24. november 2011

Vaasa ämma kuldkala

Esmalt olgu kohe ära öeldud, et kust mujalt see lihtsalt võluv ja võluvalt lihtne roog ikka pärineb, kui mitte kalasõprade piiblist ehk Koržetsi Kalaraamatust. Kahjuks ei ole retsepti juures selgitust, kust pärineb selle toidu nimi. Tuletame siis, et ju kellegil oli ämm, kes elas Vaasas ja kellel oli üks legendiks saanud lõheretsept, mis ämma juurest käsikirjalisena ringlema läks. Igal juhul hea, et läks!


Mina olen seda kala ikka päris sageli teinud. Hea lihtne valmistada ja siis on tükk aega mõnus leivapealne, suupiste või salatikomponent kapist võtta. Hästi mõnus on see kala näiteks koos avokaadoga salatis: kreemjas ja mahe avokaado koos üsna särtsaka marineeritud lõhega sobitub väga ilusaks koosluseks.


Retsept ise siis selline lihtne:
300 gr lõhefileed
1 dl oliiviõli
1 tl jahvatatud pipart (võib varieerida nii valget, rohelist kui rosé'd, algretseptis oli rosé)
1 sl mett
1 sl meresoola
5 küüslauguküünt noaseljaga lamedaks surutuna ja kergelt hakituna
1 sidruni mahl
1 sl 30%-list äädikat
ohtralt hakitud värsket tilli
* võid vahelduseks teha ka näiteks laimi ja koriandriga varianti (sidruni ja tilli asemel) ning lisada veel veidi tšillit. Tulemuseks on kerge Aasia-nüansiga ämma kuldkala.


Lõika fileerimisnoaga lõhe õhukesteks viiludeks. Sega marinaadiained. Laota kausi või säilitusnõu põhja veidi marinaadi ja lao sinna peale üks kiht lõheviile. Sinna peale kalla jälle marinaad ja lao uus kiht lõheviile. Korda tegevust seni, kuni kogu lõhe ja marinaad on ära kasutatud.
Parim alates järgmisest päevast.

16. november 2011

Tuhande tort. Kreemjuustu, karamellikastme ja soolahelvestega

Põhjuse torti teha andis tõdemus, et minu blogi kolimine Facebooki lehele augusti keskpaigas on nüüdseks ületanud 1000 fänni piiri. Ja seda on kaugelt rohkem, kui julgesin loota või oskasin arvata. Pigem sai eraldi leht loodud oma sõprade säästmiseks, et ma neid oma toidupostituste ega toiduteemalise infoga liialt ei pommitaks.
Tänud kõigile usalduse eest, et olete minu blogi oma näoraamatu privaatruumi lubanud ja luban usaldust nii hästi õigustada, kui oskan.


Tänuks minu poolt ühe ümmarguse numbri ületamise puhul üks tõeliselt mõnus karamelline kreemjuustutort väikese soolahelbelisandiga. Kõigile teile!
Natuke rohkem sellega nikerdamist oli, kui lihtsa koogiga, aga tulemus on iga pühendatud hetke väärt. Ja tegelikult ei ole valmistamiskäik üldse keeruline, küll aga veidi aeganõudev, kuna vahepeal tuleb jahutada-tahendada.
Magus külluslik karamell, vahune kattekiht, kreemjas toorjuustutäidis krõbedal ja rikkalikul küpsisepõhjal. Kõike seda kroonimas tibakene soolahelbeid, mis annavad kogu koogile tõeliselt kauni maitselihvi. Kaunis ja maitsev! Veidi mugandatud retsept on pärit värskelt minuni jõudnud Austraalia Donna Hay ajakirjast ning see kook võlus kohe oma kütkestavalt karamellise ja sutsuke soolahelbese looga.

Need soolased helbed olid minu lemmikud kogu koogi juures :)
 Koogipõhja jaoks läheb vaja:
2 pk ehk 360 gr valgeid küpsiseid (Kalev)
50 gr mandlimassi või jahvatatud mandleid
100 gr võid
Purusta küpsised köögikombainis, lisa tükeldatud mandlimass (martsipan) ning sulatatud või. Sega küpsisepuru võiga läbi ning suru 22-24 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhjale ja külgedele. Küljed vooderda korralikult ka koogipõhja massiga ära ca 5 cm kõrguseni.
Aseta põhi 1 tunniks külma.
Kreemjuustutäidise jaoks:
300 gr ricottat
600 gr toorjuustu (Farmi või Philadelphia)
4 muna
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 dl pruuni suhkrut
2 spl heledat siirupit
1/2 tl soola
Pane ahi sooja 160 kraadi peale. Kalla ricotta ja toorjuust suurde kaussi ning mikserda mõned minutid, kuni segu on kreemjas. Kalla juurde suhkur ning mikserda kuni suhkur on segunenud. Lisa ükshaaval munad mikserdamist jätkates. Viimasena sega juurde sool, vaniljesuhkur ning siirup.
Kalla toorjuustumass ettevalmistatud ja külmast võetud põhjale.
Nüüd tuleb huvitav osa! Vähemalt mina ei olnud seni toorjuustukooki vesivannis veel küpsetanud.
Aseta koogivorm suuremasse kaussi või ahjunõusse ning kalla sinna keeva vett nii, et see ulatuks vähemalt koogivormi poole kõrguseni. Aseta vesivannis koogivorm eelkuumutatud ahju ning küpseta ca 1 tund 30 minutit. Kook peaks olema ahjust võttes küll pehme, kuid siiski kalgendunud. Seda saab kontrollida vormi võdistades.
Julgen oletetada, et kui sobiva suurusega vesivanni ei õnnestu koduses majapidamisest leida, siis võib koogi ka ilma veevannita valmis küpsetada. Täidis tuleb tõenäliselt veidi kuivem, aga kindasti ka väga maitsev.
Aseta kook 3-4 tunniks jahtuma.


