28. september 2011

Ricotta tartaletid šokolaadikreemi ja väikese piinialisandiga

See retsept kummitas mind juba mõnda aega. Silma hakkas see külas lehitsetud Delicious ajakirja Austraalia väljaandest, mis oli pühendatud Itaalia toitudele. Keeruline jada, eksole. Kuna maha kirjutada mul seda retsepti ei õnnestunud, siis taastasin selle mälu ja oma fantaasiat appi võttes.


Üritust võib pidada õnnestunuks, sest selle tartaleti koosseisus mõjub ricotta pigem kreemisena, kui kohupiimasena. Ja kooslus, mis moodustub, on tõeliselt külluslik ja siidine. Mõnus dessert just vabal päeval uneledes suure piimavahuse kohvi juurde nautimiseks.


Valmistamiseks võib valida keerulisema või lihtsama tee. Kui sul on kodus olemas nt M&S müüdavad All Butter Tartlets ja Vertigo Gourmet šokolaadi-apelsinikreem, siis on võimalik minna lihtsamat teed (nagu mina tegin).
Ja loomulikult ei keela keegi valmistamast seda kooki ka ühe suure koogina. 


Nimetatud koostisainete puudumisel võib valmis teha lihtsa muretaina (150 gr jahu + 100 gr võid + 50 gr suhkrut + munakollane, haki kiirelt külm või kuivainete sisse, lisa munakollane ja jäta tainas 30 minutiks külma tahenema. Siis suru vormi ja küpseta, kuni tainas on küps, kuid mitte pruun).
Täidiseks võib valida endale meelepärase šokolaadi, moosi, marjad või ka hoopis vahekihist loobuda. Šokolaad tuleks siis vesivannis sulatada ning sulanud šokolaad määrida koogipõhjadele. Hea oleks šokolaadi natuke pehmemaks muuta sulanud šokolaadile veidi koort sisse segades. Šokolaadi kulub selle koguse peale umbes 100 grammi. Blogilugeja hea soovituse peale võib šokolaadi sulatamise etapi veel lihtsamaks teha ning lihtsalt Nutella kreemi kasutada.
Ricotta täidise on aga vaja 250 gr ricotta kohupiima (rasvasemat varianti, minul oli Itaalia toode ja 15%-lise rasvasisaldusega), 1 dl vahukoort, 2 munakollast ja 1 muna, 1 tl vaniljesuhkrut, 2 spl tavalist või tuhksuhkrut, 1 spl riivitud sidrunikoort ja veidi sidrunimahla ning peotäis piiniaseemneid. Piinia- ja seedermänniseemnete erinevuse on lahti mõtestanud Thredhalia SIIN.


Edasi on lihtne: määri meelepärane täidis eelküpsetatud koogipõhjale. Täidise jaoks klopi muna ja munakollased suhkrutega lahti. Teises kausis vahusta kergelt vispliga vahukoor, vahtu kloppida ei ole vaja. Lisa ricotta ja sega ühtlaseks. Sega juurde sidrunikoor ja -mahl. Ühenda muna-suhkru seguga ja sega veelkord hoolega läbi. Kalla vahekihile nii, et tartalett oleks ühtlaselt kaetud, puista peale piiniaseemneid ning küpseta 180 kraadi juures ca 20-25 minutit, kuni ricottatäidis on kalgendunud, kuid mitte pruunistunud.
Edasi tuleb juba nautlemise osa :)

25. september 2011

Vutimaksa pasteet - ime Tartust Taluturult

Mind kohe huvitab, kas ma olen oma kiiksuga pigem erand või reegel? Teisisõnu: kuidas toimib normaalne inimene, kui ta satub turule, kus müüakse vutimaksa (ja sama linnu fileed, südant jne)? Kas samasugune kätevärin tabab kõiki, kui nad näevad letil laiutamas midagi seninägematut?
Vähemalt minu jaoks oli vutimaks Tartu Lõunakeskuse Taluturul just selliseks kaubaks, mille peale ma olukorda pikemalt lahti mõtisklemata haarasin ühe paki ja suundusin sellega kohe kassa poole.
Ise õnne vaevalt uskudes.


Ja siiski - Järveotsa vutifarmi vuttide mune olen söönud küll, vutte ka. Aga vutimaks ja -süda on küll seni jäänud tooraineks, millest isegi unistada pole osanud. Ja seal, Taluturul nad mind ootasidki. Taluturg oli üldse üks äraütlemata vahva koht - lihavalik oli muljetavaldava ja figureerisid seal sellised tootjad, keda Tallinnas väga ei kohta: Liivimaa lihatööstus ja ka juba nimetatud Järveotsa vutifarm erinevate vutitoodetega. Turu ruumides levis vastupandamatu leivalõhn, meie silme alla võeti ahjust tulikuumad värsked leivad ning kel soovi leivategu kodus jätkata, siis leivajuuretis oli ka ilusti müügil. Väga mõnusa auraga koht ning tegelikult on mõte teha turg suure kaubanduskeskuse ruumidesse ülimalt mõistlik ja ka külastajale mugav.
Väärtuslik tooraine koju toodud oli järgmine küsimus see, mida sellest valmistada. Linnumaksale mõeldes oli kõige esimene idee teha sellest üks mõnus pasteet. Ühest küljest oleks ehk võinud teha nii naturaalse kui võimalik, aga teisalt oli tahtmine teha nii head kui võimalik. Võitu sai siiski viimane variant ning tegin oma ammuse lemmiku ehk Anni Arrolt inspiratsiooni saanud salvei ja seedermänni seemnetega pasteedi , mida tavaliselt teen kanamaksast.
Enne maksa pasteedistamist maitsesin seda ka otse pannilt ning võin kinnitada, et vutimaks on üks väärt tooraine - hästi meeldiva maitsega kergelt magus ja hõrgumast-hõrk.


