17. mai 2012

Mälestuskilde 70.-80. aastatest. Üks raamat ja natuke loosimist ka.

Maksakaste ja kalakotlet, kiluvõi ja karamellkissell, kartulisalat ja klimbisupp, rosinakissell ja rasvane povidlopirukas - milline ajajärk teile meenub? 
Umbes aasta tagasi tegi ajakiri Oma Maitse mulle hästi vahva ettepaneku osaleda ühe raamatu koostamisel. Raamat keskendus 1970.- 80. aastate toitudele ja olustikule laiemalt ja välja tuli sellest üks vahva "Söögimosaiik"
Lappasime esimesel koosolekul koos raamatu idee autori Margiti, retseptide koostaja Raili, fotograaf Meeli ja kujundaja Maiga koos tikutopsi etikette, kaarte ja silte tollest ajas ja äratundmisrõõm segatuna isiklike mälestuskildudega ei tahtnud vaibuda. 


Hakates meenutama, mida ja kuidas omal ajal tegime ja sõime, kaevus mälu sügavusest hulganiselt vahvaid, naljakaid, nostalgilisi, härdaid, totakaid jne mälupilte. Ja süvenes ka teadmine, et oleme vaikselt jõudnud ikka päris kaugele sellest klimbisupi ja kalakotleti ajastust. Mis on ühest küljest ju tore, sest defitsiiti ega piiratuid valikuid taga nutta oleks küll ülim lollus. Teisalt on midagi olulist ja väärtuslikku samuti kaduma läinud koos turumajanduse pealetungiga ning vahel on tõeliselt kahju, et meie lapsed ei hakka enam kodus ema oodates igavusest vahvleid küpsetama, vaid istuvad suurema tõenäosusega hoopis arvutis.
Selgeks sai ka see, et kuigi igaühe mälestuskillud on kõik veidi erinevad (kasvõi vanaema firmatoitude osas), on suurem osa mälestusi justkui standardiseerimisprotsessi läbinud ning kohati ei ole vahet, kas koolis käidi Võsul või Kärdlas, kas süldipidu peeti Viimsis või Türil, kas seenel käidi Pärnus või Elvas - mingid motiivid tunduvat korduvat üllatava järjekindlusega. 
Mõned mälestused on traumeerivad – tean inimesi, kes senini lähevad endast välja köögivilja-piimasupi nimetamise peale.

Vihatud ja armastatud piimasupp. Foto: Meeli Küttim

Teised mälestused jälle soojendavad südant – vana head biskviitkattega rabarberikooki armastavad vist küll kõik ja alati. Selle ajatu hõrgutise retsepti leiad SIIT.

Ajatu klassik, biskviitkattega rabarberikook. Foto: Meeli Küttim
Omamoodi elevust tekitas raamatu meeskonnas erinevate ajastutruude nõude ja atribuutide otsing. Uskumatult palju tuli päevavalgele täiesti autentseid söögiriistu, Uku linikuid, alumiiniukahvleid ja Vigriga klaase. Puhas omaaegne disainiklassika. Raamatu piltide puhul oli üks idee hoida võimalikult ajastutruud pildikeelt ja mulle tundub, et see paljuski õnnestus, sest raamatut lehitsenud inimesed on silmnähtavalt elevile läinud tuttavate sümbolite nägemisest-äratundmisest.
Kui aga veel toitudest rääkida, siis oli kindlasti meie toidulaud tol ajal vähem vaheldusrikas, aga samas, tänu defitsiidile, tarvitati palju rohkem isekasvatatud-hoidistatud toitu ja toit oli puhtam ning looduslähedasem.  Toidud on maitsvad, lihtsad, ausad ja tervislikud. Kui kunagi võis igale lapsele hirmuäratav tunduda nii piimasupile tekkinud piimanahk, vasakule läinud toiduainetest tingitud verevaene sinakas klimp koolisöökla piimasupis, ohtralt võbelevat pekki sisaldav maitsetu supp või kõrbema läinud piima maitsega karamellkissell, siis oleks nüüd ehk õige aega anda neile toitudele teine võimalus. Olles valmistatud ausast toiduainest ja põhimaitseainena armastust lisades on igal toidul hoopis teine mekk kui suurköögi metalltünnist sadade portsude kaupa valmistatud toidul. 

Karamellkisell. Tegelikult jube hea, kui isekõrvetatud suhkrust teha. Foto: Meeli Küttim

Proovige, meenutage ja taasavastage – mina leidsin küll, et isekõrvetatud suhkrust valmistatud karamellkissell ei pääse poe karamellinimeliste toitude lähedalegi või et kiluvõi koos värske tilliga krõbeda koorikuga leival on üks paremaid asju maailmas. Ja loomulikult olin ka mina üks neist lastest, kes ei sallinud kiluvõid silmaotsaski.
Tursamaksast saiamääre on samas alati lemmikute nimistus olnud, kuigi suurem osa lapsi seda põlastas. 

Tursamaksa-muna määre. Foto: Meeli Küttim
Borši armastavad eestlased nüüd ka riigikorrast sõltumata. Omal ajal olid borš ja seljanka kaks suppi, mis alati iga toidukoha menüüs figureerisid ja mille järgi võis hinnata söögikoha taset.