Jahtunud koogile määri vahune vaniljekreem, mille jaoks läheb vaja:
200 ml vahukoort
200 gr hapukoort
1 spl tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
Vahusta vahukoor koos hapukoore ja suhkrutega. Paras paksus on selline, et teravad tipud jäävad püsti. Laota kreem jahtunud koogile.


Karamellikreemi jaoks läheb vaja:
200 ml vahukoort
2 dl pruuni suhkrut
50 gr võid hakituna
Kuumuta vaiksel kuumusel kastrulis vahukoor, suhkur ja või. Kui suhkrur on sulanud, lisa kuumust ning lase mullitades keeda ca 5-7 minutit, kuni karamellikaste on veidi paksenenud. Jahuta.
Serveeri tordilõigud koos karamellikreemiga ning puista peale veidi soolahelbeid. Soolakad helbed ja magus-külluslik karamell on kui loodud ühes akordis kõlama. Mmmm...
Paraku olid mu lapsed jälle teist meelt. Hinnang oli midagi sellist, et: "Täitsa hea kook, aga see sool on seal peal imelik". Ehh, las arenevad!

Ja nüüd jagaksin selle tordi kõigi teie vahel laiali, kes on viitsinud ja raatsinud minu väikese blogilehe peal "Like" nuppu vajutada. Mina tänan! Väga tänan!

14. november 2011

Maapirni-läätsehautis peekoniribaga

See oli nüüd selline superhästi toimiv kooslus, mille puhul mul väga kõrgeid ootusi esmalt ei olnudki. Oli vaja kombineerida lihtsalt mingi lihakõrvane ja kuna kodus oli maapirne (Tähh, Age!) ja läätsesid, mõned šalottsibuladki leidusid, toorjuustust ja parmesanist rääkimata, siis sai need kõik ühte patta poetatud.


Ja tulemus oli täiesti suurepärane. Üsna ootamatul moel sobitusid kõik maitsed risoto põhimõttel valmistatud läätsehautisesse ideaalselt ning ühe uue lemmiku sünd saigi teoks. Arvatavasti teen ka edaspidi sarnasel põhimõttel läätsehautist ja kui maapirni parasjagu käepärast ei ole, siis katsetan teiste lisanditega.
Vaja läheb selle lihtsa toitva hautise jaoks:
2-3 šalottsibulat koorituna ja hakituna
2 küünt küüslauku (soovi korral, võib ka ilma)
2-3 maapirni koorituna ja tükeldatuna
ca 200 gr läätsesid
võid, õli või kui on, siis pardirasva (mina tegin viimatimainituga ja see andis väga mõnusalt maitses tunda)
puljongit (siia sobib hästi tugevam, näiteks vasikafondist valmistatud puljong)
100 gr toorjuustu
parmesani juustu riivituna
ürte (valikuna kas rosmariini, salveid, tüümiani, loorberit)
soola, pipart


Kuumuta keskmisel kuumusel pannil või paksupõhjalise poti põhjas kas pardirasv või õli ja või segu. Prae selles mõned minutid sibulaid, lisa hakitud küüslauk ning hauta veidi. Järgmisena prae samal pannil kergelt rasvaines läbi maapirn, siis lisa läätsed ja ürdid. Kuumuta läätsed rasvaines läbi ning kalla siis osade kaupa peale kuum puljong. Puljongit lisa täpselt niipalju, et hautis oleks vedelikuga kaetud ja lase siis vedelikul läätsede sisse keeda. Alles seejärel kalla juurde järgmine ports. Hauta läätsesid soovitud pehmuseni (selleks kulub läätsedest tulenevalt vähemalt 20-30 minutit, kiirläätsedest saab jagu ca 10 minutiga ), soovitavalt võiks tulemus olla kergelt al dente ehk väike vastupanu hammustades on lubatud et mitte öelda taotluslik. Arvesta sellega, et peale tulelt tõstmist absorbeerivad läätsed veel vedelikku edasi, nii et pigem võiks hautis olla kergelt kreemjas kui liiga kuiv. Sega juurde toorjuust ning riivi sisse parmesan. Maitsesta soola ja pipraga. Sega läbi. Õngitse välja suuremad-puisemad ürdid.


Kui tarvitad läätsehautist iseseisva toiduna, võid peale asetada mõned ahjust läbi käinud krõbedad peekoniribad.

