõlma vajunud retsepte. Nagu näiteks purukook moosikattega, mis oli tavaline siis, kui oli vaja jälle moosiriiulitele ruumi juurde tekitada. 


Aga et minu monoloog liiga pikaks ei läheks, siis kutsuksin üles ka teid jagama oma mälestuskilde nii toidu- kui muust maailmast ajajärgust, mil Vigri ja Pepsi olid tegijad.  

Millised toidud ja toitudega seotud mälestused on meelde jäänud sellest ajastust? Mida härdusega meenutada ja mis hingetraumat on tekitanud? Võiks heita põgusa pilgu, väike muie suunurgas, ajastusse, mille keskel me üles kasvasime ja mis nüüd kohati endalegi uskumatu ja parajalt naljakana tundub. 

Kõikide vahel, kes viitsivad ja raatsivad oma mälestusi kirja panna, läheb loosi kaks "Söögimosaiigi" raamatut, mille toimetan oma kulu ja kirjadega võitjateni. 

Muhedat meenutamist!

15. mai 2012

Rabarberi-maasika ja toorjuustu täidisega kook


Kaunis värvimäng ei ole selle koogi ainuke tugevus. Silmailule lisaks pakub hõrgutav kevadine kook ka suurepärast maitsekooslust. Täidises kokku saavad hapukas rabarber, magus maasikas ning vürtsine Vana Tallinna liköör vaheldumisi koorese ja täidlase toorjuustuga – vastu panna sellele kooslusele ei ole lihtsalt võimalik ja kohvilaua staari staatus on garanteeritud. 


See geniaalne kooslus jäi silma aprillikuisest Delicious ajakirjast ja tugevalt eestindatud ning veidi lihtsustatud versioon Kalevi küpsiste ning Vana-Tallinna lisamisega nii põhjale kui täidisele saigi teoks tehtud. 
Oli tõeliselt mõnus!


Põhi:
180 g Kalevi vaniljeküpsiseid
50 g võid
50 ml Vana Tallinna kreemlikööri
Purusta küpsised köögikombainis. Sulata või. Sega purustatud küpsised võiga ja kreemlikööriga ning suru saadud mass küpstuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhjale.  Aseta külma.
Toorjuustutäidis:
600 g toorjuustu (toasooja)
4 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 spl maisitärklist
Sega toasooja toorjuustu sisse suhkur, vaniljesuhkur ja siis ükshaaval munad. Viimasena sõelu sisse maisitärklis ning sega kuni mass on ühtlane
Rabarberi-maasika täidis:
200 g puhastatud ja tükeldatud rabarberit (kevadised noored rabarberid võivad koorimata jääda)
200 g tükeldatud maasikaid
50 ml Vana Tallinna likööri
2 spl maisitärklist
1 dl suhkrut
50 g võid


Tõsta potti rabarber, maasikad, Vana Tallinna liköör ja suhkur. Keeda vaiksel tulel ca 10 minutit kuni rabarber hakkab lagunema. Püreeri saumikseriga. Sega paar lusikatäit saadud massi maisitärklisega ning kalla saadud segu siis potti tagasi. Pidevalt segades kuumuta, kuni segu pakseneb. Sega juurde või. Kata toidukilega ning lase jahtuda.
Kalla koogivormi küpsisepõhja peale vaheldumisi toorjuustutäidist ja rabarberi-maasika täidist. Sega mõne liigutusega täidised omavahel segamini.
Küpseta 180 kraadi juures ca 50 minutit, kuni kook on kuldne ning kergelt veel võbelev. Lase jahtuda paotatud uksega ahjus. Serveeri jahtunult.

