14. veebruar 2012

Kaks täis. Istu! Mõtle!

Kaunist sõbrapäeva kõigile armsatele sõpradele nii reaalses kui ka blogi virtuaalmaailmas!
Eile oli siis see päev, kus minu blogil sai täis kaks aastat ja loendama saab hakata kolmandat. Ühest küljest justkui palju, teisalt on aasta-paar muutunud möödumise kiirust arvestades üsna tühiseks ajajärguks.
Blogipidamise puhul on kaks ikka pigem palju kui vähe. Eriti kui arvestada seda, kuivõrd on blogimise kriteeriumid selle ajajärgu kulgedes muutunud või teisenenud. Kui palju toredaid toidukiiksuga inimesi on tänu blogimisele minu tutvusringkonda tekkinud. Kuidas on ka pildiline keel muutunud (vahel on kohe väga piinlik esimesi fotosid vaadata ja arvestades, et ise hoian fotoaparaati käes alles napp pool aastat, siis luban kindlasti edasi areneda).

Torti tuleb ikka sünnipäeva puhul süüa (kes heietusi lugeda ei viitsi, leiab tordi - siin pildil siis sidrunikreemiga variant - retsepti postituse lõpust)
Esialgu alustavad kõik vist blogimist õhina ja tuhinaga. Vaja kirja panna minu lemmikud, minu uued leiud, minu reliikviaretseptid, minu kõige-kõigemad. Kõik mis hingel pakitsenud ja vajab nüüd väljaütlemist. Proovid kogu oma veenmisjõudu appi võttes postitusele lisada neid emotsioone, miks just peaks ja võiks seda retsepti proovima....postitad entusiastlikult ja siis hakkad hingevärinaga ootama, mis nüüd saab. Kas keegi märkas? Jessas, vist märkaski! Kas keegi ka kommenteerib ka? Oh issand, keegi ongi kirjutanud! Kerid erutusest värisevate kätega kommentaariumiruumi ette ja loed. Kui on hästi öeldud, siis loed teist ja kolmandatki korda ise heameelest õhetades. Kui on viidatud mingile ebatäpsusele või näpukale postituses, siis kihutad kiiresti "edit" nuppu vajutama, et piinlikusest lapilisena oma viga parandada.

Siin sama tort aga mündi-laimi vahekreemiga
Nii ei märkagi, et vajud vaikselt elustiili, millest sul süütult oma retsepte avalikku ruumi paiskama asudes aimugi polnud. Jalutades või autoga sõites sõnastad oma järgmise postituse sissejuhatust. Raamatuid ja ajakirju sirvides otsid uusi, seni läbiproovimata ideid, millega blogi huvitavamaks muuta. Lappad regulaarselt teisi blogisid, et hoida ennast kursis sellesama elustiili viljelejatega ehk toiduhulludega, kellega nüüd juba mõnda aega sarnast toidukäitumist jagad. Kapid on täis toite, mis ei jõua enne otsa saada, kui juba järgmise pakitseva postituse jaoks uue roa valmis vaaritad (koer on jätkuvalt tänulik selle õnne üle, mis nüüd tema peale langenud on ja hävitab püüdlikult kõik ülejäävad toidukogused). Lapsed heldivad selle peale, kui ema mõni päev "normaalset" toitu teeb, selmet taaskord sundida kõigi maitsemeeli kohanema uute põnevate maitsekooslustega.


