14. juuli 2012

Salatil on suve nägu

Suvisel ajal toitun ma valdavalt salatitest. Tundub kuidagi mõttetu sel ajal, kui värskusest pakatav kraam hullutab koduaias ja turulettidel, toidu valmistamisele liialt aega raisata. Ei ühelgi muul ajahetkel maitse värske tomat, kurk, till, virsik, maasikas või kasvõi tavaline peakapsas nii mahlaselt ja õrnalt. Keetmisega ei maksa ka kohe üldse mitte üle pingutada, suvised viljad tahavad valdavalt vaid mõned kiired minutid kuuma kümblust ja krõmpsuv oakaun, kapsas või suvikõrvits on kordades mõnusam, kui surnuks keedetud lödid köögiviljad.
Värvikirevus on ka omaette teema, mis muudab suvised söömaaja etenduseks omaette. Kirkad erksad värvid mõjuvad maitsemeeli ergutavalt ja tihti vaatan oma suviseid toidupilte verevaesel talvisel ajal ja muudkui neelatan ja neelatan :)



Nii juhtubki sageli, et piisava värske kraami olemasolu korral ei jõua mõte kaugemale salatist. Salatilehti ja rukolametsa leiab oma maja tagant ja ajakulu ühe isuäratava salatitaldriku kokku keeramiseks ei ole ka märkimisväärne.
Selles salatipostituses koondan kokku oma suvised lemmikud - mõned tavapärased ja mõned veidi teistmoodi. Need salatid on kõik sellised, mida kahjuks talvel väga nautida ei õnnestu ehk siis eelduseks on küpsete ja maitsetihedate toorainete kasutamine.
Minu üheks suviseks kiiksuks on marjade ja puuviljade lisamine salatile. Talvisel ajal seda liiga sageli ei juhtu ning vahel eksib vaid mõni verigreip või apelsin näiteks pardiliha salatisse. Maasikad on ühed võrratuimad salatikompoendid ja kes enda jaoks ei ole veel maasikaga salatit avastanud, tasub see viga koheselt parandada.
Maasikas +  balsamico + juust = salat. Maasikas salatis osutab minu jaoks alati kahele kohustuslikule komponendile - balsamico ja must pipar. Nende kahe koosluses muutub maasikas lihtsalt vastupandamatuks.


Üks ajatu klassika ja hullutavalt hästi toimiv kooslus on maasikas, kitsejuust, rukola, balsamico kreem ja siis must jahvatatud pipar. Vahel ei tahagi kohe lisada midagi muud. Samahästi sobib kitsejuustu asendama ka grillitud halloumi või ka näiteks brie- või camembert juust. Selle salati retsepti oleks justkui veider anda, nii et mõõta ja kaaluda pole kohe kindlasti vaja. Kõik need eelpool mainitet koostisained tuleb lihtsalt taldrikule sättida, siis meelepäraselt maitsestada (oliiviõli võib ka peale niristada) ja lihtsalt nautida. Võtmesõnaks on siinkohal balsamico ja sellesse kooslusesse sobib kõige paremini just palsamiäädika paksendatud kreemjas variant. Ahvatleva valiku erineva maitsega balsamico kreeme leiab Frizza valikust (Sadamaturul on need tooted ka ilusti olemas).


Minu lemmikud maasikasalatiga on viigimarja-, mustika- või datlimaitseline balsamico. Ja kui reeglina ma väga suur maitsestatud balsamicokreemide sõber ei ole (meeldib baasvariant ehk lihtsalt balsamico kreem), siis need Leonardi kreemjad ja täidlased kreemid on küll salatimeistrile pea asendamatud.
Virsik + prociutto + parmesan = salat. Virsik (aprikoos või nektariin) on samuti üks tänuväärne salatikomponent.



Olles ühtaegu nii mahlane, magus kui hapukas ühtaegu, annab selle puuvilja lisamine salatile mõnusa särtsu ja värvi. Mulle väga meeldib magusa virsiku sobitame Itaalia klassikutega ehk siis õhukese prociutto-loori virsikusalatile peale laotamine ning maitseks veel parmesanilaastude peale hööveldamine. Siis roheline salatipadi alla ja kas salatikaste või ka balsamico-kreem ja oliiviõli peale niristada. Sättisin salatile veel mõned maasikaviilud ka, praegu ju hooaja lõpp ja tuleb veel võimalust kasutada.
Arbuus + feta + must pipar = salat. See on selline vahva salat, mida oma kokaraamatutest olen leidnud vähemalt viielt autorilt (erinevate variatsioonidega) ja sellegipoolest suutis eelmisel aastal keegi ikkagi kusagil toidublogis pahandada, et, näh, see ju selle autori salat ja miks siis pole korralikult viidatud. Olen näinud sarnast kooslust nii tomati, maasikate, sibula, erinevate ürtide ja erinevate vürtsidega viimistletult.