Pasteet ise sai aga järgmise koostise järgi valmis segatud:
1 sibul
1 küüslauguküüs
350 gr vutimaksa (selle võib asendada ka kanamaksaga ja tulemus on ikkagi võrratu)
väike peotäis salveilehti (5-7 lehte)
75 gr võid
näpuotsaga tumedat suhkrut
veidi 35%-list koort
korralik sorts konjakit või brändit
soola ja pipart
pisike peotäis eelnevalt röstitud seedermänni seemneid


Koori ja haki sibul ning küüslauk, hauta keskmisel kuumusel pannil või sees sibul ja küüslauk klaasjaks, lisa samasse ka salveilehed ning veidi pruuni suhkrut. Samale pannile lisa ka maks ning prae mõned minutid, kuni maks on kergelt pruunistunud. Lisa maksale korralik sorts brändit või konjakit, lase alkoholil aurustuda ning kalla panni sisu siis köögikombaini ja peenesta saadud segu. Lisa maitseks soola, pipart. Sega sisse sulatatud või (jäta veidi võid ka pasteedile pealekallamiseks), kuivröstitud seedermänni seemned ja veidi ka vahukoort. Sega pasteet läbi, kontrolli maitsete tasakaalu ja kalla siis kaussi või purki. Pealmisele kihile lisa sulatatud või ning aseta külmkappi. Pasteet on parim kas mõne tunni või, veel parem, üleöö seistes.
Siis lase naudinguks meeled valla ja naudi kreemjat ning rikkalikku leivamääret.

24. september 2011

Sidrunikreemiga muffinid. Laps ise tegi!

Üle pika aja üks postitus, mille teemaks ei ole ei hoidistamine ega õunad ega seened :)
Huvitav on see, kuidas mõni kokaraamat mingil seletamatul põhjusel kõnetab... minu last. Täpsemalt keskmist poega, kes seni on kõige elavamat huvi kokkamise vastu näidanud. Siiani on küll peamiseks käivitajaks olnud küpsetised, aga no asi seegi.


Lühidalt, kui meie koju ilmus legendaarse "The Hummingbird Bakery" raamatu eestikeelne väljaanne "Koolibri koogiraamat" (siinkohal jätan enda teada selle, mida arvan kuulsa pagaritöökoja-kohviku nime tõlkimisest, olgu see või raamatut välja andva kirjastuse nimi), siis avastasin jälle ja jälle oma lapse seda raamatut sirvimast.


Nüüd, nädalavahetusel, utsitasin tagant, et proovi midagi järgi. Täiesti teadlikult jätsin talle vajaolevad ained köögilauale koos kaalu ja mõõtelusikaga ning tõmbusin teise tuppa raamatut lugema.
Hakkama sai! Täitsa ise.
Igal juhul sain ise täna küpsetamisvaba päeva ning teisalt kinnituse, et selle väga asjaliku koogiraamatu küpsetised on suhteliselt lihtsad ega nõua ülearu suurt pingutust. Samas soovitan enne küpsetama asumist  hoolikalt üle vaadata retseptide suhkrukoguse. Valdav osa kookidest on meie maitsele lihtsalt liialt magusad. Rekordkogus suhkrut, mis ühele koogile kokku vaja läks, oli vist 700 gr (osa põhjale, osa kreemile, aga no sellegipoolest!)


Meil olid täna aga tänu pojale laual sidrunikreemiga kaetud muffinid. Retsept ise järgmine:
120 gr jahu
150 gr suhkrut (pigem 100 gr)
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 spl riivitud sidrunikoort
40 gr pehmet võid
120 ml piima
1 muna
Kreemi jaoks:
250 gr tuhksuhkrut (mina üle 150 gr ei paneks)
80 gr pehmet võid
2 spl riivitud sidrunikoort
25 ml piima
sidrunikoore ribasid ja astelpajumarju kaunistamiseks.
Muffinite jaoks sega jahu küpsetuspulbriga, lisa suhkur, sidrunikoor ja või ning töötle ühtlaseks. Lisa piim ja sega kõik ained läbi. Lisa muna ja vahusta tainas mikseriga ühtlaseks.
Täida muffinipannil pabervormid taignaga umbes 2/3 ulatuses ning küpseta 180 kraadi juures umbes 20-25 minutit. Küpsust kontrolli tikuga.
Sidrunikreemi jaoks vahusta tuhksuhkur, pehme või ja sidrunikoor. Mikserda ühtlaseks massiks. Vaiksemalt segades lisa vähehaaval piim. Vahusta suuremal kiirusel kreemi veel mõned minutid, kuni see on õhuline ja vahus.


Määri kreem jahtunud muffinitele ning kaunista sidrunikoorest ribadega ja käepäraste marjadega.
Meeldivalt hapukas pealiskiht sidrunikreemi näol muudab selle üsna lihtsa muffini tõeliselt rikkalikuks ja maitsvaks koogiks.
Õnnestunud koogitegu on loodetavasti noorele pagarile innustuseks katsetamaks erinevaid m-m-m-magusaid küpsetisi nimetatud koogiraamatust.