Sõduripoisi borš. Foto: Meeli Küttim
Omal ajal tundus, et eksisteeris kaks paralleelset toidumaailma: pidevalt vasakule liikunud tooraine tõttu verevaene kohati kahtlase väärtusega toitu väljastanud ühiskondlik toitlustamine ning teisalt defitsiidile vapralt vastu seisnud kodune küllusesalv, mis oma kogu ilu ja hiilgust näitas süldipidudel. Küll ikka olid lauad lookas, kogu parem kraam räägiti Kaubandusvalitsuse ema sõbranna onupoja naiselt väikeste vastuteenete vastu välja ning tariti ka keldritest sinna talletatud hõrgutised välja. Nii need pasteedisiilid, keeletarrendid, vasikarullid jm šedöövrid lauale sätiti ja pidulaud oli toitudest lookas ikka viimaste pidulisteni välja. Pika laua toidud on selles "Söögimosaiigi" raamatus kohe kahes erinevas peatükis käsitlemist leidnud ehk siis nii esimese kui teise päeva pikk laud on täpsemalt retseptindamist leidnud. 
Söögimosaiigi raamat ei ole kindlasti ainult retseptiraamat, vaid meeleolukas ja positiivne tagasivaade sellesse veidrasse aega, kus möödus paljudel meist ka lapsepõlv. Luubi alla on võetud üheksa teemat, mis lahutamatu osana sisustasid nõukaaja inimese päevi erinevatel eluetappidel. Meenutusi ja toite leiab nii suviselt aiapeolt, külaskäigult vanaema juurde, rannarahva juurest, pikalauapeo esimeselt ja teiselt päevalt, seenemetsast, Mustamäe kahetoalise kõigi mugavustega korteri köögist, kooli söögivahetunnist kui ka sõduripoisi toidulaualt.
Erinevadele teemadele annavad meeleoluka sissejuhatuse veel tuntud inimeste meenutused, mis kohati on vägagi lustlikud. Nii näiteks meenutab Ave Nahkur, kuidas järgmise päeva pidudel naabrimees hapuks läinud kartulisalatit praadis, või siis helgema poole pealt on teatrikunstnik Iir Hermeliini mälestused vanaemast, kes tegi pirukaid ikka nii, et jagus kogu küla lastele. Lisaks vestavad mälestuspilte veel poliitik Mart Nutt, kirjamees Jüri Pino, kirjanik Peeter Sauter, maalikunstnik ja muusik Jaak Arro, filmirežissöör ja karikaturist Heiki Ernits, näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk ja klaasikunstnik Eeva Käsper. 
Sekka palju väga tuttavlikke ja rohkem-vähem unustusehõlma vajunud retsepte. Nagu näiteks purukook moosikattega, mis oli tavaline siis, kui oli vaja jälle moosiriiulitele ruumi juurde tekitada. 


Aga et minu monoloog liiga pikaks ei läheks, siis kutsuksin üles ka teid jagama oma mälestuskilde nii toidu- kui muust maailmast ajajärgust, mil Vigri ja Pepsi olid tegijad.  

Millised toidud ja toitudega seotud mälestused on meelde jäänud sellest ajastust? Mida härdusega meenutada ja mis hingetraumat on tekitanud? Võiks heita põgusa pilgu, väike muie suunurgas, ajastusse, mille keskel me üles kasvasime ja mis nüüd kohati endalegi uskumatu ja parajalt naljakana tundub. 

Kõikide vahel, kes viitsivad ja raatsivad oma mälestusi kirja panna, läheb loosi kaks "Söögimosaiigi" raamatut, mille toimetan oma kulu ja kirjadega võitjateni. 

Muhedat meenutamist!

34 kommentaari:

Merrukas ütles ...

köögivilja- piimasupp on 1 kahest asjast mida ma ei söö

karamellikiselli pildi peale tekkis täielik nostalgia- ma pole seda aastaid söönud, kuigi see on niiiiiii hea

köögivõlur ütles ...

Ma olen vist imelik, aga piima- aedviljasuppi söön hea meelega siiani. Üldse igasugused nõukaaegsed kodused toidud on vanaema valmistatult siiani lemmikud. Karamellkissell on alati mu lemmik olnud, aga ebameeldivad mälestused seostuvad kooli sööklaga ja seal ei maitsenud mulle eriti miski- sinised kartulid näiteks või siis seesama karamellkisell, mis oli ühes tükis sõna otseses mõttes. Aga on väga palju asju, mis mulle meeldisid nagu näiteks suured kaljatsisternid, kust sai klaasiga kalja või siis gaseeritud vee automaadid või siis piimapood, kust sai pudeliga piima ja leiva- saia pood, kus sai pätsi noaga pooleks lõigata ja paberiga katsuda, kas see on pehme... Igatahes Tuuli, väga armas raamatuke :)

Anu ütles ...

peale Pepsi oli ka kaunis roheline limonaad nimega Tarhun :)see leidis äramärkimist ka ühes Kuldse Trio laulus:
Viru nurga taga on ärika paradiis
seal triibulised sokid
parooliks on carramba
seal ruudulised püksid
ja joogiks on tarhun!
Tundub täitsa lahe raamat olevat! Kindlasti kavatsen selle endale soetada. Sest see on ju üks osa meie elust, pärimus või nii.
Boršipilt tuletas mulle meelde, miks ma neid kausse ei sallinud - kui lusikas vastu plekk-kausi põhja läks või koguni kraapsas, siis see heli tekitas külmavärinaid :)
ja köögivilja-piimasupp - eriti alumiiniumlusikaga selle sees ja pioneeriräti taustal - ajab mind ka siiani endast välja :) küllap sööks, kui nälg käes oleks, aga seletage mulle, miks just piimaga? kas siis omal ajal oli niipalju piima käepärast võtta, et seda veel supi sisse raisata? puljong oleks ju sada korda maitsvam :)

Eva ütles ...

Olen tagantjärgi aru saanud, et lasteaias mitte käimine säästis mind päris paljudest kehva aja suurköögi-traumadest. Mäletan, et armastasin väga nuudli-piimasuppi kaneeli ja suhkruga - praegu tundub see kenake hullus... või peaks uuesti proovima? :) Meenub ka, kuidas olude sunnil tegime "kohupiimakreemi" hapukoorest, kakost ja suhkrust ja surusime võisaiu suhkrutoosi. Maiustustega olid ikka hoopis teised lood küll, oleme ka ühte kommi väga täpselt kolmeks jaganud.

armazkati ütles ...