Kui nüüd paar tundi oma kokaraamatuid lappaksin, siis ehk suudaksin ka selle, siin toodud koosluse üles leida (eeldusel, et ma nüüd oma peast tehes erinevaid variante omavahel seganud ei ole), aga olgu siis mainitud, et tegemist on suhteliselt levinud kooslusega, sest arbuus ja feta sobivad salatiks i-d-e-a-a-l-s-e-l-t.


Salati jaoks läheb vaja hästi küpset arbuusi tükeldatuna, punast sibulat õhukeste viiludena, tükkideks murendatud fetajuustu, basiilikut, värskelt jahvatatud musta pipart ning oliiviõli. Kes on usin, võib ka salatikastme valmis segada (toon baasretsepti ka postituse lõpul), aga lihtsama elu armastajatel piisab sellest, kui meelepärast maitset otse pudelist lihtsalt veidi juurde piserdada. Siin salatis minule isiklikult äädikalised ei meeldi, aga kes soovib, võib ka nendega katsetada. Muide, ka tomat sobitub siia arbuusi juurde väga suurepäraselt. Soovitan igal juhul ka see salat neil, kes seda veel avastanud ei ole, järele proovida.
Mozzarella + tomat + apteegitilli seemned = salat. See on nüüd minu üks lemmikuid salateid, mille postitus on juba paari aasta eest blogisse jäetud ja mille juurde pöördun ikka ja jälle tagasi, kui tomatid on tomati maitse saanud.


Nii teistmood ja nii hea on see ürtide ja röstitud fenkoliseemnetega marineeritud mozzarella võrreldes näiteks klassikalise Caprese salatiga. Ka siin on hästi oluline, et koostisosad oleks need kõige õigemad - mozzarella soovitavalt kreemja pehme sisuga pühvlipiimast toode ja tomat ikka selline, millel lõhna peale kergelt hulluda on võimalik. Retsepti leiab SIIT.


Olgu siis igaks juhuks veel seletuseks öeldud, et apteegitill on teisisõnu fenkol ja siin salatis kasutatakse fenkoliseemneid, mis on nagu suured köömned ning mida tuleks enne uhmerdamist kergelt pannil röstida. Olles ise selle salati sõltlane, röstin tavaliselt veidi suurema portsu korraga ning kasutan siis mõne nädala jooksul ära. Uhhh, kui hea!
Salatikastmed, need kõige lihtsamad. Iga salat vajab ellu äratamiseks salatikastet ning suvisel salatihooajal tasub kõik kastme komponendid enda läheduses hoida. Kõige klassikalisem salatikaste koondab endasse magusa, soolase, hapu maitse koos täidlust ja mahlasust andva tekstuuriga. Koguseid võib alustuseks mõõta, aga üldiselt käib salatikastme tegemine ikka tunde järgi. Paar kuldreeglit - äädika ja õli kogus on klassikalises salatikastmes 1:3 ehk siis ühe osa äädika kohta oleks vaja lisada 3 osa õli.

Pardifilee, tsitruselised, röstitud Kreeka pähklid ja granaatõunaseemned. Puhas ilu ja maitsenauding!

