27. august 2011

"Mis sa sinna täpselt panid?" ploomi-martsipanikook

Võttes täna vastu 3 kõnet, mis algasid kõik sõnadega: "Mis sa sinna koogi sisse täpselt panid?" kusjuures kõik need küsimused olid ploomi-martsipanikoogi kohta seda maitsnutelt, ei jää mul muud üle, kui kiiresti see imelihtne retsept ka oma blogisse kribada.


See kook on tõesti väga lihtne ja nagu sageli juhtub, on lõpptulemus pöördvõrdeline perenaise panustamisega. Peaaegu ei mitte midagi tehes tuleb tulemuseks hästi maitsev kook ja võlukomponentideks on siin martsipan ja ploom. Magus mandline maitse harmoneerub mahlase hapuka ploomiga täiesti ideaalselt.


Retsept ise on selline, et põhja jaoks läheb vaja kõige tavalisemat muretainast (kuigi saab teha ka pärmi-lehttaina või ka lehttainaga). Muretaina võib ise valmis teha, mina kasutan kiiretel hetkedel ka poetainast. Valmis taina puhul tuleb arvestada ca 400-500 grammise kogusega (26-28 cm läbimõõduga vormi puhul).


Ise tehes võib kasutada muretaina kuldretsepti 3:2:1 ehk 300 grammi jahu, 200 gr võid ja 100 gr suhkrut, 1 muna, 1/2 tl vaniljesuhkrut. Sega kuivained, kalla lauale, tekita süvend, kuhu pane tükeldatud külm või ja muna. Haki noa vm abivahendiga või, muna ja jahu segamini. Võid kasutada ka köögikombaini "pulse" režiimi. Veerata tainas palliks ning aseta külma.
Laota muretainas vormi põhjale ja külgedele ning eelküpseta 200 kraadi juures 7-10 minutit, kuni tainas on pealt kuivaks tõmmanud, kuid mitte pruunistunud.
Täidise jaoks läheb vaja:
150-200 gr mandlimartspani (külmkapikülmana), ideaalselt sobib Odense küpsetusmartsipan
300 gr ploome
1 dl tumedat muscovado suhkrut
50 gr võid
50 gr tükeldatud pähkleid (sobib nii sarapuupähkel, mandel jm).
Riivi külmkapikülm martsipan ning laota eelküpsetatud põhjale. Sinna peale laota kividest puhastatud ploomipoolikud lõikepool allapoole. Sulata või, sega või suhkru ja pähklitega ning puista ploomidele.
Küpseta 200 kraadi juures veel 15-20 minutit kuni ploomid on küpsed ja koogi ääred kuldpruunid.
Juurde sobib ideaalselt veel pallike külma vaniljejäätist või siis vaniljekastet.


Ja ole valmis selleks, et kui selle koogiga külalisi võõrustad, siis järgmistel päevadel võib sinu telefoni saabuda kõnesid, mis algavad sõnadega: "Mis sa täpselt sinna koogi sisse panid?" :)

 Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev

24. august 2011

Emade ketšup

Esmalt sellest, miks ma selle hoidise emade ketšupiks olen ristinud.


Nimelt tegi üsna sarnast tomati-sibulahoidist minu ema ja nimetas seda siis ketšupiks. Ma olin lapsena siiralt veendunud, et mu ema on pimedusega löödud. Mul oli kohe kahju oma emast ja tema lihtsameelsusest. Ketšup oli minu jaoks Globuse kaubamärgi all müüdav klaaspudelisse pakendatud magus tomatikaste, mida sai hea vedamise korral meie kodu kõrvalmajas asuvast Kaubandusvalitsuse kohvikust. Defka värk oli see ketšup. Ja oi kui hästi maitses. Kui veel viinerit ka kõrvale sai, siis oli paras pidupäev.