18. september 2011

Skumbriaga koos kapist välja. Makrell ka kambas

Oma plikapõlves olin ma millegipärast veendunud, et ilusad tüdrukud (ikka need, kes ka poistele meeldivad) söövad ainult saia, maasikaid ja - no äärmisel juhul - vahel ka makarone hakklihaga või pakisuppi. Nii vähemalt näitasid minu luureandmed. Seda tunnet süvendas veel kõigile tuntud lauluke sellest, kuidas tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Mitte skumbriast ega tursamaksast.
Mina olin selline räpase saladusega iluhingeks ihaleja, kes tegelikkuses oli valmis iga kell ja suurtes kogustes õgima keedetud keelt, praetud maksa, räime-kartulivormi, tursamaksast tehtud salatit, heeringarosoljet, praetud kala ja - oh õudust - praetud kalamarja, skumbria ja sibulaga võileiba, heeringat sibulaga, marineeritud räimi ja igasugu muid jubedusi veel.

Kuumsuitsuskumbria-salat röstitud saial/leival on tõeline hõrgutis

Kui tüdrukute kambas tulid teemaks lemmiktoidud, siis ma igaks juhuks vaikisin.
Mingil eluperioodil oli mul isegi roosa tuba, aga isegi see ei aidanud ega kahandanud mu kirge kala- ja rupskite vastu sugugi. Nii ma siis pidin elama oma saladusega ja kodus või vanaema juures maal, kus olid alati käepärast onu poolt värskelt püütud kalad, sain omade ringis oma tumedamal poolel jälle välja paista lasta.

Külmsuitsuskumbriaga saiale sobib hästi lisada sibularattaid

Minu lapsepõlvekodu maja kõrval oli kalapood. Kõikvõimalike nõukaaja külmutatud kalade - putassuude, beluugade, moivade ja sevrjuugade - vahelt võis parematel päevadel leida ka skumbriat. Reeglina külmsuitsutatuna, kuid vahel sattus ka kuumsuitsutatuna. Igal juhul oli meie kalalembeses kodus neil päevil pidupäev. Skumbria maitses alati hästi ning kodus olid välja kujunenud oma traditsioonid, kuidas üht või teist varianti süüa.
Skumbria maitseb väga hästi ka praegu, kui peenemates kohtades on see kala saanud endale makrelli nimetuse. Tegelikult ongi selle kalaga keeruline lugu - ingliskeelne kirjandus räägib pigem makrellist ning slaavi päritolu allikad viitavad pigem skumbriale. Tõestuseks võib minna näiteks Sadamaturule, kus neljapäeviti saabub värske makrell. Super kala grillimiseks, muide! Meil vähemalt küll viimase hooaja vauu! elamus grillkalade valdkonnast. Ja täpselt sama kala võib leida Keskturult skumbria nime alt.
Tühja see nimetus. Asi on maitses ja makrell-skumbria maitseb hästi mitmel moel. Grillimiseks annab ideaalsemat kala leida.

Enne grilli....
... ja grillilt. Seltsiliseks küljelõhedesse torgatud tüümiani, rosmariini ning estragonioksad. Piserdatud soola, pipra, oliiviõli ja sidrunimahlaga. Mõned hetked grillil. Jumalik!
Tegelikult peangi tunnistama, et kui oma kokaraamatutes ning muukeelsetes toiduajakirjades kaevama hakkasin, tuli sealt välja aukartustäratav hulk makrelli retsepte. See on vist kõige otsesem tõestus, et tegemist on väärt söögikalaga ning et muu maailm oskab üht tõeliselt head kala ka vääriliselt hinnata.


Aga naasedes skumbria juurde, mida leiab ka reeglina pea igast toidupoest, siis kaks täiesti lollikindlat meetodit on järgmised:
Kuumsuitsuskumbria-munasalat
1 skumbria, puhastatud nahast ja luudest, vabalt rebitud paraja suurusega tükid
2 keedetud muna, mitte väga peeneks hakituna
peotäis tilli
hapukoort, majoneesi, soovi korral ka veidi sinepit
soola ja pipart
soovi korral hakitud sibulat


Tükelda kala parajateks tükkideks, lisa keedetud muna. Sega hapukoor, majonees, sinep, sool ja pipar ning sega kala-muna seguga. Lisa ka hakitud till. Söö röstitud sooja sepiku- või leivaviiluga.


Külmsuitsuskumbriaga saiad sibularatastega
Veel lihtsam ja sugugi mitte vähem mõnus suutäis.


Kuumsuitsuskumbria maitse on märkimisväärselt tugevam kui külmsuitsutatud kalal. Meenutab ehk veidi suitsuheeringat. Seetõttu tahab kala suhteliselt neutraalselt raami, et parajal määral esineda. Hea värske sai sobib selleks raamiks ideaalselt ja meil oli tavaks alati ka värske mugulsibularatas kalale kaunistuseks-maitseks sättida.
Valmistamiseks koori esmalt külmsuitsuskumbria ning lõiga terava noaga õhukesed viilud kala küljelihast. Määri saiale võid, aseta sinna kalalõigud, sinna peale sibularattaid, soovi korral veel tilli ja tšilliribasid ning paar keerdu värskelt jahvatatud musta pipart. Voila!
Töötlusena võib suitsuskumbriast veel väga maitsvaid sooje ahjusaiu teha - selleks määri esmalt saiaviilule veidi majoneesi, sinna peale paiguta suitsuskumbriat (sobivad nii kuum- kui külmsuitsutatud), aseta kalale sibularattad ja kõige peale juust kas viiluna või riivituna. Küpseta eelkuumutatud ahjus kuni juust on sulanud ja sai parajalt krõbe. Uskumatult maitsev suutäis ja sobib imehästi näiteks juurvilja-püreesuppide kaaslaseks.

