14. jaanuar 2012

Toidust, lapsepõlve maitsetest, kokaraamatutest. Natuke loosimist ja auhindu ka.

Ei oskagi arvata, kas põhjuseks on ealised iseärasused või tõsiasi, et iseseisvusaja jooksul on olnud võimalik väga palju seni kättesaamatuna olnud toite oma hambaga ära maitsta, aga järjest rohkem olen hakanud väärtustama meie igipõliseid toite ja toidust rääkides hakanud üle õla tagasi lapsepõlve vaatama. Vaatama hoopis teise pilguga seda, mida lapsena sõin ja milliseid maitseid kogesin.

Omaaegsete pidulaudade klassika: muna-tomati kärbseseen ja sült
Kuulun veel sellesse põlvkonda, kel on olnud õnn kogeda kõige ehedamaid lapsepõlvemaitseid suvel maal vanaema juures. Lüpsisoe või siis kaevus jahutatud piim, isesoolatud liha, värskelt püütud kala, paar korda suve jooksul vähipüük. Kanamune käisime ise kanalast otsimas, vanaema küpsetas saia ja sepikut, suveti valmistas imelist punasesõstratarretist, millega tehtud Mamma tumekollase biskviidiga (ikka need kodukanad) keedu-võikreemi tordid olid üle mõistuse maitsvad. Aastavahetusel keedeti sülti, millel umbes sentimeetri jagu rasvakihti peal (seda, tuleb tunnistada, ma küll lapsena jälestasin, kuigi rasva eesmärk oli kuumade kartulitega süües kastmeks sulada) ja pühade puhul ehtis lauda heeringas hapukoore ja sibulaga ning kasukasalat. Ema praadis värsket meretinti või tegi marineeris pesukausi kaupa räimi. Marineeris seeni ja tegi puuviljad kompotiks. Metsas käidi igal aastal ja keegi ei tulnud selle pealegi, et marineeritud kurki või soolaseent kusagilt osta. Punasesõstramahlast tehti jooki, olgu siis nii morsina kui kissellina. Sellised lihtsad ja igiomased maitsed, mis nüüd järjest sagedamini valuliku igatsuse tekitavad.

Klaasitäis äsjalüpstud piima tundus maailma kõige loomulikuma asjana ja ei ajanud õlgu võdistama ei soe piim ega kerge lehmalõhn. Pigem oli see kuidagi ...turvaline ja päris
Osa nendest maitsetest olen suutnud talletada ja järele aimata, aga osa on läinud koos ajaga kaotsi. Vanaema imeliselt õhulise sepiku tegemise tarkus on läinud koos vanaemaga, kes alati, kui keegi temalt retsepti küsis, rehmas käega, et seal ju ainult pärm, sepikujahu ja vesi. Oma vanaema ehk Mamma igalaupäevaseid võirulle olen ikka vahel teinud ja lõppenud aastal sain üle pika aja taaskord ära proovida kalbedandi ehk ternespiima vormi (tänud Ilsele, kes toorainega varustas).

Maailma parimad magustoidud valmisid isekorjatud marjadest, millele tuli lisada vaid piima ja suhkrut
Mõtete mõlgutamine vanaema ja tema köögitarkuste teemal on viinud mind aga hoopis laiemale ringile. Minu Mamma oli käinud kodumajanduskoolis ja saanud oma köögitarkused sealt. Üheks omaaegseks ja just Mamma põlvkonna majakaks kokandusmaailmas oli Adeliine Tannbaumi raamat "Keedu ja majapidamisjuht", millest minu riiulil on nii 1922. kui ka 1934. aasta täiendatud väljaanne. Hästi põnev on vaadata, mida meie vanaemade kokaraamatutes siis pakuti.

Põnevaid toite on päris palju: saago ahjuroog, pritskoogid, veevullid, Inglis kook, pomat ja vabarnasahvt

Hästi põnev on näiteks pottjuust ja aiavilja plekktoosi sisse tegemine on ka päris õpetlik lugemine

Toidud olid peened: vähjasült, toovitud suitsuräimed, pääaju ja põneva nimega roog "tule homme jälle"
Proua Adeliina Tannbaum oli soliidne ja usaldusväärse olemisega daam, kes teadis, millest kirjutas

Omaette väärtusena võib nende vanade raamatute vahelt välja libiseda vanaonu saatmata jäänud kirju tema lapsepõlvest...

... või siis aastakümnete vanune väljalõige ajalehest, kus õpetus, kuidas valmistada baromeeter
Toortoidu väärtustamine oli aga teemaks juba aastal 1934.
Ja siis tuli teine ajastu. Kokaraamatud tõid meie pottidesse ja padadesse hoopis teistlaadi road. Heaks võrdluseks sellest, kuidas keerati ette täiesti teine lehekülg, on see 1955. aastal välja antud "Raamat maitsvast ja tervislikust toidust". Väga asjalik raamat, kusjuures. Tänud Eilile, kes oma perekonnareliikvia minu kätte usaldas. Aga toidud on seal hoopis teised.

 Vennasrahvaste köök oma täies hiilguses: riis ja tatar, pelmeenid ja tšeburekid
Et oleks selge: Kommunistliku Partei ja Nõukogude valitsuse üheks tähtsamaks ülesandeks on rahva toitlustamise pidev parandamine
Sekka tainatooteid ehk vatruškasid, babkasid, kulitšeid ja präänikuid ka

Kõige suurem mutatsioon tabas aga kalatoite. Meie kodumaised kalad kadusid tagaplaanile ning "Kalaraamatusse" reastusid täiesti uued nähtused. 

Sardiin, moiva, stauriid, putassuu, lihtsaba ja ohooo! tuunikala tulid ahvenale ja haugile seltsiks
Liigume Atlandi kala suunas, milleks meile kodumaised kalad?!
Tegelikult igati asjalik kalaraamat, kahju ainult, et kodumaistest kaladest nii vähe juttu tehakse
Aga leidus hilisemal ajal ka kalatoitudest selliseid väärt raamatuid nagu Räimetoidud. Kui antikvariaadis peale satute, siis ostke kindlasti.

Tagaplaanil sama autori ehk L. Remmelgase väga asjalik ja ülikehva kvaliteediga väljanne "Küpsetame ise"
 Ja siis need raamatut, millega mina üles kasvasin ning kust retsepte otsisin. Minu ema lemmik kokaraamat oli "Valik toiduretsepte". Selline asjalik, 100% usaldusväärne, ilma ühegi pildita ja samas ka minul kogu aeg kasutuses olev põhitõdede piibel.

Auväärne ja usaldatav
Eelnevalt mainitud raamatu muudab minu jaoks eriti väärtuslikuks see, et sinna vahele on talletatud ema retsepte. Leiab kasulikke näpunäiteid nii kurkide kui kalade marineerimise kohta
Ma kohe ei teagi, miks ma soolatud räimede ehk kilude retsepti pole taibanud blogisse riputada. Viga tuleb paranadada
Ja siis veel tuntud klassikud ehk "Rahvaste toite" ja "Saiad. Pirukad. Koogid". 

Kaks aegumatut klassikut, mõlemad mõnusalt kapsaks kasutatud
Vaatamata muteerunud kokaraamatutele, valmisid nõukaaegsetes köökides sellegipoolest täisväärtuslikud ning tõeliselt maitsvad road, mis defitsiidile vaatamata (või ehk äkki hoopis tänu defitsiidile, mis perenaiste loomuse eriti leidlikuks muutis) olid senini südant soojendavalt lihtsad, armsad ja head. 
Turumajanduse pealetung ja kaupade kättesaadavus muutsid üsna kardinaalset jällegi meie toidulauda, kui mõneti vedas meil, et me ei olnud veel isevalmistamise/hoidistamise/koriluse traditsioonidest liialt kaugenenud ning masstootmisesse paisatud tundmatu päritoluga "surnud" toit ei ole liiga jõuliselt veel meie toidulauda mõjutama hakanud ning korilane ei ole meie loomusest veel kadunud. Taevale tänu! Ja nüüd on suund aina õigemaks sättumas, sest kodulähedasest käesoojusega toorainest ja toidust on hakatud järjest enam lugu pidama. 