Aga kui see Bulgaaria Globuse ketšup otsa sai, siis ei jäänud vahel muud üle, kui liha juurde salatiks ema "ketšupit" süüa. Viineritega oli ka keeruline, nii tuli sageli pannil praetud sealihaga läbi ajada ja sinna juurde siis tomati-sibulahoidist süüa. No olid ikka hullud ajad, eksole! :)
Tea, kas süüdi on nüüd minu enda emaks olemine, ealised iseärasused, poeketšupi kättesaadavus või veel midagi muud, kuid nüüd eelistaksin igal kümnel juhul poeketšupile ikkagi seda mõnusalt magusat ning sibularohket tomatihoidist. Olen veidi ema retsepti ka täiendanud ja nüüd on tegemist meie pere ühe tõelise lemmikuga. Lemmik siiski täiskasvanute seas. Lapsed eelistavad ikka, loomulikult, poeketšupit. Aga ju need mustrid korduvad ja küll nad kunagi ka emade ketšupit söövad.


Tomati-sibulahoidise jaoks läheb vaja:
1 kg tomateid
500 gr sibulaid
1 tšillipipra kaun (võib ka ilma tšillita)
0,5 dl suhkrut
2 spl soola
1 spl 30%-list äädikat
0,5 tl kaneeli
0,5 tl vürtsköömneid
10 tera nelki
paar loorberileht



Haki tomatid, sibulad ja tšillipipar. Sega maitseainetega, lase potis keema tõusta ja keeda vaiksel tulel 20-30 minutit. Keetmise lõpul kontrolli veel maitseid ja soovi korral lisa vajalikke maitseaineid. Korja loorberilehed välja ja soovitavalt ka nelgid (need muutuvad pikemal seismisel veidike kibedaks, aga samas ei juhtu midagi, kui mõni nelgitera hoidise sisse jääb). Tõsta hoidis steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

23. august 2011

Kабачковая икра ehk suvikõrvitsast üks mõnus vürtsikas salat

Vahel on ikka kulda väärt otselink slaavi kogukonna - täpsemalt köögi - esindajaga. Minu armas inspiratsiooni- ja ideedeallikas on Naša, kes on imetore inimene ka siis, kui ta köögist välja tuleb. Päritolult Peipsiäärsete vanemate tütrel on tema kodus riiulil minu jaoks hindamatu väärtusega retseptide kogu. Ja ta ei ole üldse kade ning jagab suurima heameelega oma perekonna uuemaid ja vanemaid reliikviaid.


Olen juba aastaid olnud sõltuvuses Naša tehtud hoidistest. Minetades igasugu au- ja häbitunde, lasen endale Našal külas olles perenaisel tarida välja hoidiseid ja naudin neid hetki kõikvõimalike kabatšoki ikrade, marineeritud tomatite-paprikate ja muu väärt kraami keskel. See hoidiste koolkond erineb väga selgelt meile harjumuspärasest ehk Eesti hoidiste koolkonnast. Ei pea vist lisama, et mulle Slaavi juurtega hoidistamisloogika meeldib.
Nüüd, paar päeva tagasi, jagas Naša minuga üht suvikõrvitsast tehtud vürtsika hoidise retsepti, mille nimi vene keeli siis кабачковая икра.
Hästi maitsev on see ikra. Selline terav, vürtsikas ja magus üheaegselt. Ning mis eriti tänuväärne - selle abil saab ära realiseerida päris hulganiselt suvikõrvitsat, mille uputus on nüüd saabunud.


Retsept ise on selline, et vaja läheb:
3 kg suvikõrvitsaid, riivituna
300-500 gr tomatipastat (seda kraami tasub tuua Keskturult, kus müüakse seda juustulettides ja kaaluga. Selline hea tugeva maitsega ja olematu hinnaga tomatipasta. Sama maitsega on ka näiteks M&S double concentrated tomato purée, mis on hinna poolest paraku kordades kallim. Tavaline supermarketi tomatikaste - nt Itaalia päritolu -on lahjem)
1 klaas suhkrut
1 klaas õli (mina panin vähem, ehk umbes 1 dl)
2 spl soola
5-6 tšillipipra kauna
1-1,5 klaasitäit küüslauguküüsi riivituna või hakituna (minul oli 2 suurt Tartumaa kandi värsket küüslaugupead)
Tilli, peterselli, koriandrit
Mina lisasin omalt poolt veel 1 spl äädikat ja 1 tl jahvatatud musta pipart.



Tee nii: riivi suvikõrvitsad ning keeda neid umbes 15 minutit, siis lisa tomatipasta, küüslauk, sool, suhkur, hakitud ja seemnetest puhastatud tšillipipar. Soovi korral ka äädikas. Keeda ca 20-30 minutit. Lisa veel jahvatatud must pipar ning soovi korral endale meelepäraseid ürte. Kontrolli maitseid, vajadusel lisa veel soola-suhkrut-haput. 