13. november 2011

Kulinaarsed kroonikud kohtuvad kokaraamatus

"Me tegime selle ära!" tahaks esmalt ekstaatiliselt hüüatada.
Hüüatuse tingib tõik, et mina koos üheksa teise toidublogijaga panime kokku kokaraamatu, kus kirjas meie lemmikretseptid. Ja mitte ainult kuivalt retseptid, vaid ikka koos emotsioonidega, mis iga kirjapandud toidu puhul peaks mingi väikese loo või põhjenduse lisab, miks me just selle roa valisime. Kaante vahele on saanud raamat, millel nimeks "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" ning mis koondab endasse täpselt 80 retsepti. Kõik hoolikalt väljavalitud ja korduvalt katsetatud, et julgeks ja söandaks raamatusse raiuda. Raamatu on välja andnud kirjastus Pegasus ning kel soovi novembri lõpus trükipresside vahelt välja tulevat raamatut ette tellida, peaks suunduma SIIA.


Raamatu ja blogi suurim vahe ongi vist eelkõige selles, et raamatusse täiendusi ja parandusi enam hiljem teha ei saa ning kui retseptides või muus infos ebatäpsused või vead sees, siis jäävad need sinu raamaturiiulis pesitsevas kokaraamatus alati halastamatu etteheitena sind jõllitama. Ja no niikuinii tahaks raamatusse oma kõige-kõigemat. Eks me siis püüdsime!
Tegelikult oli alguses selle raamatu osas ka päris palju küsimärke. Alates eksistentsiaalsest küsimärgistamisest, et kas sellist raamatut on üldse vaja - blogijad tegutsevad ju kõik avalikus ruumis ja meie retseptid on arvutikasutajale kättesaadavad. Selle küsimärgi sirgeksväänamiseks sai loodud raamatule selgroog, mis tähendab, et iga blogija on välja toonud oma toidufavoriidid kaheksas erinevas kategoorias:
- minu lemmik
- pidulauale
- siidine supp
- lihtne ja kiire ehk argipäeva õhtuks
- korralik kõhutäis
- lemmikkook
- perekonna reliikvia
- midagi eksootilist
Sel moel lahendatuna tundus väga vahva võrrelda, kuidas võiks välja näha 10 blogija poolt koostatud pidulauamenüü või kui keeruline on valida kümne inimese lemmikkookide seast enda lemmikut.
Teine suur ja tegelikult väga keeruline küsimus oli see, et kuidas on võimalik raamatusse minevate toidublogijate arv piirata 10 inimese peale. Ma arvan, et ka 20-ga oleks keeruline olnud ja tegelikult oli algses nimekirjas veel palju-palju hästi toredaid blogijaid, keda ma väga austan ning kelle kauneid ja sisukaid blogisid imetlen. Seega sai määravaks raamatut väljaandva kirjastuse Pegasuse poolne soov, et valiku puhul võiks esmane kriteerium olla vaheldusrikkus. Nii saidki raamatusse reastatud:
Liina ehk blogi "Aglio e Olio". Kommentaarid vist liigsed, Liina mahlane ja kujundlik väljenduskeel on teinud tema blogipostuste lugemise omaette sündmuseks enne mida hingad sügavalt sisse, võtad aega lugemiseks, sätid ennast mõnusalt arvuti ette ja .... naudid. Vahepeal itsitad, kogud end ja loed edasi. Liina raamatutekstide lugemine oli, muide, täpselt sama nautidav!
Juta ehk blogi "What a wonderful world". Kosmopoliidist Juc on omaette nähtus Eesti blogimaastikul, sest rahvusköökide tutvustamise (ja mitte ainult kaude, vaid reeglina ikka läbi isikliku kogemuse ehk kohalkäimise) osas on Juta küntud vagu küll austamisväärselt sügav
Ülle ehk blogi "Tiramisust ja Fata Morganast". Ülle blogi puhul torkab silma just tavandit ja traditsiooni austav alatoon ning lisaks veel sageli ka aiandushuvi, mis aitab mõtestada palju paremini näiteks sibula hingeelu ning tema kasvatamise eripärasid.Lisaks Jutale esindab ka Ülle meie lõunaosariikide blogijaid. Juta küll ajutiselt ennast Tartust veidi kaugemal sisse seadnud, aga küll talendid koju tuuakse.
Mari-Liis ehk blogi "Siit nurgast ja sealt nurgast". 2010. aastal Eesti parimaks toidublogiks pärjatud ilus ja sisukas kulinaarne päevik, kus kaunis perenaine pajatab põhjalikke ja vahel ka vähem põhjalikke, kuid niisama mõnusaid toidujutte ja jagab ülihäid retsepte.
Priit ehk blogi "Profa toitub". Isegi kui sookvoot maha arvestada (mis raamatusse pääsemise künnise Priidu jaoks lihtsamaks tegi), on tegemist väga mehiselt lihase blogiga, kust huviline saab väärt infot nii liha kui kala soolamise-suitsutamise ja muidugu ka palju muu kohta. Hea vaheldus naistest kodukokkade tilu-lilule :)
Piret ehk blogi "Puhas rõõm". Selge, puhta ja ehk kõige rohkem gurmeeliku käekirjaga Piret on kui lüli andekate kodukokkade ja tipp-kokkade kõrgpilotaaži vahel. Pireti fotod on kategooria omaette. Kaunis ja puhas käekiri.
Elis ehk blogi "Elis köögis". Üks meie pesamunadest. Elise blogi paelub oma julgete katsetustega ulukite teemal. Sekka mõni vahva ja värvikas pullimuna-teemaline kirjutis lisaks.
Aet ehk blogi "Aet köögis". Aet on Eesti blogimaastikul omaette nähtus, kes on olude sunnil pidanud toidust rääkides teemaks võtma puhta ja maheda toidu teema. Blogist leiab väga põhjalikke ja sisukaid teemaarendusi mainitud teemadel, lisaks sellele võib kindel olla, et Aet köögis kirjutab ja levitab vaid neid retsepte, kus toidu täisväärtuslikkuse nõue täidetud
Marju ehk blogi "Tassike". Marju on meie blogiperekonnas kõige värskem tulija, kuid Marju sissemarss on olnud sedavõrd muljetavaldav, et ei tekkinud kahtluski tema kaasamiseks. Lisaks kokkamisele on Marju ennast tõestanud ka erakordselt hea käe ja silmaga fotograafina, seega sai välja pakutud, et Marju võiks teha ka kõikidest blogijatest portreefotod. Paremat mõtet oleks andnud välja mõelda! Marju pildid said tõeliselt meeleolukad ja mulle isiklikult küll tundub, et iga blogija loomus joonistub portreedelt mõnusalt välja
Ja siis veel mina, kes ma raamatu koostajana ei suutnud ka kiusatusele vastu panna ja sättisin ennast heasse seltskonda ritta nagu õige mees kunagi

