1. september 2012

Kaerahelbe purukook õunte ja pohladega. Emade kättemaks*

Kaunist kooliaasta algust kõigile Juhanitele ja Jukudele. Jõudu ja jaksu emadele, kes nüüd kuni kevadeni malbe ema rolli peavad minetama ja kehastuma papagoiks, kelle põhitekst on: "Kas sul õpitud on?", "Kus su kehalise asjad on?" jms kooliskäivate laste emadele liigagi hästi tuntud standardlaused.
Ei ole erandiks siin ka mina ning jälle tuleb oma kaks vanemat poega uksel lehvitades kooli poole saata. Üks neist põhikooli viimasesse klassi, teine täpselt kaks aastat allapoole ehk seitsmendasse. Suured mehed juba ja isegi ei ole veel oma imestamist mehehäälsete ja peajagu minust pikemate (okei-okei, minust pikem olemine ei ole nüüd eriline näitaja) poegade üle lõpuni ära imestanud.


Vedanud on neil emadel, kelle lapsed on nõus sööma pikka nimekirja erinevatest toitudest. Käsi südamel, olen oma lastele võrdväärselt kõiki toite, mida kodus teeme, alati pakkunud. Lapsed on lihtsalt sedavõrd erinevad, et mingit reeglit (nagu mind sageli õpetatud on, et paku ikka lapsele sama toitu, mis endale või et hoia lihtsalt näljas) ei julge mina küll kellelegi soovitada. Katse ja eksitus ning palju-palju kannatlikkust on minu kogemus. Ja siis olen ka seda täheldanud, et umbes 1,5-aastasele ei ole mingi kunst lambaliha, mereande, koriandrit jm toiduaineid pakkuda. Ajab aga suukese lahti, nagu linnuke. Umbes kaheaastasena käib aga mingi totaalne klõps ja oma toiduvalikul muutub laps neetult konservatiivseks. Olge õnnelikud need emad, kelle lapsel seda klõpsu ei käigi. Minu kolmest lapsest kõige raskem juhtum oli keskmise pojaga, kelle söödavate toitude ja toiduainete loetelu võis kõige hullematel aegadel olla nii veidi rohkem kui  kümnekonna nimetuse pikkune. Väga karm! Proovi siis tagada mitmekülgne ja täisväärtuslik toitumine. Laste lollitamine sai minu jaoks lemmik-spordialaks. Õnneks, teismeliseea saabudes, on meil olnud hulganiselt läbimurdeid ja, uskuge või mitte, nüüd saame lülitada menüüsse juba muna, riisi, lammast, kala, värsket kurki jne (nii jabur, kui see ka ei näi, olid kõik nimetatud toiduained meil mittesöödavate toitude nimekirjas ja see nimekiri on jätkuvalt vääääga pikk).
See pikk jutt sissejuhatuseks oli tingitud sellest, et kaerahelbe-õunakook on minu kui ema kättemaks sellele samale lapsele, kes kaerahelbeputru lihtsalt ei söö. Ega ka teisi putrusid. Pudru konsistents on tema jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. Oleme proovinud nii ja naa, aga seni läbimurret ei ole toimunud. Mis seal's ikka, kombineerime kaerahelbed ümber koogiks, värsked sügisannid ka sisse ja arvake ära, kas kooki sõid kõik kolm mehepoega kahe suupoolega poegade issist rääkimata :D


Koogist endast nüüd ka. Tegemist on üsna lihtsa ja samas hästi tervisliku koogiga, mis sobib hästi lastega perede toidulauale. Koogitainas moodustub valdavalt kaerahelvestest ning valget jahu tuleb ainult naatukene lisaks, et mass paremini seoks. Kook on üsna vähe magus ja kogu magusus tuleb ka pruunist ehk rafineerimata suhkrust. Õunad ja pohlad niikunii tervislikud sügisannid. Nii et kook, mida iga ema võib igasuguse südametunnistuspiinata lastele pakkuda ja isegi maiustada.


Vaja läheb põhja ja purukatte jaoks:
7 dl kaerahelbeid (võid kasutada neid "vana kooli" jämedaid kaerahelbeid, mis on kõige kasulikumad)
1 dl jahu
2 dl pruuni suhkrut
150 g võid
1/2 tl soola
1 tl kaneeli
1 tl vaniljesuhkrut
Sega kuivained omavahel ning kalla juurde sulatatud või. Sega. Suru puru 26-28 cm läbimõõdu ja kõrgete servadega vormi põhjale ja külgedele. Jäta umbes 1-1,5 dl tainapuru peale riputamiseks.
Täidis:
ca 700 g õunu tükeldatuna
ca 200 g pohli
poole sidruni mahl ja koor
1,5 tl kaneeli
1 tl jahvatatud muskaatpählit
1 dl pruuni suhkrut
3 spl jahu või tärklist
1, 5 dl hapukoort
Sega täidise ained omavahel ning kalla tainapõhjale peale. Puista üle ülejäänud tainapuruga ning küpseta 170-180 kraadi juures 50-60 minutit.
Serveeri kas vaniljejäätisega, vaniljekohupiima või ka vahukoorega.

