30. jaanuar 2012

Põnevat lugemist põimituna tänuga. Auhinnad ka jagatud.

Olen nüüd vaimustunult ja õnneõhinal käinud lugemas neid sisukaid, põhjalikke ja väga armsaid kommentaare, mis jäetud minu lapsepõlvemaitsetest ja -mälestustest kantud postituse juurde.
Suured ja siirad tänud kõigile, kes raatsisid ja viitsisid oma mälestusi jagada! Neid lugedes tuli kohati pealetikkuva meelehärdusega võidelda. Te olete võrratud, kes te nii ilusaid mälestusi ja mõtteid siin jagasite ja juba neis kommentaarides sisalduva info põhjal julgen kinnitada, et tegelikult oleme "päris" toidule veel lähemal kui vahel supermarketites ringi jalutades tundub. Kõige paremas mõttes on eestlased üks mõnus popsirahvas, kes haukab koduleiba ja sätib leivale peale kilu ning kõrvale rüüpab kama. Või no peaaegu nii, sest oma traditsioonilisest toidust oleme me ehk siiski vähem kaugenenud kui suurem osa nn "arenenud" maailmast. Ja see on ainult tore! Praegu on ju liikumine ikka ainult õiges suunas ja pigem mõistusliku ja puhtama toidu juurde.