Retsept sündis koostöös Liviko ja Vana Tallinnaga

14. mai 2012

Fenkoli, aniisi ja ingveriga marineeritud räimed. Uuest lemmikust kalatoitude raamatust

Tuleb välja, et vahel võib inimene olla puhta pimedusega löödud. Räägin endast, kes suutis aastaid mitte märgata raamatupoodides müügil olevat Leif Mannerströmi raamatut "Räim ja heeringas". Õnneks on pimedusepilv hajunud ja minul nüüd see raamat aukohal. Leif Manneström ehk raamatu autor on üks Rootsi armastatumaid kalakokki. Kuigi tõlge on sel raamatul nutmaajavalt nigel (või kuidas muudmoodi hinnata näiteks sellisena tõlgitud autori lauset: "Võib öelda, et andes välja tervet raamatut ainuüksi neist imetlusväärsetest kaladest, siis üks ammune unistus"), on vastukaaluks sisu ülihea. Kõikidele räime- ja heeringasõpradele kohustuslik raamat.


Olen juba paari põnevat ideed ja kooslust sealt raamatust katsetanud ja seni on kõi saanud maksimumpunktid. Toit on samuti otsa saanud enne, kui olen seda pildile jäädvustada jõudnud. Kuna aga tulemus on olnud sedavõrd suurepärane, siis tulevad kindlasti kordused ja pildid koos blogipostutusega ka.
Alustuseks üks kergelt aasiapärases maitsekombinatsioonis marineerunud räim. Koosluse autoriks on Leif Mannerströmi restoranis külaliskokana tegutsenud Ola Andresson, kelle jaoks said inspiratsiooniallikana kokku vanaema kokaraamat ja Göterborgi Aasia toiduaineid müüv pood. Väikesed muudatused said minu poolt tegevuskäigu juures sisse viidud.
Vaja läheb:
500 gr räimefileesid
1 punane sibul
1 väikesm fenkol ehk apteegitill
värsket tilli
tükike ingverit
1 tl apteegitilli seemneid
veidi riivitud laimikoort
1 tl aniisiseemneid
paar kafiirlaimi lehte (võid asendada tavalise loorberilehega)

Esimene marinaad
1 dl 10%-list äädikat
5 dl vett
1 tl soola

Teine marinaad
2 spl 10%-list äädikat
2 dl vett
2 spl suhkrut
2 tl soola
kahe laimi mahl


Sega esimese marinaadi ained ning kalla räimefileedele. Marinaad peab katma kalad täielikult. Jäta kalad marinaadi 6-12 tunniks.
Viiluta apteegitill, koori ja haki sibul ja ingver. Valmista teine marinaad, segades kõik koostisosad.
Kurna räimed esimesest marinaadist. Lao räimed sibula, fenkoli ja maitseainetega kihiti purki ja kalla peale teine marinaad. Jäta paariks päevaks külma seisma purki aeg-ajalt raputades.
Juurde serveeri musta leiba võiga või ka keedetud värskeid kartuleid ohtra tilliga.

11. mai 2012

Mangopuding

Olen kuidagi ootamatult rabarberihooajal mango- ja eksootiliste magustoitude lainele sattunud. Süüdlaseks on tõenäoliselt koju taritud küpsed magusad mangod ja külmkapist vastu vaatav avatud poolik East Endi mangopüree, millele tuli lahendus leida. Igal juhul on tegemist just selliste eeldustega, et justkui iseenesest kandsid jalad mind kokaraamatute riiuli poole ja otsisin üles juba paar korda silma jäänud mangopudingi retsepti.


Kõnealune raamat on Annabel Jacksoni "Chinese Cooking" ja tema raamatus on selle mangopudingi valmistamisel kasutatud saagot (mis muide oli ka eelmise vabariigi ajal Eestis päris hästi tuntud ja kasutatud tooraine). Mina seadsin sammud kiirelt Piprapoodi ja tõin sealt ära saago asenduse ehk tapioki. Tapioki on selline võlutoit, mida võtad näpuotsatäie ja pärast on terve pere pere toidetud. Paisub ja paksendab ikka päris korralikult. Tapioki kohta saab lugeda veidi SIIT, aga julgen ise lisada, et segadus terminitega on parajalt suur ning seda, kuivõrd palju versioone tapioka algmaterjali ehk manioki juurte kohta on liikvel, ei tea vist täpselt keegi. Wikipedia andmetel liiguib järgmiseid versioone: cassava, manioc, aipim, bitter-cassava, boba, mandioca, macaxeira, manioca, tapioca plant, yuca. 