Ülevalt vasakult lugedes siis Mari-Liis, Ülle, Profa ehk Priit, Aet, Piret, mina ise, Liina, Juta ehk Juc, Marju ehk fotograaf ning Elis

Eks neid küsimusi oli veel lisaks teisigi, alates sellest, kuidas iga blogija enda tehtud pildid kogu raamatut stiililt liiga hüplikuks ei muuda, kuidas blogijate tutvustused ühtsesesse ja hästi loetavasse vormi ja mahtu sobitada (uskumatu oli see, kuivõrd erinevad portreed ennast tutvustades välja joonistusid), kuidas vältida toitude kordusi, kuidas keeleliselt tekstid ühtlustada jne jne.
Siinkohal tuleb kiita kogu seltskonda.Selgus, et tegemist on kohusetundlike, kaasamõtlevate, sõnapidajate ja loovate inimestega, kelle materjalide põhjal raamatu koostamine on mulle puhas rõõm. Nõudlikkus nii enda töö kui ka piltide vastu on ka üheks märksõnaks ja eks paljud nägid vaeva oma blogi piltide ümberpildistamisega ning keset suve pajaroogadega mässamisega.
Tassikese Marju oli sedavõrd tubli ja armas inimene, et nikerdas valmis lisaks meeleolukatele portreepiltidele veel raamatut tutvustava klipi. Marju, väga-väga suured tänud sulle!


Minu meelest sai raamat väga armas ja väärikas igas mõttes! Kuna kindlasti ei ole mina enam objektiivne hindaja, siis olen hingevärinal oodanud hinnanguid ka mitte nii kõrvupidi asjas sees olevatelt inimestelt, ja see arvamus on kinnitust saanud.
Võin kõikide blogijate nimel lubada, et lisaks mõnusatele retseptidele leiab raamatust ka väga palju emotsioone ja kirglikkust toiduteemal. Kindlasti märkimisväärselt rohkem, kui tavapärases kokaraamatus. Sellesse kulinaarsete kroonikute kokaraamatusse joonistub välja kümne toidublogija kirglik hobimaailm ja põgus sissevaade kokkamiskirest nakatunute maailma on võluv.
Kasutan siinkohal juhust ja ühtlasi tahaksin omalt poolt veel tänada kõiki üheksat vaprat kaasvõitlejat. Teiega läheks luurele küll!
Ühtlasi kutsuks kõiki huvilisi raamatu esitlusele, mis toimub 8. detsembril kell 17.00 Viru Keskuse Rahva Raamatus, kus võimalik peaaegu kõigi raamatus osalenud toidublogijatega silmast silma kohtuda.

12. november 2011

Mõnusalt õhuline banitsa fetajuustuga

Banitsa on üks imeline küpsetis. Oma krõbedate tainakihtidega ning soolaka fetajuustu täidisega on tegemist tõelise pidupirukaga. Kihilisus on banitsa firmamärk ja seetõttu sobib Bulgaaria päritolu banitsa niisama nautimiseks kui ka peolaua kaunistamiseks.


Vaja läheb:
500 gr filotainast
500 gr fetajuustu
4-5 muna
Õli
Veidi maitsestamata jogurtit
Klopi munad lahti, pudista munamassi sisse fetajuust ning vajadusel, kui segu jääb liiga paks,  lisa maitsestama jogurtit.
Määri ümmarguse vormi põhi ja küljed õliga. Kortsuta 3 lehte filotainast ja täida nendega vormi põhi. Sinna peale nirista veidi õli ning tõsta lusikaga fetajuustu-muna segu. Nüüd kortsuta jälle 3 lehte filotainast ja kata nendega alumine kiht. Korda sama protseduuri – piserda õliga ning tõsta muna-juustusegu – iga kihiga. Pealmisele kihile  kalla peale ülejäänud muna-juustu segu ning küpseta pirukat eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni piruka pind on korralikult pruunistunud. 


Banitsa valmistamist saab vaadata SIIT (video on küll algeline esimese osas valepidi ning üsna lohisev, kuid töövõtted näeb ära).
Banitsa maitseb kõige paremini soojalt ja värskena ning tegelikult kipub ta kohe peale ahjust võtmist otsa saama niikuinii.
Retsept ilmus ajakirja Oma Maitse 2011. aasta novembrinumbris.

