20. märts 2012

Iiri soodaleib

Soodaga kergitatud leivad on kergendav vaheldus neile, kes tahaksid küll ahjusooja leiba, kuid korralikku juuretise-kääritusega leivategu ei ole mahti ette võtta. See peaks olema klassikaline Iiri soodaleib, millest on tekkinud hulganiselt variatsioone rosinate-pählklite jm lisamisega.


Tulemus on küll veidi teistlaadne kui meie harjumuspärane must leib, kuid mõnusalt maalähedane saab tulemus kindla peale olema. Boonuseks on tõik, et leiva valmistamseks kulub aega vähem kui tunnike. Tervislik on see leib niikuinii, seemned ja kliid muudavad leiva kiudainerikkaks ning igati turgutavaks ja toitvaks suutäieks.
Soojalt, ohtra võiga on sellised leivad võrratud. Jahude puhul ei ole põhjust täpselt näpuga retseptis järge ajada ning erinevaid kapis leiduvaid täisterajahusid on võimalik selles leivas edukalt ära kasutada. Ja miks mitte katsetada kasvõi näiteks tatrajahuga, mis annab hästi põneva maistenüansi lisaks.
Leib kerkib sooda toel ning sooda puhul tuleks meeles pidada, et tainale lisades tuleb see enne jahuga segada. Sooda reageerib happelises keskkonnas, seega sobib vedelikuks kasutada kas keefiri, petti või ka maitsestamata jogurtit ehk siis kõiki hapendatud piimatooteid.



Vaja läheb:
4 dl tumedamat nisujahu või sepikujahu
2 dl täistera nisujahu (graham jahu või ka kaera-rukki vm jahu)
50 gr külma võid
1,5 tl soola
2 tl soodat
2 spl pruuni (roo)suhkrut
0,5 dl nisukliisid
0,5 dl kaerakliisid
linaseemneid
päevalilleseemneid
1suurem muna
 ca 4 dl petti või keefiri



Sega kausis kokku jahud ning lisa tükeldatud külm või. Suru käte vahel või peeneks, et tekiks ühlane puru. Lisa jahu-või segule sooda, sool ja suhkur ning kliid ja seemned.
Klopi teises kausis lahti muna ning kalla peale keefir või pett. Kalla vedelik kuivaine-või segu sisse ning segak kõik ühtlaselt läbi. Tulemuseks on üsna paks tainas.
Vormi tainast jahuste kätega pätsike, puista peale täisterajahu ning aseta võiga määritud ahjuplaadile. Vajuta pätsile peale ristikujuliselt vaod kas spaatli või muu nüri abivahendiga (nt puust pannilabidas).  Eesmärk on muljuda vaod sisse, mitte lõigata tainast läbi.
Küpseta leiba 200-210 kraadi juures ca 40 minutit, kuni koorik on parajalt pruun ja krõbe.
Kõige maitsvam on leib soojalt ning ohtra võiga. Veidi soolahelbeid võib ka võile peale puistata. Säilitama peaks leiba kas säilituskarbis või kiles, et ta ära ei kuivaks. 


Retsept on pärit BBC Good Food veebilehelt.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Retsepti lugedes tekkis taas küsimus, mis mul viimasel ajal tihti on soodat sisaldavaid retsepte lugedes: mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minu vanaema, kes oli suur küpsetaja, sooda alati hapukoore või keefiri sees ära segas nii, et see mullitades peaaegu üle tassiserva tikkus. Sellest on mulle igaveseks meelde jäänud, et sooda segatakse enne taignasse lisamist alati mingi hapu vedelikuga (hapukoor, keefir, pett). Nüüd uuema aja retsepte lugedes näen muudkui soovitusi, et sooda peaks segama ainult jahuga ja keefiri v petiga mullitama kloppimine pole justkui üldse vajalik. Piisab ka lihtsalt niisama hapu vedeliku lisamisest taignasse.
Huvitab, et miks nii. Kas toidutehnoloogias on viimasel ajal mingid uuemad suunad avastatud või tegelikult on see lihtsalt harjumuse ja mugavuse asi?

Tuuli ütles ...

