27. mai 2012

Kes saab endale "Söögimosaiigi" raamatu ja jälle veidi nostalgitsemist

Kullakesed, nii armas oli teie meenutusi-kommenaare, mis seotud "Söögimosaiigi" raamatu ja tibakese nostalgitsemisega lugeda. Tore oli mõneks hetkeks jälle sellesse veidrasse ajajärku takerduda, kus ka minu lapsepõlv möödus. Kümnendid siis needsamad, mis jäid 70. ja 80.-ndatesse.
Teie meenutusi lugedes tuli ka endal veel mitu mälupilti ette:
- lasteaias olin ka mina võbelevate keedupeki tükkidega hädas, aga teine õudusunenägu oli sinikad limased keedukartulid, millele seltsiks pandud maitsestamata teraline kohupiimalärakas. Näidake mulle palun last, kes sellist kooslust suudaks süüa. Mitte et ma kohupiimast külma kastet rohelise sibula, tilli ja muude heade asjadega ei oleks armastanud ega armastaks, aga maitsestama kohupiim jätab ka praegusel eluhetkel mind ikka väga külmaks. Mäletan selgeks oma ahastust, kui nägin jälle neid neetud taldrikutäisi laudadele sätitavat
- vastukaaluks mälupilt võitegemisest vanaema juures maal. Vändaga anum, mida ka lapsel ehk minul lasti liigutada. Rasvased kollased võikänkrad, mis hiljem välja õngitseti ning kui juhtumisi oli Mamma oma kohevat krõbeda koorikuga sepikut lisaks küpsetanud, siis soe sepik või ja soolaga oli üks neid hetki, mida meenutades senini silm märjaks läheb
- kasvuhoonest toodud veidi üleküpsenud Härjasüda sordist tomatiga võisai. Viil saia, võid, paks veidi üleküpsenud tomativiil ja siis soola peale. Kuidas on võimalik, et nii lihtne kooslus on nii täiuslik
- kord kutsus minu pinginaaber mind endale külla ning ühel hetkel muutus kuidagi salapäraseks ja pühalikuks. Lubas mulle midagi näidata. Läksime tema pisikesse hruštšovka kööki, ta pani plekk-kausi õliga pliidile, kooris kartuli, lõikas selle ribadeks ja friteeris õli sees ära. Õli seest välja õngitsedes sai veel soola peale saputatud ja .... minu elu esimesed friikartulid. Jubbbe head! Selliseid kartuleid, mis seal salata, ampsan senini mõnuga. Väljast kuldkollane ja krõbe, seest pehme ja mõnusalt jahune. Sel korral olime mõlemad pinginaabriga kui veidi patuse ja samas vastupandamatu tungi ohvrid natuke õnnelikud ja natuke ärevil
- Pärnus oli väga harva saada viinerit ja kui sattusin kusagile, kus sai viinerit, siis tundus see ikka üle mõistuse hea. Konservhernestega kartulisalat, kuumas vees soojendaud viiner ja Globuse ketšup oli  minu jaoks gurmeenduse tipp
- Kungla kohvikus Pärnu peatänaval (praegune Rüütli, tolleaegne Kalevi) küpsetati kohapeal rosinakukleid. Selline lihtne ümmargune saiake, maksis vist 9 kopikat ja oli minu pretsedenditu lemmik. Kord ootasime külalisi ja tõin neid rosinakukleid kümme tükki. Külalised jäid tulemata, ema oli korraks mures, mida nende saiadega nüüd pihta hakata, aga samal õhtul olid need lahendatud. Kardetavasti langes minu õlule tunduvalt rohkem kukleid kui mu vennale. Samas kohvikus oli aga üks toit, mida korduvalt kulm kortsus ja nõutu näoga silmitsesin - siniseks keedetud rebuga muna oli pooleks lõigatud ja sinna peale oli kallatud omaaegset majoneesi, mis oli vedel ja sinaka tooniga. Vaatasin alati seda kooslust seal klaasi taga letil ja mõtlesin, et kas tõesti keegi tuleb kohvikusse seda sööma. Samasugust nõutust tekitas minus ka sööklates ja kohvikutes pakutud hapukoor klaasis. Et ostad aga klaasitäie hapukoort ja siis lihtsalt sööd selle ära. Ma oleksin aru saanud, et kodus puistad peale kakaod ja suhkrut hapukoorele, aga et lihtsalt lusikaga klaasitäis hapukoort ära süüa. Kuulge, kas keegi ikka päriselt ka sõi seda?
- Leivapoes olid keerlevad riiulid ja kui sattusid sellele hetkele, kus tagumine riiulipool värskete soojade saiadega parasjagu välja keerati, siis olid ikka õnnega koos kül. Katsuda sai saia pehmust paberitükikesega, asetada võis selle saia vägagi kasutatud ilmega metallist korvi põhja (mida Tervisekaitse küll praegu selle peale kostaks). Leibade variandid olid ka tume või hele või siis  põranda- või vormileib. Eriline lemmik oli saiadest aga suur magus Orissaare sai. Maksis terve päts 36 kopikat, koolist tulles ostsin sageli veerand saia ja eriti meeldis seda pehmet sisu välja uuristada. Pahatihti sai kõht enne täis, kui sai otsa sai ja mäletan, et asitõenditest vabanemiseks matsin sageli saiakooriku lume alla. Häid mõtteid oli teisigi - kuna ema ei lubanud uisud jalas liukale minna, siis koduhoovis ja -tänaval liiklesin käpuli, et uisujälgi mitte maha jätta ja emale mitte vahele jääda.
Ehh, hakkad otsast kirjutama ja mälestuspilte muudkui kaevub üles. Need tagurpidi kolmnurksed mahlaagregaadid, kus sai imemaitsvat ploomi-või virsikumehu. Vahvliga jäätisetopsid, millel oli ümmargune silt peal, mida said kõik näperdada-katsuda. Jäid kõik ellu ja keegi ei minestanud ebahügieenilisuse peale. Jahused ja suus lagunevad Kalevi nätsud, millel kadus maitse esimese poole minutiga ja mida vahel toppisin suhkru sisse, et maitset lisada. Hernekommid, Kosmose marmelaad, kõrsikud, pontšikubaari tuhksuhrust valendavad pontšikud, esimene kogemus Pepsit maitstes (täiesti selgelt on meeles see esmakordne kokkupuude koolalistega, see oli ühtaegu kange, väga harjumatu ja samas ikkagi väga maitsev) jne jne.
Tähenduse on saanud paljud mälestused alles hiljem.

