17. oktoober 2012

Sügisvärvides peedi- ja kõrvitsarisoto toorjuustuga

Eelmisel postituses oli juttu NENDEST Mustapekka toorjuustudest, mis sattusid minu kööki Valio initsiatiivil, kes neid katsetamiseks jagas.

Olles kindlaks teinud, et juustu sulatamine muudab selle toorjuustu mõnusalt siidiseks ja kreemjaks, tekkis mõte katsetada seda juustu risotodes. No tegelikult oli risoto niikuinii plaanis ja siis sai lihtsalt kaks asja ühendatud. Kuna sel hetkel olid kodus olemas nii ahjupeet kui ka ahjukõrvits, siis sai risoto jagatud kaheks ning proovitud kahe sügisese variandiga. Värvide mäng haakub oktoobrikuuga suurepäraselt. 




Asja tuumaks on klassikaline risotopõhi ning kõrvits ja peet sisenevad risoto-loosse on alles lõppfaasis. Klassikalise variandi parmesan sai lihtsalt osaliselt toorjuustudega asendatud, mis muteerusid kiirelt kooreseks pehmeks massiks ja sulandusid ühtlaselt risoto sisse. Kokkuvõte: sellisel kujul kasutamiseks on need rammusad toorjuustud igati sobilikud. Natuke sättisin toorjuustuviile ka risotole peale, et oleks ikka näha, mis sisse läks. Värvist ei tasu ennast lasta segada, tegemist ei ole tofupõhise juustuga :) 
Kuumale risotole asendatuna sulab toorjuust mõnusaks kreemiks, nii et sööma hakates saab selle ilusti risoto sisse lihtsalt segada. Eriti meeldis kõrvitsa ja tšillise toorjuustu kooslus, maitsed sobitusid igati ilusaks kooskõlaks.
Risoto ise aga selline:
Oliiviõli ja võid
1-2 sibulat, hakituna
1-2 küüslauguküünt, hakituna
250 g risoto riisi (Arborio, Carnaoli, Vialone Nano – viimast müüakse Stockmannis ja seda peetakse parimaks)
100 ml valget veini
750 ml köögivilja- või kanapuljongit
100 g Mustapekka toorjuustu (kasutasin peedirisotol pipraga ja kõrvitsarisotol tšilliga varianti)
50 - 100 g riivitud parmesani või võid
Vastavalt siis sellele, kas tegemisele tuleb peedi- või kõrvitsarisoto tuleks arvestada selle risotokoguse jaoks ca 400-500 g peeti või kõrvitsat
Kõrvitsarisotole võiks lisada värsket salveid, peedirisotole rukolalehti vm meelepärast.

 
Peet ja kõrvits peaksid olema eelnevalt ahjus röstitud (ikka nii, et viilud ahjuplaadile, oliiviõliga piserdada, soola ja pipart ning soovi korral ka värskeid ürte peale ning siis umbes 200 kraadi juures pehmeks küpsetada). Ahjust võetud peet või kõrvits tuleks köögikombainis purustada.


Risoto ise valmib nii, et kuumuta paksupõhjalise poti põhjas õli ja või segu, lisa sinna hakitud sibulad ja hauta keskmisel kuumusel mõned minutid. Lisa küüslauk ja hauta ka läbi. Samasse lisa risotoriis ning prae see läbi, kuni riisiterad on klaasjad.  Kalla potti vein ning lase pahvak veiniaure kööki ja tuppa isutekitajana lendlema, lase muliseda mõned minutid. Samal ajal valmista ette kuum puljong ning hakka sortsude kaupa puljongit lisama. Ikka sorts puljongit riisile peale ja siis hauta, kuni vedelik on riisi sisse keenud, siis jälle järgmine sorts puljongit kuni riisi soovitud küpsusastme saavutamiseni. Riis võiks jääda al dente ehk siis kergelt hamba all veel vastupanu osutav. Selleks kulub kokku umbes 15 minutit.
Viimasena lisa kõrvitsa- või peedipüree, soovi korral võid püreele lisaks ka ahjukõrvitsa- või -peeditükke poetada. Lisa ka toorjuust tükeldatuna või pudista otse potti. Mõned toorjuustu tükid võid jätta ka peale puistamiseks. Kreemisema tulemuse tarbeks võiks ka riivitud parmesani või lihtsalt korralikku võid lisada. Sega kõik läbi ning lase veel minutijagu kuumeneda. Kõrvitsarisotole võid koos kõrvitsapüreega lisada veel hakitud salveid ja maitseks sättida kas riivitud muskaati või jahvatatud vürtsköömneid. Maitsesta soola ja piparaga, serveeri kohe. 
Sobib nii iseseisvaks toiduks kui ka tugevama toidukorra puhul lihakõrvaseks.

2 kommentaari:

Põnnidega ütles ...

No tegin siis nüüd seda kõrvitsarisotot. Ja ausalt öeldes olen siiralt õnnetu. Õnnetu seetõttu, et mul ei ole 4 magu nagu lehmal, sest see on nii mõnus ja maitsev ja kreemine, et tahaks kohe potitäie nahka pista! Kahjuks paistab see ka perele meeldivat, seega ilmselt juurde ei õnnestu enam tõsta.

Tuuli ütles ...

Põnnidega - no rõõm kuulda, et sõltuvus sellest toidust vaid mind ei piina. 4 magu nagu lehmal on küll hea võrdlus :))) Minu vanaema ohkas tavaliselt pühade ajal ikka, et oleks kaks kõhtu, sööks mõlemad täis. Tõenäoliselt ei tulnud ta selle peale, et 4 magu oleks veel uhkem :)