Lapsepõlv ja lapsepõlve maitsed on kummaline nähtus - ühest küljest puhas ja rikkumata ning teisalt kohati ka üsna arusaamatu. Mina olen näiteks toorest kartulit lapsena krõmpsutanud ja eriliselt hõrk oli kergelt külmavõetud magusa maitsega toores kartul.
Lugedes aga külastajate jäetud kommentaare, tahaks kohe mõned lõigud välja tuua. Need olid lihtsalt NII ilusad. Kaidi kirjeldatud tühjas kilukarbis sütel küpsetatud kartul soolahelvestega tundub praegustes oludes lausa gurmee-kategooriast toiduna. Mõned näited armsatest mälestusest on allpool toodud:
- Totult: Minu hitiks on kasukasalat, mille retsept pärineb minu vanaemalt. Koostisained on enamasti samad, mis ikka kasukasse pannakse. Eriliseks teeb selle ehk valmistamise viis - kõik koostisained peale heeringa ja sibula riivitakse. Kihid jäävad tänu sellele õhulised ja läbipaistvas kausis serveerituna jääb salat väga efektne. Ja kindlasti tuleb selles salatis kasutada isepuhastatud erisoola heeringat. Uskuge mind, heeringa puhastamise vaev tasub end kuhjaga ära. Ilma "kasukata" ei tule meie peres ükski uus aasta ja seda juba ajast, mil ma ise alles sipukates olin.
- Ilselt: Lapsepõlve mälupildid vannitoas vannis ujuvatest angerjatest, kust minul oli au neid püüda ja kööki toimetada:) Või võrumaal paadiga väikesele järvesaarele vanaisa ja isaga kajakamune korjama sõites...  Meie peolaua traditsioon on minu kodust vasikarull ja seda mäletavda lapsed juba vanaisa laualt. Ja on veel neid kindlaid toite, mille puudumisel kergitatakse kulmu, et kuidas nüüd siis nii, sülti ei olegi või:)
- Luizelt:  Väga palju lapsepõlvemälestusi seostub minul ema köögikatsetustega, mida on nii vahva meenutada. Kui ma sain 2-aastaseks, siis tegi ema uhke Pavlova tordi, mis küll tema sõnul välja ei tulnud, aga mina olla öelnud, et tahan uuesti 2-aastaseks saada :)
- Sabinelt:  Mina ikka meenutan aeg-ajalt, kuidas vanaema juures sai tihti metsas käidud (oli ju vaja ainult paar sammu maamajast eemale kõndida) ja tundide viisi kõrte otsa mustikaid korjatud. Ükskõik kui palju neid lõpuks oli, ikka sõime kõik suhkru ja piimaga ära - lihtsalt ei läbenud oodata, kuni neist midagi muud valmida võiks.
- Signelt:  Meenub pehme saiaviil, selle peale tuli panna hapukoort ja see omakorda raputada üle suhkruga.- ja söömiseks valmis. Maitseb ka minu lastele. Teine lemmik on sellest ajast, kui meie maale ilmusid rösterid- tuli saiaviil rösterisse panna, määrida võiga ja kõige peale mesi.- soe või ja meesai- seda syyes ei saa pidama.
- Leoolalt:  Koos meenutuse tulemusena tulid meelde: munavõi, marineeritud praetud räimed, marineeritud seened, praetud kaelakarbonaadi viilud, pugu-südamekaste, liharullid, kanakaeltest supp, ahjujuustusaiad, isa tehtud sašlõkk (mida kahjuks me enam ei saa), rabarberikissell, mannavaht, suvel purustatud maasikad piimaga ja vanaema juures tehtud kohupiimapallid.
- Pikatoalt: Metsas, järvekaldal valminud uhhaa. Isal oli alati loorber ja pipraterad landikarbiga kaasa.Vanaema tehtud lihapirukad (muna ja riisiga), neid valmistati juubeliks puljongi kõrvale ikka sadade kaupa. Porgandipirukas, väljast nagu suur saiapäts, seest mahlane (lahtilõigatult nägi välja nagu rullbiskviit - siiruviiruline)
- Kertult:  Ema hitiks oli keedukreemiga kook biskviit põhjadel.
- Anonüümselt:  kosmos ja põltsamaa õunamarmelaad, ahh- mäletan, et sõime neid õues jalga kõlgutades kõrsikutega, küll oli hea.
- Anult:  toit, milleta elu oleks kurvem, ning mis samal ajal ka lapsepõlve meenutab, on mu jaoks kartulisalat. aga samas ka maavanaema varamust hapendatud seened. ja linnavanaemalt klimbisupp.
- Katrinilt:  Vanatädi jäävad meenutama puupliidil pikalt keedetud seasabad - et kodus neid ei tehtud, maitsesid need lapsena kuidagi eriti hõrgult - ja nii neid söödigi - kuhi sabasid taldrikul ja leiba kõrvale.
- EppS-lt:  Soe lehmapiim, värske kartul, seenekaste - klassika. Kui ahju köeti, sai ahjusaia - kuldkollast. Vobla - sööga alla ja söögi peale, kümnete kaupa.
- Lizzy'lt:  Teine vanaema trump on lihapirukad. Põsest ja maksast tehtud hakkliha, hääd ja paremat juurde ja pärmitaignasse.. Hirmus rammus, aga jube head.
- Karimakeselt: Ka toit oli mõnus ehtne talutoit, soe lüpsipiim, mis me ise ka lüpsime, pidime ka ise void tegema 3 l purgis seda raputam aniikaua kuni tekkis voi jne. Kõige hullem sook oli pekikaste: ma mäletan, see keerles mul pidevalt suus ringi ja munakaste.Veel mis maalt meeles on kaisime pea iga paev Harju risti poodi jala Põltsamaa marmelaadi järele :) selle juurde ostsime alati 1 kirdesaia ja nii me siis tagasi koju laksime kaes sai, kõrsikud ja suu peal Põltsamaa marmelaadituub :) Kuna mu vanaema on parit Viljandist siis on siiani peretraditsiooniks sealt parit riivikook kartulitest, mida me soome siis pohlamoosiga :D
- Andralt: Eriti eredalt on meeles vanaema saiavorm ja roosa mannavaht, mida söödi reeglina külma piimaga; ja veidi liiga pruunid ja veidi liiga õlised, aga ikka oh kui maitsvad pannkoogid maasika -ja õunamoosiga.
- Profalt:  veel üks liik lapsepõlvemaitseid - tolleaegseid toidupoest saadud maitseid. Põltsamaa tuubimarmelaad, Kosmos, kõrsikud, maisipulgad. Ka need olid head maitsed. Turisti eine kus oli korralikult liha, sprotid õlis sünnipäevalaual näitas et omatakse mõjukaid tutvusi, keeduvorst milles oli korralikult liha ja maitses ka praetuna hästi. Lehmakommid, naturaalsed mahlad kolmeliitristes purkides, elusad õlled, jne