Kalla steriliseeritud purkidesse ning kaaneta.
Sobib hästi lihakõrvaseks salatiks, niisama ampsuks või ka suppidele maitseerksuse andmiseks. Koorega segades saab maitsva kastme ja üldiselt tuleb ise leidlik olla kasutusvõimaluste leidmisel :)

19. august 2011

Lugedes venekeelset perioodikat ehk täiesti teistmoodi kihiline õunapirukas

Mul on viimasel ajal uus hobi. Nimelt olen avastanud enda jaoks venekeelsed ajakirjad. Täpsemalt toiduajakirjad. Täitsa vahva lugemine ja mulle meeldib nende ajakirjade totaalne erinevus lääne päritolu ajakirjadest - trükk on vahel kehvavõitu, pildid on mõnikord apetiitsed ja teinekord jälle mitte nii väga, lehepinda ei kasutata suurte kaunite fotode jaoks, vaid ikka palju retsepte ühel lehel ja siis veel see toitude eripära. No mulle lihtsalt meeldib leida eraldi rubriiki Gruusia toitudest (näete! toidumaailmas ei mingit vaenutsemist), teist rubriiki hoidistest (kus alates sissetehtud boršipõhjast-seeneseljankast kuni marineeritud füüsaliteni välja), kolmandat sibulateemalist, neljandat kompottidest jne.


Ja siis see küpsetiste rubriik! Slaavi mõjutustega koogid-pirukad on kohe kuidagi teistsugused. Kui Delicious´t, Good Food'i, Olive'i vm ajakirja lehitsed, siis sageli on nii, et pilt on lummav, toit ise aga selline sama asja ei-tea-mitmekümnes töötlus. Ja siis taban ma ennast silmitsemas venekeelse ajakirja õunapiruka retsepti ja tavapärase reaktsiooni: "ahjah, tegelikult täitsa huvitav, lisame siis sinna kooslusele veel selle väikese nüansi" asemel ei usu ma algul retsepti. Tundub liiga teistmoodi. Et kas nii saama?! Ja tuleb välja, et saama. Saama veel nii, et tulemuseks on selline mõnus pirukas et oh-ho-hoo!


See õunapirukas on lahe pirukas ja täitsa teistmoodi on pirukategu igal juhul. Paras just nädalavahetusel ette võtta, kuna naaatukene on ka mösserdamist (kihtide rullimine), aga tulemus on just selline, et rahulolu nii maitsest kui ka täiesti teistmoodi välimusega koogist on garanteeritud. Lisaks sellele on tõeliselt maitsev karamelliste-võiste õunakihtide vaheldumine üsna askeetliku lihtsa tainakihiga.
Pirukataina jaoks läheb vaja (vat seda kooslust ma silmitsesingi, et kas seal mõõtühikud kuidagi valesti ei ole läinud ja kas ongi SELLINE tainaretsept): *
2 klaasi jahu**
2 muna
4 spl hapukoort
3 spl sulavõid
1/2 tl soola
Vat see või kogus ajas mind ärevaks. Tegevuskäik on selline, et klopi muna lahti, lisa hapukoor, sool ja või ning siis tuleks sisse sõeluda jahu. Ja mis sa kostad! Tulebki täitsa korralik tainas. Pean üles tunnistama, et oma ärevuses lisasin võid veidi rohkem kui retseptis ette nähtud ja siis tuli veidi veel jahu lisada. Tulemuseks peab olema sellise paksema pärmitaina paksusega tainas, mida kannatab rullida ja vormida.


