17. september 2012

Nostalgia eri. Marineeritud paradiisiõunad

Marineeritud paradiisiõunad on küll selline toit, mis meenub eelkõige lapsepõlve kodustelt pidudelt. Kohustusliku kartulisalati, täidetud munade ja hapukoore alla peidetud heeringa vahel leidis ikka neid pisikesi hapusid nupsikuid. Ega neid vist omal ajal liiga väärtuslikuks ei peetud ja pigem oli see jälle selline hädaabi toit, et midagi oleks keldrist võtta, kui poest jälle konservherneid ei õnnestunud saada. Ei mäleta, et ma lapsena ka neid liialt fännanud oleksin, aga mõned õunad pistsin ikka põske, kui pidulauda istutud sai ja sefiiritordist kippus süda juba läikima.


Ajad muutuvad ja nüüd olen paaril korral ennast tabanud nostalgiliselt marineeritud paradiskade (nii meil kodus neid miniõunu kutsuti) järele õhkamas. Seepärast olin üle keskmise õnnelik, kui ühel ilusal päeval ühe toreda turutädi letil kastipõhjale laotunud paradiisiõunad leidsin. Võtsin kohe kõik ära. Tädi rääkis veel juurde, et ega tema neid ise viitsikski korjata, aga mingi imelik inimene käib temalt iga aasta neid tellimas. See sümpaatne veidrik oli siis mõned kilod mullegi jätnud ning praktiliselt olematu raha eest õnnestus mul kiiskavpunaste ja korralikult hapude paradiisiõunte õnnelikuks omanikuks saada.
Ema retseptimärkmeid sirvides paraku tema firmaretsepti ei õnnestunud leida, seega võtsin appi Salme Masso aegmatu "Õunaraamatu" kus vajaminev juhis paradiisiõunte marineerimiseks ilusti sees. Tegin küll mõned omapoolsed muudatused - lisasin veidi oma lemmikut tšillit teravuse lisamiseks ja kange äädika asendasin veidi leebema veiniäädikaga - ja lõppkokkuvõttes jäin tulemiga väga rahule. Ainuke aga oli see, et avastasin alles hiljem, et õunte koortesse oleks tulnud augud torgata, siis ei pidavat katki keema. Aga see nüüd siis tagantjäreletarkus.
Las nüüd tulla need tormised ja tuisused ajad, mõnus hapukas lihakõrvane aitab ka kõige nukramal ajal veidi leevendust leida :)


Vaja läheb:
1 kg paradiisiõunu, puhastatuna ning koor tiku või kahvliga paarist kohast läbi torgatuna
6 dl vett
3-4 spl valge veini äädikat
1-1,5 dl suhkrut
6 nelgitera
6 vürtsitera
1-2 kaneelikoort
1 tšilli tükeldatuna (soovi korral).
Marinaadi valmistamiseks keeda vesi suhkruga kuni suhkur on lahustunud. Kergelt keevale veele lisa vürtsid (võid kasutada marlikotikest või teesõela, et hiljem oleks vürtse kergem kätte saada). Vürtse hoia kuuma veel sees umbes 10 minutit. Tšillipipra võib marinaadi sisse jätta. Lõpuks lisa äädikas.
Nüüd võib toimida kahte moodi.
Variant 1: kalla puhastatud õunad potti marinaadi sisse ja lase tasasel tulel korraks kiirelt keema tõusta. Tõsta õunad steriliseeritud purkidesse, kalla peale kuum marinaad ning kaaneta. Selle mooduse viga on see, et hapumad õunad kipuvad puruks minema.
Variant 2: lao õunad eelnevalt steriliseeritud purkidesse. Kalla peale veidi jahutatud marinaad (kuuma marinaadi kallates on oht, et purgid võivad praguneda). Aseta purgid suurde potti, kus on kuum vesi, mis peaks ulatuma purkide kaeladeni. Poti põhjale aseta köögirätik. Kuumata keemiseelsel temperatuuril (80-90 kraadi) umbes 20-30 minutit. Vesi peab hästi kergelt võbelema. Sule purgid õhukindlalt. Selle meetodiga peaks õunad paremini terveks jääma, kuigi iseenesest on see veidi tülikam ja töömahukam.



Nüüd aga veidi kannatust, kuni on piisavalt põhjust üks mõnus purgitäis paradiisiõunu avada.
Ehh, Odessa!

1 kommentaar:

Marju ütles ...

Oehh, see on tõesti nostalgia! Kui mul hiljuti õnnestus ühelt pildistamiselt väike purgitäis neid headusi kaasa saada, oli tükk tegu, et purki mitte autoroolis koduteel lahti kiskuda :)) Ja kui õunad olid naksti pärast kodus söödud, siis tegin loomulikult siirupist ka morssi - mmm :)