Enamjaolt olen mälestustes kustutanud kõik, mis lapsepõlves on olnud. Aga söögiga nii pole. Armastasin meeletult piimajuurviljasuppi, seda oleks lõputult söönud. Midagi meenub ka kaneelisuhkrupiimasupist. Just see maitse tuleb keelele :). Mis see konkreetselt oli, ei mäleta. Hilisemast ajast on kaerehelbeküpsised, mis praegugi hinge kriipivalt meeles on ja täna plaanis neid jälle järele proovida. :)

Anonüümne ütles ...

mina mäletan lasteaiast kohupiimavormi kisselliga ja üks megahea küpsisemagustoit oli ka piimaga ja mudugi kuivatatud leivast leivamagustoit ja kuivatatud saiakuubikutest saiavorm oli üle kõige.
Anna-Liisa

Anonüümne ütles ...

Kõik toidud on minu emal menüüs ka praegu. Tema uuemaid köögikatsetusi ei armasta ja valmistab siiani lapsepõlvest tuttavaid toite.
Aga ma ei saa öelda, et selles midagi halba oleks - õnneks on kõik tal alati väga maitsev tulnud, seega armastan siiani karamellkisselli, borši jne. :)Ka koolis olid meil super toredad ja andekad kokatädid, seega õudusunenägusid koolitoidust ei näe :)

Aga eelpool loetud kommentaare lugedes meenus mullegi selline aeg, kus sai hapukoort suhkru ja kakaoga segatud ning suhkrusaiu võiga nositud. Oehh, tol ajal tundusid need ikka väga heade magustoitudena!


Triin

Anonüümne ütles ...

Oma lapsepõlve meenutades meenub mulle kohe külmajudinaid tekitav köögivilja-piimasupp, mida ma ei suuda siiani süüa.
Kuulun ise nende "veidrike" hulka kellele meeldis süüa mannavahu sees tükke, karamellkisselli peal olev koorik, kakao kile jne Sõbrad naeravad siiani, kuidas ma neid ikka suutsin süüa.

Emale meeldis mul alati valmistada toite milles ujusid suured sibula/pekitükid, mida ma korjasin siis toidu seest kas kleiditasku või põske, pärast oli hea need välja sülitada.
Meenub veel üks traumeeriv seik, kus ema tegi maksakastet ja no tõesti oli see maks seekord untsu läinud, sest see maitses reaalselt lehma maitse järgi-ema ei uskunud ja arvas, et jälle ma üritan eemalde hiilida maksakastmest ja pärast ise maitsmist veendus ka tema selle jubedas maitsest. Peale seda ma ei söönud kindlasti pea 10 aastat enam seda kastet. Nüüd kui ema on seda taas teinud siis on see võrratult hea olnud :)
Vanaema jääb mulle alati meenutama suured mahlased kotletid, leivavaht ja rosinakissell, lasteaia üks võrratumaid magustoite oli kohupiimakook kisselliga. Karamellkissell oli osade laste õudus, mida kutsuti hellitavalt kaamelitatiks :) Minu meelest nii hea samamoodi nagu piimakissell :)

Grete

Anonüümne ütles ...

Käisin lasteaias 80ndatel. Terve meie rühma jaoks oli kõige kohutavam toit, mis üldse olla sai, munahüüve. See toodi rühma suures alumiiniumpotis. Potist vaatas vastu kollane mass, mis pealt kohati helepruunikas ja mille söögitädi siis potist taldrikutesse jagas. Ja kuigi kõik seda põlgasid, oli munahüüve minu absoluutne lemmik lasteaiamenüüs. Kodus meil seda ei tehtud, aga siiani on meeles selle lasteaiatoidu õrn, mahlane ja samaaegselt kohev tekstuur ning mahe maitse.

Mis mulle aga kuidagi ei maitsenud, oli leivasupp ja siiani ei suuda ma isegi viisakusest tervet protsu ära süüa.

Seoses toiduga meenub mulle lugu 2. klassist, kui õpetaja lasi vastatata kirjalikult mõnele küsimusele, millest üks oli: mis on kõige parem asi maailmas. Eks õpetaja lootnud saada vastuseks mingeid vaimseid väärtusi nagu rahu või sõprus vms. Aga minu armas pinginaaber kirjutas siiralt: LUMEPALLISUPP.
See lugu meenub mulle, kui mõne toidukoha menüüs lumepallisuppi näen. See on kahtlemata üks suurepärane magustoit. Tema järgi võib julgelt rivistada ka karamellkisselli ja isegi lihtsa piimakisselli hapuka moosisilmaga, ka need on minu lemmikud lapsepõlvest saati. Tõsi, kodus neid ei tehtud, aga lasteaias-koolis küll. Hiljem olen neid kokaraamatust näpuga rida ajades ka täiskasvanuna oma köögis keetnud.

Aga selline nostalgiline kokaraamat, mis värskelt kaante vahele saanud, tundub väga põnev ja emotsionaalne. Jään põnevusega selle sirvimist ootama!

Katrin

Anonüümne ütles ...

Ohhh,kui loen neid kommentaare,et köögivilja-piimasuppi ei sööda.Siis mina võin julgelt öelda,et minu lemmik ja ka lapsed söövad suure hea meelega.Olen ju neile ka siis väiksest peale seda teinud.Aga mehel kindel ei:)
Ainuke toit mis tõesti ei meeldi lapsepõlvest,oli vanaema tehtud riisi-pannkoogid.Eelmisest päevast järgi jäänud riisi-piimasupist tehti ju pannkooke.
Tore raamat on kindlasti jälle.Edu teile-Liivi Põlvamaalt-

Anonüümne ütles ...