Kohevad pretzelid. Enne keeda, siis küpseta


Pretzel on Saksa päritolu kringliks keeratud küpsetis, mis on väga sageli kohalikel laatadel ja rahvapidustustel müüdav kaup. Pretzel võib olla nii krõbedast küpsisetainast ja soolahelvestega väike või suur küpsis, kuid samamoodi keeratakse kringliks ka pärmitainas ja tulemuseks on kohev sai.



Hästi põnev on pretzelite valmistamise moodus – pärmitainast vormitud kringlid keedetakse esmalt soodaga vees ja alles siis antakse ahjus küpsetistele kuldkollased põsed ja krõbe koorik. Tulemuseks on mõnus kohev sai, millele saab viimase lihvi anda kreemise brie-juustu, singi ja rohelise salatilehega.
Vaja läheb:
350 ml sooja vett
1 spl suhkrut
1,5 tl soola
1 pk kuivpärmi või vastav kogus presspärmi
600-650 gr jahu
60 gr võid
õli
1 munakollane vähese veega lahtiklopituna pretzelite määrimiseks
Vett pretzelite keetmiseks
1 dl söögisoodat
Soolahelbeid
Sega soe vesi, suhkur, sool, jahuga segatud kuivpärm. Sega kuni hakkab formeeruma ühtlane tainas ning lisa siis osade kaupa pehme või. Sõtku kuni tainas muutub läikivaks ning lööb käte ja kausi küljest lahti.
Tõsta tainas kausist välja ning määri õliga kas sama kauss või tõsta tainas teise, õliga määritud kaussi. Kata tainakauss kas kile või köögirätiga ning jäta kerkima umbes 1 tunniks, kuni tainamass on kahekordistunud.
Lõika tainas 8-ks võrdseks osaks ning rulli veidi õlisel laual igast tükist ca 30 cm pikkune „vorstike“. Keera see kringliks ning kinnita korralikult taina otsad (need võid üksteise ümber põimida), et need küpsedes lahti ei lööks.
Aja laiapõhjalises potis või kõrgete äärtega pannil keema ca 2-2,5 l vett. Puista sinna sisse sooda ning keeda pretzeleid ükshaaval ca 20-30 sekundit. Aseta veest läbi käinud pretzelid küpsetuspaberiga kaetud ja õliga määritud ahjuplaadile, määri pealt munakollasega ning puista peale soolahelbeid. 


Küpseta ahjus 200-220 kraadi juures kuni pretzelid on kuldselt pruunid ca 12-14 minutit. 
Jahtunud pretzelid lõika keskelt horisontaalselt pooleks, määri saia pind kas võiga või majoneesiga, aseta saiale roheline salatileht, sinna peale singiviilud, laota singile ohtralt brie-juustu viile ning kõige peale aseta kas tomat, kurk või muu meelepärane köögivili. 

Retsept ilmus ajakirja Oma Maitse 2011. aasta novembrinumbris

10. november 2011

Siidiselt koorese täidisega kanapirukas porru ja paprikaga

See on nüüd selline kanapirukas, mis meil levinud pirukafilosoofia taustal on justkui tagurpidi. Kreemjas koorene kanatäidis laiutab ahjuvormi põhjas ning tainas on sätitud pirukale kaaneks peale. Selline pirukavalmistamise moodus on tegelikult väga levinud ja eelkõige ingliskeelses maailmas.


Soolase täidisega erinevaid pie-tüüpi küpsetisi süüakse põhitoiduna meie mõistes prae asendajana. No ja tegelikult ongi siin rikkalik kana-köögiviljakaste ju täidiseks, mis igati toitev ja korralik roog. Tainast valmistatud kaas aitab küpsemise ajal mahlasust hoida. Lisaks sellele annab see võimaluse näiteks eelmise päeva ahju- või grillkana jäägid mõnusalt ja maitsvalt uuele elule äratada. Koostisainete osas võib olla üsna loominguline: kes soovib, lisab köögivilju, kes erinevaid ürte. Porru ja paprikalisandiga kaste on aga kui loodud kana jaoks ning singi ning koore toel muutub ka muidu üsna kuiv kanafilee väga nauditavaks. Kanapiruka võib edukalt valmistada ka väikestes portsjonvormides, kus igale sööjale siis oma väike vormitäis pirukat on ette nähtud.
Vaja läheb:
2 keskmist broilerifileed tükeldatuna
150 gr peekonit ribadena
Suurem porru (valge ja heleroheline osa) ribadena
1 suurem või 2 keskmist paprikat ribadena
1 sibul hakituna
2 küüslauguküünt hakituna
Võid ja õli praadimiseks
2 spl jahu
200 ml 35%-list koort
2 spl sinepit
Hakitud ürte (tüümiani, tilli, rosmariini)
500 gr lehttainast
Muna määrimiseks

