25. juuni 2012

Hiina. Algus - Sichuani provints

Hiina reisi algusidee oli meil tegelikult täiesti spontaanne - meie head sõbrad viskasid välja idee minna koos Hiinasse, sättisime siis veidi võimalikke kuupäevi, ühel hetkel saabus meili peale lennuaegade graafik ja nii ta läks. Eelnevalt tuli veel korda ajada Hiina viisa, mis on omamoodi huvitav kogemus - näiteks tuleb esitada Hiina saatkonda tõend selle kohta, et sul on töökoht ka siis alles, kui sa reisilt tagasi tuled ja vaja on ka ette näidata hotelli broneering kogu Hiinas viibimise ajaks. Kukalt kratsima panevad formaalsused läbitud võiski ennast juuni esimeste päevadel Hiina lainele häälestada.

Chengdu's ehk Hiina Sichuani provintsi pealinnas avastasin enda jaoks fermenteeritud mustad oad,  millest valmistatud erinevaid kastmeid müüd otse meie hotelli kõrval. KÕIK olid erakordselt head.

Meie reisimarsruut oli üsna kohmakas - esmalt autoga Riiga, sealt lennuk Brüsselisse (mulle sobis see hästi, kuna Belgiasse ei olnud seni veel sattunud ning nii minnes kui tulles sai veidi ka Brüsseli peal hulgutud ning pissiv poiss ka üle vaadatatud), siis Peking ning edasi siis juba sihtkoht ehk Chengdu, mis on Hiina suuruselt viies linn. Lendasime Hainan Airlines'iga, mis on väga korralik Hiina lennufirma. Lennukis jagati lisaks tavapärasele varustusele isegi sokke :)
Esimene mulje Chengdu'st oli loomulikult lennuväli - kaasaegne, puhas, läikiv. Edasi algas koheselt olelusvõitlus. Esimesteks päevadeks oli meil Buddha Zen nimelises spa-hotellis broneering olemas. Koheselt leidus keegi "abivalmis" tüüp, kes meile pakkus erataksot meie hotelli 120 kohaliku raha eest, väites, et muidu maksab see teekond 150 raha (EUR-ides tuleks siis ca 8-ga jagada). Võtsime riski ja istusime ametlikku taksosse - kokkuvõttes maksime teekonna eest 50 jüaani. Edaspidi, arusaadavalt, olime üsna riikliku takso usku, mida on palju, mis on väga odava hinnaga ja kui taksojuht parasjagu ei pirtsuta (mida paraku ka ette tuli, kui ta valgest rassist klienti märkas), siis ka igati usaldusväärne.
Esimesed paar päeva veetsime Chengdu's. Vastuoluline linn. Linna keskmes on tõeline city - pilvelõhkujad, kaubanduskeskused, laiad mitmerealised teed, mitmetasandilised ristmikud. Ja siis, põhimõtteliselt sealsamas city kõrval, pargid ja templid, mis oma kõrgete müüridega lõikavad suurlinna neurootilise kära ja tempo kui võluväel läbi. Sedasama keskkonna teisenemisvõimet imetlesin veel mitmelgi korral. Meil õnnestus näha ja osa saada samal ajal linnas toimunud nukuteatrite festivali pidulikust lõpetamisest. See üritus oli veider ja naljakas ühttaegu. Meenutas kõige rohkem nõukaaegseid kontserte, kus pidulik ja pateetiline püüti põimida pidutsemise ja ülevoolava rõõmu elementidega. Alustuseks muidugi lõputud funktsionäride kõned, igavad nagu öö ja pikad nagu meie talv.

Selline liblikolevus on Hiina naiselikkuse idaal. See selgus hilisemate vaatluste käigus, kui noorte Hiina naiste kõige levinum riietusese tundus olevat roosast kardinapitsist kleidike. Episood festivali lõpugalast 
Nukuteatrite festivali grande finale. Kõik laval ja kõik õnnelikud
Minu jaoks kõige lummavam oli filigraanne Hiina traditsiooniline varjuteater

Peale kõnesid kui paisu tagant valla pääsenud tilu-lilu. Roosad-rõõsad libliknaised põimituna rahvuslikke teatrisuundasid tutvustatavate lavashow'dega. Piisavalt veider ja parajalt vaatemänguline. Veidike eurovisiooni meenutav.
Sichuanis olles ei tohiks jätta kasutamata võimalust pandadega kohtumiseks. Chengdu linna lähedal asus hiidpandade baas, kus elavad hoolsate silmade jälgides rohkem kui 50 hiid- ja punast pandat. Pandabaasi tuli külastada üsna vara hommikul, sest peale 9.30-st söötmist tüübid lihtsalt magavad tuimalt, esi- ja tagakäpad laiali. Punaste pandade olemasolust, piinlik tunnistada, ei olnud mul seni üldse aimu.