Üldiselt on selle kalaarmastusega nii, et kui ma sellest ei ole veel senini paranenud, siis on vist on vähe lootust, et see kunagi muutuma peaks.
Hea on asja juures see, et oma skumbrialembusega ei viitsi ma enam kapis istuda. Vajadusel olen valmis punuma skumbriatest-makrellidest pärja ja end sellega kogu ilma ees ehtima.
On ikka mõnus kala küll!

17. september 2011

Sibulaklops. See vana hea!

Minul on sibulaklopsiga väga erilised mälestused. Seda toitu meil kodus ei valmistatud, kuid kui me käisime tähistamas igal aastal kooliaasta algust ja -lõppu, siis restoranis tellisime sageli just sibulaklopsi. Ehk see selgitab, miks mulle senini tundub sibulaklops väga peene ja uhke roana. Arvestades, kui hästi maitseb pehmeks haudunud veiseliha korraliku praesibula kuhja all, siis tegelikult ongi see ju pidusöök. 
Mõned kooslused on kui loodud ajaproovile vastu pidamaks. 

600-800 g veise selja-, välisfilee või sisemist reieliha ca 2 cm viiludena 4 sibulat värskelt jahvatatud pipart soola õli praadimiseks vett
2 spl jahu
100 gr hapukoort
Eemalda lihalt kelmed ja lõika liha ristikiudu viiludeks. Töötle liha vasaraga õhukeseks, andes samal ajal lihatükkidele ovaalne kuju. Raputa lihatükkidele soola ja värskelt jahvatatud pipart.
Kuumuta pannil õli ja prae kuumas õlis liha mõlemalt poolt helepruuniks. Tõsta liha pannilt ning kata fooliumiga. Pannil olevale lihamahlale lisa veel veidi õli ning pruunista selles jahu, lisa keev vesi ning lase keema tõusta. Lisa ka hapukoor ning sega kaste ühtlaseks. Aseta lihatükid kastmesse ning hauta kastmes ca 5-7 minutit.
Samal ajal lõika sibulast rattad või poolrattad ning prae õlis keskmisel kuumusel kuldkollaseks. Maitseta sooja ja pipraga. 


Asta taldrikule kaste koos kastmes haudunud veiseliha lõikudega ning tõsta peale kuhjaga praetud sibulat.
Juurde sobib pakkuda keedetud kartuleid ja värskeid köögivilju. 


Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Parmesaniga täidetud sibulad prociutto raamistuses

Itaalia kuulsate hõrgutistega - parmesani ja prociuttoga - sibulad on jäänud meie pere söögilauale üheks lemmikuks juba aastaid tagasi. Juustu ja singiga läbi hautatud sibul koondab maitsed ühte nii elegantselt, et raske on mõnusamat sibulatoitu ette kujutada. Tegelikult jätab see moodus ka ohtralt ruumi katsetamiseks - basiiliku asemel võid proovida tüümiani, rosmariini, salveid või muid ürte ning ka erinevate juustudega saab hoopis uue maitsekoosluse. Lisaks maitsvale sisule näevad sellised sibulapallikesed veel hästi vahvad välja, nii et soovi korral sobiks see toit ka pidulauale sättida. 


4 ühesuurust valget sibulat
50 gr riivitud parmesani juustu + pealeriputamiseks
3 spl riivsaia
3 spl vahukoort (või hapukoort)
8 viilu prociutto, serrano vm õhukest toorsuitsusinki
peotäis basiilikulehti
soola, pipart, oliiviõli
Koori sibulad ja keeda neid veega kaetult ca 15 minutit. Tõsta veest välja ning lase veidi jahtuda. Lõika sibulad horisontaalselt pooleks ning urgitse keskmised kihid välja. Alles peaks jääma 1-2 välimist kihti.
Haki sibulasisu peeneks ning hauta pannil õlis keskmisel kuumusel kümmekond minutit. Tõsta pann tulelt ning lisa sibulamassi sisse riivitud parmesan, vahu- või hapukoor, peeneks rebitud basiilikulehed. Maitsesta soola ja pipraga. 



Aseta saadud segu sibulast tehtud kausside sisse. Ümber keera prociutto viilud (vajadusel kinnita need tikuga). Puista peale veel riivitud parmesani ning aseta sibulad ahjuvormi. Küpseta 200 kraadi juures ca 30 minutit, kuni pealmine juustukiht on parajalt kuldpruun.
Söö kas iseseisva roana või põhitoidu lisandina. 


Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Marineeritud sibulad

Marineeritud mahedad-magusad sibulad on ideaalne kaaslane paljudele toitudele. Marinaad taandab sibula tugevat maitset ning tulemuseks on krõmpsuv sibularatas, mida võib soovi korral ka niisama ilma lisandita krõmpsutada. Kindlasti sobib marineeritud sibul hästi ka salatitesse ja liha ning kala kõrvale. 

1 suur salatisibul õhukeste ratastena või 2-3 tavalist sibulat (ca 500 grammi)
2 dl muscovado suhkrut
1,5 dl valge veini äädikat (võid kasutada ka 1 dl valge veini ja 0,5 dl punase veini äädikat)
2 dl külma vett
1 spl oliiviõli
soola
loorberileht
Lõika sibul õhukesteks ratasteks ning kata külma veega. Lase seista veega kaetuna ca 1 tund. Kalla vesi ära.
Sega kastrulis suhkrur, äädikas, vesi ja õli. Lisa veidi soola ja loorberileht. Kuumuta kuni suhkur on lahustunud, kuid ära keeda. Kalla saadud marinaad sibulatele ja lase marineeruda külmkapis mõned tunnid kuni üleöö. 


Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises ajakirjas Oma Maitse

Hiina rohelise sibula pannkoogid ja ingverikaste

Hiina rikkalikust köögist pärit väga mõnus rohelise sibula täppidega pannkook. Pärit on selline pannkook Põhja-Hiinast, kus pakutakse seda sageli tänavatoiduna. Saadav tulemus kaalub igati üles selle väikese vaeva, mis taina sõtkumise ja rullimisega tuleb näha. Tõelise lihvi annab neile sibulapannkookidele veel värskelt valmistatud ingverikaste, mis muidu üsna mahedaid pannkooke korralikult krehvtise ja soolaka maitsebuketiga rikastab. 



Pannkookide jaoks läheb vaja:
4 dl jahu
2 dl keeva vett
1 dl hakitud rohelist sibulat
1 dl oliivi- vm õli
Soola ja pipart
Ingverikastme jaoks lähev vaja:
2 spl sojakastet
2 spl riisiäädikat (võid asendada ka valge veini äädikaga)
2 spl hakitud rohelist sibulat
1 spl värskelt riivitud ingverit
2 tl suhkrut




Sega jahu keeva veega. Sega kas tainasegajaga või puulusikaga tainas ühtlaseks ning kui tainas on veidi jahtunud, siis jätka sõtkumist kätega. Vormi ja sõtku tainast, kuni tulemuseks on ühtlane ja läikiva pinnaga tainapall. Kata tainas rätiga ja jäta umbes 1 tunniks seisma.
Rulli tainas jahusel pinnal lahti õhukeseks, puista tainale hakitud sibulat, veidi soola ja piserda õli. Keera tainas rulli ning lõika 6-8 tükiks. Tõsta iga tükk kännuna püsti, puista otsele jahu ja keera paar vinti püstisele tainarullile peale. Vajuta "känd" peopesaga laiaks ning rulli jahusel pinnal ümmarguseks koogiks ca 10 cm läbimõõduga.
Kuumuta pannil õli ning prae pannkooke mõlemalt poolt kuni kuldpruuni värvuse tekkimiseni.
Ingverikastme jaoks sega koostisained kokku ja lase veidi aega maitsestuda.
Serveeri pannkooke soojalt ning söömiseks tuleks neid dippida ingverikastme sisse. 


Retsept ilmus 2011. aasta septembrikuises Oma Maitse ajakirjas

13. september 2011

Magusmahe suvikõrvitsa-paprika-tomatihoidis

Ikka hoidistamise lainel, aga nüüd juba raugevas tempos :)
Kuna sel aastal uputas suvikõrvitsatega ikka päris korralikult, siis olid eriti hinnas kõik sellised hoidised, kuhu saaks võimalikult palju suvikõrvitsat panna. Nii hakkaski silma aastaid tagasi kokaraamatu vahele pistetud Santa Maria retseptivihik, kus oli sees ka suvikõrvitsa-tomati-paprikahoidis.


Proovisin järgi ja sai väga mõnus. Muutsin vahekorda ehk kui algselt oli tomati-paprika-suvikõrvitsa vahekord 1:1:1 siis minu hoidis oli 2 osa suvikõrvitsat, 1 osa tomatit ja 1 osa paprikat. Suhkrut ja äädikat lisasin ka veidi. Tulemus meeldis sel määral, et nüüdseks olen juba mitu korda selle hoidise tegemise ette võtnud ja olen iga kord teinud kahekordse retseptis toodud koguse. Tulemuseks on selline mõnus mahe salat kergelt magusa maitsega.


Tegemine on lihtne ja kiire ning vaja läheb:
1 kg suvikõrvitsat
0,5 kg tomatit
0,5 kg paprikat
1 dl õli
2 spl äädikat
0,5 dl suhkrut
1-1,5 tl soola
jahvatatud musta pipart
soovi korral veid suitsutatud paprika pulbrit
Tükelda köögiviljad ja aseta potti. Lisa ülejäänud ained ning kuumuta vaiksel tulel ca 15-20 minutit, kuni suvikõrvits on klaasjas ja pehme. Aseta steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Marineeritud porgandi- või kuuseriisikad kahel moel

Inimene õpib kuni elab. Nädalavahetusel Peipsiveerel käies sattusin ühe korraliku korilase unistuste seenemetsa. Nimel oli ühte männikusse peitnud ennast mustmiljon porgandiriisikat. Kõik sellises küpsusastmes, et pole enam pisikesed nupsud, vaid ikka vähemlt alustaldriku läbimõõduga, kuid samas mõnusalt tugeva kehaga ja igati söögikõlbulikud. Riisikaid oli täpselt niipalju, et esimese veerandtunniga korjasin oma kaasavõetud korvi pilgeni täis, siis helistasin abiväe välja ja umbes sama ajavahemikuga korjasin ka juurde toodud kasti ning kilekoti seeni täis. Minust jäi neid seeni sinna veel kuhjadena. Korjates arvasin, et tegemist on kuuseriisikatega. Hiljem asja uurides tuli välja, et männikutes kasvavad just porgandiriisikad, mis on kuuseriisikatele väga sarnased ja kõrgelt hinnatud söögiseened. Töötlemine ja marineerimine on neil kahel seenel ka sarnase loogikaga, nii et järgnevad retseptid sobivad hästi ka kuuseriisikatele.