Kogu selle rahutuse ja mõneti ka pideva toiduteemalise eneseotsingu taustal (ärge, jumala eest, laske end eksitada sellest kindlast kõneviisist, mida vahel harrastan) olen jätkuvalt üllatanud, et sedasama mitte millelegi pretendeerivat toidublogi külastatakse. Ikka rohkem ja rohkem. Ja see teeb südame soojaks, meele ärevaks ning lisab kogu toidualasest rahutusest alguse saanud eneseväljendusele hoopis teise mõõtme.
Olgu alljärgnev mõttearendus selle väljendus, milleni olen ise paari aasta jooksul kõrvuni blogimises sees olles jõudnud. Kohe kindlasti ei taha manitsev-õpetav positsioonilt jutlust pidada ja näppu viibutada.
Blogimine on ühest küljest vägagi isiklik tegevus. Veebipäevik, kui soovite, kuhu talletad oma vahetud emotsioonid nagu ka lemmikretseptid. Aga mitte ainult. Päevikut ei jäeta reeglina bussijaama ooteruumi või veel vähem ei riputata teadetetahvlile kõigile lugemiseks. Hoitakse ikka rohkem endale ja ollakse seeläbi ka vabad oma mõtteid täpselt nii sõnastama ja jäädvustama kuidas iganes heaks arvatakse.


Blogi ripub avalikus ruumis. Teadetetahvel siis, mingis mõttes. Kõik võivad seisma jääda ja lugeda. Ja see avalikus ruumis tegutsemise nüanss peaks olema midagi sellist, mida ei tohi teadvustamata jätta. Meie, blogijad, oleme kõigile nähtavad ja reeglina rõõmustame ju suurte külastajanumbrite üle. Kas siiski alati tajume me ka seda, et blogist astub läbi päeva jooksul sageli tuhat ja rohkem inimest (hea küll, kõik ei ole unikaalsed külastajad), kelle tausta, elustiili, veendumusi ja tõekspidamisi me ei tea. Me räägime nendega ja meid kuulatakse. Sageli küsitakse ka nõu - tõenäoliselt iga blogija poole pöörduvad tihti blogilugejad soovituse saamiseks, arutlemiseks, abistava info hankimiseks. Ühest küljest võib olla loomulikult selle usalduse eest meelitatud, aga teisalt tuleks tajuda järjest selgemalt, et see usaldus kohustab ka meid olema usaldusväärsed.
Mis muudab meid, blogijaid, usaldusväärseks? Ehk on saabunud aeg ja koht teadvustada, et külastajate arvu vaadates oleme ehk eneselegi ootamatult saanud meediumiks, millel on teatav võim ja võimalus arvamust mõjutada. Ja sellega kaasnev suur vastutus oma sõnade eest.
Järjest rohkem on hakanud toidubloginduse mõjuvõimu tajuma ka reklaamimaailm ja tõenäoliselt on iga vähegi arvestatav toidublogi saanud hulgaliselt huvitavaid ja vahel ka kohe eriti huvitavaid koostööpakkumisi.Toidubloginduse tingimusteta laskumine reklaamimaailma rüppe ja muutumine tema tööriistaks oleks selle toidubloginduse, mida me seni tunneme, surm. Vähemalt ise tajun küll seda vabadust ja võimalust oma ausad eelistused blogi vahendusel välja öelda (telesaate puhul ma teile seda privileegi kahjuks lubada ei saa). Teisalt ei saa ma öelda, et olen mina (nagu ka mitmed teised blogid) reklaamist või tootjate initsiatiivist täiesti puutumata. Enda jaoks olen piiri tõmmanud sellisena, et kohustun märkima alati postitusele juurde, kui selle taga on mõne tootjafirma tellimus või katsetamiseks jagatud tooted ja kohe kindlasti ei räägi musta valgeks ehk siis kui minu tõekspidamistega toode ei sobi, siis ma oma blogisse teda ei luba. Samas jätan endale vabaduse ja õiguse teha vajadusel headele asjadele tasustamata reklaami täpselt nii palju kui soovin.
Mis aga peamine - toidublogijad peaksid ja võiksid olla need, kes kannavad ja annavad edasi kogu meie toidukultuuri ning põlistavad seda ainuomast, mida me siin külma kodumaal koos jagame. Mida muud on emade ja vanaemade retsetpide jagamine ning vanade heade toitude meeldetuletamine ja uuele elule äratamine.
Loodetavasti ei ole see suurushullustus, kuid aiva enam olen hakanud tajuma, et toidublogimine on ehk olulisem kui esmapilgul arvata. Ei ole see pelgalt "täna tegin kana, homme plaanis supp" stiilis veebijäädvustused, vaid kõikide toidublogide koondsummana on tekkinud midagi, millel on arvestatav mõju kogu meie hetke toidukultuurile. Teadvustagem, hoidkem, jagagem siis seda, mis meil on ja kui see kaheaastane blogike kasvõi killukese lisab kogu mosaiiki, siis on midagi olulist siiski sündinud.
Tänud teile, kallid blogi lugejad, kes te olete mu tegevusi toetanud ja innustanud ka ennast paremaks ja põhjalikumaks muuta ning läbi kelle olen kindlasti arenenud rohkem, kui ilma blogi pidamiseta.