Kogu selle jutuga soovisin veidi edasi anda seda veidrat fenomeni, mille ma ise alles lähiminevikus olen enda jaoks sõnastanud: see, mida ja miks me sööme, on tegelikult veider kombinatsioon lapsepõlve maitsetest ning riigikordade mõjutustele allutatud suunamisest. Mulle meeldib alati katsetada uusi maitseid, aga kilu-muna-musta leiva kooslusest ei loobuks ma ealeski. Kogu meie igapäevane köök on tegelikult rohkem sõnumit kandev kui me aimatagi oskame ja kui me toidu kõrvale iseenesestmõistetavalt leiba hammustame või pühade ajal sülti, kartulisalatit ja rosoljet taldrikule sätime, siis on see tegelikult nii meie ühine ajalugu ja kultuur, mis meie kombeid ja maitseid vorminud on.
Aga et minu monoloog liiga pikaks ja kurnavaks ei muutuks, siis küsiksin omalt poolt mõned küsimused, millest aimu saamine oleks mulle (ja tõenäoliselt paljudele teistele) tõeliselt põnevaks lugemiseks:
Millised on teie mõtted ja mälestused toiduga seoses? Kas on olemas ka perekonna "reliikviatoidud" mida mingitel puhkudel ikka ja jälle valmistatakse? Kui keegi raatsib, võib jagada ka oma pere reliikviaks saanud toidu kirjeldusi või retsepte (selle eest oleksin eriti tänulik, sest mind ääretult huvitavad just need käsikirjalised retseptid, mis aaretena retseptiraamatute vahelt välja pudenevad).
Millised toidud on jäänud lapsepõlve turvalise maailma sümboliteks, mida senini heldimusega meenutate? 
Millised on lemmikretseptid ning lemmikkokaraamatud?
Kas on mingeid toite, milleta oleks maailm palju kurvem koht?

Kõigi vastajate vahel loosib fortuuna seekord välja: 
- ühe "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" ehk kümne vapra toidublogija ühitööna sündinud kokaraamatu, kus tervelt 80 põnevat retsepti nii perereliivia, lemmikoogi, eksootilise, piduroa ja paljudest muudest kategooriatest


- Misu kõrvarõngad - vastupandamatud ja täiesti toiduteemalised ehted, seekord nuga ja kahvel. Tuleb tunnistada, et olen mitu korda sattunud neid kõrvarõngaid kandes ebaeestlasliku spontaanse emotsioniooni osaliseks, kui keegi on neid mu kõrvas märganud ja vaimustunult küsima tulnud, kust need pärit on. Väga toidutemaatilised ja hästi vahva ehted!


- mõned isetehtud tšillimoosid. Tšillimoosist on saanud tõeline hitt ja keedan iga paari nädala tagant uue partii. Mõnus ja universaalne särtsulisaja nii lihale, juustule, köögiviljale kui ka magustoitudele.


Kõik kingitused saavad minu kulu ja kirjadega posti pandud ja kohale saadetud. 




31 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ah ei tea, ehk on asi ikka tooraines. Lapsepõlves oli tooraine naturaalne, sellist kraami tänapäeval poest ei saa, isegi turult ehk mitte.

Veendusin selles järjekordselt praadides mõni h tagasi kütitud metssea maksa. No tee mida sa teed, järelturult hangitud maks ei maitse mitte kunagi nii hästi :(

Edu, tore blogi.

Totu ütles ...

Sattusin täna seda blogi lugema esimest korda ja viimane sissekanne pakkus kohe hulganisti äratundmisrõõmu. Viimasel ajal on mind vallanud samad emotsioonid.
Olen olnud pikalt lapsehoolduspuhkusel ja veedan väga palju aega köögis. Olen avastanud, et söögi tegemine on muutunud tüütust kohustusest nauditavaks hobiks. Mulle endale meeldib hästi süüa ja kuna väikeste laste kõrvalt pääsen välja einestama harva, siis ei jäägi muud üle, kui kõik maitsev ise valmis teha. Pere on mõistagi rahul ja mulle pakub rahuldust lisaks teadmine, et kvaliteetsest toorainest valmib perele tervislik söögipoolis.
Söögi tegemise oskused tulevad mõistagi läbi kogemuste ja isetegemise. Keegi ei sünni supikulp pihus. Kusagilt tuleb alustada ja tehes ja katsetades kasvab julgus katsetada uusi ja keerulisemaid toite.
Minu kui pereema jaoks on kokkamine täiesti elementaarne. Ja suureks eeskujuks on mulle olnud minu varalahkunud vanaema. Ta oli kirglik kokkaja ning oskas imeliselt hästi süüa teha. Enamik toorainest (nii taimne ja loomne) oli enda kasvatatud. Olgu tegemist pirukate küpstamise, puljongi keetmise, hoidiste tegemise või toorvorstide valmistamisega, ikka ja alati olin vanaema kõrval ninapidi juures. Kahju ainult, et olin siis alles plikaohtu ja jälgisin vanaema toimetusi lihtsast uudishimust. Nii tihti olen mõelnud, et kui vaid vanaema praegu elaks, kui palju ma siis päriks ja üles kirjutaks. Kuigi tähtsaimaks pean, et vanaema jõudis minus idanema panna huvi toidu valmistamise vastu. Kodu, mille köögist ei levi söögi lõhna (olgu tegemist siis kala praadimise või koogi küpsetamisega), on minu jaoks hingetu. Eriti, kui selles kodus kasvavad lapsed.
Kuigi poelettidel on virnade viisi uhkete värviliste kaante ning kutsuvate fotodega kokaraamatuid, olen minagi tagasi pöördunud "juurte" poole. Vanaraamatute äridest olen leidnud hulganisti odavaid ja kullaprooviga kokaraamatuid, millede järgi minu põlvkonna vanaemad süüa valmistasid. Nendesse sukelduda on äärmiselt põnev ja on minulgi sageli juhtunud, et raamatu lehtede vahelt pudeneb välja koltunud ajaleheartikkel retseptiga või käsitsi kirjutatud kaardike. Hellalt olen need oma kohale tagasi asetanud. Ja olen siis mõelnud, kellele võis küll see raamat varem kuuluda.
Enda suurteks lemmikuteks on supid ja pajaroad. Väikese plikana olin kehva isuga, kuid seda paremini on mulle meelde jäänud õpetus, et lõunaks peab laps korralikku suppi sööma:) Rõõmuga tunnen, et minu ponnistused on vilja kandnud, kui mu aedviljapõlgurist poeg nendib, et tahab lõunaks jälle seda suppi, mida ta eile lõunaks sõi. Ja samuti teeb rõõmu (ja veidi uhkekski) kui külalised teatavad, et meie juurde tulla on tore, sest alati saab väga hästi süüa.
Minu hitiks on kasukasalat, mille retsept pärineb minu vanaemalt. Koostisained on enamasti samad, mis ikka kasukasse pannakse. Eriliseks teeb selle ehk valmistamise viis - kõik koostisained peale heeringa ja sibula riivitakse. Kihid jäävad tänu sellele õhulised ja läbipaistvas kausis serveerituna jääb salat väga efektne. Ja kindlasti tuleb selles salatis kasutada isepuhastatud erisoola heeringat. Uskuge mind, heeringa puhastamise vaev tasub end kuhjaga ära.
Ilma "kasukata" ei tule meie peres ükski uus aasta ja seda juba ajast, mil ma ise alles sipukates olin.

Maarja ütles ...

Mul oli kunagi aastaid tagasi Sloveenias miski nostalgiahoog peal ja kirjutasin ka blogis lapsepõlve maitsetest.
Pärast kõiki neid kommentaare üle lugedes joonistus nigust omaette raamat silme ette.
Kuna enamus põhikommijaid on minuga üheealised, siis oli nii tore näha, millise pisukese erinevusega kelle kodus mida tehti.

ilse ütles ...