Pealtnäha küll veidi keeruline vahet teha, aga vasakul on porgandi-sibulamarinaadis ja paremal omas mahlas porgandiriisikad

Eelnevalt korvi lisatud kukeseened ja puravikud kahvatusid selle külluse juures. Seni olin kuuseriisikaid vaid vahel harva peotäikese leidnud. Nüüd oli mul toatäis porgandiriisikaid ja tõeliselt võidurõõmus meeleolu veel kauba peale.
Seentega on alati see häda, et metsast kojutoomine on asja üks (ja sageli ka meeldivam) pool. Teine pool eeldab seda, et keegi (reeglina pereema) sulgub tundideks kööki ning variseb siis kõvasti peale keskkööd, rampväsinuna seente puhastamisest ja marineerimisest, voodisse, jättes endast köögilauale korralikult kaanetatud purgivirna.
Oma pühapäeva sisustasin ma siis saagi purkidesse paigutamisega.
Kasutasin kaht erinevat marinaadi: Salme Masso "Seeneraamatust" pärit kuuseriisikaid omas mahlas ning Nami-Namist pärit mahedat porgandi ja sibulaga marinaadi. Porgandi- ja kuuseriisikad on ise sedavõrd täiusliku seenemaitsega, et neid oleks patt tugeva marinaadiga tapma hakata. Mulle meeldis lõpptulemusena rohkem isegi omas mahlas marineeritud variant, kuigi väga-väga maitsvad jäid mõlemad partiid. Omas mahlas on seentel lihtsalt veel tugevam ja "seenesem" maitse. Ja see on hää!
Oma mahlas marineerimise jaoks läheb vaja (algretsetpiga võrreldes lisasin suhkrut ja võtsin äädikakogust väga palju vähemaks):
1 kg kuuse- või porgandiriisikaid
2-3 tl soola
2-3 spl suhkrut
2 loorberilehte
5-7 tera nelki
5-7 tera pipart
5-7 tera vürtsi
1 sibul
1-2 spl 30%-list äädikat (algretseptis oli 50-70 gr 1 kg seente kohta ja see on küll liiast)
soovi korral 1 punane tšillikaun hakituna
Puhasta seened, lõika tükkideks ning kuumuta potis ca 20 minutit koos soola, suhkru ja maitseainetega. Seentest eraldub üsna palju vedelikku. Lisa kuumutamise poole pealt ka õhukesed sibularattad. Lisa äädikas ning kuumuta veel mõned minutid. Kontrolli maitset ja vajadusel lisa meelepäraseid maitseid. Tõsta kuumalt steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

Tähelepanelikult vaadates on näha, et omas mahlas ehk parempoolne purk on veidi tumedama marinaadiga

Porgandi ja sibulaga mahedad marineeritud seened said tehtud aga Nami-Nami retsepti järgi ning vaja läheb (minul oli ca 1,5-2 kg värskeid seeni):
1 liiter vett
2 sl soola
3-4 spl suhkrut
1 sibul
1 suurem porgand
5 tera musta pipart
5 tera vürtsi
1 pulk kaneelikoort
5 tera nelki
1-2 loorberilehte
2-3 spl 30%-list äädikat
Mina lisasin veel ühe tšillikauna hakituna
Koori ja haki sibul ning porgand. Keeda vett soola ja suhkruga mõned minutid, lisa porgand ja sibul ning keeda veel mõni minut. Lisa vürtsid, tõsta pott tulelt ning lase veidi marinaadil tõmmata. Lisa marinaadi sisse puhastatud ja vajadusel tükeldatud seened ning keeda 5-10 minutit. Lisa äädikas ning lase veel korra keema tõusta. Kontrolli maitseid, eemalda kaneelikoor ja loorberilehed ning aseta seened steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.

12. september 2011

Seeneseljanka otse purki

Selle retsepti haarasin kaasa oma suviselt  retkelt Peipsiveerele. Tundus mõnusalt lihtne ja loogiline nagu suurem osa sealtkandi retsepte. Ja nii ongi.
Nüüd, kui seenteuputus kiusamas - hea on teada, et ma ei ole ainuke koriluskiiksuga olend, keda vastupandamatu jõud metsapoole tõmbab ja kes hiljem kodus ahastab, kui kogu see kojutassitud kraam tarvis ka ära hoidistada - on see seeneseljanka üks ülihea moodus talveks varusid tekitada.


Olgu seletuseks mainitud, et minu pere ei ole väga suur marineeritud seente sõber (see kohe kindlasti ei kehti minu kohta), kuid seda seeneseljankat testides sain tulemuseks täistabamuse ehk siis kõik pereliikmed olid nõus sellisel moel seeni ja suppi sööma.
Seega, seened koos köögiviljadega purki ning kiireteks talveõhtuteks on toit purgis olemas.
Tegelikult annab see supipõhi ka võimalust interpretatsioonideks - soovi korral lisa praetud peekonit, keedetud kartulikuubikuid, koort, maitseürte jne. Koorega segatuna ja vett mitte lisades peaks sellest ka seene-köögivilja salati saama ning otse purgist leivale pannes, juustuviil peale ning ahju - mõnus soe võileib jälle olemas.
Aga retsept ise on selline mõnus ja lihtne ehk 1 kg kupatatud seentele läheb vaja umbes 1 kg tomateid, 1 kg sibulat, 1 kg porgandit. Kõik koostisained koorida ja tükeldada. Kalla potti, lisa 200 ml õli (algretseptis oli 500 ml, aga minu meelest tegi see väiksem kogus ka kogu supi mõnusalt tummiseks). Soola (3-4 spl), pipart (2 tl), suhkrut (0,5-1 dl) ja soovi korral ka veidi äädikat (2 spl) maitse järgi, segu peaks olema pigem veidi soolasem kui mage, kuna valmis suppi lahjendatakse 1:1 veega. Maitseainete lisamisel soovitan siiski esmalt oma maitsemeeli, kui retseptis toodud koguseid usaldada.
Hauta vaiksel tulel ca 1,5 -2 tundi.
Mina lisasin veel kohe alguses ka 200 gr tomatipastat (seda, mis Keskturul kaaluga müüakse). Tomatipasta tegi maitse hästi mõnusaks ja annab ka värvi supile juurde.
Aseta valmis supisegu steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.
Antud kogusest sai 7 purgitäit seeneseljankat (viis purki 750 ml ja kaks purki 500 ml).
Tarvitamisel lahjenda suppi veega, lisa hapukoort ning maitserohelist.