Selline teratoit ongi tapioki
Vietnamis reisil käies saime ka ise manioki juurt maitsta ja see oli selline magus tärkliseline jahune mass. Üsna lääge kraam, mida keedetakse ja siis dipitakse pähkli-suhkru segusse. Vietnamis, muide, oli seesama manioki juur rahva näljahädast päästja nii Ameeriklaste rünnakute ajal varjunud vastupanuvõitlejate kui ka hiljem Ameerika kaubandusembargo ajal. Igal juhul keeldus meie noor vietnamlasest giid seda juurt koos meiega söömast, mainides vaid mokaotsast, et on vaid maniokist aastaid toitunud ja enam ei suuda süüa.
Minul õnneks traumaatilised mälestused puuduavad ja puding tapiokast sai mõnus. Uus laar juba valmis, sest esimene katsetus kadus turbokiirusel.
25 g tapiokigraanuleid (20 minutit vees leotatud)
250 ml sooja vett 
2 spl suhkrut
200 ml East Endi mangopüreed
150 ml vahustatud 35%-list koort (võid ka rohkem lisada, kui tahad kreemisemat lõpptulemust)
4 želatiinilehte (eelnevalt vees leotatud)




Pane leotatud tapiokigraanulid veega keema ja keeda vaiksel kuumusel pidevalt segades 10 minutit. Lisa suhkur ja jäta jahtuma.Sega mangopüree sisse želatiinilehed ja lase neil korralikult lahustuda. Võid veidi ka püreed soojendada, et želatiin paremini lahustuks. Sega ettevaatlikult juurde vahukoor. Nüüd ühenda mangopüree-želatiinisegu ja tapiokimass ning sega kõik ühtlaselt läbi. Kalla magustoidupokaalidesse või klaasidesse ning aseta külma tahenema. 
Serveerimisel võid pudinigile peale lisada veel mangopüreed, mangotükke, hooaja marju või muud meelepärast.


Tooteid jagas katsetamiseks Piprapood.

9. mai 2012

Kookosriis mangoga Taipäraselt

Kleepuv riis mangoga ja kookoskastmega on Tai köögi klassik. Originaali nimi on Khao Niaow Ma Muang ja seda troopilist rikkalikku magusrooga valmistama asudes on esmatähtis, et riis oleks see kõige õigem. Õige on siis see riis, mille ingliskeelne nimetus on glutenous rice või ka sticky rice. Eestikeelne vaste oleks vast kleepuv riis. Igal juhul on tegemist riisiga, mis muutub keetes hästi kleepuvaks ja kaotab pea täielikult oma riisitera struktuuri.


Magus kleepuv riis koos täidlase kookoskastmega mangoviiludega täiendatuna - troopiliselt rikkalik ja väga mõnus magustoit. Minu kasutatud sticky rice oli pärit veebipoe Umami.ee eksootilisest valikust. Nagu ka rikkalik mõnus kookoskoor, millest sai tehtud magusroale mõnusalt kreemine kaste.
Vaja läheb selle kleepuvast riisist magustoidu valmistamiseks esmalt aega, sest riisi tuleb enne keetmist päris pikalt vees leotada. Muidu on aga valmistuskäik lihtne.
2 dl kleepuvat riisi ehk sticky rice'i ehk glutinous rice'i
1-2 võimalikult küpset mangot tükeldatuna
4 spl pruuni suhkrut
näpuotsatäis soola
1 purk kookospiima või kookoskoort


Leota riisi 2 dl vees kuni neli tundi. Ära kalla leotamisvett ära, vaid lisa ca 1,5 dl vett + neljandik kookoskoorest või -piimast, sool ja  1 supilusikatäis suhkrut. Sega riisi sisse ning kuumuta kõik keemiseni. Keeda vaiksel tulel kaane all umbes 20 minutit. Kogu vedelik peab olema absorbeerunud riisi sisse. Keera kuumus maha, jäta riis kaane alla veel 10-ks minutiks seisma.