Hiidpanda bambusega maiustamas
Ka nii võib magama jääda
Punased pandad. Pisikesed ja nagu kährikud

Igal juhul on pandad just sellised nunnumeetrit põhja lükkavad olevused, kelle puhul evolutsioonis on väike viga sisse tulnud ja iseendaga nad enam eriti hästi hakkama ei saa. 40 kg söövad nad päeva jooksul bambusvõrseid ja siis puhkavad sellest matsutamisest pikalt ja põhjalikult. Terve bambusmets oli nende söögiaja jooksul reibast matsutamist täis.
Chengdu linn ise on moodne ja väga noor. Tänavapildis domineerivad meie mõistes väga noored inimesed ja neid on palju-palju. Linn tundub olevat, nagu suurem osa Hiina linnu, väga intensiivse arengu faasis ja kuigi Lonely Planeti andmetel elab linnas 4,1 miljonit inimest, siis jätab linn ise küll mulje, et mõni miljonit peaks neid elanikke küll rohkem olema.
Ja vaatamata tõelisele city'le, leidis Chengdu'st nii imearmsaid parke, templeid (Hiina suurim ja paremini säilinud budistlik tempel ning taoistlik tempel) kui ka armsaid ja rahulikke teemajasid.
Üks vahva teemaja ja teetseremoonia kogemus sai meile osaks üsna ootamatult. Kõndisime üht räämas ja üsna masendavat tänavat mööda, kus ümberringi getona näivad paneelmajad, kui meie reisiseltsiline märkas üht paokil ust, mille taga avanes kui võluväel vaikne, puhas, idülliline ja tõelisel armas teemaja. Peremees võttis meid esmalt üsna ebalevalt vastu, aga mõistes, et me soovimegi teed nautida, mitte ei ole eksinud, juhatas lahkelt sisse. Märkides diskreetselt, et kingad võiks jalast võtta. See keskkonna 100%-line vahetus oli muljetavaldav.

Teemaja oli ka kunstnike töötamise koht. Meie taga on üks (pooleliolev?) taies
Liigutuste läbikaalutud graatsia ja ilu

Teelaud. Ilus, kas pole?
Tee juurde pakutud maiustused. Asusime siis neid, peamiselt ubadest valmistatud maiustusi kohe maitsma. Järgnes peremehe mõistukõne, kuidas valged mehed suured ja tugevad. Liiga palju suhkrut aga ei ole hea :)
Peremees oli väga tähelepanelik. Kirjutas meie kõigi nimed üles ja siis pöördus alati meie poole nimepidi
Kui muidu oli meie kogetud Hiina lärmakas, olelusvõitluslik, väga intensiivne ja parajalt pealiskaudne, siis see rahu ja tasakaal ning ka viisakas tähelepanu, mis meile nüüd osaks sai, oli relvituks tegev. Teemaja peremees rääkis veidi ka inglise keelt ning kogu vestlus oli vägagi kaalutletud fraasidega, mõistujuttu sisaldav, äärmiselt tähelepanelik. Samasuguse põhjalikkusega sooritati ka teerituaal. Kaunis, maagiline ja täiesti teine reaalsus, mis jäi selle ukse taha, kust me poolkogemata sisenesime. Hiina üks imesid on kindlasti nende oskus keskkonda kujundada. Keset räpast ja lärmakat linna võid leida täiesti ootamatult täiesti idüllilise vaikse pargikese või väikese nurgakese ja lõpuni jääb arusaamatuks, kuidas nad seda teevad.
Chengdu linnas külastasime veel templeid. Keeruline kirjeldada, aga templite puhul kehtib sama reegel, et mingi keskkonna hetkeline muutus toimub sellest momendist alates, kui suurlinna lärmakatalt tänavalt oma jala templiaeda tõstad. Väga tugeva energeetikaga laetud keskkonnad ja tõeliselt kaunid ehitised nii tervikuna kui detailidelt.

Meie hotelli lähedalt vaade Chengdu linna keskel asuvale vanale osale öisel ajal

Taoistliku templi park
Motiivid taoistlikust templist
Taoistliku templi aed
Budistlik tempel
Budistlik tempel. Nagu näha, käis seal päris agar askeldamine

Munkadel olid templis omad mängud mängida
Selline armas lõvimotiiv on üsna levinud. Tõenäoliselt kaitseb sissepääsu väga hästi soovimatute külaliste eest
See on aga uus linnaosa Chengdus, kus oli palju kalleid poode. Ostlemistänav siis vist :)