Hauta keskmisel kuumusel sibul õli või õli/või segus klaasjaks. Lisa küüslauk ja peekoniribad ning kuumuta läbi. Järgmisena lisa pannile porru ja paprikaribad, hakitud ürdid, sinep ning tükeldatud kanafilee. Kuumuta kergelt läbi mõne minuti jooksul. Lisa jahu ja prae kergelt läbi. Kalla peale koor ning lase pidevalt segades keema tõusta, et kaste pakseneks. Vajadusel reguleeri kastme paksust vedelikku (puljongit) lisades. Kaste peab jääma kreemjas ning mitte paksema konsistentsiga kui hapukoor (kaste peaks valguma ise laiali).
Kalla kana-köögivilja kaste ahjuvormi. Rulli lehttainast ahjuvormi suurune plaat. Lõika plaadi keskele auk, et küpsemise ajal aur välja pääseks. Soovi korral nikerda ülejäänud tainaribadest ka kaunistused. Määri ahjuvormi ääred munaga ning aseta tainast koorese kanakastme peale. Suru taina ääred kahvli abil ahjuvormi äärte külge, aseta tainale kaunistused. Määri tainas lahtiklopitud munaga ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni tainas on kuldpruun.
Retsept ilmus ka Rannamõisa linnuliha blogis.

8. november 2011

Kringel. Põimi, punu, täida, naudi.

Kringel on midagi sellist, mis kõikide teadvuses seostub sünnipäevaga või muu piduliku kogunemisega. Tähtpäevadel juhtub vahel ikka, et saab endale liiga tehtud ja üks tükk kringlit liiga palju söödud. Värske rikkaliku täidisega ja pehme kohev sai oli kui magnet, mis oma kardemoniste-kaneeliste aroomidega enda poole tõmbab. Kohvikute hindamiskriteeriumi määrab sageli see, kust sai mahlasema ja rikkalikuma kringli tellida.
Tegelikult ei olegi võimalik hinnata, kas parem on pohla-martsipani, kaneeli-rosina või hoopis hästi rikkaliku šokolaadikreemiga kringel. Värske ja mahlasena ning lahke käega täidetuna on iga kringel omaette pidulaua ehe ja kohvilaua kroon.

Martsipani-pohla pärg

Rosina-kaneelikringel šokolaadise kattega

Šokolaadikringel
Kringli valmistamisel on aluseks klassikaline magusa saia tainas, mis sobib ka väikeste magusate saiakeste tegemiseks.
Pärmitaina puhul pea meeles, et kõik kasutatavad ained peavad olema käesoojad, seega tõsta kõik vajaminevad komponendid juba varakult toasooja valmis.
Kui tahad väga rikkaliku täidisega kringlit, võid  kringliretseptide täidise hulka 1,5-2-kordseks muuta.
Toodud kringliretsepti järgi valmib umbes 1,5 kilone kringel, millest jagub 8-12-le inimesele.

Lihtne kringitainas eelkergituseta
250 ml piima
25 gr presspärmi või vastav kogus kuivpärmi
1 dl suhkrut
0,5 tl soola
100 gr võid
1 suurem  muna
450-500 gr jahu
Määrimiseks muna
Lahusta pärm käesoojas piimas.
Kuivpärmi kasutamisel sega kuivpärm vähese jahuga ning sega veidi soojema piimaga kui presspärmiga tehtaval tainal (ca 42 kraadi võib kuivpärmi puhul olla vedeliku temperatuur)
Sega juurde muna, sool ja suhkur.
Lisa umbes pool jahukogusest ning klopi tainas ühtlaseks. Kloppimine aitab ka tainasse sideainet moodustada. Pidevalt sõtkudes lisa ülejäänud jahu, kuid jäta ca 1 dl jahu veel alles. Lisa toasoe pehme või  ning sõtku see taina sisse. Viimasena lisa vähehaaval allesjäänud 1 dl jahu, kuid timmi täpne jahukogus paika vastavalt taina paksusele, kuna jahude niiskusesisaldus on erinev ning vahel kulub jahu vähem. Tulemuseks peaks olema parajalt paks, kuid siiski õhuline ja vormitav saiatainas. Sõtku tainast, kuni see lööb käte ja kausi küljest lahti ning muutub läikivaks ja elastseks.
Kata tainakauss toidukile või rätiga ning jäta sooja kohta kerkima, kuni tainas on vähemalt kahekordseks kerkinud.

Rikkalik kringlitainas eelkergitusega
200 ml piima
30 gr presspärmi või vastav kogus kuivpärmi
1 tl kardemoni
Riivitud sidrunikoort
Soovi korral sukaadi
1 tl soola
2 munakollast
100 gr suhkrut
100 gr võid
500 gr jahu
Määrimiseks muna
Lahusta pärm käesoojas piimas.
Sega juurde umbes pool jahukogusest ja sega tainas ühtlaseks.
Kuivpärm sega jahuga koos piima sisse.
Lase kerkida soojas kohas 20-30  minutit.
Lisa eelkergitusele suhkruga kergelt vahustatud munakollased, sool, sidrunikoor, kardemon ning ülejäänud kogus jahu. Pidevalt sõtkudes lisa ka järk-järgult pehme või sulatatud või. Kui kasutad sukaadi, lisa nüüd ka see.
Sõtku kuni tainas on ühtlane, läikiv ning lööb käte ja kausi küljest lahti.
Kata rätiku või toidukilega ning jäta sooja kohta kerkima kuni selle maht on vähemalt kahekordseks kerkinud.
Kerkinud tainas kalla ettevaatlikult jahusele töölaulale ning rulli tainarulliga õrnalt vajutades kringlitainas ühtlaseks ristkülikuks.