* See emade kättemaks koogi nimena toob tahes-tahtmata meelde pere vanima, nüüd juba viieteistaastase noormehe varase lapsepõlve, kui kunagi tema käest küsisin, et mis on elus tema arvates kõige tähtsam. Vastus tuli kiirelt ja pikemalt kaalutlemata: "Presidendi kättemaks".
Senini pakub parajalt mõtlemisainet, mida täpsemalt poja silmas pidas :)

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere,
olen Sinu blogi pidev jälgija ja imetleja, see on üks mu kindlatest lemmikutest :)
Aitäh selle mõnusalt lihtsa ja tervisliku, aga samas (potentsiaalselt) kogu minugi meesperele maitseva retsepti-idee eest! Aga vähemalt sama suur tänu selle kommentaari eest, mis puudutab lapsi ja nende toiduvalikuid. Kohati tundub küll lapse toidulaua (täisväärtuslikult) katmine lihtsalt kosmoseteadus olevat - roogi, mille peale nina ei kirtsutata, võib vist kahe käe sõrmedel üles lugeda, pinguta palju tahad (ja asi vist siiski ei ole minus, kui täiskasvanud sööjate kommentaare uskuda... :) ). Väga lohutav on lugeda, et sarnast olukorda tuleb ette ka teistes peredes, kus kahtlemata veelgi suurepärasemaid valikuid lauale antakse :)
Külluslikku saabuvat sügist soovides,
alice

Tuuli ütles ...

Alice - tänud heade sõnade eest ja on tõesti lohutav kuulda, et sama mure (toidu suhtes ülivaliv laps) on paljudel emadel hinge haigeks teinud. Eks ole proovitud nii ühe kui teise nipiga, aga mõne lapse puhul lihtsalt on see olukord hullem, kui teise puhul. Aga igal jõudu uute läbimurrete ootamiseks ja kaunist alanud sügist!

Riina ütles ...

Otsisin pikalt retsepti, mida kasutada eelmiste aastate mooside ära tarvitamiseks (millegipärast meeldib neid ikka kellelegi perest teha, aga süüa eriti keegi ei taha). Esimese hooga mõtlesin tavalise purukoogi peale, aga esiteks polnud parajasti kodus nisujahu niipalju kui retseptides ette nähtud ja mulle lihtsalt üleüldiselt meeldib kasutada alternatiive kui võimalik. No ja just olingi kapist ootamatult kaerahelbepaki leidnud. Minu rõõm oli igatahes suur, kui ma selle retsepti avastasin. Sisu osa asendan lihtsalt purgist võetud moosiga ja vsjoo, midagi muud juurde ei pane. Sobib tõesti ülihästi vaniljejäätisega, samuti näiteks järgmistel päevadel hoopiski piimaga või niisama külmkapikülmalt süüa. Lapsele meeldib, mehele meeldib, külalistele on meeldinud. Aitäh!

Anonüümne ütles ...

Otsisin pohlareptsepte ja leidsin Sinu blogi... Aitäh idee eest, proovin kindlasti. Vastutasuks kaerahelbepudru idee mis lastele kindlasti meeldib: Keeda helbeid mitte piimas vaid apelsini- või öunamahlas, pane lisaks rosinaid ja banaaniviile; pirn sobib ka hästi - ilma piimata keetes ei tule sellist klistiiri, lisaks veel kile peale, mis lastele tavaliselt nii vastu hakkab. Ning maitse on ka huvitavam ja parem. Selle idee peale tuli minu ema, sest mina olen juba lapsest saati laktoositundlik; aga kuidagimoodi peab ju puder söödav olema! Igal juhul, pärast apelsinimahla-putru tahtsid kõik meie pere lapsed ainult seda putru, mitte piimaga keedetud varianti.

Tuuli ütles ...

Anonüümne, suur tänu väga vahva soovituse eest. Kindlasti proovin järgi ka selle apelsini- või õunamahlaga tehtud kaerahelbepudru. Tundub väga huvitav.

Niidirull ütles ...

Vapustav köök, lihtsalt vapustav.