8. detsember 2012

Kartuli-ürdipirukad

Taaskord üks piinlikult lihtne ja häbematult hästi maitsev kooslus. Mõnus tulemus on garanteeritud.
Tegelikult olen juba mitmel korral kartulipiruka teemal kogemusi jaganud: esmalt bolanisid kartuli-koriandri täidisega teinud (imemaitsev kooslus!) ja siis sarnase sisuga väikeseid kartuli-ürdipirukaid küpsetanud.



Aga et kaks ei saa jääda kolmandata, siis sai metoodika näpatud Nami-Nami Galina kartulipirukatest ning sellest inspireerituna pärmi-lehttainast ürdise-juustuse sisuga kartulipirukaid tehtud. Imelihtne ja väga maitsev! Neid pirukaid valmistasin ka MTÜ Eesti Kartul pressiürituse tarbeks ja otse ahjusoojana sai neid külalistele pakutud. Järele ei jäänud ühtegi :) Mõnusad on need pirukad nii ainult kartuli ja ürtidega kui ka juustuse või lihasema lisandiga, nii et igaüks võib endale sobivaima variandi ise leida. Kartulitäidise jaoks on parimad C või D tüüpi kartulid ehk pudrukartulid, mis on jahused ja keevad katki. Tuleb hea tihe ja kreemine täidis, eriti kui veel võid või juustu lisada.


Vaja läheb nende pirukate jaoks:
500 g lehttainast
3-4 kooritud, keedetud ja pudruks surutud kartulit
peotäis koriandrit, rohelist sibulat vm meelepärast ürti hakituna
50 g (või rohkem) võid (sobib ka 35%-line koor)
soovi korral riivitud juustu
muna määrimiseks
Soovi korral võib tummisema täidise teha näiteks peekoniga vm lihasema kraamiga
Sega kuuma kartulipudru sisse tükeldatud või ja lase sulada. Sega juurde hakitud ürdid, soovi korral juust ning maitsesta segu soola ja pipraga.
Rulli jahusel pinnal tainas piklikuks ribaks. Riba keskmisele 1/3-le laota kartulitäidist, suru see ühtlaseks "vorstiks" ning tõsta mõlemad tainaääred kartulipudru peale. Keera liitekoht allapoole ning lõika täidetud tainavorstist meelepärase suurusega pirukad. Tõsta ahjuplaadile, määri pealt lahtiklopitud munaga ning küpseta 200 kraadi juures (pöördõhuga) 10-15 minutit ehk seni, kuni pirukad on kaunilt kuldpruunid.
Serveeri soojalt.



2 kommentaari:

Liina ütles ...

Oeh, ma olen krooniline kartulihaige ja need pirukad on mu ravim!
Kartulist rääkides tuleb meelde aasta ´92, kui Kr sündis, mina kodune ja K kooliõpetaja oli. Siis kulus meil kahepeale talve jooksul vist mingi neli kotti kartuleid, kusjuures ei saa öelda, et oleks kehvasti söönud. Oleks tol ajal veel su kartulipiruka retsepti teadnud... :-)

Tuuli ütles ...

Liina, raviks kõlbab kartul alati. Kusjuures meie perel on sama efekt, et kunagi sai ikka talvekartulit mehiselt koju tassitud ja mida suuremaks pere ja mida edasi aeg, seda nigelamaks talvekartuli varud jäävad. Nii et aeg jälle kartulitoidud igapäevamenüüsse tuua, neid risotosid, orsotisid, gratääne ja sufleesid on nauditud juba küll. Muide, mis puudutab aastat 1992, siis oli ikka keeruline aeg küll. Ise visklesin sel ajal oma hilisteismeliste probleemide küüsis, aga nüüd "Isamaa tagatuba" lugedes avanesid tagantjärele mu silmad, millistest oludest me ikka omal ajal ehk aastal 1992 astuma hakkasime. Kardetavasti kartul päästis paljude toidulaua tol ajal, oli ta siis pudru, piruka või vormi näol.