6. august 2012

Punasesõstra tarretis tšilli ja rosmariiniga

Punane sõstar on tegija! Ei ole Eestis vist ühtegi marjaaeda, mille nurgas ei laiutaks punasesõstrapõõsas ning tihti ollakse hädas liigselt vohama kippuvate sõstardega, mida keegi ei viitsi korjata ja millega keegi ei viitsi midagi ette võtta.


Tõsi ta on, et oma seemnerohkuse ja kestade tõttu ei ole punane sõstar just paljude lemmik moosimari. Ja vanaemade meetodil selge ilma seemneteta tarretise tegemine oli päris põhjalik ettevõtmine. Mäletan lapsepõlvest suure reheköögi keskele asetatud toole, mille vahele seoti marli ja marli alla asetati suur anum, marlile visati nõrguma läbikuumutatud punased sõstrad, millest siis hiljem kogu mahl mitme inimese vahel marlit väänates välja pressiti. See tegevus kestis tavaliselt terve päeva esimese poole. Pealelõunal istus vanaema maha, võttis kätte suure savikausi ja segas aeglaselt puulusikaga punasest sõstrast nõrutatud mahla ja suhkrut. Minu mäletamist mööda oli seda segamist ühele kausitäiele teha vaja järjest terve tund. Ja ega's ühe kausitäiega see tegu tehtud saanud. Siis tuli järgmine ja siis järgmine.... See segamine oli vajalik selleks, et mass hiljem purgis tarretiseks muutus. Lõpuks oli olemas mitukümmend purki erkpunase tarretisega ja akna taga ammu pime. Selleks aastaks oli siis punasesõstratarretise tegu tehtud.
Ei tekita see kirjeldatud tarretisetegu vist liialt entusiasmi :)
Samas oli talvisel ajal ikka mõnus süüa küll vanaema oma kanade munadest tehtud kuldkollast biskviittorti, millel vahel ja peal piima-võikreem koos punasesõstra tarretisega. Senini meenutatakse härdusega vanaema torte.


Meie, laste, lähenemine punastele sõstardele oli tunduvalt lihtsam - kruus kätte, natuke põõsas ragistamist, siis tuppa ja kruusitäis sõstraid supitaldriku põhjale, kahvliga puruks, ohtralt suhkrut peale, sorts piima ka lisaks ja mõnus suvine magustoit jälle valmis. 
Ja loomulikult oli aasta läbi põhiline jook punasesõstramorss, mida jagus julgelt kevadeni ning mis oli kohustuslik element igal pikalauapeol.
Nüüdseks on sellest kõigest kirjeldatust saamas kaduv kunst ja puhast punasesõstramahla võib poest osta parjalt kalli raha eest.
Tegelikult ei pea aastal 2012 ühe tarretuva punasesõstrahoidise tegemine üldse nii valuline olema, sest meie kõigi suureks kergenduseks on olemas moosisuhkrud, kus tarrendaine juba iseenesest olemas. Ja kuna minu viimased väga meeldejäävad punasesõstra elamused on olnud pigem punase liha ja punasesõstra vaimustavalt täiuslikust koostööst, siis võtsin ette punasesõstra tarretise tegemise, mis oma iseloomult pigem lihakõrvane.
Selleks läheb vaja:
1 kg punaseid sõstraid
1-2 tšillipipra kauna hakituna
soovi korral tšillipulbrit
rosmariini
200-300 g 1:3 moosisuhkrut (mina panin pigem vähem)
näpuotsaga soola
(ühe partii tegin nii, et rosmariini asemel uhasin tarretise sisse hoopis 0,5 dl Vana Tallinna likööri ja tulemus sai väääga mõnus)