Uus-vana linnaosa, kus palju keskmiselt kallimaid autosid majade ette pargitud, et kallites poodides sisseoste teha
Chengdu'st ja Sichuani provintsist laiemalt rääkides ei saa üle ega ümber kulinaariast. Öeldakse, et kui Hiina toidu puhul tuleb rääkida maitsetest, siis Sichuani köögi puhul tuleb rääkida vürtsidest. Ja vürtsikas on selle kandi toit korralikult. Sichuani (kasutatakse ka Szechuani varianti) pipar on kindlasti üks neist maitseainetest, millel tasuks pikemalt peatuda. Sichuani maakonnas kasutati seda vürtsi küll väga palju ja leidus seda isegi pähklimaiusest. Sichuani pipar ei ole tegelikult üldse mitte pipraline, vaid on tsitruseliste perekonda kuuluva taime mari. Originaalis veidi punaka varjundiga ümmargune mari, mis hamba alla sattudes vallandab üsna intensiivse maitsepuhangu ning mille toimel muutub suu ja huuled ka "paksuks" ehk siis tekitab hambaarsti tuimestusele veidi sarnaneva tunde. Sichuani pipar jahvatatud kujul on ka Hiina viievürtsisegu (Five spice powder) üks komponente. Sichuani toitudes leidus ikka päris ohtralt terveid Sichuani pipraid ja kuna toit on reeglina ka väga tšilline, siis iga toidukorra järel oli tavaline see, et suu nii õhetas ja tulitas ning oli samal ajal ka tuim. Väga omapärane kogemus :) Ülejäänud Hiina pidavat Sichuani provintsi ka tögama, et nad tuimestavad esmalt suu Sichuani pipraga ära, et saaks hästi teravat toitu siis süüa.
Hästi levinud on sealkandis hotpot. Kui söögikoha laudade keskel on kas avaus või suur pott, võib kindel olla, et tegemist on järjekordse hotpoti kohaga. Lahtiseletatuna tähendab see järgmist: suure laua keskel asuva poti laiemasse ossa kombineeritakse ohtralt kuivatatud tšillisid, Sichuani pipart, õli ja puljongit ning sama poti keskel asuvasse ossa puljongit, ürte, terve kala, vahel ka seeni vms. Kogu see duubel-potitäis aetakse laua all oleva gaasiga keema ning toidukorra jaoks tuleb lihtsalt erinevaid tooraineid tellida, mida selles hotpotis küpsetama,õigupoolest keetma, hakata.

Hotpoti läheb midagi, mille olemust me ei tuvastanudki. Oli see nüüd mingi siseelund või kalaline. Vintske ja sooneline algaine. Punane vedelik on tihedalt tšillisid ja Sichuani pipraid täis
Valikuid on tore teha, tavaliselt on menüü hiinakeelne ja piisab lihtsalt suvalisele reale näpu asetamisest. Teine võimalus on kõrvallauadel ringi vaadata ja siis proovida välja viibelda, et tahaks samasugust
Järjekordne hotpot. Seekord kaheksanurkne ning keskmine puljong sisaldas nii datleid kui seeni. Kala muidugi ka.
Lihapallid lähevad küpsema
Valik, mida hotpotis valmistada, on piisavalt lai. Alates veiselihast, kalast, lihapallidest kuni seente, roheliste varte või ka meile hästi tuttava kartulini välja. Kalad on sageli ülimas värskuses, meile toodud väikesed angerjad olid küll peata, kuid proovisid sellegipoolest pulkade vahel enne kuumprotseduure ära vingerdada. Päris omamoodi kogemus. Valmis keedetud valik tuleb siis pulkadega suurest potist välja õngitseda ning sageli pakutakse viimistlemiseks nii soola kui ka meie head tuttavat E621-te ehk naatriumglutamaati. See maitsetugevdaja kultus näib olevat Aasia riikide puhul vältimatu. Elegantselt suudavad nad ka Hiinas seda pea igasse toitu lisada või kui ei ole toitu juba eelnevalt lisatud, siis pakutakse rõõmsalt seda sulle kausikesega lauale, et saaks ikka piisava laksu kätte. Poodides müüakse ka loomulikult glutat ikka poole- ja terve kilo kaupa.
Minu üks lemmikumaid avastusi Hiinas oli fermenteeritud ehk soolatud mustad oad, mis on tegelikult sojaoad. Nende lisamine erinevatesse toitudesse andis tulemuseks nii mõnusa täidlase lisamaitse ja tavaliselt kippusin söögikorra lõppedes meeleheitlikult pulkadega ka neid pisikesi ubasid kätte saama.

Siin on sealiha paprikaga ja mustade ubadega. Väga maitsev!

Olen nüüd kodus ka veidi katsetanud samade ubadega ning plaanis on oma kogemusi ka blogi vahendusel jagada. Väga maitsev lisand, millega saab hästi kerge vaevaga võrratu nüansi Hiina toitudele.
Et aga postitus liiga pikaks ei läheks, teen siinkohal väikese pausi ja järgmise Hiina muljete postitusega jätkan juba sealt, kus Chengdu linnast jalga lasksime ja Tiibeti poole liikusime. Teravaid elamusi jätkuks kuhjaga ning jakiliha ja jakivõi tee (Tiibetis mägedes väga tavaline) sai ka ära proovitud.

2 kommentaari:

Jaana ütles ...

Väga värvikas postitus, valmistan end siis tuimestuseks ette :)

Tuuli ütles ...

Jaana - väga vahva, saan aru, et reis on ees ootamas. Natuke kadedaks teeb :) Väike lisasoovitus - kui on plaanis omal käel liikuda, siis võiks olla kas Lonely Planet vm reisiraamat kaasas, kus on kohanimed nii meile kui hiinlastele arusaadavas märgistuses. Kõige kindlam on bussijaamas või taksojuhile näpuga näidata hiinakeelse nimetuse peale. Vastasel juhul võib tulemus olla olematu või ettearvamatu.