Anonüümne - hea küsimus :) Seda sooda, sooda + äädikas ja küpsetuspulber teemat olen ise ka teemaks võtnud ja tehnoloogidelt küsinud. Päris ammendavat vastust ei ole senini saanud. Samas mäletan, et ema (kes oli Salme Masso käe all kokandust õppinud) õpetas soodat siiski jahu sisse segama, eeldusel, et vedelik vm on happeline ja tekitab reaktsiooni ehk süsihappegaasi eraldumise küpsemise ajal.
Minul on siin blogis Peipsiveere kapsapirukas, kus tuleb sooda ja äädikas segada ja siis see tainale lisada. Selles retseptis on põhjenduseks see, et tainas muidu puudub happeline aine ja äädikas annab siis soovitud reaktsiooni.
Kõige lihtsam oleks muidugi lihtsalt küpsetuspulbrit kasutada, kus nii alus kui happe ehk reaktsioonialdis koostis juba valmiskujul olemas.
Nii et ega ammendavat vastust ei oskagi anda. Hea oleks keegi toidutehnoloog ekspertarvamuseks küsitlustule alla võtta :)
Hästi põhjalikult on soodateemat käsitlenud ka Thredhalia siin:
http://thredahlia.blogspot.com/2011/02/pruunistumisest-pruunistamisest.html

Laagri Leivatuba ütles ...

Minu vanaema segas soodat hapupiimasse. Ise olen teinud nii jahusse kui hapupiimasse - tulemusel pole vahet olnud ,seega liidetavate järjekorrast seekord summa ei sõltu. Ühte kindlat nippi olen küll kasutanud - peale taigna valmis segamist lasen tal enne natuke puhata ( ca 30 minutit) ja siis edasi toimetanud. Kui vahel olen kiirustanud ja seda pausi pole teinud , siis on küpsetis hoopis teistsugune.

Tuuli ütles ...

Laagri Leivatuba - tänud kasuliku vihje eest. Järgmine kord proovin seda poole tunni seismise nippi ka rakendada. Seekord seisis ka tainas veidi aega, aga vist veidi vähem. Siis hea võrrelda, kas tuleb erinev tulemus :)

Tinni ütles ...

Tere,
retseptis on vist mainimata jäänud, et kui palju seda soodat peaks lisama :)

Juc ütles ...

Mina olen üks neist, kes ei viitsi kuidagi tegeleda juuretisega leiva küpsetamisega. Sellised muud leivad, nagu ka näiteks see Sinu ütlemata isuäratav soodaleib on, lähevad aga küll vahel küpsetamisele. Nii et võtan millalgi kindlasti ette!

Tuuli ütles ...

Tinni - tänud tähelepanu juhtimast. Tõepoolest, soodaleib oli seekord kirja saanud ilma soodata :) Parandan kohe vea ära.
Juc - mulle vahelduseks hästi meeldivad need soodaga kergitatud muu maailma leivad, meie mõistes pigem karaskid. Kuigi päris juuretisega leivategu on ka saanud harjumuseks, millest enam lahti ei saa :)

Anonüümne ütles ...

Mina tean nii vanaemast, kui emast, et muna lahti kloppida, siis keefir, siis kuivained - jahu hulgas/otsas sooda v küpsetuspulber. Nii kui (pannkoogi)taigen soodaga ära segatud, siis vedelikku enam juurde ei segata, sest siis vajub soodast tekitatud õhulisus välja kuna sooda hakkab kohe hapu taignaga reageerima. Mina ei mõista seda kohta, kus sooda segatakse kohe hapuga - see tähendab ju, et sooda reageerib hapuga enne ära ja ei kergita pärast taigent koos jahuga, vaid jääb lihtsalt soodamaitsega taigen, mis enam väga ei kerki :)

Anonüümne ütles ...

Suured tänud retepti eest, väga maitsev sai! Aga natuke rabe/mure. Seega tahtsingi küsida, et kas see võis olla tingitud minu jahuvalikust: kasutasin odra-, rukki-, ja nisujahu. Seda viimast kõige vähem. Või tuleb rabelisus millegist muust?
Liis

Tuuli ütles ...

Liis - see soodaleib kipubki olema sellise mureda koostisega ja üsna pudenev. Nisujahu muudaks muidugi selle leiva koostist, aga samas on ta mõnus just oma koreduses ja maaläheduses. Vähemalt mulle väga meeldib see leib just sellisena :)

Riivo Must ütles ...

Mina olen mõelnud, et sooda lisamise mõte jahu sees on just ühtlane ärajagunemine hapu vedeliku sees (keefir) -- kui segada see jahu sisse laiali, läheb segades ka sooda vedeliku sisse rohkemates kohtades, kui ta läheks siis, kui ta oleks vaid ühes kohas. Kui panna sooda otse vedeliku sisse, siis ma ei tea, kas on võimalik, et ta reageerib ära ainult osaga vedelikust, mitte kõigega; kui nii on, siis on jahu sisse segamisel muidugi mõte.

Aga mis siin teooriat arendada: kel viitsimist, võiks ära proovida mõlemat moodi (ka seismise variandi, mida keegi siin pakkus) ja siis kasutada edaspidi seda, mis endale kõige rohkem meeldis. Kas on mingi vahe ka tervislikkuse mõttes (maitse ei pruugi seda välja anda), ei tea, aga sooda pole ka siin põhikomponent, vaid ainult lisa.