- Katrinilt: Kaks muhulasest vanaemalt pärit küpsetist, millega mina olen laineid löönud, on kodune sai ning nähtus nimega makileib - kartuli, singi/peki ja ohtra sibulaga küpsetatav karaskilaadne tegelane. Lõpuks aga meenuvad veel pisikese iseenda valmistatud maiused, milleks olid hapukoor suhkru ja kollaste nurmenukuõitega ning võiga suhkrusai.
- Voisulalt: Kuigi minu ema oli ôppinud kokaks, oli ta saanud oma emalt toidutegemise, lauakatmise ja serveerimise oskuse juba enne kokakursust. Minu vanaema (ema ema) oli saanud selle oma emalt jne. Vôib ainult imetleda seda vana eesti majapidamise kôrget taset. Mäletan meie suguvôsa suuri pidusid ja juubeleid, kus minu ema oli peakokk. Ilus oli tema liigutusi jälgida.
H-lt:  pidulaual olnud hakklihapallidest sinna juurde kuuluva valge külma kastmega ei saa üle ega ümber. Ja no muidugi keel!
- Sandralt:  lisaks veel kindlasti hapukapasasupi, mis on minu lemmiksupp siiamaani. Juba natuke hilisem lapsepõlv seostub mulle aga kodujuustuga, mida sööks koduse keedukartuliga kasvõi iga päev. Üks kummaline kaste, mille juured on vist Ida-Virumaal (meie kutsumegi seda Viru toiduks), on õli ja äädika segu, mille sees on tükeldatud sibul. Vaese aja toit, mis maitseb nii hää.
- Maielt: Kodus tegi vanaema alati kaerakiislat. Olen mitu korda proovinud, aga pole sellist saavutanud ja mõtlen, et las jäädagi sinna lapsepõlve mälestustesse. Kodus tehti väga palju ahjutoite. Alati kasutati ahjusoe ära. Eriti head olid lihad, mis küpsetatud hapukapsa sees. Värske kapsas valmistati nii, et pea ainult poolitati või siis suuremad ka neljaks. Teen ka praegu ühepajatoitu nii, et köögiviljad on võimalikult suurte tükkidena.
Liha küpsetas vanaema aeglaselt ja nö omas mahlas ja säilitati siis rasvakaane all (tänapäevane rillette).
- Anonüümselt: Suppi tehti nii nõgestest kui oblikatest, sees olid nii kruubid, klimbid kui kartulid.
Kasemahl oli meite lemmikjook. Hapendati seda koos leiva, mustsõstraokste ja meega, aga meile meeldis vaid värske. Igakevadine söök oli murulauk või sibulapealsed hapukoore ja soolaga, seda määriti ohtralt leivale või söödi koos kohupiimaga keedetud kartulite kõrvale. Piima-klimbi supi kõrvale sõime alati silgu- või singileiba. Tikripommide tegemine oli meile suur lust. Muretaignasse peitsime tikri ja veeretasime sellst kuulikesed. Need pommid on tõeline nostalgiaroog. Ja üks salasöömine oli meil ka. Ema-isa vist ei teadnudki sellest, ent mamma lubas meil loomadele kuivama pandud leiva selles tünnis, kus piim voolava vee abil jahtus, märjaks kasta ning siis me läksime üle õue aita, märg leivatükk käes ning pistsime selle suurde soolavakka, peale jõime piima.
- Moonikalt:  Esimeste värskete kartulite juurde tehti alati vedelat sorti suitsukalasalatit. Hakitud mugulsibul, keedetud muna, suitsukala ja vist ka värske kurk ning ohtralt vedelat hapukoort, tilli ka. Hapukurgipang oli suviti ka alati käepärast. Mamma oli enne sõda Peipsi taga ning meenutas sageli, kuis kisla nad rasketel aegadel ära päästis. Ta tegi seda aeg-ajalt ning me lapsed sõime seda viisakusest. Kallasime nii palju hapukoorega üle, et oli vaid koore maitse tunda.Talviti oli sahvris alati suuremat sorti kauss, kus oli sees hapukapsa, toore sibula, vee segu. See olla mamma lapsepõlvest saati talvevitamiin olnud. Ning mammast on meeles, et sahvris oli alati 1 liitrine purk, kus oli äädikamarinaadi sees heeringas, hulgas ka sibul.
- Kaidilt:  Kui ma teinekord peale kooli vanaema poole läksin, siis olid alati ootamas puupliidil suurel malmpannil valminud praekartulid ta teadis et ma võiksin ennast nendest kasvõi lõhki süüa ja ainult neist toituda :), või teinekord ka talvel kui oli ahju küdema pannud ja kui hakkas ahju kinni panema siis nendele kuumadele sütele asetas tühja suure vürtsikilu karbi sisse kartulid ja pistis ahju ja pärast raputas jämedat soola peale ja siis ma sõin neid hapukoorega ja uskuge ma pole eales enam kartulist tehtuna maitsvamat toitu saanud ja kui lihtne. Või siis kui vanaisa oli jälle kellelgi seatapul abiks käinud ja sai ka alati ise värsket liha kaasa, siis see värske liha praetuna oli ka lausa jumalik, sellel samal malmpannil ja puupliidi peal ja pärast ma leivatükiga veel puhastasin selle panni praadimisel jäänud rasvast puhtaks, mmmm võrratu. Siis ta tegi mulle vahest pudru, ise nimetas ta seda jahupudruks aga mul pole aimugi mis jahust või kuidas, igatahes see soe pudru võisilmaga oli väga maitsev
- EppK-lt:  Alati, absoluutselt igal hommikul praadis vanaema meile puupliidil rasvaleiba. See oli sel hetkel maailma parim asi mida hommikuks tahta. Siiamaani kui ma suviti vanaemal maal külas käin teeb ta alati minu rõõmuks hommikuti rasvaleiba.
- Janetilt:  Hommikusöögid on meil nädalavahetustel rikkalikud, laual on alati omlett/keedumuna, 3-4 erinevat võileivakatet(ilusamatel hommikutel veel soolalõhe) saia/leivaga ning vahest kellele lisaks puuvilju/jogurtit/pähkleid vms.
- Vivianilt:  Päris tihti tehti meil rasvas küpsetatud liha ja moosipirukad. Moosid ja mahlad tehti muidugi kõik ise sisse. Oh, peaaegu oleks meelest läinud, ka lihakonserve tehti meil mõnda aega ja need olid küll superhead!