Saage tuttavaks - peaosatäitja ehk sticky rice ise!
 Kastme jaoks kuumuta (ära keeda) ülejäänud kookoskoort või -piima umbes 5 minutit. Lisa 3 spl suhkrut ja sega, kuni see on lahustunud.
Magusust võib muidugi igaüks oma maitse ja soovi järgi lisada, seega oleks hea lusikas kätte võtta ja maitsta, kas magusroog on piisavalt magus. Liiga palju suhkrut ei soovita panna, sest muidu läheb toit liiga imalaks, samas kui magusat tundub nappivat, siis võib enda magusaarmastusele parajaks toidu timmida.
Serveerimiseks tõsta riis kaussi või taldrikule, kalla peale kookoskaste ning kõige peale lõika mangoviilud.
Toidu kohta võib ehk niipalju kommentaariks lisada, et minu kõige vanem poeg nõuab nüüdsest seda "putru" hommikusöögiks :) Järeldus, sõltuvust tekitav loomus selle toidu puhul on kinnitust saanud. 

Katsetamiseks jagas tooteid Umami.ee

    8. mai 2012

    Rabarberitäidisega kook siidise valge šokolaadi ja mascarpone kattega

    Rabarberihooaeg on alanud ja hetkel on just see kevadine erkroosa vili kohustuslik komponent kõikides kookides. Rabarberi hapukas erksus ja kreemlikööri-mascarpone kate, kus magusust andmas valge šokolaad, moodustavad kokku kaunilt kevadise ja eriliselt hõrgutava koosluse. Kevadisi rabarbereid ei ole vaja koorida, sest koor on veel pehme ning lisaks sellele saab kook ka kaunilt erkroosa välimuse.
    Nautigem kevadet ja rabarberit! Lõpuks ometi on kauaoodatud rabarberhooaeg jälle alanud.


    Põhja jaoks läheb vaja:
    300 gr jahu
    100 gr võid
    1 dl suhkrut
    1 muna
    Näpuotsatäis soola
    ½  tl küpsetuspulbrit
    Sega omavahel kuivained ning näpi sisse külm tükeldatud või. Lisa muna ja  sega see kõik ühtlaseks tainapalliks. Kõige lihtsam on seda teha köögikombainis pulse režiimi kasutades. Aseta tainas toidukile sisse ning pane vähemalt pooleks tunniks külma. Suru tainas lahtikäiva vormi (hästi sobib ümmargune 24  cm diameetriga lahtikäiv vorm) põhjale ja külgedele ning küpseta 180-200 kraadi juures umbes 10 minutit. Küpsetamise ajaks aseta tainale küpsetuspaber või foolium koos raskusega (nt kuivatatud herned, riis või oad). Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ning küpseta põhja veel umbes 5 minutit. 


    Täidis:
    350 gr rabarbereid tükeldatuna koos koortega
    1 dl suhkrut
    2 spl maisitärklist
    2 spl Vana Tallinna likööri
    Sega rabarber suhkru ja Vana Tallinna likööriga. Hauta potis vaiksel tulel umbes veerand tundi kuni rabarber on pehme ja kergelt lagunenud. Sega maisitärklis ja väike kogus rabarberikeedise mahla tassis segamini ning kalla siis see segu tagasi potti. Keeda, kuni täidis pakseneb. Jahuta.
    Kalla täidis eelküpsetatud põhjale ja laota ühtlase kihina laiali.
    Kate:
    250 gr toasooja mascarpone toorjuustu
    0,5 dl Vana Tallinna kreemlikööri
    100 gr valget šokolaadi
    2 muna
    0,5 dl suhkrut
    Sulata šokolaad veevannis. Sega mascarpone suhkruga ühtlaselt kreemjaks, lisa sulatud šokolaad, munad ühekaupa (enne sega eelmine muna massi sisse ja alles siis lisa järgmine), suhkur ja kreemliköör.
    Kalla kate rabarberitäidise peale ning küpseta 180 kraadi juures umbes pool tundi, kuni kate on kalgendunud ja hakkab kergelt äärtest kuldset jumet omandama.
    Tõsta ahjust ja lase enne serveerimist veidi jahtuda. Kaunista värskete maasikatega. 