Vormi tainas ühtlaseks massiks ning jaota neljaks osaks nii, et üks osa neljast on teistest veidi suurem (sellest tuleb koogi põhi). Rulli tainast jahusel pinnal neli "pannkooki", millest üks peaks olema veidi suurem kui koogivormi läbimõõt ja teised koogivormiga enam-vähem ühesuurused. Taina kinnijäämist laua külge aitab ennetada korralik jahukogus tööpinnal. Tainast jagub 24-26 cm läbimõõduga koogivormi jaoks.
Täidise jaoks läheb vaja:
6-8 hapukat õuna (Antoonovkad on super!)
1 klaas suhkrut (kui on magedamad õunad, siis võid suhkrukogust vähendada)
100 gr võid
soovi korral kaneeli
Lõika õunad õhukesteks viiludeks. Sulata või.
Nüüd tee nii: määri koogivorm õliga. Aseta koogivormi (ära kasuta lahtikäivat koogivormi, kuna küpsemise ajal sulav või ja suhkur võivad vormist välja valguda ja ahjus kõrbema minna) põhjale kõige suurem tainaplaat nii, et põhi ja osaliselt ka ääres oleksid tainaga kaetud. Sinna peale laota umbes 1/4 sulavõid, 1/3 õunadest ja 1/3 suhkrust. Kui see tehtud, siis aseta õunte peale järgmine tainakiht. Siis jälle sama skeem: 1/4 võist, 1/3 õuntest ja 1/3 suhkrust. Ja nii kuni viimase kihini välja.
Viimasele kihile määri peale lihtsalt sulavõid.


Aseta 190-200 kraadi juurde küpsema ca 40-50 minutiks. Küpsemise ajal kasta pealmist kihti väljasulava või-suhkru seguga, millest moodustub pirukale vastupandamatult maitsev karamelline kiht.
Valmis kook puista üle tuhksuhkruga ning serveerimisel võib lisada vaniljejäätist või -kastet.
Vkusno!

Võid lisada õunakihtide vahele veel kaneeli, pähkleid, (rummis leotatud) rosinaid, ürte vm meelepärast, lõpptulemus muutub kindlasti aina paremaks. 

*  Retseptis toodud koguseid on parandatud 24.08

** Mulle hullult meeldib see nõukaaega meenutav klaasi ja supilusika mõõdumaailm. Tänapäevasemate mõõtühikute viljelejatele teadmiseks, et 1 klaas = 2 dl ja supilusikatäis võid on ca 15-20 gr.

17. august 2011

Heeringamari koduleival ehk suhtle õigete inimestega

No ei jõua mina ära oodata, kui Mari-Liis selle heeringamarja postitusega välja tuleb. Andesta, Mari-Liis, mulle mu kärsitus! Näpud kihelevad juba mõnda aega sellest kirjutama ja oma koju sattuvate külaliste seas levitan juba mõnda aega heeringamarja usku. Ja mina sain esimest korda aimu heeringamarja võlust just tänu Mari-Liisile. Järeldus: suhtle õigete inimestega!


Esmalt ei oska ma ennast ära kiruda, et mina, kes ma pean ennast eelarvamustevabaks katsetajaks ja kodanikuks, kes alati kõik uued ja huvitavad asjad ära proovib, suutsin aastaid mööda käia heeringamarjast. Teate ju küll: "Kõik need aastad reas, mis on minust mööda läin'd, kui lootusetult pime olin õnne kõrval käin'd". Ja nii täpselt oligi!
Pea iga supermarketi kalaletis leidub plastmassist kastike, kus valge ollus, millel juures silt "Heeringamari". Reeglina ka väga rahakotisõbralik tooraine ehk kilo hind jääb 9-10 EUR-i kanti. Tagantjärele on keeruline põhjendada, miks ei toonud ma pisukest sellest heeringamarjast endale koju ja ei proovinud. Ei olnud mingeid eelarvamusi, ausalt! Ma lihtsalt ei vaadanud seda kui võimalikku varianti rubriigist: "Mida täna osta võiks". Loll mis loll, ma ütlen!


Lühidalt, kui keegi otsustab mitte enam niiii loll olla, siis tuleks osta paras kogus heeringamarja, hakkida korralik peotäis väsket tilli ja vähemalt üks sibul. Sibul tuleks hakkida hästi peeneks. Siis tuleks segada till ja sibul heeringamarjaga, jahvatada juurde veidi must pipart, soovi korral piserdada veidi sidrunimahla, segada juurde hapukoort või toasooja (leo:pehmet) toorjuustu, segada see kõik ühtlaseks massiks, asetada võiga määritud koduleivale või soojale röstsaiale ja..... huuuuh! Nautida.

Vaata lisaks veel, kuidas saab ahvena- ja haugimarjast hõrgutava leiva-saiakatte.