Aga et on sünnipäev, siis tuleb torti ka süüa. Tordi idee pärineb viimasest Donna Hay ajakirjast, aga näiteks suhkrukoguse olen ma umbes pooleni vähendanud. Ja jääb ka nii see tort täitsa korralikult magus, uskuge  mind.
Retsept on veidi sarnane minu reliikvia ja blogilugejate lemmikretseptiga ehk sidrunikoogiga.
Põhjaks on siinkohal šokolaadine biskiit ning vahekihi tegin kahesuguse: tavapärase sidrunikreemi ning laimi-mündikreemi.
Põhi:
150 gr tumedat šokolaadi
150 gr võid hakituna
1 tl vaniljesuhkrut või -essentsi
2 spl vett
2 suuremat muna
1 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 spl kakaod
100 gr jahu
Sulata potis madalal kuumusel või, šokolaad, vaniljesuhkur (-essents) ja vesi ning sega kuni ühtlase läikiva massi tekkimiseni.
Vahusta munad suhkruga. Lisa šokolaadisegu ja sega ühtlaseks. Ühenda omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulber ning sega muna-šokolaadisegu sisse ka kuivained. Kalla võitatud ja küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva (22 cm) vormi põhjale ning küpseta 160 kraadi juures vähemalt tund aega. Küpsust kontrolli tikuga. Tõsta koogipõhi ahjust ja lase veidi jahtuda.
Valmista kreem. Toon siin ära nii sidrunikreemi kui mündi-laimikreem retsepti.
Sidrunikreem
3 dl piima
1-1,5 dl suhkrut
2 kuhjaga spl maisitärklist
50 gr võid
2 sidruni mahl ja riivitud koor
4 suurema muna kollast


Mündi-laimikreem
3 dl piima
1-1,5 dl suhkrut
2 kuhjaga spl maisitärklist
50 gr võid
3 laimi mahl ja riivitud koor
mõned tilgad piparmündiekstrakti (Piprapoe kaup) või värsket münti
4 suurema muna kollast
soovi korral veidi naturaalselt sinist toiduvärvi
Kuumuta kastrulis 2,5 dl piima koos suhkruga kuni suhkur on täielikult lahustunud. Sega klaasis tärklis ülejäänud piimaga. Kalla tärklise-piimasegu kuuma suhkru-piima hulka ning kuumuta kuni segu pakseneb. Alanda kuumust, sega juurde või. Viimasena lisa tsitruseliste mahl ja riivitud koor ning munakollased. Mündikreemi puhul tilguta sisse ka mündiekstrakt. Kuumuta pidevalt segades kuni segu pakseneb. Jahuta.
Kui mündiekstrakti ei õnnestu leida, viska kohe alguses kuuma piima sisse mõned mündivarred. Hiljem eemalda need enne kui kreemi paksendama hakkad. Kui tahad mündikreemile erksat rohekat värvi, siis lisa veidi sinist toiduvärvi.
Uurista eelnevalt küpsetatud ja jahutatud koogipõhjale auk nii, et külgede ja põhja paksus oleks ca 1 cm. Selleks sobib hästi väiksem tordilabidas. Kontuurid saad ette joonistada koogivormist veidi väiksema läbimõõduga ümmarguse taldrikuga. Tekkinud süvendisse kalla kreem Visuaalselt näeb siis protseduur välja selline:


Beseekihi jaoks läheb vaja 4 suurema muna valget, 1-1,5 dl suhkrut, 40 ml vett, 1 tl sidrunimahla.
Kuumuta potis keemiseni suhkrur, vesi ja sidrunimahl kuni suhkur on segunenud. Alanda kuumust ja keeda mõned minutid. Jahuta veidi. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Sega jätkuvalt vahustades suhkrusiirup kuni tugeva ühtlase vahu tekkimiseni. Määri beseevaht kreemikihile. Jahuta.
Kooki lõika noaga, mida tuleks kasta enne iga tüki lõikamist külma vette. Siis jääb lõikepind ilus sile.

Kaunist sõbrapäeva kõigile ja täna juhtus nii, et südamekujulist torti ei teegi :)

30 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jõudu edaspidiseks nii Sulle kui ka teistele toidublogijatele - olete määratul määral mu toidulauda rikastanud! Olen saanud teilt häid ideid ning loodan teie peale tulevikuski:)
Kristin

mercredi ütles ...

Õnnitlused teise blogiaasta täitumise puhul! Loodetavasti jätkub indu ja tegutsemisrõõmu veel paljudeks aastateks. Sinu blogi on kindlasti minu lemmikute seas.Väga inspireeriv ja tore lugemine.

Katrin ütles ...

Ma arvan, et blogi sünnipäeva on täitsa asjakohane tähistada ja eriti just sellepärast, et retseptid on ju tihti hooajalised ning aastaringi täitudes tuleb n-ö tõusta järgmisele tasemele ja teha samast toorainest jälle midagi täitsa uut ja põnevat. Igatahes suur aitäh, et pakud mõnusaid lugemishetki ja kuhjaga inspiratsiooni!

P.S. Mis "heietusi lugeda ei viitsi" - ilma heietusteta ei oleks see blogi üldse seesama! =)

Ülle ütles ...

Kõigepealt suur tänu sulle Tuuli, et oled juba 2 aastat oma toidumõtteid teistega jaganud! Nii liigutavalt kirjutada on minu meelest suur kunst.
Kindlasti on blogimine midagi muud kui vanal heal moel päeviku pidamine, "interneti seest sina enam välja ei saa":).
Heade maitsete otsinguid,rõõmu ja toimetamisindu veel kauaks!

Katrin ütles ...

Jaksu ja meelekindlust edaspidiseks. Ka mina nõustun täielikult Katriniga - just "heietuste" pärast ma teatud toidublogisid külastangi. Lihtsalt retseptide jaoks saab ideid ka Toidutarest ja Nami-Namist;)
Tänane heietus tegi mind eriti rõõmsaks tänu infole, et Piprapoes on saadaval piparmündiekstrakt. Paar aastat tagasi otsisin seda meelt heites ja üsna tagajärjetult taga (ka sealtsamast Piprapoest)ning ainukesteks alternatiivideks leidsin kas piparmündisiirupi (mis on probleem, kui magusust ei ole juurde vaja) või siis soovitas keegi kasutada piparmündiõli, mis muidu on mõeldud välispidiseks kasutamiseks "aga annab ka hea maitse". Viimast ma siiski katsetada ei julenud.

Britt ütles ...

Palju õnne ja jätkuvat rõõmu nendest ise ja hästi tegemistest! Heietuste poolt 100 %! :)

Juc ütles ...

Palju õnne nii Sulle kui Su veebipäevikule. Küll Sa mõtlesid siin ilusasti! Jätkuvat indu, lennukaid ideid ja pealehakkamist!

Voisula ütles ...

Head Sôbrapäeva ja Palju ônne blogi 2-aastase sünnipäeva puhul! Siin oli kuhjaga häid môtteid. Jôudu ja indu edaspidiseks!