    Retsept on välja töötatud koostöös Livikoga

    5. mai 2012

    Karulaugusupp ahjukrõbedate umbrohusaiadega

    No millest muust kui umbrohust tuleb jälle juttu. Aeg praegu just selline, et igast mullasest ruutmillimeetrist pressivad end muljetavaldava kiiruse ja otsustavusega välja kõik kannatlikult kevade saabumist oodanud taimed. Veel paar nädalat tagasi, kui rohelisi taimi oli veel vähe näha, võis tunda käsi mullale asetades, kuidas kogu pinnas justkui pakitseks tärkamisvalus. Nüüd on kõik valla pääsenud.
    Kevadiste taimede elujõud on kindlasti midagi sellist, mida peaks ja võiks ka enda talvest kurnatud oranismi turgutamiseks tarvitada.


    Karulauku söön ma hetkel küll igapäevaselt. Pestopurk tühjeneb kiiremini kui teda jälle täita jõuan.
    Mõni päev tagasi Neh-is käies pakuti seal aga nii imemaitsvat karulaugusuppi, et tugev konkurent pestole on nüüdseks tekkinud. Veidike karulaugusupi kohta uurides selgus, et tegemist on tegelikult vichyssoise-laadsele põhjale eelnevalt blanšeeritud ja püreeritud karulaugu lisamisel tekkinud kooslusega. Lihtne, kas pole. Niisama otse karulauku supile lisades pidi olema oht, et karulaugu kevadist vurtsu täis maitse on liialt intensiivne. Sellest lihtsast näpunäitest innustununa sai minu karulaugusupp järgmine:
    1 porru valge osa
    2 keskmist kartulit
    1 keskmine sibul
    juurvilja- või kanapuljongit (fondist)
    kohvi-või vahukoort (või näiteks sulatatud juustu, mis annab ka mõnusa kreemise maitse)
    valget pipart
    võid
    paras punt karulauku
    soola maitsetamiseks


    Tegevuskäik on järgmine: lõika porru pikkupidi ribadeks, eemalda tumeroheline osa ja pese välja kihtide vahel olev muld. Haki sibul.Pane poti põhja või ja kuumuta selle sees sibul ja lisa mõne aja pärast porru. Kuumuta vaiksel kuumusel läbi.Kalla peale puljong ja lase keema. Lisa kuubikuteks lõigatud kartul. Juurikad peaksid olema vedelikuga kaetud. Keeda, kuni kartul on korralikult pehme.
    Püreeri saumikseriga peeneks, lisa püreeritud karulauk (vt järgmine lõik) ja koor.
    Karulaugu lisandi jaoks blanšeeri ehk ehmata kuuma veega karulauku kiirelt (mõnekümnest sekundist keevas vees piisab), kurna sõelal vesi välja (võid liigse vee käte vahel välja pigistada) ja püreeri purustajas.


    Juurde sobivad hästi umbrohused saiad. Nende valmistamise jaoks tee esmalt tiir ümber maja ja korja kokku korralik peotäis naati, nõgest, võilillelehti või muud, mis parasjagu ette jääb. Sega kausis 100 g kodujuustu, 50 g riivitud juustu (hästi sobib ka sinihallitus- või kitsejuust), hakitud umbrohi, majonees ja/või hapukoor, mida peaks olema nii palju, et tekib ühtlane laiali määritav mass. Maitsesta soola ja valge pipraga.
    Määri seda segu ciabatta-laadsele saiale ning küpseta 180-200 kraadises ahjus kuni saiad on parajalt krõbedad, juust sulanud ja kuldpruun värv peale tekkinud.


    Serveeri koos püreesupiga või ka näiteks iseseisva toiduna õhtu- või hommikueineks.