Tere Tuuli!
Minu lapsepõlv möödus 80-datel. Igapäevased toidud oli siis lihtsad ja peab tunnistama, et üritan neid samu sööke kindla järjepidevusega ka oma lastele valmistada. Üks erilisemaid sööke, mida ema suurele perele valmistas ja mida sai ainult siis kui sugulased talus mõne suurema looma maha lõid oli köögiviljadega keedetud/hautatud magu. Kahjuks täpset valmistamisviisi ei tea(peakski emalt küsima)kuid see toit on see, mis meenub mulle päris sageli lapsepõlvest.Tean, et paljud sugulased jälestasid seda rooga, kuid meie pere armastas seda toitu väga. Selles olen ma Sinuga küll igati nõus, et hoolimata kasinast toidupoe valikust olid pidupäevadel alati lauad lookas. Meie peres oli suurematel juubelitel ja suguvõsa tähtpäevadel lisaks tordile, kringlile ja pirukatele alati laual ka tarretis vahukoorega- seda magustoitu ei söönud ma vahepealsetel aastatel kohe tükk aega.Ja päris nostalgiat toob minu mälestustesse vanaema valmistatud kook, mis oma olemuselt polnud midagi muud kui tavaline tordipõhi kuid vanaema küpsetas seda elektrilises kiirkeedu vormis, (selline ümmargune raske kobakas kaanega mis ühendati juhtmega pistikusse)Munad olid peamiselt ikka oma laudast ja seetõttu nägi kook välja lausa kuldne.Meie kutsusime seda kooki kanaemakoogiks, nime sai see ühest raamatust mida me lapsepõlves ikka lugesime nii palju, et vanaemal tuli raamat uuesti kokku õmmelda.
Parimate tervitustega
Ebe

Andra ütles ...

Piima-aedviljasupp on sellist poleemikat tekitanud, et tuleb oma s6na ka sekka öelda. Olin vast nii 4 aastane, kui lasteaias seda esimest korda pakuti. K6ik lapsed kirtsutasid k8ll nina, aga sundisid end sellegipoolest sööma, kuid mina, desertöör ja mässaja, kes aedvilju silmaotsaski ei sallinud, t6ukasin oma taldriku resoluutselt eemale, sättisin käed rinnal risti ja keeldusin söömast. Kui teised lapsed nägid, et mittesöömine on ka variant, tegid nad sama - ainult 8ks laps tervest grupist s6i vist enda portsjoni ära. Kasvatajad olid maruvihased loomulikult, aga lapsed k6igutamatud, ja see oli ka viimane päev, kui meile seda suppi pakuti. (Olen ma terve selle grupi laste p6lguse eest vastutav? :D)

Karamellikisselli kohta aga nii palju, et kuigi see oli maitsev - mulle maitses see isegi siis, kui see tol päeval just väga hästi välja ei olnud kukkunud -, kutsusid teised lapsed koolis seda narrivalt kaameliilaks ja selle sööjaid nöögiti. Ma olen k8ll täiesti kindel, et k6igile see salaja meeldis, aga söömise stigma oli 8letamiseks liiga suur lihtsalt.

Ja beseekattega 6una -ja rabarberikooki teeb mu ema siiamaani. N88d olen Eestist aasta aega eemal olnud, eksootilise Aasia toidu peal ja k6ige rohkem tahakski kiluleiba, kohupiima ja 8hepajatoitu. :)

enaguegiptus ütles ...

Minu ema oli nn paberitega kokk ja seega toitlustuses töötades oli tal kõige paremale kraamile ligipääs. Mäletan, et meie peolauad olid alati toidu all lookas, erinevad salatid ja lihad. Järgmisel päeval oli alati probleem, et ülejäänud toitu ei olnud kuhugi panna. Alati topiti ka minejatele toitu hulganisti kaasa. Selles mõttes ei mäleta mingit traumat toidust, ka lasteaia ega koolitoidust. Kindlasti oli toite, mida ei tahtnud süüa (nt juust, mida praegu väga armastan), aga see on ilmselt lastele läbi aja omane. Mäletan kummalisema toiduna hoopis maavanaema poolt valmistatud toite - keedetud kanakaelad, sibulakaste ja see kõik serveeriti värskete kartulitega. Kuigi võiks tunduda toit,mida laps süüa ei taha,oli see nii maitsev, et kausi ka limpsisin tühjaks. Samas sai ka ise toona juba süüa vaaritatud, mäletan, et leidsin kord ajalehest tikrikoogi retsepti. Korjasime sõbrannadega vanaema pool põõsalt kotitäie tikreid ja hakkasime tegema. Vahepeal läks muidugi mänguhoos meelest, et kook ka ahjus on. Sai siis ühtlasi ka tuletõrjujaid mängitud ;)

Katrix ütles ...

Mina mingit toiduga seotud hingetraumat küll ei mäleta :) Erilise lemmikuna on mul meeles lumepallisupp - kuigi peab tunnistama, et enam see nii suur lemmik ei ole. Ema tegi ikka päris tihti mingit magustoitu või kooki - nii et mina lapsena seda defitsiidiaega väga ei tunnetanudki. Aga pikki poejärjekordi mäletan küll. Kummaline on see, et soolaseid toite ma sellest ajast väga ei mäletagi. Munavõiga leib maitses ja mäletan seda veel et keeduvorsti vahel praeti.

Põnnidega ütles ...