Nüüd aga väljalubatud auhinnad. Kõige parema meelega jagaksin ma kõigile teile, armsad kommenteerijad, kõike head ja ilusat. Paraku tuleb siiski piiratud auhindade hulga tõttu fortuuna hoolde otsustamine jätta ning juhuslikult valitud numbrite järgi (jällegi kasutades pere abi) jaotusid kingitused nii:
Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu saab Katrin, kes jättis kommentaari 15.jaanuaril
Noa- ja kahvlikujulised Misu kõrvarõngad saab Totu, kes jättis kommentaari 15. jaanuaril
Purgitäie tšillimoosi saavad endale Katrin (kommentaar 16.jaanuaril) ja EppK (kommentaar jäetud 17. jaanuaril). Palju õnne kõigile võitjatele!
Auhinna kättesaamiseks saatke palun mulle sõnum oma aadressiga kas FB vahendusel või siis meilitsi tuulimathisen@hotmail.com.
Tänud kõigile, kes aitasid nostalgiaradadel uidata ja mõnusaid lapsepõlvemaitseid meelde tuletada!

3 kommentaari:

karimakene ütles ...

Palju palju onne voitjatele :) nii armas oli lugeda teiste lapsepolve malestusi :)

Kristel ütles ...

nii lahe lugemine:) mul jäi kuidagi algne, kommenteerimisele kutsuv postitus märkamata, aga ütlen ka nüüd sõna sekka, sest keegi polnud üllatuseks maininud minu lapsepõlve lemmikmagustoite: pidupäevadel vanatädi talumunadest tehtud sügavkollane biskviitkook moosiga ja argipäevadel hapukoor segatuna ohtra mõru kakaopulbri ja suhkruga. Eredalt meeles:)

Tuuli ütles ...

Karimakene ja Kristel - olen igati nõus, et niiii mõnusalt nostalgiline lugemine ja Kristeli mainitud kollast-kollast biskviiti (millest minu vanaema tegi torti piima-võikreemi ja hapu punasesõstra tarretisega ning lastena sai vahel lihtsalt vaarikaid või maasikaid biskviittainale sisse poetatud) ja hapukoort kakao-suhkruga mäletan ka mina vägagi :)