Marianne S ütles ...

Palju õnne, Tuuli!
Sinu "avalik päevik" on minu üks suuri lemmikuid :)
Nii retseptide kui heietuste pärast. Pikka iga!

Ülle ütles ...

Unustasin ennist, "heietused" ongi asja point, ilma nendeta oleks see lihtsalt üks retseptiregister. Nii et keep going!

Liina ütles ...

Palju õnne, Tuuli! Aitäh nende jagatud retseptide ja ennekõike lugude eest seal juures! Jõudu ja jätkuvaid ideid!

Mari-Liis ütles ...

Palju-palju õnne blogi sünnipäevaks, Tuuli! Ei kujuta ilma siinsete heietusteta, piltideta, retseptideta toidublogindust ja elamist-olemist enam ettegi. Tegusat, inspiratsioonirohket ja lõbusat "terrible two"-aastat!

Piret ütles ...

Palju õnne ja jätkuvat heietamise indu! See netisõltuvus tekitab ikka paganam häid asju:) Olen kõik need kaks aastat imestanud ja ikka veel ei väsi imetlemast, kuidas üks habras naine nii palju jõuab ja oskab. Tänud, Tuuli, sinu sära paistab kaugele ja rõõmustab alti.

Ragne ütles ...

Palju õnne Tuuli Sinu blogile. Sinu heietustes on tubli annus armsust, nii et ainult roheline tuli:)

ilse ütles ...

Sünnipäeva kohta päris tõsised mõtted:) Ja olen Sinuga pea kõiges nõus, see vastutus on olemas ja ma varem sellele isegi niimoodi ei mõelnud aga kui ka minu pesasse tekkisid igapäevased külastused ja nende arv aina kasvab, siis... paneb mõtlema.
Reklaaminduse mõtetega olen ka nõus:) tahan lugeda just selle kindla inimese arvamust asjadest ja seepärast blogisid ju loengi, see on isiklik ja kui isik on sümpaatne, ning usaldusväärne, siis mulle loeb tema arvamus, niiet kallutatud blogindus oleks kurb lõpp.
Kui mina selle aasta lemmikuid ritta panen, siis see siin on just minu selle aasta lemmik toidublogi ja just nende niinimetatud "heietuste" pärast, sest need siin just pole heietused vaid on alati asjakohased tähelepanekud ja vahel lausa uurimustööd:), seotud alati vastavate retseptide ja toodetega.
Palju inspiratsiooni edaspidiseks ja kõike head ja paremat!
P.S. Lusikas on ka nüüd üks paremaid (kui mitte parim) eesti kokasaateid läbi aegade

Elve ütles ...

Siinne bloog on minu kõige lemmikum toidubloog üldse (ja oli seda ka juba eelmisel aastal). Jõudu ja jaksu ja samas vaimus jätkamist edaspidiseks!!!

Anonüümne ütles ...

Oo ja, ei saa minagi head sõna vaka all hoida. See blogi on minu järjehoidjas ja olen siit lugematul hulgal ideid saanud, mitmeid retsepte võib juba raudvaraks pidada, mida ka mu lapsed jäävad mäletama (ma loodan:)) Ja ma tõesti soovin, et ikka jätkuks seda fanaatlisust, kirge ja entusiasmi, mida kajastavadki need mõnusad ja ka asjakohased heietused, mis annavad asjale hinge ja mille pärast ma seda blogi armastan!

Aprillikass

Tuuli ütles ...