    4. mai 2012

    Neh. Suve saabumiseks valmis

    Kõik algas sellest, et Peeter Pihel, kelle sära ja annet toiduilmas me kõik tunnustame-teame ja keda seostame nüüd juba teist aastat nii suvise Muhu saare kui talvise Tallinna sadamapiirkonnaga, saatis kutse Neh-i peakoka lauda. Lõunasöögile.  Eesmärgiks tutvustada Neh-i suviseid maitseid ja anda ühtlasi märku ka sellest, et sel hooajal ei jäänud Neh vaid talveprojektiks.


    Soovijad saavad rohelisest hooajast kantud ja kannustatud maitseid nautida sel suvel ka ilma Pädastesse sõitmata. Küll tõenäoliselt veidi teises interpretatsioonis, kuid kes Peetri kaunist ja elegantselt käekirja armastama on õppinud, küllap see tunneb need mõjutused ära nii Muhus kui Tallinnas.

    Karulaugune majonees
    Tegelikult on siiralt hea meel, et kodumaist loodust ja taimeküllust väärtustava koka restoran on avatud ka sel ajal, kui kogu hooajaline värske kraam on meil siin kasvamas ja oma parimas headuses. Nii oligi see maikuu alguse degusteerimine korralikult karulaugune, rabarberist ja sparglist rääkimata. Kogu menüü on võluv oma puhaste maitsetega ning Nehi mõnusas hubases pesas istudes tundub hetketi, et ajamõõde on siin ka Muhu saarelt pärit. Tunduvalt vähem tempokas, kui mõnekümne meetri kaugusel autodest kihavatel ja kiirustavaid inimesi täis Tallinna kesklinna tänavatel.
    Aga alustame algusest. Esmalt oli juttu sellest, et Nehi talvemenüü peamised lemmikud - jaanalinnuliha, veisepõsk ja kitsejuust - on ka suvemenüüs olemas. Muu menüü on aga kohandatud suvisemaks.
    Alustame juurikatest tehtud tšipsidega.


    Tavapärased kuivatatud juurikatest krõbinad on sel korral saanud kaaslaseks karulauguse majoneesi, mille erkrohelist värvi ja veatut läikivapinnalist emulsiooni me kõik ninapidi juures olles imetleme. Kas pole kaunis!
    Loomulikult ei saa läbi korraliku rukkileivata, mis on kadakane, krõbeda kooriku, imepehme ja -maitsva sisuga ning millele on võimalik määrida isetehtud võid. Tuleb ennast tagasi hoida, et ainuüksi leivaga ennast maiustama ei unusta.


    Esimeseks roaks on "Made in Muhu" nimeline kandikutäis, kust leiab nii kuivatatud meretinti, jaanalindu, lammast, räime, karulaugupestot, marineeritud köögivilju, frititud seanahka ja kes-enam-mäletab-mida-kõike-veel. Avastamist ja mekutamist jätkub kauemaks.


    Ülejäänud söökide kõrvaseks tuuakse lauale speltasepik ja pähklite-rosinatega leib koos külmpressi rapsiõli ja vaarikaäädikaga. Mõnusad maitsed kõik ja jälle tuleb ennast korrale kutsuda, et niisama leivaga enda kõhtu enne plaanitud käikude saabumist täis ei sööks.


    Ühe eelroana kantakse lauda valge spargel vinnutatud Šoti mägiveiseviiludest teki all.


    Spargli puhas ja kevadkerge maitse harmoneerub hoolikalt ja põhjalikku meisterdamist saanud imemaitsva veiselihaga suurepäraselt. Reipalt erkkollase munakollasekastme lisamine seob maitsed veel kaunimaks tervikuks. Põneva lisandina on võimalik aga toidu juurest leida midagi sellist, mille tuvastamisega me ilmselgelt ilma kõrvalise abita hätta jääme.