16. august 2011

Kaerahelbe-purutaina pirukas mustikatäidisega

Mingi kinnisidee ajel on mul sel hooajal vajadus sättida ühte küpsetisse kokku kaer ja mustikad. Iga kord saan muidugi ka kinnitust, et metsane mustikamaitse ja maalähedane kaerane mekk sobituvad ideaalselt. Esmalt õnnestus kokku sobitada see väga maitsev kaerasel põhjal mustikakook beseekattega, mis sai auväärse tiitli "kõige parem mustikakook".


Nüüd sai tehtud kaerahelvestest ja võist mõnus purune ja krõbe tainas ning sinna vahele sätitud mustikaid. Tulemus jälle täiesti suurepärane.
Tegelikult söötis selle idee mulle ette mingi üliaktiivne reklaam, mis ühele toiduleheküljele sisenedes samalaadse koogiga pildi mulle üle terve ekraani laotas. Enne, kui nurgasolevat ristikest reklaamist vabanemiseks vajutada jõudsin, suutsin registreerida, et see kooslus tuleb küll kiirelt ära teha. Sisetunne ei vedanud alt.
Kappi tuleks enne koogi tegemist varuda vaid piisavalt vaniljejäätist, sest eriti nauditava lõppviimistluse annab just külm jäätisepall, mida tasuks sättida veel soojale koogile mütsiks pähe.


Mustikapiruka valmistamise jaoks läheb vaja:
200 gr jahu
120 gr kiirkaerahelbeid
150 gr võid
2 spl hapukoort
2-2,5 dl tumedat muscovado suhkrut
1/2 tl soola
1 tl soodat
sidrunimahla
300 gr mustikaid
1 spl tärklist
Sega jahu ja kaerahelbed soola, 2/3 suhkrukoguse ja soodaga. Haki kuivainemassi sisse külm või kuni tekib purutaoline mass. Jaota purumass nii, et 2/3 puru läheb põhja peale, sinna lisa veel paar supilusikatäit hapukoort. Suru tainas vormi põhjale.
Kuumuta pannil mustikad, tärklis, sidrunimahl ja 1/3 suhkrust. Kalla paksenenud segu vormi taina peale ning puista peale veel ülejäänud puru.


Nüüd kook ahju ja küpsema peaks ta 180 kraadi juures ca 25-30 minutit.
Soojale koogitükile jäätisemüts pähe ja naudingud alaku!


15. august 2011

Saare naiste tomatiplösö

Moo meelest on see üks mönus plösö.


Olen seda ikka vahel teinud, kui köögikapile on seisma jäänud mõned plekilised õunad ja tomatite pealekasv vajab reguleerimist. Selline mõnus lihtne lihakõrvane käepärastest algainetest.
Algne retsept on pärit "Hoidiste" raamatust (tegelikult ikka pigem Saare naistelt), omalt poolt olen hakanud lisama tšillipipart, kaneelikoort ja koguseid veidi kohendanud. Algne retsept jätab koostisained ka peenestamata, aga meile meeldib just selline täiesti plösöks tehtud plösö.
Valmistamiseks läheb vaja 2 osa tomateid, 1 osa sibulat ja 1 osa õunu. Näiteks 1 kg tomateid, pool kilo tomateid ja pool kilo õunu. Selle koguse peale kulub 1-2 spl 30%-list äädikat, 2 spl õli, 0,5 dl (või rohkem) suhkrut, soola, pipart, 5-7 tera nelki, üks kaneelikoor, 1 tšillipipar, värskelt jahvatatud musta pipart. Kõik maitseaine kogused timmi eelkõige oma maitse järgi sobivaks.
Koori ja tükelda sibul ning õun. Tõmba tomatitele noaga ristlõige nahale ning aseta tomatid minutikeseks keeva vette. Koori tomatid ja tükelda. Aseta sibul, tomat ja õun potti, lisa maitseained, äädikas ja peeneks hakitud tšillipipar. Kuumuta potis kuni kõik koostisained on pehmed. Korja välja nelgiterad ja kaneelikoor (nelgi võid lisada kas marli sees või teesõelaga, siis on lihtne kätte saada, kaneelikoor pese puhtaks, kuivata ja taaskasuta). Purusta kogu mass saumikseriga ning maitsesta lõplikult.
Aseta steriliseeritud purkidesse ja ava purgid siis, kui vajad mõnusat magusvürtsist lihakõrvast.

