6. veebruar 2012

Suitsuräimevõidega suupisteleivad. Lihtne ja vajadusel pidulik

Esmalt pean tunnistama, et mina ei ole mitte erapooletu ühe korraliku värske suitsuräime suhtes. Korralik ja värske ei ole kindlasti see supermarketi penoplastist alusele kile alla pakendatud krimpsus kuivanud miniatuurne suitsuräim, mida minu käsi ei tõuse ostma kohe üldsegi mitte. Samas, kui satun kuldsetele prisketele läikivatele suitsuräimedele (nagu juhtus viimase Keskturu retke ajal) ei jäta mina neid kohe mingil juhul koju toomata.


Suitsuräim on üks neid lemmikuid, mis minu lemmiktoitude nimekirjas lapsepõlvest alates, kui sain kalapoe kõrval elades alati jaole just neile värskelt suitsuahjust kohale toodud kuldsetele kaladele. Oi kui mahlane ja mõnus see suutäis oli ja kui niisama ei jõudnud enam süüa, siis sai suitsuräimest teha kõikvõimalikke maitsvaid toite alates salatist kuni kartulivormi või omletini välja. Minu lemmik oli soe võileib suitsuräimega, kus leiva-või salaviilule tuli määrida veidi võid või majoneesi, puistata suitsuräimetükke, siis üks mahlane sibulaviil ja kõik see katta juustuga. Siis ahju, kuni sai krõbe ja juust sulanud. Ehh, siiani läheb meel härdaks mõeldes neile ilusatele hetkedele koos suitsuräimega....


Teine vaieldamatu lemmik oli aga suitsuräimest valmistatud võileivakate. Selle valmistamine on lihtsamast lihtsam ja täpseid koguseid on keeruline tuua, kuna pole kunagi mõõtnud ega kaalunud ja välja on tulnud alati.
Määrde jaoks tuleks esmalt suitsuräimed (ca 300 gr) puhastada nahast ja luudest. Tükeldada väiksemaks, mida teen seda kahvliseljaga. Võtta paar punast sibulat (või ka šalottsibulat) ja hakkida see hästi peeneks. Siis segada kausis suitsuräim, sibul, kasmeks hapukoort ja majoneesi 1:1 või ka ainult majoneesi, maitseks soola ja pipart, hakitud värsket tilli vm maitserohelist. Segada kuni kreemja ühtlase massi saamiseni. Soovi korral võid lisada ka keedetud muna, hakitud hapukurki vm. kalasalati tavapärast kraami.
Serveemiseks tuleks lõigata ümmarguse vormiga kergelt rösteris või pannil röstitud (kodu)leivast ümmargused rattad, asetada sinna peale paras ports suitsuräimevõiet, kaunistada marineeritud kurgi viilude, sibularataste ja tilliga ning valmis ta ongi!


Seda ümmarguse suupiste nikerdamist läheb muidugi vaja vaid juhul, kui tahad pidulikumat vaagnatäit. Sobib ju selline suupiste ideaalselt näiteks EV aastapäeva tähistamiseks. Koduseks igapäevaseks tarbimiseks piisab ühest (pigem siiski kahest) korralikust suurest leivakäärust, kuhu saab siis ohtralt suitsuräimevõiet peale kuhjata ja üks "päris" toit on jälle valmis.


4 kommentaari:

Elve ütles ...

Ma tahaks siinkohal oma lapsepõlvemaitsetest rääkida (ma tean küll, et see teema oli natuke aega tagasi), sest suitsukala tõi selle meelde. Lemmik lapsepõlvest on rääbis ja seda IGAL kujul - suitsutatult võisaial ja niisama, piimas keedetult, praetult, soolikarääbis võileival... kuidas iganes. Kahjuks nüüd enam rääbist eriti ei saa, kuid vanasti toodi teda Kallastelt vannide viisi. Seda igatsen küll väga. Teine lapsepõlvemaitse, mis meenub, on otse suitsuahjust tulnud suituslatikas. Seda pole ka miskipärast kaua saanud. Siis veel uhhaa, mille vanaisaga keetsime pärast kalalkäiku (saagiks tavaliselt mõned särjed). Ei saa ka unustada lihtsat praeliha, mis on tehtud enda kasvatatud seast koos samas rasvas praetud sibulatega...mmmmmm. Sellist praeliha enam ei saa, sest sigu enam ei peeta. Nüüdisaja liha lõhnab praadides miskipärast hapukalt, pole enam see, mis vanasti. Noja vanaema tehtud pannkoogid on ka pea ainukesed pannkoogid, mis mulle maitsevad.

Merilin ütles ...

Näevad väga isuäratavad välja!!

leoola ütles ...

Seesama salat on ka meie peres tihti esindatud olnud, üldse on suitsukalaga salatid leiva peal head ja milline rõõm see veel oli, kui räime seest marja leidsid ;)

Tuuli ütles ...

Elve - tänud nii armsate meenutuste eest. Värske kala misiganes kujul tehtuna on tõesti ületamatu. Rääbist meie juures (Pärnumaal) ka väga ei mäleta, küll oli aga lemmikuks ka kevadine meretint, mis on hoopis teine muusika võrreldes Peipsi tindiga. Eelmisel kevadel oli minu meelest kalaturgudel Tallinnas nii meretinti kui rääbist, nii et tuleb aga lapsepõlvemaitsed elustada :)
Leoola - mari oli ka minu lemmik :P