9. september 2011

Mahlane kohupiimakarask

Karask on minu üks lemmikuid ja tegemist on tõeliselt laisa inimese leivaga. Keera aga tainas kokku ja küpseta valmis. Ei mingit kergitamist, sõtkumist ega kääritamist. Hiljem määrid ahjusoojale karaskile peale puhast võid, asetad võile juustuviilu ja naudid lihtsaid puhtaid maitseid.


Seni olen valmistanud karaskit oma emalt pärit retsepti järgi ja see klassikalise karaski retsept on SIIN.
Käies Lusika saadet tegemas Marika Blossfeldi juures (esimene saade Marikaga on juba homme ehk 10. septembril, soovitan väga vaadata, kuna tegemist on tõeliselt põneva persooni ning tema targa ja teadliku köögiga), tegime koos temaga kohupiimaga karaskit. Ja ma pean tunnistama, et kohupiim muudab karaski veel eriti hõrguks ja mahlaseks. Täpselt selliseks, et võib ka ilma igasuguse lisandita süüa ja maitseb imehästi.
Marika sõnul on tegemist traditsioonilise Eesti karaskiga, mille retseptis kohupiim oli juba ilusti sisse kirjutatud.


Tasub kindlasti järele proovida, karask on üks mõnus küpsetis ja valmib eriti lihtsa vaevaga.
Vaja läheb:
125gr kohupiima (sobib nii tavaline kui ricotta)
1 klaas keefiri või hapupiima
1 muna
1/2 tl soola
1 teelusikatäis mett
2 tl sulatatud võid
240 ml odrajahu
120 ml täisteranisujahu
½ tl soodat
Sega kohupiim, keefir, munad, sool ja mesi. Lisa sulatatud või. Sega omavahel jahud ja sooda. Ühenda kuivained ja kohupiimasegu ning sega tainas ühtlaseks. 
Vala küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi ning küpseta 200 kraadi juures ca 30-40 minutit.


7. september 2011

Šokolaadikook suvikõrvitsaga. Lastele igaks juhuks ainult šokolaadikook

Blogardite kollektiivne alateadvus tõestas end jälle. Paar päeva tagasi, kui tegin juba mitmendat laari šokolaadi-suvikõrvitsakooki, postitas Ilse oma köögis hõrgutava kabatšoki-šokolaadikoogi retsepti à la Evelin Ilves. Sellest koogist olen ennegi kuulnud ja ainult head.


Minu kook on natukene teistmoodi kui Evelini või Ilse kook ja päris ilma šokolaadita ma läbi ei ajanud. Hea on selle koogi juures see, et suvikõrvitsa mahlasus aitab ka teisel päeval koogil sama muljetavaldav olla. Lastele meeldib ka väga ja võtsin südame rindu ning tulin koogi koostisega laste ees kapist välja. Tulemuseks oli see, keskmine poja riivis mõistvalt järgmise koogiportsu tarbeks suvikõrvitsat ja ei kavatsenudki hüsteeriliseks muutuda tõsiasjast, et ema koogi sisse mingeid rohelisi köögivilju topib. Ju siis oli kook lihtsalt liiga hea!


Minu suvikõrvitsa-šokolaadikook sai selline:
300 gr jahu
1 tl soodat
1,5 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
2 dl (pruuni) suhkrut
60 gr kakaopulbrit
120 ml õli või sulatatud võid (mina tegin õliga)
400 gr riivitud suvikõrvitsat (mõru koorega suvikõrvits koori ära)
1-2 tl lahustuva kohvi pulbrit või üks väike tassitäis kanget espressot
1 tl vaniljesuhkrut
3 muna
100-150 gr tumedat suure kakaosisaldusega šokolaadi (Kalevi 72%-line sobib hästi)
Tuhksuhkrut pealepuistamiseks
Sega kuivained v.a. suhkur. Klopi munad suhkruga kergelt vahule, lisa rasvaine ja riivitud suvikõrvits. Kui on väga mahlane suvikõrvits, võid veidike riivitud massile alla valguvat mahla ära kallata. Ühenda omavahel kuivained ja muna-suvikõrvitsa-rasvaine mass. Lisa šokolaad. Võid hakkida šokolaadi lihtsalt väikesteks tükkideks ning siis taina sisse segada, teise võimalusena sulata šokolaad veevannis ning kalla sulanud šokolaad taina sisse.


Aseta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ning küpseta 180-200 kraadi juures ca 45 minutit. Küpsust kontrolli tikuga.
Minu šokohoolikutest lapsed lasid mõnuga veel koogile sulašokolaadi peale kallata. No olgu siis küllus ja tänutundest, et lapsed mu suvikõrvitsatriki puhul ootmamatult mõistvad olid, ei olnud mina kade ka!

Inspiratsioon pärineb Šokolaadi ja tsukiini nimelisest hästi toredast blogist.