10. august 2011

Ise tehtud. Hästi tehtud. Facebook´is

Blogi leheküljel on nüüd oma pesa ka Facebook'is.
Kõigest ei moodustu alati blogipostitust ja vahel on mõned mõtted ja teated liiga kaduvliku loomusega, et nendest veebipäevikusse eraldi postitust kirjutama hakata. Seetõttu tundus hea mõte luua oma blogile lehekülg FB-sse, kus saab kiirelt jagada operatiivset infot, anda märku uutest postitustest blogis ja vajadusel tekitada ka arutelusid huvipakkuvatel teemadel.

Seega, kui tahad osa saada blogi tegevusest sotsiaalmeedia kanali kaudu, klikka lihtsalt blogi paremas servas olevat nuppu "Like" ja tere tulemast!

8. august 2011

Peedisõber graavilõhe, seltsiks tilli-sinepikaste

Graavilõhe on mõnus suutäis. Kappi satub ikka vaheldumisi kas lihtsalt soolatud lõhefilee või siis suvel, kui tillil võimas värske maitse, ka Rootsi päritolu graavilõhe (Gravlax).
Valmistamine on imelihtne eeldusel, et jagub kannatust minimaalselt ööpäev oodata. Aga tulemus on alati mõnus. Lõikad mustale leivale õhukesi viile, laotad ohtralt tilli-sinepikastet peale, piserdad veel veidi sidrunimahla ja jahvatad musta pipart ja mõmised rahulolust. Hästi sobituvad leivale lõheviilude alla ka küpse avokaado viilud - proovige järgi, väga maitsev kooslus.
Aasta-paar tagasi sain ajakirjast Delicous veel geniaalse idee - lisaks tavapärastele graavilõhe marineerimise komponentidele võib lisada ka riivitud toorest peeti. Maitset annab ta veidi, kuid see värvide mäng, mis lõheroosa ja peedipunase kokkupuutepindadel tekib, on tõeliselt nauditav. Hiljem saab moodustada kauneid lõhefileest meisterdatud roose :)
Ja juba aastaid olen lisanud alati nii soola- kui graavilõhele ka tortsu viina - jääb maitses kuidagi mõnusam ja erksam.



Graavilõhe valmistamise jaoks läheb vaja:
1 kg lõhefileed
50 gr meresoolahelbeid
50 gr tavalist või muscovado suhkrut
1 tl jahvatatud musta pipart
sorts valget viina
kuhjaga hakitud värsket tilli nii, et saaks paksu kihina kogu lõhepinna katta
veidi riivitud toorest peeti.

Esiplaanil peedisõber lõhe, tagareas traditsiooniline gravadlax

Tee nii: puhasta lõhefilee luudest (seda saab teha nii pinsettidega tõmmates kui ka kartulikoorimisnoaga mööda lõhe pinda libisatades). Haki till, sega soola, suhkru, pipra ja sortsu viinaga. Määri saadud segu lõhefilee pinnale. Nüüd võib filee täpselt keskelt pooleks lõigata ja siis kaks poolt "näod" vastamisi üksteise vastu suruda. Mässi tihedalt toidukilesse, aseta kaussi ja jäta raskuse alla vähemalt 24 tunniks maitsestuma. Vahepeal võid käia eralduvat vedelikku ära kallamas ja fileedel teist külge keeramas.

Kui aga ööpäev on möödas, valmista eelseisvate naudingute ootuses tilli-sinepikaste. Selle jaoks läheb vaja:
1 suurem ja kollasem munakollane
1 tl Dijoni sinepit
1 spl vedelat mett
2 spl valge veini äädikat
100 ml (oliivi)õli
Sega munakollane sinepi ja meega, lisa pidevalt segades äädikas ning vispelda viimaks sisse õli, kuni on moodustud ühtlane ja kreemjas emulsioon. Puista sisse peotäis värsket hakitud tilli.