Suur rõõm on seda lugeda ! Minu riiulis on pea kõik need raamatud, millest siin juttu tegid:) Ma olen oma toiduhuvi saanud oma isalt, tema oli meie köögi peakokk ja suhtus toitu ja selle valmistasisse suure pühendumusega. Mu mälus on isegi sellised tunded, et vahel peab ikka päris kaua ootama enne kui süüa saab, sest isa kooris isegi kartuleid mõnuga:) Suured mustade nõude hunnikud pesi alati ema, sest temale usldati ainult abikoka statuus ja vahel mõni peenem näputöö, näiteks vasikarulli sidumine ja hoidisepurkide kuumutamine. Lapsepõlve mälupildid vannitoas vannis ujuvatest angerjatest, kust minul oli au neid püüda ja kööki toimetada:) Või võrumaal paadiga väikesele järvesaarele vanaisa ja isaga kajakamune korjama sõites... Mu vanavanemad läksid siitilmast minu jaoks vara ja seega on see pere kokandusniit suhteliselt lühike aga ma tahan kindlasti oma lastele selle kõik edasi anda, et nende kodus oleks alati turvaline kodutunne, sest minuarvates just see kodus tehtud teaditsioonidega toit on see, mis teeb igast kodust kodu ja annab teadmise, et ma kuulun ühte perre ja mul on turvaline kodu.
Eks see kõik jõuab meieni vanusega ja rõõmu teevad hetked, kus su 30 lähenev poeg mõtiskledes äkki teatab, et pitsa tuleks vist ikka panna juba hästi kuuma ahju ja ahju allosasse:) Täitsa ise mõtles välja :) Ja enne jõule arutelul millist lindu osta arvas, et hea oleks kui ikka saaks kuskilt päris sulgedega ja just tapetud hane:) Rääkimata tema arvamusest, et liha tuleb osta talunikult ja tema meie külmkappi niimoodi poole sea kaupa täidabki:) Ise alati huviga juures, et seda sisefileed ärge nüüd katki lõigake. Isegi võrkelmeni on jõudnud juba:D Tütrest ma ei räägigi, tema läheneb toidule ikka päris teaduslikult juba ja sülti või pasteeti või karulisalatit ei osta ta poest kunagi, peab olema meie koduse retsepti järgi valmistatud:) Näen kuidas nad seni küll paljus kõrvalt vaatajatena on omaks võtnud selle miski, minu jaoks nii tähtsa. Köök ühendap perekonda ja kuuluvustunnet, selles olen ma täiesti kindel. Toit on peretraditsioonid , näiteks verivorstiteolt ei puudu meil keegi, see on püha üritus:) Aga ongi ju tähtis, et oleks põhjuseid koos olla, koos teha.
Meie peolaua traditsioon on minu kodust vasikarull ja seda mäletavda lapsed juba vanaisa laualt. Ja on veel neid kindlaid toite, mille puudumisel kergitatakse kulmu, et kuidas nüüd siis nii, sülti ei olegi või:)
Eestikeelseid toidublogisid lugedes teeb suurt rõõmu ,et paljud meie noored emad on minga ühte meelt ja kasvatavad oma lapsi ise kodus kööki kasutades:) ja need kes seda ei tee jätavad oma lapsed ja iseenda millestki väga olulisest ilma.
Kukkusin heietama:) Aga no sa panid oma jutuga niipaljule mõtlema ja meenutama ja... oeh:)

Luize ütles ...

Väga vahva lugemine!

Meie peres vist väga vanu "reliikviatoite" ei tehta. Osalt võib olla põhjuseks, et kaduma on läinud järg oma suguvõsa ajaloo kohta. Samas on see loonud ruumi et tekitada ise traditsioone.

Lapsepõlv möödus ka mul, jumal tänatud, maal. Soe lehmapiim heatahtliku naabritädi laudast, enda kanade munad, oma aiamaa juurikad. Kõik oli just nimelt aus ja turvaline. Ja maitsev! Minusugusele toidusõltlase muutis see küll parajalt ümmarguseks :)

Väga palju lapsepõlvemälestusi seostub minul ema köögikatsetustega, mida on nii vahva meenutada. Kui ma sain 2-aastaseks, siis tegi ema uhke Pavlova tordi, mis küll tema sõnul välja ei tulnud, aga mina olla öelnud, et tahan uuesti 2-aastaseks saada :) Meenuvad veel pohla-purukook, "pähklikook" millest pähklite mittesaadavuse tõttu sai kaerahelbekook, eneseharimine tervisliku toidu koha pealt (idud, pruun riis) ning emalt kaasa saadud mõtteviis toidu puhtuse, päritolu ja koostise kohta, mis mõjutab siiamaani seda, kuidas ma toidusse ja meie kaubanduses pakutavasse suhtun (ehk siis väga paljusid asju ma üldse toiduks ei tunnistagi).

Väärt raamatutes tasub minu meelest ära mainida "Hoidistaja ABC", mille järgi mu vanaema siiamaani oma tõeliseid hitthoidiseid valmistab (nagu letšo, marineeritud seened, tomati-sibulakaste, pohlamoos) ning "Saiad, pirukad, koogid", mis on ühe küpsetamissõltlase raudvara. Tänapäeval on ju raamatupoes valik vägagi kirju, kuid minu arvates tasub vaadata eelkõige meie autorite raamatuid. Mõni aasta tagasi oli suur osa tõlgitud raamatutest sisuliselt mittekasutatavad kehva tõlke tõttu.

Sabine ütles ...

Mina ikka meenutan aeg-ajalt, kuidas vanaema juures sai tihti metsas käidud (oli ju vaja ainult paar sammu maamajast eemale kõndida) ja tundide viisi kõrte otsa mustikaid korjatud. Ükskõik kui palju neid lõpuks oli, ikka sõime kõik suhkru ja piimaga ära - lihtsalt ei läbenud oodata, kuni neist midagi muud valmida võiks. Eks seda teeme ju praegugi, aga mälestused on ikka mälestused :). Hetkel elan Šotimaal ja täitsa kurvaks teeb, et siinsetel inimestel pole sellelaadseid kogemusi - kui mustikaid vaja, minnakse lähimasse supermarketisse, kust neid siis hingehinna eest imepisikeste karpide kaupa, igaühes umbes peotäis mustikaid, osta saab.

Anonüümne ütles ...

on maitseid, mis hetkega viivad Sind tagasi lapsepõlve, ahh,,, minu ema polnud superkokk, aga isal olid omad lemmikud ja kiired ampsud. Meenub pehme saiaviil, selle peale tuli panna hapukoort ja see omakorda raputada üle suhkruga.- ja söömiseks valmis. Maitseb ka minu lastele. Teine lemmik on sellest ajast, kui meie maale ilmusid rösterid- tuli saiaviil rösterisse panna, määrida võiga ja kõige peale mesi.- soe või ja meesai- seda syyes ei saa pidama.
Kuigi mu ema polnud superkokk, tegi ta ometi eriti hästi ühepajatoitu. see on väheke erinev traditsioonilisest ühepajatoidust ja palju parem minu arvates. tegemisviis on lihtne ja lastele igati sobiv. esmalt lasen poti põhjas väheke vett keema,lisan sutsu soola, siis panen sinna tükeldatud priske porgandi keema, mõne aja pärast tükeldatud 1/3 kaalikat,siis pool keskmist kapsapead tükeldatuna, mõne aja pärast umbes 5-6 kartulit- ka tükeldatud kuubikuteks. samal ajal pruunista pannil ühes hakkliha- ca 300 gr ja tükeldatud väikese sibula tükid.Maitsesta soola ja pipraga. sega sl jahu ja väike kogus vett ja vala pannile hakklihasegu juurde, lisa vett nii, et tekiks paks vedel kaste ja lisa törts hapukoort ka. sega kõik läbi. (segu peab jääma paks,sest ka potis on vedelikku) Nüüd on juba ka hautis potis pehme ja vala hakklihasegu pannilt köögiviljadele. Sega kõik läbi ja maitsesta- ainult soolaga, kui veel vaja. Kui toit on valmis,siis olen lisanud mõnuga veel külmutatud herneid, ananvad värvi ja värskust ja sulavad-valmivad kenasti. See on üks suurepärane köögiviljapada- meie peres siis ühepajatoit-kõikide lemmik. Soovitan proovida.
Signe

leoola ütles ...