Teine oluline reegel on ainete lisamise järjekord. Esmalt sega äädikas ja muud ained ning viimasena hakka vaikselt lisama õli. Siis õli emulgeerub ehk moodustub ühtlane ja mõnusalt kreemjaks muutuv kaste. Õli sisse muid aineid lisama asudes saad lihtsalt kokkusegatud ja mitte liiga hästi segunenud õli ja äädika.
Nii, esmalt siis kõige lihtsam vinegrettkaste, mille jaoks läheb vaja 2,5 spl valge veini äädikat ja 125 ml õli, musta pipart ja soola. Sega sool ja pipar äädikaga ning nirista õli pidevalt segades äädika sisse. Või siis minu lemmik lihtne sinepikaste. Tegevuskäik on mõlemil sama. Võta esmalt 2 spl valge veini äädikat (sobib ka sidrunimahl), sega sinna sisse 0,5 tl sinepit, 1 tl mett, soola ja värskelt jahvatatud pipart. Sega. Hakka vaikselt kogu aeg segades lisama õli, mida selle koguse jaoks kulub 6 spl. Sega hoolikalt läbi ning kalla salatile. Sellistele salatikastmetele sobib väga hästi lisada ka peeneks hakitud šalottsibulat või ka küüslauku. Hakitud värsked ürdid teevad maitse võrratuks. Pestot võib kastmesse lisada ja pikantse maitse annab näiteks hästi peeneks hakitud anšoovis. Katsetada võib ka erinevate õlide ja äädikatega ning üldiselt on nii, et kui põhiloogika selge, siis annab salatile kastme valmistamine parajalt mänguruumi.
Samamoodi saab salatit tehes lõpptulemusega mängida lisades sinna erinevaid röstitud seemneid või pähkleid, värskeid või kuivatatud marju või puuvilju (kuivatatud jõhvikad on näiteks supermõnus salatilisand talvisel ajal), bulgur-kinoa-kuskus-oder-riis sobivad hästi toitvamasse salatisse, värskest kartulist rääkimata jne-jne.
Naudinguküllast suvist salatihooega!

Vaata veel:
Värske kartuli salat kilu ja vutimunadega
Salat grillitud suvikõrvitsa ja parmesaniga
Suvikõrvitsa carpaccio 
Ahjupeedi kitsejuustu salat
Pardifilee salat
Fenkoli apelsini salat
Caesari salat :)  (kuidas siis ilma selleta saaks?)
Vahemereline salat aedoa kaunadega
 
Paleoretseptide puhul jäta lihtsalt salatitele juust lisamata

6 kommentaari:

Suslik ütles ...

nii vesistama panevad pildid - lihtsalt ilus! Väga pilkupüüdev ja salatiga mänglev on aga piklik vaagen (esimesel pildil) - tõeliselt kaunis :)

Suslik ütles ...

üks pisike tähelepanek: salatikastme rubriiki on kogemata kirja saanud 2x õli. Tsitaat: Paar kuldreeglit - äädika ja õli kogus on klassikalises salatikastmes 1:3 ehk siis ühe osa õli kohta oleks vaja lisada 3 osa õli :)

Tuuli ütles ...

Tänud nii heade sõnade eest kui ka olulise tähelepaneku eest. Kui ühele osale õlile lisada kolm osa õli, siis heast salatikastmest jääb tulemus küll väga kaugele :)))

Liina ütles ...

Tsau, ma seda blogis vigisemist pole täheldanud, küll aga teadis üks tark ajunüümne kommentaator paar suve tagasi sõna võtta Postimehe Grillilehes, kuhu olin arbuusi-feta salati üles pannud. Tema teada oli tegemist 100% Jamie Oliveri leiutisega ja kuidas mina seda kaaperdada julgesin? Nami-Pille mainis seepeale oma tavapärasel tasakaalukal moel, et tema on feta-arbuusi kombot sattunud korduvalt sööma nii mõneski kohalikus Kreeka tavernas, seega on algselt tegu ikka autentse etnilise retseptiga. Kõik tänapäevased autorid lihtsalt interpreteerivad Kreeka külaköögi klassikat.
Nii et igasugune autorlusele viitamine näitab sel puhul lihtsalt kraaksuja enda teadmatust :-)
Aga jah, Tuuli, kogu see salatipostitus on sul nagu südasuve essents - me toitume ka päevast päeva lehtedest, marjadest ja viljadest + minimaalses koguses loomset valku. Silmal ilus, kõhul hää :-)

Liina ütles ...

Äh, ma ei mõelnud, et kui sa kusagilt raamatust nüüd mingi autori sellele fetale-arbuusile leiad, siis sa üks teadmatuses kraaksuja oled :-D Viitamine on ok, sest igal kasutajal on asjast oma nägemus. Ma tahtsin ikka neile vastu nina anda, kes peale Jamie ühtki kokaraamatut lugenud pole ja teda maailma esimeseks retseptikirjutajaks peavad. Pagan, ma ikka ei oska oma mõtteid üheselt väljendada :-D

Tuuli ütles ...

Liinakene - meie jagatud alateadvuse juures ei olnud mul ka parima tahtmise juures võimalik midagi kusagilt valesti välja lugeda :D
Aga seda olen täheldanud ka ise, et kuna Jamie müüb massi, siis paljude teadvuses on mingid toidud vist jäädavalt temale reserveeritud (mis siis, et retsepti sissejuhatuses võib sellest pikalt juttu olla, kuidas Jamie ise reisides selle retsepti kellegi nonnalt näppas).