Võta lõhefilee ning puhasta see tilli-soola segust. Lõika terava fileerimisnoaga hästi õhukesed lõheviilud ning naudi neid endale meelepärasel moel.
Graavilõhe säilib edukalt külmkapis nädalapäevad. Kui soovid pikemalt hoida, siis kannatab ta ka edukalt sügavkülmutada.
Variatsioone:
- võid kasutada ka purustatud kadakamarju lõhe marineerimiseks
- marinaadile võib lisada riivitud sidrunikoort, annab mõnusa hapukas-mõrkja lisamaitse
- valge viina asemel võib kasutada muid jooke (rumm, tequila vm)
- saab valmistada ka Aasia-stiilis lõhet, kus tilli asemel koriander ning marinaadisegusse lisatud riivitud ingverit ja laimikoort ning miks ka mitte veidi tšillit.

6. august 2011

Shakshouka/Shakshuka

See on üks neist toitudest, mille puhul peale esimest maitsmist tekkis minul tahtmine toolilt püsti karata ja võidukalt tantsiskledes oma leidu tähistada. Maitsekombinatsioon on minu jaoks täiusliku kategooriast.
Shakshouka on VÄGA HEA!
Koostisainetest lähtudes on tegemist mõnusa suvise toiduga, mis maitseb kõige paremini suviste sibulate-paprikate-tomatite koosluses. Korralikult kollase südamikuga munad veel lisaks ja üsna lihtsalt valmiv pajatäis superhead toitu ongi laual.


Põhja-Aafrika või Iisraeli päritolu (igal allikal on shakshouka päritolu kohta oma teooria alates Tuneesiast, Süüriast, Egiptusest, Alžeeriast, Liibanonist, Marokost kuni siis Iisraelini välja ja tõenäoliselt liiguvad head ideed piiriüleselt) shakshouka on just mida sellist, mis minu maitsemeeled nurruma timmib.

Vastavalt valmistaja soovile ja sööjate soole (mehed ehk eelistaksid vahel tugevamat lihaga varianti) võib toidule lisada veel kartulit, hakkliha, feta-juustu või mis iganes meelepärast lisandit. Minule meeldib ta just sellisena, nagu siin retseptis:
3-4 erivärvilist paprikat, sisu eemaldatud ja ribadeks lõigatuna
1-2 küüslauguküünt
1/2 - 1 peeneks hakitud tšillipipart
1 suurem sibul
2 spl muscovado suhkrut
1/2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl (suitsutatud) paprikapulbrit
1 loorberileht
2 spl värsket hakitud koriandrit
2 spl värsket hakitud peterselli
4 hästi küpset tomatit hakituna või 1 purk tomateid omas mahlas
1 - 1,5 dl vett
4 muna
soola, pipart, õli



Kuumuta õli keskmisel kuumusel pannil. Koori ja haki sibul ning hauta pannil mõned minutid kuni sibul on klaasjas. Lisa paprikaribad, hakitud tšilli, küüslauk,suhkur ja hakitud ürdid ning hauta umbes 10 minutit.
Lisa tükeldatud tomat, sool ja pipar ning vesi ning hauta vaiksel tulel veel ca 15 minutit, kuni vesi on veidi aurustunud ning moodustunud on parajalt paks kaste.
Eemalda loorberileht ja jaga saadud kaste kas portsjon-nõudesse või jätka tegevust samal suurel pannil. Tekita neli süvendit paprika-tomatikastme sisse. Löö igasse süvendisse lahti üks muna. Munavalge võid segada ümbritseva kastmega, kuid kollane peaks jääma terveks. Küpseta kas pannil või ahjus ca 10 minutit. kuni muna on kalgendunud, kuid munakollane veel keskelt pehme.
Koos munaga võid toidule peale pudistada veel fetajuustu, mis küpseb koos munaga siis parjalt läbi.
Kui soovid lihaga varianti, siis prae paprika koos hakklihaga pannil läbi.Kartuliarmastaja võib segada kastme hulka keedetud ja tükeldatud kartuleid, tomatikastmeses ümbruses maitseb ka meie oma tuttav kartul suurepäraselt.
Serveeri koos valge leivaga, millega saab puhtaks poleerida ka maitsva kastmega kaetud ahjupanni sisemuse.
Jessas kui hea!

Shakouska retsepti idee pärineb Ottolenghi "Plenty" raamatust, kuid töö käigus sai seda päris palju algversiooniga võrreldes töödeldud.