    Nimelt on maitset lisamas ka elupuupungad, mida sarnaselt kapparitele hoitakse soolvees. Maitses on päris ilusti tunda elupuu maitse ja avastus on sedavõrd imponeeriv, et käisin juba, käed puusas ja meelas pilk silmis, tiiru über oma aias oleva elupuu. Tõenäoliselt on sarnane purgike ka minu riiulile sugenemas
    Salatitegu on omaette vaatamist väärt. Esmalt jaotatakse ümmarguse purgi põhja laiali rohelised lehed ja salati köögiviljad. Järgmisena saab iga ports šifoonpudelist mõne sortsu kitsejuustuvahtu.


    Ja siis lukustatakse purgi sisse ja salatile peale heinasuitsu. Mis kaant kergitades tõuseb ilusa ja väga aromaatsena kõigi laua ääres olijate haistmismeeli õrritama.


    Tuleb tunnistada, et suitsumaitselist salatit ei olegi vist sööma sattunud ja lisaks põnevale kogemusele oli see versioon salatist ka hästi maitsev. Kitsejuustuvaht, kõik salatikomponendid, sealhulgas ka õhuke spargliriba, olid suitsuses tõlgenduses ühtpidi küll äratuntavad, teisalt aga täiesti teistmoodi.
    Siis aga oli supi etteaste aeg.


    Supi serveerimise ettevalmistamist oli juba iseenesest tore vaadata. Samblasele kännule pikkupidi poolitatud pudelile sättis ennast kevadiselt roheline püreesupp, peites enda alla mõned valged sparglitükid. Supiks oli karulaugu püreesupp, mis maitses imeliselt.


    Kavatsen seda kindlasti ka kodus katsetada, mingi veidra mõttepeetuse tulemusel ei ole seni taibanud karulauku lihtsalt supi sisse panna. Igal juhul innustas see Nehi kevadesupp küll sellele, et esimesel võimalusel teen koduse versiooni ka valmis. Kauaks seda karulauguhooaega ikka jagub :)
    Niinimetatud pearoaks oli koha. Lihtne ja puhas. Seltsiks lillkapsapüree ja kuivatatud kalamarjapuru.


    Värske, kvaliteetse kala häädusest võiks sonette kirjutada. Sedavõrd mahlane, maitsepuhas ja stiilselt süütu võib üks kala maitse olla, kui tooraine on aus ja kokk suudab toorainet väärtustades teda töödelda. Ei oskagi pikalt heietada. Ilus, mis muud.
    Lõunasöögile paneb ootuspäraselt punkti dessert, milleks on rabarberikompott kohupiimaga. Justkui ekskurss lapsepõlvemaitsete maile. Aga hoopis teises kvaliteedis.


    Rabarberikompott on väga mõnus, hamba alla satuvad krõmpsuvad rabarberitükid tekitavad küsimuse, mille paganama pärast me alati rabarberi kipume ikka täiesti pehmeks ja tümaks töötlema, kui tal sedavõrd nauditav tekstruur. Veidi asja uurides tuleb välja, et kompotis saavad kokku pehmeks hautatud "leem" ja pooleldi tooreks jäetud rabarber. Ja täiesti suurepärane tulemus ongi garanteeritud.
    Kokkuvõtvalt võib öelda, et Neh tasub avastamist ka suvisel ajal ja kuna seal on õuele avatamas ka väliterrass, siis mõnusat sooja suveõhtut (ja loodame, et neid tuleb palju) sobib üks rikkalik, ühtaegu tuttavlik ja üllatav ning kindlasti väga maitsev õhtusöök kroonima küll.


    Meistrid, teadagi, ei puhka ja isegi siis, kui linn mattub laisalt jaanijärgsesse rammestusse, võib keskmiselt agaramat toimetamist sel saabuval suvel Neh-i köögis täheldada. Silmas tuleks pidada ainult seda, et uksed avatakse alates 18.-nest ehk siis lõunasöögi sooviga ei ole mõtet Neh-i ukse taha kolistama tulla.
    Kui aga on mahti õhtu saabumine ära oodata, siis maitseelamusi Tallinnas sadama kandis suure tõenäosusega nautida saab.