Oh te mu kullakesed! Mida ma küll teieta teeksin! Virtuaalsed kallid härdusest niiskete silmadega teile kõigile! Nii armas on lugeda, et leidub ka neid, kellele selline lugude jutustamine ka meeldib. Endal tekkis siin vahepealse blogide hindamiskomisjoni arvamusi lugedes kartus, et olengi äkki ennastimetlev Vesipruul, kes teisi inimesi oma verbaalse kõhulahtisusega lihtsalt väsitab ja terroriseerib. Et äkki peaks inimeste säästmiseks ära õppima "seda rooga valmista pühapäeva õhtuks" või et "sobib pidulauda kaunistama" stiili :)
Aga no siis et: Päikese kiired kuldasivad puude latvasi, nii et just nagu kullatud olivad ja linnud laulsivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks see kaunis vagane lugu olnud, aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda.. Tuul kiigutas puude latvasi, mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud. Ja taevas oli taevakarva sinine ja ...

Liina ütles ...

Tuuline, mina mäletan nii selgeste, kui esimest korda su bogis kommentaarisin. Tookord oli meil teemaks keegi kannatamatu noormees, kes kõige vanemat veini nõudis. Ma mõtlesin, et näeh kus noor naene, ajab kah veinijuttu, ise kindlasti mingi sovinjoon blangi inime.
Aga ajapikku on ilmnenud, et me kahtlaselt ühtemoodi, alateadvus kamba peale üks, hääst roast arusaamine samuti üks, elu ja inimeste mõistmine kah ühesugune.
Aitäh, et sa avalikku ruumi tulid, muidu poleks vast trehvanud. Ilma sinu (ja veel kahe kindla musketärita) oleks elu oluliselt igavam! Musud!

Marju ütles ...

Palju õnne Tuuli ja juttuderohket uut aastat! Ma olen koguni täheldanud, et siia lugema võib tulla igas tujus ja iga ilmaga, sest siin tekib selline mõnus kodutunne! Rääkimata ideedest ja maitseelamustest!

Anonüümne ütles ...

Aastapäeva puhul õnne ja uueks aastaks jätkuvalt jaksu ja tahtmist panni ja potti käes (tulel) hoida, et seda teistega jagada:)

Kristel (Tigu)

Silja ütles ...

Aitäh Tuuli ja ilusat sõbrapäeva Sulle ka (natukene hilinenult)!:) Ja palju, palju, palju õnne blogi sünnipäeva puhul!!!

Olen küll juba ka korduvalt varemgi öelnud, et Su blogi üks mu lemmikuid on, aga praegu on vist õige aeg ja koht seda veel kord üle kinnitada:D Ja eriti meeldib mulle Sinu mitmekülgsus - erinevad rahvusköögid, soolased ja magusad toidud, küpsetised, jäätised, juustud jne jne. Siit saab ilmselt ideid igaks ilmaks ja igaks elujuhtumiks:) Ja mis eriti märkimisväärne, et Sa oled sellised retseptikogu suutnud luua vaid kahe aasta jooksul. Vaadates seda aukartustäratavat nimekirja, pakuks ehk 4-5 aastast blogimist ...:)

Igal juhul palju jaksu edaspidiseks ja jää ikka iseendaks - sellepärast me siin ju käimegi ja seda blogi armastame! Minu toetus ja lugupidamine!!!

PS Mida säravam olla, seda rohkem ilmselt leidub alati ka kadestajaid ja halvasti-ütlejaid, aga neist ei tasu välja teha, vaid võtta seda komplimendina, et teed midagi nii võimast, et mõnel inimesel ärapanemistuhinas isegi elementaarne viisakus ära ununeb ... Koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi:)

Merike ütles ...

Palju õnne blogi sünnipäeva puhul. Kõik sinu poolt siia kirjapandu on huvitav lugeda ja need viimased mõtted on just kui minu peas oleva teksti avalikustamine. :D . Mul ka tavaliselt tekst kõik ilusti varem välja mõeldud ,kuid kodune kiire toimetamine ja "kehva " mälu koosmõjul ei jõua paljutki üldse blogisse.
See sidrunikook on saanud ka minu üheks lemmikuks ja tegemine ei olnud asja ette võttes üldse keeruline.

Edu edaspidiseks ja jutu jätkumist blogisse

Koopatibi ütles ...