4. august 2011

Põhjaka lummus

Tõenäoliselt on kõik, kes vähegi toidublogisid jälgivad, märganud viimasel nädalal kõige populaarsemat teemat. Kõigi meeltes ja keeltel kõlab võimsa akordina Põhjaka. Põhjuseks on esmalt muidugi see, et 14 blogardit (ikka teate ju seda, et toidublogija + õgard = blogard) sättisid end ühel juulikuu õhtul laua äärde ja maitsesid head-paremat, mida Põhjaka poisid meile pakkusid. Teine, ja olulisem põhjus on see, et see mingi müstiline Põhjaka lummus tuli ka meile peale ja muutis meid nii headeks, niiskesilmalisteks, õnnelikeks ja sõbralikeks.Kõik tahtsid oma emotsioone jagada.
Ja sellel kohal on mingi lummus! Eriti hästi avaldub see õhtuvalguses, mis maalib vana maja, põlispuudega õue ja lihtsad armsad ruumid muinasjutuks. Et selles lummuses kindel olla, käisime korra veel lisaks kaemas koos kõige noorema poja ja elukaaslasega. Toimib: ikka on SEE seal olemas.


Minu meelest on see meeleolu - justkui aegluubis õuel kiikuvad lapsed, pikkade seelikutega kohvikukülastajad õuel, helideks laste kilked ja kellegi autokärus puuris kaagutavad kanad, põlispuude varjud - nagu "Vahitorni" brošüürilt välja lõigatud. Teate ju küll, need pildid, kus karud koos karupoegadega naeratavad kaamerasse päikesepaiste taustal ja lõvi on oma embusesse haaranud jänesepoja. Ainuke erand on see, et Põhjaka maailm on päriselt olemas. Ja seda idülli ei sega isegi lõunaunest loobunud lapse kergelt ebastabiilne ja üliaktiivne käitumislaad. Õnneks leidub teenindaja Silver, kellele minu noorim võsu end kutsikana jala juurde sibama sätib ja nii nad siis koos asjatavad - ikka tuppa ja õue, Silver kannatlikult ust lahti hoidmas, kui vastleitud entusiastlik truu sõber üle lävepaku ronib. Ja millegipärast mulle tundub, et Silveri mõistev naeratus ei ole teeseldud.
Süüa saab seal ka nii koduselt ja hästi, et härdus aina süveneb. Lihtsuse võlu ja detailide täpsus. Leib on värske ja lihtsalt imemaitsev. Ei mingeid liigseid trikke aga kõik pakutav on üdini aus ja päris. Joogiks punasesõstramorss või kodukali, söögiks kukeseenekaste või heeringas kartuli ja munaga. Nagu õnneliku ja muretu lapsepõlve kontsentraat.



Blogardite kambaga peale lennates saime veel eriti hõrguks magusroaks pileti kööki kaeda ja see oli elamus omaette. Samas sai selgeks, et SELLISEST köögist tulevadki nii soojad (mitte kraadide mõttes) ja emotsionaalselt laetud road. Toasuurune puupliit, mille nurgal soenemas kukeseenekaste ja kartul, tõi koheselt meelde suved vanaema juures, kus ikka oli ootamatule sisseastujale või külla jäänud lapsele toit sooja jäetud. Mummulised kuivainetopsid riiulitel, ise korjatud-kuivatatud ürdipurgid mille vahel majoneesipurki torgatud suvelilled... Restorani suurköögile viitavaid märke tuleb lausa otsida. Võluv!



Mis ma siin ikka heietan - väega asju ei pane sõnadesse ega vahenda fotodega. Selleks, et lummust ise tajuda, võta üks hetk enda ja oma armsate jaoks, säti ennast Põhjakas valguslaiku ja lase üks rammus nurrumine valla.


Nii nagu Põhjaka üheks sümboliks olev sümpaatne kiisu teeb, kes sel ajal, kui aktiivsed fotoaparaatidega varustatud blogardid kööki ründavad, ennast elegantse iseenesestmõistetavusega ühele meie toolile sättis ja lihtsalt oli. Mõnuga ja põhjalikult.
Tema stressi ei põe, ta on Põhjakalt.

Minu kummardus teile, Põhjaka rahvas. Hingega koht on teil.

Olgu igaks juhuks mainitud, et Põhjakale läksid kõik blogijad omal siiral soovil ja kõik seal tarbitu maksime ka ise kinni. Tegemist ei ole PR üritusega :)