Mina oma lapsepõlvest mingeid jubedusi ei mäleta. Isegi lasteaiast ei ole nagu mingeid traumasid söögi osas saanud. Küll tulevad aga meelde head asjad. Näiteks kuidas ma iga lõuna (algklassilapsena) kartuleid koorisin ning keema panin ning siis vanemad tulid koju lõunat sööma tihtipeale kaasas poest ostetud kotletid, sellised saiapurus paneeritud ja natuke vesised, mida sai siis searasvas hästi krõbedaks praadida ning mida ma jumaldasin :). Ning tihti toodi kaasa moorapeasid - no sellise suuruse ja maitsega moorapeasid nagu siis, ei ole mina enam kusagilt saanud. Ausalt öeldes olen nüüdseks loobunud ka proovimast, sest ei taha muudkui pettuda. Lisaks meenuvad suured plombiirijäätise karbid, ei teagi kui suur see kogus oli, mida aeg-ajalt koju toodi, no ikka nii, et igale pereliikmele oma suur karp. No kord poolaastas juhtus ka seda, et isa pealinna sai (elasime Viljandis) ning siis tuli ta koju alati hõrgutistega - Fanta mis oli jumalik, viinerid mis maitsesid fantastiliselt. Rohelised apelsinid ja banaanid, mis siis köögikapis järelvalmima pidid ning mida sai iga päev salaja patsutamas ja nuusutamas käidud. Kondentspiima müüdi poes lahtiselt ning meil oli iga nädal liitrine purk seda külmkapis. Mäletan õhtut, kui sõin kondentspiima ning jõin vett peale - kordamööda ja tükk aega - pärast oli väga raske ja paha olla aga järgmisel päeval läksin taas purgi kallale :).
Ja loomulikult tünnides müüdav kali, millist enam ei saa kuskilt ning nätsupajad, millel moos sees.
Pisiasju ja häid mälestusi söögi ning maiustustega seoses on palju. Eelnevalt tõingi ära need mis kohe esimese asjana pähe kargasid.

Liina ütles ...

Esimene mälupilt lasteaiast: olin eksikombel ära söönud teise lapse kommi, Mari või Tiina või mis see marmelaadikomm olla võis. Siiani on silme ees kuri kasvatajatädi, kes stoilise rahuga teatas, et nüüd lõikame su kõhu lõhki ja võtame kommi välja. Siis valdas mind võimas hirm ja hüsteeria, praegu imestan, et kui loll sai kasvataja olla - ma olin ju kommi katki närinud, kuidas ta mõtles selle kõhust küll kätte saada :-DDD
Järgmine mälupilt: jälle lasteaed, väljasõit Võsu randa. Sprotisaiad - öäkk! Peitsin sprotid liiva alla. Kasvataja sai jälile, käskis välja kaevata ja ära süüa.
Nii et hirmsad mälupildid on seotud pigem pedagoogilise personali terroriga, mitte toitude enestega.
Hinge teeb hääks aga kõik kodune - memme keedetud õhtune riisi-piimasupp, millele suhkurt ja kaneeli sai pääle raputet. Köömnekuklid. Karbonaad ja shnitsel. Oblikasupp. Stuuvitud porgandid. Kui palju häid ja ÕIGEID toite me emad tegid! Mitte kröömivõrdki vigurdamist, ehedad maitsed ja puhas tooraine...
Oli aga asju, mida ma tol ajal pepsi väikelinlasena hinnata ei osanud - näiteks maalt toodud munad, kolhoosi meiereis tehtud hapukoor, mis mu meelest liiga rammus ja vähehapu oli, samas tehtud juust ja kodujuust - võõra maitsega, sest polnud nagu poes.
Aga lapsepõlvemaitsed lapse silmade läbi olid ikka Valge Klaari limps, Lumivalgukese kohupiimakreem, õunaiirised, Eskimo jäätis. Aga ka köögiviljapoes lahtiselt müüdud tomatipasta ning kusagil eksperimentaalselt toodetud kartulikrõpsud - sellised ehtsad kartulilaastud, õlised ja soolakristallidega :-)
Ilus aeg oli, lastevorst maitses nagu vorst maitsema peab, saial oli krõbe koorik ja taluvõi seal kahe vahel pani i-le täpi!

Anonüümne ütles ...

Olen küll sündinud palju hiljem ja seega tänapäeva laps/nooruk, aga tursamaksa salati või "Tallinna" kiluga leivad on minu jaoks justkui gurmee!
Samuti armastan erinevalt paljudest ka looma maksa. Eriti veise maksa, kas või toorelt natukese soola ja pipraga. Minu geniaalne (kahjuks siiani katsetamata jäänud) idee on maks a la tartar. :P
Kahjuks olen kokku puutunud vaid kooli karamellikisselliga ning pean tunnistama, et see pole ka praegu hea.

Päikest ja rõõmu,
Janet

trintzu ütles ...

Ka minu lapsepõlv möödus sellel ajal, oli 4 sööki, mida jälestasin, karamellkissell, kaameli ila( see nimetus tuli kooliajast, oli mingi porgandi magustoit piimaga), köögivilja-piimasupp ja maksakaste. seda kaameliasja pole ma kuskil söögikohtades menüüs märganud õnneks(vist). Teisi asju sööks ja sööks ja sööks. Õnneks meeldivad lapsele ka need. Aga eks mu söögiisu teatud toitude osas rikkus ära peale sundimine lasteaias(enne lauast ära ei saa, kui söök otsas). Aga see raamat oleks ülivinge, meenutus missugune, ka mu emale, kes millegipärast selle aja sööke polegi aastaid teinud. triin tartust

Anonüümne ütles ...