Päris põnev oli hakata meenutama, mis toidud lapsepõlvest siiamaani lemmikud on, nii et küsisin kohe emalt üle.
Koos meenutuse tulemusena tulid meelde: munavõi, marineeritud praetud räimed, marineeritud seened, praetud kaelakarbonaadi viilud, pugu-südamekaste, liharullid, kanakaeltest supp, ahjujuustusaiad, isa tehtud sašlõkk (mida kahjuks me enam ei saa), rabarberikissell, mannavaht, suvel purustatud maasikad piimaga ja vanaema juures tehtud kohupiimapallid.

pikatoa ütles ...

Meenuvad:
Metsas, järvekaldal valminud uhhaa. Isal oli alati loorber ja pipraterad landikarbiga kaasa.

Vanaema tehtud lihapirukad (muna ja riisiga), neid valmistati juubeliks puljongi kõrvale ikka sadade kaupa.

Porgandipirukas, väljast nagu suur saiapäts, seest mahlane (lahtilõigatult nägi välja nagu rullbiskviit - siiruviiruline)

Odrajahu pudru võiga. Mis nägi väga hirmuäratav välja (midagi halli ja venivat, kõige õudsam kui mõni jahutükk ka veel sees oli) aga kui proovisid tahtsid juurde.

Katrin ütles ...

Minu jaoks on kõige lapsepõlvem lapsepõlv 90. aastate esimene pool, aga kuna mu ema ja vanaema on ikka valmistanud neid toite, mida nende lapsepõlveski tehti, siis võib vist rääkida üsna pikkadest traditsioonidest.

Soolaste roogade poole pealt käib ka meie kodus igal jõulu- ja jaaniajal ning kevadpühade paiku sülditegu, jõulude ajal ka veri- ja tanguvorsti toppimine. Süldi suhtes oleme ajaga laisemaks läinud - mäletan, et kui olin pisike, ladusime süldivormide põhja porgandist ja petersellist igasugu mustreid, nüüd enam pole sellega vaeva näinud. Rosolje või kasukas on traditsiooniline nii esimesel jõulupühal kui uusaastal ning mõnikord sünnipäevadel ka. Üks toit, mis mind alati paelunud on, on kartulisalat - kui enamik inimesi teeb seda minu teada vorsti või singiga, siis meie peres lihalist ollust kartulisalatisse ei panda. Huvitav on minu jaoks, et see komme tuleb mul nii isa kui ema poolt suguvõsast, samas ei tea ise vist ühtki teist tuttavat peret, kus nii tehtaks. Lisaks, mida minu arust ülitihti ei näe, on see, et meie kartulisalatisse kuulub kindlasti ka porgand.

Kaks muhulasest vanaemalt pärit küpsetist, millega mina olen laineid löönud, on kodune sai ning nähtus nimega makileib - kartuli, singi/peki ja ohtra sibulaga küpsetatav karaskilaadne tegelane. Esimene läheb eriti peale oma eakaaslastele, teine aga hiidlasest tädimehele, kes mind alati makileiba tegema veenab, kui tädi perel külas käin.

Aga tugevaimad söögimälestused on vist magustoitudest. Küll ma jälestasin väiksena nn lumepallisuppi! Tegelikult tänaseni ma ei tea, kuidas täpselt see kollane ollus kokku keedetakse (seda omakorda nimetati meil sametisupiks), lumepallid ilmselt käivad munavalgest. Igatahes oli sellest magustoidust olemas küll ainult üks veel hullem asi, ja selleks oli õllesupp, mis koosnes põhiliselt soojast õllest ja saiast (täpne valmistusviis jällegi teadmata). Ei näe minu jaoks atraktiivne välja ega meelita ka lõhn ega maitse. :)

Muhus levinud magustoit, mida meil veel tehakse, on hapurokk (see nimi on mõnelegi isikule veidra ilme näole mananud). Jälle midagi, mille tegemist ma pole ära õppinud, kuna pole ise kõige suurem fänn, ent plaanis on see oskus siiski omandada. Igatahes minu teada seda hapendatakse kuidagiviisi kartulist ja jahust ja pärast meenutab ta konsistentsilt midagi tarretise ja piimakisselli vahepealset.

Igatahes olid magustoidud 15-20 aastat tagasi meie peres palju rohkem teemaks kui praegu, sest manna- või rukkivaht, leivasupp, kohupiimakreem kisselliga, kakaokissell jm klassikud olid vähemalt igapühapäevased nähtused. Saleda joone hoidmise tuhinas on magustoidu tegemine tagaplaanile jäänud (et magusast hoidumine siis laupäevaõhtuti koogiga mitmekordselt korvata:).

Lõpuks aga meenuvad veel pisikese iseenda valmistatud maiused, milleks olid hapukoor suhkru ja kollaste nurmenukuõitega ning võiga suhkrusai. Mõlemad meenutavad väga eredalt koos mängukaaslastega päikselisel trepil istumist ja muretut nosimist. :)

Kokkuvõtteks leian minagi, et söögi- ja söögitegemise traditsioonid lisavad kodutunnet, ja mul on ääretult hea meel, et minu esivanemad nii hästi kokata oskavad ja üht-teist mullegi pärandanud on.

Lizzy ütles ...

Kartulisalat! Sellist kartulisalatit, nagu mu vanaema teeb, ei saa mitte ühestki poest ega kulinaarialetist! Seda tehakse ikka ja jälle pidupäevadeks ja siis ikka 10l potiga, eksole. Et järgmised kolm päeva saaks süüa.
Teine vanaema trump on lihapirukad. Põsest ja maksast tehtud hakkliha, hääd ja paremat juurde ja pärmitaignasse.. Hirmus rammus, aga jube head. Talviste pidustuste aegu kohustuslik meie peres.
Väiksena veetsin kõik aastavahetused vanaema juures Annelinnas. Vanaema kokkas päev otsa, õhtul sõime ja vaatasime telekat. Põhiline oli aga see, et pärast kahekesi ilutulestiku vaatamist tulime alati ruttu tuppa, tegime kuuma kakaod ja sõime vanaema küpsetatud plaadikorpi. See on mingi ilus mälestus oma lihtsuses.

Vanaisa juures maal olid hoopis teised toidud. Suvel sai muidugi pigem korilasena elatud ja otse põllult või aasalt marju jms suhu topitud, aga kui kere väga heledaks läks, siis sai ka midagi rammusamat tehtud. Vanaisa on mul selline askeetlik tüüp ja süüa teha väga ei armasta, küll on ta aga tubli taimede ja viljade kuivataja. Nõgese-mustsõstratee maitse tuli praegu suhu. Üleüldse olen ma maal alati ebanormaalselt suurtes kogustes teed joonud. Hommikul must tee kondenspiimaga, lõunal roheline tee ja õhtul mõnda taimeteed. Vanaisa oli ka see, kes õpetas, et palava ilmaga tasub pigem kuuma teed juua.

Eva ütles ...

Olen üsna tulutult püüdnud mõningaid ema retsepte jäljendada ja loobunud - ma arvan, et iga toiduvalmistaja paneb sinna killukese iseennast ja nii on ka "perekonnareliikviad" erinevad - minu kapsa-kartuli-hakklihavorm on alati tema omast erinev, ehkki retsept on täpselt sama. Kõige tähtsam pole sellisel juhul mitte toit ise, vaid asjaolu, et ema selle tegi :)
(Ja sellele vaatamata ikka küsin emalt vahetevahel ühe või teise asja retsepti :D)

karimakene ütles ...