Palju õnne blogi sünnipäeva puhul! Sinu postitused on mitmekülgsed, huvitavad ja õpetlikud ja see muudab selle blogi minu jaoks eriti väärtuslikuks. Jaksu edaspidiseks!

Anonüümne ütles ...

Palju õnne minugi poolt!
.. ja ikka pikka juttu!!
Ma olen küll selline netigurmaan, kes on suurepäraselt omandanud kiirlugemise. Kõik, mis huvi pakub, saab loetud- ja vahest isegi mitu korda, et ikka õigesti aru saada mõttest, mida on täpselt öelda tahetud.
Minu jaoks vähemoluline või siis mittehuvitav jookeb lihtsalt diagonaalis silme eest läbi. Arvan, et selliseid on teisigi. Seega blogipidaja ei tohiks küll end 'lobapidamatuse' pärast süüdi tunda. Enda jaoks olulised mõtted tuleks ikka jäädvustada ennast mitte kaheksaks väänates kõigile meeldimise eesmärgil.
Igatahes tore, et te olemas olete!
Ma pole küll vist kunagi ühtki retsepti täpselt järgi teinud, aga olen saanud suure annuse inspiratsiooni, kaasaelamis- ja äratundmisrõõmu. Kommentaarium ju hea koht, et oleks ka tagasiside.

Maie

Pille ütles ...

Õnnesoovid tublile ja tegusale ja toredale ja sisukale blogile ja selle kirjutajale. Natuke raske on isegi uskuda, et alles kaks aastat - tundub, et oled kuidagi palju-palju kauem siin kõiki rõõmustanud :)

Aet ütles ...

Õnnitlused järjepideva, põneva ja õpetliku blogi autorile! Mina "leidsin" ka sinu kohe blogimise algul ning olen sinu tegemistega ikka kogu aeg end kursis hoidnud. Uskumatu, millisel hulgal suudad sina retsepte postitada - ja veel koos sisuka sissejuhatava jutuga. Minul on ikka olnud nende aastate jooksul loomingulisi kriise (nt rasedusaegne mitmekuuline süda-paha-tunne kui ka lihtsalt sulg-ei-jookse-perioode), sinul neid küll märganud pole. Su blogi tugevus on kindlasti mitmekülgsus ja ikka need "heietused" mis retseptiga kaasas käivad (see ju asja põnevaks teebki). Et seda indu jätkuks ka edaspidi; tubli, Tuuli!

Anonüümne ütles ...

Olen ka vaikselt hakanud seda blogi siin jälgima ja tegin eelmine nädal esimest korda seda sidrunikooki. Olin uhke enda üle, et nii hea tuli :) Tänud hea retsepti jagamise eest.
Aga nüüd mul küsimus selle koogi retsepti kohta, mis antud sissekande juures - kas seda tõesti ei pea koos täidise ja beseega ahjus küpsetama? Või on see koht lihtsalt kogemata mainimata jäänud? Tahaks emale sünnipäevaks teha seda mündikreemi varianti..

Tuuli ütles ...

Anonüümne - tore, et oled enda jaoks blogi avastanud ning et esimene katsetus sidrunikoogi teemal õnnestus. Mis puudutab seda teist sidruni- või mündikreemi torti, siis seda tõepoolest ei pea küpsetama. Vähemalt algretsepti järgi. Samas võib selle sarnaselt küpsetatud beseega sidrunikoogile ka korraks veel ahju lükata. Ilma küpsetamata variandil kipub seistes veidi vedelikku munavalgekreemist välja imbuma. Nii et võib nii ja võib naa, kuidas endale sobivam tundub :)

Anonüümne ütles ...

Aitäh vastuse eest. Sellest tulenevalt võin järeldada, et ma olen ikka veidi võõras veel nendel teemadel :) Proovin ikkagi küpsetamisvarianti, vaatame kuidas õnnestub.
Ja õnne ka blogi sünnipäeva puhul!