Põimimine ja punumine
Lahtirullitud tainast saab pärgi ja kringleid punuda mitmel moel. Kui tahad, et täidis jääks väljapoole ja kringli rikkalik pind oleks nähtav, siis kasuta järgmist moodust:
- laota lahtirullitud tainale meelepärane täidis. Keera tainas rulli (nagu kaneelirullide tegemisel). Terava noa või pizzalõikuriga jaota rull pikkupidi kas kaheks või kolmeks võrdseks ribaks nii, et üks ots jääb lahti lõikamata. Punu või põimi tainaribad kokku ning keera palmik kas ringiks või kringliks. Kinnita otsad võimalikult vähe nähtavasse kohta ning väljapudenenud täidis lükka lihtsalt kihtide vahele tagasi.

Lahtilõigatud täidisega rull, mida tuleb põimima hakata

Põimitud martsipani-pohla pärg

Põimitud kaneeli-rosina kringel
 Sellisel moel põimitud kringel jääb hästi ilus kihiline ja rikkalik, kuid samas tuleb arvestada, et mingi kogus täidist võib küpsemise ajal välja sulada/pudeneda.
Kui soovid aga täidist kringli sisse peita või on tegemist hästi sulava täidisega, mis sulaks küpsemise käigus tainakihtide vahelt välja, siis kasuta järgmist moodust:
- lõika lahtirullitud tainas pikkupidi kolmeks ühesuuruseks ribaks. Igale ribale määri täidist ja keera täidis pikkupidi rulli (jällegi nagu kaneelirullide tegemisel). Ühenda kolm riba otstest kergelt kokku vajutades ning punu ribadest palmik. Saadud palmik keera kas pärjaks või kringliks.
Pealtnäha tagasihoidlik, kuis kringli sisse on peidetud korralik kogus šokolaadikreemi

Aseta valmis pärg või kringel ahjuplaadile ning lase soojas veel kerkida vähemalt pool tundi, soovitavalt rohkem. Määri sai pealt lahtiklopitud muna või munakollasega ning küpseta ca 200 kraadi juures pöördõhuga ahjus kringlit umbes 20-25 minutit.

Kaneeli-rosinakringel
Valmista kringlitainas ja rulli see jahusele lauale ristkülikukujuliseks.
Täidise jaoks läheb vaja:
100 gr pehmet võid
200 gr vees või rummis leotatud rosinaid
2 tl kaneeli
1-1,5 dl (pruuni suhkrut)
Sega toasoe või suhkru ja kaneeliga. Määri spaatliga võisegu tainale. Raputa peale eelnevalt vees või rummis leotatud ja kurnatud rosinad. Keera tainas rulli, vajuta rull veidi lapikuks ning lõika pikkupidi kolmeks ribaks nii, et ülemine ots jääb lahti lõikamata. Punu palmik keerates lõikepinda võimalikult väljapoole. Vormi palmikust kringel, tõsta see ahjuplaadile ning jäta vähemalt pooleks tunniks sooja kohta kerkima. Kerkinud kringel määri veega segatud lahtiklopitud muna või munakollasega ning küpseta eelkuumutatud ahjus 180-200 kraadi juures ca 25 minutit.

Glasuuri jaoks läheb vaja:
200 gr šokolaadi
1 dl 35%-list koort
Hakitud metspähkleid
Sulata kuumas koores hakitud šokolaad. Sega ühtlaseks ning määri või kalla see kringlile. Puista peale hakitud metspähkleid.

Pohla-martsipanipärg
Valmista kringlitainas ning rulli see jahusel laua riskülikukujulseks.
Täidise jaoks läheb vaja:
200-300 gr martsipani
100 gr võid
300-400 gr pohli
Tuhksuhkrut

Riivi külmkapikülm martsipan. Sega pehme või ning pohladega. Määri lahtirullitud kringlitaina pinnale spaatliga laiali. Keera tainas rulli ja lõika pikkupidi keskelt pooleks nii et ülemine ots jääb lahti lõikamata. Keera ribasid vaheldumisi üksteise peale nii,et täidisega pool jääb väljapoole. Vormi palmikust ring, tõsta see ahjuplaadile ning jäta sooja kohta vähemalt pooleks tunniks kerkima. Määri kerkinud pärg lahtiklopitud vee ja muna või munakollase seguga ning tõsta eelkuumutatud ahju 180-200 kraadi juurde ca 25 minutiks küpsema.
Valmis pärjale puista tuhksuhkrut

Šokolaadikringel
Valmista kringlitainas ning rulli see jahusel pinnal riskülikukujulseks
Täidise jaoks läheb vaja:
400 gr šokolaadikreemi (nt Nutella) või 400 gr sulatatud piimašokolaadi
Tuhksuhkrut

Lõika lahtirullitud tainas pikkupidi kolmeks ribaks. Määri iga riba pinnale spaatliga laiali kas sulatatud šokolaad või šokolaadikreem. Keera tainaribad rulli ja ühenda kolm riba otstest. Punu kolmest rullikeeratud tainaribast palmik ning vormi siis palmikust kringel, tõsta see ahjuplaadile ning jäta sooja kohta vähemalt pooleks tunniks kerkima. Määri kerkinud pärg lahtiklopitud vee ja muna või munakollase seguga ning tõsta eelkuumutatud ahju 1-80200 kraadi juurde ca 25 minutiks küpsema.
Valmis pärjale puista tuhksuhkrut.