vaga armas ja lahe lugemine :)
tihti motlen oma lapsepolvele ja seal tehtud toitudele,kuna mu ema oli kondiiter oli meil palju kokaraamatuid,tookord oli yks saksakeelne jaapani toitude raamat minu lemmik,mitte retseptide poolest vaid piltide,siis oli seal yks vihik hasti paks koos retseptide ja piltidega mis ema koolis olles tegi :) selle vihikuparast ma kokkama hakkasingi koos emmega.
Kuna mu ema kasvatas meid yksi ja ta kais 3 kohapeal tool siis pidevalt olime me vennaga suviti maal tema sobranna juures.ema sobrannal oli 3 poega ning meil kunagi igav ei hakanud.Ka toit oli monus ehtne talu toit,soelypsi piim mis me ise ka lypsime,pidime ka ise void tegema 3 l purgis seda raputam aniikaua kuni tekkis voi jne
koige hulllem sook oli pekikaste ma maletan ,see keerles mul pidevalt suus ringi ja munakaste.Veel mis maalt meeles on kaisime pea iga paev Harju risti poodi jala poltsamaa marmelaadi jarel :) selle juurde ostsime alati 1 kirdesaia ja nii me siis tagasi koju laksime kaes sai ,korsikud ja suu peal poltsamaa marmelaad tuub :)
Kuna mu vanaema on parit viljandist siis on siiani peretraditsiooniks sealt parit Riivikook kartulitest
mida me soome siis pohlamoosiga :D seda vanaema teeb siiani 2 korda aastas st 2 jaanuaril ja siis septembris.Pannikaid teeb tema alati hasti paksud ja need olid alati maasikamoosidega ka ylepannikaid tegi tema alati.Hapukapsa supp oli tall alati hasti pekiselihaga ja suure rasva korra all kuna tema vanaema tegi ka nii :D Teine vanaema oli teiseltpoolt Eestit parit ja neil olid hoopis teised toidud ka pannkookide vahe oli
isaemale meeldis teha pisikesi ohukesi pannikaid ja neid johvikatoormoosiga oli hea syya,supid olid tavaliselt koik loomalihast ka hapukapsa supp
maletan veel vanaisa lemmik poldoa suppi,suurt pannitait ahjukartuleid ja hunnik liha :D vahel oli vanaisa lemmik malmpannitais praekartuleid ja ribiliha viilud ahju pandud siis seal pidi parem mekk juurde tulema :D nyyd kui ma sellest kirjutan kaivad mul nende koikide toitude maitsed suus ringi ja tahaks kylastada molemat vanaema ja paluda midagi head kuid kahjuks pole yhte vanaema enam kes saaks neid koiki asju teha ...

Andra ütles ...

Mina mäletan lihtsat ja kodutehtud toitu. Väga harva osteti midagi valmiskujul poest; pigem mäletan isa iga talvehakul kümnete kilode viisi kartuleid varumas ja vanaema moosi keetmas. Kokaraamatuid ka meie peres eriti ei kasutatud, pigem läksid käiku sõpradelt-tuttavatelt saadud retseptid (nii avastas ema näiteks ühe väga hea rabarberikoogi retsepti - meie pere põhitoit suvel).

Eriti eredalt on meeles vanaema saiavorm ja roosa mannavaht, mida söödi reeglina külma piimaga; ja veidi liiga pruunid ja veidi liiga õlised, aga ikka oh kui maitsvad pannkoogid maasika -ja õunamoosiga.

Nö reliikviatoidud on kindlasti ema ühepajatoit ja täidetud paprikad (hakkliha ja sibulaga, tasasel tulel podisedes kulub nii kaks tundi). Ilma nendeta oleks maailm üks väga kõle koht. :)

Profa ütles ...

Tore jutt Tuuli. Täiendaks seda omalt poolt lapsepõlvemaitsetega, aga teise nurga alt - nimelt peale selle mida maal vanaema juures sai, on veel üks liik lapsepõlvemaitseid - tolleaegseid toidupoest saadud maitseid. Põltsamaa tuubimarmelaad, Kosmos, kõrsikud, maisipulgad. Ka need olid head maitsed. Turisti eine kus oli korralikult liha, sprotid õlis sünnipäevalaual näitas et omatakse mõjukaid tutvusi, keeduvorst milles oli korralikult liha ja maitses ka praetuna hästi. Lehmakommid, naturaalsed mahlad kolmeliitristes purkides, elusad õlled, jne jne. Tolleaegne toit oli säilitusainevabam ja puhtam kui praegu, olgugi et sortiment suur ei olnud, oli kombinatsioon vanaema juurest toodavast ja poekaubast üsnagi esinduslik.
P.S Ja viin oli ka kangem sel ajal, rohelisemast rohust rääkimata:)

Anonüümne ütles ...

Väga mõnus lugemine Tuuli poolt :)

Lapsepõlvest on mulle toiduteemadel meelde jäänud ikka minu sünnipäevad. Alati meenutatakse seda, et Kertu sünnipäeval sai nii palju süüa :) Ema hitiks oli keedukreemiga kook biskviit põhjadel. Mäletan, et minu ülesandeks oli keedukreemi jahutamine ja noo mis see lasp ikka niisama jahutab, ikka tuli ju süüa ka seda ja ema pidi pidevalt mulle ütlema, et koogi vahele on ka vaja seda jätta :) Aga nii lihtsatest komponentidest saab ikka ülimalt hea koogi, kõik sõid ja kiitsid aga järgmiseks päevaks ei jäänud midagi. Ning üksi sünnipäev ei möödunud ilma kartulisalatita, seda tehti ikka suur potitäis. Minu kohustus oli siis aidata hakkida.
Kook ja salat olid meie pere sünnipäevalaua traditsioonilised toidud :)
Lapsepõlves meeldis mulle väga vaadata kokasaateid ning retsepte ülesse kirjutada, just kookide omasid ning kookide küpsetamise kirg on jäänud siiamaani külge :)Ajalehest sai ka välja lõigatud retsepte, need kogusin kõik ühte karpi kokku, vist on isegi midagi nendest veel alles ka :)
Tundub, et kõikidel on kodus olnud raamat " Pirukad, saiad, koogid", selle järgi sai ka ikka päris palju asju tehtud :)
Arvan, et kui meil ei oleks rukkileiba, siis oleks maailm tõesti palju kurvem koht. Alati reiside pealt tulles tahad esimese asjana rukkileiba, kohe hulluks võid minna, kui mõtled selle peale, et paari päeva pärast saab leiba :) Siis hakkavad tõesti neelud käima.

Tuuli, jaksu ja edu blogi kirjutamisel, igati lahe blogi :)

Ilusat talve soovides,
Kertu!

Anonüümne ütles ...

kosmos ja põltsamaa õunamarmelaad, ahh- mäletan, et sõime neid õues jalga kõlgutades kõrsikutega, küll oli hea. Lisaks maiustasime ümmarguste piparmündikommikestega- valged papist pakendis.Kui vaid saaks neid veel...
Üksi kodus olles sai lapsena ka praeleiba ja praesaia juba esmase pehmuse kaotanud leivast-saiast tehtud.

Anu ütles ...

olen enda vanaema tehtud toitudest blogis kirjutanud, see meenutus oligi inspireeritud tookordsest Maarja kirjutisest :) http://acerolakuts.wordpress.com/2010/01/27/vanaema-sook/#comments
see toit, milleta elu oleks kurvem, ning mis samal ajal ka lapsepõlve meenutab, on mu jaoks kartulisalat. aga samas ka maavanaema varamust hapendatud seened. ja linnavanaemalt klimbisupp.

Anonüümne ütles ...

Lapsepõlvest on mul meeles ema tehtud kanakintsud - maitsevad ikka ja jälle hästi. Mäletan, et ta pruunistas kintsud pannil ja pani siis suurde punasesse malmpotti, kallas vee peale ning jättis podisema. Lõpus lisas juurde rohkelt hapukoort - kuumade kartulitega maitses hautatud kana koos kooreleemega väga hästi.
Igaks pidupäevaks tegi ema aga alati suure laari roseljet - teeb siiani.
Vanatädi jäävad meenutama puupliidil pikalt keedetud seasabad - et kodus neid ei tehtud, maitsesid need lapsena kuidagi eriti hõrgult - ja nii neid söödigi - kuhi sabasid taldrikul ja leiba kõvale.
Ja muidugi pannkoogid! Need on igal perenaisel erinevad: ema tegi munast-piimast-jahust ülepannipannkooke, vanaema tegi hapupiima, muna, jahu-soodaga tillukesi kooke ning vanatädi tegi samadest ainetest, aga maitse oli hoopis teine. Olen küll mõelnud, et milles see erinevus, aga ei teagi.
Minu üks esimesi mälestusi iseseisvast söögitegemisest on vist umbes 10aastaselt, kui Salme Masso lastele mõeldud kokaraamatust valmistasin omaalgatuslikult õhtusöögi: kõigepealt oli vaja võtta ette käik poodi, osta sealt suitsuräime ja mäletamist mööda keefiri (aga võis ka olla hapukoor...). Siis tuli kala ära puhastada, tükeldada sibul, lisada keefir (või siis hapukoor) ja maitsestada soolaga. Juurde keeta kartulid. Olin väga uhke, kui sellega hakkama sain!
Maiustustest meenub, et kiirkeetjas sai keedetud kondentspiima ning siis see suurtele vahvlilehtedele määritud ning väikesteks kihlisteks vahvliteks lahti lõigatud. Ja muidugi iirised maisipulkadega! (iirised ja või sulatada, segada maisipulkadega, keerata küpsetuspaberiga rulli ja panna külma hanguma)
Ühed täiesti erilised küpsised olid aga majoneesiküpsised. Kõigepealt tegime neid koos ema sõbrannaga, hiljem koos vanaemaga - originaalretsept on paraku kaotsi läinud. Aga küpsised sulasid suus (ja olid kahtlemata rammusad, aga kes siis lapsena kaloreid luges!)
Koolimenüüst tundusid vaat et maailma parimate magustoitudena lumepallisupp ja karamellkissell.