Piima-juurviljasupp oli ainus piimasupp, mida ma olin nõus sööma :) Piima-klimbi- või piima-makaronisupp ei tulnud kõne allagi. Ja toit, mis minu jaoks oli tõeliselt vastuvõetamatu, oli mannasupp.
Hapukoor segatud kakao ja suhkruga oli liigagi tihti peale kooli menüüs, samas meeldis ka hapukoorepurgi sisse soola surada ja seda lusikaga otse purgist süüa :)
Karamellkisselli ei pane mind vist küll ükski vägi sööma, ei meeldinud lapsepõlves ja nüüd kui kreembrüleed olen proovinud, siis ei maitse mulle seegi. Aga koolis lemmikmagustoit oli kohupiimavaht kisselliga (vedel kissell! Paksu ei suuda näha ka). Eriti tore oli kui samal päeval oli menüüs veel keedukartul, kotletid ja valge kaste :)
Vanaema töötas sööklas ja sealt sai alati pidulaua jääke – rulaad, suitsuseasabad.. Suitsusabasid võisin nõrkemiseni süüa ja neid oli kogu aeg saada... Vanaisa suitsutas aiamaal suitsuahjus muu hulgas lastevorsti ja oi kui hea see oli.. Puuahjust tulid maailma parimad kartulid ja krõbedaks küpsetatud kamar.. Leivaviilu niisutas vanaema veega ja puistas suhkruga üle ja see oli ka väga hea.
Veel mäletan suitsuräimi, vanaisa tehtud võileibu, kus toore liha viil pea.. kalja järjekorras seismist, mannerg käes, jäätiseputka sabasid, kust sai kiloga jäätist osta ja heal päeval pulgajäätist.
Ja nagu Liina ütles, siis lastevorst vanasti oli ikka tõeline vorst – viil ise lõigatud saia, ehtne või ja ehe vorst! Oi kui hea oli :)
Egle

Anonüümne ütles ...

Nii hea idee teil selle raamatuga!

Eks nostalgitseda võiks pikalt, aga hetkel meenus mulle mingi kohupiimaklimpidega magustoit, mida lasteaias sai. Vot seda tahaks küll veel! Ja kohaliku toidupoe teesaiad, mida pinginaabriga peale tunde ostmas käisime, oehh..nii värsked ja head. Nagu keegi siin moorapeade kohta kirjutas, siis olen samamoodi loobunud otsimast praegusel ajal sama head teesaia-maitseelamust.

Annika

Airika ütles ...

Mulle meenub, et piimasupi kõrvale sai lastekollektiivides ka räime tomatis võiga segatult.
Aga mõte on tõesti vahva!

. ütles ...

Hei, Tuuli! Olen seni olnud sinu blogi vaikne austaja ja lugeja, aga nüüd kohe kutsud kommentaari jätma :)
Minu elavaim mälestus on magustoit mida vanaema tegi - kakaokissell. See oli nii paks kui tarretis, valati jahtuma magustoidukausikestesse, terve külmkapiriiul oli neid kausikesi täis :) Maitses lihtsal nii nii hästi. Olen püüdnud seda ka nüüd ise teha, aga ei tule see üldse selline - kui maitse on õige, on konsistents vale, kui tuleb nii paks kui "peab", on tärklise maitse juures. Pole ka enam kellelt küsida. Mulle veidi isegi meeldib mõelda, et see oli ja jääb helgeks lapsepõlvemaitseks, midagi kauget, head, kättesaamatut ja unustamatut samaaegselt.
Ülejäänud mälestused on juba levinumad - Kosmose tuubimarmelaad, isa tehtus suhkrukook, mis alati maal puuahjus ära kõrbes, aga siiski nii hea oli (mu isa pole enne ega pärast neid mõnda koogikatsetust küpsetamas nähtud, aga ootasime siis ema Inglismaalt koju:)), peenralt nopitud herned, puu alt korjatud ja seelikusse puhtaksnühitud õunad :D Lasteaiast piimasupp ja võilevad kalakonservidega. Odrajahupuder - siiani suur lemmik. Karamellikisselli ma ei mäleta, tean küll mis on. Lumepallisuppi pole iial söönud. Ja piima-aedviljasuppi ma jumaldan :D
Tore raamatuidee, kindlasti muretsen selle enda riiulisse. Mõtted lippavadki nüüd nostalgiaradadel :)
Rõõmsat ja maitsvat kevadet,
Triin

ilse ütles ...

Tulin Sulle teadet jätma, et minu kala marineerimine Sinu retsepti järgi õnnestus http://toiduteemal.blogspot.com/2011/05/marineeritud-luts.html
ja siis meenus, et mina ju kasvasin üles marineeritud angerja peal:) Mäletan, et 4-5 aastasena vanaisa hoidis mind aegajalt. Koos läksime sahvrisse ja ma sain valida kas täna sabadega purk või kehatükkidega purk. Oli ka suitsutatud angerjas purgis aga see polnud mul nii suur lemmik:)
Isa tegi aastaid traditsioonilise reisi Võrtsijärve äärde ja tõi kaluritelt hulga angerjat, kuni ükskord see aeg vaikselt hääbus ja angerjas Võrtsust otsa sai...
Ja ma ei mäleta, et isal oleksid kunagi purgi põhjas sete olnud, pole enam kelle käest küsida ka kuidas ta neid marineeris. Aga seda Sinu retsepti järgi koha haugates musta leiva kõrvale tuli hetkeks see kõik meelde:)

Anonüümne ütles ...

Tere Tuuli!

Olen juba pikalt sinu blogi lugeja ja katsetanud mitmeid retsepte, mida oled siia postitanud. Suur tänu sulle! Sellise raamatu koostamisel osalemine võis tõesti olla väga põnev kogemus. Tihti ununevad igasugused põnevad reteptid lapsepõlvest ning sinu postitust lugedes tulevad need jällegi meelde. Minu mälestused sellest asjad on väga toredad, va koolis pakutud lihasupid, kus liha asemel pekitükid ujusid. Aga kui pekitükid sai supist välja kougitud, siis maitses supp ikkagi hästi :) Kõige rohkem meeldisid mulle sellest ajas soojad kohupiimasaiad (saiale pandi kohupiimasegu, siis ahju ja oligi suurepärane hõrgutis valmis). Kui mul vahel mõni toit lapsepõlvest meelde tuleb, siis helistan oma emale või vanaemale ning uurin, kuidas üht või teist asjad valmistati. Nii et minule meenuvad selle aja toidud ikkagi ennekõike lihtsate ja odavate toitudega ning imetlusega, kui väheste koostisainetega oli võimalik välja võluda tõeliselt maitsvaid toite ja küpsetisi.
Soovin sulle edu ja toredaid uusi ideid!