6. september 2011

Soolatud lõhe kadakamarjadega

Soolatud lõhe erineval moel maitseb mulle väga. Räägin siis nn toorest kalast. See õrnsoolalõhe on üks ammune lemmik ja mõnusat värvide mängu pakub peediga graavilõhe. Mõnusad mõlemad!


Aga alati on midagi lahedat veel avastamata. Kuna sellel hooajal olen kaasa haaratud ka Kanal2 kokasaate Lusikas tegemistesse, siis on ligipääs põnevatele inimestele ja nende põnevatele ideedele ka olemas ning luban, et parimaid palasid tulen ikka blogisse jagama.
Ühe vahva idee noppisin 17. septembril eetrisse minevast saatest Angelica Uudekülliga, kes on Laulasmaa Spa peakokk.


Selle nipi nimi on kadakamari.
Praegu on just õige hetk mere äärde või kadakasele karjamaale sattudes oma käed kriibuliseks teha ja veidi värskeid kadakamarju noppida.
Kui kadakapõõsaid aga teele ei jää, siis tasub otsida eelkõige Piprapoest ja kui keegi teab veel viidata, kus kadakamarju müügil on, siis oleksin väga tänulik kasulike vihjete eest.
Muidu on aga lõhe soolamine kadamarjaste lisanditega lihtsamast lihtsam.


Vaja läheb:
Lõhefileed (luudest puhastatud)
1 kg kohta ca 4 spl meresoola (tavalist soola läheb vähem) ja 1-2 spl suhkrut (kes tahab magusamat, paneb rohkem ja vastupidi)
Peotäis värskeid kadamarju või 10-15 kuivatatud kadakamarja
sorts džinni (soovi korral)
Tee nii: uhmerda või haki kadakamarjad, sega soola ja suhkruga. Sega kõik läbi ning lisa sorts džinni. Džinn on ka kadakamarjast valmistatud ning annab veel hästi mõnusa lisanüansi lõhele juurde.
Määri saadud segu kala pinnale ning lase maitsestuda üleöö.


Järgmisel päeval lõika fileest terava noaga õhukesed viilud ja söö pehme saia või värske leivaga. Ülihästi sobib lõhefilee alla sättida ka üks rammus avokaadoviil - täiesti vastupandamatu kooslus! Värskelt jahvatatud musta pipart veel peale ja ....mmm

Mõnusaid ideid ja nippe jagas Angelica saatesse lisaks lõhe valmistamisele küllaga, seega tasub ennast nii 17. septembri hommikul kui ka teistel laupäeva hommikutel kell 10 teleka ette sättida ja Lusika saadet vaadata. Põnevaid inimesi ja maitsvaid toite ma teile luban!

3. september 2011

Tere hommikust! Kaerakliidest puder, teadagi millega

Minu viimase aja üks suurepärasemaid avastusi hommikusöögi valdkonnast on olnud kaerakliid.
Nisukliisid kasutan juba ammu. Nisukliid on sellised saepurulaadse olemisega kergelt lendleva olemusega teravilja jääksaadused, mida saab segada edukalt leiva, sepiku, putrude jpm sisse.Iseseisvalt tarbimiseks jäävad ehk liiga tervislikuks (loe: mitte eriti maitsvaks)


Aga kaerakliid! See on hoopis teine ooper. Selline mõnusalt magus, mahlane ja tummine ja lisaks kõigele muule veel uskumatult kasulik. Pakendil on väide, et kaeraklii on täisväärtuslikuim teraviljadest ning ühtlasi aitab nii kolesteroolikolli kui kõrgvererõhutõve vastu. Leida võib seda jahude ja putrude riiulilt ning Veski-Mati kaubamärgi alt. Mina varustan ennast Prismas ja seal kaeraklii täitsa ilusti olemas.
Nami-namist hankisin veel täiendavat info ning see väidab järgmist:
KAERAKLIID (oat bran) on eriti tervislikud, sest lisaks kiudainetele sisaldab kaeraklii veel beta-glukaani, rohkesti rasvhappeid ja tokoferooli. Kaerakliidel on nõrk ja meeldiv maitse ning nendest saab maitsva pudru.

Viimase väite peale noogutan agaralt kaasa. Puhtalt kaerakliidest keedetud puder on üle mõistuse maitsev (minu jaoks). Ja alates Mari-Liisi kiiksuga pudru postitusest söön ma alati hommikuks putru parmesani juustu laastude ja oliiviõliga (just laekus minuni kuldaväärt saadetis, kus otse Horvaatiast kohale toodud esimese pressi oliiviõli, mis reeglina poodidesse ei jõuagi. Tähhh, kulla Eili! Hommikusöögid nüüd mureta :) ).


Kes magusa pudru sõbrad, võivad muidugi lisada nii piima kui ka suhkrut ning tarbida putru moosiga. 
Minu kaeraklii puder on keedetud aga ainult veega ja vähese soolaga. Lastud haududa ca 10-15 minutit ning siis lisatud kaussi tõstetud pudrule parmesanilaaste (väga hästi sobib ka pecorino ja parmesanina võib kasutada ka Forte parmesani analoogi) ja oliiviõli. 
Jessas, kui hästi maitseb kuum puder kaerakliidest sellises koosluses. Ilma liialdamata: poole öö ajal hakkan külge keerates juba selle hommikuse pudru peale mõtlema. 
Kõige mõnusamad hommikud on minu jaoks just pudruhommikud ja soovitav väga järele proovida ka kaerakliid. Hästi mõnus ja hästi tervislik!