Kui ma praegu süüa teen, siis enamasti otsin retsepti internetist, naudin mitmeid toidublogisid nii lugedes kui ka ise katsetades. Samuti armastan kangesti paberkandjal kokaraamatuid, kuhu on lisaks retseptile kirja pandud ka toidu lugu, emotsioon ning inspireeriv foto. Eestis tegi selliste kokaraamatutega otsa lahti minu meelest Anni Arro, aga neid on tulnud veel ja veel. Ja see on hea!
Jätkuvat loomingulisust köögis, Tuuli!

Katrin

Anonüümne ütles ...

Lapsepõlve toiduelamused on millegipärast pärit ikka maavanaema juurest. Kuna olen samast ajajärgust pärit vist kui sina, siis linnaeluga seostub mul siiani selline suht valikuvaene söök, kuna vanemad ei töötanud "õigetel" töökohtadel ja pidi piirduma sellega, mis poest saada oli. Aga seda polnud kahjuks palju. Aga see-eest suvekuudel Setumaal olles sai neid elamusi küll:) Poepäevadel (kaupa toodi 2 korda nädalas) ostis vanaema ikka 25 saia ja 30 leiba ja siis said need saiad moosiga ikka kärmelt hävitatud. Soe lehmapiim, värske kartul, seenekaste - klassika. Kui ahju köeti, sai ahjusaia - kuldkollast. Vobla - sööga alla ja söögi peale, kümnete kaupa.
Praegu loen palju kokaraamtud ja blogisid, kuid ei tee eriti asju päris retsepti järgi - loen lihtsalt ideede kogumiseks.
Jõudu Tuuli,
EppS

Voisula ütles ...

Tere Tuuli! Nostalgiline ja tore kirjutis. Meie tootsime minu lapsepôlvekodus oma tooraineid pea kôik ise, meil olid koduloomad ja oma aiamaa. Kolhoosist sai osta liha juurde kui vaja, käisime marjul ja seenel. Silitasime ôega kollaseid tibupoegi nii nagu Kalevi shokolaadikarbil on pilt väiksest tüdrukust tibupojaga. Nôukogude ajal käisime poes ostmas ainult juustu, vorsti ja midagi muud, kui seda muud seal oli. Meil on paljud need kokaraamatud olemas, millest on sul pildid ja on veel mitmeid vihikuid retsepte täis. Huvitav on see, et meie kodus söödi palju eesti toitu. Ei tea, kas see oli teadlik vôi alateadlik ema valik, aga nii säilis minul vana eesti toidukultuur üle nôukogude aja. Olen sellest alles täiskasvanuna teisel maal elades aru saanud. Lapsepôlves oli see nii iseenestmôistetav. Ema valmistas kokana ”rahvaste toite” kolhoosi sööklas, aga kodus olid meil ühepajatoit jm sellised klassikud. Sellepärast mina ei ole ôppinud ka ise ”rahvaste toite” valmistama, kuigi need on ju head. Minu abikaasa on öelnud, et mina olen üles kasvanud korralikul eesti sealihal ja kartulil ning see on ôige. Nüüd olen selle üle väga uhke. Minule meeldib ühepajatoit. See oli meie lemmiktoit ôega lapsepôlves, tellisime seda emalt sageli. Eriti meeldis see suitsetud lihaga. Minu toidublogis on neid toite, mida ema valmistas, Retseptivihikus eesti köögi all. Minule on iseenestmôistetav lähitoit, koduloomade eest hoolitsemine ja praktilisus toiduvalmistamisel.

Toidu- ja retseptimälestuste lisaks tahan ära mainida toidutegemise oskust. Kuigi minu ema oli ôppinud kokaks, oli ta saanud oma emalt toidutegemise, lauakatmise ja serveerimise oskuse juba enne kokakursust. Minu vanaema (ema ema) oli saanud selle oma emalt jne. Vôib ainult imetleda seda vana eesti majapidamise kôrget taset. Mäletan meie suguvôsa suuri pidusid ja juubeleid, kus minu ema oli peakokk. Ilus oli tema liigutusi jälgida. Mul on nii ilusti silmade ees, kuidas ta hapukoorepurki (need klaasist nôukogudeaegsed) osavalt pööritas vasakus käes sôrmede vahel ja paremas käes oli lusikas ja lusikaga pööritas hapukoore purgist välja, nii puhtalt et klaaspurk jäi peaaegu puhtaks. See käis ühes silmapilgus. Môned hapukooretriibud jäid purgile. See oskus ja see parktilisus. Ema teadis täpselt, mida järgmisena tehakse, kôik oli kontrolli all, kôik sujus. Meie suguvôsa pikad peolauad olid nii oskuslikult ja ilusti kaetud, ema käis kange pilguga kontrollimas, et kôik taldrikute ääred on ühes rivis, noad-kahvlid cm täpsusega omal kohal jne. See on huvitav, kuidas kôik suguvôsa naised kuulasid teda ja täitsid kôiki ema juhendid. Nagu vôid arvata, me olime ôega need kôige suuremad ema "jooksupoisid". Tänapäeval paljudes restoranides ei näe sellist täpsust ega söögikohtades osata hinnata lauakatmist ja serveerimist. Need meie suguvôsa peod pika laua taga olid vahepeal eestlaste hulgas pôlatud süldipeod. Praegu tunduvad need nii armastena, mida enam ei saa tagasi. Sülti ja Viru Valget oli, oli veel kala- ja kanasülti, täidetud kanamune, pikkpoissi, hakklihapalle majoneesikastmes, suitsukanatükke, kartulisalatit, rosoljet, tarrendis keelt, kohalikku kala mitmes marinaadis, täidetud magu, liharulle (neid kamaraga), soojaks toiduks seapraadi, hapukapsast, verivorsti, täidetud liharulle, lisandiks kôrvitsasalatit jne. Kohalikult kondiitrilt tellitud suur sünnipäevatort korralikest maakanamunadest, millest tuli kollane tordipôhi....

Muidugi, lapsepôlves on rohi rohelisem ja päike kollasem. Ônn on see, et midagi on sellest jäänud ja elab omamoodi edasi.

H ütles ...

Pikka juttu ei tee - aga alati pidulaual olnud hakklihapallidest sinna juurde kuuluva valge külma kastmega ei saa üle ega ümber. Kahjuks retsepti pakkuda ei ole - aga oi kus sööks! No ja keedetud keel!

Voisula ütles ...

Parandus eelmisele: need ongi frikadellid majoneesikastmes, aga eks frikadellid on väiksed hakklihapallid.

Anonüümne ütles ...

Eelnevalt kirjeldatule lisaks veel kindlasti hapukapasasupi, mis on minu lemmiksupp siiamaani. Juba natuke hilisem lapsepõlv seostub mulle aga kodujuustuga, mida sööks koduse keedukartuliga kasvõi iga päev. Üks kummaline kaste, mille juured on vist Ida-Virumaal (meie kutsumegi seda Viru toiduks), on õli ja äädika segu, mille sees on tükeldatud sibul. Vaese aja toit, mis maitseb nii hää.
Edu!
Sandra

Anonüümne ütles ...