Marina

Anonüümne ütles ...

Tere,
meenub moosikringel, mis oli pärmitaignast hiigelsuur hobuseraua kujuga ja sees tavaliselt õuna-jõhvika moos, äärtest natuke noaga hammustatud, et kypseks paremini. tehtud oli nagu kaneelirull. VÕiksin lõpmatult süüa isa purki pandud võis sibulaga praetud kuuseriisikaid. peakski retsepti küsima. praadisime pannil soolaga musti päevalilleseemneid ja nende lahtiprõksutamine oli mõnus. tegin endale joogiks tihti sidrunihappe-suhkru jooki. kohutav vajadus oli ja see maitses nii hästi. ei suuda unustada esimeste värskete keedukartulite maitset lihtsas kohupiima-sibula kastmes, koolis oli veel üks lemmik- hapukoorekaste tükeldatud keedetud muna, sibula ja hapukurgiga. Isa praegud kalamari-nägi naljakas välja, aga hea. mul lihtsalt suu jookseb vett praegu.Ja kõige enam jäi meelde nende toitude lihtsus ja väheste maitseainete kasutamine- ikka sool suhkur, pipar, loorberileht ja kas oligi juba kõik:-). Vanaema tehtud imeline päts- ehtsas ahjus tehtud- see lihtsalt ei läinud ka kunagi kõvaks. saladus oli olnud õli kasutamine. Olin aga rumal, et retspeti ei taibanud küsida... vanaema tegi ka suurepärast kanakastet- majoneesiga- võrratu maitse ja nii pehme,et sulas suus... ja iga prae kõrvale nagu ,,aamen,,kirikus kurgi-tomati-sibula salat hapukoorega:-). ahh,, oled tubli,et neid mälestusi kogud,,, praegu veel mäletame, aga nõukogude aja lapsed hakkavad ka juba 40-saama:-). jõudu,
Signe

Elina ütles ...

Minu lapsepõlv oli ka 80ndatel. Mina ei mäleta lapsepõlvest või lasteaiast ühtegi toidudraamat, küll aga mäletan ma oma väga head isu. Võibolla mu ema oli nii kehv kokk, et lasteaia või koolitoit tundus täitsa hea. Mind väidetavalt kasutatigi lasteaias teiste laste hirmutamiseks, et kes oma lobi ära ei söö, siis tuleb Elina ja sööb selle ära. Ja eks ma vahel sõingu.
Koolilapsena tegime moorapalle ja enamasti said need enne otsa, kui külmikus taheneda jõudsid. Koogel-moogel oli lapsena üks väga hea asi. Õlis praetud moosipirukad, tuuletaskud ja kollane jäätis olid ka lemmikmaiustuste esireas.
Ja piima-aedviljasupp on siiani üks mu lemmikuid. Harukordne õnn oli, kui sai makrat. Seda sõime võisaiaga. Viiner oli samuti haruldane pidusöök, seda pidi sööma miski import ketshupiga, millele pole siiani võrdväärset.
Kanakaelad ja kanapugud on ka ilmselt lapsepõlvejuurtega lemmikud.
Mannasupp ka väga meeldis. Eriline delikatess oli minu jaoks praetud kalamari, mitte muidugi punane või must, vaid näiteks ahvena või räime oma. Topelt vedamine oli, kui sai seda praetud JA marineeritud kujul ,üldse marineeritud asjade puhul olid boonuseks ülimaitsvad sibularõngad. Praetud kalamarja fännan praegugi.

Anonüümne ütles ...

Ma igatsen piima-köögiviljasuppi väga. Ja just praegu mõtlesin, et miks ma ometi ei ole vanaemalt selle tegemist veel selgeks õppinud! Teismelisena tundus, et piim ei ole maitsev ja mingil perioodil ei tahtnud ma kanamuna. Meil olid kodus kanad ja muna söömisest sai lihtsalt villand. Nüüdseks on see kõik unustatud. Suurim lemmik lapsepõlvest oli praekartul, võileib ja piimakohv, see kombinatsioon oli minu jaoks midagi imemaitsvat. tumevalge@hotmail.com

Mustikas ütles ...

See on nii tore, et need vana aja road on jälle perenaistel tegemises ja et niisugune tagasivaatav raamat on ilmunud.
Olen oma blogis ka üsna ammu ja mitmelgi korral nostalgitsenud ja meenutanud ja igapäevases toidu tegemises ikka teinudki lapsepõlve roogasid.Näiteks tavalist piimasuppi, millel pigem soolakas varjund, kuhu lisaks näiteks riisile või makaronile lisati nn munatolku (muna segatuna kartulijahuga), millest tulid piimasupile kerged munased pilved ja kollane võisilm peal. Lisandiks ikka hea vorstisai või kiluvõileib. Pidulauad olid lookas ja nõukaaegne perenaine äärmiselt nutikas.
Küll aga ei söö ma siiani kolme asja. Just ka seda piima-juurviljasuppi, kuigi kord Profa blogist inspiratsiooni saades tekkis mõte see supp hoopis kanapuljongiga teha ja piimaga lihtsalt pikendada. Samuti ei maitsenud mulle piima ja mannaga valmistatud kõrvitsasupp ja ternespiimamagustoit, mida valmistati ahjus, millest siin Tuuli blogis on ka juttu olnud.
Praekartul küll muna või vorstiga oli kindel igapäevane koolist tulemise toit, sest ikka keedeti kartulit ju suur potitäis.Jäätis ja Komeedi komm, millel oli vahel nimeks Peetrike(legendi järgi valmistati erinevatest kommide jääkidest), maitsesid ka kordadest paremini kui praegu.
Minu meenutused siin:www.lepatriinulembehetked.blogspot.com/2010/07/vanad-voidunud-vahelehed.html

Anonüümne ütles ...