Retseptid ilmusid 2011. aasta novembrikuises ajakirjas Oma Maitse.

5. november 2011

Lõhe-avokaado terriin, mida koos Tiinaga tegime

Minu selle hooaja üks suurimaid boonuseid on minu töö. Nimelt töö Kanal2 kokasaates Lusikas. Kes vähegi aimab, mida tähendab kokkamiskiiksuga inimesele näiteks Tammuri talu köögis kokkamine või Angelica Uudeküll'iga koos toiduvalmistamine, see saab aru. Oleks vaid kõik tööd nii innustavad! Ideid ja inspiratsiooni korjan küll igast saatest ning emotsionaalne laeng peale iga salvestuspäeva on kirjeldamatu.
Avokaado-lõhe terriini idee pärineb samuti ühest Lusika saatest, kus oli külaliseks Tiina Kruus, kelle kokkamiskirg ning teadmiste pagas antud teemal (kokkamine siis ikka, mitte ainult terriinindus) on aukartustäratav.


Tiina valmistub külmas tahenenud terriine ümbrisest kätte saama
Roa kategooriaks oleks "Lihtne ja geniaalne", sest tegemist on tõepoolest imelihtsalt valmiva ja samas väga maitsva ning ka efektse suupiste või eelroaga. Põhitegijateks algretseptis külmsuitsulõhe viilud, avokaado ning kitsejuust. Minu kodune katsetus moodustus kadakamarjadega marineeritud lõhest (idee pärit Angelica Uudeküllilt ja täpsemalt saab lugeda SIIT), toorjuustust ning avokaadost ning tuleb tunnistada, et ka see kooslus maitses fantastiliselt. Siinkohal ongi hea välja tuua mänguruum, mida see lihtne toit võimaldab: juustudega, maitserohelisega ning ka vooderdisega saab ilusti mängida ja tulemus jääb iga kord veidi teistmoodi.


Teriini valmistamiseks läheb vaja:
hästi õhukeselt lõigatud soola- või külmsuitsulõhe viile (loomulikult sobib ka forell)
head küpset avokaadot (koor peab olema kergelt vetruv)
toorjuustu või pehmet kitsejuustu. Sobib ka fetajuust.
tilli ja/või murulauku
soola ja pipart
sidrunimahla


Vooderda ramekin-vorm, väike klaas või ka näiteks muffinivorm kilega. Määri kile kergelt õliga. Õline pind vooderda lõheviiludega nii, et kogu pind oleks ühtlaselt kaetud. Tükelda avokaado, lisa juust (tükeldatuna), maitsesta soola, sidrunimahla ja pipraga ning soovikohase hakitud maitserohelisega. Sega. Lõhevoodri sisse paiguta nii palju avokaado-juustusegu kui mahub. Keera üle ääre rippuvad kalafilee otsad juustu-avokaado täidise peale ning suru kogu mass kokku.Vooderda kilega ning aseta külmkappi vähemalt paariks tunniks, soovitavalt aga kauemaks.
Serveerimiseks kalla vorm tagurpidi taldrikule, eemalda kile ning lisa veidi maitserohelist ning soovi korral ka meelepärast kastet. Selline "üllastuports" sobib hästi nii salatipadjale paigutatuna kui ka iseseisva ampsuna tugevama toidukorra sissejuhatuseks. Garanteeritud on see, et kalaga vooderdatud ümbrisesse peidetud avokaado-juustu sisu harmoneerub ideaalselt lõhe/forelliga ning samas on üllatusmoment garanteeritud.

1. november 2011

Kõrvitsakaste väikese tšilliga algavaks verivorstihooajaks

Esmalt olgu kogu selle postituse idee autor välja toodud: nimelt näppasin kõrvitsakastme nipi Toiduakadeemia peakokalt Tarvo Kullamalt. Lobasuu, nagu ma olen, ei suutnud kiusatusele vastu seista ning riputasin geniaalselt lihtsa idee kohe ka blogisse.


Retseptiks seda nippi nimetada on muidugi ilmselge liialdus, sest tegelikult moodustub väga mõnus kõrvitsakaste kõige tavalisemast kõrvitsasalati püreerimisest. Sellest samast tuttavast purkitehtud nelgi ja äädikaga tehtud salatist, mis kohustuslik komponent igal jõululaulal. Veidi muudetud kõrvitsasalati olemus sobitub liha ja verivorstiga ideaalselt.


Pean tunnistama, et minu suhe kõrvitsasalatiga on üsna leige - alles viskasin paar aastat tagasi sisse tehtud kõrvitsasalatid ära, kuna nõudlust ei olnud ning viimastel aastatel olen sellest hoidisest muude kõrvitsatoitude kasuks lihsalt loobunud. Kui aga kõrvitsasalt on saumikserdatud kõrvitsakastmeks, on see hoopis teine tera: selline magusalt vürtsine ning kergelt äädikane mahlakas kaste sobib jõuluroa tuunimiseks ideaalselt.
Tegevuskäik ongi vaid see, et umbes pool kõrvitsasalati vedelikult tuleks ära kallata ja ülejäänud hoidis püreerida. Tarvo maitsestas kastet tibakese jahvatatud musta pipraga, mina segasin sisse veidi isetehtud tšillimoosi, mis sobitus komplekti ka superhästi.
Sel aastal siis sedamoodi ja hakka või uuesti kõrvitsalatit sisse tegema.