Ehh, ei teagi, millest alustada...
.. näiteks poekraamist- kohukesed, eskimo jäätis, maisikepikesed... ja SARDELLID!, mida vardaotsas grillisime puupliidi all süte peal. Köeti meil tavaliselt kvaliteetse lehtpuuga, seega söed olid väga mõnusad- kuumad ja puhtad. Sardellid olid nii head ja lõhnavad. Praadisime veel keeduvorsti pannil (munaga) ja seegi oli nii mõnus toit. Katsu sa tänapäeval midagi sellist teha. Saad haisva ja pannikülge jääva käki, mis pealegi veel mingit ollust välja ajab.

Kasvasin maal ja enamus toitu tuli ka meil laudast, põllult ja metsast. Seega ehe värk.
Kahekümnendates elasin minagi väikese linnastumise etapi läbi, aga ei minust linnainimest saand. Nüüd on mul jälle oma kana munad ja kitsepiim ja muud sellised hõrgutised.
Kodus tegi vanaema alati kaerakiislat. Olen mitu korda proovinud, aga pole sellist saavutanud ja mõtlen, et las jäädagi sinna lapsepõlve mälestustesse. Kodus tehti väga palju ahjutoite. Alati kasutati ahjusoe ära. Eriti head olid lihad, mis küpsetatud hapukapsa sees. Värske kapsas valmistati nii, et pea ainult poolitati või siis suuremad ka neljaks. Teen ka praegu ühepajatoitu nii, et köögiviljad on võimalikult suurte tükkidena.
Liha küpsetas vanaema aeglaselt ja nö omas mahlas ja säilitati siis rasvakaane all (tänapäevane rillette). Üldse on mitmeid peene nimega retsepte, mida lugedes tuleb selline soe äratundmisrõõm..
Pagan- kõik ei tule korraga meeldegi. Igatahes on mõnus elu, kui ei sõltu supermarketi lettidest.
Aa, seda küll, et kodus ei tehtud meil vägapalju salateid (kartuli- jne) ja pole minulgi sellist harjumust. Alati tehti rikkalikud soojad toidud ja külm salat olekski olemise lihtsalt raskeks teinud.
Magusa poole pealt on meelde jäänud sefiiritort, mille tegemise kiirelt omandasin ja mis siis minu teha alati oligi. Põhjaks küpsetasin biskviidi tolajal moes oleva džuudo panniga. See oli üldse sel ajal üks kõva asi! Vahele mingit mõnusat marjalist ja peale siis munavalgetest sefiir, kuhu tuli tulikuum siirup sisse mikserdada. Siirupi tegemine oli üpris ohtlik värk ja pidin ikka ema pikalt veenma, et saan sellega hakkama.
Hästi palju tehti mannavahtu..
aitab kahh!:))
Maie

Anonüümne ütles ...

Läks heietamiseks ning tuli tarvidus kaheks lugemiseks.
Kevad algas alati siis kui raberberid juba nõnda suured olid, et neid sai suhkrutoosi susata, ilma, et neid sealt taas kahvliga välja peaks õngitsema. Kevadeti oli tore ka süüa neid herneid ja ube, mis ajatati, ent vagudesse ära ei mahtunud. Suppi tehti nii nõgestest kui oblikatest, sees olid nii kruubid, klimbid kui kartulid.
Kasemahl oli meite lemmikjook. Hapendati seda koos leiva, mustsõstraokste ja meega, aga meile meeldis vaid värske. Igakevadine söök oli murulauk või sibulapealsed hapukoore ja soolaga, seda määriti ohtralt leivale või söödi koos kohupiimaga keedetud kartulite kõrvale. Piima-klimbi supi kõrvale sõime alati silgu- või singileiba.
Suvi algas alati isa sünnipäevaks tehtava maasikatordiga. See oli alati üks põnev "palverännak" see esimeste metsmaasikate otsimine salajastest päikesepaikadest. Koolivaheaeg oli suur kama ning tomatikurgisalati söömise aeg. Ilma selle hapukoorese, koor tehti loomulikult ise, salatita oleks maailm üks väga õnnetu paik. Salati kõrvale praadisime leiba (eranditult vormileiba, sest muud meil ei ostetud), muna ja suitsusinki. Tikripommide tegemine oli meile suur lust. Muretaignasse peitsime tikri ja veeretasime sellst kuulikesed. Need pommid on tõeline nostalgiaroog.
Ja üks salasöömine oli meil ka. Ema-isa vist ei teadnudki sellest, ent mamma lubas meil loomadele kuivama pandud leiva selles tünnis, kus piim voolava vee abil jahtus, märjaks kasta ning siis me läksime üle õue aita, märg leivatükk käes ning pistsime selle suurde soolavakka, peale jõime piima. Ei tea, miks see küll nii hea maitses, aga ehk see just see saladus oli, milles kogu võlu peitus...

Anonüümne ütles ...

...
Esimeste värskete kartulite juurde tehti alati vedelat sorti suitsukalasalatit. Hakitud mugulsibul, keedetud muna, suitsukala ja vist ka värske kurk ning ohtralt vedelat hapukoort, tilli ka. Hapukurgipang oli suviti ka alati käepärast
Sügis algas siis kui keedeti oakaunu ning soolati, konserveeriti vannide viisi rääbist. Hoidiseid tehti sibulast, tomatist, porganditest, seentest ja kõiksugustest marjadest. Jõhvikakissell ehk kurejook magusa kohupiimaga oli, on ja jääb.
Talviti tegi mamma alatihti ahjukartuleid soolalihaga, jahukaste kaunistati sularasva jutikesega. Praeahjus olid vaheldumisi nii mulgikapsad kui mulgipuder. Hapukapsast sõime toorelt, keedetult, küpsetatult ja mine tea kuidas kõik veel. Pärast seatappu olid kiired ajad, tehti sülti, suitsutati liha (see rippus hiljem sahvris), tehti verikäkke, mis maitsesid imelised, pekikõrneid ja alati oli sahvris 2 ämbrit sularasvaga, sealt võttis mamma ikka kulbiga kui pannkooke tegi. Mamma oli enne sõda Peipsi taga ning meenutas sageli, kuis kisla nad rasketel aegadel ära päästis. Ta tegi seda aeg-ajalt ning me lapsed sõime seda viisakusest. Kallasime nii palju hapukoorega üle, et oli vaid koore maitse tunda.
Talviti oli sahvris alati suuremat sorti kauss, kus oli sees hapukapsa, toore sibula, vee segu. See olla mamma lapsepõlvest saati talvevitamiin olnud. Ning mammast on meeles, et sahvris oli alati 1 liitrine purk, kus oli äädikamarinaadi sees heeringas, hulgas ka sibul. Kokaraamatut ei vaadanud mamma kunagi ning toit oli ikka toiduks, mitte naudinguks, peaasi, et oleks rammus ja saaks kerge vaevaga valmis. Elu käis aastaringi järgi ning söödi seda, mis aiast, sahvrist või tünnist võtta oli.
Mamma tegi igal suvel mitu 3 liitrist purki sigurikohvi. Me lapsed jõime seda piima ja meega hea meelega. Leivapudi oli ka tore vihmailma vms niiskuse peletamise söök- köömnetee sisse pandi suhkrut ja pudistati vormileiba ja söödi. Talvel oli alati moos laual, et teha moosivett. Teed tehti pärnaõitest, köömnetest ja piparmündist.
Pidulaual oli alati paradiisiõuntest kompott, sült, täidetud magu ja sageli ka rõõsas koores hautatud ahjukana, heeringas sibula ja hapukoorega. Puljong ja kopsupirukad oli ka sagedane söök. Kohupiimapontsikud olid au sees, eks vist seetõttu, et pisut vanemat kohupiima ära kasutada, miski ei võinud raisku minna. Igal laupäeval küpsetati magusat saia ja soolaseid pirukaid. Hiiglama hea maitses mamma tehtud kartuli-peki leib. Ta õngitses vormileiva seest tühjaks, pani sinna kõrneid, sibulat, keedetud kartuleid ja soolapekki ning küpsetas siis ahjus, kastis vist ka vahepeal, ent meeles on vaid maitse.
Isa ütleb vahel emale, enesel igatsusenoot hääles, et sa ei tee kunagi nii süüa nagu mamma tegi ja tõsi ta on, rasvapange ei ole enam ammu sahvris nähtud. Nüüd teeb ema süüa pisut teisiti, ent frikadellisupp maitseb ikka nagu vanasti ja ahjukartulid, ühepajatoit ning leemega kartulid on raudvara, milleta vist saab küll, aga ei taha mitte.
Moonika

Anonüümne ütles ...