Tere. lugesin järjest (ja nostalgitsesin), eredad mälestused jooksid kui filmilint läbi suulae ja silmade.
Miinuspool: Ainult paar toitu on hullemad piima-juurviljasupist:), maksakaste, piima-kruubisupp (jäleda maitsega ja see hallikas-sinakas värvus, võehh), kaerakile (vanaema tegi) ja vb veel midagi. Mul on lasteaia- ja koolikokkadega vist vedanud. Kasvatajad mängisin maksakastme osas alati üle oma iseloomuga (kui ükskord olime hangunud toidu kõrval poole lõunaune aega jõudu katsunud, nad loobusid). Väga mittesöödav oli ka soolane kohupiim, küllap seda millegi kõrvale pakuti, tõenäoliselt oli seal maitserohelist sees. Kummaline, aga kodujuust meeldib mulle igas olekus, ja kohupiim ka muudes olekutes:), aga minu lapsepõlves veel kodujuustu ei tuntud, see tuli veidi hiljem justkui, kui teismeline olin, 70ndate lõpus äkki?
Plusspool (ehk helged mälestused): Igasugused kissellid (huvitav on see, et meie kandis ei tuntud neid ilade ja tattidena, kas tõesti kõik lapsed armastasid või on mu mälu selektiivne). Teen ise siiani sageli küll marjadest ja kuivatatud puuviljadest, harvem karamelli- ja piimakisselli. Lumepallisupist on räägitud, ei saa minagi mööda. Mannavaht!! - senini ei ole keegi vist veel seda nimetanud, mmmmmmm. Klimbisupp nii piimaga kui kanaga. Kartulipuder soolalihaga, praerasv n ö võisilmaks. Seenesalat hapendatud seentest, isa erigurmee ei unu iial, endal ei ole sellist õnnestunud teha. Munapekikaste (meil tehti seda läbikasvanud suitsusingi või soolalihaga, kohutavalt maitsev), ka koolis oli ok, liha oli pekisem tõesti ,aga selle sai kõrvale nokkida, kaste ise oli oivaline. Koolis hernesupp ja kalasupp olid super! Ema nii häid ei teinud, ausalt:). Teistmoodi tegi, koolisuppide vastu ei saanud, ei tea kas mõni roog tahab tõeliselt suurt pada keetmiseks, et hea oleks:)? Suhkrusaiadest (heal ajal võisai suhkruga üle riputada, vaesemal ajal sai veega märjaks.. ja eriti kehval ajal oli märjaks kastetud leib suhkruga ka superluks:P) oli siin juba juttu. Mäletan uduselt ka saiasuppi, kus kuivanud sai lõiguti (suuremateks) kuubikuteks ja pandi keeva piima sisse, küllap veidi suhkrut jms maitseks, eriti vedas, kui moonipõimik oli liiga tahke:), mooniseemned tegid supi vahvalt kirjuks. Vanaema pakkus meile ka petipiima sisse murendatud (tahket) leiba, suhkruga, võiks öelda et külmsupilaadne eine. Vaevalt ma viimaseid toite enam tahaks, aga tollal olid väga maitsvad.
Kuigi armastan nii kohupiima kui kisselli, siis väga ebaõnnestunud magustoit on kohupiim kisselliga, samuti rullkook kisselliga.
Tundub, et sellest raamatust leiaks mälestusi:)
Riina

Anonüümne ütles ...

lugesin viimast postitajat ja oi, mina unustasin saiavaormi mainida- saia, rosinate ja õuntega, peale valati muna-piimasegu- jesver susver. kyll oli hea:-)klimbisupp-mu arm, lisasime sinna veel suhkrut. aga vot riisisupp oli vastik. lausa mõttetu.Koolikokkadest räägin ka heldimusega- nad olid meil parimad. toidud, mis lihtsalt ei maitsenud-ei maitsenud kellegi esituses. sõin 3 portsu vahel- vorstikastet või maksakastet-kanasydametest ja maksast...ilus ja hea aeg oli. allergiaid ka vähem.
Signe

Boa Sorte 2 ütles ...

Mulle meenuvad sellest ajast vanaema koogid.. lemmik oli selline tavaline pärmitaigna kook, mida ta ikka ja alati tegi, kui lapsed/lapselapsed külas olid..katteks oli ainult suhkur ja või.. ja soojalt söödes maitses nii hästi, et alles ei jäänud kunagi midagi :)
Piimaga aedviljasupp meeldib mulle väga just praegu, sest minu kodus tehti seda alati ilma piimata.
Teise vanaema pannikartulid, mis valati rammusama piimaga üle olid tema laua taga ja just sellel pannil tehtuna ka parimad.. keegi teine selliseid ei teinud..
Kristiina

Anonüümne ütles ...

pontsikud,, kohupiima-rosina omad,,, vahvlid-õhukesed ja head.
küpsisetordid. parim meenutus on klassiõe ema tehtud õhkõrnad, suussulavad-kindlasti mitte kohupiima-pontsikud..kaetud tuhksuhkruga.. neid sööks veel,
Tervitades,
SP

ingrid ütles ...

Bubertit vist ei ole keegi veel maininud. Ja mäletan, et minu lemmikud olid Pipi kommid, sellised valge täidisega keskelt. Ja sefiiritort.

Anonüümne ütles ...

See köögivilja-piima supp oli ikka üks hirmus asi, mina mäletan seda veel väga hästi - ei söönud ma siis, ei söö tänagi.

Lemmikuks ikkagi lumepallisupp - seda võis tollal lõputult süüa - peaks proovima jälle teha, minu lapsele ka kindlasti meeldiks.

mulle meeldis veel tuubis marmelaad ja täna ei suuda ma ette kujutada, et tookord sõin ma hea meelega moosipirukaid- rasvased, pruunid ja moosised...