Aga tegelikult tahtsin välja hõigata, et minu üleskutse heietustele ja raamatu väljaloosimisele on jõudnud finaalini ning rakendades oma kaht vanemat poega fortuunana valimaks numbrite 1-33 vahel, on võitjateks vastused nr 17 (fortuuna Emil-Joosep) ja number 3 (fortuuna Patrik). Lahtiseletatuna oleksid "Söögimosaiigi" raamatu võitjateks vastaja nr 3 Anu, kelle südames senini heliseb Tarhun ning kelle vastuolu köögivilja-piimasupiga pole senini lahendust leidnud. Teiseks võitjaks on vastaja nr 17 Janet, kelle jaoks on nii tursamaks kui Tallinna kilu senini gurmeetoitude kategooriast, kes armastab loomamaksa ning kelle jaoks karamellkissell on jäänud senini leebelt öeldes lepitamatuks magusroaks.
Suured-suured tänud kõigile vastajatele. Oli tõeliselt põnev lugeda kõigi teie meenutusi ja mälupilte. Palju õnne ka võitjatele ja raamatu kättetoimetamiseks saatke palun oma kontaktid kas tuulimathisen@hotmail.com või siis FB-sse sõnumina. Siis saame kokku leppida juba raamatu kohaletoimetamise üksikasjades.
Tänud veelkord kõigile, kes mälestustelainel end kanda lasid. Tegelikult on tõesti nii, et pole ei häid ega halvemaid aega, vaid hetk, kus elame praegu. Ja need hetked on nautmist väärt :)



2 kommentaari:

Anu ütles ...

hurraa! aitäh, Tuuli ja Patrik :)

Anonüümne ütles ...

Mina sõin lapsena hapukoort lusikaga purgist.:) Väga hea oli. Palju parem kui tänamüüdav hapukoor.