Kahjuks olen kehv kirjutaja aga selle postitusega hakkas mustmiljon mõtet peas jooksma ja kuna kõht tühi siis ka süljeeritus suurenema, mõeldes kõigele sellele heale mis lapsepõlvest meenub :). Nagu paljudele teistelegi meenub ka mulle enamus ikka vanaemaga seoses, just tema sünnipäevad ja mis seal pakuti, magustoiduks oli alati tarretis vahukoorega ja kuna tema sünnipäev oli detsembris siis meenuvad tarretised sahvris reas riiulitel jahtumas, teiseks olid alati pirukad, lihapirukad ja moosipirukad, mis olid kuumas õlis tehtud, maailma parimad lihtsalt. Kui ma teinekord peale kooli tema poole läksid siis olid alati ootamas puupliidil suurel malmpannil valminud praekartulid ta teadis et ma võiksin ennast nendest kasvõi lõhki süüa ja ainult neist toituda :), või teinekord ka talvel kui oli ahju küdema pannud ja kui hakkas ahju kinni panema siis nendele kuumadele sütele asetas tühja suure vürtsikilu karbi sisse kartulid ja pistis ahju ja pärast raputas jämedat soola peale ja siis ma sõin neid hapukoorega ja uskuge ma pole eales enam kartulist tehtuna maitsvamat toitu saanud ja kui lihtne. Või siis kui vanaisa oli jälle kellelgi seatapul abiks käinud ja sai ka alati ise värsket liha kaasa, siis see värske liha praetuna oli ka lausa jumalik, sellel samal malmpannil ja puupliidi peal ja pärast ma leivatükiga veel puhastasin selle panni praadimisel jäänud rasvast puhtaks, mmmm võrratu. Siis ta tegi mulle vahest pudru, ise nimetas ta seda jahupudruks aga mul pole aimugi mis jahust või kuidas, igatahes see soe pudru võisilmaga oli väga maitsev ja nii võiks ilmselt jätkata lõputult, kahju on jah ainult sellest et ise olin noor ja loll, et oleks võinud ju kogu tema toimetamiste ajal nimepidi juures olla ja üles kirjutada mida kuidas teha aga ilmselt see kõik ei maitseks nüüd nii nagu ta maitses siis. Teisel vanaemal olid endal loomad ja linnud, ja olin mitmeid kordi kanakitkumise juures ninapidi ja pärast see kanasupp maitses hiiglama hää, temal oli ka suur maasikapõld, tal oli alati tegemist et mind sealt eemal hoida kuniks maasikad valmis saavad, sest mulle meeldis juba valged maasikad ära süüa aga punastest maasikatest sai ikka tehtud seda purustatud maasikaid kas rõõsa koore või hapukoorega ja millega pärast nimetati meil seda sommiks ja mitte kusagil elus pole ma saanud rohkem muulukaid, käisime neid karjamaa peal korjamas ja küll neid oli palju aga siis tuli eesti vabariik ja maade erastamised ja rohkem ei saanud nimodi teise karjamaa peale minna ja lõpuks ehitati sinna üldse majad. Ikka lõputult meenub selliseid seiku, rohkem ei saa heietada kõht läheb ikka väga tühjaks, vaatan parem mis oma köögist hamba alla leiab :)
Kaidi

Anonüümne ütles ...

Minu lapsepõlve suved möödusid suures osas vanaema juures olles ja praegugi sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma. Alati, absoluutselt igal hommikul praadis vanaema meile puupliidil rasvaleiba. See oli sel hetkel maailma parim asi mida hommikuks tahta. Siiamaani kui ma suviti vanaemal maal külas käin teeb ta alati minu rõõmuks hommikuti rasvaleiba.
Samuti meenub mulle kohe lapsepõlve suvede lemmik magustoit. Kuna vanaema elas mustikametsa lähedal siis üks kruusitäis mustikaid, natuke suhrkut ja piima ja parim magustoit oli olemas.
Ükski minu ega minu venna sünnipäev ei möödunud ilma ema tehtud Napoleoni koogita. Lastena ei osanud me seda hinnata aga nüüd ma ütlen lausa emale kuu ette, et ma ei taha sünnipäevaks muud kui vanat head napoleoni. Minu ema napoleon erineb teistest selle poolest( vähemalt nendest mida mina olen söönud), et ta paneb kihtide vahele ka jõhvikatoormoosi. Eriti hea on see kook siis kui see on seisnud peale valmistamist vähemalt 1 päeva jahedas ja on läbi imbunud jõhvikatest ja vaniljekreemist. Eelmisel aastal esmakordselt proovisin ma seda ise teha, kuid see polnud ikka selline nagu ema tehtud...
Epp K

Anonüümne ütles ...

Enim armastan ja hindan ma toitaineterikast, hästi maitsestatud, sooja ja ise tehtud toitu, mis õigustab enda toiduks kutsumist.
Meie perel küll peale jõulutraditsioonide muid toidutraditsioone ega reliikvia-toite kahjuks pole, aga iseärasusena pole ma kunagi saanud hommikuti pannkooke, ema tegi imeõhukesi ülepannikooke just pühapäeva õhtuti. (:
Hommikusöögid on meil nädalavahetustel rikkalikud, laual on alati omlett/keedumuna, 3-4 erinevat võileivakatet(ilusamatel hommikutel veel soolalõhe) saia/leivaga ning vahest kellele lisaks puuvilju/jogurtit/pähkleid vms.
Huvitav on ka see, kuidas isud ajaga muutuvad. Väiksena ei osanud ma hinnata neid toite, mida praegu armastan ja enam ma meeleldi ei sööks seda, mida väiksemana nurusin.
Häid tooraineid, millest toite teha on (meie õnneks) tohutult palju, aga kindlasti ei saaks ma hakkama puuviljade/marjade, juurviljade ja köögiviljadeta.
Süüa tehes ei suuda ma kunagi täpselt retsepti järgida, alati peab midagi lisama või vähendama või panen hoopis kolm sarnast retsepti kokku. Retseptiraamatuid mul kahjuks eriti ei ole, aga mul on internet koos miljonite retseptidega, millest lemmikut välja tuua ei ole üldse lihtne.
Aitähh Sulle Tuuli selle imelise toiduteemalise lehe eest, kust olen palju inspiratsiooni saanud. (:

Janet

Vivian ütles ...

Mina tulin siit praegu inspiratsiooni otsima ja meenus, et pidin ju ka lapsepõlvemaitsetest paar rida kirjutama.
Mulle näib, et meil mingeid erilisi "meie pere toite" nagu polnud. Ikka pidupäevadeks kausitäis kartulisalatit, magusaks tellitud (kohaliku naise käest)napoleoni kook (terve suuuuur kandikutäis). Vist kunagi ei puudunud ka meie pidulaualt ema tehtud lihapallid ehk frikadellid, mis valati üle majoneesikastmega.
Argipäevasematest toitudest olid meil lihtsad kodused toidud. Aga päris tihti tehti meil rasvas küpsetatud liha ja moosipirukad. Moosid ja mahlad tehti muidugi kõik ise sisse. Oh, peaaegu oleks meelest läinud, ka lihakonserve tehti meil mõnda aega ja need olid küll superhead!
Oli mingi periood, kus tegime väga sageli rabarberikooki (see peaks olema "Saiad, pirukad, koogid" raamatust) keefiriga. Kui oli lauamängudeõhtu võis seda ka kaks suurt plaaditäit ära kuluda :) Ja periooditi olid meil eriti popid isetehtud sõõrikud. Neid tehti ka poolele külale :)
Raamatutest on mulle piltide pealt nii mõnigi tuttav. Paar-kolm on enda raamaturiilis ka. :)

Edu ka toreda ja inspireeriva blogi pidamisel! :)