20. veebruar 2012

Keelesalat

Keedetud keelega valmistatud salat on vana klassikaline roog, mida ikka pidupäeval lauale sätiti. Keel jääb koorestes salatites hästi mõnus tihke ja taine ning isegi tavalise kartulisalati või ka rosolje muudab keel hoopis teistlaadselt maitsvaks. Selles keelesalatis annavad porgand ja hernes lihasele maitsele mõnusat magusust lisaks ja oma olemuselt peaks see kooslus olema just selline oma Eesti pühade pidulauale sobiv. Kohe-kohe ju EV sünnipäev tulekul.



Keele keetmine ei ole keeruline. Üldjoontes on tegevuskäik järgmine (arvestuslikult ca 1 kg sea-või veisekeelele): aseta potti poolekslõigatud koorega sibul, üks pisem porgand, veidi pastinaaki, üks sellerivars, igasugu ürtide jääke (mina ei viska kunagi peterselli, tüümiani või tillivarsi ära, need kuluvad hädasti ära leeme keetmisel), 5-10 tera vürtsi, 5-10 tera (valget) pipart, paar loorberilehte, veidi soola, keel(ed), külm vesi, et keeled oleksid kaetud ja siis pott tulele.
Kui keema hakkab, tuleb tuli nii väikeseks keerata, et potis puljong vaevu-vaevu võbeleb. Riisu ära ka pinnale tekkinud vaht.


Keeda 1-1,5 tundi (suurem veisekeel võib ka kuni 2 tundi keeda), kuni keeled on noaga katsudes seest pehmed. Keelt peaks koorima nii kuumalt kui võimalik ja soovitatakse peale keetmise lõpetamist ka "ehmatada" ehk külma vee alt läbi lasta. Siis peaks keelt kattev kare kiht paremini eemalduma.
Salati jaoks haki 2 suuremat keedetud porgandit, lisa 400 gr nõrutatud konservherneid ja 300-400 gr hakitud keelt. Keele keeduvedelik kurna ja kasuta puljongina suppide valmistamisel.
Kastmeks sega kokku võrdses koguses majoneesi ja hapukoort, lisa paar teelusikatäit mädarõigast, soola, suhkrut ja pipart maitse järgi ning kalla salatikaste hakitud köögiviljadele ja keelele peale. Sega, kontrolli maitset. Hea oleks salat valmis teha paar tundi varem, siis jõuavad maitsed seguneda ja ühtlustuda.

2 kommentaari:

Liina ütles ...

Äraütlemata isuäratav salat! Ainult et mul on iga püha ajal neid traditsioonilisi või lihtsalt eestipäraseid roogasid tehes üks ja sama häda - neid on kole raske veiniga sobitada. Jaa, ma tean, et Eesti peolaua saateks sobib kõige paremini pits viina, aga no see on kraam, mis minul kuidagi alla ei lähe, või kui, siis ainult matuselauas.
Nii ma surungi siis suu kriipsuks ja tõstan lauale säärase külmade suupistete ja salatite saateks tihtipeale cava, teinekord roosagi. Mullitavas karges joogis on mingi iva, mis kooreste salatite ja soolaste külmade ampsudega kuidagi seostub. Või on süüdi ja tekitavad seoseid omaaegsxed esimesed cava-elamused kusagil Barcelona urkas koos ensalada russaga ja muu "rustikaalsega"? Vahet pole, aga selle nädala lõpus saab vist jälle keele ja muu hää juurde cava lauale toodud, öelgu siis sommeljeeninad, mis tahavad :-P

Tuuli ütles ...

Mnjah, Liina, selles suhtes on sul tuline õigus, et veinisoovitusi on sellistele padu-Eesti toitudele päris keeruline juurde jagada. Kodumaised joogid (veinilisi siis silmas pidades) on kõik nii kehva happega, et rasvase-rammusa roa väljakutset nad ei suuda vastu võtta. Mul, muide, sama probleem, et maksimum ühe jääkülma pitsitäie seda va valget suudan ehk ära tarvitada, aga siis tahaks ikka midagi...head.
Cava ei ole kohe üldse halb kaaslane, eriti kui tegemist sellise ärksamat sorti hea happega ja ilusa kepsaka vahujoogiga.
Meil on selleks puhuks, kui Eesti-Saksa köök pidulaual jälle laiutama hakkab, alati ka mõni hea Alsace'i, Saksa või ka Austria riesling varuks. Praegu kahte mõtet kokku pannes hakkan mõtlema, et sellise külmema kliima rieslingust vahukas oleks ka vist päris tore seltsiline nädalalõpu pidulaual.