Kuumuta punaseid sõstraid vähese veega ning aseta siis marlile või nõrguma. Vääna välja maksimaalselt punase sõstra mahla marlit kruttides või suru lusikaseljaga sõelale litsudes mahl marjadest välja. Marlisse või sõelale alles jäänud marjasegust võid vee lisamisega kisselli või morssi teha. Saadud punasesõstramahlale lisa moosisuhkur, hakitud tšillipipra kaun(ad), maitse järgi rosmariini ning näpuotsaga soola. Keeda vaiksel tulel kümmekond minutit. Samal ajal aseta ahju 100 kraadi juurde ca 20 minutiks purgid, et neid steriliseerida. Tõsta purgid ahjust, kalla igasse purki kuum punasesõstra tarretis, kaaneta ja jahuta. Sellises vahekorras keetes tekkis mõnus tarretis, mis ei ole ka liiga puine. Just paras ilusaks erkpunaseks lisandiks taldrikule tõsta ilma et ta vormituks massiks vajuks.
Kui soovid aga magusat tarretist, võid tšilli ära jätta, näiteks münti, vanilli, kaneeli vm tarretisele maitseks lisada, suhkrukogust veidi suurendada ja siis peaks mõnus hapukas koogimoos valmima.
See tšilline, magus ja terav punasesõstra kaste lihatoitudele on aga nüüd jahedamaid ilmu ootamas, kui lihahimu jälle võimust võtab. Marjane punane vein veel lisaks ja, uskuge, maitsetäius selles koosluses on veatu!

9 kommentaari:

Katrin ütles ...

Tehtud!
Lihtsuses peitub seda va võlu ikka üha enam ja enam. See kraam kukkus küll ülihea välja - isegi selle kiuste, et rosmariin on parasjagu ikaldunud ning üleliia palju teda just sisse uhada ei olnud võimalik, ning ka moosipaksendajat (moosisuhkrut hetkel ei leidunud) sai natuke liiga vähe, et asi päriselt tarretuma hakkaks. Aga ülimõnus kaste lihale ja juustule sellegipoolest ning järgmise telli puhul vast läheb ehk juba ka marmelaadistamine korda. Aitäh idee eest, Tuuli! =)

Anonüümne ütles ...

See retsept olin nagu taeva kingitus, kuna toodi hunnik punaseid sõstraid ja ei osanud kohe nendega midagi peale hakata. Natuke netis surfamist ja leidsin selle retsepti:)
Tulemuseks oli tõepoolest ülimõnus krehvtine kaste. Väga asjalik blogi ja nii palju põnevaid retsepte.Suur aitäh!

kiilike ütles ...

Punase sõstra mahl tarretub suhkruga ilma lisandeid lisamata kui need marjad ei ole just tumepunased ja üleküpsenud. Retsept on väga õigel hetkel ja tundub olevat mõnus nii et läheb järgi tegemisele.

Anonüümne ütles ...

Tuuli, kust sa need kenad väikesed purgid leidnud oled?

Anonüümne ütles ...

Kas oled proovinud kurgisalatit punaste sõstardega ? Suppper hea - kurgid koorida , kloppida vähese soolaga ja lisada kahvliga purustatud punaseid sõstraid . Hea hapukas salat . Ilus veel pealekauba.

Tuuli ütles ...

Need Weck'i purgid on pärit Farwellist, mis asub Tallinnast Tartu poole sõites üsna kohe peale lennujaama. Suunatud küll suurköökidele, aga müüakse ka eraisikutele ning neid purke on seal mitmes erinevas suuruses.

Tuuli ütles ...

Anonüümne - tänud hästi vahva idee eest punaseid sõstraid kurgisalatis kasutada. Proovin kindlasti järele ja arvata võib, et värvide mäng on sellel salatil küll super!

Anonüümne ütles ...

Kõigepealt tänud imelise blogi eest!
Ei tea, kas see mingit olulist mõju hiljem avaldab, aga me tegime tarretise aurutatud mahlast. Ei mingit erilist vaeva. Moosisuhkruga tuli nii tahe, et lõika või noaga.
Teise satsi tegin tavalise suhkruga, jäi märksa pehmem želee. Marjad said küll korjatud päris viimasel minutil, ilmselt suvepoole tarretub paremini.

Tuuli ütles ...

Suured tänud heade sõnade eest! Nii vahva kuulda katsetamistest. Ma ise olen hakanud ka järjest rohkem kasutama moosisuhkrut just tänu sellele, et see tarretab mõnusalt. Aurutatud mahlast tarretis kõlab küll väga hõrgult :)